Kaks last ja sama tuba

Nii huvitav, kuidas ühes toas koos elades lapsed kas sobivad või ei sobi. Ja kui kuidagi ei sobi, kas siis lõpuks ikka sobivad? Kas see haakub tegelikult ka sama ühikatoaga, et seal on samad trendid? Ma pole kunagi ühikas ega tudengiüürikas elanud, nii et ma ei tea.

Esimene ja teine laps omavahel nii hästi ei klappinud, et neid pikemaks ajaks ühte tuppa magama oleks saanud paigutada. On ju tohutu kiusatus vanema õe ehteid ja muud pudi-padi proovida ja kanda, kui oled parajasti 5 aastat noorem ja vanem õde käib juba koolis? Iga päev palju ägedaid asju, mida uurida! Iga päev millegipärast ka suur pahandus… Seevastu Vanem Poeg, kes oli siis alles väike pesamuna, ei tundnud ei patsikummide ega kaelakeede vastu mingit huvi. Nad klappisid Vanema Õega kahekesi samas toas ja samas naris väga kenasti mitu aastat kuni kolimiseni. Noorem Õde elas siis meie magamistoas. Vahepeal elasid ka Noorem Õde ja temast noorem Vanem Vend kahekesi meie magamistoas samas naris. Magamapanek polnud lihtne.

Kui elasime aasta ajutiselt mujal, ei mahtunud väike Trennitüdruk enam meie tuppa ja seega saime kõik kolm last majutada päris lastetuppa. Lastetoa ukse taga koridoris olid laste riidekapid ja neil oli ka eraldi laste vannituba! Kuna olukord oli kõigi jaoks uus – võõras koht, võõras keel, võõras kool – hoidsid lapsed kokku ja mingeid suuri tülisid tol ajal polnud, magama läksid õhtuti kõik korraga (12a, 7a ja 4a) ja vahepeal korraldasid nad veel teemaõhtuid või vannitoapidusid. Vannitoapidu tähendas, et mängiti kellegi sünnipäeva vannitoas. Vahel tuli Trennitüdrukule sellise sünnipäevapeo mängimiseks isegi mõni klassikaaslane külla.

Aasta peale tagasikolimist kolisime veel edasi oma praegusesse kohta. Söögituba polnud meil siis veel söögi jaoks, vaid hoopis nariga varustatud suure toa jätk. Seal said Trennitüdruk ja Vanem Vend omavahel üle väikeste kivide ja kändude ikka koos magatud, Vanim Laps aga sai ülipisikese oma toa. Tema igatahes oli rahul, kuigi püsti seismise ruumi seal väga palju polnud. Mõne aja pärast, kui oli vaja samasse narisse mahutada Suur Vend ja Väike Vend, meenus mulle seesama algusaastate jama – nii põnev on võtta vanema venna asju, kogemata purustada legoehitisi ja koos magamaminek tähendas Vanema Venna oigeid ja karjeid, et väiksem ei lase magada, taustaks Noorema Venna ladus jutt, naerupurtsatused ja kaheksas kord voodist välja lipsamine, sest väga tahaks juua/süüa/pissile – ja loomulikult viimast korda! 😉

Sellega oli täitsa häda, proovisime rääkimist ja lugemist ja juures passimist ja hoiatusi a la pean vennale hommikul kommi andma, kui sa tal õhtul magama jääda ei lase… Aga ei midagi. Mõni õhtu magasid, mõni õhtu tülitsesid, Suurem Vend õppis igasugu nippe, kuidas mitte välja teha valjuhäälsest segajast ja ikkagi magama jääda. Värske peaga kooliskäimine on ka algklassides oluline boonus, kõigiga seda ei juhtu.

Ja nüüd suvel, kui Vanim Laps välja kolis, Vanem Vend tema imepisikese toa endale sai ja Väike Piiga endisesse poiste tuppa nari alumisele korrusele kolis, hakkas nari-oopus uuesti. Noorem Vend, kes 5-aastasena nari ülemisele korrusele ülendati, oli ronimisega siiski hädas. Öösel alla tulek ja unise peaga üles ronimine oli tema jalgade eripära tõttu vaevaline ja kogu see aeg oli nari alumisel korral väike fuuria, kes oma voodis siputas ja tantsis, kui teine magada tahtis. Laulis ja naeris, kuid vend tahtis hommikul lasteaeda minekuks miskipärast öösel magada. Siis avastas Väike Piiga, et nari ülemise korruse lippe ühendava paela küljes saab rippuda ja kiikuda (kuni pael mõnest kohast ära katkeb, aga paelu on ju teiste lippide vahel ka) ja tegi seal õhtuti jõutreeningut. Sinna lippide kohale saab ka autosid või muid mügarikke toppida, mida alt nähagi pole! Nukud koos mänguloomadega tahtsid kõik sinna ripnema jäänud paelte otsa kiikuma ja lahke südamega Väike Piiga pidi neid ju ometi teenindama. Ühesõnaga igasugune vilgas tegevus, mitte rahulik unemaa. Päevaks pidime nariredeli üles korrusele tõstma, et kõik mänguasjad venna voodisse ei koliks, aga seda trikki tegime juba vanasti igasugu eelnevate naridega ka. Siis said vanemad tüdrukud spagaati harjutada, et voodisse pääseda. Igapäevane kodune trenn. 🙂

Selle sügise hakul vahetasime nari kahe pikendatava voodi vastu välja. Hea, et mu vana pikendatav voodi alles oli, lisaks oli üks sugulane oma lapse pikendatava ka kunagi meile pärandanud. Jäi ära voodisse turnimine ja algas uus ajajärk pealkirjaga “Sinu voodi on täna parem kui minu oma!” See tähendas, et kummalegi lapsele tundus teise voodi parem, ükskõik, kummas voodis nad parajasti magasid. Kaks nädalat lubasime neil iga õhtu voodeid vahetada. Teatasime ette, et kahe nädala möödumisel otsustame ära, kumb kummas magama hakkab ja nii läkski. Nüüd magab kumbki oma voodis ja voodeid ei vaheta – aga see-eest jätkub õhtune vaatemäng. Millegipärast tahab jälle vanem lapsuke öö saabumisel magada ja noorema sisepõlemismootor töötab veel täie auruga. Vahel aitab unejutu või terve karja unejuttude lugemine, vahel toimub ka tunnike peale Une-Mati ja Päris-Mati seiklusi toast väljajalutamine erinevate ülaltoodud põhjendustega.

Jõulude eel hakkas Noorem Vend ise ka õhtuti välja jalutama, et meile suure saladuskatte all öelda, et Palun kustutage pärast Väikse Piiga magama jäämist need jõulutuled ära, et need terve öö ei põleks! Iga õhtu sama suure saladuskatte all, sest Väike Piiga ei taha magama jääda, kui tuled ei põle, vend jälle ei saa magama jääda, kui tuled põlevad.

Mingi hetk õppis Väike Piiga ära järjekordse graatsilise sirutuse oma voodis kikivarvul seistes ja sai kõik 6 laelambi pirni ühe lülitusega laes hiilgama panna, nii et õhturituaalide juurde käis laelambist pirnide väljakeeramine. Seinakontaktilamp aitas siis hädast välja, aga kusagilt tuli välja värve vahetav led-lamp ja siis üks sarnaselt värve vahetav, aga mitte nii väsinud jõulukuulike, aga neil said patareid varsti nii tühjaks, et algul võis pikalt jälgida punast valgust, mis korraks roheliseks muutus ja siis kustus,et uuesti punastama hakata. pärast polnud sedagi, nii et tuhmid kollased tähekesed aitasid peale seda meid hädast välja. Etem ikka kui laelamp. Aga sinna juurde kostab endiselt palju kihistamist, loomaaed voodis (öökullid on hetkel välja pagendatud, aga mõned kassid, mõned koerad, hiir, rott ja paar rebast) on seal küll pea iga kord valves. Mõni loomake käitub halvasti ja pagendatakse, aga kuna rebased peavad iga päev lasteaias ka käima ja on õhtuti väsinud, siis nemad ööbivad mõnikord Väikse Piiga seljakotis.Vahel hakkavad loomad voodis juba nii laiutama, et Piiga ise enam hästi ei mahu sinna tekkide ja sabade kuhja äragi. Nooremal Vennal sellist muret pole, tal on üks kindel lemmik ja kedagi teist sinna ei võeta. Autosid, legomehikesi ja mootorrattaid ammugi mitte, nagu Suuremal Vennal.

rebased_ja_kassid

Mu suur lootus on, et väljas läheb järjest valgemaks ja äkki paari kuu pärast on õhtul jälle nii valge, et ei peagi lampidega tegelema, et saab õhtuti kauem õues olla ja lapsed langevad voodit nähes sügavasse unne, kasvõi riietes.

Jaanuar saab ju kohe läbi! 26.märts 2017 polegi ju enam nii kaugel??

Advertisements

8 thoughts on “Kaks last ja sama tuba

  1. Tõesti hästi kirjutatud, kuigi nende vanemate laste rollis ma olla ei tahaks… 🙂 Meie enda 3-aastane magab meiega samas toas ning kui vaja kõigil samal ajal voodisse minna siis toimub meilgi see kihistamine ja jutustamine… Ise tahaks nii hirmsasti magada aga kõrvalvoodis toimub arutelu teemal, milline auruvedur Thomase sõpradest on diiselvedur ning millega väike kummitus Laban hakkama sai. Pehmelt öeldes kurnav aga õnneks läheme kõik koos magama pigem harva.

    Liked by 1 person

    1. Vanemad lapsed, kes praegu eraldi tubades elavad, saavad praegu päris hästi omavahel läbi, eks vanus on ka selline – 13 ja 11 – aga kellegagi koos magama jäädes õpib tegelikult teatud olukordades hakkama saama. Klassiööd näiteks, mis tänapäeval mõnes koolis väga popid on – Trennitüdruk tuli peale esimest klassiööd järgmisel hommikul kurvalt koju, sest ta oli kõige esimesena magama jäänud (kell 3 öösel või umbes nii), sest ta suutis lärmi sees ka magada. Teisel klassiööl pidas ta kauem vastu ja läks kolmandana magama, nii et võis endaga rahule jääda.
      Aga see une-eelne päevasündmustest jutustamine – Rongi-Toomasest kummitusteni – see on nii armas ju, 3 aasta pärast ei räägi ta ilmselt enam selliseid asju… kuigi see ei lohuta vist sel hetkel, kui ise tahad magada ja lapsel jutt jookseb. Üldiselt see lapse juttu oluliselt ei sega, et ema magama on jäänud. 🙂

      Liked by 1 person

    1. Muidugi pole ainsad, eks eri temperamenditüübiga laste peresid on piisavalt, et mitte ennast imelikuna tunda. 😉
      Allameetristest – meil meeter PEAAEGU täis, sest Väike Piiga plaanib kevadel neljaseks saada ja “need nelja-aastased pidavat juba rahulikumad olema,” ütles Vanem Vend kunagi 3-aastasena elutargalt… 😀

      Like

    1. Hei 🙂 5 last – esimene on Vanim Tütar, temast umbes 5,5 aastat noorem on teine tütar ehk Trennitüdruk. Trennitüdrukust u.2,5 aastat noorem on esimene poiss ehk Vanem Poeg. Temast järgmine ehk neljas on 5,5aastat vennast noorem Noorem Poeg. Väike Piiga on Nooremast Pojast jälle natuke üle 2 aasta noorem. Ehk siis kaks lasteaialast, 2 koolilast ja üks ülikoolilaps 🙂

      Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s