Hihii, kevad

Aitäh, armsad, et te aeg-ajalt ikka käite vaatamas, kuidas mul läheb ja kas ma olen kirjutada saanud! Ma olen peas juba mitmeid postitusi valmis kirjutanud, paraku olen vabal ajal (need üksikud minutid, hahaa) vist arvutis eemal olema juhtunud ja nii ma peangi häbelikult punastama. Aga plaanid on suured, millest kõigest kirjutada tahaks! 🙂

Kuidagi märkamatult on mul juba kevad hakanud – nagu ma eelmise aasta kevadel kirjutasin  Aastaaegadest, et on palju uusi tärkavaid asju ja kõigega tahaks tegelda ja just praegu sajab uusi põnevaid asju nagu lumikellukesi peale vihma. Ma ei saanud ju seeni pärast vihma kirjutada, kuna kevadkogritsate aeg pole veel käes, aga lumikellukesed on meil aias juba peaaegu valmis küpsenud, üle päeva käime Väikese Piigaga neid kiitmas. Varsti hakkavad õitsema ka, sest valged õienupud on neil juba püsti! Eelmise aasta 24.veebruaril õitsesid ka, aga no praegu on pooled eestlased valmis, et kohe tuleb vast uuesti talv, mina kahtlustan ka. Igaks juhuks pole kelke ega lumelabidat ei garaaži ega keldrisse ära viinud, sest siis läheks neid raudselt kohe vaja! Ega ma nii väga ka talve ei igatse. Mul on juba tulpide hooaeg hakanud.

Lapsed on olnud peaaegu kogu aeg terved, väiksed nohud-köhad käivad vist asja juurde ja selle kõrge palavikuga kiire viiruse unustasin ma juba ära, seega talvehooaeg on päris meeldiv olnud. Võib-olla on see hoopis sellest, et mul on sel aastal KAKS lasteaialast? See tähendab, et väsimuseaastad hakkavad mööda saama?

Väsimuseaastad on see aeg ema elust, kui on väike laps või väiksed lapsed, ise aru ei saa, et väsinud oled, aga tehtud jõuad vähem kui …hmm, loodad? Plaanid? Midagi seesugust. Lisaks, kui keegi küsib, kuidas sul päriselt läheb, vastad automaatselt, et hästi, aga olen natuke väsinud. Et mitte öelda, et ma olengi väsinud, iga päev, iga õhtu, iga öö (sest kord-paar öö jooksul ikka pead lastega seotult magamise asemel muud tegema) ja iga hommik. Aga kuna see on nii igapäevane värk, siis muutud tasapisi tuimemaks ja ei pea seda enam varsti selliseks asjakski, mida jutuks võtta, kui küsitakse, kuidas läheb.

Aga nüüd – kui mu lapsed on SUURED – olen avastanud, et ma polegi nii väsinud vist enam, sest ma pärani silmi märkan kõigisa tubades kohti, mida ma pole siin elatud 5+ aasta jooksul märganudki, millega need täidetud on. Peale märkamise olen jõudnud ka selliseid kohti koristada, ehkki pole olnud otsest sundust! Kui veider! 😀

Muidugi käivad ka praegu aegajalt öised eksikülalised (kes plaanivad oma toast tualetti reisida, aga eksivad mõnikord ära ja teevad mingis imelikus kohas kaeblikku häält, kuni keegi neid vetsu juhatab), aegajalt ei tule und, kuna pea on täis plaane, mida kõike võiks homme teha ja kas võiks vastu võtta pakkumisi minna sinna, tänna ja kolmandasse kohta või hoopis jalutada vaikselt ja rahulikult naabruskonnas üks tiir, lihtsalt üksinda jalutamise mõnu pärast? Õhtuti on nii hea jalutada, külm enam pole, helkurid on ka alles (värskendasin just laste koolikottide helkureid, sest leidsin vaba hetke esikukapi riiulite korrastamiseks ja sealt tuli umbes KAKSkümmend helkurit vastu!!!) ja ise saab tempo valida! Lapsevankri ajastul oli lihtne hommikuti jalutada, sest ei pidanud tööle minema ning lõuna ajal ja peale lõunat jalutada, sest hea oli lapse magamapanekuks jalutada, aga kui pole koera ega lapsevankrit, on iseendaga jalutama minek kuidagi keerulisem ettevõtmine. Loomulikult on alati võimalik leida kodus mingi tegevus, mida teha, sest keskkond on päästik, nagu ma Päästikute raamatust lugesin siin. Aga iseendaga jalutades tulevad sama head mõtted nagu hommikuti liiga vara ärgates ja suurepäraseks päevaks valmistudes.

Hommikust varasemat äratust ma olen nüüd ka umbes kuu aega harjutanud – et panen kella 5 minutit varasemaks kui tavaliselt ja siis püüan ärgates mõelda, kui tpore päev mind ees ootab. Kindlasti juhtub midagi erakordselt ägedat! Kindlasti läheb midagi väga, VÄGA hästi – ja tavaliselt lähebki, ausõna! Et ma ei unustaks, siis panen need tavaliselt õhtuti kirja ka, need ägedused – näiteks täna lugesin ühte väga head ja intrigeerivat  artiklit Mõtlemise õpetajast ja peale selle üks äge naine kirjutas sellest, miks ta juba 15 aastat ajalehti ei loe, sest mis neist võõrastest muredest ikka lugeda, äkki saab selle asemel kellegi ära kuulata ja sellega maailma paremaks muuta? Äratundmisrõõm tuli, ma ka ju ajalehti ja uudiseid ei loe ja viimasel ajal ei suuda autoga kooli sõites ka raadiot kuulata, sest sel õppeaastal sõidan koos armsa kolleegiga, kellega on alati tore vestelda, mitte muusikaga mõtteid summutada.

Aga nüüd jooksen magama! Mu 6 tundi und ootavad mind juba!!

Ja ma mõtlen teie peale!! Aitäh, et te olete olemas, kõik teie, kes kasvõi kordki siia lugema ja/või kommenteerima on sattunud!

Advertisements

2 thoughts on “Hihii, kevad

  1. Nii tore, et Sa tagasi oled!
    Öiste eksimiste vastu aitas meie lastel isiklik taskulamp.

    Aga väsimuse-aastate koha pealt on Sul vist õigus. On jah jube vahva, kui lapsed on nii suured, et saavad kõik oma igapäevaste hügieeni- ja muidu eluspüsimiseks vajalike toimingutega hakkama ja neid ei pea pidevalt kusagilt päästma. Samas mõtlesin ma paari päeva eest mingil põhjusel lastesaamisele ja kole kahju hakkas, et meil ühtegi kaheaastast ei ole – beebiperioodi võib vahele jätta, aga seal ühe ja kolme vahel on nad nii lõpmata armsad!

    Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s