Vaheaja tähistamine garaažis

Toimus meie Vanima Lapse sünnipäev. Ta tuli selleks isegi koju ja oli nõus ahjukartulite küpsetamiseks kartulid ise ära koorima-lõikuma. Vanaema tegi kotletifännidele kotlette, Minu Õde tegi paar suurt taldrikutäit vahvleid ja Vennanaine küpsetas kaks plaaditäit pitsat. Vanima Lapse kallim tegi fetajuustusalatit. Inimesed on ikka nii suurepärased!

Minu teha jäi lisaks banaani- ja pomelotükkidele ainult kook ja midagi head soolast. Mõtlesin siis soolaseid kaerahelbeküpsiseid teha, sest juustu-kaerahelbeküpsiste isu oli. Guugeldasin, keegi on veel sellistele asjadele mõelnud, retseptidki oli internetis saadaval. Lugesin siis ühe retsepti läbi ja tegin teisiti, jahu ja piimata. Said küll söödavad küpsised – lisaks 3+3 dl kaerahelvestele panin 200g riivjuustu, natuke soola, 2 muna, igavuse peletamiseks veel natuke pipart, toortatart ja kanepiseemneid. Muidu need passivad mul kapis ja ma ei tee nendega mitte midagi, v.a. pipar muidugi, seda ma kulutan küll peaaegu iga päev aedviljade peale.

juustuKaerahelbekupsised.jpg

Trennitüdruk tegi pätsikesed, saime kaks plaaditäit ja küpsetada tuli umbes 12-15 minutit sõltuvalt sellest, kas ahi oli juba sooja saanud või veel mitte. Kui ahi oli juba soojas, tegin ruttu teistmoodi šokolaadikoogi ka – tavaliselt teen seda Rootsi kladdkaka’t ehk kleepkooki, mis on põhimõttelist õhuke, šokolaadine, megahea brownie. Mu kursaõde, kes vanasti Rootsis elas, tegi ükskord oma sünnipäeval seda kooki ja ma kahtlustan, et kõik külalised jäid sõltuvusse. Peale seda sain retsepti ja tegin seda kooki igaks sünnipäevaks – IGA KORD läks täppi: kiirelt valmis, kiirelt ahju, alati tuleb välja. Isegi šokolaadi pole vaja panna – muidu poleks mul kunagi koostisosasid varuks, sest need ju ei säili. 😛

Seekord aga tegin hoopis teisiti, suhkrut, võid ja muna panin poole vähem ja ühe purgi õunamoosi panin ka sisse, et tuleks mahlasem. Mkmm. Ei mingit mahlasust, aga vot kuppelmaastiku mulaaži sain küll. Poleks pidanud kergitusainet panema, kladdkaka’le ei panda ja töötab ikka. Aga külalised ei kurtnud, ikka sai kõik otsa, ka vooremaa-piirkonnad keset kooki.

Tead kui raske, ma pean iga õhtu kööki koristama, kurtis Trennitüdruk vanemale õele. Heh, ma koristasin ka kööki, ütles õde, aga nüüd ühikas pean ma iga päev endale ise süüa tegema, nõud pesema ja koristama ka! Ükskord ma pesin isegi vannitoaukse vabatahtlikult ära, sest see oli seal nii must! Trennitüdruk jäi vist tema vastusega rahule, sest meil kodus pesevad aeg-ajalt  teised ka panne, mitte ainult tema. Uste poole ei vaata keegi, need on niigi haruldased! Meie maja ehitanud mees pani uksed algul allkorrusele ette ja siis ehitas üles ka toad ja viis uksed sinna. Tagasi ei toonudki. Vedas, et vetsule uks alles jäi. Võib-olla sellepärast nad müüsidki maja maha, mitte küttearvete pärast?

Täna siis tähistasime koolivaheaja algust – mina käisin rehvivahetuses,VaheajaVeetjad lapsed aitas talverehvidega rattaid läbi garaaži veeretada algul ühes suunas ja pärast suvekummidega rattaid teises suunas ja alla keldrissegi veeretada. Raske oli küll, trepi peal kippusid rattad perutama ja plaanisid tagaajamist korraldada, aga ma sain ennast kehtestada ja rattad läksid lõpuks ikkagi sinna, kuhu mina tahtsin. Autoparandajamees teatas, et järgmine kevad küll nende rehvidega edasi sõita ei saa, et nende aeg on läbi. Naiivselt küsisin, miks ma nad siis koju viima pean? Selgus, et ainult siis, kui ma nende käest suverehvid ostan, võin oma vanad rehvid neile jätta. Miskipärast unustasid nad mulle siis kohe suverehve müüa, nii et pidin nende vanadega siiski koju sõitma. Küllap nemad on ka mõnikord hajameelsed, mõtlesin, ega hakanud neile seda meelde tuletama. Niigi said nad mu käest 15 euri, kuigi ma vaatasin, et juba rataste tasakaalustamine maksab tänapäeval 30 euri. Väga veider.

Siis tähistasime kodus vaheaja jätkumist sellega, et ma koristasin garaaži ja lapsed pidid liivakastimänguasjad liivast eraldama ja need sisse tooma, mina kontrollisin (ikka olid liivased) ja ladustasin. Jalgratastega samamoodi – 3 tõukeratast, üks kolmerattaline, kahed abiratastega, üks ilma abiratasteta, aga abitu ratas ja siis veel mõned suuremate rattad. Nagu terve päeva töö, ainult 2 ratast jäid homset lund ootama – see, millega Vanem Vend trennis käib ja see, millega mina pidin postkontorisse sõitma täna, aga kuna ma koristasin ennastunustavalt garaaži, siis saan homme jälle üritada.

Garaažikoristamine on oluliselt toredam, kuna seda saab teha kellelegi kingituseks. Noh et Mees tuleb koju ja ühel hetkel avastab, et ohoo! Aga tegelikult ju nii ei läinud, sest:

  1. Seal oli väga palju minu asju, mida ma nagunii oleks pidanud ära panema – orhideemuld, muruseemned – mille kilekott oli juba talvest saadik ühe eksinud hiire tõttu katkine, nii et ma ei saanud seda ju varem ära panna, sest see oleks põrandalt tõstes kuhugi pudenenud… Aga täna ei pudenenudki, sest ma panin käe alla. Huvitav, et see polnud üldse nii raske, kui ma kuude kaupa arvanud olin (ja kummikute ning porganditega varjamine aitas ka neil märkamatuks jääda).
  2. Seal oli palju kingi, mis me vist kevade ja suve kohtumise ebamäärasel hetkel kuhugi “kõrvale” sorteerisime ja nii nad seal passisid, kuni keegi ei julgenud sinna vaadata. Kingad ei ole ainult minu teema, teiste kingad olid seal ka!
  3. Kahjuks sulas välja hulk kraami, mille ma päev varem oleks saanud kenasti täna varahommikul kell 11 äraveetavasse pakendikotti toppida – pisut ehitusmaterjalide kilet, pakendeid, pappkaste – ja see “pisut” täitis uue pakendikoti poolenisti ära. Ainult 4 nädalat on jäänud uue tühjendamise ootamiseni…
  4. Kui palju on meil ämbreid ja kui tore on neid üksteise sisse kokku panna! Hurraa, oleks kohe nagu  p a l j u  koristanud! Ämbrid tulevad meile naabritädilt, kelle sugulane toob talle sööklast järele jäänud valgeid ämbreid ja siis naabritädi heidab neid meie aeda. No umbrohu korjamiseks on mõni ämber isegi hea, aga miskipärast ämbrid iseseisvalt umbrohuga ei tööta ja ämbrid sigivad / siginevad. Need ämbrid, mis vihmaveetorude all vett koguvad ja jääga katki külmuvad, saab maha matta, muud üleliigsed ämbrid hoiab iga eestlane uhkusega alles. Tasuta saadud ju!! Varem viskas sama naabritädi meile laste kombesid üle aia, eelmine nädal aga kapsaid, nii et iial ei või teada. Vahepeal ma tõstan mõne euroaluse neile kütteks vastu. Ikkagi naabrid.
  5. Siis oleks olnud õige aeg Mehe asju koristada, aga piirdusin ainult põranda pühkimisega ja jätsin midagi talle ka. Arvasin, et ta tahab oma asju üles ka leida.

Üles leitud ketsid ja väikseks jäänud botased viisin pesuruumi, mis nägi välja, nagu oleks kõik hetkel ebavajalikud asjad sinna kogutud. Ohkasin. Nii kurb, kui peab OMA segamini ruumi ka koristama. Ja kui Mees töölt tuli, viisin ta loomulikult garaaži vaatama (peale sööki alles, mitte KOHE, ma olen teinud edusamme!) ja siis palusin, et ta võiks mind pesuruumiga aidata, vähemalt alustuseks. Äkki ma siis kunagi tegeleks sellega ka. Üks päev on ju veel vaheaega jäänud, siis hakkavad koolitused.

Muidugi jooksin peale koristamist lasteaeda, siis jalutasime koju, tegin kiirelt aedvilju küüslauguga ja siis meenutasin, kuidas pühapäeval ühel vaiksel hetkel arutasime Mehega maailma asju. Ta küsis, missugust osa minu tööst ma hindan kõige olulisemaks. Mina muidugi sain aru, et ta küsis, mida ma päevad otsa teen, mis on kõige ebaolulisem? Nii et kui ma vastasin, ei saanud tema midagi aru ja mina ei saanud midagi aru, miks ta selliseid asju küsib, niigi on piinlik niisama internetis passida, ilma et seda veel kellelegi üles tunnistaks. 🙂

Aga peale küsimuse sünkroniseerimist tunnistasin, et ma teen ju tavaliselt neid asju, millel mingit suuremat tähtsust pole, aga mis tegemata jätmisel kenasti kätte maksavad. Ehk siis teen neid asju, mida “majapidamise ringteele” sattunud inimesed ikka teevad – pesen pesu, aga keegi määrib selle varsti jälle mustaks. Pesen nõusid ja teen süüa, aga keegi sööb kõik ära ja nõud lähevad ka jälle mustaks. Täidan külmkapi kõhtu, aga pikapeale saavad isegi külmutatud aedviljad otsa. Jne. Ma nagu ei teeks kodus midagi olulist, millest tohutu märk maha jääks, et VOH – tehtud! Pigem pean siis oluliseks sellist asja, millest midagi järele jääb – kui ma näiteks mõne armsa kleidi koon Väikse Piiga nukule või endale seeliku õmblen või näiteks blogisse kirjutan, siis vahel mulle tundub, et ikka jääb mingi jälg maha. Kas see on imelik?

Aga jälg võib ka vastupidiselt jääda. Väike Piiga käis täna lasteaias. Läksin järele talle, siis mulle tundus, et ta ülemine esihammas on katki läinud. Oligi, ta oli pingiga kiikunud ja hoogu pidurdanud ja raudpost oli jälje jätnud tema suhu. Üle poole hamba on ikkagi alles ja suurt verejooksu ka õnneks ei tekkinud, sest ta huul ei jäänud kusagile sinna posti ja esihamba murdumise vahele. Kahtlustan, et selleks pidi suu kas naerust või kilkamisest lahti olema, siis on selline hambamurd teostatav küll.

Pealelõunane lasteaiaõpetaja ei teadnud hommikusest marulisest kiikumisest midagi, kuigi meenutas, et magamise ajal oli küll Piigal hammas valutanud. Hambaarst arvas, et võib järgmisel reedel vaadata, kui just peab. Ma nüüd ei teagi, kas peab vaatama, aga paistab terav viltune serv  ja katsudes pidavat valus olema. Tegelikult hakkavad tal vast mõne aasta pärast jäävhambad saabuma, nii ehk peab vaid kuni 3 aastat ootama? Nooremal Vennal, kes on umbes viie ja poole aastane, on 5 hammast juba lahkunud, 2 uut suus  ja neli parajasti saabumas.  Kooliminekuküpsus pressib ligi.

Homme on jälle vaheaeg!

Advertisements

7 thoughts on “Vaheaja tähistamine garaažis

  1. Oi-oi.Kindlasti peab hambaarst selle hamba üle vaatama. Kolm aastat on ikka pikk aeg katkise hambaga elada. Kuigi tore, et piimahammas, siis on vähemalt mingi vabandus, kui see ühel päeval ära tuleb – muidu kukuvad lastel suust välja pisikesed täiuslikult terved hambad, aga näe, täiskasvanute katkiste asemel enam uusi ei saa.

    Tegelikult on päris hirmus, kogu blogi-ilm paistab tegevat suuremat sügispuhastust, mina pole sellele isegi mõelnud. Aga see, mida me teeme, ongi ühtpidi väike asi, teistpidi suur – tänu emade igapäevatööle on perel toit laual ja riided seljas.

    Like

  2. Me oleme ka siin vahest üritanud sünnipäevade pidamisel ülesandeid jagada ning üksteise elu pisut stressivaesemaks neil tähtsatel päevadel muuta. Ma ei tea kuidas teistel on, aga meie peres on siiamaani sünnipäevad ühe hirmsad stressitekitajad.

    Like

    1. Oh,ma ei saa, ma PEAN siia postitama selle kaheminutilise video võõrustaja neuroosist. Ma arvan, et kõik emad on vähemalt korra elus sarnaselt meeleheitel tundnud 🙂

      jah, ma tean, see on natuke ülepingutatud, aga naerma ajab küll.

      Like

      1. Ma nii heameelega toimetaks nii avaras ja korras köögis 😀 Väike köök paljude asjadega juba põhjustab korralikus koguses meeleheidet.
        Kõige kiiremini saab elamine ikka korda siis kui kohe-kohe on külalised tulemas.

        Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s