Nii rahulik pühapäev on, sest ma olen nii osav kõigi nende tegemist vajavate asjade edasilükkamises, mille tähtaeg on “hiljemalt täna õhtuks”.
Päike paistab vaikselt aknast sisse ja hetkel ei sajagi lund. Eile olime Valgesoos rabamatkal ja siis paistis algul päike ja siis paistsid tillukesed ümmargused lumepallid päris kõvasti vastu pead ja siis paistis jälle päike. Kaardilugejast Vanem Poeg alles harjutab kaardi lugemist, sest kohale minnes suutis ta erinevate numbritega 3 korda koordinaate sisestada ja iga kord pakkus navi meile erinevaid kohti, kuhu minna. Paraku oodati meid sünnipäevale ainult ühes kindlas kohas. Ma teoreetiliselt teadsin, kus kandis see soo olema peaks, aga ma polnud mitte-Taevaskoja-poolt sinna läinud.
Valgesoo rada oli ilus, natuke märg, ilusa looduse ja jooksvate lastega. Sünnipäevalapsed jooksid ka. Peale raja läbimist sai lõkkel vorste soojendada, aga Väike Piiga arvas, et on aeg teha uus tiir samal rajal. Kuna me olime tagasisaabujatest üks esimesi, läksimegi kahekesi uuesti rajale. Piiga tunnistas, et tegelikult ta tahaks väga loomi näha ja äkki siis, kui me hästi vaikselt läheme, näemegi loomi. Kõndisime siis vaikselt, aga ei saanud esialgu lisa neile kahele üksikule kitsele, keda olime saabudes üle tee kalpsamas näinud. Piiga arvas, et tegelikult tahaks ta neid jäneseid näha, kelle kohta infotahvlil pilt oli. Natuke edasi minnes arvas ta juba, et äkki on siiski hundid ka, kui juba jäneseid lubati ja jätkas tee läbimist minu kukil, sest nii oli julgem. Ei paistnud siiski ei hunte ega kitsetallesid, jänestest rääkimata, seevastu saime mõned eelmise aasta jõhvikad ja nägime laudtee ääres suitsukonisid, nätse ja pabertaskurätte. Enamuse neist suutsime ära peita, kõigini ei ulatunud.
Ainult ühe korra libisesin laudteel, Piiga kukil vankumas, aga õnneks olin siiski hoitud ja jäime mõlemad püsti. Isegi selga ei väänanud välja selle äkilise pidurduse ja tasakaalu tagaotsimisega. Kui tagasi lõkke äärde jõudsime, oli seal juba palju rahulolevat rahvast, kes olid oma vorstid ära grillinud ja salatit söönud.
Mulle väga meeldivad sellised üritused, kus plastnõude asemel kõigil oma nõud kaasas olema peavad. Võibolla siis ei meeldiks, kui ma peaksin üksi kõigi eest vastutama, et võetagu nüüd kõik taldrikud ja söögiriistad ise kaasa, või muidu jääte söömata, või siis ka vist ei naudiks, kui mul poleks kodus vastavaid nõusid ja peaks ise kokku ostma mingit matkakindlat kraami. Õnneks oli meil vanast ajast paar termost, mille täitsin kodus piparmünditeega (kohapeal oli veel erinevaid termoseid erinevate teedega) ja puust kausid, kruusid, lusikad. Kahvlid olid metallist, köögi nõuderestist, aga neid ei läinudki suurt vaja. Need puust kausid-kruusid-lusikad on meid juba üle 10 aasta teeninud igasugustel muinaseestiklubi üritustel ja matkadel. Ükskord olen sellesama puukausi sisse 3 portsu praekartuleid ostnud hansapäevadel. 🙂
Suur vahukommigrillimine käis ka, nii et polnudki nii külm kui mulle algul oli tundunud. Keegi väga ei köhinud ka, eriti Piiga, kes juba paar nädalat on meil köhinud ja kelle kohta perearst arvas, et kui paar nädalat veel köhib, võib teda uuesti näitama tulla. Ega meie perest peale Poja, Piiga ja minu polnudki kedagi, sest Noorem Poeg ja Mees on Haapsalus, Trennitüdruk aga ilusti võimlemise võistlustel. Vanem Poeg pidi siis ise vorste ja vahukomme grillima ja pärast läks tema ka uuele ringile samale matkarajale. Tema personaalmatka ajal hakkaski mini-lumepalle sadama, kohe meeleheitlikult. Aga kõigil väikestel oli lõbus, nende jaoks oli ka üks tilluke varjualune, mille katuse serva alla allameetrised sajuvarju mahtusid.
Imelist kooki oli ja mul läks meelest ära, et plaanisin see nädal vähem süüa ja et ma neljapäeval juba nii rõõmus olin oma saavutuste üle. Pärast sünnipäevatorte – vahvli-iirise-eri – ei mahtunudki. Hakkasime siis vaikselt perede kaupa lahkuma, aga meie kaardilugeja juhatas meid kogemata sinna, kust me küll tulnud ei olnud. Maastik metsateel läks järjest künklikumaks, põhjapidi kinnijäämise oht järjest tõenäolisemaks ja lisaks kõigele olin veel mina roolis. Oh, ma olin kohe päris õnnetu.
Siiski – kui saabus see koht, kust enam edasi sõita poleks saanud ja tagasi pöörata ka mitte, oli sellest natuke tagapool üks koht, milleni sain tagurdada ja seal, keset metsa, oligi minusuguste jaoks väike ümberkeeramislaiendus puu- ja kännuvaba alaga. Selleks hetkeks polnud sinna pandud isegi suuri sügavaid rööpaid kelmikate mudatiigikestega. Vanem Poeg oli nõus autost väljas mind juhendama. Tema jaoks jälle uus kogemus, aga küll on ikka hea, kui keegi peale 4-aastase kaasas on, keda autost välja juhendama saab saata!
Nii et meil vedas. Suurest rõõmust, et maasturite rajalt eluga tagasi saime, ei läinudki me koju, kuna Taevaskoda oli sealsamas lähedal. Ainult kahe lapsega ma ei mäletagi, et oleks kusagil käinud, aga natuke kahju oli ikka, et Trennitüdruk võistlustel on, temale lubasime teinekord perekondliku sarnase matka korraldada.
Taevaskoja-tiiru lõpuks hakkasid lapsed väsima, aga Vanem Poeg avastas Emalätte juurde tagasi jõudes, et enne oli tal müts ka. Mis siis ikka, läbi väga vaheldusrikka vihma- ja lumesaju mütsijahile! Väike Piiga polnud üldse nii väsinud moega, aga ega ma Poega polnud ju eelmisel matkarajal kukil ka tassinud nagu Piigat. Meiega samal ajal Taevaskojaringe teinud võõras pere teatas, et nad olid küll kusagil teelt kõrval omanikuta mütsi näinud.
Müts oli üsna lähedal kõige kaugemale käidud punktile, tabasime ta tee kõrvalt mahalangenud puu alt. Läksime jälle tagasi Emalätte juurde, seekord siis teiselt poolt kui enne. Parkimisplatsile jõudes olime kõik ikka väsinud, nii et mul tuli alles enne Põlva-Tartu maanteele jõudmist meelde Endomondo jalutamiselt välja lülitada.
Koju me siiski ei jõudnud, kuna Minu Õde helistas, kui me Taevaskotta olime jõudnud. Nemad väikse pojaga oli samalt sünnipäevapeolt koju jõudnud juba, nii et otsustasime hoopis nende poole sauna minna. Järjekordsed kaunilt tumesinised pilved panid Võru suunas minema, aga paistis, et ka Tartus oli kõvasti sadanud. Korjasime võistluste autasustamist oodanud Trennitüdruku üles ja sõitsime Minu Õele külla. Päiksega lumesadu vaheldus väikeste tihedate vihmahoogudega.
Olin tagasiteel Taevaskojast soovitanud Vanemal Pojal ja Väiksel Piigal autos kiirelt ära magada, kuna varsti jõuame kohale ja siis enam magada ei saa, aga no ei õnnetunud neil. Õnneks pidas Väike Piiga siiski vastu ja käitus inimlikult. Oli nõus isegi saunas käima, kuna Minu Õe Väike Poeg tuli ka sauna. Piigale meeldib saunas alati külmas vees liguneda ja vähegi leigema vee lisamisel karjatab ta meeleheitlikult, et see on ju KUUM, aga seekord kuulas ta kenasti Minu Õe sõna, kes ütles, et ei ole ju kuum, ausalt. Mul oli nii hea meel, et mina ei pidanud seda vaidlust läbi viima. Mida vähem vaidlusi 4-aastasega, seda rahulikum päev. Seda rohkem närve meile mõlemale jääb, sest no jäärad omavahel. 😉
Siis saabusid koju Õe Vanem Poeg ja Mees ja nemad olid hoopis päev otsa mootorratastega mässanud mööda porist, liivast ja kruusast teed kusagil karjääris. Kuni bensiin otsa sai. Näitasid ka videot, sest mida muud teil vihmaga krossi sõites ikka teha on kui kogu seda sõitu filmida, eks? Aga tegelikult ei avalikustatud, kus see kaamera oli, vast ikka ei pidanud seda käes hoidma ja ühe käega motikat juhtima, vaid ehk sai selle näiteks teibiga otsaette tõmmata. Mina ei tea. Igatahes vaatasin mina ka siis esimest korda elus otse-rajalt-videot ja kiljusin, kui kaamera pea ees kusagilt alla sõitis. Kaamera aku olevat kiirelt tühjaks saanud, nii et mingeid koledamaid kohti polnudki, kuid ikkagi oli teepeal osa motikamehi oma motikaga risti tee peal seismas. Tee ei olnud lai. Õnneks ei sõidetud neist kellestki üle.
Koju jõudes sadas jälle, aga seekord ainult vihma. Võibolla ilm ikka lepib millalgi sellega, et lasin teisipäeval autole suverehvid panna.
Piparmynditee 