Pääsesin üle pika aja WordPressi, hurraa!

Hei armsad! Postituste vahe on päris pikaks veninud, aga kuigi olen mõelnud, et kirjutamiseks tuleks aega leida, on elu viimase 4 kuuga nii palju muutunud, et kirjutamisteemad on kitsenenud.

Amet on selline, et puutun päevast päeva kokku uute inimestega, peamiselt emade, isade ja lastega, aga nende lugusid jagada ma ei saa, neid jagavad nad ise, kui tahavad, kellega tahavad.

Kõik lood, millega inimesed minu juurde pöörduvad, on enamasti murelood. Näen ja kuulen, mis toimub praegusel ajal peredega ja mul on rõõm, et ma enne seda olen kokku puutunud nii paljude ilusate ja toredate perede lugudega, et ma vähemalt tean, et need pered on ka olemas.

Enam ei kuule ma oma tuttavatelt, kellega töökoha vahetus jutuks tuli, et “ma küll sinna tööle ei läheks, jube töö ju!”, sest enam pole mul aega nendega suhelda 😀 Ja kes teavad, on vist harjunud ja küsivad ainult, et kas ikka veel meeldib. Mhmh, meeldib küll! 🙂

Jõulud olid sel aastal küll teistsugused, mitte nagu varasematel õpetaja-aastatel – olin seekord kõikidel tööpäevadel peale jõule tööl ja 2.jaanuarist uuesti tööl.  Ja inimesi jätkus, muudatusi tuli kuhjaga ja neid tuleb vist veelgi, sest kõik uued inimesed pole veel tööle jõudnud meile.

Ma ei mäletagi, millal viimati haige olin, aga nüüd, reede õhtul tundsin, et haigus tuleb. Eks ma olin ise ka hooletu olnud – töö juures on liiga tihti võimalus süüa midagi magusat, peale selle olin olnud ülekohtune ja keha tuletas mulle meelde, et õiglane on palju parem olla.

Ma ei jõudnud selles kiires tohuvabohus isegi selle aasta plaane teha – mis suunas kasvan, mida endas parandada püüan. Jõudsime küll ülevaate teha kodu asjus – mida jõudsime eelmisel aastal koduga teha ja mis juba mitmendat aastat nimekirjas püsis ja tehtud ei saanud – veevärk näiteks. Aga nad on nii osavad  kirjadele mitte vastama, et kui ise ei torgi, ega siis asjad ei lahenegi.

Vaatasime ka lastega tagasi eelmise aasta peale – sündmusi oli vähem kui 2016.aasta kokkuvõttes, aga ega väga rahulik aasta ikka ei olnud. Tegime plaane uueks aastaks lootuses, et midagi ikka täitub. 🙂 Ilmselt täitub rohkemgi, kuna 2017.aasta oli uute tuulte puhumise aasta – Portugalis käimist ei olnud ma küll ette planeerinud ja töökohavahetust samuti.

Jõulude paiku saime lõpuks ka oma 13 uut raamaturiiulit kätte ja kokku pandud ka – meie remondijärgne suur tuba ja söögituba on nüüd mitte enam hiina-stiilis (keskelt lohku vajunud) raamaturiiulitega. Raamatuid saime jõuluks ka – pere peale vist 21, kui ma õigesti lugesin – Trennitüdruk, Vanem Poeg ja Noorem Poeg said igaüks 4 raamatut, meie mehega kumbki 3 ja Väike Piiga ka 3. No ta ei oska veel lugeda ka, nii et küll ta ka varsti teistele järele jõuab.

Õhtuti ma kuhugi trenni pole jõudnud – enamasti on koju tulles paras vaimne väsimus kallal, tihti nii hullusti, et ei tule meelde, mida õhtusöögiks teha, nii et kuidagi ei õnnestu siis tubase rattaga sõitma ka minna. Paaril korral olen tahtnud jooksmas käia, aga see valju hääl mu peas on selle mõtte ka maha laitnud igasugu vabandustega. Mis teha, pime aeg ja pori/libedad teed – varsti läheb paremaks. Ilmselt on varsti jaanuar läbi, enne kui ma arugi saan, siis veebruar-külmakuu läbi ja ongi rohkem kevadet.

Aastaaegade mõttes mulle tundub, et tööl on praegu suvi – olen “igasugu asjad” maha külvanud ja nüüd vaatan, kuidas nad kasvavad ja veel ei tea, kuidas nad välja tulevad. Saaki olen “varasematel sortidel” juba natuke koristanud, aga algaja aednikuna ei tea ma päris täpselt, mida millestki veel sirguma peaks ja kas ma midagi liiga vara koristama ei hakanud, äkki pean midagi uuesti maha panema? Uute töökohtade värk vist.

Lapsed on hulga iseseisvamaks saanud. Meie väiksemad peaks kevadel mõlemad aasta vanemaks saama, samas on oodata ühte loovtööd, üleminekueksamit ja tasemetöösid suurematel lastel. Pere suuremad – Vanimast Lapsest on märkamatult saanud 2 suurt last, ehk siis Vanim Laps ja Tema Kaaslane – on erakordselt tugevad noored isiksused ja saavad oma eluga ägedalt hakkama. Vahel käivad meil külas ka, ainuke mure on, et neile ei saa raamatuid kinkida, kuna praegu pole neil raamatu hooaeg ja ühikatuppa ei mahuks ka! 🙂

Väike Piiga hakkab jõudma sinna faasi, kus ta saab varsti viieseks – selleks ajaks on lastel tavaliselt see iseloom välja kujunenud, mis neist saab. Kindlasti on erandeid ka, aga.. praegu tundub, et tegu on ühe Hiilgavate Ideedega Tüdrukuga. Need ideed hiilgavad tal hommikust õhtuni, ei jäta teda rahule, ei lase tal õhtuti magama minna, kuna mõned ideed hüppavad veel lagedale. See energiakogus, mis talle selleks eluks kaasa on pakitud, on päris suur. Vahepeal ma unustan, et kõigil pole samas koguses energiat – ja kui ma tööjuures mööda treppe torman või koridoris salaja jooksen, tunnen end ainult natuke imelikult. Aga energia pulbitseb ja ma pole nii esineja tüüpi inimene, et oma kabinetis tantsima hakkaksin, seega – anonüümselt koridoris trepist üles lipates tunnen end elusamana. Kuni ma kellelegi otsa ei jookse, pole vast hullu, nad juba harjuvad minuga, aga kedagi teist pole ma veel nakatanud… vist.

Üks Äge Töökaaslane rääkis, kuidas tema lahtiste uste harjumuse inimestele sisse juurutas – enne seda tegid kõik kinniste uste taga tööd. Aga nii on ju igav ja ilmselt tundus see natuke üksildane ka talle. Igatahes on meil mõned uksed, mis on peaaegu alati pooleldi lahti ja kust möödaminnes saab inimestele naeratada ja hommikuti Tere öelda ja paar ust on sellised ka, mis hoiavad väikest gruppi inimesi turvaliselt nähtamatult nende tubades ja nad saavad omavahel seal üksindusest üle, ma usun.

Minul oli suur rõõm, et töökohta tellides soovisin endale oma tuba koos rohelise vaatega aknast – palju mõnusam on, kui su akna taga on mõni puu, võrreldes näiteks autoparkla-vaatega – aga nüüd ma sain endale ka toakaaslase, kellega tõstsime 2.jaanuaril kenasti mööbli ringi ja elamegi nüüd seal kahekesi. Või rohkemakesi, kui meile külalisi tuleb. Ma pole suurem asi muusika kuulaja töö ajal, mulle on ikka meeldinud vaikus, sest nii ma suudan paremini keskenduda, kuid aasta lõpus õppisin natuke ikka muusikat kuulama, kui oli vaja anda ajule puhkust. Nüüd, koos teise inimesega, ei julge ma kunagi muusikat kuulata. Osad meil kuulavad küll muusikat – mõni kõvemini (need, kelle juures külalisi peaaegu üldse ei käi, v.a. oma maja inimesed) ja mõni vaiksemalt, osad armastavad nagu minagi vaikust ja rahu. Aga nüüd ma muidugi tunnen sellest puudust, et ma kuulaks küll muusikat, aga ei taha teist inimest häirida oma müraga. Ma tean, et kõrvaklapid on ka olemas, aga nii hull häda mul ka pole. Lihtsalt vaatan ja imestan, kuidas ma muutun Ma Armastan Vaikust-inimesest Töö Lõpus Natuke Muusikat – inimeseks.

Töö juures on tõeline karm kool söömise osas ka. Alguses ei läinud mu kõht lõunaks tühjakski, kuna tööd oli nii hoomamatult palju. Siis õppisin ära, et lõunat peab sööma, muidu ma õhtuni ei jaksa. Nüüd armastan hommikust teevõtmist ja lõunapausi heal meelel – sest siis ma näen oma töökaaslasi. Eks nad teevad ka päev otsa kõvasti tööd, seega muul ajal ma neid ei näegi, aga nad tunduvad väga toetavad ja ühtehoidvad ja nende naljad… see teeb tööl käimise niiiii palju mõnusamaks! See ei ole iseenesestmõistetav, nii et ma naudin seda väga. Hea töökollektiiv on puhas rõõm!

Inimesed, kes mu juures käivad, on ka vahepeal puhas rõõm, kui ma saan neid aidata ja nad rõõmsamalt lahkuvad kui nad tulles olid. Aga vahepeal on nende mured nii suured, et mina nuputan ja nemad nuputavad ja mingit kiiret ja eriti head lahendust ei paistagi kui natuke hiljem uuesti kokku tulla ja edasi nuputada. Sellise reaalsusega leppimine on ka üks harjutamist vajav asi iga inimese elus.

Aaah jah, midagi ma ikka suutsin õhtuti ette võtta – tegin endale seeliku. 2 õhtuga, enne ja peale unejutu lugemist – teisel õhtul isegi palusin lastelt, et võiksin natuke vaikselt edasi õmmelda, kuna seelik paistis “peaaegu valmis”. Lõpuks lõpetasin ikka käsitsi viimased õmblused, sest kell hakkas millegipärast keskööle lähenema. Riie oli ka veidi pahatahtlik, jäi iga minuti-paari tagant niite pidi talla vahele kinni, tald kiskus tal niite lahti ja ma pidin temaga võitlema, kuid see oli väga õpetlik. Teinekord tean, et ma seda tüüpi kangast ei osta. Sel korral jäi seda riiet isegi järele, aga mis teha, ma ennast Väiksele Piigale seeliku õmblemisega praegu karistada ei taha.  Overloki jaoks poodi niite ostma minnes sattusin lihtsalt eufooriasse  ja ostsin kogemata 7 erinevat kangast, aga niite ma vähemalt ei unustanud!

Mul ei ole ju enam aega poes käia, nii et üle pika aja poodi sattumine oli nagu korraks reaalsusest põgenemine, sest ausalt – millal satuvad sellised inimesed kella 17 või 18ni lahti olevatesse poodidesse, kui nad selleks ajaks alles töölt koju jõuavad?? Lapsega ortopeediliste jalatsite osmine poest, mis on lahti lausa 16.00ni tekitavad minust selle jubeda kliendi, kes jõuab lõõtsutades poodi 15:55, sest see on parim tulemus, mille ma teisest linnast tulles saavutada suudan…

Detsembris pidin ühte töökaaslast aitama ja Perekonnaseisuametisse enne kella 16 kohale jõudma – ja kui ma 15:52 kohale jõudsin, istus keegi parajasti selle maja välisukse kõrval seisvasse autosse ja majauks oli juba lukus. Küllap ta kartiski selliseid inimesi, kes 5 minutit enne sulgemist pabereid üle andma tulevad. Ma olin kuri! Koputasin ta autoaknale ja ajasime asja korda, sest Universum oli nii lahke.

Nii et – hea tujuga uude aastasse? Varsti mõtlen end terveks tagasi. Olge terved ja hoitud! 🙂

Oktoobrielu

Olen elukeerises kurvalt mõelnud, et kui kahju, et blogida ei jõua – aga ehk varsti läheb rahulikumaks?  Ja paistab, et nüüd ongi korraks rahulikum, sest tasapisi hakkavad asjad paika loksuma.

Rutiin on küll hoopis teistsugune kui varem, sest augustis vahetasin ma töökohta ja uues kohas harjumine võtab ikka aega. Tööle-koju sõitude aega läheb igapäevaselt kauem, lisaks on mul nüüd äkitselt täistööaeg. Enne seda on mul viimase 10 aasta jooksul olnud rahulik paar-kolm poolikut päeva nädalas töökoht, mille eest osa palka maksti vabas ajas.

Äkitselt on raske keset päeva lastega arstile minna, keset päeva poest mitme päeva kraam valmis osta – pesupesemisest ja nautlevast söögitegemisest nädala keskel ei tule ka tihti midagi välja. Uus amet aga meeldib mulle väga, kunagi ei hakka igav, saan palju inimestega suhelda – nii suurte kui väikestega – ja täna külastas mind isegi üks koer.

Koolitusi saan ka, näiteks hiljuti õnnestus mul käia väga põneval ja praktilisel lapse leina ja trauma koolitusel. Kuna palju sealt kuuldust oli selline, mida jagaksin hea meelega teiste emadega ka, loodan, et saan koolitajalt nõusoleku sellest siia ka kirjutada.

Veel olen sattunud alaealiste komisjoni. Ka see meeldis mulle esimesel korral väga. Kui ilusti need inimesed oma tööd tegid! Sain teada, et alaealiste komisjon ei ole karistusasutus, kuigi lastele ja nende vanematele tihti nii tundub. Mulle jättis igatahes sügava mulje.

Oma lapsed on aga jälle uude sügisesse liikunud. Vanim Laps käib ülikooli kõrvalt tiheda graafikuga tööl, mina ei tea, kuidas ta jõuab, aga igatahes saab ta kõik tehtud. Usun, et ta on õppinud viimase paari aastaga veel paremini oma aega planeerima, kuigi ta gümnaasiumi ajalgi  oli selles minu meelest päris pro – iialgi ei pingutanud üle ja mõnikord hakkas isegi enne kontrolltöö saabumist õppima. Tallinna elu on teda enesekindlamaks teinud, aga võib-olla on see ka vanus?

Trennitüdruk käib endiselt trennis. Koolis käib ka, õpib peaaegu iga päev – vastandina Vanemale Pojale, kelle kooliasjad aknalaua peal on, kuna riiuleid pole me remondijärgselt tagasi pannud. Asjad on aknalaua peal sellepärast, et neid ei lähe parajasti vaja – ma isegi ei mäleta, et oleksin teda sel aastal midagi laua taga kirjalikult tegemas näinud… Aga vene keel on raske, nagu ma kahtlustasin, kõigi oma erinevate susisevate häälikutega, mis Poja suus ühtlaselt üsnagi sarnasteks S-ideks moonduvad.

Temale hankisin selleaastaselt autismisümpoosionilt uue Aspide raamatu, Paula Tilli “Teisiti”, nüüd palusin tal see läbi lugeda. Raamatu linki kahjuks ei leidnud siia panekuks. Esimesed kommentaarid tulid küll, et tema ei näe midagi sarnast endaga. Ja “mis see autism veel on, ah, ma vist ajasin selle ateismiga sassi” kommentaar tuli ka ära.

Mingid tunnid hiljem tuli ta minu juurde ja teatas, et tundide osas on ta nõus. Nimelt kirjutas Paula sellest, kuidas talle lapsena meisterdamine ei meeldinud – vastik oli, kuidas tal sõrmed alati liimiseks said ja ega tal ei tulud see kunagi nii hästi välja ka kui teistel. Joonistamisega sama lugu – no ei tulnud nii hästi välja kui teistel, aga naabrinaine ütles alati, et neil naabritüdrukuga olid sama ilusad pildid. Kuidas naabrinaine küll tõde ei märganud, kas ta nägi siis halvasti? Hiljem tuli muidugi välja, et naabrinaine valetas, aga miks? Kas ta arvas, et tõde on raske taluda, imestas autor siiralt.

Minul tekkis kohe palju mälestusi – kuidas Vanem Poeg 1.klassis lõngajuppe samapikaks ei suutnud lõigata ja neid ilusasti 1 mm vahedega papi peale kleepida – tema lõngajupikesed olid natuke nagu segamini triipudega vaip, aga ma ju tean, kuidas ta pingutas – ta tõepoolest tahtis teha täpselt nii, nagu õpetaja valmis tööd näitas – aga tal LIHTSALT ei tulnud selline töö! Minul oli nii kahju, et selliseid asju hinnatakse.

Saksa keele grammatika oli üks köitvamaid asju Paula elus nooremana. Sest seal olid reeglid nii selgesti olemas, et lausa ilus 🙂 Kuna tema emakeel oli Soome keel, siis nautis ta saksa keelt veel eriti, aga õppis muude keelte grammatikad ka huvi pärast ära, kui need ilusad loogilised olid ja teistega selles keeles vestelda sai. Seda ma olen mitme Aspi raamatust lugenud, et nad ikka nii kenasti süsteeme jagada oskavad.

Minul on tööl kaks programmi, milles on ka süsteemid, aga mina neid küll päris täpelt ei jaga. Esimeste nädalatega tundus, et sain ühele programmile enam-vähem pihta, aga teise süsteem on ikkagi selline, et kui midagi valesti teed ja siis ära kustutad, jääb sinna tühi koht ja kõik saavad aru, et KEEGI on midagi valesti teinud. No ja siis ma värisengi iga kord natuke, kui pean midagi sinna süsteemi kandma. Vahepeal teen valesti ka, siis mu tööõpetaja-kullake imestab. Ja vahepeal tuleb ja vestleb minuga, et tegelikult on ju süsteem olemas ja ma võiksin sinna vaadata. Ma tunnen ju ise ka, et peaksin sellele pihta saama. Küll ta ükskord selgeks saab. Seni kripeldavad mõned lõpuni tegemata asjad mul ikka ja mõnikord ma ikkagi mõtlen õhtul  nende asjade peale, isegi öösel, aga üldiselt on mul kohutavalt hea meel, et ma parajasti homseid tunde ettevalmistama ei pea.

Ega ma varem kõik õhtud tööasju ei teinud, kaugel sellest, aga kuklas siiski kripeldas tavaliselt midagi, mida peaks tegema. Nüüd ma olen õhtuks tavaliselt nii väsinud, et midagi ei kripelda! 😀 Isegi süüa ei jaksa teha, õnneks on kõik kuidagi mõistvad meil kodus. Vahepeal võtsin küll nädalased menüüplaanid lootusrikkalt kasutusele, aga selgus, et ohoo – mind ei ole ju lõuna ajal kodus ja lapsed unustavad koolist tulles külmkapist asju võttes lugeda, mis külmkapi peal kirjas on lõunasöögiks. Nii et praegu ma ei vaevu uusi menüüplaane tegema. Mees teeb õhtuti süüa, kui tal kõht tühi on ja ta internetist põnevaid retsepte otsib – nii äge! Ma ise ei tuleks kanahakkliha-kodujuustu kotlettide pealegi, peedi-feta-omletist rääkimata. Aga järgmisel hommikul tööle kaasa võtta on küll hea!

Väiksed lapsed käivad jälle lasteaias – juba on haiguse ajad ka kohal. Üks nohiseb, aga ninast midagi välja ei tule, teine norskab. Magama minna ei taha vahel kumbki, aga mõnikord Noorem Poeg siiski halastab meile ja on nõus magama, Väikse Piiga sisepõlemismootor põleb aga ereda leegiga edasi. Ainult tekiga saab seda kustutada. See on minu tekk, minu voodis, mille all pikutades ta lõpuks rahulikuks kaisukassikeseks hakkab ja siis unisest peast tagasi oma voodisse marsib.

Väike Piiga hakkas septembris hoolega trennis käima – saab hüpata, ronida ja mööda redelipulki lipata, sekka rõngaste küljes kiikuda ja tasakaalulindi peal kõndida, aga nüüd on tema trennijõudmised kuidagi hõredaks muutunud – m i n a  ei jõua teda enam trenni viia!  4-aastased teatavasti ise ka veel ei lähe. Isegi Vanem Poeg ei lähe mõnikord ise trenni, kui ta trenniminekuäratuse vaikseks paneb ja “korraks” legod lõpuni ehitab või “ühe lehekülje veel loeb”. Mis teha. Lihtsalt kõik õhtud tunduvad palju hinnalisemad, nii tahaks kodus olla! Ühel-kahel õhtul nädalas käime tegelikult tantsimas ka mehega, nii et siis jääbki üle ainult 2 õhtut, mil peaks Väikse Piiga trenni viima ja 1 tööpäevalõpp, kui peaks Noorema Poja tema füsioteraapiasse viima. Aga mina pikutaks kodus ja loeks raamatut! Noorem Poeg hoopis arvutab ja mängib legodega, sest kuna ma toon teda 20-40 minutit hiljem lasteaiast ära kui eelmisel aastal, tunneb ta, et saab palju vähem õhtuti mängida. Legod ju ei kannata oodata tegevusetult!

Õnneks on raamatud ikka alles, isegi kui ma neid lugeda ei jaksa. Kõik  koju varutud lastekasvatusraamatud tunduvad mulle hetkel tööteemalised, nii et ma saan iga kell teatada, et loen tähtsat tööasja. Aga kõik meie perest teevadki õhtuti oma niisama-asju ja need asjad, mida ma kohustuslikult peaks tegema – riiulite tagasiorganiseerimine tühja tantsutuppa (varem tuntud ka suure toa nime all, aga enne remonti panin ma 2 punast vaipa kuhugi ära ja pole neid hiljem enam näinud) näiteks.. ei suju. Tühi tuba ongi vist hetkel parim lahendus. Milleks siia veel asju? 🙂

Jaanuari jõululaudlina

Jaanuar juba jookseb ja mul on tunne, nagu oleksin ma rongist maha jäänud, sest mina küll joosta ei viitsi hetkel. Olen täiesti rahul sellega, kui mõnikord saab midagi tehtud ja kui lapsed on enam-vähem terved. Väiksematel on vahelduva eduga küll taskurätti või köharohtu vaja, aga sagedusega iga nädal, mitte iga päev, nii et on isegi hästi läinud.

Meil toimus selline suursündmus, et Trennitüdruk oli haige ja sai 2 päeva koolist puududa. Uskumatu õnn! Muidu kuuleme ainult torisemist, et teised-saavad-alati-puududa ja miks-mina-kunagi-haigeks-ei-jää. Aga nüüd, hurraa, üle mitme aasta – väike palavik!

Mina kahtlustan, et nende jalgsi või bussiga trennis ja koolis käivate lastega ongi nii. Et mõnikord võibki külmetada, kui väljas on -5 ja tuulekülm -15 nagu eile, aga üldjuhul on sellised lapsed ikka puruterved. Väga hea, kui muude lastega on ka nii. Lasteaialastega päris nii pole, aga viimastes rühmades puuduvad ka lapsed vähem.

Koolis on saabumas veerandilõpp! Siiski on seekord kõik üsna rahulikud. Ei tea, kas õpilastel on jõuluvaheajast jäänud rammestus või nad pole veel avastanud, et kellel jooksvate hinnete sees X-id, need veerandihinnet ei saa. Järgmine nädal paistab.

Avastasin Konsumist (koobist on nagu imelik öelda, pole veel Coobistunud mu mõistus) kirssidega puuviljaleiva. Kuna keegi polnud seda eelmisel päeval vist poes märganud, oli see üpriski alahinnatud ja torkas mulle silma, muidu poleks mina ka ilmselt märganud. See oli kohutavalt üllatavalt hea maitsega ja sai väga kiiresti otsa. Minu innukuse peale tahtsid kõik teised ka proovida ja poole tunniga oligi kirsileib otsas. Kui kunagi veel näen, ostan kindlasti, aga otsinguga leidsin ainult selle, et tegu on Eesti Pagari jõululeivaga, mis võitis 2016 jõulutoodetest ühe pagaritoodete auhinna. Võib-olla nad ei saagi seda enne novembrit toota?

Kirssidega on mul selline suhe, et hea meelega muudkui sööks neid. Kahjuks talvel kulub enamus kirsi-arooniamahla köharohutilkade sissesöötmiseks, külmutatud kirsid pole aga päris sulanud peast söödavad, siis talvel mul ongi kirsipuudus. Õnneks saan ma seda taldrikuga leevendada, sest minu taldrik on meil ainuke kirssidega taldrik ja ma näen seda iga päev. 🙂

Teine minu lemmik on Polli astelpajumahl, sain kingiks ja nüüd muudkui joon kuuma vee ja meega. Kahjuks põhi paistab…

Muidu on jaanuar nagu jaanuar ikka – kustutasin postkastist natuke kirju (enamuse siiski lahterdasin kaustadesse 2014, 2015, 2016 – küll kunagi hiljem jõuab veel kustutada); kastsin orhideesid (loodan, et nad tulevad kunagi kevadel veel meelde);  õmblesin jõululaudlina servi, sest laualina sai esimesel aastal ilma servade palistamiseta kasutusse ja pärast polnud mul meeles. Nüüd on teisedki jõulud sellel laualinal üle elatud ja peale seda võib ju ometi servad ka jooksmisest vabastada. Jaanuari algul käisin töökaaslastega Paide Wittenstein ajakeskuses ja nii sinna kui tagasi sõites sain laualina servi õmmelda. Loomulikult saaks õmblusmasinaga kiiremini, aga kuna õmblusmasin on kodus ja kodus on millegipärast sada muud asja peas, mida teha, siis kodus kuidagi ei edene see asi. Vähemalt on nüüd 3/4 valmis. See on selline meeter korda poolteist meetrit laualina, mahub kenasti käekotti. Nii hea, kui ei pea ise roolis olema ja kui väljas juba valgem on! Saab aega paremini kasutada, kui tuju on. Matustele sõites polnud üldse tahtmist õmmelda näiteks.

Nüüd on mul valida veel 5 erineva kodutöö vahel, sest täna on selle nädala ainuke üksinda kodus päev! Kudumine on neist kõige etem, ma kahtlustan, nii et ma nimetasin selle ka kodutööks. 🙂

Neljanda kollaka triibuni sai ühest tokist! Ja tegelikult ei ole ühest otsast laiem sall, ärge vaadake sellise pilguga (nagu mina)!

Kodu- või kinoskäijaks?

Meil on jälle aknad halliks muutunud, sest õhtupäike paistab aknasse ja klaas kogu oma käejälgede-ilus vaatab mulle otsa, kui ma välja vaadata üritan. Vist on läinud nii külmaks, et peaks jalgrattad sisse kolima, aga kuna loodus ei salli tühja kohta, siis jah, ega neid nii lihtne sisse meelitada ei olegi.

Jalgrataste hoiustamine tähendab seda ka, et need peaks puhtaks pühkima ja üksteisega sõbralikult kokku pakkima, aga paraku on neil pedaalid. Erineval kõrgusel lenksud ja muud mured. Vanem Poeg käib talvekinnastega sõitmas veel.

Imelik filmisügis on ka, mitmel pool arutletakse koduõppe ja metsaelu teemadel selle Fantastilise Kapteni teemal ja ma ei hakka sellest rohkem kirjutama. Aga minu jaoks imelik on pigem see, et vahepeal ma aastaid kinno ei sattunud ja äkitselt sel sügisel olen juba 3 korda kinos käinud. Algul neid Pahasid emasid vaatamas, kus peategelane avastas, et ega ikka ei jaksa, kui ühiskonna korralik silmakirjalik liige oled, lausa pahasti võib minna. Aga kui võtad asja käsile, ütled koolilastele, et nad võiks ise süüa teha ja õppida, vahel võtad veel endale aega, siis võib veel elulooma saada. Selles filmis meeldis mulle väga see koht, kus peategelane oli koos sõbrantsidega õhtul klubisse läinud ja ematses kõigi tabatud meestega – see oli nii nunnu! Selle pleki saad niimoodi oma kampsunilt välja/ Peaksid rohkem kiudaineid sööma jne-stiilis, ma kõike ei mäleta, aga nii tuttav tuli ette! 😀 Mitte et ma seda kusagil klubis või meestega teeks, aga olen tabanud end vastikult õpetamas. 😛

Teine film oli muinasjuturaamatulik Miss Peregrin ja tema õpetatud närilised, ei, tema kodu veidratele lastele. See oleks ilmselt raamatuna mõistetavam olnud, sest kohati jooksis mul mõte mujale ja pärast ei saanud ma tükk aega aru, mis sõda ja mis nüüd äkki hakkas ja kuidas ja mis ja lõpp oli keeruline. Uurisin lausa internetist, et mis värk siis oli, aga ei saanud sotti ega osanud Trennitüdruku küsimustele ka vastata. Paar põnevamat kohta olid treileris ära ja mulle jäi see ülejäänud film natuke lahjaks, aga Minu Õde ja Trennitüdruk arvasid, et täitsa tore oli. Basilisk-lapsukesed oleks nagu kauged sugulased Harry Potteri basiliskiga, mis sellest, et väline sarnasus puudus.

Aga millalgi tahaks veel kinno, sest kinodega on see häda, et Tulevaste treilereid näidatakse. Ma tahaks siis vist seda Matrixi-laadset (lusikat ei ole olemas-reaalsusega?) filmi ka vaadata, mis novembri lõpus linastub. Seal mängib see Smaugi-mees, kes vist Sherlockit ka mängis kusagil ja vahepeal meie Vanimale lapsele väga meeldis. Doktor Strange on seekord Benedict Cumberbatchi nimi ja treiler on siin. See on huvitav, kui tihti inimesed näitleja näo pärast filme vaatavad. Või siis ei vaata, sest nägu ei meeldi, kuigi enamus filme on nii tehtud, et esialgu mittemeeldiv peategelane ikka “täiega normaalne”tundub lõpuks ja pahalased aegajalt ka inimeste silmis pahalasteks jäävad.

Aaa, vahepeal me käisime mehega ju veel ükskord kinos, 7 vaprat vaatamas, sest ta tahtis. See oli selline tüüpiline põmmpõmmpõmm-matsmatsmats-kappadi-kappadi-põmm film. Enne seda palju aastaid ei jõudnud me laste kõrvalt kuhugi kinno. Kevadel kutsusid kursavennad ta  Tarantino Vihast Kaheksat vaatama (sama žanri film, põmmpõmm-jne, ma ei hakka kogu žanrinime enam välja kirjutama)  ja ma mõtlesin, et kui mina temaga kaasa lähen tema soovitud Seitset Vaprat vaatama (et kas on kunagisest Eesti legendaarsest bändi-promo-saatest lausa film tehtud), äkki ta tuleb siis minuga seda Kaptenifantasticut ka vaatama. 🙂

No ja nüüd ma ootangi, et Dr.Strange kinno tuleks, parem ikka kui hellõu-viin’i oodata. Ei tea, kuidas minust nii äkki kinohuviline sai. Samas palju aastaid pole eriti midagi vadata olnud, mõned aastad tagasi oli see Kõrbelill. SEE oli nii kurb film, mu taga nutsid kolm kahekümnendates aastates tüdrukut lahinal ja meie sõbrannaga olime ka üsna punasilmalised-laigulised. Kui ma oleks selle filmi sisu teadnud, ei oleks ma seda kunagi vaatama julgenud minna. Aga ilus oli see näitlejanna Liya, kes oli tegelikult täpselt selle peategelase moodi – hiljem leidsin netist pildid, ühel olid nad nagu kaks tilka vett paarikümneaastase vanusevahega, noorem oli vist 10 cm pikem ka, aga muidu erakordselt sarnased. Või tundub nii ainult mulle? Hiinlastele pidid näiteks kõik eurooplased täiesti ühte nägu tunduma, üldse ei saa neil europiidse rassi esindajatel vahet teha. Äge. 🙂

Aga jah, Kapten Fantastilisega tuli see kevadel kirjutatud bipolaarse häire postitus meelde. Et kellel on lootust seda endale saada ja kes selle juba saanud on… Tegelikult tuli jälle aedviljade isu nende piltide peale seal! Seda enam, et lugesin ülihead lugu sellest, kuidas Marca seenesuppi tegi ja metsasanitar teda aitas.

Nägin eile ninjat

September on nii imelikult läinud, et hakkasin jälle jooksmas käima, et mõtteid koguda. Eile jooksin ja üleeile jooksin.. vabatahtlikult. Ilma ees ootava maratoni-porgandita. Ei olnudki nii hull. Ent väljas on juba pime, siis tuleb ennast ju helkurdada! Rimis olid väga ägedad laste helkurjoped – üleni sellest helkivast hallikast materjalist tehtud – hea meelega oleks oma rattasõidu-lastele ostnud, aga polnud just sobivat suurust. Ali’s ka ei olnud… veel. Seal oli jalgrattakodarate helkurribasid, igale kodarale oma.

Aga peale minu jooksis veel üks inimene! No mitte päris tuulekiirusel minust mööda, aga kiire sammuga minust mööda. Nagu ninja. Vaikselt, kõrvaklapid kõrvas, mustad riided seljas. Ju ta põdes veel rohkem kui mina algusaegadel, et äkki keegi näeb?

Autod! Autod võiksid ju ikka näha, nagu see kunagi laste seas küsimusi tekitanud reklaamklipp – sõnumiga Kanna helkurit, siis auto näeb sind! Aga autod ju ei näe, juht peab nägema, see tekitas lastes vastakaid arvamusi. Pimedas autoteel jooksvaid ninjasid võiks küll keegi peale minu ka näha! 😛

Viimasel ajal olen sattunud rohelisele lainele, teen iga päev hommikusöögiks endale rohelist smuutit. Väga lihtne, valmib kiirelt, sisaldab vitamiine ja maitseb hästi!

• Paar peotäit spinatit
• 1 banaan
• 1/2-1 kruus vett.

Võib lisada: astelpajumarju VÕI sidrunimahla VÕI õuna VÕI leotatud kookoshelbeid. Täitsa hea tööle kaasa võtta, kui kodus seda juua ei jõua, sest seal saab külmkapis hoida esimese või teise vahetunnini.

Aiast ilmusid välja lillad krookused. Ükski aasta pole nad veel nii suureks kasvanud, aga sel aastal ei jäänud neil lihtsalt muud üle, sest ma unustasin pojengipealsed enne sügist maha võtta. Krookused üritasid pojengidest üle kasvada, aga põlvekõrguseks  ikka ei ulatunud. Lõpuks ma juhuslikult nägin neid ja mõtlesin, et kaugel see sügiski on, varsti peab vist aia sügiseks ette valmistama. Lõikasin pooled pojengipõõsad maha ja siis… läksin vist midagi muud tegema, igatahes ootavad ülejäänud krookused ka võsast paljastamist. Äkki õhtul… Või homme. Roosid veel õitsevad, nagu selgus pojenge maha lõigates, vähemalt see Minu Õe Punane Roos, mille ta kunagi minu juurde potist peenrasse istutamiseks tõi, kuni tema õueala veel mullaga kaetud polnud. Istutasingi selle lillekese siis mitte rooside sekka, vaid pojengipeenra serva ja seal ta salaja kogu selle aja passis, õitseda ka ei söandanud, sest ta polnud ju üldse pojengide moodi. Aga nüüd oli tumepunane nupp täitsa olemas, tore!

Maasikapeenras õitseb Lollipop-roos, meie enda lemmik Põltsamaa roosiaiast. Selle järgi nagu polekski päris sügis, sest ka maasikapeenar on kahtlaselt kohev ja roheline ja pakub veel üksikuid metsmaasikaid.

Muu sügistemaatika on siiski saabunud, tammetõrud kästi kõik lasteaeda viia ja osa veel neljapäevaks korjata, siis toimub laat, kus arveldatakse tõrude ja kastanitega. Kooliminejate rühm korraldab seda igal aastal. Nad pidavat juba väga ootama ja valmistuma. Meie omad ootavad seda ka juba, aga kõik olemasolevad tõrud on meil juba ära koksitud. Meil on nimelt trepi ees väike betoonservake, mille sees on paar üksikut kivikesesuurust lohku. Kui sinna lohku panna tammetõru või ploomikivi, saab selle haamriga pooleks lüüa. Uskumatu, mitu tundi selle peale juba kulunud on, sest see on vist sama flow-tegevus nagu pähklite purustamine – kui korra alustad, siis jäädki tegema. Pähklite puhul muidugi sellepärast, et need pähklituumad on nii pisikesed ja haledad, et lähebki tunde, enne kui neist kõhu täis saad, pähklitangid ei purusta ebastandartseid hästi ja nagunii on teisi pähklijärjekorras ka, nii et loomulikult lendab neid pähklikoori tundide kaupa köögis laiali, ükskõik, mitu last pähklitangide järjekorras on.

Tammetõru sisud pannakse ühte topsi ja koored teise. Nooremal Vennal oli meie kõige väiksem haamer ja tema seda tööd üldse alustas, sest talle vist meeldib asju sorteerida. Pealegi pole lohku asetatud tammetõru puhul vaja näppudega tõru kinni hoida ja nii jääb kogu nutt ja hala olemata ning haamergi ei tundu piinariist. 🙂 Seevastu Väiksele Piigale jätkus ainult mingi puust mänguhaamer, mis polnud tema jaoks piisavalt efektiivne. Siis saabus küll pettumuste laine, et miks see haamer ei tööta!?

Ühel õhtul oli Minu Õe laps ka parajasti meil hoida, jalutasime Decorasse uute haamrite jahile. Kahjuks oli enamus papinaelahaamreid juba ära krabatud, järel oli ainult üks 100-grammine haamer ja üks 200-grammine haamer. Hinnaklass oli küll odavam kui mänguasjadel, 2 ja 3 euri. Koju jõudes said nad isegi natuke tammetõrusid koksida, aga kui väike külaline oli oma haamriga lahkunud (tema ei saanud päris hästi sellest tammetõrude koorimise fenomenist aru, aga see on andeks antav, ta on aasta Piigast noorem ka, õnneks asjade purustamine pole veel tema lemmiktegevuseks saanud), väsis Piiga ka. Ülejäänud päevad peale lasteaeda on nad neid Noorema Pojaga võidu töödelnud, nii et natuke nagu puidutööstus juba. Peamine, et keegi neid koori minema ei viskaks! Nii kui lasteaiast tulevad, ei saa tuppagi, kohe jälle töö kutsub neid.

Õhtud lähevad juba külmaks, väga kaua õues olla ei saa. Siis tehakse toas ümberehitusi – teine uus maania on sakiliste servadega vahvelklotsid. Loomulikult on neid pea alati liiga vähe, nii et pidin tuttavatelt uurima, kellel seisma on jäänud ja kas on üle. Samad klotsid on juba aastaid lasteaias ka ja hästi populaarsed. Paningi duplod kõik mõneks ajaks ära, et saaks samades korvides vahvelkonstruktori juppe hoida. Muidu näeb elu välja selline:

Kõik nohud ja köhad on ka juba õrnalt platsis, sest tuulerõuged said ju mööda. Lähen teen sidruniga teed, et koolist kaasa võetud töölehed ka ära paraneksid.

Jooksin, lõpetasin

Ongi asjad sealmaal, et pool aastat on nagu läbi. Tööl hakkas reedest puhkus, sest 9.klass sai lõpetatud. Laupäeval sai joostud paljulubatud viit kilomeetrit, kuid kuna oli ekstra põnev puude langemise aeg, tehti rada ümber ja tegelikku viit kilomeetrit vist kokku ei joostudki minu telefoni gps’i andmetel. Täna käisin aga oma lapsele lilli viimas, sest tema kool sai ka läbi.

9.klassi lõpetamistel on tore käia, sest vahel antakse mõni lill, isegi kui ma pole kellegi klassijuhataja. Alati on ilus vaadata, kuidas noored inimesed kenad välja näevad, hoiavad end vaos (mitte nagu tunni ajal), käituvad viisakalt, istuvad paigal. Esimeste klasside aktused on tegelikult lõbusamad, siis ikka mõni laps unustab oma nime nimetamise peale aabitsale järele minna, mõni torgib teist näpuga, mõni vaatab suu ammuli lava taha, enamus kiigutab toolil istudes jalgu, kuna jalad ei ulatu veel maha… Põhikooli lõpus aga istuvad kõik veidi nukrate nägudega, nagu neile oleks äkitselt koolis meeldima hakanud, keegi enam üksteisele lolle nägusid ei tee, kleeplinti eesistujatele juustesse ei kleebi, emmedele ei lehvitata. Pool tunnikest hiljem istuvad kõik juba tunnistus näpus, lilled peos, higi voolab…

Gümnaasiumi lõppu täna ma päris täpselt ei näinudki, kuna 5-aastane jäi magama, kuid väiksem mitte. Siis ma jõudsin natuke salatit teha kirsstomatite ja mozzarellakirsside kokkuvalamise teel ja piparmünditeed maitsevee jaoks ja oligi aeg minna, väiksed jäid vanaemaga. Roobitsesin pojengiõitest sipelgad välja, et lillesaajal oleks rahulikum meel, kuigi tegelikult ei ole lõpetajatel peaaegu kunagi aega õisi lähemalt silmitseda, sest koguaeg peab otsima, keda veel õnnitleda tahaks oma rahvast ja kes pildistab ja vaatama peab ainult seda, kas roosiokkad kisuvad kleidist niite välja või teevad vaikselt, aga valusalt vereproovi.

Mul oli nii hea meel mõlemal aktusel, et ma ise kuskil rambivalguses passima ei pea ja võin täiesti harilike viisakate riietega olla. Hariliku peaga – ei pea muretsema, et kui vihma kallab, on soeng rikutud, meik laiali, varbad märjad. Nii hea on ikka lihtsalt õpetaja või lihtsalt ema olla! Samas mu laps oli ka sama teed läinud, kingad olid tal vist juba varem olemas, silmameigi tegi sõbrants ja juuksed värvis ta ka eile õhtul värskelt lillaks. Kleidi õmbles üks minu sõbrants, keebi ka – hea lihtne variant, peaaegu alati läheb selga. Minu ülikoolilõpetamise kleidi õmbles sama sõbranna, õigemini õmbles ta selle mulle pulmakleidiks ja sain kuu varem sellega lihtsalt ülikooli ka lõpetatud, lihtsad valged linased kleidid sobivad ju mitmeks otstarbeks.

Gümnaasiumilõpetaja ütles, et ta tahaks ainult vett. Kõik see aeg enne aktust, aktuse ajal, peale aktust – hullult tahaks juua, sest nii palav oli neil viiel paralleelklassil koos õpetajate ja pealtvaatajatega. Kott veepudeliga ootas seni kenasti teatri garderoobis. Pildistama jalutades sai ta lõpuks oma veepudeliga õnnelikuks – ikka nii vähe on  mõnel inimesel õnneks vaja! 😀 Nägin ühte teist rahulolevat gümnaasiumilõpetajat veel, kes enne pildistamist kiiruga juusturulli mugis, rahulolust tulvil. Ma olin oma lapsele ka sõnad peale lugenud, et katsugu sõbranna juures süüa midagi, et kõhukorin üle nimede ei kostuks, ise ma loomulikult ei taibanud talle midagi kaasa panna. Järgmine kord olen targem, no umbes 3 aasta pärast vast, kui järgmine laps kuskil midagi lõpetada võiks…

Minu roll aktuse järel oli lilletassija. Peale esimest 200 meetrit läks juba päris raskeks, aga no natuke alla kilomeetri tuli vast umbes kiirkõnniga jalutada. Oma kooliaeg tuli meelde, kuidas ma sama kooli lõpetades raekojaplatsi poole jalutades maast 100-kroonise leidsin, lõpetamise puhul kulus marjaks ära!

Kuju juures pildistatud, koju sõidetud, lilled vaasi jaotatud – jälle hea meel, et midagi tehtud. Sugulaste ja lapse parima sõbraga  kohvi, kooki, maasikaid söödud, vahetas suur laps riided ja sõitsime kaktusi ostma. Miks peab õpetajatele mälestuseks kaktusi kinkima, seda ma täpselt ei olegi aru saanud. Juba 9.klassi lõpetamise eel püüdis ta seda mulle selgitada, aga minu jaoks jäi ikkagi mõistatuseks. Seekord olid õnneks lillepoodidest talle sobiva hinnaga pisikesed kaktused otsas ja ta ostis siis potti istutatud mägisibulaid oma lemmikutele, no et neid ka lihtne hooldada nagu kaktusigi. Hmm. Nojah. Ja siis oligi õhtune kooli-aftekas käes, poetasime ta auto pealt maha ja Väike Piiga oli selleks ajaks oma istmele magama jäänud, sest päeval ta ju ei maganud. Õnnekombel saime ta koju jõudes isegi süles voodisse tõsta ja kleidi seljast harutada, nii et ta oli nõus edasi magama, mis kolmeaastate puhul pole enam üldse nii iseenesest mõistetav!

Nüüd on meil siis rahulik õhtu – poisid mängivad vaikselt, Väike Piiga magab, Trennitüdruk on endiselt trennilaagris ja Vanim Tütar on lõpupeol. Pean vist ära jooksma minema, et oma 5 km üksi täis joosta! Wow run oli värvi viskamisega küll äge, aga  jooksmiseks ise tempot valida on ka äge. Järgmine aasta lubas meie seenioride naiskond ka jooksma minna, sest seekordne elamus ületas isegi ootusi. Samas täheldasin, et inimeste jalutamine mõjub natuke nagu haigutamine – üks haigutab, siis hakkavad teised ka kohe haigutama. Koolis või loengutes oli sama lugu köhatamisega – üks köhatab, hakkavad varsti teised ka ükshaaval lainetena köhima. Ja kui jooksul meie ees väiksed piigad jalutasid, tekkis kohe endal ka tahtmine jalutada, nii mul kui õe sõbrannal. Õnneks oli meil kubjas ka kaasas, kes meid ikka jooksma kupatas, see Minu Õde. Ainult värviloopimiskohtades tuli aeglasemalt astuda, seal polnud aru saada, kus kile serv on, et mitte ninali pulbri sisse käia.

Minu meelest oli rahvast kurja ilma tõttu vähem kui registreerunuid, kuigi joostes läks ilm järjest paremaks, tuul pikali ei puhunud ja peale jooksu lõppu tuli päike ka välja. Aga kohapeal oli selline tunne:

ja pärast värvilise maisitärklisega pihtasaamist oli selline tunne:

Kubjas paistab veel rõõmsam kui mina.

Noh, kes tuleb järgmine aasta jooksma?

Jooksupõdemisest

Ritsik kirjutas kaasakiskuva jutu lastele kuluvast rahast.

Hakkasin sinna kommentaari kirjutades mõtlema, et eelarve pidamisest olen ma juba kirjutanud tulude-kulude postituses, aga palju sealt lastele on kulunud, seda ma tegelikult eraldi arvutanud pole. Seda pakutud keskmist, 280 eurot kuus, me ilmselt iga lapse kohta küll kulutada ei saa.

Samas – enamus lapsevanemad on endale vähem kulutanud, et lastel kõik vajalik olemas oleks ja nii iga aasta, iga kuu, võib-olla iga nädal. Ma tõesti ei kujuta ette, missugune mu elu oleks, kui kõik lapsed oleks suured ja elaks oma elu. Võib-olla ma siis tõesti heegeldaks linikuid, võtaks ammuigatsetud afganistani hurda endale, peseks ja kammiks ja jookseks temaga iga hommik ja õhtu 8 kilomeetrit ja siis peseks-kammiks teda uuesti. Aaaa ja vahepeal laenaksin raamatukogust raamatuid, loeks neid LÄBI ja tagastaks enne tähtaega 🙂

Aaaa, telekat hankida vist endiselt ei viitsiks, aga otsiks välja mingid seriaalid ja vaataks paar hooaega ära. Ja koristada pole ju vaja, kui keegi midagi segamini ei aja? Veider elu oleks küll!

Praegu aga vaatame, kuidas koos lastega selle aasta suve sisustada. Eelmise aasta Läti-Leedu reisi asemel tahaks midagi muud teha, Saaremaal tahaks käia, aga edasi on rahulik. Lastel on võimalus vist tasuta karate linnalaagris käia, eelmine aasta neile seal päris meeldis, aga see aasta on see ainult paar nädalat augustis (ja vist 2 korda nädalas). Siis on veel üks väike teaduslaager, mis on ka kaks päeva ja meie lähedal, aga suurematele – alates 8.klassist. Pikem teaduslaager oli ka, mis vanuseliselt ka klapiks, aga 175 euri ühe lapse kohta ja kuskil kaugel-kaugel Kloogarannas. Mkmm.

Põhimõtteliselt puhkavad lapsed vast ilma laagrita ka hästi välja, kui pole kedagi, kes neid pasteeriks, nende asju ära näppaks/lõhuks, madratseid keset ööd tühjaks laseks. Raamatuid on raamatukogus endiselt palju alles, isegi kui raamatukogu suvised lahtiolekuajad vaid esmaspäevast reedeni kestavad.

Kaalusin loovkirjutamise nädalat neile, aga võib-olla ei vormista seda nädalana. Kirjandite kirjutamine 3-sõnaliste lihtlausetega võiks selle harjutamise käigus 4-5sõnaliste lausete juurde areneda näiteks. 🙂

Söögitegemise kodune laager võiks ka jälle olla ja ajaloonädal ka, sest Tore Ajalooõpetaja andis mulle kaks vanaks läinud ajalooõpikut keskaja kohta. Need on needsamad õpikud, mida Trennitüdruk järgmine aasta kasutama hakkab, sest nende koolis jagati sügisesed õpikud kevadiste ära antavate õpikute vastu juba kätte.

Söögitegemisoskuste kursust lastele pakuti internetis mingil ingliskeelsel lehel, lapsed olid teravate nugadega ja õpisid šampinjone ja kurke tükeldama. Ilmselt igasuguseid asju veel. Aga no ma mõtlesin, et meie omad võiks natuke müslit valmis teha tagavaraks ja natuke šokolaadijäätist ja marjadega mahlajäätist tagavaraks ja see oleks juba päris tore. No ja kotlette tegema on nad nõus küll, kui valmis tainast on, nii et võiks paar plaaditäit ette valmis teha. Moosimarjad-mahlad on ka ilmuma hakanud, rabarbrimahla tegemine juba algas. Suvel on päris lihtne vähem sooja toitu valmistada ja rohkem marju-aedvilju süüa. Vähemalt ma igal aastal mõtlen nii, aga lõpuks ikkagi imestan, kuidas poeskäigud ikka kuu lõpuks sama summa kokku teevad – sest kui omal suurt marjamaad pole, siis maasikate ostmine juba on kallis värk, kui 3 kilo 15 minutiga otsas on. Ilma toormoosiks sattumata.

Eelmised suved on Vanim Laps tööl käinud, aga see suvi plaanis ta välja kolida ja oma elu alustada teises linnas. Juba otsis endale töökohta ja sõitis pealinna proovipäevale. Kas seal hakkaks rohkem teenima kui raamatupoes, kus ta seni töötas, pole kindel, aga vähemalt pealehakkamist tal on. Jõuab linnaga harjuda, jõuab kahekesi elamist harjutada.. ja koju sööma tulemiseks peab vist ette teatama, et me ka kodus olla teaks. 🙂

Samas plaanisid keskmised lapsed ka suvel raha teenida, aga 10-13-aastastel on ikka päris keeruline kuhugi teenima minna. Ajalehemüüjaid vist enam isegi ei kasutata? Ausalt öeldes nagunii kahtlen, minu lapsed vist ei saaks sellega hakkama ka, sellised häbelikumat tüüpi noored.  Aga jäätisemüüjad on tõenäoliselt juba vanemad, 15-16-aastased ja Eesti suve korral, kus ilm tihti külm, tuuline, vihmane (mitte nagu praegu!), ei saa ka jäätise müümisele kindel olla. Mittemüügitöö? Missugune? Lapsehoidmine? Transporditöö? Rohimine? Maasikate korjamine?? Tundub, et sihikindlust saab harjutada mitmel moel.

Mina hakkasin näiteks jooksmas käima. Sihikindel ma tavaliselt pole, jooksja pole ma kohe kindlasti! Aga mis parata, õde registreeris mu 5 km pikkusele jooksule juba maikuus ära ja nüüd äkki jõudis mulle kohale, et kui ma üle 50 meetri (jah, meetri, mitte kilomeetri!!) joosta ei jaksa, siis saab raske olema. Nüüd ma siis harjutangi, juba kolmandat päeva. No sest vaheldus kulub tegelt ära! Kooliasjadest lõviosa sai tehtud ja koolilastel on vaheaeg alanud, aga minul on üks suvetööline ja üks eksamilaps. Seega saan ikka peaaegu iga päev koolis käia (tundub, et tihemini kui kooliajal!) ja sahtleid, kappe, riiuleid koristada, töölehti rühmitada, aastakokkuvõtet klahvidest välja imeda ja kolleegidega vestelda.

Ma nägin eile su patsi, lippas mööda Riia tänavat, kiitis Kolleeg. Jalad VALUTAVAD, kohmasin vastuseks. Mulle ei meeldi jooksmine! Ma parem sõidaks rattaga, aga no maraton ootab mind juba vähem kui kahe nädala pärast.

Sellega siis inimesed tegelevadki, kui tundide ettevalmistusest aega üle jääb – endaga vaidlemisega:

• Mina – kas ma suudan 100 meetrit joosta?
• Mulle ei meeldi, et jälle üle paljude aastate ei saa ma trepist alla kõndida, sest lihased valutavad!
• Hea tunne, sain tõesti ühe kilomeetri korraga joostud, jeeeee! Kes oleks seda minust uskunud???! Igatahes mitte mina! Aga siiski!!
• Nüüd hakkangi kaks korda päevas jooksmas käima, kuni vähemalt 20 korda jooksnud olen enne maratoni!
• Mis maraton see ka on, kõigest 5 km, teised jooksevad seda nagunii 5 minutiga ja nimetavad seda ainult Jooksuks! (Mitte maratoniks, mida inimesed viimse hingetõmbeni jooksevad)
• Appi, nagunii ma jooksen valesti. Kas kand ei tohtinud maha minna? Või pidi maha minema? Appi, päris valus on mõlemal moel. Sääremarjad on hoopis valusad? Äkki see on normaalne?
• Mida need inimesed mööda kihutavates autodes küll nii aeglase tempo peale mõelda võivad? Hahaa, ei mõtle nad midagi, õnneks nad ju kihutavad. Ja korraks näitas automaatne kiirusemõõtja mulle 53 km tunnis, kuid ei, see vist ikka ei olnud minu kiirus… kahju….
• Huvitav, kas ma jõuan kunagi kodust nii kaugele joosta, et pehmemal rajal ka saaks jooksu proovida? Aga ei, see park on ju oma 600 meetri kaugusel mu kodust, pärast sinnajõudmist ja seal jooksmist ei jõuaks ma ju enam iial tagasi koju…
• Tegelikult ei olegi see jooksmine nii hull, kui ma arvasin. Äkki jõuan selle järgmise majani ka 8 meetri pärast?
• Oi jah, peaks laskma apteegis oma jooksu või jalatalla asendit analüüsida, et mis laadi jalanõusid selleks soetada. Aga nende vanade ketsidega on tunduvalt odavam, ma ostsin need juba 6 aasta eest ja siiani jooksevad! Aga uued jooksujalanõud maksaks mingi ….eeee….kõige vähem 80 eurot? Ma ei ole kunagi endale spordipoest botaseid ostnud. Ausalt. Lastele küll olen, aga tunduvalt odavamaid. Neid nimetati hoopis vabaajajalanõudeks…
• Ma olen kahe ja poole päeva peale juba kokku 8,1 km jooksnud! MINA!! Ma ei usu seda ise ka.
• Aga äkki mind naerdakse mu aeglase tempo peale seal välja? So what. Neil on naerdes raskem joosta. 😛
• Trennitüdruk tahtis ka jooksma tulla minuga. Isegi peale seda, kui ma tunnistasin, et ma ei jaksa joosta. Tema ka ei jaksa! No kui ta päriselt ka kaasa joosta prooviks, oleks küll tore. Ükskord umbes 8 aastat tagasi ma ju jooksin Karlovas Vanema tütrega. Iga tütrega siis näiteks üks kord iga 8 aasta tagant? Aaa, ei, Väikse Piiga järel jooksen ma ju niigi iga päev!

Eks näis, kas ma tõesti jõuan kunagi kahe nädalaga 5 km jooksmiseni. Soovijad võivad pöialt hoida, et mu sihikindlus areneks koos lihaste tekkimisega. Tegelikult olen valmistunud puhtalt enda pöialdega ka jooksma, sest enda jaoks ma seda ju hirmutavat jooksuasja teen. Oleks siis veel, et huntidega!

Pilt on pärit aadressilt http://www.faeriewood.com/Pages/Runningwithwolves.html

Ära vajuta! nupp

Tunnen end natuke pahasti, et pole ammu kirjutanud, aga no mis teha, kevad! 🙂

Tööl on mitmedki noored inimesed ärganud ja leidnud, et kaks nädalat enne aastahinnete väljapanekut oleks ju aeg end liigutada – aga need, kellel juba mõned eelmised veerandid välja panemata on jäänud ja keda tõesõna ähvardab suvetöö, et siis oma vanu asju järele teha – nemad vist veel unistavad, et niisama läheb korda. Grrrr.

Maakonna parimad õpilased kutsuti vahepeal kokku. Maavanem ja Üks Omavalitsuste Mees pidid siis tublide  ja nende õpetajatega vestlema, aga maavanem ei saanud kahjuks tulla, sest ta oli ikkagi haridusteemalisel üritusel meist poole kilomeetri kaugusel koos ministeeriumi inimestega. Aga ta oli kavalasti asja ette näinud ja selle asemel, et kuupäevi nihutada ükskõik kummal üritusel, meile videotervituse saatnud.

Tervituses rääkis ta, et maailmas on ainult kolme sorti inimesi. Kui kusagil on üks ilus silmatorkav (või punane, ma täpselt ei mäleta) nupp, seal juures silt, et “ÄRA vajuta!!“, siis inimesed lahterduvad kohe kolmeks:

• Need, kes mõtlevad: Ahaa! No kui selline nupp on, siis ma tean, mida teha! Ja nad ei vajutagi seda nupu, sest nii on ju kirjas.
• Need, kes mõtlevad: Mis mõttes?!? Mis mõttes ma ei tohi seda nuppu vajutada?
• Need, kes mõtlevad: Miks??? Miks ei tohi seda vajutada??

No ja et heade tulemustega on tõenäoliselt need viimase grupi omad, nii et maavanem tervitas meid ja ütles, et Teinekordki! Või no Kohtumiseni vms.

Arvatavasti tegid kõik videotervituse vaatajad kohe oma peas lahterdamist, mis tüüpi inimesed nad siis on. Tegelikult arutasid kaks meie lauas istunud noormeest juba enne ürituse algust, mis värk nende laimide ja sidrunitega on. Õpetaja, miks sidruniviilud püsivad veekannus pinnal, aga laimiviilud on põhjas??

Eeee? Pareerisin muidugi esimese lausena, et see on ju füüsika! [füüsikat ma ei anna, sest ma ei oska seda]. Pakkusin siis lambist, et seal koore all see valge kiht on tõenäoliselt poorsem ja õhurikkam ja seetõttu hoiab sidruni pinnal, nagu laevad vee peal püsivad, teiseks on ilmselt tsitruseliste mahl  veest erineva tihedusega, kolmandaks laimil on see koorealune kiht üsna õhuke, võibolla sellepärast ta on põhjas.. aga ma polnud küll kunagi selle peale mõelnud. Konks oli selles, et meie laua laimid rikkusid seadust – 2 viilu olid põhjas ja kaks pinnal. Tee siis oma järeldusi sama vilja õhurikkuse, viilude paksuse, mahla tiheduse ja maitse kohta! Lõpetuseks soovitasin neil kodus guugeldada.

Mhmh, nüüd guugeldasin ise ka – ongi pigem see poorne materjal, mis sidruni koore all on, mahla tihedus pole nii palju erinev happe ja vee puhul kui näiteks õli ja vee puhul.

Ma ei tea, ju see oligi see tõestus, et need Miks-inimesed meil seal istusid ja küpsist sõid. Siis jagati veel paar lauatäit eri värvi medaleid, meid eksitas Chalice, keda esimese laulupausi eel tutvustati Jarek Kasarina. Minu kõrval istunud 4.klassi õpilane oli igatahes ilmses segaduses, miks sama mees laulab, kui teisel korral lubati ju kedagi Chalise’i???

Laupäeval käisime mehega kanuuretkel, nagu iga kevad. Seekord olid teistsugused kanuud kui eelmisel korral, sest sisse mahtus kolmele pingile keegi (me sõitsime ikkagi kõik kahekaupa) ja pingid olid natuke pehmemad, sest keskelt olid punutud – vt.pilti.

Sel korral siis Põltsamaa jõel. Kuna lumi on ammu ära sulanud, polnud väga servani see jõgi, aga polnud ka nii nagu mõni aasta, et puha üks risu teise järel ja  muud ei saa kui kaldast kaldasse sõita, et langenud puudest mööda saada.

Kusjuures mõned puud ikka olid, et retke põnevamaks teha, ühte kohta sõitsime teiste kanuude otsa kinni ja alles mingi viies saabuv kanuu sai sealt kenasti minema, no siis toimus kohapeal jões söögipaus! Mmmm, midagi ei maitse nii hästi kui juusturullid, tundus mulle, sest no mina ei olnud üldse mingit sööki peale kahe õuna kaasa võtnud (ja need olid ammu otsas) ja mulle annetati ka üks juusturull ja osa vedelat šokolaadi, mida üks mees südame ligi hoidnud oli, hehee  – sellest šokolaadist sai lausa lonksu võtta. 😀

Kes läheb kuumal päeval matkale või kanuutama,ise riskite nende sulama kippuvate asjadega, kotis on võibolla väiksem tõenäosus kui taskus, aga ikkagi. Lastele on ka müslibatoone lihtsam ekskursioonile kaasa panna.

Korraldaja pakkus kilesauna, aga meil olid mitmetel osavõtjatel juba oma saun plaanitud. Kuigi jah, vahepeal vaatasin, kuidas kõik kanuuga üle kase hüpata püüdsid ja mõistatasin, kas mõned käivad sisse ka, aga ei. Kõik olid üsna kained ja mitte keegi päästevesti otstarbekalt kasutada ei saanud, kuigi jalg üsna värises seal keset jõge puu peal seistes. Õnneks mina keset purret seistes kanuud üle selle suure kase tõstma ei pidanud, Kallis Mees aitas. Me vist ainult ühel korral kuuest aastast oleme vette käinud, nii et ma olen üsna ära harjunud, et saab kuivalt – seetõttu unustasin seekord kilekoti maha, millesse seljakott pakkida kanuus ja põhjas voolav veenire tegi kotipõhja märjaks. Veenired tulevad tavaliselt sellest, et tagumine vehib aeruga, et seda ühelt küljelt teisele tõsta ja juhuslikult on vesi sel puhul üsna aeru külge kleepuv, kuni keset kanuud jõudmise hetkel kõik vesi sealt küljest maha niriseb. Ja nii sadu kordi järjest. 😀

Võtsin telefoni soonega kilekotis ka kaasa (üks mees andis, sest ta oma telefoni kaasa ei võtnud jõe peale, aga kilekoti oli igaks juhuks kaasa võtnud), sest tahtsin EndoMondoga kanuusõidu vahemaad mõõta. Paraku oli hommikul ainult kolmandik akust alles, laadima panna ei jõudnud ja nii andis telefon kusagil 20 km kandis alla. Ma üldse ei arvestanud, et pidev GPS-itamine tal niimoodi akut raiskab, aga no ma nii hiljuti nuppudega telefonilt üle tulnud, õpin iga nädal midagi uut. 🙂 Kanuu asemel panin kayakitamise, sest kanuusõidu võimalust polnud seal ja see on ju umbes sama. Meie eelmise aasta kanuusõidust kirjutasin siin.

Kuna ma mõni aeg tagasi pidin oma lõputööd kirjutama, leidsin igasugu asendustegevusi, mida lõputöö kirjutamise asemel teha. Äkitselt tundus isegi peenra rohimine põnevam kui mingi eneserefleksioon! Nüüd on siis tulemused käes – tundub, et tuleb jälle rohida, sest kui ainult paar üksikut umbrohuliblet paistab, ei tundu rohimine üldse nii raske. Imelik värk.

Aga meil on juba poolteist nädalat maasikakastid ka, neid on ikka nii ilus vaadata, kui maasikad on alles väikesed ja muld värske ja rohimist ei vajagi.

Kahtlustan, et suve lõpuni see nii ei jää, aga seni saan iga õhtu kasteteraapiat teha endale – kõndida paljajalu kasteses rohus ja kastekannuga maasikaid kasta. Väike Piiga lööb ka kampa, ta oli nõus isegi oma kõhuvalu ära jätma, et ainult õue kastma saada. Siis ta alati korjab mulle neid 8 cm pikkuse varrega tulpe ka, nii et nüüd on meil tulpidega ühel pool, ainult vaasis meelespeade sees on veel 3 tükki. Aga linnas on juba maikellukesi müügil, meie omad hakkavad ka varsti lõhnama! Pesu riputamine pole kunagi olnud nii nauditav! 😀

Hahaa, nali, on küll. Pesu riputamine on sellest ajast peale nauditav, kui meile teine pesunöör ka ilmus ja pesu nööridele ära mahub. Heleroheline pesunöör, aga kuna selle all on liivakast ja läheduses vaarikad ja naabri võrkaed, mis pikemat pesu kohe näpistama asuks, saab rohelisele nöörile ainult väikeste laste pluuse-pükse-sokke riputada. Ma võiks neid tundide kaupa riputada ja ära korjata, mulle meeldib. Lapsed seevastu on erinevad, enamus on nõus pesu pesema panema või siis pesu masinast välja vanni panema, mõni korjab heal meelel ka õuest kokku, aga riputada ei armasta neist keegi nii nagu mina. Nii meil siis ongi tööjaotus, igaühele tema lemmiktöö, aga kui lapsed alles koolis käivad, saan varahommikul pesema panna ja hilishommikul riputada ja lõunaks ära korjata. Mõnna. Paneks keegi neid ainult kappi ka peale kaheksaks sorteerimist……….. grrrrr. 🙂

Aknaalused metsikud maasikad on teistest maasikatest ette jõudnud. Kastisüsteem pole nende rida.

 

Vares ja lõputöö

Seekordne kevad kulgeb kuidagi rahulikult. Kes teeb koolis tasemetöid, kes teeb lõpueksameid, kes käib lihtsalt koolis palliviset järele viskamas. Mina pidin selle nädala jooksul kirjutama kokku oma põneva neljakuulise koolituse lõputöö.

Eelmisel nädalal jõudsime veel pealinnas ka käia ja tee peal kiiruskaameraid imestada. Kuna me eriti tihti Tallinnas ei käi, mina polnud vist 3-4 aastat sinna sattunud? – tundus kaameraid oluliselt rohkem kui vanasti, kui neid minu mälu järgi kolm oli. Või umbes nii. Igatahes sattusime nii minnes kui tulles sõitma heal ajal, sest mõlemal korral toimusid rahva autorivistused vastassuunas sõitjate poolel. Natuke saarele sõitmisi on marjaks ära kulunud, kuna me ei pidanud ühtki teeveerel pissimise ja ma-enam-ei-jaksa- peatust tegema. Suureks saavad need lapsed, mis muud!

Loomaaed oli kuidagi trööstitu, kinnikasvanud ja natuke roostes ja telliskividest kitsukesed uberikud tegid nii mind kui suuremaid lapsi kurvaks. Väiksemate lastega loomaaiakärutamine meenutas Saaremaad, kus naabrid oma lastele sarnase järelveetava käru ostsid, ainult et palju suurema ja metallist. Hea näiteks nelja eelkooliealist last vedada, kes pikkade kilomeetrite peale õhtuks ära väsivad ja lastekärru enam kuidagi ei mahu.

Koolis olid kõik natuke närvilised, sest kevad läheneb, tahaks kõiki tunde ju õues teha, iga vahetund õues kooli ees joosta ja suuremad klassid päevitada. Ja kas eelkell kostab õue enne tunni algust või mitte, sõltub ju sellest, kellega neil tund hakkab! Kui vahepeal äkitselt külmaks läks, sain 3.tunni veel väljas teha, nii et poisid päevitasid, aga see õpetaja, kes 5.tunni väljas tegi, kurtis küll, et külm oli juba. Lähemal elavad lapsed tulidki tihti särgiväel kooli ja sel juhul pole ju midagi  õue minnes peale võtta. Eksamid lähenevad, tasemetööde eest hindeid ei panda, aga kas tublidele ikka võib head hinded panna salaja?

Nooremal Pojal oli lasteaiarühmaga emadepäeva pidu-piknik. Selgus, et laulupeomuuseumi park on noortele labürindijooksjatele hea harjutuskoht – 4-5-aastased olid täpselt hekikõrgused, mõne kohta paistis vähemalt värviline müts välja, kuid meie Väike Piiga ei paistnud küll mujalt kui põõsaste vahelistest läbikäiguteedest läbi joostes silma. See, et lapsed seal hoolega Pimeduse Labürindis pätti ja sõjaväepolitseinikke mängisid, andis neile ainult sooja juurde, seevastu vanemad pidid tuule käes paigal seistes oma järjest punasemaks tõmbuvaid ninasid toiduga soojendama. Ega söögi sisse keegi nina ei pistnud, aga süües sai vähemalt samaaegselt värinatega ja värinateta soojusproduktsiooniga tegelda (Bioloogiaõpetaja eri: Värinatega soojusproduktsioon = külmavärinad, värinateta soojusproduktsioon = rasvavarude lagundamine). Kõik olid ju hommikul vastavalt päiksepaistele riidesse pannud ja vähe oli neid, kellel “Täna tuleb miinus 5!!” peas kumises. Mina ei saanud sellest miinusviiest midagi aru, sest lumesajust oli asi kaugel, aga lõpuks jõudis ikka kohale, et viis kraadi külmem kui eile, mitte keegi pole viit miinust ümber keeranud. Viis miinus ei tundu õpetajarollis inimesele ju üldse midagi hullu!

Kuna mu kogemusnõustaja koolituse praktika tuli ka samaaegselt töö kokkukirjutamisega lõpule viia, tundus aeg natuke kiiremalt lippavat kui tavaliselt, aga sain isegi enne viimset tähtaega tehtud ja saadetud! See oli nii hea tunne, sest tavaliselt ma teen asju tähtaja AJAL. Järgmisel päeval hakkas mind juba kahtlus närima, et äkki ma vastasin mõnes teemas hoopis teemast mööda ja äkki oleks pidanud midagi veel kirjutama, aga juhendajalt vastust pole tulnud, mõni meie grupist sai oma töö veel varem saadetud ja NEMAD said juba  positiivse vastuse! Aga no mis seal ikka. Mina tegin eile kodus rabarberikooki selle aasta esimestest naabri rabarbritest ja sain ka positiivse vastuse, s.t. õhtul tehtud kook oli magamaminekuajaks otsa saanud. Me mehega ei jõudnudki proovida.

Vahepeal saime endale veel ühe surnud varese. Tegelikult oli vares verisena keset sissesõiduteed juba kolmapäeval, kui mina tööl olin, ilmselt oli keegi talle autoga otsa sõitnud.  Vanaema ja Väike Piiga vaatasid teda, aga ei osanud aidata. Siis tuli koolist Vanim Laps, helistas kõigepealt teadjale inimesele ja tema soovitusel keskkonnainspektsiooni valvetelefonile 1313. Sealt talle lubati, et varsti võibolla tuleb üks inimene sellele vigastatud varesele järele, aga võibolla ei tule ka.

Kui mina töölt koju jõudsin, oli Vanim Laps juba paar tundi varese juures passinud, talle vett andnud ja ta meile maja ette toonud. Teised varesed kõik õiendasid kõrval. Vares jalgu alla ei võtnud, aga vett oli nõus jooma. Minu meelest oli tal mingi selgroovigastus, kuna selg oli verine ja tiivad-jalad ka suurt ei allunud tahtele. Nii ta siis tasapisi tiksus seal, õhtuks oli end juba kõhuli keeranud, aga järgmisel hommikul oli ikka samas asendis ja hingas, lõunaks aga oli päris rahulik.

Mida teha surnud varesega? Siia teiste vareste silma alla maha matta ei tahaks, muidu nagunii ründavad, et mis meie nende sugulasega teinud oleme! Aga kuhu viia? Vist peame pimeduse hakul kuhugi metsatukka maha matma.  Meie enda aed on päris pisike ja siin on juba igasuguseid konte meile vastu tulnud, ei tahaks neid ise juurde matma hakata, et kunagi jälle ehmuda, näiteks uue tikripõõsa jaoks auku kaevates. Võõrad luud tulid välja isegi osade tubade põranda all oleva liiva seest, pealuid õnneks ei saabunud. Mis imelikke asju küll inimesed omaenda majja põrandatele on matnud!

Kui ma hoolega lõputöö kirjutamisest mõtlesin, sain erilise kogemuse asendustegevusest. Nimelt tundus lõputöö kirjutamise edasilükkamine selline tore kodune tegevus, et selle käigus õnnestus mul kogemata 5 ruutmeetrit lillepeenart umbrohust ära puhastada. Minul!! Minul, kes ma alati kevadeti natuke liiga rahulikult asju võtan ja teisi väikeste laste emasid ka lohutan, et sellest pole midagi, kui mõni aasta on aed väga roheline ja ainult mõned üksikud õied selle roheluse seest välja paistavad (ma ei mõelnud naadi õisi).   Väike Piiga juba kiitiski ükspäev, et “selle lille on vanaema ka endale istutanud!”, näidates näpuga võilille peale.

Aga puhtaks rohitud peenralapp nagunii kaua ei kesta. Mees tegi maasikatele kastid ka ära ja kui veab, kolivad need varsti sinna, kus nende koht olema peaks. Naaber, kes meile üle aia puidust rattaid viskas, et me saaks tasakaaluraja teha, palus meil oma aiast mulda võtta kastide sisse, nii et miski ei takista meil maasikapeenraid valmis saada peale isikliku edasilükkamisvõime. Eks näis. Ülejäänud maasikad kõik juba õitsevad maja seina ääres…

Äkki hakkabki täna sadama ja Väike Piiga ei pea enam tühja ketšupipudeliga kõiki ette juhtuvaid taimi kastma? Ketšupipudel on kastmiseks väga hea, sest vesi ei loksu varba peale nagu kastekannuga ja saab paremini õite (mitte varvaste/põlvede) poole suunata võrreldes vett täis liivaämbriga. Seega peab lapsel vähem riideid vahetama! Mee ja sinepi kastme pudeliga saab väiksem lapski hakkama, ketšupipudel on raskem, aga kolmeaastasele sobisid mõlemad. Kastekannud jäävad vist veega mängu laua kõrvale soojemate ilmade tagasitulekut ootama. 🙂

Vahelduseks Siguldas

Eelmisel pühapäeval käisime Siguldas lillelaadal ja kindluste tiirul. Lapsi seekord kaasa ei võtnud, väiksemaid vaatasid vanavanemad ja keskmised olid ise kodus, valmistudes Trennitüdruku Superkangelaste-teemapeoks. Vanim laps laekus ka pealinnast tagasi ja pidi meie eest silma peal hoidma sünnipäevalistel.

Tegelikult silma vist väga vaja ei läinudki, sest selgus, et superkangelased on jutumehed ja enamus aega kulus teismeliste tüdrukute juttude peale. Mingit actionit ei toimunud, kurtis Trennitürukust noorem Vanem Vend. Meile igatahes sobis, et nõud olid ära pestud ja ära pandud selleks ajaks, kui meie jõudsime.

Lillelaadal oli palju eestlasi. Lätlasi on veel rohkem ja igasugu taimi oli kõige rohkem. Mida laadale minnes kaasa võtta, mõtlesin. Surfasin netis, mismoodi inimesed taimekesi siis koju tassivad? 18 kilekotti näpu otsas? Pappkastiga? Ei mingit vihjet kusagil peale bussireisi pakkumise reisifirmadelt.

Võtsin siis kaasa kaks korvi – ühe ostukorvi kujulise lillelise ja ühe ümmarguse “umbrohuämbri”, mis koosneb nii põhjas kui seinaosas ribidest. Plaanisin end mitte hulluks osta, seega võtsin kaasa ka veepudelid, ühe autosse ja väiksema kaasas kandmiseks.

Alustuseks saime 15-euroga ühed head 8-eurosed oksakäärid. Kas jäi pisut segaseks? 🙂 Aga nii oligi. Kõigepealt hakkas kohe sissepääsu juures silma oksakääride müüja noormees. Plastmassist korpusega käärid 10 eurot, metallkorpusega käärid 15 eurot. Äge tehnoloogia, saab ka jämedamaid oksi lõigata. Proovige. Mina allusin provokatsioonile ja proovisin, kuigi meil tegelt mõned oksakäärid juba on – ühed väikesed roosikäärid (mis kahjuks lõikavad vaid peenemaid oksakesi kui mu väike näpp), ühed keskmised (mis sobivad lastele ka, aga on rohelised ja kaovad tihti sinna, kus lapsed oksalõikumise lõpetasid, MINA panen küll tagasi!) ja ühed suured, raskemad, pikavarrelised, mis esimesel aastal hangitud oksakääride purunemisel asenduseks valisin. Tol korral jätsin meelde, et oksakääre ei tohi osta väga soodsaid, aga ostutšekk tuleb kenasti alles hoida, sest kui laps 2 päeva peale ostu oksakääre sihtotstabeliselt kasutab ja neil üks käepide küljest ära murdub, on ikka hea tagasi poodi viia.

Seega – meile kuluks need uued ära küll, sest lõikajaid on palju ja see tähendab, et kaks-kolm last saaks samal ajal lõigata. Mitte võistluse mõttes, vaid Teeme töö ära-mõttes. Mees teatas mu lunimise peale, et esimesest kohast ikka ei peaks ostma, aga kui ma edasi veensin teda, leidis ta lõpuks ise kääre proovides (mis tõesti lõikasid teistsuguse jõu õlaga vms, ??), et puu otsas vesivõsusid ja oksi lõigates oleks küll mugavam, kui ei peaks sinna mitut paari kääre üles tassima ja taskusse pistma (eriti neid 60 cm pikkuseid on raske taskusse panna, ma kahtlustan). Vähemalt ei pea me nüüd päris tühjade kätega tagasi sõitma, kääride ost vabastab meid kohustusest taimi osta. Jajah 😀

Pärast mõnda aega  ringijalutamist panin jalutamise jälgimise EndoMondo ka tööle, et hiljem võibolla auto suuna ka üles leiaks (sest ma olen täiesti kehv orienteeruja), aga Mehele on minu jagu orienteerumise geene ka kaasa antud, nii et ta leiab Lõunakeskuse parkimisplatsil meie auto üles ja Saaremaa praamil teiste hulgast meie auto üles ja Siguldas polnud üldse 3 km eemal meie auto, vaid mingil selleks ettenähtud alal, nii et kui mind õiges suunas jalutama sundida, oleks ma ehk isegi lõpuks autoni jõudnud, aga viimased 60 meetrit enne autot keerasin ma ikkagi 90 kraadi teises suunas ja proovisin Meest veenda, et oli ju hoopis tolles suunas? Pärast selgus, et saime päris palju tunde jalutatud, kui kindlused/linnused läbi jalutasime.

Aaa, mõned taimed siiski ostsime, kuni lõpuks kõige kaugemasse ossa jõudsime, kust avanes ilus vaade orule ja sealsamas müüs üks teine noormees neid 10 ja 15-euroseid oksakääre 8 euroga. Tüüpiline. Õnneks lohutas mind see, et ostsin kuskilt ühe augulise “aja pael aukudest läbi ja tee seda vaikselt, et sõit ka kaasreisijatele vastuvõetav oleks” puust mänguasja, mis ühes teises kohas oli 20 senti kallim. Jeeee! Säästsime! Mees aga muigas, et üks Pulsatilla oli ka sissepääsu juures, mida ma osta tahtsin (odavam kui need käärid!!), aga tolle ma jätsin küll ostmata, sest et värava juures on ju kõik kallim ja vaatame enne mujalt. Jah, mujal oli ainult 30 senti kallimaid  variante ja lõpuks ma ei ostnudki. Küllap kodulinna lilleturult saab ka.

Päris tühja korviga me tagasi ei läinud (käärid panin üldse oma seljakotti), saime mõned proovimaasikad ja mõned liiliasibulad ja ühe Gauja lillekese. Sellest kellukesest oli kaks varianti, nii et ma küsisin, mis vahe neil Martagonlilijal ja Daugavas lilijal on? Müüjal oli My Little Pony pusa seljas, ta naeratas kenasti ja ütles, et vahet polegi, kohalikud kutsuvad Daugava kellukeseks ja muidu kutsutakse Martagoni omaks. Osav müügitrikk. 😀 Ilus pisikeste õitega liilia paistis. Müüja võttis meie ostetud lillekesel sildi ära ja pani järgmisesse potti, et teistes ka segadust tekitada.

Üldse paistis silma, et kui inimesed ikka olid müümisel aktiivsemad, oli nende taimedel-istikutel rohkem minekut ja kui müüja oli ikka vaikselt omaette telefonis + suht kontaktivõimetu, siis jalutasid ostusoovilised peagi minema.

Järgmine etapp oli Sigulda linnus. Odav pilet (2 eurot täiskasvanu), parkla tasuta, ilus vaadata, sai ronida ja mitmes suunas ümbrust vaadata. Natuke Haanja tunne tuli, et vaatad Munamäe tornist alla ja mets mühiseb ümberringi, ainult et Lätis paistis metsa vahelt käänuline autotee ja seal kohal liikuv kollane köisraudtee kabiinike.

Kuna Sigulda linnusest paistsid veel 2 kohalikku kindlust/linnust (ma ausalt ei tea, kuidas neid nimetada, mõisahoone ja lossivaremed sobiks tegelt ka), tahtsime teisi ka vaadata. Mina ei olnud meist kahest see ajaloohuviline, aga no tema mu lillelaadale viis, nii et see linnuste vaatamine nõudis mu arvates vähem pingutust kui pojengide vahel jalutamine temalt. Pojengid olid minu üllatuseks suhteliselt kosmiliste hindadega, paar ilusat tooni näiteks 35 eurot/istik. ???? Mu oma roosad ja valged pojengid on seni täiesti tasuta aias kasvanud. 😀

Turaida linnus nägi natuke Taagepera lossi moodi välja, aga sissepääs oli 4,98 eurot/nägu ja parkimine maksis ka 1,42 eurot, ütles parkimisplatsil meieni jalutanud tädi. Lisaks sellele tuli pileteid alles hoida ja kindlusele läbi pargi lähemale jalutades tuli need ka rebimiseks ette näidata erilistes, kuid mitte-päris-ajastukohastes riietes daamidele. Isegi mina sain sellest aru. Aga no vähemalt olid nad riides.

Sees oli küll vaatamisväärsusi, aga polnud selliseid ägedaid platvorme ja väli-tantsuplatse ehitatud kui Sigulda linnuses. Sisse sai ka ronida, aga välja ei näinud küll suurt midagi neist piiluaukudest, mis kahe meetri paksuse seinaga lossitornides olid. Seevastu oli üks äge Turaida linnuse makett kõigi korrustega, kus sai erinevatel korrustel nagu nukumajas tule põlema panna ja vaadata, mis näiteks vanglas toimub. 🙂

Ja tornides sees oli veel seintel palju kunsti, näiteks selline mees sellise nimega:

 

Lastega oleks täitsa põnev sinna minna, arutasime Mehega. Siguldasse sõit võtab küll 2,5-3 tundi aega siit lõunaosariikidest ja Turaida on täpselt enne Sigulda linna ja veider värk – linn läheb nii sujuvalt teiseks linnaks üle, et ei jõua suurt silmagi pilgutada!

Kogu ülejäänud nädal on peale seda läinud “oi, lilled peab ära istutama”-mõtteviisi all, kuid olen end hoopis praktikate tegemisele suunanud, kooliasju ajanud (9.klassi proovieksam) ja lõputöö jaoks kohustuslikku materjali lugenud. “Aitaja vari” on see raamat, mis ei ole küll eriti paks, aga lugemine venib ja venib, mis sellest, et asjalik on ka. Vari siis selles mõttes, et inimeste aitamisel on ka varjuküljed, mida tavaliselt ei teadvustata; kuidas aitamine võib olla omakasupüüdlik; kust lähevad aitamisel piirid, et ennast ei kahjustaks ja teistele/endale traumat ei tekitaks. Vajalik lugemine küll.

Lätist saab ilusaid kruuse. Eelmisel aastal sain metsaga kruusi, seekord meelespeadega. See on niiiiiiii ilus, et ei raatsi esialgu kasutatagi, piisab niisama imetlemisest! Õnneks teised kodused ei pahanda, et see pidevalt vaatamisväljas on, aga ma oma eelmisi kruuse ära pannud ei ole (meie pere ühe-kruusi-poliitikast kirjutasin kunagi siin).

Nüüd siis vist osade lastega maratonile? Aias tegutsesid igatahes siilid.