Olen selline kartlikult ärev

Hei. Ma pole ammu kirjutama jõudnud, sest aeg on andnud mulle mõtlemisaega. Ju siis on mõtlemapanev november saabunud.

Lapsed on kõik enam-vähem terved, lumi on olnud pikalt maas ja ma sain juba kahel korral lund lkata koos väikeste abilistega, kes ühel õhtul teatasid, et meetrine kelgumägi on liiga kõrge ja teisel korral veeresid niisama lumes. No ei saa neid enam peale lasteaiast tulekut tuppa. 🙂

Nüüd aga on väljas jälle +3 kraadi ja muru on tagasi. Lume asemel peened kruusatükid maja eest tuulekoja põrandal loigus ja väljas tuleb käia kummikutega, samas lasteaiad käivad veel saabastega.

Emme, ma kardan, et hambaarst teeb mulle liiga. Ma ei taha, et ta mul VEEL ÜHE hamba välja tõmbaks, kurtis Väike Piiga, kellel pole kunagi ühtki hammast välja tõmmatud, sest 3-aastastel ei ole ju see teema. Pidime ju juba mõni aeg tagasi tema lasteaias katki kiigutud hammast näitama minema, aga kui see aeg kätte jõudis, jäi ta parajasti hommikul haigeks ja pidime aja edasi lükkama.

Mina tahaks küll, et mul see viimane hammas ka ära tuleks või välja tõmmataks, teatas Noorem Vend. Tal on piimahammastega nii, et juba 5 on lahkunud, aga kuues passib ühte nurgakest pidi suus, süüa ei lase, pesta on ebamugav ja üleüldse kostab haledaid kaebeid. Ma ei saa midagi süüa! Kas tahad siis putru? Ei, tahan röstleiba, aga mul need tagumised hambad ei saa seda ju närida, nemad ei oska hästi närida. Hmm. Tegime siis võileivasüdameid.

leivast_suda

Aga Väike Piiga käis nüüd siiski hambaarstil ära ja minu üllatuseks käitus igati mõistlikult. Ei midagi kodus pidevalt jutuks tulnud teemadest, et tema ei tee kunagi suud lahti, igaks juhuks. Tegi küll, täitsa vabatahtlikult ja las isegi murdunud hamba serva siledaks lihvida, ise hambaarstitoolil rahulikult minu süles istudes.

Kui näete hambaarstikeskuse ümber mõnda lapsevanemat põlvest kõrgemalt märgade laikudega teksadega häbelikult minema jalutamas, siis see on sellepärast, et tal on hambaarstitoolis laps süles olnud ja lapse saabastelt on lumi soojas ruumis ära sulanud, mitte midagi hullemat. Oleks pidanud pikema jope panema või lapsed jalanõud ära võtma, miks ma selle peale ei tulnud, mõtlevad sellised inimesed tõenäoliselt.

Koolis on harilik elu. Üks veerandilõpp on ära olnud ja üks trimesterilõpp peagi saabumas. Esimest korda ma näen, et Trennitüdruk õpib õhtul kella 21 või 22ni, sest seni on ta trennide vahelt kuidagi märkamatult ära õpitud saanud, aga nüüd on äkki igas aines pool sokki valmis kududa ja araablaste elu selgeks teha, lisaks esitlus sportlastest inglise keeles ja paar lehekülge matemaatikat. Ükskord tegi isegi Vanem Vend mingit koolitööd arvutis ja ampser.ee-s, aga see oli tõesti üks kord. Ampser teavitas teda, et ta on ühe päeva kohta 5% rohkem valku söönud kui keskmine ette näeb ja see tegi Vanemale Vennale muret. Mina arvasin, et ühe päeva kohta ei saa küll selliseid asju väga saatuslikuks pidada, seda enam, et minu meelest ei võeta seal  üldse arvesse, mis vanuses laps või täiskasvanu seda täidab, kuna kogused 7-aastase, 16-aastase ja täiskasvanu päevanormides on tõenäoliselt pisut erinevad. 11-aastane, kellel tundub kõik parajasti mustvalge, oli ikkagi mures. Pealegi oli tema sõber koolis öelnud, et Minecrafti populaarsus langeb! Minu meelest hoopis hea uudis, aga tema ei suutnud asja minu vaatepunktist näha. 🙂

Vaid üks nädal veel ja meie pere selle sügise elumuutuste saaga hakkab pihta. Ma vist ikkagi  muretsen nagu huvitavate aegadega ikka. Kahjuks ei pane see muretsemine mind asjalikult tegutsema, pigem olen mingis muus staadiumis – loen raamatuid ja olen raamatuvälistel teemadel mõttes. Raamatud on nagu põgenemistee, eelistan mõelda aja kulutamise asemel. Ma TEAN, et võiksin teha ka midagi palju kasulikumat, aga mulle tundub, et ei juhtu midagi hullu ka siis, kui ma mitte midagi ei tee  või ehk loen raamatut. See kasulik, mida ma peaks tegema, seda ma ju aegajalt teen ka  –  tõstsin väiksemate laste toast asju välja ja muutsin riiulite sisud tolle toa elanikele vastavaks ja kättesaadavamaks, hankisin toiduvarusid, et paar nädalat ei peaks eriti poes käima, v.a. paar korda nädalas leiva-piima jahil. Ostsin tagavaraks 6 kustutavate tintekate tera ja teise tagavarapanni, sest praegused pannid on mõlemad omadega üsna õhtul.

Kaks nädalat peame Mehega vaheldumisi Noorema Pojaga kodust ära olema. Ma ei tea sellest Haapsalu haiglast midagi, aga olen kuulnud, et kõik sõltub sellest, kellega seal ühes palatis oled ja kellega tualetti jagama pead. Ja et kui satud oma suurema lapsega samasse palatisse mõne beebiga, siis on keeruline, sest peab palju aega väga vaikselt olema või öösel tema nutu peale ärkama, aga võib juhtuda, et kahe palati ühiskasutuses olev tualett on sinu palati poolt lukku pandud ja vetsuminek läbi ukse on keeruline. Võib-olla on ka positiivseid külgi, kui saad sinna minna tuttavatega kokku saama ja saad nad ka omale palatikaaslaseks. Meil on see siiski esimene kord ja vaikne ärevus paneb mind suvalisi ajaviiteromaane lugema, et ma ei peaks asju hullemaks mõtlema… või üldse mõtlema. Kangelannadele on nii lihtne kaasa elada, kui on põnevalt kirjutatud raamat, et oma elu jääb kenasti kusagile taustale, aga ärevus ei kao ju sellest päris ära. 😦

Kui ma peaks tegutsema hakkama, siis ma võiks ju nimekirja kokku panna, mida kaasa pakkida, aga selleks tundub liiga vara. Ma võiks välja otsida, et kus asub see haigla ja kui kaugel on seal lähimad toidupoed, aga ma arvan, et need leiab niikuinii. Ma võiks otsingut kasutada ja saada ilmselt kuhjade kaupa inimeste häid ja halbu kommentaare, aga vahel ei saa neist õppida, saab ainult hirmu suurendada. Ma võiks helistada ühe võõra lapse emale, kelle laps on sarnase asja läbi teinud umbes samas vanuses, aga kuna ma ühe teise emaga olen juba vestelnud sellest (sealt ka need ebakindlust tekitavad kogemused eespool jutus), siis ma lükkan seda hoopis edasi. Kaugele enam lükata ei saa, ainult nädala. Siis on see helistamatagi käes.

Miks on nii raske oodata, et kõik läheks hästi? Kuhu kõik mu lootus jäi, et see esimene pool ravist läheb kenasti ja teine pool ka ja et kõik läheb ajapikku paremaks (sest seni on ilma ravita tasapisi hoopis halvemaks läinud)? Vahepeal ma suudan sellised asjad mõtetest ära lükata ja kellegi teise hooleks jätta, aga aegajalt hiilivad hirmud tagasi.

Kas ilma ootusi ja lootusi asjasse pühendamata on lihtsam??

Advertisements

2 thoughts on “Olen selline kartlikult ärev

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s