Ühisosa

Täna hommikul, kui kõik olid kooli, lasteaeda ja tööle läinud, koristasin esikut. Korraks mõtlesin, et paneks muusika ka, aga see tundus liiga keeruline. Koristasin vaikselt, omaenda mõtetega. Sain vaibad välja viidud, põranda pühitud ja olin rahul. Mõtlesin, et täna lubas ju Vanim Laps meile külla (või noh, oma vanasse koju) tulla ja peaks hakkama nimekirja koostama, mida ma temalt kõik küsima pean, mida talle kaasa andma pean ja nii edasi. Näiteks saapad. Saapad võiks juba ära viia, sest äkki varsti läheb tema maailmajaos ka nii külmaks talve puhul, et saapad oleks abiks.

Pühkisin saabastelt tolmu ja leidsin, et kuigi meil on sama jalanumber, siis tema saapaid ma ikkagi ei kannaks. Tunduvad sellised, nagu Miss Peregrini veidratest lapsukestest Emmal, need tinasaapad, minema hõljumise takistamiseks. Mina kannan ikka oma saapaid ja need on ju hoooooooopis teistsugused. Või kuidas tundub?

tema_saapad
Need on tema saapad.
minu_saapad.jpg
Minu saapad ❤ Hoopis teistsugused, onju?

Tegelikult vist on ühisosa isegi olemas?

Olekski esikukoridor korras olnud, aga siis läksin kogemata mingi nagis rippunud koti pihta, mis kukkus maha. Koos liivaste botaste ja kehalise riietega. L i i v a s t e  botastega. Mhmh. Viskasin botased tuulekotta, raputasin riiete küljest ülejäänud liiva ka maha, viisin pahupidised riided süüdlase tuppa ja tuulasin veel pingi juures, äkki kukub veel midagi korralagedusele suunavat sealt välja.

Oh üllatust, pingi taha oli ainult üks paberilipakas kukkunud. Õngitsesin selle välja ja purskasin naerma. See paber oli selline:

minu_vabandus.jpg

Väike kirjaviga jah, oleks võinud siis juba Vabandust! olla, aga no anname andeks. Tegin paberist pildi ja viisin pingi taha tagasi. Äkki kunagi läheb veel pahameele taltsutamiseks vaja. 🙂

Aga vaikus jätkus. Nii hea. Mõnikord ma kuulan küll muusikat, näiteks autoga tööle sõites, kui raadiost tuleb midagi head. Iga kord ei tule. Meil on autos cd-mängija, aga see oli juba seda autot ostes katki ja ParandajaMees ütles, et mis parata. Mõne aasta eest hankisin sellise auto jupi, mille sisse saab mälupulga torgata ja siis ta mängib seda, mis seal pulga peal on, Onu Remuse juttudest playlistini, läbi autoraadio. Aga meil on nii vanad playlistid, et on juba enam-vähem teada, mis bändid Mehel sealt tulevad, kui me sadu kilomeetreid sõidame ja mis laulud minul sealt tulevad, kui minu muusika peaks kaasas olema. Nii et ega me eriti neid ei kuula. Ma kuulasin enda mp3 mängijat viimati vist sünnituse alustuseks, et mõnus oleks. 3 aastat tagasi.

Tegelikult teised meil siin kuulavad küll muusikat, Mees kuulab internetist oma rockikanaleid nii kõrvaklappidega kui ilma ja lapsed vaatavad-kuulavad oma youtube kanaleid, v.a. see, kellel tähelepanuvõime taastamiseks telefonist internet maha võetud on. Aga mina ei saa midagi korralikult teha, kui mingi asi taustaks käib. Mind segab see, kui külas olles telekas mängib ja keegi seda ei vaata. Mind segab, kui mina üritan midagi õppida või tööd teha ja kellelgi on hoopis muusika samas toas, olgugi või arvutist tulevate multikate taust. Ma ei oska niimoodi keskenduda! Haruldane lugu, tundub, et kõik teised saavad sellega lõdvalt hakkama.

Loomulikult on inimesi, kes ilma muusikata ei saa asju tehtud. Ei saa ajju infot talletada, kui vaikne “tapeet” taustaks kõrva ei voola. Mul on koolis selliseid lapsi, kes paluvad kõrvaklappidega muusikaga kuulamise luba, kui neil on vaja kontrolltöö kordamisküsimusi vastata, sest muusika aitab neil mõelda, mida nad juba teavad ja mida mitte. Ehkki ma ei anna muusikatunde.

Ma suudan muusikat kuulata küll, näiteks koristamise või nõudepesu ajal vms. Tean, et inimesed teevad endale isegi koristamise-playliste. Trennimuusikast ma ei räägigi, see pidavat inimese muusikamaitset aja jooksul totaalselt muutma, olgu siis tegu bodypumpi või joogamuusikaga. Ma pole kummaski käinud, nii et isiklikud kogemused puuduvad, aga Kongos mulle selle akordioniga trennimuusikavideo pärast meeldima hakkaski, mida üks trenniskäija mulle muudkui ette mängis.

Üldiselt on uute lemmiklauludega ka nii, et iga aasta saan endale mõned uued laulud. Jajah, naerge nüüd. Nohiklik värk, kui põnevaid raamatuid tekib aastas rohkem kui meeldivaid uusi laule, mille järele hulluda, aga mis teha! Eks sellel kõigel ole oma head ja vead.

Halvad küljed on näiteks need, et kui keegi pidevalt muusikat ei lase lastele, siis nad omandavad viisipidamise hiljem. Kindlasti on selliseid kaasasündinud muusikaandega lapsi ka, aga kui eraldi muusikat kodus/autos ei lase, muusikaringi last ei saada, siis vabalt võib olla, et kooli minnes ta ei laula päris sama viisiga kui laulmisõpikus. No ja mis siis, enamuses koolides vist enam selle järgi lapsi ei hinnata, kas nad peavad viisi või mitte, ka ei sega see mudilaskoori saamast. Laulmise-erikoolides kindlasti on teisiti, aga siis on neil vist kaks varianti, laulu-eriklass/poistekoor/neidude koor ja niisama-mudilaskoor, keda koolist välja esinema ei lubata, aga laste rõõmuks aktustele lastakse. Osades koolides aetakse terve klass jõulupidudel saali ette ja kõik laulavad, pole probleemigi, et pooled poisid peaks “oma viisi tõttu” välja praakima vms. Inimlik, mulle meeldib.

Aaa, kui keegi kodus pidevalt laulab, siis see ka vast aitab lastel lauluviise korduvesitusteks ajju talletada. Meeleheitel vanemad on viimases hädas tihti proovinud oma väikseid lapsi viisijuppidega uinutada ja  kuulnud hiljem laste suust laulukatkeid äää-äääh, ääää-äääh, uinub-kalumõmm või midagi sarnast. Aaah, see oli õudne laul, ma ei suutnud kuidagi õigetest sõnadest kinni pidada ja laulda, et emakaru ütleb oma karupojale, et ta on RUMAL, sest ta ei maga. Ma laulsin hoopis VÄSIND karumõmm sinna asemele, sest see on mu meelest nagu arusaadavam ja magamajäämisega seostatavam. Aga kui ma ise juba piisavalt meeleheite ja une segune olin, laulsin kindlasti midagi muud ka sinna asemele, nagu selles laulus, kus tuleb igas salmis loetleda erinev tegelane, kes on kellegi poeg ja suudab ise magama jääda. Seal olid mul küll lambi /teki / vaiba pojad ja mis iganes, sest teatud väsimusastmes ei tule ühtki loomanime enam pähe. Mäletate selliseid aegu?

Ongi jube tuul ja vihane vihm läbi. Päikesega on palju parem koristada. Kasvõi vaikuses, iseenda mõtetega. See on vist nagu meelelehutus? Et nagu mõnikord on jubedalt vaja seda meelelahutust, aga see sõna on veidi ülekasutatud. Me ei mõtle enam tavaliselt, et millest  selle meele siis ära lahutama peab? Ja miks? Miks sa tahad meeletu olla, päris ilma meeleta? Täiega imelik. Ma tahaks küll kooliasjadest aegajalt meelt lahutada, et ma ei mõtleks, et mis neist vaesekestest saab, kui nad ei saagi seda selgeks, mida ma muudkui õpetan ja õpetan! Või vastupidi, mis siis hoopis minust saab?

Ja et kas süsinikuühendid on näiteks palju kergemad neile kui need aineklassid ja sooladele nimetuste andmised? Siis ma tulen koju ja kunagi jõuab kätte reede, kui mul pole tunde ja meel on tõesti ära lahutatud nendest koolimuredest. Eks nad õpivad neid järgmises kooliastmes jälle. Elu on näidanud, et kõigist neist saavad eranditult toredad inimesed, isegi kui neil on keemia taga mingi muu number kui 5 või kui neil läheb keemialoogika omandamiseks kauem aega ja harjutamist kui mõnel klassikaaslasel. Minulgi polnud tunnistusel kõik ühesugused numbrid ja see on andnud mulle teadmise, et neid asju saab oma huvi korral hiljem juurde õppida, juhul kui õpetaja pole olnud mingi hull psühhopaat, kes tahab oma aine ja maine nimel kõigile eluks ajaks öökimisega trauma tekitada. Siis ei taha keegi sellest enam kunagi midagi kuulda.

Huhh. Head kuldse sügisega nädalavahetust! Lemmikmuusika või raamatu või niisama oma mõtetega. 🙂

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s