Kamin ja juustupusad

Märts on akna taga küll, sest iga natukese aja tagant tuleb päike välja ja paistab tuppa. Käisime Väike Piiga kontrollimas – lumikellukesed õitsevad edasi, on isegi sentimeetri pikemaks kasvanud. Vaasi panekuks olid nad liiga pisikesed, nii et Noorem Vend ei saanud neid näha, sest tema ootas meie õueskäimise ajal toas.

Alles oli see vastlapäev ka, suuremad lapsed said koolis vastlakukleid. Trennitüdruk tuli koju ja kui jope seljast, kukkus kohe seletama, missugused vastlakuklid koolis olid, nii et palusin tal tungivalt vastlakuklite asemel juustupusadest vestelda, kuna väiksemate näod hakkasid juba mossi minema.  Jaaa, need juustupusad olid KOHUTAVAD, võttis trennitüdruk kohe mõistvalt jutuotsa üle. Seal sees oli niiii vähe ketšupit sees! Uskumatu!! Ja hapukoort polnud ka raatsitud peale panna, no natuke ikka oli, aga mitte piisavalt!

Veel pool tunnikest möödas, jõudis koju Vanem Vend. Viisin ta kohe juustupusade mõistega kurssi, nii et kui Trennitüdruk tema käest juustupusade üksikasju välja pinnima hakkas, sai ta kohe aru, millest jutt. No olid jah koolis juustupusad, kahjuks oli neile ketšupit sisse pandud. Hapukoort peal? Oli jah, mina ei tea, mina ei pannud tähele, kas vähe või palju… Lubasin, et ostan millalgi koju ka neid niinimetatud juustupusasid juurde, aga kuna olin köhijatega kodune, siis kiiret polnud. Magusapaastu (põhjused vt.eelmine postitus) leevendame neil pirnide ja india pähklitega, pähkleid üle 5 ei tahagi keegi korraga, sest kui pole ammu magusat söönud, tunduvad pähklid ikka täiega magusad! Kurgivõileiva või pudruga võrreldes näiteks, võite ise ka proovida, kui ei usu.

Kapihais hakkab vaikselt lahtuma. Kaua valitud riidekapid on juba mitu päeva tagasi kokku pandud ja polegi nii hullu “mööblihaisu”, kui ma algul kartsin. On hoopis meeldib puidu lõhn, kiitsin Mehele, aga tema teatas, et seal on ka terpeenid ja muud kahtlased asjad sees. Mis siis, puidu lõhn tuletab mulle mu isa majaehitamist meelde ja seda, kuidas saelauad lõhnavad. Mmmmm. Kapi kokkupanemisel küll selgus, et valisime mis me valisime, lõpuks olime kohutavalt tüdinenud juba sellest, et ükski ei sobi ja valisime ühe välja, millel väga suuri puudusi ei paistnud. Et jätkuks nii riiuleid kui ka riidepuutoru, aga meie eelistus oli, et riiuleid peaks olema umbes võrdselt või natuke rohkem kui riidepuutorusid. Lõpuks kombineerisime pakutud variantidest sellise seinatäie kappe kokku, et suhe oli 3:2 riiulite kasuks. Ja kokkupannes selgus, et meil oli jäänud märkamata, et suhe on ikkagi 3:2 riidepuutoruga osade kasuks. Njaaa… Me vist 9 korda mõõtmise asemel mõõtsime 8 korda, enne kui lõikamiseni jõudsime. 😀

Uurisin siis poest, kas lisariiuleid saab ja loomulikult saab! Mis sellest, et kapi sügavuse tõttu võiks riiulid olla vähemalt 55 cm, poest saab päris hea hinnaga 3 riiulit sügavusega 42 cm! Minu imestuse peale, et need vist ikka selle kapiga väga hästi ei sobi, saadeti mind ehituspoodi. Sõnaliselt muidugi, mitte jõhkra tõuklemisega. kuna me korvriiuleid muretsemas juba käisime, siis mind esialgu mõnda aega mööbli- ja ehituspoodidesse väga ei kutsu. Küllap see vaene riidepuuga osa kapist on sama kannatlik nagu mina. Sest tegelikult käis meil veebruaris kaminamees ka.

Kui siia kolisime, oli siin üks kamin. Tellistest ja muidu päris töötava väljanägemisega selliste inimeste jaoks, kes kunagi kaminat kütnud pole. Kuna tegu pole kaminast köetava eluasemega, siis me seda kaminat suurt ei torkinud. Sisse ajas teine ka, nagu selgus, kui üks sugulane huvi pärast tuld tegi. Siiski oli kaminaga kõik rahulik, seal peal sai igasugu pudi hoida ja mõnikord mängisid lapsed kaminas peitust ka, mille tagajärjel üks tekk üsna nõgine oli. Tekiga olevat seal lihtsalt pehmem istuda olnud (kuigi meil on samas ruumis üks tilluke diivan ka). Aga siis hakkas naabritel üks korstnategu ja selgus, et meil on ka korstnategijat vaja ja me laenasime naabrite korstnameest. Korstnamees on vana, tegi paari päevaga meie korstna väga ilusaks ja vihjas möödaminnes, et see kamin teil ilmselt ei tõmba, aga kui vaja, teen selle ka korda. No paar kihti kive oleks juurde vaja laduda lihtsalt.

Kõlas päris hästi ju? Siis käis Korstnamees, kellest oli sujuvalt saanud Kaminamees, mu mehega ehituspoes ja meile tekkis kaks suurt kuhja telliskive. Üks õue, teine tuppa. Või umbes nii. Minu imestuse peale, kuhu nii palju kive panna, selgitas Mees, et Kaminamehel tuli uus idee ehitada meie kamin paari kihi lisamise asemel laeni. Sellepärast kulubki rohkem kive.

Mina olin pahane. Üldiselt on vist viisakas, et mehed arutavad kõik omavahel ära ja naistele neid asju ei räägita, sest naised ei tea ju sellistest asjadest midagi? Naisi ei huvita ju kunagi, mis ümberehitusi nende majas tegema hakatakse, said no woman ever. Igatahes tundus mulle kahtlane, et sinna laeni rasket kobakat peaks ehitama, kuna all pole kandvat seinagi. Kaminamees aga kadus salapärastel asjaoludel ära peale seda, kui kivid olid ostetud. Algul ta kurtis, et tervis pole korras, hiljem läks Soome tööle. Aastad möödusid. Telliskivid passisid ja tüütasid. Mind. Teisi nad väga ei tülitanud.

Selleks aastaks plaane tehes panime kamina korda tegemise ka sisse. Otsisin tuttavatelt kaminameeste kontakte. Sattusin paari inimese otsa, kes teatasid, et nad enam ei tegele selliste asjadega või siis et nad on nõus ainult meesterahvaga rääkima, sest no ikkagi kamin ju (mitte hakklihakaste või koristamine, onju). Üks leppis ka korduvalt kohalesaabumist kokku, Mehega siis, aga lõpuks kohale ei saabunudki. Leidsin teenustööde alt paar kaminameest ja saime ühe isegi siia kohale, kuna tema klient oli parajasti Soome ära läinud. Nojah, igatahes tuli ta kohale, vaatas, esitas meile ettekande sellest, miks meie kamin ei tõmba, missugused kraadid kaminas ja korstnas tekivad ja miks meie valmisostetud kivid kohe kindlasti ei sobi.

Oeh, nojah. Ta tõi ise temperatuurile vastupidavamad kivid ja tegi kamina valmis. Paarist uuest kihist ikkagi ei piisanud, selle asemel on meil poole suurem kamin, alumine kiht on endiselt tellistest, peal aga konutab hallist krohvist kerratõmbunud loomake (lõõr korstnasse). Väljaulatuva raudtoki otsas (siibri avamise mehhanism) passib kollane kummipart, et oleks ikka silmatorkav (mitte otseses mõttes, nagu ilma kummipardita variandi puhul). Kaminamees lubas meile sinna ilusa kivitüki otsa monteerida, aga kuna ta jäi vahepeal haigeks, on meil part juba mitu nädalat seal konutama pidanud. Aga nüüd on tekkinud küsimus, millega see hall savine-krohvine (ma tõesti ei tea täpset koostist) korstnaosa ära katta, kas krohvida, lisada soojust salvestavad plaadid või katta liivakiviplaadiga. Või nende tellistega, mida meil jätkub nagu muda. Kuid kamin töötab!

Kaminamees käskis meil mõned kütmised läbi viia, nii et on teada, et tõmbab ilusti ja sisse ei aja. Hurraa! Suudaksime me nüüd liivakiviplaadi ja muude valikute vahel valiku ära teha, ilma et peaks kohe ehituspoodi tormama, oleks ka äge. Aga me olime kapivalimisest väsinud, nii et märtsi saabumiseni puhkasime otsustamisest. Küll jõuab. Kaminamees arvas küll, et tegelikult võiks ülejäänud kamina ka millegi muu [ilusamaga] katta, näiteks maakiviplaatidega, aga mulle tundus see pigem pakkumisena “suure raha eest on võimalik kamin täiesti ära maskeerida, nii et kõik arvavad, et sul on kodus tegelikult suuuuur soe arooniapõõsas”. Näiteks. Aga mind see kamin küll praegusel kujul ei sega.

Saaks nüüd köhatajad terveks, oleks järgmisel nädalal palju rahulikum. Anestesioloog ja kirurg juba ootavad meie järel. 🙂

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s