25 ekraanivaba tegevust lapsele

Panen siia kirja ideed, millega aega sisustada haiguse, paranemise või miks mitte ka reisi ajal 4-7 aastasel lapsel, kellele ei saa läbi lugemiseks kätte anda raamatukuhja. Tegin selle nimekirja oma lapse operatsioonijärgse taastumise ja kipsis olemise nädalate jaoks (võib-olla selle aasta lõpus), aga tõenäoliselt saab seda kasutada ka muude hetkede jaoks.

Olen näinud ka nädalaplaane, kus sarnaselt menüüplaanile on lapsevanem rahulike õhtute nimel välja töötanud plaani, mis tegevusi peale lasteaeda tehakse. Võib teha nii, et esmaspäeviti legod, teisipäeviti kriitidega joonistamine jne, aga võib ka eri lastele erinevad tegevused jooksvalt välja valida – vanem võtab ette nimekirja tegevustega ja hakkab seda ette lugema, lapsed saavad siis igaüks otsustada, mida just nemad täna mängida tahaksid. Võivad otsustada ka koos mängida (mõlema nõusolekul).  Järgmisel päeval saab samast nimekirjast uued tegevused valida. Lapsevanema valik, kas ta tõmbab valitud tegevused selleks nädalaks maha või saab järgmisel päeval valitud tegevust edasi teha.

 

1. Legod – duplod või väiksemad, kuidas lapsele parajasti sobib – selle jaoks on hea, kui on alles hoitud ka “õpetused”, mille järgi meisterdada, muidu on tüütu neid internetist lego lehelt välja printida õpetuse koodi järgi. Oleme kasutanud ka reisil (autosõidul), kui keskmise suurusega kindlalt suletavasse plastkarpi saab panna ehitusõpetuse ja jupid ja laps saab iseseisvalt seal karbi sees ehitada – nii ei kao jupid ära. Mida väiksem karp, seda raskem leida õiget juppi.
2. Pusled – olgu siis raamidega plaadipusled, ümmargused 3D-pusled või harilikud 15, 52, 200 või muude tükisuurustega pusled vastavalt lapse vanusele. Tihti kipuvad kodused pusled pähe kuluma, seega on hea läbi rääkida sugulaste või tuttavatega, kellel on mõni aasta vanemaid lapsi – äkki on neil kasutuseta seisvaid puslesid?

   

   19 tükiga äge, aga keeruline pusle – kõikidel on samad tiivapaarid peal!! Saime sõpradelt laenuks.

   Kõigil kindlasti pole, sest osa lapsi pole lihtsalt pusledest huvitatud, sama moodi nagu täiskasvanud – osad naudivad 1000-tükiliste puslede kokkupanekut, aga osadel pole selleks ei aega ega tahtmist. Laste puhul tuleb veel arvestada sellega, et väiksematel tuleb uute puslede panemisel abiks olla – õpetada, kuidas sorteerida välja serva- ja nurgatükid, kuidas sorteerida värvi järgi, kuidas saab üht ja sama pusletükki keerata nii, et see sobiks – nupupuslede sobivasse auku panek on ikka teistmoodi kui hilisem tükkide omavahel kokkuklapitamine. Kui ei vanemad õed-vennad ega lapsevanemad ise pole lapsega koos puslede panemiseks aega võtnud, on mõistetav, et sellisel juhul ei oska laps ise “käsu peale” tükke kokku panna, sest suure pildi mõistmine ühe tüki järgi ei ole kogu aeg olemas olev oskus! Hoiustamine – kaval on tükke hoida soonega kilekotis, kehtib nii raamiga puslede kui karbiga puslede kohta. Tangram-pusled (mis meenutavad karbis olevaid erineva kujuga tükke) käivad ka siia alla. Vippa teeb Eestis neid tangrameid ja allpool pildil oleva-taolisi saab ka Alist. Meil kogemus puudub, kuigi paistab põnev.

3. Raamatute ette lugemine – väiksematele koos piltide kirjeldamisega; vanemaga vaheldumisi veerimine suurematel. Igasugu otsimisraamatud ka.
4. Liikuv aabits – saab õppida tähti ja saab ka kahetähelisi sõnu kokku panna, hiljem kolmetähelisi jne. Sõltub vanusest. Mida väiksem laps, seda suuremad peaksid tähed olema. Meil tegi Vanim Laps ükskord ühed umbes postkaardi suurused papist lehed, mille peale kleepis liivapaberist välja lõigatud tähed. See suurus oli päris hea. Kõiki tähti peale vaja teha, ainult lihtsamad esialgu. Kui algul huvi pole, saab neid näiteks autos kaasas kanda ja pikema sõidu ajal välja võtta, et laps saaks näpuga järge ajada mööda tähte ja hääli teha. Liikuvaid aabitsaid saab tihti 1.klassi lõpetanud laste vanematelt.
5. Joonistamine, värvimine. Erinevate vahenditega – kriidid, pliiatsid, vildikad, guaššid, vesivärvid jne. Värviraamatute värvimise armastamine võib viia ka selleni, et laps ise joonistada ei tahagi, kuna ei tule nii hästi välja kui raamatus, nii et aegajalt tuleks ikka ise ka joonistada, et laps ei jääks ainult värviraamatutele lootma.
6. Plastiliin ja savi? Peab olema kannatlik lapsevanem ja ise juures passima, sest mida väiksem laps, seda kavalamaid võtteid ta kasutab plastiliini uute kasutusalade leiutamiseks ja vaiba tugevdamiseks. Mina plastiliini kardan, kuna meil on “tark plastiliin mitte nii targa lapse käes” imelikke kogemusi. Savi ma ei karda, see on ilusti oma pakis püsinud ilma olulisi pahandusi tekitamata vähemalt 6 aastat. Ma lihtsalt ei tea, kus see on, aga õnneks lapsed ka ei tea.
7. Lauamängud, kaardimängud. Igasugused täringutega või nuppudega asjad ei pruugi väiksematele sobida, ka kannatlikkus on lapseti erinev. Lisaks see mängulusti ja kaotuskibeluse teema. Osasid mänge ei saagi kahekesi mängida, on vaja rohkem osavõtjaid. Kaardimängude all pean silmas UNO, Saboteur jt selliseid mänge, mitte potiknoid ja linnade põletamist. Jälle koht, kus võib uurida naabreid, tuttavaid, sugulasi, kas kellelgi on lauamänge üle jäänud ja kas saab laenata või sobiva summa korral ära osta. Raamatukogud laenutavad neid ka! Meie oleme küll raamatukogust laenutamisega omad vitsad kätte saanud, sest kummastki lauamängust kadus üks jubin või kaart ära ja välja ei tulnudki, pidin raamatukogule kaks uut lauamängu ostma. Lauamänguõhtud raamatukogudes ja Brain games poodides on suurematele lastele head, koju aheldatud lapsele kahjuks ligipääsmatud. Mänge leiab ka eri linnade taaskasutuslistidest ja osta.ee/soov.ee/laat.perekool.ee/buduaar-sarnastest keskkondadest, aga seal tuleb hoolega uurida, kas mäng on kompaktne või müüakse seepärast, et nupud kadunud.
8. Konstruktorid – alates metallist mutrite/seibide/kruvidega variantidest kuni kõikvõimalike puidust ja plastist variantideni. Tähelepanu, uusi osta ei soovita väga, kuna pole kindel, kas laps nendega päriselt ka mängiks – eriti kui poes müüdav komplekt on väga pisike ja mänguvõimalusi sellega on ainult üks. Või kaks. Aga igasugu puidust kuubikud/klotsid, jenga-blokid on väga head kõiksugu ladumiste harjutamiseks – ei peagi ainult jenga-torni tegema, saab ka kindlusi või amfiteatreid teha. Ükskord ostis mu isa lastele puidust piklike klotside saamiseks mingi puitlippidest uksemati ja lammutas selle ära – ja siis ehitas koos lastega kuude kaupa.
9. Doominod – nendega saab ehitada nagu puidust klotsidega, saab arvutada, saab päris doominot mängida ja pikalikukkumisradasid ehitada, kui saad kusagilt mitu komplekti kokku. Müüakse ka eri värvi doominotükke ühe komplektina, et oleks ilus vaadata, kuidas kukuvad.
10. Memoriinid – paaride võtmise mängud. Üldiselt vist meeldivad väiksematele lastele rohkem ja suurematele tunduvad juba igavamad, aga siis saab kasutada harivaid memoriine – nt. linnuliikide tundma õppimiseks. Neid memoriinikaarte saab ka ise teha või internetist välja printida ja värvida, laste ajakirjade kaantelt lõigata… Tegelikult ma kahtlustan, et peaaegu igas peres on neid vähemalt üks pakk kindlasti olemas. Aga keegi ei mängi, kui pole “hooaeg”.
11. Magnetid – võib ka konstruktorite alla liigitada, kuigi nendega saab miljon muud asja ka teha – kuuliradu või metallist asjade otsimist vms. Väikesed kipuvad neid sööma, seega – väikse õe-venna läheduses tuleb olla ettenägelik ja väiksele midagi muud ülipõnevat kätte anda. Mitu komplekti magneteid on ikka mitu komplekti magneteid – minu meelest sõltumata laste vanusest on kõik nõus nendega mängima. Meil väga aktuaalne, sest kui satun kuhugi taaskasutuspoodi, kontrollin alati, ega magneteid ei pakuta. Ka kolm pakki erinevaid magneteid ei tundu üldse palju, kui mängijaid on mitu. 🙂
12. Nööbid – saab kasutada sorteerimiseks, kui on üks lahtritega karp või mõned nukutassid. Saab tema niidi otsa ajamist – eeldusel, et nööbid on kõrgema servaga karbikaane sees või kandikul, et kohe maha ei kuku, kui nõelaga kohtumise peale käest pudeneb. Meil on ühed suuremad (1,5cm) puidust värvilised nööbid, erinevate lillede ja liblikate kujulised – ostsin kunagi mitusada tükki (Alist) ja kinkisin 75% neist ära koos nõela-niidi komplektiga, aga meie omad on ikka kasutusel ja koguvad muid värvilisi ja värvitud nööpe juurde. Nii poisid kui tüdrukud on väga keskendunud, kui 30-cm-se nööbiussi valmis saavad.
13. Male ja kabe. Peab olema keegi, kes teab reegleid. Kabet on lihtsam mängida ja kõige lihtsam on veel Nips – ehk siis näpuga nipsu andes tuleb vastase kabenupud laualt minema lüüa. Kui hakkate koju malet või kabet hankima, siis kõige kehvemad on need 1cm-se või väiksema läbimõõduga nupud – kipuvad kiirelt kaduma. Ilmselt saaks 10+ vanuses lapsed imetillukeste malenditega ka hakkama, aga no neist me praegu ei räägi. Taskukabe, reisimale – veendu nuppude suuruses! Vanaisad on tavaliselt nõus sellist mängu mängima, suures lahkuses võivad nad ka mõned oma lipud või muud elutähtsad kiirestiliikuvad malendid oma mängupoolelt eemaldada, et lapsel oleks veidi edumaad. Peaaegu alati tekib võitja ja kaotaja, seega püsib kaotusega leppimise küsimus ja kuidas seda serveerida – kas laps peaks alati võitma või elus tuleb ka kaotama õppida-lähenemine?
14. Trips-traps-trull ja Gomoku, mis on eesti keeles siis Viis Ritta. Gomokut saab mängida Vint.ee lehel nagu kabet ja malet, aga saab mängida ka kodus ruudulise paberi ja kahte värvi pliiatsi/vildika/pastakaga nagu trips-traps-trulligi. Võib ka sama värvi pastakaga, kuid eri kujunditega.  Vanemate lastega lisandub laevade pommitamine, aga 6-aastastele on see võib-olla liiga vara. Kõigi nende mängude kohta on ilmselt ka elektroonilised variandid telefonis, aga kuna mul siin ekraanidevaba postitus, siis see selleks.
15. Veel käsitööd – heegeldamine või näpunöör/kassikangas, jämedast lõngast patside punumine. Pigem 6a kui 4a lapsele?
16. Sudokud – nõuavad natuke teistsugust lähenemist kui gomoku ja male/kabe, aga laste puhul tuleks leida selliseid, kus numbrite asemel on näiteks kujundid, värvid, puuviljad, lilled vms. Mida vähem ruute kokku on, seda parem algajale. Internetist saab otsida ja välja printida, aga on ka selliseid taskuformaadis kogumikke, milles on numbritele lisaks muud kujundid. Meil kodus on mingist ajast, aga ma ei ole praegu poodides pakutavaga kursis. Tean, et on taskuformaadis õhukesed sudokuvihikud suurematele lastele, aga viimasel ajal tõesti pole otsinud.
17. Arvutamine. Nii nagu on lugemise õppimise lauamäng, on olemas ka arvutama õppimise lauamäng, meenutab natuke puslede panemist ka. Arvutusülesandeid saab teha ka peast – autoga sõites näiteks lasta lugeda numbreid “üles ja alla” – kolme-neljaaastased õpivad lugema ühest viieni, aga raskem on neil lugeda viiest kolmeni. Viieaastane loeb kahekümneni, aga kahekümnest kümneni võib olla keerulisem – samas on see lahutama õppimise nö. alus. Saab anda ka lihtsamaid liitmistehteid ja lahutamisi – algul 2+1 ja hiljem 19+1 stiilis. Lapse kiitmine ja lapsega koos rõõmustamine teeb arvutamisest – nagu ka kõikidest muudest siin loetletud tegevustest – tõeliselt nauditava tegevuse lapsele. Mitte mingit matemaatikahirmu tekitada!
18. Nuputusülesanded. Nuputusraamatuid koolieelikutele – labürintide, suurem/väiksem, hulgaülesannete, joonista terve lehekülg samasuguseid siksak-jooni täis jms võib kasutada vaid siis, kui lapsele meeldib. Kindlasti ei tohi meelt heita, kui joon eksib rajalt kõrvale, selle asemel võib joonistatud lainete vahed erinevat värvi värvida või muul moel loominguliselt läheneda. Koolis jõuab neid teha küll ja küll ja pole vaja tekitada üleküllastumist. Kleepsuraamatud käivad ka siia alla – mõnele meeldivad, aga reeglina kleebitakse ruttu ära (või vehivad vanemad lapsed ilusamad kleepsud sisse) ja peale seda jääb raamat kasutuna riiulile.
19. Sorteerimine – lihtsam variant, kui annad lapsele mõne ohutu sahtli kätte, kas siis lauasahtli või mõne pudikarbi – ilma kööginugateta. 🙂 Tegevust tükiks ajaks. Või kogud vaikselt elamisest kõik väiksed pudinad mõnda purki/karpi kokku ja ühel päeval võtad välja ja lased aardekarbi nelja erinevasse karpi-topsi ümber sorteerida, laps ise valib, mille alusel ta grupeerib. Olen kasutanud juba pooleteistaastase lapse puhul, kui harva kätte anda, on alati sama põnev.

    

    Tegevuskotikete pilt MySmallPotatoes lehelt.

    Võib ka mitu “busy bag”-i olla erinevateks hetkedeks, võib ka lihtsalt pruuni paberkoti sisse panna 6 asja ja anda alla-aastasele kokku (sel juhul tuleb ikka suulage kontrollida, et maitsvat paberit sinna liiga palju ei koguneks).

20. Kuulatavad asjad – kui kodus on lastelaulude või muinasjuttudega plaate – (Eesti muinasjutte või Onu Remuse mp3-d, mis võrgus vabalt saada on), miks mitte neid ka näiteks joonistamisele taustaks panna? Klassikaline muusika sobib joonistamiseks veel eriti hästi – Vivaldi Aastaaegade järgi joonistatakse kindlasti koolis muusikatunnis, aga need on kõik nii ilusad, et saab kodus ka väiksematele lastele mängima panna ja uurida, mis tunne tekib seda kuulates?
21. Albumite lehitsemine/koostamine. Nii tore tegevus, kui oskad midagi pildile juurde rääkida, olgu siis fotoalbum või vana margialbum. Võib ka võtta hoopis aega ja koos lapsega selle aasta jooksul tehtud pildifailidest fotode tellimise raske valik ette võtta. Veel üks võimalus on võtta valge või mõni muu õhuke vihik või vana märkmik ja koos lapsega kusagilt reklaamlehtedelt mõned lemmikasjad välja lõigata ja sinna kleepida – mõni teeb masinate kollektsiooni alates muruniidukite, mootorrataste ja traktoritega, mõni kleebib loomapilte ja joonistab lilli lisaks, mõni teeb poenimekirja piltides. 🙂
22. Lõikumine ja kleepimine – käärid kätte ja tee lumehelbeid, värvilistest paberitest kujundeid, lõika välja ja kaunista mängupiparkooke – mida iganes! Tee mosaiiki, jõulukaarte, sünnipäevakaarte, seinapilte voodi kohale, vanavanematele… Mis veel? Vetsupaberirullist kinkepakid, nahkhiired või pisiloomakeste lillekaunistustega liumägi?
23. Kutsu keegi külla. Kui kutsuda appi täiskasvanu, kes lapsega tegeleb või temalt uudiseid kuulab, saab lapsega kogu aeg koos olnud lapsevanem ka puhata. Kui tegu pole nakkushaigusest tingitud kojujäämisega, võid kutsuda külla ka lapse sõbrad või kasvõi kogu lasteaiarühma, kui neid on kuhugi panna ega pea kaugelt tulema. Hea oleks muidugi sõpradega mängimiseks ka midagi välja mõelda, mitte nii, et sõbrad istuvad 5 minutit voodi juures ja lähevad siis teise tuppa küllakutsuja mänguasjadega mängima.
24. Veemängud – nagu aastastele lastele, meeldib ka suurematele iga kell veega mängida. Võib panna lauale froteerätiku, veega kannu ja 3 klaasi – ja paluda valada kõigisse sama palju vett. Vee asemel võib ilmselt kasutada ka makarone või kruupe, aga tuleb jälle jälgida, et mingeid väiksemaid lapsi maitsma ei kutsuta ja kindlasti ka kokku leppida, kes pärast ära koristab, kuivatab, pühib. Kui toidukraam püsib laua peal, saab seda hiljem ka söögitegemisel kasutada.
25. Nii – tavamänguasjad ka, nukunõud/nukuriided/mänguautod/loomakesed/raudteed/playmobilid jms ka muidugi, kellel mida kodus on, aga no nendega mängitakse igapäevaselt ja kuut nädalat järjest nendega ei sisusta.

Kui midagi juurde vahetada – sõpradelt-sugulastelt, siis parim variant on, kui mõtled kohe hoiustamise ka läbi, et kõiki asju korraga laiali ei tõmmataks ja kõige olulisem – et ise ikka sisse elama mahuksid, mitte asjad kodu üle ei võtaks. Seega kui keegi laenutab sulle asju, nii et saad pärast tagasi anda, või siis midagi oma suuremate laste asjadest seniks neile vahetusse anda – see on väga hea variant, sest siis tekib riiulile ruumi, kuhu sissetulnud asjad panna.

Hea oleks tagasinõutavate ja välja laenutatavate asjade kohta teha ka pildid – Sõbrannalt saadud 4 puslet on sellised (pilt), välja laenutatud raamatud koos laenaja näoga (pilt), siis on teada, kellele mis ja millal. Mina panen märkmiku tagakaanele tavaliselt kuupäeva ka kirja, millel kellelegi mis raamatu laenutasin – kui kolme-nelja kuu jooksul tagasi ei tooda, saan 6 kuu pärast küsida, kas loed veel või saame kokku? Sama lugu nende sisselaenutatud puslede ja lauamängudega – kuidas ma muidu tean, kellele mida tagastada, kui puslede arv kerkib juhuslikult näiteks 23ni? Raamatukogu küll teatab, kui laenutuse aeg puslele hakkab otsa saama, aga meil endil teatamine nii lihtsalt ei käi, kui ese silma alt ära ja otseselt vaja ka ei lähe. Kui üldse tagasi ei küsi, vaid ootad viisakalt, võib äkki selguda, et inimene on vahepeal korra kolinud ja ta ei mäleta, kuhu su asjad said. Kahju.

Üksikutele äraeksinud mängunuppudele ja pusletükkidele on hea eraldi karp või soonega kott võtta, aga seda vaid sel juhul, kui sa ei tea, KUST see pärit on. Alati on lihtsam pusletükk kohe omataoliste juurde panna kui loota, et lapsel tuleb  hiljem meelde seda kadunud tegelaste topsist/kilekotist otsima hakata. Pealegi on see kilekott ju riiulil kuhugi kõrgemale ära pandud, eks?

Osa siin loetletud tegevustest nõuab vanemate kohalolekut, teistega saab laps ka iseseisvalt aega veedetud, kõik sõltub lapse iseloomust, vanusest, harjumustest. Kannatlikkust peab ka õppima!

Üks ema, kellel oli kombeks lapsi iseseisvalt mängima õpetada selleks ettenähtud kohas – näiteks suur saunalina põrandal oli ühe lapse ja tema duplode/konstruktori territoorium – harjutas lapse tund aega omaette mängima nii, et algul aitas tal 5 minutit seal püsida, siis 10 minutit, siis edaspidi hakkas iga 5 või kümne minuti eest lapsele preemiat andma. Näiteks 6 tillukest kommi või õunalõiku iga 10 minuti järel, kokku tund aega omaette mängu 6 kommilise kuluga. Lapsed pole selles vanuses veel nii küpsed, et tund aega ära oodata 6 kommi kättesaamiseks! Pärast polnud komme vaja, laps sai keskendumise selgeks. No 9 lapsega, kes kõik kodus/koduõppel on, see on üsna mõeldav variant, et suuremad saaks samal ajal koolitööd teha, kui pole saja toaga kodu. Aga omaette mängimine vaiba või põranda või voodi peal ei ole ju tegelikult midagi imelikku, kõik me oleme lapsena oma asju niimoodi oma väljamõeldud kohas ajanud. Üle vaiba ei tohi astuda, kukud merre! Mäletad? 🙂  Territooriumil püsimine vähendab ka laste omavahelist tüli – kui väiksem läheks muidu suuremalt mänguasju hiivama või raamatulehti sodima.

Leidsin oma varasemate postituste seast ühe postituse 4-aastasele mõeldud tegevustega ka, eelmise aasta detsembrist ja seetõttu natuke jõuluteemalisem, et saab mänguautodele jõulupidu korraldada jms -link  SIIN.

Aga kõik ülejäänud head mõtted – laske aga tulla!