All posts by Pikajuukseline Ema

About Pikajuukseline Ema

Lapsed, majapidamine ja töö - see tähendab, et kunagi ei ole igav, tihti on rahulik ja mõnikord on põnev. Kontakti saab minuga Tammelilled @ gmail.com

Remondist ja Läti Depo’st

Minimalistlikuga eluga oleme vaikselt juba ära harjunud, nüüd on põrandalauad tagasi pandud, põrandaplaadid peal ja värvilaigulised, sest seinad ja laed said värvitud.

Remondiga on üldselt nii, et läheb natuke kauem, kui sa ise teed ja selleks kuluvat aega arvutasid, aga kui lepid kellegi teisega kokku, kes peaks tulema ja osa tööd ära tegema s eest – et näiteks 5 päevase pahteldamise asemel saaks päeva-kahega tehtud, siis võib selguda, et sellega läheb üle nädala.

Meil läks, aga kuna polnud aega oodata, siis otsustasime, et suuremaid seinu ei pahtelda, kaarega seina lootsime pahtelda ja värvida, mitte tapeedistada, aga no lõpuks käisime ja ostsime tapeedi ära. Raha läheb remondi käigus ju nagunii rohkem kui plaanid – ükskõik, kas teed säästuremonti või kapitaalselt. On ju nii?

Kuna Tartus on küll ja küll ehituspoode – vähemalt 5 – käisime need läbi, vaatasime tapeedid ära, leidsime mõned meile sobivas hinnaklassis ka, aga kuna ükski polnud selline, millega nii mina kui Mees kohe suure rõõmuga  m õ l e m a d  nõus oleks olnud, siis ära ei ostnud igaks juhuks. Aga see maaler, kes meile korduvalt saabuda lubas ja kohapeal käis isegi kohta üle vaatamas, soovitas väga seda Depo poodi Lätis.

Kuna me olime vahepeal Mehega laagris – trennid + lasteaia põandal madratsid + koolisöökla hommiku- ja lõunasöögid, õhtused tantsupeod – siis peale laagripäevade lõppu olime üsna väsinud ja nagunii remonti edasi teha poleks jaksanud, nii me siis käisimegi pühapäeval seal Valmiera Depo’s. Õnneks leidsin Lipsukese blogist kena õpetuse, mida sealt oodata ja mida mitte, nii et sellest oli palju abi.

Meenutas Tartu Bauhoffi, tapeedivalik oli umbes sama suur, aga hinnad algasid tõesti umbes 1-2 eurost. Ja need olid ilusad tapeedid, mina oleks ühe 2-eurosega rahule jäänud, aga lõpuks võtsime siiski ühe, mis meile mõlemale peaaegu meeldis. Meeldimiseks oli vaja, et hind jääks alla 10 euro rulli kohta, sest meil on ühendatud kaks tuba, seega päris palju seinaruutmeetreid ja parketi me juba ostsime, põrandapinda oli ka palju ja ei tahtnud eelarvet päris lõhki ajada. Meeldimiseks oli muidugi vaja ka seda, et poleks lumivalge, et poleks päris siledapinnaline (kuna me krohvitud seinu päris siledaks ei ajanud), et poleks peeneid triipe, mis mitte päris loodi aetud seinte puhul Monki-silmadega inimestel südame pahaks ajaksid kokkujooksvate triipudega ja no midagi tumedat me ka ei tahtnud, et ruume väiksemaks teha.

Lõpuks saime sellise tapeedi, mis meenutas kahtlaselt palju seda, mis siin enne seinte peal oli. 😀 Aga lapsed aitasid selle vana tapeedi meil maha võtta – õigemini kõik 3 kihti sellest maha võtta, nii et sellele läks terve päev, kuigi põrandalaudade ülesvõtmise järel olime osa tapeedist juba seina küljest eraldanud. Mina alustasin ja lapsed tahtsid rekordeid saada, selles mõttes, et kes kõige suurema jupi tapeedist lahti saab ühe ropsuga, saab rekordi. Tegelikult aitasid lapsed ka põrandalaudade alt seda liiva välja tassida ämbritega, mida meie Mehega ämbritesse kühveldasime – mina võtsin väiksemad ämbrid, siis jaksasin mina neid tassida ja keskmised lapsed ka.

Põranda_alla
Siis, kui tapeeti veel oli, aga põrandat suurt mitte. Enamus liiva on põranda alt juba lahkunud.

Suure toa alt saime 3 kärutäit liiva-kruusa minema veetud, aga seekord konte sealt seest vastu ei tulnud. Luud tulid vist üle-eelmine aasta lastetoa põrandalaudade alt. Igatahes olime iga õhtu nii väsinud, et lugesime Mehega kahekesi lastetoa diivanil Apteeke Melchiori uut raamatut, pead koos, kuni lapsed magama jäid. Üldiselt on hea kahekesi sama raamatut lugeda, mis sellest, et lugemiskiirus on erinev – sellega harjub. Aga seekordne lugu oli päris kõhe, lõpus ikkagi õudne ka. Ma neid eelmisi pole lugenud.

Meil ongi tavaliselt nii, et iga aasta jõuame heal juhul ühe toa tehtud, eelmine aasta läks suvi vannitoa ehitamisele ja enne seda on veel 2 tuba tehtud. Kööki tegime ainult pooleldi, ilma põrandat soojustamata, s.t. värvisime seinad üle, kui köögimööbel kulunud tapeedi taustal väga silma riivama hakkas. No ja siis pidime juba lae ka värvima. Aga eks köök on kannatlik.

Krohvi_peale_tapeet.jpg
Tapeedi koorimine on tehtud! Seinakontakte on kuidagi palju?

Väiksed lapsed aitasid ka natuke tapeeti maha võtta (peale kokkuleppeid, et me samu võtteid teiste tubade tapeetidega ei rakenda, kuigi see võib lõbus olla), aga üldiselt on nemad minimalistlikust elust kuidagi kõrvale jäänud, sest kõik ülemisele korrusele tassitud lauamängud, legod ja nukunõud-mööbel-nukud on korruse üle võtnud. Kui me Depo’st tagasi tulime, siis ma koristasin seal küll, aga puhtas ja korras ruumis on ju erakordselt hea mängida. Nüüd ma paar päeva sinna üles minna pole eriti julgenud, aga küllap ma ükskord tembutan jälle. 🙂

Deposse sõitis Tartust umbes 2 tundi, ilmselt sõltub liiklusest ka, kas on 8-autoline haagismajade kolonn ka tee peal või selle asemel näiteks rekkad. Meie võtsime kaasa ainult Väikse Piiga, kes on harilik 4-aastane ja reisib oma kahe kassiga (kumbki oma korvis), poniraamatu ja käekotiga, milles on 8 mudelautot. Kohapeale poodi olin kaasa võtnud võileiva, soolaseid küpsiseid ja mõned lagritsakommid, mida siis iga natukese aja tagant, kui ta ära tüdines, preemiaks sain jagada. Komme jäi üle, võileib sai ainult pooleldi söödud, küpsiseid ei kulunud üldse, sest meil läks poes vähem kui poolteist tundi koos kassast läbi tulekuga. Kassast saime küsimise peale tasuta selle Depo kaardi ja hinnad olid sellega tõesti soodsamad, s.t. see paarieurone tapeet, mis mulle enne meeldis, oleks maksnud kaardita 6.85/rull.

Kärusid oli seal kahte sorti, ühte sai panna lapse istuma, mõlemad variandid nõudsid münti. Loomulikult müüdi seal juba ka koolikaupu, nii et ma ostsin 4 lahedat suurt pintslit, paar vihikut (neid ma ostan nagunii jooksvalt aastaringselt, sest mulle meeldivad ilusate piltidega kaustikud ja teiseks ei kulu siis augustis peaaegu mingeid summasid kooliasjadele), ühe suure pildiraami (umbes A3-le) 4 euro eest, sest üks mu pilt on juba paar aastat raamitu. Tegelikult oleks ka odavamalt saanud, aga see 4-eurone oli ilusama servaga.

Keraamilised plaadid sauna jaoks olime juba juulis ära ostnud K-Rautast 4.99-ga, Depo’s olid samasugused 4.30. Mis seal olid odavamad, olid näiteks laminaatparketid – päris mitmeid 3-euroseid oli, 4-euroseid ka, Eestis vist olen kõige odavamaid näinud 6 euroga. Kusjuures Lätis Valmieras pidi neil ikkagi väike pood olema, ilmselt Riia pool on suurem valik, aga me ei viitsinud nii kaua ka sõita, pealegi tapeedihind koos kütusega… 🙂

Liimpuiduplaate oli ka suurem värvivalik kui meil. Hindu ei mäleta, aga Mees pildistas. Elektriasju ei vaadanud üldse, valisime oma tapeedid välja, ostsime ära ja hakkasime tagasi sõitma. Saime Valdeko’s süüa ka, see oli bistroo, kus osad lauad olid väljas ja sai vaadata jäneseid ja lambaid, liivakast ja mingid autod olid ka, aga kas elektriautod või kartautod a kas raha eest või mitte, seda ma ei tea. Mini-külakiik oli ka, millega Piiga kiikus. Liivakastis sai tasuta vaadata, kuidas 1-euro maksnud laps koppa juhtida püüdis. Piiga nimelt polnud näljane ja meie olime lootnud, et kui ta sööb, jääb tagasisõiduks magama. Õnneks jäi ta ikkagi magama.

Krunditud
Seinad on krunditud ja lagi üle värvitud, aga aknapõsed ja radiaatorid ootavad oma aega, tapeedil pole rambipalavikku tulnud, sest teda siin veel ei esine.

Aga jah, nüüd on meil ka seinad krunditud ja laed 2x üle värvitud, tundub hea mõte enne tapeeti väike remondipaus teha. Pesin eile lambidki üle, mille Mees alla võttis, sest laes olid need halliks ja karvaseks muutunud. Sõbranna juba hoiatas mind, et ma lampidega õrn oleksin, tema oli ka matti tooni lambid ükskord ilusti puhtaks pesnud. Peale seda polnud need enam matid, vaid ilusad säravpuhtad ja läbipaistvad. 🙂

Oh, ma tahaks veel sellist tantsimisega laagrit, ainult et siis ma ei võtaks baikatekke kaasa, et öösel surnuks külmuda soojale Eesti suvele lootma jäädes, vaid magamiskoti. Telgiga pole me nii mitu aastat enam lastega Kassinurmel ega mujal käinud, et hommikune enne päiksetõusu külmus oli mul täiesti ununenud. Oleks ainult, et see august nüüd veel kestaks ja kestaks… 🙂

Minimalistliku elu harjutamine + muud muljed

Mul õnnetus vahepeal minimalisti elu katsetada, sest läksin esimest korda elus lennukiga reisile (6.klassis terve klassiga Piirissaarele lendamine ei loe!) ja meie kohvrid olid laisemad kui ma oleks lootnud. Meie jõudsime sihtpunkti pühapäeval, nemad kolmapäeval, aga noh, oligi väga huvitav. Kuna mu mees läks konverentsile (see oligi reisi põhjus) ja ta on sellistel üritustel ennegi käinud, siis tema juba teadis, kuidas asju pakkida – loomulikult pakkis ta kaasa tagavarariided ja hambapasta. Mina pakkisin ka riideid kaasa, isegi hambaharjad, aga loomulikult kohvrisse. Seljakott oli mul üsna tühi, seal oli mul õhuke mantel, märkmik poodide nimetuste ja portugalikeelsete sõnadega (Obrigado – aitäh!) ja üks õpetlik raamat. Ma olen kuulnud küll sellest, kuidas inimestel pagas kaotsi läheb, aga kuna minnes olin ma rohkem mures selle pärast, et kas mind lastakse üldse lennukisse, kui mu ID-kaart augusti lõpupoole aegub, aga uut teha ma ei jõudnud – ja reis pidi olema ainult 6 päeva – siis ma igaks juhuks läbi ei mõelnud, mis saab peale olulise lennujaama turvakontrolli läbimist.

Lennukisse mind õnneks lastigi, aga siis hilines meie esimene lend tunnikese, et ühe teise lennuki rahvast meiega koos Rootsi viia ja kohale jõudes olime sunnitud jooksma, et järgmise lennu peale jõuda, kuna paistis, et Nordica ei räägi teiste lennujaamadega eriti asju läbi, et reisijatel lihtsam oleks. Pagas kahjuks ei jooksnud.

Vere maitse suus ja elu parim pikamaadistantsiaeg saavutatud, jõudsime täpselt pardale laskmise ajaks läbi lennujaama joosta. Mõtlesin paar korda tee peal inimeste vahel ees lippavat Meest silmist kaotades, et ma tõesti enam ei jaksa, aga no ega midagi polnud teha. Ma lihtsalt polnud kuu aega trenni teinud, kuna juuni alguses käisin operatsioonil ja arst ei lubanud ei joosta ega hüpata paar kuud. Juuli alguses kontrollis arvas arst, et mul tuleb sama joont hoida, aga no õnneks sain lennukis lõõtsutada ja kõik lahenes hästi.

Välja arvatud see 4,5 tunnine lend, mille jaoks ühest mitte eriti kaasakiskuvast raamatust suurt abi polnud. Telefoni kindle-raamatud aitasid ka natuke, söök aitas natuke, esimese korra lennuõhin aitas ka natuke (teate neid lennukiaknast väljapildistajaid 😀 ) ja kohale me ikkagi jõudsime. Meie ees ja taga istusid omavahel tuttavad portugallased, igatahes käisid nad grupiti üksteisega vestlemas ja neil on kõva hääl.

Pagasit polnud, kuigi me OOTASIME. Peale pagasikaebuste järjekorra ära ootamist lootsime kiirelt bussi ja rongiga teise linna minna, et seal oma hotelli jõuda. Teepeal saime juba nautida portugallaste  elustiili – jooksime töötava mootoriga bussi peale, mis siis veel 20 minutit vahelduva eduga seal samas peatuses mootorit tööle pani ja siis jälle seisma pani… me ei oleks vist pidanud jooksma. Oleks veel jõudnud vett või midagi süüa osta, mitte korisedes bussi peal imestada, miks see bussijuht siis ei sõida, kui nii paljulubavalt mootori tööle paneb? Ja siis kihutas buss kõikidest peatustest ilma peatumata mööda umbes 10 minutit järjest, nii et meil hakkas juba hirm, aga pärast selgus, et need olid mingi muu bussi peatused lihtsalt ja oma liini 6. ja 9. ning 10.peatuses buss ikkagi peatus! 😀

Portugal oli SOE. See tähendas, et Eestist pikkade teksade ja pluusi ja mantliga minnes oli õhtul ikka veel soe, aga järgmisel hommikul – kuna minul ju vahetusriideid ju polnud – läks mees konverentsile ja mina poode otsima. Me polnud pealinnas, nii et riidepoode ega toidupoode ma esialgu ei leidnud, v.a. turistipoekesed ranna lähedal, kust ma endale ühe varrukateta one-size-turistikleidi ostsin, sest tõesti, teksadega ON +26*C juures palav. Aga muidu polnud mingit muret, kuna asju mul ju polnud ja kokkuhoidliku inimesena niisama ka kogu raha jäätiste peale kulutama ei kippunud. Jäätis jäigi ostmata, sest neil oli värskelt pressitud apelsinimahla, mis on minu meelest kordi parem kui jäätis.

Edasised päevad kulgesid minimalistlikult – riideid eriti valida ei saanud, kuna kohe-kohe pidid jõudma kohvrid, mida ei ilmunud. Internetilehekülg kadunud pagasi leidmiseks oli teadmatuses, aga kui Mees lõpuks telefoni teel 2.päeval kohvriasja ajas, olid nad kohvrid Arlandast üles leidnud ja lubasid sama päeva õhtuks kohale tuua, mis sellest, et netilehekülg ikka mingit infot ei andnud. Järgmise päeva lõuna ajal saimegi kätte oma riided ja hambaharjad!! Õnneks meie pidulik õhtusöök konverentsirahvaga pidi olema järgmisel päeval, nii et kõik läks hästi.

Isiklikest saavutustest – õppisin rongiga Estorilist Lissaboni ja tagasi sõitma ja suutsin isegi seal kohapeal iseseisvalt raudteejaama üles leida! Orienteerumist on võimalik tasapisi harjutada, olin kohe uhke. Tegin ka jooksvalt nimekirja asjadest, mis neil teisiti olid kui meil – et nägin ainult ÜHTE kassi; et nad kuivatavad oma paneelmajade akna all pesu  ka siis, kui pole rõdusid 5-kordsetel majadel, sest pesunöörid on tavaliste akende alla tõmmatud ja seal kuivatatakse kõike aluspesust voodilinadeni!),

PORTUGAL1.JPG
Esimese korruse elanikud ei saa akna alla pesu riputada, pigem siis akna kohale – pilt Lissabonist.

 

neil on komme oma maju keraamiliste plaatidega katta – miks mitte ka 5-korruselisi maju 10x10cm värviliste maalitud plaatidega. Kohati on plaatidega kaunistatud ainult esikülg, siis on plaatimisisu ammundunud. Raudteejaamad seevastu olid hoopis peenikeste, 2x2cm mõõdus keraamiliste plaatidega viimistletud – kümnete meetrite kaupa.

Palmid ja kaktused lillepeenardes ja mere ääres, erinevat värvi õites põõsad… Loodus oli imeilus! Estoril piirkonnana oli päris kallis, kohalike jutu järgi on sealsetes villades ruutmeetri hind 4500-5500 eurot, aga alampalk 550 eurot ja keskmine palk 850 eurot. Üürihindadest räägiti ka, need jäid Tartu omadest natuke kõrgemale mu meelest. Villasid oli seal küll iga nurga peal, kuigi päris mitmeid mahajäetud uhkeid maju nägin ka, millel katusekivid sisse langenud, aknad telliskividega kinni müüritud ja hoovi peal kasvas umbrohuna ülekäte läinud üksik väike palm katusest läbi.

PORTUGAL2.JPG
Mahajäetud villa Estorilis, mille aknad on kinni müüritud ja seinad kohati graffitiga kaetud.

Tagasisõidu eelõhtul käisime Mehega koos Lissabonis, tahtsin talle kõiki neid põnevaid kohti näidata, mis ma ise sealt avastanud olin, aga tappev palavus hakkas neid mäkkeronimisi piirama – lõpuks käisime erinevates kirikutes (üle 3 ei jaksanud külastada, aga kõik olid JAHEDAD ja väga, väga ilusad) ja vaatasime seda trammi, mis sellisest mäest alla sõitis, mis mulle natuke järsemat ja pikemat Jakobi mäge (Tartus) meenutas, ainult restorane oli iga sammu peal kõvasti rohkem.

Mulle meeldis, et saime iga päev salateid ja suppe süüa, värsket mahla juurde – mida veel elult tahta! Supp koos mahla ja quiche’ga maksis kokku 3.50€ ja suur kausitäis värsket salatit lõhe/kana/tuunikala/fetajuustuga ja värske mahlaga 4.50€. Eks neid kallimaid kohti oli kindlasti ka, aga ma leidsin esimesel päeval selle väikse kohviku kesklinnas ja nende hindade pärast käisimegi seal iga päev lõunat söömas.

ESTORIL2.JPG
Tänavanimed olid ka keraamiliste plaatide peale maalitud ja väga ilusad.

Vett jõime küll kõvasti iga päev, sest nii palav oli, et hotelli jõudes tuli toauksest sisse astudes kõigepealt riidest lahti kakkuda ennast ja alles siis võis kingade ära võtmise juurde asuda. Mul vahepeal natuke kingad ikkagi hõõrusid, aga kuna plaaster maksis Lissaboni apteegis 4 korda rohkem kui meil, küsisin ookeani puhtuse valvajatelt noortelt paar plaastrit, kui asi väga hulluks läks. Mulle meeldis, et neil kõik nii ilus ja puhas oli – rong, tänavad, kõiksugu basseinide ja purskkaevude puhastajad sebisid iga hommik, et tuule lennutatud sodi veest välja tuua. Ja kuna õhtuti oli seal kõvasti tuulisem kui päeval, siis õhtul hakkas ilma varrukateta kleidiga isegi jahe! Kõnniteedele nad ka kunagi asfalti ei pannud, neil olid seal väiksed erineva kujuga sillutisekivid.

CASCAIS.JPG
Ühe hotelli esine ilus kõnnitee Cascais piirkonnas

Veel meeldis mulle prügisüsteem – vähe sellest, et sai prügi sorteerida nelja erinevasse prügikasti, oli selliseid kavalaid prügikaste, mis kunagi üle ei ajanud! Nimelt oli maapinnal tavaline metallist ümmargune prügikast ja veepudelit sisse visates selgus, et prügi kukub tegelikult maa alla, sest prügikastidel olid maa all mahutid! Vinge!!

Teistmoodi üllatus oli see, et ühtki laste mänguplatsi polnud näha. Estorilis jalutades ma ÜHTE liumäge siiski nägin, see oli vist ühe väikese kooli (võibolla ka lasteaia) imepisikesel hoovil. Kuna see paistis suletud, eeldasin, et on kool. Lasteaialapsi nägin küll karjade kaupa, sest iga hommik saabusid ookeani äärde bussid, millest valgusid välja lasteaia- või algklassilapsed 14-20-lapseliste rühmadena ja kasvatajad või õpetajad (2-3 iga grupi kohta) viisid neid mere äärde. Enamasti oli igal rühmal mingi sama värvi särk või müts või midagi, millega neid eristada sai. Kõige väiksemad paistsid 2-3aastased, kõige suuremad, keda nägin, 1-2-klassi lapsed. Igaühel väike seljakotike seljas, kus oli ilmselt siis lõunasöögiks midagi. Ega rannas ka lastele midagi mänguväljakulaadset või ronimiseks mõeldavat polnud, vesi oli ikkagi KÜLM, nii et supelda sai, aga ujumas ma kedagi eriti ei näinud. Konverentsirahvas rääkis, et üle põlve vette minnes nad enam oma varbaid eriti ei tundnud, nii et pöördusid tagasi, ainult üks ukrainlane kiitis, et ujus mitu minutit, kuni lihased krampi kiskuma hakkasid.

ESTORIL3.JPG
Kassitapud olid neil hoopis suure lilla õiega, Mauretaania kassitapud äkki?

Küsisin ühelt minuga samas hotellis olnud Brüsselis elavalt portgaallannalt, kes iga suvi koju suvitama sõidab, kuidas neil nende mänguväljakutega on. Ta ütles, et villadel on tavaliselt oma bassein ja vahel ka batuut ja milleks neid mänguväljakuid ikka vaja on, kui saab ka mere äärde minna? 🙂 Rannapromenaadil oli siiski 3 jupist koosnev võimlemisatraktsioon täiskasvanutele, nii et tegelikult nad oskavad neid teha küll.

Veel peaksin mainima vihmavarjumände

ESTORIL1.JPG
Üritasin vihmavarjumändi eemalt tabada

sest nime järgi on aru saada, millest nende nimi on tulnud, võra on tõesti laia kujuga! Meie hotelli ees kasvas üks suure laia tüvega, hästi harunevate okstega selline mänd – lastele oleks see ronimiseks ideaalne olnud! Juurde oli pandud silt, et see on reserveeritud ainult hotelli külatajatele. Teised ilmselt seal ronida ei tohtinud. Parkla oli selle männi taga, aga silt oli ikkagi männi küljes. Muidu on selline kurb lugu, et Portugali on odava paberimaterjali tootmise jaoks sisse toodud eukalüptipuud ja need on tõesti kiire kasvuga, levides nii kiirelt üle terve riigi, et nad on nüüd kõige levinum puuliik Portugalis, mis tõrjub välja teised liigid. Eukalüptid oma eeterlike aurudega on samas ka väga tuleohtlikud, sest sellel kevadel toimunud metsatulekahju oli portugallaste jaoks nende ajaloo suurim ja ohvriterikkam! Varem neil lihtsalt polnud neid puid, seega polnud ka metsatulekahjud nii suured. Ühest punaste marjadega põllust sõitsime ka mööda – selgus, et see oli tomatipõld. :O

Koju tulles kohvrite saaga jätkus – lennukid küll ei hilinenud, aga kohvrid polnud oma reisihimu veel täis saanud, nii et meie saime jälle enne koju kui kohvrid. Kohvriteta reisimise hea külg on see, et ei pea mööda lennujaama ja ronge ja mäkke tõusvat killustikurada jalutama rasket kohvrit järel vedades, pead ainult iseennast jalutama soovitud suunas, kohvrid tuuakse sulle lihtsalt hiljem järele. 🙂

Kodus aga oli minimalistliku elustiili harjutamisest kasu – alustasime remondiga, võtsime suures toas ja söögitoas põranda üles ja magamistuppa enam magama ei saa, kuna põrandatalade peal turnijat meist öösiti pole. Õigemini kardame oma väikseid lapsi, kelle turnimisele ei saa kindel olla, sest aegajalt nad öösiti ikka meie tuppa eksivad. Nii et kõik suure toa mööbel ja kraam on erinevates kohtades teistes tubades ja üritame hakkama saada nii minimalistlikult kui võimalik – sööme ühe-kahekaupa kolmes vahetuses, sest kööki mahub istuma 2 inimest. Õnneks on hambaharjad meiega! 😀

Kaheksajalalõke ja väljakutse

Palun vabandust, ma pole ammu kirjutanud, kuigi mõtteid on olnud. Kevad on sel aastal sama kiire olnud kui tavaliselt – eelmisel kevadel tegelesin kogemusnõustamisega töö ja kodu kõrvalt ja sain lõpuks tunnistuse, see kevad olen hoopis ühe MTÜ heaks palju oma aega andnud – ehk siis kirjadele vastanud, palju aega facebooki arutelus osalenud ja aegajalt närve kulutanud, aga ka sellega on nüüd rahulikumaks minemas, arvasin ma. Tegelikult ei ole, aga eks ka sellega harjub. Veebruarist alustatud tantsukursus sai ka mai lõpus läbi, nüüd on isegi töö mõneks ajaks läbi ja suvi tuli.

Enne jaanipäeva oli nagu ikka palju sebimist, sest juunis olid koolis eksamid ja konsultatsioonid ja me kõik tormasime muudkui ringi, kuni selgus, et läheme jaanipäevaks ikkagi oma Saaremaale. Me oleme vist päris palju jaane ja uusaastaid seal olnud, jaane ikkagi rohkem, sest need külmad ja vihmased mereäärsed hetked, kui peab keset suve lastele kindad kätte tõmbama, ei unune. 🙂

Saaremaal saime nüüd olla ainult 4 lapsega, sest Vanim Laps on parajasti oma esimesel Euroopa tuuril seiklemas ja saadab meile järjejutuna tekstisõnumeid oma seiklustest 8 km/h liiklusega kiirteel ja Amsterdami majadest ja muuseumidest. Neil sajab ka vihma.

Seekord oli jaanilaupäeval vähemalt esialgu nii soe, et päeval sai isegi päevitada õue peal raamatut lugedes. Väga hea raamat on, Caroline Myss Invisible Acts of Power. Aegajalt pean mõne sõna tõlkima, aga üldiselt kergelt loetav. Ma olen seda vahelduva eduga juba mitu nädalat lugenud ja kotis kaasa tassinud haiglasse, autoparandusse ja lõpueksamile, sest võõrkeeles lugemine võtab mul aega, eriti kui peab sisu üle mõtlema. Kindle’s olevaid raamatuid ma olen küll kõvasti lugenud inglise keeles, aga seal on mul pigem need raamatud, mida ma loen natuke ja siis tegutsen nende peale mõeldes või siis loen neid, millesse pikalt süvenema ei pea, sest need on ainult mõtete kõrvalejuhtimiseks ja vahelduseks.

Seekord olid meil mereäärne lõke kaheksajalgadest. Tegelikult küll erinevatest puujuurtest, aga põledes tundus, nagu oleks üks suur kuhi kaheksajalgu leekides. Kände koos harali juurikatega väga tihedalt kokku pakkida ei aa, pealegi oli meie mereäärses kandis pikalt kuiv olnud, nii et lõke sai õhuline ja põles erakordselt kiiresti – umbes 20 minutiga – kolmemeetrisest meetriseks.

Sõrve_säärel
See känd seal eemal on umbes 1,5 meetri kõrgune, lapsed pidid sinna peale ronimiseks päris palju vaeva nägema.
Kaheksajalad
Kaheksajalgadega lõke

Väljajuuritud kände oli ka tagavaraks nii palju, et lõke pidas ikka tunde vastu, ainult lapsed ei saanud vahukomme grillida, kuna lõkke lähedal oli niiiiiii palav. Üle jõe tegid naabrid oma kadakalõket, kuhu kuivanud kadakaid ainult ühekaupa lisada sai, sest sädemeid lendas kärinal igas suunas. Naabrite lõke oli madalam ja seal sai vahukommid lõpuni grillida, lisaks said välejalgsemad üle lõkke hüpata. Meie väiksematel tikkus uni peale ja nad läksid vanaisaga meie lõkke juurde tagasi ja said enne meid koju. Meiegi läksime Mehe ja Trennitüdrukuga neile varsti järgi, nii et magama väga hilja ei saanudki – nemad vähemalt.

 

Mina olin jaanilaupäeva hommikul ju kohvi joonud üle poole aasta – sest meie Saaremaa kodus on lihtsalt niiii mõnus traditsioon armsate inimestega hommikul köögis istuda ja hommikusöögi kõrvale üks kohvi juua. Millest tulenes see, et kui teised kõik nohinal magama jäid ja jaaniöö hommiku suunas tiksus, keerasin mina veel 2-3 tundi külge ja olin täiesti ärkvel, sest no ei mingit und. Novembris kohvi maha jättes ma algul ei tundnud, et sellest midagi oluliselt muutunud oleks – jah, algul pidin hommikul sooja joogi joomise harjumuse tõttu teed jooma, aga pikapeale piisas vee joomisest, aga nüüd sain aru, et keha on seda ilma kohvita elu ikka tõsiselt nautinud. Võtsin ühe nerheeli tableti (laste halbade unenägude peletusrohi) lõpuks sisse ja suutsin kella kaheksani magada! Nii hea oli. 😀

Seekord me kauemaks Sõrve säärele jääda ei saanud, sest minu suguvõsa rahvas pidas suvist kolmiksünnipäeva Tilleoru matkarajal. Mandrile tagasisõidu ajal lootsime ainult, et auto vastu peab, kuna ta on hakanud vanaduse märke ilmutama ja värskelt enne Saaremaale minekut olin käinud küünlaid vahetamas autol, aga selgus, et jamad püsisid ja auto kippus perutama ja vähimagi pingutuse korral hingeldama. Saarel olles sõitsime nii vähe kui võimalik, sest teadagi – kui auto võõras kohas pühade ajal katki läheb, on häda käes. Õnneks oli auto vastutulelik, lootuses, et ma kohe peale pühi helistan uuesti parandusse.

Paar kuud tagasi pidasime umbes sama rahvaga mu vennalaste kevadisi sünnipäevi Valgesoo matkarajal, aga see oli selline pooletunnine jalutuskõik. Seekordne Tilleoru rada oli pikem ja mitmekesisem, natuke oli laudteed, pikalt metsa all ja heina sees jalutamist ja tooni andsid puujuured, allikad ja väiksed mudased kohakesed. Allikad olid nunnud nagu allikad ikka. Sünnipäevapiknikuks sõitsime Palojärve äärde, see oli umbes 8 km eemal, aga palju mugavam pikniku pidamiseks kui Maanteemuuseumi parkla, kust Tilleoru matkarada algas. Sääski jätkus nii Saaremaale kui Võrumaale, mõned lapsed on meil magusama verega kui teised, need osutusid täpilisemaks kui teised lapsed. Pärast tegime kodus puugiotsinguid, õnneks tulemusteta.

Täna kodus ärkasin vara, mõtlesin koristama hakata, puhastasin ära tühja külmkapi riiulid (reisilt tuleku rõõmud!) ja püüdsin arvutada, kuidas 250 asjast vabanemise väljakutse edeneb. Ükskord eelmisel aastal ma kirjutasin sellest 500-väljakutsest, nüüd õega mõtlesime, et peaks jälle tegema. Minu Õde arvas, et piisab, kui 250 üleliigset asjagi ära visatud või ära antud saaks, aga paraku pole me vist kumbki suurte tegudeni jõudnud. Mina olen ära andnud mõned orhideed (naabrile), harvendanud rattaparki keldris passinute arvelt (peamiselt väikeste laste omi), tagastanud paar kotitäit puslesid ja lauamänge sõbrannale, natuke lasteriideid tuttavatele ja Tartu Pereliitu, üleliigset voodipesu (viisin Saaremaale) ja ikka ei paista kusagilt, et midagi vähenenud oleks… Sest suures toas laiutavad värskelt mängimiseks välja otsitud duplolegod (lapsed jõudsid peale 4 äraoldud päeva lõpuks ometi koju ja tormasid duplokastide kallale!), on suured paberite ja mappide kuhjad mappide riiulis, sest ma otsisin autoparanduspaberite mappi ja mõned kangad, millest ma kohe, kuu-kaks tagasi seelikut õmmelda tahtsin…

Noh, kes võtab minuga 250 challenge’st osa?? Ainult mõned viimased laulupeoliste-tantsupeoliste pärjad on mul veel välja jagada, autoparandusse helistada ja siis saangi pihta hakata!! Suvi on nüüd ametlikult saabunud, s.t. varsti hakkame me suure toa põrandat üles võtma ja see on suurepärane võimalus seismajäänud asjadest lahti laskmiseks, sest siis on remondi ajaks vähem asju hoiustada.

Kes teist veel sellesuvisele remondile loodab?

Kevadine elukärestik

Nüüd on see kevadine sebimine siis hoos, kohati on tunne, nagu oleks kanuuga keset kärestikulist jõge. Saad mõnest kivist või allalangenud puust kenasti mööda, naeratad rahulolevalt – ja oledki karil. Või ülejärgmise kivi otsas. Loksutad end lahti, kanuu jääb õnneks terveks, aga siis õnnestub hooga kaldasse sõita seal, kus seda tegelikult plaanis polnud… Selline kevadine hetk. 🙂

Tegelikult käisime Mehega sel aastal hoopis kummipaaditamas, mitte kanuutamas, aga rattasõidu kinnastest oli ikka abi, istumisaluse unustasin kaasa võtta ja kummipaadi serval poleks seda nagunii võimalik kasutada olnud… Kivisid ja kärestikke koos vette langetatud puudega jätkus Võhandu peal ikka palju. Teise suure paatkonna rahvast käisid paar inimest kogemata korraks “ujumas” ka, meie paatkond pääses ainult märgade pükstega ja tennistega. Neil, kellel kummikud olid, jäid tennised kodus kuivaks.

Söögiks võtsid kõik kaasa termosetäie kuuma vett, et suppi teha, aga siis õnnestus ikkagi ühel inimesel priimus ka kaasa võtta ja supp sai üle ootuste kiiresti valmis mitme termosetäie tulikuuma vee keemaajamisega. Suurest supi saamise rõõmust õnnestus mul oma veekindlatesse pükstesse kuuma priimusega auk sulatada. Supp oli nimelt priimuse pealt maha tõstetud, aga keegi (näiteks ma ise) oleksin võinud taibata, et sellisel juhul ei tohiks alles kuuma priimust sinna supisaba ootel inimeste vahele jätta, et see, kes suppi jagab, saaks teravaid elamusi. Või Eriti Kuuma Hetke. Isegi mu sooja ilma jooksuretuusid sulasid korraks veekindlate pükstega kokku, aga kokkuvõttes olid need kõigest ühe ruutsentimeetrised augud, nii et tegelikult jäi piisavalt kohti, kuhu ka järgmiste aastate kanuutamistel-kummipaatimisel auke sulatada.

Loodus oli imekena (nagu ikka), esimest korda oli siis natuke soojem ilm ka. Aga 23 kilomeetrit sõudmist suutsid ikkagi päris ära väsitada, nii et pärast seda toimunud postapokalüptilisele sünnipäevaüritusele ei jaksanud me Mehega minna. mina käisin ainult kesklinnas Zerkala kooli tuleetendust vaatamas, väga cool oli.

Trennitüdruku jalg vabastati eile kipsist, aga millegipärast ei meenuta see päris täpselt seda teist jalga. Ikka on platsis paistetus, jalg on kipsi sees olemisest teise kuju võtnud, peale toetada ei julge. Nii me siis tulime sealt karkudega tagasi ka, sest kui oled ikka peaaegu 20 päeva hoidunud jala peale toetamisest, ega siis minuti peal kohe toetama ei hakka. Ja tema mõtles veel rattarallile minna laupäeval… No mina mõtlesin ka, et ta läheb, registreerisin ta nädala alguses ära. Eks näis.

Väike Piiga ja Noorem Vend võtavad lasteaiast viimast. Iga kord, kui ma lasteaeda järele lähen, kuulen härdaid palveid. Palun, paaalun, kas minu sõbrad võivad täna meie poole mängima tulla? Aga ööbima? Teine laps teiselt poolt: Kas mina võin täna oma sõbrale külla minna, ma jään ka ööbima, onju? 😀 Ma ei tea, kust see ööbimise tuhin siis nüüd valgete öödega neil saabunud on, me väga siiski ööbimisi ei korralda. Kuigi räägitakse, et klassiühtute asemel tänapäeval korraldatavad klassiööd (koolis klassiruumis madratsitega ööbimised koos õpetajaga) on jõudnud ka lasteaedadesse. Meie lasteaias õnneks lastakse õpetajad ikka õhtuks koju.

Tõesti, meil käivad küll  laste sõbrad mängimas, aga no päris 5 õhtut nädalas ma ei jaksa… ja kui mängimise nime all toimub legode külvamine, sest kõik ehitised ja masinad kukkusid avariide käigus katki, siis pärast peavad mõned lapsed mitu õhtut ja ööd neid parandama… Õnneks on olemas liivakast, mis kevadel päris edukalt legodega konkureerib, sest mõni pahatahtlik ema lihtsalt ei luba päise päeva ajal (kuni päike veel paistab!) arvutisse.

Tüdrukutega on lihtsam. Väike Piiga ei nuia kunagi, et sõbraga mainkähvi mängida tahaks. Selle asemel mängivad nad hooga kasse, jäneseid, liivkasti pagaritöökoda ja tagaajamist.  Ilmselt Elistveret ja printsesse ka vahepeal.

Meie Väike Aed on ka meie käsi tunda saanud. Laupäeval rohisid kõik hoolega, s.t. keskmised lapsed ja mina. Mees tegi mulle muruniidukiga multši, et puhtad põõsaalused oleks rohelised, kuid ilusad. Meie puhastasime Vanema Pojaga sissesõiduteed ja ta teatas, et talle see rohimine väga ikka ei meeldi. Viisin ta kurssi eelmise elaniku eluga, kes IGA PÄEV sissesõidutee killustiku igast rohuliblest puhastas ja maha lõigatud õunapuuoksad 2 sentimeetristeks juppideks hakkis ja teatasin, et minul kahjuks elu nii igav ei ole, sellepärast piisab mulle, et me kord või kaks kuus rohime. Selle peale oli poeg palju rõõmsamalt nõus rohima, sest noh, paar korda kuus tundus talle oluliselt meeldivam variant. Ta vist ei mõelnud selle seose peale, et igapäevaselt kuluks sellele palju vähem aega kui paari nädala tagant hoogtööna…

Tänavaparanduse meestel on ka pikad tööpäevad. Kaevamist alustati kohe lasteaia kõrvalt, nii et õpetajad muigasid, et õues olles peaks mõned pingid muretsema, kuna Väikse Piiga rühma lapsed seisavad aia ääres ja vaatavad suu ammuli, mis toimub. Aga nüüd on asfaldialune varanduse otsimine juppide kaupa edasi liikunud ja äkitselt on nad juba meie tänava otsa jõudnud. Kahtlustan, et ühel päeval tuleme rahulikult koju ja selgub, et ega niisama lihtsalt koju ei pääsegi. Juba praegu on meie otse-lasteaiatee muutunud pisikesest salajasest tänavast mingiks tiheda liiklusega magistraaliks, kuna inimesed siiski tahavad oma lapsi lasteaeda viia ja peaaegu kusagilt mujalt ei saa. Aga jah, küllap varsti läheb veel põnevamaks, kui KÕIK kohad üles kaevatud on. Suvine Tartu. 😀

meelespeavaas.jpg

Peab väga tähelepanelik olema, sest maikellukesed hakkavad varsti õitsema! Seni ajan karikakrapärgi taga, Trennitüdrukul on laulupeole vaja, aga poes pole peale ulmelille-pärgade midagi karikakralist näha. Enne tuleb kuidagi veel põhikooli lõpueksamid üle elada! Kannatlikkust ja rahulikke hetki kõigile kevadistele kiire elu elajatele!!

Jälle üks kevadine kips

Käes on see aeg kevadest, kus toimub Sebimine suure algustähega. Lasteaia ja kooli emadepäevapeod, lasteaiaõpetajate kingitused. Maratonid, kevadlaadad, kooliaastaga ühele poole saamine, viimased pingutused eksamiteks, kevadised sünnipäevalapsed, talgud, palju toredaid (õues) üritusi.

Ja kodu, kuhu küll iga päev jõuab, aga suurt aega peale söömise ja magamise ja pesupesemise nagu polegi. Koduaed ka – ilus roheline on juba väljas küll, aga juba varsti, ma kardan, tahavad naadid aknale koputada, sest peenraligi pole ma jõudnud. Õnneks on peenra all meie aiast ainult väike osa, nii et need naadid peavad veel pingutama, kui aknani jõuda tahavad. Teiseks pole ju vihma olnud ja maa on kõva. Küll see vihmgi tuleb.

Meil on üks uus kipsjalg ka! Käis esinemas, maandus ühele jalale natuke valesti ja jalg läks kahekorra. Treener tõi ta kenasti peale esinemist koju, sest mina olin osade ülejäänutega laste maratonil, Trennitüdruk oli ka maratonile registreeritud, aga mis parata. Paari aasta eest ta sai maratonipäeva kipsi ka.

Kodus hoidis Trennitüdruk jalal külmakotti peal, aga valus oli ikka. Käis veel saunas meiega, mina tegin omast arust nalja, et kindlasti tuleb tal ka käia, et puhtaks pesta, enne kui kipsi pannakse. Peale sauna õhtul kell 8 läksime siis traumapunkti, pandigi kipsi. Ei olnud tavaline hüppeliigese väänamine, mida tavaliselt ette tuleb, kuna paistes koht oli hüppeliigesest rohkem jalalaba poole, nii et siis pöialuumurd.

EMO-s oli palju rahvast, nagu laupäevaõhtul ikka – ühe grupi moodustasid tööriietega inimesed (oli näha tunkesid ja erinevaid värviplekkidega tööriideid), teise grupi moodustasid spordiriietega inimesed (jalkapoisid ja jooksuriietega lapsed), nagu alati oli kohal ka kinniseotud peaga verine purjus inimene, kes kiirabile teatas, et tema läheb igatahes minema, temal pole vaja siin olla; aga ratastoolist tegelikult ei tõusnud ning minema ei jalutanud. Tavalisi murelikke inimesi oli ka. Meil Trennitüdrukuga olid raamatud kaasas, aga seekord läks üsna ruttu, poolteist tundi registratuuri sisse ja väljajalutamise vahel on laupäevaõhtu kohta päris hästi.  Kui kohale tulles oli enne meid umbes 6 inimest, siis peale meid oli jälle ~ 8 inimest. Inimesed võtsid viimaseid “suveilmu” tõsiselt!

Tegelikult oli nii hea, et oli ette teada, et sellest nädalast lähevad ilmad jahedamaks, sest siis olid kõik motiveeritud võimalikult palju õues tegutsema. Neljapäeval käisime lastega prügikoristustalgutel, reedel käisin heateo jooksul, laupäeval oli laste maraton ja pühapäeval käisime Karilatsi talurahvamuuseumis emadepäeva üritusel. Iga päeva õhtuks olen olnud näost hõõguvroosa, õnneks pole nahka veel maha tulnud. Järgmiseks hommikuks on roosa kadunud ja peab otsast peale hakkama. 🙂

Nüüd siis selle nädala 2 ülejäänud emadepäevapidu, kolmas oli eile ära; 2 erineva õhtu laste sünnipäeva, palju kiireid kooliasju ja siis äkki tuleb tore laupäev!

Eile lubasin Trennitüdrukul koolist koju jääda, kuna treppidest üles-alla kargutamine on veel harjumatu. Pean kiitma – traumapunkt nii palju arenenud, et enam ei öelda, et jala peale toetuda ei tohi, aga ainult autoni võite ratastoolis minna, edasi vaadake ise, kuidas linnapealt kargud saate nädalavahetusel! Nüüd tehakse traumakas kenasti kipsipaneku järel karkude kasutamise leping, kus on kirjas, kuhu tuleb kargud tagastada ja rendihinnad. 4 nädala kargupaari rent on umbes 4 eurot, vähema aja eest vähem raha ei võeta. Oli võimalus isegi siniste ja roheliste karkude vahel valida! Trennitüdruk soovis loomulikult siniseid.

Ega see kerge talle siiski pole. Käed hakkavad õhtuks valutama karkude hoidmisest, isegi jalg valutab vahepeal ja kipsi sees on kand ära hõõrdunud, aga midagi teha ka ei ole kahjuks. Täna tahtis ta siiski kooli minna, viisin siis autoga. Kui kodus on paari korruse vahel vaja treppidest käia, siis koolis on korruseid vähemalt 3. Kõige raskem on trepist alla tulek – jala peale toetuda ei tohi,  pepuli laskuda ka koolis ei saa, aega läheb ka palju. Ei tea, mis sellest söögivahetunnist saab, aga ehk keegi sõpradest ikka aitab teda, sest kahe karguga, kandik hambus… no ei tundu reaalne. Tegelikult ta Karilatsi väliüritusel proovis joogitops näpus oma kohale tagasi hüpelda karkudega, aga ega siis polnud vist suurt midagi enam juua sealt topsi seest. Teavitasin teda võimalusest, et kui keset koolipäeva väga hulluks läheb, võib järele kutsuda mind.

Nüüd ootavad mind ees selle nädala ainsa vaba päeva erinevad võimalused: kiiresti palju tööasju teha, kiiresti palju peenart rohida või siis kodu koristada. Arvatavasti lähen hoopis natukeseks magama, sest Väike Piiga nägi öösel halba und ja me olime hommikuks sama väsinud kui tema, aga meie mehega ei karjunud lasteaeda minnes. Puhanud peast on vast rohkem kevade tunne neljale soojakraadile vaatamata. 🙂

esimenetulp

Vahepealsest elust :)

Ei teagi, mitmes kord sel aastal, aga kevad jälle paistab. Tahaks iga päikesega sekundit õues ära kasutada, aga… aga.

Nädalavahetusel, siis kui veel lörtsi ja vihma sadas, tulime Haapsalust tagasi. Esimese nädala oli Mees, teise nädala mina, aga kaks nädalat järjest oli seal Noorem Poeg. Minule seekord täitsa meeldis, ma ei eksinud enam linna minnes ära! Sest keegi soovitas mul kunagi telefonile kaardirakenduse tõmmata ja nüüd mul tuli meelde seda kasutada ja see töötas!!! Orienteerumispuudulikkusega inimesele tõeline rõõm., et ei juhtunud nii, nagu eelmine kord. 😉

Igatahes julgesin tänu sellele juba natuke julgemalt jalutamas käia – mis seal muidu ikka muud teha kui süüa 3x päevas sooja toitu ja jalutada lapsega ühelt korruselt teisele ja tagasi, nii et tegelikult oli mul tunne, et PEAB väljas jalutamas käima, muidu ei mahu ma palatiuksest varsti sisse ja välivoodi annaks ka kindlasti alla.

Haapsalus on ju imekauneid maju ja vett ja tuult ja Promenaad – Tartus sellised asju suurt ei pakuta, v.a. majad. Ilusate pastelltoonides siniste, roheliste, kollaste majadega harjusin seal nii ära, et kui pärast koju sõites nägin tee ääres karjuvalt neoonvärvi maja veelgi karjuvamas teises toonis katusega, ohkasin ja teatasin, et Haapsalus k ü l l  selliseid maju juhtuda ei saaks.

Palatikaaslane, üks tore noor vanaema avaldas meile saladuse, et promenaadi pidi jalutades satub suure mänguväljaku äärde. Pärast avastasin teise suure ägeda mänguväljaku Haapsalu lossihoovist. Too lossioma oli ühe väga järsu liumäega, millest 3 eri vanuses last väikeste ajavahemike järel alla lasid ja kõik nad said haiget, kes seljale, kes pepule. Vanim ohver oli üks 12-aastane poiss. Aga võibolla on suvehooajaks sinna keegi liiva juurde muretsenud ja saab vähem haiget? Pildi panin promenaadi vaatetorni juures olevast mänguväljakust, ülejäänud pooled atraktsioonid ei mahtunud pildile. 🙂Haapsalu2.jpg

Saime normaalsemate ilmadega seal mänguväljakutel käia ka, sest laenutasime kohaliku jalgratta. Tegelikult pidin mina Tartust tulles Poja abiratastega jalgratta kaasa võta, aga kuna meil sadas järjepidevalt lörtsi ja muud kraami, mõtlesin, et ei võta, nagunii on külm ja kõle. Ei olnudki nii külm ja kõle, kuid seekord elasime ühes teises palatis, mille akna ees kasvasid puud, nii et imekauneid vaateid palatiaknast seekord ei saanud. Või noh, natuke sai, läbi okste.

Haapsalu3.jpg

HNRK-s ehk neuroloogilises rehabilitatsioonkeskuses sai ka eelmine kord massaaži osta lapsevanemana. Eelmine kord sain küll mõned massaažid, aga need polnud seekordsetega üldse võrreldavad, sest nüüd sattus mulle väga tugev massöör kohe esimeseks korraks. Masseeris nii, et teisel korral olid juba õrnad sinikad ka näha kõige valusamates kohtades, aga asi oligi selles, et ta leidis need kohad üles, mis mul ALATI valusad on. Aastaid, võib-olla aastakümneid. Aga noh, pärast olid veel valusamad (esimestel päevadel), nagu ta hoiataski, peale seda aga oli põhimure, mille pärast pöördusin, väiksem. Nii et kes sinna veel satub kunagi ja tahab head tugevat massaaži, siis soovitan soojalt Bennot. 🙂

Jälle olid mul toredad inimesed seal ümberringi. Kõik füsioterapeudid, söögitädid, ägedad lapsed, kõik. Huvitavaid õppetunde oli ka natuke. Seekord polnud mul mingit tahtmist kudumist kaasa võtta, sest tahtsin, et see talv ikka üle läheks, aga vaba aega ikkagi eriti ei olnud, et oma koolitööd kõik parandatud oleksin jõudnud. Kui keegi peaks sinna esimest korda sattuma, siis laste korrusel on ratastel riiul raamatutega, ka mõned koomiksid, aga alati üsna vähe joonistuspabereid. Ma tean, et üks lapsevanem vist korjab Tallinnas pliiatseid jm joonistusvahendeid, et sinna viia, ma ei tea, kas neid talle kogunes ka viimiseks.

Meil on tavaliselt omad pliiatsid kaasas. Seekord oli probleemiks see, et meie kaasavõetud teritaja meie jämedaid pliiatseid ei teritanud, sest need olid vist millimeeter väiksema läbimõõduga kui teritaja ava, aga seesama teritaja teritas kenasti neid üksikuid pliiatseid, mis seal kohapeal oli. Õnneks olin kaasa võtnud noa – no mitte sellise suure kööginoa, aga paraja väikese koorimisnoa tüüpi noa, sellega sai nii apelsine koorida kui ka hädaga pliiatseid teritada.

Vanasti kooliajal kandsin ma ka taskunuga kaasas pliiatsite teritamiseks (gümnaasiumis), aga paistis, et ma olen üsna roostes selle koha pealt. Või siis on tänapäeva pliiatsite puit erakordselt kõvast materjalist. Igatahes tulid nurgelised pliiatsid ja Noorem Poeg vaatas mu tegevust kahtlustavalt pealt, kommenteerides, et need pliiatsid ikka väga normaalsed ei paista peale teritamist. Hoolimata sellest, et ma nägin nii palju vaeva!

Aga siis märkas mind üks tähelepanelik isa prügikasti ja noaga lastenurgas möllamas ja tõi  oma  Maped teritaja, mis õnneks meie pliiatseid ka teritas, nii et Poeg sai oma autosid ja arvutamispilte edasi värvida.

Armsad lugejad, kui kellegi teist on kodus üle joonistusasju – värvimata jäänud poolikuid värviraamatuid, arvutamisraamatuid, muid ajutist käelist tegevust võimaldavaid raamatuid, kasvõi laste ajakirju lahendamata labürintide ja nuputamisülesannetega, kehutan teid neile tegevust leidma 🙂 Ei pea Haapsallu viima (kuigi kes tahab sinna saata, võin Tartus enda kätte korjata, sügise poole me läheme vast veel), aga vajadusel saan ka Tallinna kontakti jagada. Võib vabalt ka oma lähimasse lastehaiglasse viia – neid lastega traumaosakondi, kirurgiaosakondi, nakkusosakondi on vist veel päris mitmel pool Eestis. Keegi ikka värvib lõpuni!

Haapsalus oli enamusel lastest vanemad kaasas, aga on alati ka neid lapsi, kes on üsna väikesed (seekordne 7-aastane üksik piiga oli küll minu meelest väga vapper), aga kõik need 2 nädalat seal vanemateta… Neil võib vahel väga igav olla ja igasugune vaheldus on teretulnud!

Teine sarnane võimalus on aidata Vapruse kastikest komplekteerida vähihaigetele lastele, et nad saaksid peale oma valusaid ja ebameeldivaid protseduure ühest kastist midagi mäletuseks või lohutuseks valida. Seal on erinevus selles, et peavad olema uued, kasutamata mänguasjad, mis ei pruugi alati kõige odavamad olla – ma küll pole aastaid Littlest Pet Shop loomakesi ostnud, aga juba vanasti olid need ju mingi 4 euri tükk. Vähihaigetel on siiski immunsüsteem ravi tulemusel üsna nõrk, nii et sellepärast on arusaadav, miks kellegi teiste baktereid neile jagada ei taheta. Vapruse kastikese kogumispunktid ja soovitav nimekiri asjadest, mida võib annetada, asub siin lingil. Kampaania kestab 20.maini, kes soovib, see jõuab veel.

Värviraamatute, joonistuspaberite ja kirjutusvahendite kogumine oma tuttavale haiglale või Haapsalule on tähtajatu! 🙂

Kohapeal puutusin ka mina heategevusega kokku – ortoosnimelt eelmisel sügisel kogus Mesikäpa kampaania  raha Haapsalu taastusravihaiglasse sattunud liikumispuudega lastele ortooside muretsemiseks. Meie saime ka selle kampaania abil korjatud annetuste abil lapsele ortoosid. Need on sellised abivahendid, mida peab pidevalt jalas hoidma, need käivad jalanõude sisse koos tallatoega ja aitavad jalga hoida paremas asendis. Näiteks peale operatsiooni peaks selline ortoos aitama jalalihaseid ja kannakõõlust venitada, et oleks võimalikult lihtne tavalise inimese moodi, ilma kukkumata kõndida.

Meil tuleb nüüd ainult vaadata, kes lasteaias seda krõpsudega värki pidevalt jalga aitama hakkab – lapsel endal on viit erinevat krõpsu (2 ortoosi + 3 sandaalide krõpsu segiläbi takjapaeltepuntras) esialgu keeruline õige tugevusega kinni saada. Aga õnneks on meil supertoredad lasteaiaõpetajad ja eks Poeg ise ka õpib! Operatsioonile ei taha ta ju niipea enam minna, tal on kipsisolekust ja narkoosist mäletus kui millestki, mida ei tahaks veel niipea korrata. Loodame kõvasti harjutusi teha, siis varsti läheb ehk kukkumisvabamalt ja saab ehk ortoositagi! 🙂

 

Päiksega lumesajus

Nii rahulik pühapäev on, sest ma olen nii osav kõigi nende tegemist vajavate asjade edasilükkamises, mille tähtaeg on “hiljemalt täna õhtuks”.

Päike paistab vaikselt aknast sisse ja hetkel ei sajagi lund. Eile olime Valgesoos rabamatkal ja siis paistis algul päike ja siis paistsid tillukesed ümmargused lumepallid päris kõvasti vastu pead ja siis paistis jälle päike. Kaardilugejast Vanem Poeg alles harjutab kaardi lugemist, sest kohale minnes suutis ta erinevate numbritega 3 korda koordinaate sisestada ja iga kord pakkus navi meile erinevaid kohti, kuhu minna. Paraku oodati meid sünnipäevale ainult ühes kindlas kohas. Ma teoreetiliselt teadsin, kus kandis see soo olema peaks, aga ma polnud mitte-Taevaskoja-poolt sinna läinud.

Valgesoo rada oli ilus, natuke märg, ilusa looduse ja jooksvate lastega. Sünnipäevalapsed jooksid ka. Peale raja läbimist sai lõkkel vorste soojendada, aga Väike Piiga arvas, et on aeg teha uus tiir samal rajal. Kuna me olime tagasisaabujatest üks esimesi, läksimegi kahekesi uuesti rajale. Piiga tunnistas, et tegelikult ta tahaks väga loomi näha ja äkki siis, kui me hästi vaikselt läheme, näemegi loomi. Kõndisime siis vaikselt, aga ei saanud esialgu lisa neile kahele üksikule kitsele, keda olime saabudes üle tee kalpsamas näinud. Piiga arvas, et tegelikult tahaks ta neid jäneseid näha, kelle kohta infotahvlil pilt oli. Natuke edasi minnes arvas ta juba, et äkki on siiski hundid ka, kui juba jäneseid lubati ja jätkas tee läbimist minu kukil, sest nii oli julgem. Ei paistnud siiski ei hunte ega kitsetallesid, jänestest rääkimata, seevastu saime mõned eelmise aasta jõhvikad ja nägime laudtee ääres suitsukonisid, nätse ja pabertaskurätte. Enamuse neist suutsime ära peita, kõigini ei ulatunud.

Ainult ühe korra libisesin laudteel, Piiga kukil vankumas, aga õnneks olin siiski hoitud ja jäime mõlemad püsti. Isegi selga ei väänanud välja selle äkilise pidurduse ja tasakaalu tagaotsimisega. Kui tagasi lõkke äärde jõudsime, oli seal juba palju rahulolevat rahvast, kes olid oma vorstid ära grillinud ja salatit söönud.

Mulle väga meeldivad sellised üritused, kus plastnõude asemel kõigil oma nõud  kaasas olema peavad. Võibolla siis ei meeldiks, kui ma peaksin üksi kõigi eest vastutama, et võetagu nüüd kõik taldrikud ja söögiriistad ise kaasa, või muidu jääte söömata, või siis ka vist ei naudiks, kui mul poleks kodus vastavaid nõusid ja peaks ise kokku ostma mingit matkakindlat kraami. Õnneks oli meil vanast ajast paar termost, mille täitsin kodus piparmünditeega (kohapeal oli veel erinevaid termoseid erinevate teedega) ja puust kausid, kruusid, lusikad. Kahvlid olid metallist, köögi nõuderestist, aga neid ei läinudki suurt vaja. Need puust kausid-kruusid-lusikad on meid juba üle 10 aasta teeninud igasugustel muinaseestiklubi üritustel ja matkadel. Ükskord olen sellesama puukausi sisse 3 portsu praekartuleid ostnud hansapäevadel. 🙂

Suur vahukommigrillimine käis ka, nii et polnudki nii külm kui mulle algul oli tundunud. Keegi väga ei köhinud ka, eriti Piiga, kes juba paar nädalat on meil köhinud ja kelle kohta perearst arvas, et kui paar nädalat veel köhib, võib teda uuesti näitama tulla. Ega meie perest peale Poja, Piiga ja minu polnudki kedagi, sest Noorem Poeg ja Mees on Haapsalus, Trennitüdruk aga ilusti võimlemise võistlustel. Vanem Poeg pidi siis ise vorste ja vahukomme grillima ja pärast läks tema ka uuele ringile samale matkarajale. Tema personaalmatka ajal hakkaski mini-lumepalle sadama, kohe meeleheitlikult. Aga kõigil väikestel oli lõbus, nende jaoks oli ka üks tilluke varjualune, mille katuse serva alla allameetrised sajuvarju mahtusid.

Imelist kooki oli ja mul läks meelest ära, et plaanisin see nädal vähem süüa ja et ma neljapäeval juba nii rõõmus olin oma saavutuste üle. Pärast sünnipäevatorte – vahvli-iirise-eri – ei mahtunudki. Hakkasime siis vaikselt perede kaupa lahkuma, aga meie kaardilugeja juhatas meid kogemata sinna, kust me küll tulnud ei olnud. Maastik metsateel läks järjest künklikumaks, põhjapidi kinnijäämise oht järjest tõenäolisemaks ja lisaks kõigele olin veel mina roolis. Oh, ma olin kohe päris õnnetu.

Siiski – kui saabus see koht, kust enam edasi sõita poleks saanud ja tagasi pöörata ka mitte, oli sellest natuke tagapool üks koht, milleni sain tagurdada ja seal, keset metsa, oligi minusuguste jaoks väike ümberkeeramislaiendus puu- ja kännuvaba alaga. Selleks hetkeks polnud sinna pandud isegi suuri sügavaid rööpaid kelmikate mudatiigikestega. Vanem Poeg oli nõus autost väljas mind juhendama. Tema jaoks jälle uus kogemus, aga küll on ikka hea, kui keegi peale 4-aastase kaasas on, keda autost välja juhendama saab saata!

Nii et meil vedas. Suurest rõõmust, et maasturite rajalt eluga tagasi saime, ei läinudki me koju, kuna Taevaskoda oli sealsamas lähedal. Ainult kahe lapsega ma ei mäletagi, et oleks kusagil käinud, aga natuke kahju oli ikka, et Trennitüdruk võistlustel on, temale lubasime teinekord perekondliku sarnase matka korraldada.

Taevaskoja-tiiru lõpuks hakkasid lapsed väsima, aga Vanem Poeg avastas Emalätte juurde tagasi jõudes, et enne oli tal müts ka. Mis siis ikka, läbi väga vaheldusrikka vihma- ja lumesaju mütsijahile! Väike Piiga polnud üldse nii väsinud moega, aga ega ma Poega polnud ju eelmisel matkarajal kukil ka tassinud nagu Piigat. Meiega samal ajal Taevaskojaringe teinud võõras pere teatas, et nad olid küll kusagil teelt kõrval omanikuta mütsi näinud.

Müts oli üsna lähedal kõige kaugemale käidud punktile, tabasime ta tee kõrvalt mahalangenud puu alt. Läksime jälle tagasi Emalätte juurde, seekord siis teiselt poolt kui enne. Parkimisplatsile jõudes olime kõik ikka väsinud, nii et mul tuli alles enne Põlva-Tartu maanteele jõudmist meelde Endomondo jalutamiselt välja lülitada.

Koju me siiski ei jõudnud, kuna Minu Õde helistas, kui me Taevaskotta olime jõudnud. Nemad väikse pojaga oli samalt sünnipäevapeolt koju jõudnud juba, nii et otsustasime hoopis nende poole sauna minna. Järjekordsed kaunilt tumesinised pilved panid Võru suunas minema, aga paistis, et ka Tartus oli kõvasti sadanud. Korjasime võistluste autasustamist oodanud Trennitüdruku üles ja sõitsime Minu Õele külla. Päiksega lumesadu vaheldus väikeste tihedate vihmahoogudega.

Olin tagasiteel Taevaskojast soovitanud Vanemal Pojal ja Väiksel Piigal autos kiirelt ära magada, kuna varsti jõuame kohale ja siis enam magada ei saa, aga no ei õnnetunud neil. Õnneks pidas Väike Piiga siiski vastu ja käitus inimlikult. Oli nõus isegi saunas käima, kuna Minu Õe Väike Poeg tuli ka sauna. Piigale meeldib saunas alati külmas vees liguneda ja vähegi leigema vee lisamisel karjatab ta meeleheitlikult, et see on ju KUUM, aga seekord kuulas ta kenasti Minu Õe sõna, kes ütles, et ei ole ju kuum, ausalt. Mul oli nii hea meel, et mina ei pidanud seda vaidlust läbi viima. Mida vähem vaidlusi 4-aastasega, seda rahulikum päev. Seda rohkem närve meile mõlemale jääb, sest no jäärad omavahel. 😉

Siis saabusid koju Õe Vanem Poeg ja Mees ja nemad olid hoopis päev otsa mootorratastega mässanud mööda porist, liivast ja kruusast teed kusagil karjääris. Kuni bensiin otsa sai. Näitasid ka videot, sest mida muud teil vihmaga krossi sõites ikka teha on kui kogu seda sõitu filmida, eks? Aga tegelikult ei avalikustatud, kus see kaamera oli, vast ikka ei pidanud seda käes hoidma ja ühe käega motikat juhtima, vaid ehk sai selle näiteks teibiga otsaette tõmmata. Mina ei tea. Igatahes vaatasin mina ka siis esimest korda elus otse-rajalt-videot ja kiljusin, kui kaamera pea ees kusagilt alla sõitis. Kaamera aku olevat kiirelt tühjaks saanud, nii et mingeid koledamaid kohti polnudki, kuid ikkagi oli teepeal osa motikamehi oma motikaga risti tee peal seismas. Tee ei olnud lai. Õnneks ei sõidetud neist kellestki üle.

Koju jõudes sadas jälle, aga seekord ainult vihma. Võibolla ilm ikka lepib millalgi sellega, et lasin teisipäeval autole suverehvid panna.

Mõttepaus

Nii, ei tulnudki uut lund maha. Imelik. Hakkasingi juba sügisega ära harjuma ja talve tulek tundus peaaegu et loogiline.

Tegelikult paistab, et loogilise asemel on lihtsam olla kinni automaatses rutiinis. Et teen neid asju, mis tavaliselt – tööd, lasteaeda, sööki, vahepeal NAGU midagi muud ka vahelduseks, aga kui püüan meenutada, mida muud ma siis tegin, ei tule midagi meelde. Siiski – eelmisel laupäval käisin Tallinnas. Korraks. Kellegi teise autoga sinna ja tagasi ja erilist elamust ei saanud. Mingi päev jooksin 10ks minutiks Abakhani (kesklinnas parkimine seab omad piirid!) ja otsisin uue sinise-valgekirju seelikuriide ning sobivast materjalist voodririide, aga seelikuni pole jõudnud. Plaanisin soojenduseks kardinariidest puuviljakotte õmmelda, sest need on ju nii lihtsad ja saavad kiirelt valmis – aga ei. Millegipärast jätkub hoopis palju energiat niisama istumiseks või pikutamiseks.

Inimesed tegid erinevaid toidu- ja kaalupostitusi. Noogutasin. Tõuseb jah see kaal, mis parata. Hakkasime Mehega veebruarist kord nädalas tantsukursustel käima – kaalu see küll ei häiri, kuna ilmad on sellised, et väga ei kisu aktiivselt jooksma ja hüppama. Isegi kui mu plaanid “toarattaga” sõita on täitsa olemas, siis tegudeni jõuan miskipärast ainult paar korda nädalas. Jah, eks ma söögiga hoian ka tagasi, aga mu organism on võtnud mõtlemispausi.

Mõtlemispaus on tegelikult hea, sest siis saab mõelda, mida ma tegelikult teha tahaks, aga kahjuks pole me organismiga neid mõttepause sünkroniseerinud. Mina jooksen oma oravarattal üle erinevate tõkete, umbes et Oo, teeks loodusnädala jaoks ägedad viktoriiniküsimused, mõtlen kõik ise välja, sest muidu pole minu jaoks piisavalt põnev;

auto ei tee enam võtmepuldist vajutamise peale teist nägugi, ukse avamisest rääkimata, uus patarei ka ei aidanud, peab vist ikka autoparandusse minema,

kaks väiksemat jälle köhivad, aga keegi peaks meeles pidama neile rohtu anda tihemini kui kord päevas;

Aaa jaaa, mul oli ju sünnipäev, tahaks sünnipäeva teha sõpradega! Aga millal? Kõigil on vist kole kiire? Oi, juba ongi nädal möödas… ei, poolteist… tagantjärele on vist imelik kutsuda? Hmm, teengi sünnipäeva siis, kui on rohkem aega!

Aga nii ma mõtlen vist iga aasta, sest ma enam ei mäletagi, millal ma viimati pidasin sünnipäeva, no et ükskord sõitsime kartautodega sisekardirajal ja ükskord me käisime Minu Õe ja kursaõe E-ga Otepää seikluspargis ja oli hirmus äge, rõhk sõnal “hirmus”, sest seal tuli mingi köiega kuhugi lahtisesse võrku hüpata ja mina ei tahtnud. Aga muud moodi ka ei saanud, nii et lõpuks ma siis hüppasingi ja midagi ei juhtunud. SuureSilmaline Hirm oli lihtsalt.

Aias kõikidel peenardel kasvavad juba asjad. Eelmise aasta kasti-maasikapeenral kasvavad sügisel istutatud puškiiniad (nii oli sibulapaki peale kirjutatud) ja paar tulbihakatist (maasikad parajasti olesklevad niisama, väga ei ole kasvu märgata, ma ka siis segama ei hakanud), päris lillepeenral kasvavad lumikellukesemätastega võidu ilusad rohelised lehed. Neid nimetatakse ka sügiskrookusteks, ehkki ma esimesel aastal siin elades kutsusin neid Kevadpettumuse Tekitajateks. Et kevadel olid ilusad, rohelised, järjest pikemad, aga õitsema ei läinudki, läksid koledaks ja teod plaksutasid neile ja sõid kõhu täis. Et sügisel samadesse kohtadesse mõned üksikud sügiskrookused ilmusid, seda ma peaaegu ei märganudki. Vähemalt järgmistel kevadetel olen neile noogutanud ja tean, et peale ilusa rohelise värvi ei eelda ma neilt midagi.

Naadid kasvavad ka. Piparmündid oma pikkade risoomisega on veel kaugemale lillepeenrasse hüpanud, igatahes kaevates tuli hästi lõhnavate lehepungadega piparmündivõsusid nähtavale kahe meetri kaugusel sellest kohast, kuhu mina neile soovitusliku istekoha andsin. Aga me mängime juba mitu aastat seda ringmängu, et nad iga kevad mind oma kasukohaga üllatada püüavad, nii et seekord ma ka enam muud ei teinud peale neile noogutamise. Peavad rohkem pingutama!

Kallis Mees tõmbas üleliigsed vaarikad välja. Kui me siia kolisime, siis meil vaarikaid ei kasvanud, naabritel aga küll. Eelmise suve seisuga kasvas meil vaarikaid vähemalt kuues eri puhmas eri aianurkades (meil on rohkem kui nelinurkne aed järelikult). Aga kui vaarikad nõuks võtavad inimestele silmatorkamise ja võsastumise, eriti sellisel aastal, kui kõik noored võsud midagi ei kanna, siis on tüütu. Samas on iga väikese linnaaia puhul ka see võimalus, et varjulisi kohti on palju ja ei oska neisse midagi kasvama panna, aga loodus ei salli tühja kohta ja külvab sinna käbedalt naate ja näiteks vaarikaid, sest ise sa ju ei otsustanud mõne varjutaime kasuks. Siis vaarikad seal põevad, nagu ka mustsõstrad, et nagu Kui kehv muld! ja Kui pime siin on!! ja ongi kõik rahulolematud.

Õunapuud lõikasime ka kiilamaks ja Trennitüdruk, kes koos Vanema Pojaga oksi ära korjama pidi, otsustas osa ilusaid õunapuuvõsusid onni tegemiseks kõrvale panna. Või pidid nad vibusid tegema, ma ka ei mäleta. Loomulikult passivad need õunavitsad niisama kiigupuu küljes ega ole onniks arenenud, vibudeni nad ilmselt ei jõuagi, sest jugapuid meil ju aias ei kasva ja häid vibusid teevad Robin Hoodid ikka jugapuust. Siis õied ka ei sega vibutamist. 😛

Ma avastasin ühe oma mõttepausi ajal, et ma olen endale loonud pettekujutluse, et ega ma midagi eriti ei karda. Natuke selle teema kallal urgitsedes sain aru, et kardan ikka küll ja palju rohkem kui varem. Mind ootas ees umbes saja võõra inimesega kohtumine ja kuigi mul oli seal ette nähtud passiivne roll, ei tundnud ma ikka elevust, et oh, läheks ja teeks ja kohtuks ja küll oleks mõnus! Hakkan vist vanaks jääma. Parema meelega oleks tõesti kodus olnud ja vaikselt tugitoolis raamatut lugenud või maganud. 🙂

Nii et peab ikkagi midagi ette võtma ja end liigutama. Tegema neid asju, mida rutiin ette ei näe, aga tahaks teha. Nooremale Pojale auru tegema ja Mukaltini söötma, kilekottide asenduseks puuviljakotte õmblema, täna külla saabuvate Väikese Piiga sõbrannadega munadeasju valmistama. Kas nüüd just habemeajamisvahu abiga, ei tea, igatahes oli see huvitav idee. Looduse teemaliste küsimustega viktoriini 25 küsimust + ühe lisaküsimuse sain juba valmis ja jäin väga rahule, kui viktoriin järgmine nädal ära on, võin jagada, saate ka oma teadmisi proovile panna!

KaerahelbeMangoKookosepuderNimekirja ma ei pane seelikute õmblemist, sest võiks hoopis kleidi teha. Ise välja mõeldud lõikega, muud ma ei oska, sest saladuskatte all võin öelda, et lõigete järgi ma ei oska. Või on see mugavus? Pinteresti järgi paistab ilma lõigeteta asjade tegemine ka imelihtne, hihihii. Küllap see tuleb sama põnev kui viktoriiniküsimused, kui see ainult valmis tehtud ka saaks! Peab ainult rohkem päikest tellima, natuke mango-kaerahelbe-kookoshelbeputru sööma jõhvikatega ja siis on kohe näha, et kevadise ilmaga läheb kõik palju mõnusamini! 🙂

Mangopüree + kaerahelbed + kookoshelbed + mõned jõhvikad ja 3 tunniks aknalauale valmima jätta. Mmmm!

Kostüümid ja ronimispuu tuppa

Eile õhtul selgus, et see lasteaia karneval on ikka päriselt KOHE saabumas. Kes oskab homseks meisterdada kuke, kana, tibu või muna kostüümi harilikest kodustest vahenditest, käsi püsti??

Väikse Piiga puhul oli teada, et karneval saabub, selleks oli isegi umbes nädal aega võimalik ettevalmistusi teha. Pealegi uuris ta hirmuga, kas see karneval on mingi väga õudne asi, nii et palusin ka lasteaiaõpetajal igaks juhuks lastele üle seletada, et karneval on rohkem nagu pidu (ja luukeresid pole lubatud). Aga kui parajasti pole veel väga kiire, ei võeta ettevalmistuste asja tõsiselt, sest meil oli ju Väikse Piiga sünnipäev ja kipsis jalaga vennike ja puha.

Trennitüdruk oli ühe valge tuunika kõrvale pannud, mis talle väike oli, igatahes oli see lehvivate pitsist varrukatega ja ma lootsin, et sellega on muna (kui kleidi alumine serv kummiga kokku tõmmata) või tibu kostüümimure murtud.

Noorem Poeg aga käis peale kipsi mahavõtmist esimest päeva lasteaias eile ja see polnud ette teada, kuidas tal kipsitult kõndimine läheb – vaikselt ja rahulikult, väga ettevaatlikult ja väga aeglaselt. Tema arvas, et saab küll lasteaias käidud (peale kuuajalist puudumist on ju lasteaed teretulnud vaheldus!) ja teavitas mind ka eile, et tema tahab homseks kuke kostüümi.

Kipsi kohapealt lisaksin veel, et kui kipsi alt hauduma läheb, on jalal väga raske kitsa kipsi sisse ära mahtuda. Internet pakkus, et võib soodat sinna sisse puistada, aga mina ei julgenud katsetada. Hoidsime lihtsalt külma kipsi peal/ümber – selle jaoks ju külmutatud aedviljade pakid ongi sügavkülmas, jah? Üks tuttav soovitas ka hõbedaspreid osta apteegist, aga enne kui ostmiseni jõudsime, saime juba külmaga seda paistetussurvet vähendada ja edasi läks iga päevaga paremaks. Kipsi mahavõtmise järel tuli muidugi talla alt kõvasti nahka maha haudunud kohtadest ja seal, kus üks sidemevolt oli jäänud kipsi sisse, selle ümber oli kõva nahakurd tekkinud, see pole siiani päris ära tulud. Aga küllap paraneb tasapisi, sest käia juba saab!

Kammisin internetti – kuke kostüümi peale pakuti erinevate kostüümilaenutuste pilte ja valikus oli ka kaunid värvirikkad rätseppade tehtud kostüümid. Inglise keelse otsinguga sai natuke nalja, sest mul ei tulnud kohe sõna “rooster” meelde ja proovisin ühte teist, eesti keelsele sõnale sarnasemat väljendit, aga siis tuli lisaks kukekostüümidele vastu ka suguelundiks riietunud lapse pilte. Kes küll teeks oma lapsele nii??

Mis mul ikka üle jäi, läksin selle koti juurde, kuhu sorteerin kaltsuvaiba jaoks sobivas toonis riideesemeid (kollaseid ja rohelisi) ja imekombel leidsingi ühe kollase meeste polosärgi. Sinna juurde oli puudu vaid saba. Sallide riiulil oli üks oranži-punasekirju väikeste tutikestega sall – selle keskelt kokkunöörimisega oli saba ka olemas, mille ma hommikul kollase särgi külge õmblesin. Kuke peaehteks sobis üks puuvillane kollane tuukrimüts (nüüd ma sain aru, miks see mul 2 aastat kasutatuna seisnud oli, ootas harja!), millele ma vildist kukeharja külge õmblesin. Lõualotti ei õnnestunud paigaldada.

Muna asemel tibu etendada soovinud Piigale leidsin ühe väikseks jäänud roosa mütsi, õmblesin külge sinised vildist silmad (silmamuna sai markeriga mustaks teha, mul musta vilti polnud) ja kukeharja lõikamisest järele jäänud osa vildist moodustas pisikese harja.

Kui täna peale karnevali veel kostüümidest midagi järgi on, riputan paar pilti ka, äkki keegi on teinekord samas hädas nagu mina ega taha ühe ürituse jaoks karnevalipoodi tühjaks osta. Õnneks pidin ainult 2 kostüümi tegema, mitte rohkem! Veab, kui vaid 2 last lasteaias käivad korraga!

Pärast kostüümide väljamõtlemist ja kokkuõmblemist leidsin loomulikult ühe oranžikaskollase sametist võimlemistrikoo, kollase tüllist seeliku, kuldsest kangast liblikatiivad ja valge karvase kampsuni, mis oli kunagi jääkaru mängimiseks kitsamaks õmmeldud. Njaaa. Pärast sulavad alati mingid uud võimalused ka välja, aga no mis parata, olin õmmeldes juba 2 korda nõelaga näpust vere välja torganud, nii et ma ei saanud ju minna lihtsama vastupanu teed.

Vanaisa tegi Piigale sünnipäevaks katusealusesse seina ronimispuu. Seal on selline madala kaldu laega osa, kus hoitakse mõnikord kohvreid või palle, aga ronimiskohti pole ju iial küllalt! Kuna käisin paar nädalat enne sünnipäeva ühes ägedas liistude poes, kus müüdi näiteks pikki ümmargusi pulki – võrevoodi pulkade lauisest kuni 4cm läbimõõduga pulkadeni – siis mul tuligi kohe idee. Kõrguse poolest (umbes 1,7 m) mahuvad praegu nii Noorem Poeg kui Väike Piiga sinna ronima ja rippuma, aga kui nende jaoks liiga väikseks peaks jääma, saab uuesti maha kruvida selle.

ronimispuu_tuppa1

ronimispuu_tuppa2

Kasside pesa heegeldas Piigale Minu Ema, kassi_pesakuna kassid on Piigal väga aktuaalsed. Ükskord oli tal neile mütse vaja ja siis ta käis nii kaua peale, kuni Minu Ema need ta kassidele ka heegeldas, pitsservakestega ja lõua alt kinni käivate paeltega… 🙂

Kassipesa on heegeldatud riideribadest ja abiks on sisseheegeldatud traat. Kohati on pildilt isegi vist näha seda kollase-rohelisekirju traati. Tänu traadile on sang ja korvi servad jäigad. Pesa põhi on kahekordne, alt pruun, seest heleroosa. Piigale väga meeldib ja kassid ka ei kurda!

 

 

Ilusat kevadet!

Kellakeeramisega on huvitavad hommikud olnud, kus uni täpselt enne uue-aja-äratust ära läheb, aga päris puhanud ikkagi ei ole. Peaks katsuma allesjäänud märtsikuus rohkem magada, mõtlesin täna. Aga koguaeg kipub jälle see “kuidagi kiire” saabuma ja aeg kaob.

Koolis on saabumas veerandilõpp, kodus oli palju mässamist ühe riidekapi asustamisega (no et paned vanad asukad uude koju ja vaatad, kes kuhu mahub), siis sain kaasa elada ripplae jahtimisele ja paigaldamisele. Sügisel sattusin ühe MTÜ juhatusse ja sebimist on sellegagi. Nüüd oli just ära pesamuna neljas sünnipäev. Saime palju kutseid teha ühest varasema aasta kalendrist võetud orhideepiltide abil. Kalendri taaskasutus – kiire ja lihtne!

sünnipäevakutse
DIY: Sünnipäeva kutsed

Üldiselt on vist veel nädal, et kõik muutuks rahulikumaks. Pole enam neid päevi, et Oo, päike paistab, tuleb võtta vanker või käru ja minna päikse kätte! Või istuda aias ja märtsipäikest näkku päevitada (kahvanäoliste eestlaste teema, kes solaariumis ei käi). Üks hea tuttav just mainis, et võiks olla selline liikumist jälgiv võistlus ka kõigile neile Endomondodele ja Märtsis Liigun Rohkem sarjadele, et võidab see, kes kõige rohkem autos suudab istuda – nii lastele lasteaeda/kooli järele minnes kui poodi/tööle minnes. Et tema vist võidaks.

Mina arvasin, et nii lihtne see ilmselt pole, sest aegajalt peab ikka ikkagi pause tegema ja lastele süüa andma, aga rekkameestel seda muret pole. Tegelikult tundub mullegi, et kõik need, kellel pole jalutamiseks koera ega lapsevankrit, iganädalaselt trennis ei käi, peavad ise motivatsiooni ehitama endale, sest iseeneslikult toimub ainult liikumise vähenemise suund. Osad küll käivad tööl nii, et kõnnivad kilomeetreid tööle ja tööl ja pole probleemi, aga paljudel on ikkagi ainevahetus see, mis aeglustub ja liikuma sunnib.

Lastega on lihtsam. Ütled, et palun tee nüüd 30 minutit jalgrattasõitu või mine käi kiirelt poes – mõni jalutab/kiirustab veel kooli + koolist kojugi – samme või kilomeetreid ikka koguneb.  Väike Piiga meil näiteks ainult hüppaks, jookseks ja roniks, kui võimalus on. Pärast seda on jälle natuke aega rahulik ja ehitab. Vennaga kahekesi ehitavad tegelikult:

lego_duplo
Lilleaeda pole päiksepeegelduse tõttu ühelt katuselt näha, aga eks kõrghoonetega ongi nii…

Kipsjalaga mehikese jalga peame homme lootusrikkalt näitama minema, aga üldiselt jookseb ta kipsiga ka. Hüpata on ühel jalal vist raskem, aga kõndimisega on kips igatahes mõne koha pealt õhemaks kulunud, pole enam nii ümmargune kanna kohalt. Vanem Poeg käib aegajalt trennis rattaga, aga kui pole rattailma, käib bussiga. Võimleja-lapsuke Trennitüdruk käib koguaeg bussiga, aga nüüd kellakeeramisega püüan teda ka rattaga käima veenda, sest koju saab nii ju rutem kui kahe bussiga, pealegi võiks õhtul valge olla.

Ja mina püüan siis rohkem magada, nagu alguses juttu oli. 🙂 Tegelikult on mul ka umbes 17 kilomeetrit veel joosta vaja sel kuul ja rattaga võiks ka sõita, nii et seda nägu oleks (roosa, tolmukihiga). Sünnipäev tuleb ju ainevahetuse aeglustumise järgmise verstapostiga. 🙂

Aga ma avastasin, et üks äge lätlanna Loreta teeb ilusaid asju polümeersavist, lumikellukesi, õunapuuõisi ja võõrasemasid, sinililli ja sireleid ka… Tal on facebooki lehel ka kõiksugu ilusaid lilli, aga kuna tal veel päris oma toodete fännilehte pole, ei saa ma kahjuks linki panna.

Loreta_Saulite_flowers

Loreta_saulite

 

Loreta teeb erinevaid kaelaehteid, käevõrusid, kõrvarõngaid ja choker-kaelakeesid, saadab postiga Eestisse ka.

Ma ise avastasin tema ehted, kui käisin Lätis jõuluturgusid otsimas ja Valmieras ning Cesises.

Kes tahab suuremat valikut, saab teda otsida FB-st – Loreta Saulite nimega. Kuna lähiajal mul Läti-reisi plaanis polnud, kirjutasin talle ja ta saatis minu soovitud choker’id ja lumikellukesed postiga! Super ilusad, täitsa nagu päris! Imelised!! Loreta_õunapuuõied