Põnevusi Haapsalust

Elu väljaspool kodu on ikka päris huvitav. Uus linn ja puha, mis sellest, et ma enamus aega ühes majas kinni olen. Võimleme, jalutame osakondade vahel, iga natukese aja tagant antakse palju sooja sööki, eriline rõhk on millegipärast jahukastmel. Seda on sama palju kui mistahes muud sööki sama taldriku peal. Aga kurta ei saa! Kui natuke, siis ainult selle üle, et Noorem Poeg ei jaksa kõike oma sööki ära süüa. Õnneks on olemas vahepalad lastele peale vaikset tundi ja peale õhtusööki. Hea, et neid lapsevanematele pole, muidu oleks kõik varsti päris ümmargused!

Lapsevanemaid on päris palju, umbes pooled neist on seekord isad. Nii palju isasid nägin ma viimati siis, kui Noorema Pojaga korraks lastehaiglas visiidil käisin. Vahepeal on toimunud vist mingi revolutsioon, mille üle mul on hea meel. Muidu arvasin ma millegipärast, et isasid on näha ainult sünnitusjärgse osakonna liftide ja riietusruumide juures, turvahälliga värske beebike näpus. Aga ei, siin Haapsalus igatahes on asjad teisiti!

Muud asjad väljaspool haiglat on ka teistsugused. Näiteks täna tahtsin ma poodi jalutada, sest noh, Haapsalus on ju ka toidupoode ja muid põnevusi? Vaatasin palatis kaarti, tegin telefoniga marsruudist pildi ka,  sest plaanisin A ja O poodi jalutada, mis siin lähim peaks olema, sest kasvataja, kes arvutavat ja töölehte värvivat Poega vaatama jäi, ei osanud mulle selgitada, kus see lähim pood siis asub. Igatahes oli mul meel hea, et saan värskesse õhku.

Kõndisin ja kõndisin, järjest imelikum hakkas. Majad olid puidust, muidu oli hämar. Majanumbreid oli, tänavanimesid ei olnud. Kõndisin edasi lootuses, et kohtan mõnda jalakäijat, aga ei, täiesti inimtühi piirkond. Imelik, mõne akna peal põlesid küll jõulutuled, aga tubades tuled ei põlenud. Ühes majas tegelikult põlesid toas ka lambid, aga see oli pigem erand, sest inimesi näha ikka ei olnud. Muidugi, kell oli 1645 ja väljas oli juba detsembripime. Tõenäoliselt istuvad nad kusagil ummikutes ja ootavad, millal koju sõita saavad?? Aegajalt sõitis mõni auto minust isegi mööda, aga kuigi nad ei peatunud tänavanurkadel nagu mina, tulutult tänavanimesid otsides, kahtlustasin, et nemadki on vaid eksinud turistid, sest see linnaosa, kuhu mina olin sattunud, seal ilmselt ei elanud kedagi.

Aga ei, tänavatel oli siiski kõnniteedele kiilasjää laotud, nagu millalgi oleks keegi seal kõndinud ja siis kõik külmunud (mitte must jää nagu autoteedel, kus keegi ei kõnni). Väga salapärane! Lõpuks, kui olin eiteamitmendat korda telefonist kaardi pilti vaadanud (internetti mul ju telefonis pole, mis sellest, et ma olengi kehv orienteeruja) ja selle abil tuvastanud, et olin kuidagi Suur-Lossi tänavalt Lembitule sattunud,  ei olnud suurt abi, sest peale Lembitut tuli jälle hulk neid maju, millel olid numbrid olemas. Üks kaitseliidu maja oli ka, minu jaoks vist puust ja punaseks tehtud, kaitseliidu numbrimärgiga masinatega ja koos kahuriga, aga tänavanimeta.

Olgu. Kõndisin eelmises suunas tagasi. Lahe, teatas tänava silt ja juhatas mind haigla suunas tagasi. Poodi ei kusagil!!! Helistasin Oma Õele ja palusin juhatust. Kõndisin ise julgelt edasi, sest nägin lõpuks ometi ühte inimest ühest majast väljumas! Katsusin talle järele jõuda, aga ta oli minust kärmem. Ju ta oli üle õla vaadanud ja mind märganud, niiet mul polnud lootustki. Aga kauaoodatud Ehte tänava asemel tuli lõpuks hoopis Kalda ja siis sai Minu Õde internetti ja käskis seda mööda edasi kõndida, kuni ma poeni jõuan.

Vahepeal tuli veel üks inimene vastu, aga siis ma sain parajasti telefoni teel juhatust ja sellest piisas. Jõudsingi poodi! Mitte sinna, kuhu olin plaaninud, aga nagu poesilt eemalt lugedes tundus – Ometi Olemas! Tegelikult oli sinna vist midagi muud kirjutatud, aga no ma andsin andeks, see valestilugemine tuli lihtsalt suurest kergendusest.

Sain poest piparkooke ja väljudes nägin vist sedasama A ja O-d ka, mida ma algselt otsinud olin. Tore, astusin sinna ka sisse, aga seal polnud eriti midagi. Tähendab, seal olid sellised asjad, nagu ma iga kell koju oleks ostnud – mune ja leiba ja külmutatud juurvilju – kuid värvilisi piparkooke polnud, mida Poeg oli tellinud. Läksin poest välja ja kuna Õde oli mulle enne öelnud, et helista, kui tagasiteele lähed, on ka otsemaid võimalusi, kõndisin teises suunas ja pidin talle peaaegu helistama, aga järgmise poe ette jõudes sain aru, et just see oli selline pood, milliseid ALATI peab külastama, sest need on nii lahedad. Realisatsioonipood oli vist selle nimi. Lähed sisse – söök. Vaatad kõrvale – mänguasjad. Vaatad kolmandas suunas – riided, köögikraam, autoasjad, froteerätikud. Aga mitte midagi sellist hiiglaslikku kaubanduskeskuse-laadset nagu Rimid ja Prismad, kus võid teise seina jõudmiseks ostukärule 25km/h hoo sisse lükata ja peale hüpata, vaid ikka käegakatsutavates kaugustes. No umbes nagu väiksed maapoed, mis mulle vanasti nii meeldisid, sest kusagil mujal ei müüdud nii ägedaid patsikumme, vihikuid, voodilinasid ja supikausse samal riiulil.

Igatahes mulle meeldis seal ja vaatasin korraks ringi ja leidsin palju ägedamad küpsised kui kahes eelmises poes müügil olid, aga siis vaatasin kella ja läksin peale muude põnevuste korviladumist kassasse. Maksin ja küsisin peale seda, kuhu poole ma edasi peaks minema, et haigla juurde jõuda. Otse, siis vasakule, siis otse kuni SEB-i maja juurest tuleb umbes ära pöörata, ütles lahke tütarlaps.  Vau, vaatasin käekella, ega polnudki palju aega jäänud, haiglas pidi kella 18st ju õhtusöögiaeg hakkama.

Läksin poest välja, palusin Oma Õelt ka vihjeid ja kõndisin äkitselt nagu mingis paralleeluniversumis – seal olid inimesed, parkimisplatsid täis autosid, jõulukaunistused, kõik need imekaunid majad, mida olin Poega nädal varem haiglasse tuues näinud! Ei mingit märki inimtühjusest, v.a. see surnuaed, millest Õde mul mööda kõndida käskis. Melu oli täitsa olemas, aga ummikuid ei olnud endiselt kusagil. Kõndisingi otse, nägin SEBi sildiga maja, pöörasin ära. Siis läks vaikselt jälle imelikumaks tagasi see asi, sest mingit lossi nagu ei paistnud (aga pime oli ka) ja kuna inimtühjus oli jälle platsis, olin väga rõõmus, kui nägin kolme kiirustavat inimest. Kas ma olen õigel teel, kas haigla on kusagil sealkandis, küsisin neilt vabandades üle. Jaa, sealt edasi ja siis kohe paremale,  teatasid nad.

Paljulubav! Ainult et see ilus maja, mis seal paremal pool teed varsti tuli, osutus mingiks muuks haiglaks. Kimbatus missugune. Õnneks tabasin eemal ühe inimese autosse istumas! Hõikasin talle ruttu Vabandage ja püüdsin olukorda selgitada, kuid ta vangutas vaid pead ja teatas, et ega ta ka nii kohalik ei ole, aga see teine haigla peaks hoopis seal kaugemal olema.  Kahjuks ta ei olnud kindel, kus pool täpsemalt, kuid pakkus, et võib mu auto peale võtta ja lähemale ära visata.

Keset sõitu tuli mulle juba tuttavamaid kohti vastu – umbes sealt, kust ma ise eile õhtul läbi olin sõitnud, aga kuna navi mind autos ilusasti juhatas, ei hakanud ma ju midagi meelde jätma.. Igatahes leidis see mees mingi muu tee, kui punane keelumärk meile vastu tuli ja siis me lähenesime Õigele Haiglale veel ühest teisest küljest ja just siis, kui juhile ja tema emale asi juba kahtlane tundus, tulid majad mulle tuttavad ette ja ma kiitsin, et ONGI õige koht!! Tänasin neid südamest ja hüppasin autost maha, jõudes kohale 3 minutit enne õhtusöögi algust. Küll need Haapsalu kandi inimesed on ikka lahked ja toredad!

Endomondo muidugi kiitis mind selle käimisrekordi eest, kuidas ma terve miili 8 minutiga olin “jalutades” läbinud, sest mul läks meelest see autosse sattudes kinni panna, aga mul oli lihtsalt nii hea meel, et ma läbi ime ikkagi õigeks ajaks õigesse kohta olin jõudnud ja sealt realisatsioonikeskuse poest Õele jõulukingituse osa olin leidnud!

haaps2

Haapsalu on ikka üks üllatusi täis linn! Lihtsalt seda Ehete tänavat on raske leida. Hoidke silmad lahti, kui sinna satute, sest minul oli kindel plaan sinna nii minnes kui tulles sattuda, aga ei õnnestunud! Täielik triagain, nagu Vanem Poeg ükskord ammu teatas (kui arvutimäng nässu oli läinud).

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s