Pääsesin üle pika aja WordPressi, hurraa!

Hei armsad! Postituste vahe on päris pikaks veninud, aga kuigi olen mõelnud, et kirjutamiseks tuleks aega leida, on elu viimase 4 kuuga nii palju muutunud, et kirjutamisteemad on kitsenenud.

Amet on selline, et puutun päevast päeva kokku uute inimestega, peamiselt emade, isade ja lastega, aga nende lugusid jagada ma ei saa, neid jagavad nad ise, kui tahavad, kellega tahavad.

Kõik lood, millega inimesed minu juurde pöörduvad, on enamasti murelood. Näen ja kuulen, mis toimub praegusel ajal peredega ja mul on rõõm, et ma enne seda olen kokku puutunud nii paljude ilusate ja toredate perede lugudega, et ma vähemalt tean, et need pered on ka olemas.

Enam ei kuule ma oma tuttavatelt, kellega töökoha vahetus jutuks tuli, et “ma küll sinna tööle ei läheks, jube töö ju!”, sest enam pole mul aega nendega suhelda 😀 Ja kes teavad, on vist harjunud ja küsivad ainult, et kas ikka veel meeldib. Mhmh, meeldib küll! 🙂

Jõulud olid sel aastal küll teistsugused, mitte nagu varasematel õpetaja-aastatel – olin seekord kõikidel tööpäevadel peale jõule tööl ja 2.jaanuarist uuesti tööl.  Ja inimesi jätkus, muudatusi tuli kuhjaga ja neid tuleb vist veelgi, sest kõik uued inimesed pole veel tööle jõudnud meile.

Ma ei mäletagi, millal viimati haige olin, aga nüüd, reede õhtul tundsin, et haigus tuleb. Eks ma olin ise ka hooletu olnud – töö juures on liiga tihti võimalus süüa midagi magusat, peale selle olin olnud ülekohtune ja keha tuletas mulle meelde, et õiglane on palju parem olla.

Ma ei jõudnud selles kiires tohuvabohus isegi selle aasta plaane teha – mis suunas kasvan, mida endas parandada püüan. Jõudsime küll ülevaate teha kodu asjus – mida jõudsime eelmisel aastal koduga teha ja mis juba mitmendat aastat nimekirjas püsis ja tehtud ei saanud – veevärk näiteks. Aga nad on nii osavad  kirjadele mitte vastama, et kui ise ei torgi, ega siis asjad ei lahenegi.

Vaatasime ka lastega tagasi eelmise aasta peale – sündmusi oli vähem kui 2016.aasta kokkuvõttes, aga ega väga rahulik aasta ikka ei olnud. Tegime plaane uueks aastaks lootuses, et midagi ikka täitub. 🙂 Ilmselt täitub rohkemgi, kuna 2017.aasta oli uute tuulte puhumise aasta – Portugalis käimist ei olnud ma küll ette planeerinud ja töökohavahetust samuti.

Jõulude paiku saime lõpuks ka oma 13 uut raamaturiiulit kätte ja kokku pandud ka – meie remondijärgne suur tuba ja söögituba on nüüd mitte enam hiina-stiilis (keskelt lohku vajunud) raamaturiiulitega. Raamatuid saime jõuluks ka – pere peale vist 21, kui ma õigesti lugesin – Trennitüdruk, Vanem Poeg ja Noorem Poeg said igaüks 4 raamatut, meie mehega kumbki 3 ja Väike Piiga ka 3. No ta ei oska veel lugeda ka, nii et küll ta ka varsti teistele järele jõuab.

Õhtuti ma kuhugi trenni pole jõudnud – enamasti on koju tulles paras vaimne väsimus kallal, tihti nii hullusti, et ei tule meelde, mida õhtusöögiks teha, nii et kuidagi ei õnnestu siis tubase rattaga sõitma ka minna. Paaril korral olen tahtnud jooksmas käia, aga see valju hääl mu peas on selle mõtte ka maha laitnud igasugu vabandustega. Mis teha, pime aeg ja pori/libedad teed – varsti läheb paremaks. Ilmselt on varsti jaanuar läbi, enne kui ma arugi saan, siis veebruar-külmakuu läbi ja ongi rohkem kevadet.

Aastaaegade mõttes mulle tundub, et tööl on praegu suvi – olen “igasugu asjad” maha külvanud ja nüüd vaatan, kuidas nad kasvavad ja veel ei tea, kuidas nad välja tulevad. Saaki olen “varasematel sortidel” juba natuke koristanud, aga algaja aednikuna ei tea ma päris täpselt, mida millestki veel sirguma peaks ja kas ma midagi liiga vara koristama ei hakanud, äkki pean midagi uuesti maha panema? Uute töökohtade värk vist.

Lapsed on hulga iseseisvamaks saanud. Meie väiksemad peaks kevadel mõlemad aasta vanemaks saama, samas on oodata ühte loovtööd, üleminekueksamit ja tasemetöösid suurematel lastel. Pere suuremad – Vanimast Lapsest on märkamatult saanud 2 suurt last, ehk siis Vanim Laps ja Tema Kaaslane – on erakordselt tugevad noored isiksused ja saavad oma eluga ägedalt hakkama. Vahel käivad meil külas ka, ainuke mure on, et neile ei saa raamatuid kinkida, kuna praegu pole neil raamatu hooaeg ja ühikatuppa ei mahuks ka! 🙂

Väike Piiga hakkab jõudma sinna faasi, kus ta saab varsti viieseks – selleks ajaks on lastel tavaliselt see iseloom välja kujunenud, mis neist saab. Kindlasti on erandeid ka, aga.. praegu tundub, et tegu on ühe Hiilgavate Ideedega Tüdrukuga. Need ideed hiilgavad tal hommikust õhtuni, ei jäta teda rahule, ei lase tal õhtuti magama minna, kuna mõned ideed hüppavad veel lagedale. See energiakogus, mis talle selleks eluks kaasa on pakitud, on päris suur. Vahepeal ma unustan, et kõigil pole samas koguses energiat – ja kui ma tööjuures mööda treppe torman või koridoris salaja jooksen, tunnen end ainult natuke imelikult. Aga energia pulbitseb ja ma pole nii esineja tüüpi inimene, et oma kabinetis tantsima hakkaksin, seega – anonüümselt koridoris trepist üles lipates tunnen end elusamana. Kuni ma kellelegi otsa ei jookse, pole vast hullu, nad juba harjuvad minuga, aga kedagi teist pole ma veel nakatanud… vist.

Üks Äge Töökaaslane rääkis, kuidas tema lahtiste uste harjumuse inimestele sisse juurutas – enne seda tegid kõik kinniste uste taga tööd. Aga nii on ju igav ja ilmselt tundus see natuke üksildane ka talle. Igatahes on meil mõned uksed, mis on peaaegu alati pooleldi lahti ja kust möödaminnes saab inimestele naeratada ja hommikuti Tere öelda ja paar ust on sellised ka, mis hoiavad väikest gruppi inimesi turvaliselt nähtamatult nende tubades ja nad saavad omavahel seal üksindusest üle, ma usun.

Minul oli suur rõõm, et töökohta tellides soovisin endale oma tuba koos rohelise vaatega aknast – palju mõnusam on, kui su akna taga on mõni puu, võrreldes näiteks autoparkla-vaatega – aga nüüd ma sain endale ka toakaaslase, kellega tõstsime 2.jaanuaril kenasti mööbli ringi ja elamegi nüüd seal kahekesi. Või rohkemakesi, kui meile külalisi tuleb. Ma pole suurem asi muusika kuulaja töö ajal, mulle on ikka meeldinud vaikus, sest nii ma suudan paremini keskenduda, kuid aasta lõpus õppisin natuke ikka muusikat kuulama, kui oli vaja anda ajule puhkust. Nüüd, koos teise inimesega, ei julge ma kunagi muusikat kuulata. Osad meil kuulavad küll muusikat – mõni kõvemini (need, kelle juures külalisi peaaegu üldse ei käi, v.a. oma maja inimesed) ja mõni vaiksemalt, osad armastavad nagu minagi vaikust ja rahu. Aga nüüd ma muidugi tunnen sellest puudust, et ma kuulaks küll muusikat, aga ei taha teist inimest häirida oma müraga. Ma tean, et kõrvaklapid on ka olemas, aga nii hull häda mul ka pole. Lihtsalt vaatan ja imestan, kuidas ma muutun Ma Armastan Vaikust-inimesest Töö Lõpus Natuke Muusikat – inimeseks.

Töö juures on tõeline karm kool söömise osas ka. Alguses ei läinud mu kõht lõunaks tühjakski, kuna tööd oli nii hoomamatult palju. Siis õppisin ära, et lõunat peab sööma, muidu ma õhtuni ei jaksa. Nüüd armastan hommikust teevõtmist ja lõunapausi heal meelel – sest siis ma näen oma töökaaslasi. Eks nad teevad ka päev otsa kõvasti tööd, seega muul ajal ma neid ei näegi, aga nad tunduvad väga toetavad ja ühtehoidvad ja nende naljad… see teeb tööl käimise niiiii palju mõnusamaks! See ei ole iseenesestmõistetav, nii et ma naudin seda väga. Hea töökollektiiv on puhas rõõm!

Inimesed, kes mu juures käivad, on ka vahepeal puhas rõõm, kui ma saan neid aidata ja nad rõõmsamalt lahkuvad kui nad tulles olid. Aga vahepeal on nende mured nii suured, et mina nuputan ja nemad nuputavad ja mingit kiiret ja eriti head lahendust ei paistagi kui natuke hiljem uuesti kokku tulla ja edasi nuputada. Sellise reaalsusega leppimine on ka üks harjutamist vajav asi iga inimese elus.

Aaah jah, midagi ma ikka suutsin õhtuti ette võtta – tegin endale seeliku. 2 õhtuga, enne ja peale unejutu lugemist – teisel õhtul isegi palusin lastelt, et võiksin natuke vaikselt edasi õmmelda, kuna seelik paistis “peaaegu valmis”. Lõpuks lõpetasin ikka käsitsi viimased õmblused, sest kell hakkas millegipärast keskööle lähenema. Riie oli ka veidi pahatahtlik, jäi iga minuti-paari tagant niite pidi talla vahele kinni, tald kiskus tal niite lahti ja ma pidin temaga võitlema, kuid see oli väga õpetlik. Teinekord tean, et ma seda tüüpi kangast ei osta. Sel korral jäi seda riiet isegi järele, aga mis teha, ma ennast Väiksele Piigale seeliku õmblemisega praegu karistada ei taha.  Overloki jaoks poodi niite ostma minnes sattusin lihtsalt eufooriasse  ja ostsin kogemata 7 erinevat kangast, aga niite ma vähemalt ei unustanud!

Mul ei ole ju enam aega poes käia, nii et üle pika aja poodi sattumine oli nagu korraks reaalsusest põgenemine, sest ausalt – millal satuvad sellised inimesed kella 17 või 18ni lahti olevatesse poodidesse, kui nad selleks ajaks alles töölt koju jõuavad?? Lapsega ortopeediliste jalatsite osmine poest, mis on lahti lausa 16.00ni tekitavad minust selle jubeda kliendi, kes jõuab lõõtsutades poodi 15:55, sest see on parim tulemus, mille ma teisest linnast tulles saavutada suudan…

Detsembris pidin ühte töökaaslast aitama ja Perekonnaseisuametisse enne kella 16 kohale jõudma – ja kui ma 15:52 kohale jõudsin, istus keegi parajasti selle maja välisukse kõrval seisvasse autosse ja majauks oli juba lukus. Küllap ta kartiski selliseid inimesi, kes 5 minutit enne sulgemist pabereid üle andma tulevad. Ma olin kuri! Koputasin ta autoaknale ja ajasime asja korda, sest Universum oli nii lahke.

Nii et – hea tujuga uude aastasse? Varsti mõtlen end terveks tagasi. Olge terved ja hoitud! 🙂

Tutvusin kangelasega

Nüüd me oleme siis kõik tagasi kodus ja küll on ikka imeliselt hea kodus olla, isegi kui toad on koduselt sassis, keskmised lapsed koduselt vaidlevad matemaatika ülesandeid lahendades ja nooremad legosid külvavad. Tegelikult küll ehitas Väike Piiga minu koju saabumise puhul mulle duplo legodest kassi, kasutades selleks lisaks tavalistele klotsidele ka lennuki tiibu ja aknaraame, aga ta tegi kassile ka söögi valmis, nii et mul jäi üle ainult rahulolevalt noogutada ja teda tänada.

Haapsalus jõudsin valmis kududa 1,97 salli ja saan neid uhkusega Haapsalu sallideks nimetada, mitte küll mustri pärast, vaid kudumispaiga järgi. Üks sai juba Vanemale Pojale kaela ja vast saab sellega külma ilma puhul homme kooligi. Teine jäi veel lõpetamata, kuna keset üht rida sai lõng otsa, nii et kui ma homme käin poes ja sama lõnga juurde ei leia, lõpetan sealsamas ja kui juurde saan osta, koon veelgi pikemaks.

Aga mulle väga meeldisid need tagasihoidlikud kangelased, keda ma seal nägin. Uskumatu, missuguseid inimesi leidub! Meile juhtusid kõik väga ägedad füsioterapeudid ja muud tegelased, leidsid lapsega kiiresti ühise keele ja said edukalt hakkama ka jonnihoo kõrvale juhtimisega. Jonnimist tuleb füsioteraapias ette tavaliselt siis, kui midagi on baasvajadustega korrast ära – näiteks nälg või väsimus kallal – või siis sellistel juhtudel, kus tahaks küll antud harjutust teha, aga see on niiiiii raske! Kui tasakaal kõige ootamatutel hetkedel ära kaob või siis jalg või käsi lihtsalt ei kerki sinna, kuhu tahaks, ja mitte ükski kord, kui väga sa ka ei pinguta! Grrrrr.

Aga need Meie Koridori Kangelased nägid välja nagu tavalised inimesed. Mõned neist olid lapsevanemad, kes lastel seal kaasas olid. Oma lastega kõike võimalikku tegid, lihtsalt lootes ja uskudes, et ei saa minna nii, nagu arst ütles – et teie lapsega on lugu näiteks nii halvasti, et aastaseks saamiseni ta küll ei ela, pole mingit lootust. Aga elab! On nutikas ja äge poiss, juba üle mitme aasta, ajab oma asju ja roomab, kuhu huvi on. Ema ikka peab teda aitama, loomulikult, muidu ta ei saaks ise seista harjutusratta peal ja ringi liikuda, aga missugune suur töö ja usk selle taga on olnud!

Kui arstid lootust ei anna, on siiski neid vanemaid, kes käivad oma lapsega võimlemas, ujumas, massaažis, kuhu iganes on võimalik lapse olukorra parandamiseks võimalik minna – ja on ka neid vanemaid, kes loobuvad selle peale oma õigustest lapsele. Või on vanemad edasi, aga see on nii raske, sest tulevik tundub lootusetu ja seega pole ka tahtmist selle lapsega kusagil käia ega midagi teha. Arst ju ütles, et lootust pole.

Oli lapsevanem, kes tahtis oma lapse eest seista ja vaidles arstiga, et ei ole tema lapsel sellist diagnoosi, nagu arst tahab panna, sest see laps on täiesti tavaline laps, mis sellest, et veidi suurema peaga. Ja kõik järgmised uuringud oli vaja läbi käia, ikka ei olnud lapsel midagi viga, kuigi arst ei suutnud sellega leppida. Midagi peab ju viga olema? Asi tundus ju kahtlane, mis sellest, et vanemad, kes lapsega kuude kaupa koos olid, ei leidnud lapsel midagi viga olevat, aga arst, kes puutus sama lapsega vastuvõttudel kokku mõned üksikud minutid mõne kuu tagant, ei suutnud uskuda, et paberite järgi kahtlane laps on tegelikult täitsa tubli tavaline laps. Millist tahtejõudu ja külma pead on selleks vaja, et mitte arste uskuma jääda, mõtlesin mina imetlusega. See enda tõestamine läbi kõikide uuringutele saatmiste ja muu säärase – päris paljud libiseks ise ka sinna kahtluste sisse, et kui kõik usuvad, et on midagi viga, siis ikka peab midagi viga olema?

Mäletan, kuidas meil Vanema Poja viimasel lasteaia-aastal uued kasvatajad diagnoose panema hakkasid. Enne seda oli pererühm erinevas vanuses lastega, minu laps mängis oma sõpradega ja talle meeldis lasteaias. Viimaseks lasteaia-aastaks aga pandi kõikide rühmade kooliminejad lapsed üheks rühmaks kokku ja hakkas hierarhia paikapanek. Augusti keskelt novembri lõpuni. See tähendas, et tüdrukute seas oli paar kõva pähklit ja üks ussitaja, kes teisi tülli pöörata armastas, ise rahuloleva naeratusega kõrvalt jälgides. Poistel aga käis paikapanek kehalise kontaktiga ja minu laps, kes armastas pigem raamatuid lugeda kui teistega võidu joosta ja tõugelda, sai mitmeid kordi kambakaid. Kasvatajad ei märganud millegipärast neid kambakaid, aga lõpuks kutsusid mu ilma lapseta arenguvestlusele.

Ma olen ennegi arenguvestlustel käinud. Seal ei ole midagi hirmsat, küsitakse, mida lapsele kodus teha meeldib ja milles ta areneda võiks ja umbes nii. Aga mitte selles arenguvestluses. Sain hoopis teada, et minu laps on ilmselt autist, kuna talle meeldib väikeste legodega mängida ja ta ei taha, et teised tema ehitisi ära lõhuvad. Et talle meeldib kodust kaasavõetud raamatuid lugeda, mitte teisi taga ajada – jälle autist.  Tema käeline tegevus on nõrk – see tähendab ka seda, et ta pole tegelikult kooliküps, sest ta ajas ükskord suppi maha oma supikausiga söögitoast nõudepesunurka minnes. Ja tema sõbrad uues rühmas? Lauri on meil niiiii suure südamega laps, et tema mängib isegi teie lapsega! Nii et võtke oma autist ja minge temaga arstile.

Võite arvata, mis tundega ma sealt koju jalutasin. KUIDAS on see võimalik, et minu armas tark ja tundlik laps on kooliks kõlbmatu, kui ta juba ammu ei suuda ära oodata, millal pääseks nendest tülidest ja magamistest ja saaks kooli, kus võib raamatuid lugeda?

Muidugi käisime siis läbi psühholoogi, logopeedi, neuroloogi – et tõestada seda, mida me isegi teadsime – ei ole tal midagi viga. Mitmed aspergerite jooned tal siiski on – tema raamatutest pärit keeruline lauseehitus, väike kehaline kohmakus (ta lööb end siiani kodus ka ära, aga ega ta nende sinikate pärast ei põe), väga hea mälu mingite lausete ja detailide koha pealt; lego- ja matemaatikahuvi, mis oli east natuke ees; sõprade leidmine eakaaslaste hulgas on ka keeruline, kuna ta tahaks rääkida oma loetud raamatutest ja põnevatest leiutistest, mida võiks teha, samas ei oska ta midagi arvata multikatest ja AngryBirdsidest (mis tol ajal moes olid, aga ta pidas neid mõttetuks)…

Aga peale kõiki neid diagnoosikahtlusi ja solgutamisi spetsialistide vahel oli mul lihtsalt alles väike kurb poiss, kes ei tahtnud lasteaias käia, kuna kasvatajad õiendasid ja poisid kiusasid ja mitte midagi rõõmustavat selles polnud. Tagantjärele olen mõelnud, kui palju lihtsam oleks kõik olnud, kui oleksin ta viimaseks lasteaia-aastaks koju jätnud. Eks ma ka lapsevanemana õpin pidevalt.

Nii et jah, diagnoosihimulise arsti vastu võitlemine arvestades kogu seda respekti, mis meil arstide vastu ikkagi on, on raske tegevus, aga see kõik on seda vaeva väärt, et ühest lapsest kasvaks rõõmus ja asjalik laps, mitte valediagnoosiga solgutatud masendunud laps. Ka sellist last nägin seal, kellele meeldis paanitseda – et ei tee neid harjutusi, mis edasi areneda aitaks, sest ma võin ju kukkuda? ja näiteks haiget saada! Parem on ikka nii, nagu praegu, et keegi vast aitab. 10-aastasel tekivad ju samamoodi harjumused nagu täiskasvatuel – kui on mugavam, siis nii jätamegi asja. Mugavustsoonist välja sundida keegi teine ei saa, kui omal motivatsiooni pole ja midagi väga tagant torkivat ei juhtu.

Sellele vastandus üks teine laps, kes ütles, et miks sa ei harjuta püsti tulekut? Mina olin 4 aastat ratastoolis, aga välja tulin sellest! Jaa, ma lonkan küll praegu, aga ma KÕNNIN!  Tema lugu sellest, kuidas ta 5-aastasena insuldi sai sõpradega mänguplatsil olles…. keegi oli teda seal ehmatanud, siis aga olid ülejäänud lapsed nii ehmunud ja jooksid minema, kui ta pea ees turnimispuult alla lendas ja teadvuse kaotas. Ta lootis, et kui ta koju jõuab ja ära magab, läheb ehk üle ja kõik on järgmisel hommikul korras! Paraku ei suutnud ta järgmisel hommikul enam end liigutada ega ka rääkida.. Aga ta on sellest kõigest ikkagi välja tulnud ja innustas seal teisi lapsi, oli sõbralik ja abivalmis! Kuigi ma ei kujuta ettegi, kui raske see kõik on talle olnud, sest ema ei suutnud tema õnnetusega leppida ja hoopis vanaema on talle toeks olnud ja ta enda juurde elama võtnud. Praegugi saab ta veel aegajalt ravi ja peab end treenima, kuna ühe kehapoole lihased ei tööta siiani peale insulti korralikult.  Kõige selle juures on ta gümnaasiumi õppima läinud! Täiesti tagasihoidlik, aga armas ja vapper kangelane!

Nii et jah, ma olen hästi rahul, et Noorema Pojaga Haapsalus taastusravihaiglas käisime, sest see oli nagu põnev seiklus, mis maailmavaadet avardas ja toredate, erakordsete inimestega tuttavaks tegi. Ma ikka mõtlen nende laste ja nende vanemate peale, kui mulle tundub, et elu on mõnikord raske.

Tõsistest asjadest ja abist

Eelmisel nädalal rääkisin ma ühe OPEROG’i liikmega. Ta korraldas lillede müümist, et inimesed, kes operatiivset otsimisgruppi toetusega aidata tahaks, võiksid midagi vastu saada. Pärast ta helistas mulle tagasi ja me rääkisime päris pikalt.

See on nii vajalik asi, mida te teete, arvasin mina.

Teate, me ei tee seda selle pärast, et see on tore ja meeldiv, ütles ta. Me teeme seda sellepärast, et keegi peab. Päästjad ei otsi enam inimest, kui on teada, et suure tõenäosusega on ta juba surnud. Politsei ka ei otsi, kuna neil pole samuti piisavalt ressurssi. Lähedased? Nemad  küll otsivad, nii palju kui saavad. Ja teised, kes on kunagi oma lähedasi kaotanud, saavad aru, kui halb tunne see on, ja aitavad ka, kes aga saab. Üle Eesti. Samuti nagu on vabatahtlikkus pea kõikjal – pritsumehed, abipolitseinikud, kõikvõimalikud MTÜd igaüks omas võtmes ja erineva sotsiaalse missiooniga.

Mis siis saab, kui inimest ei leita? Kas keegi pääseb tema pangaasjadele ligi, kas tema arvelt lähevad maha kõik otsekorraldused, kodulaenud, aga palka ju ei laeku, sest kui inimene on kadunud, ei ilmu ta ka tööle? Juriidiliselt ei saa vist midagi lõpetada esialgu, kuni tema keha pole leitud. Millal otsida, kas ühest korrast piisab? Kui tihti OPERatiivse OtsinguGrupi vabatahtlikud üldse otsimas peavad käima, sõltub ilmselt hooajast ka. On ka juhtumeid, kus nad leiavad elusa inimese, need on kõige rõõmsama lõpuga lood.

Kui nii hästi ei lähe, on väga raske nii otsitava lähedastel kui ka leidjatel. Kui Sa pole kadunu lähedane, vaid ainult surmaga kokkupuutest häiritud, näiteks näed sellest hiljem õudusunenägusid, ei saa üldse magada või püsid veel mõnda aega kehalises šokis, mis siis saab? Psühholoogilist abi kahjuks alati ei saa. Helistad Eluliini? Otsid kriisinõustamist?  Lähed 2-3 kuu pärast psühholoogi vastuvõtule? Räägid sõbrannadele kohvitassi kõrval?

Kirjutage projekt, et hingelist abi saada, öeldi neile. No kirjutaks küll, kui aega oleks, aga enamusel on juba aeg niigi ära jagatud – töökoht, perekond, lisaks otsingute jaoks aeg, mis ei pruugi alati olla kellast kellani… Droonivideote läbivaatamine sündmuspaikadest veel tunde.. Ei jaksa lisaks veel projektikirjutajaks hakata, nentis ta.

Aga varustust võiks alati natuke rohkem olla, sest otsingud ei toimu ju ainult ilusa ilmaga, vaid siis, kui on vaja. Õhtuti, öösiti, sügiseti, kevadeti, talviti ka. Vahepeal nad otsisid vanu auto/ mootorratta akusid jms, et saaks neid öömajakateks teha, aga hetkel mitte – peagi selgub, kas ja mida on konkreetselt vaja.

Eesti on tegelikult nii väike, me kõik oleme kuulnud inimestest, kes on kadunud. Tõenäoliselt on ka iga inimese tutvusringkonnas kedagi, kes on kadunud või kellel keegi on kadunud ja/või hukkunud. Minul on kolm erinevat tuttavat lähedase kaotanud. Mitte kellegagi neist pole ma suutnud sellest teemast rääkida, sest see on lihtsalt nii kurb, isegi kui need inimesed hiljem endiselt päikselised  ja positiivsed tunduvad.

Aga kui oled otsija, ega siis alati sina ei leia. Harjudki ära, et käid ja otsid, käid õppustel.. Pole hullu midagi?  Samas kui su töö kannab vilja ja sa leiad, siis ka see võib ränk olla, mis sellest, et eesmärk sai täidetud – iial ju ei tea, mis seisundis otsitav on, kui kadumine on ette tulnud hiljuti. Otsid elavat, aga leiad selle, kes mõned tunnid tagasi veel elas, aga enam ei saa midagi teha? Kes siis pärast otsijaid lapib?

Oh, nii raske teema. Aga kui kedagi pani mõtlema, siis aidata saab ise ka. Kui soovid vabatahtlikuna otsida, võid otsida üles OPEROG’i lehe – saad ankeedi täita. Või vaata näoraamatust, sinna liigub üsna operatiivselt info, kus parajasti otsingud käivad. Saad ka annetada euro või paar või kasvõi 5, kasvõi iga kuu, kui leiad, et sellest neile abi võiks olla – Sihtasutus Kadunud:

SA Kadunud, a/aEE441010220248190225 – kui selgitusse märkida annetus ja oma isikukood, siis saab tuludeklaratsiooni täites tulumaksusoodustust.

Aitäh kõigile, kes aitavad – kasvõi toetava mõttega. Või lillede ostmisega, kui näete kusagil heategevuslikku müüki. Või sellega, et annad hääletama minnes kellelegi  teada, mis kell minema hakkad ja millal kohale jõuad (me õega tegime vanasti nii) või kui lähete suvel oma kallitega koos ujuma, siis vaatate, et nad õiges suunas ujuksid, olgu nad lapsed või oskajad. Ja proovite aidata, kui näete, et keegi vajab lihtsalt abi, mitte ei oota, et ehk keegi teine. ❤

Kulud ja/või tulud?

Kas peate arvet, kui palju väljaminekuid eelmisel aastal oli? Või kui palju tavaliselt kuus sisse ja välja tuleb, kui on loota, et midagi ikka tuleb?

Arvepidamise vihikuga alustasin lapsena, kui isa andis meile taskuraha tingimusel, et laupäeval kella 14-ks on maja koristatud. Lisatingimus oli, et talle peab ette näitama väljaminekute nimekirja. Ta õpetas, kuidas seda märkmikku kirja panna – sissetulek nii mitu rubla/krooni (enam ei mäleta, mis ühikud olid!), järgmistele ridadele väljaminekud nii palju, nii palju ja nii palju, sellistel kuupäevadel ja sellistele asjadele.

Majakoristamine oli rahaga tasustamise teemal üks paras õudus nii minu kui õe jaoks veel palju aastaid. Nimelt kui me enne kella kahte valmis saime, oli võimalus saada tavalise, nt. 5 rubla(?)  asemel 6. Kui saime 2 tundi enne valmis, siis 3 rubla lisa ehk 8 rubla. Kui aga mingil põhjusel koristamine venis, saime iga venitatud tunni võrra vähem, s.t. 5 asemel 4 või 2 tundi hiljem ainult 2 rahaühikut jne.

Ei olnud suurt koristusrõõmu, maja oli suur, motivatsiooni ka alati samapalju ei leidunud. Vahel olime lausa ette miinustes – isegi kui ära koristad, see nädal raha ei saa. Ega sellest ka motivatsioon ei kasvanud.

Siit üks kogemus mu enda praegusesse perre – kui koolilastele taskuraha anda, siis kindlasti mitte õppimise või koristamise eest, vaid selle eest, et nad on meie lapsed või kui neil on midagi konkreetset vaja. Kuna koolipuhvetit pole, siis otsest kulu neil väljaminekuteks polegi. Kui meelde tuleb, siis küsivad. Reegel on, et kui pühapäeval meelest läheb küsida ja sellest pühapäevast juba mitu päeva möödas on, siis tagantjärele ei saa. Kui raha mingi kindla asja jaoks kooli vaja on, saavad nagunii (kuid peavad meeles pidama küsida ja meeles pidama õpetajale anda!), kui mingeid sirkleid-malle vaja, ostavad ise selleks otstarbeks antud raha eest või tõenäolisemalt ostame meie mehega, kui poes käime, sest lapsi me tavaliselt poodi kaasa ei võta.

Aga uuesti alustasin sisse- ja väljaminekute jälgimist peale laste sündi, kui elasin vanematest eraldi ja oli vaja ära elada. Tudengina sissetulekuid eriti polnud, sai küll osalise ajaga aegajalt töötatudki, aga lastetoetust sain ikka.

Mingil hetkel hakkasime oma kodu raha korjama ja kõrvale panema, et oleks näha, kas tegelikult on ka kõik ostud vajalikud või on emotsioonioste võimalik mingil moel vältida. Kodu soetamise järel hakkasime pulmadeks raha korjama ja vaja oli ka korralikku pulma-eelarvet, mis kui palju plaanitud ja mis tegelikult kulus. Tasapisi kolis arvepidamine märkmikust exceli tabelisse.

Lapsi oli 3, kui kolisime aastaks Rootsi. Pidime jälle hakkama saama ühe sissetulekuga, kuna Mees sai palka ja mina olin pojaga kodus, sest lasteaiakoha saime umbes selleks ajaks, kui tagasi Eestisse kolisime. Sellegipoolest olime harjunud kokku hoidma, kõik sai kirja nagu tavaliselt, ainuke erinevus oli, et toidukaubad märkisime exceli tabelisse rootsi keeles.

Kui tagasi kolisime, tekkis tšekkide kogumisega mingil hetkel tõrge – neid oli vaja tihedamini üles märkida, kui me selleks aega leidsime ja kui kuu lõpuks terve ports paberilipakaid süüdistavalt kuskilt riiulinurgalt või sahtlist vastu vaatas, tundus liig mis liig neid tundide kaupa sisse toksida. Mõni üksik kuu ongi aegajalt vahele jäänud meie enam kui 10-aastase eelarve pidamise harjumusega.

Siis muutsime ära toidukaupade sissekandmise korra – kirjutame üles poe, summa ja kuupäeva, aga mitte iga toidukaupa üksikuna. Kui pere suurem, lihtsalt ei jõua kõiki neid leibu ja võipakke sisse kanda! Poeskäike on ühes kuus ju palju!

Praeguse seisuga on eelarve endiselt exceli tabeli kujul, rubriigid on enamuses jäänud samaks –  on üks aastatabel erinevate kuude kokkuvõtetega ja siis iga kuu kohta eraldi tabelileht, kuhu lähevad kirja kuupäevade kaupa olmekulud (juuksurist patareide ja pesupulbrini), toit, transport (bussipiletitest autokindlustuse, bensiini ja parandusteni), laste jooksvad kulud, raamatud, riided-jalanõud, tervis, ehitus-ja remondikulud, kingitused jne. Aastatabeli juures on eraldi kuude kaupa kommunaalid ehk küte, vesi, elekter, prügi; sidekulud – mobiilid+internet, laste kulud – lasteaed, trennid ja kuutabelist jooksvad kulud koos kooliasjadega. Erakorralised kulud on igaks juhuks eraldi rubriigina.

Kirja lähevad ka igakuised sissetulekud ja kuu lõpus jooksvad seisud – pangas ja sularahas. Peale selle läheb kirja, mitu ostuvaba päeva õnnestus kuus saavutada – üldiselt on korrelatsioon, et mida vähem ostuvabasid päevi, seda suuremad väljaminekud! Ei olegi üllatus.

Mis kasu sellest eelarve pidamisest on?

Esiteks on natuke hirmutav näha, et kõik otsused – nii head kui halvad – on tagajärgedega.

• Ei osta kohvikutest ega muudest söögikohtadest süüa – kohe soodsamad toidukulud.
• Plaanid kodus toidupoenimekirja vastavalt menüüle ja kasutad koduseid tagavarasid – jälle väiksemad kulud.
• Maksad konverentsikulud, mis lähevad krediitkaardilt maha millalgi järgmisel või ülejärgmisel kuul – suur segadus ja kuidagi ei klapi sisse- ja väljaminekud.
• Maksad veearve kord kvartalis – pead õiged kuud meeles pidama, millal teatada. Teistel kuudel on prügiarve kvartalid, aga nemad saadavad vähemalt arve.
• Ostad soodushindade ajal riideid ja jalanõusid – jaanuaris/veebruaris ja ühel suvekuul on riiete ja jalanõude kulud täiega koledad. 😀 Ostad niisama iga kuu natuke – ikka on koledad! 😀 Siit moraal – vähem.
• Mõnikord on hea kulude alt üles otsida, millal mingi konkreetne asi sai ostetud või makstud – siis kui ilmneb selle asjaga mingi jama, saab vajadusel garantiipaberite karbist arvekviitungi välja koukida ja argumenteerima minna.
• Aasta lõpus saab vaadata keskmisi – palju keskmiselt kuus kulub mingile rubriigile, kui palju aastas kokku kulub sellele rubriigile, kas kulus eelmise aastaga võrreldes rohkem või õnnestuski kokku hoida? Kui rubriik on väga laiahaardeline – kodu&olme näiteks – on väga lihtne kulusid alahinnata ja iga kuu lõhki minna, kui mõelda naiivselt, et palju mul kuus ikka pesupulkadele, taldrikutele ja hambapastale läheb ja ülejäänud asjad parajasti pähe ei tule, mis ka selle sildi alla kuuluvad…
• Kui pereliikmeid tuleb juurde või needsamad olemas olevad pereliikmed kasvavad, siis kulude vähenemist ilma pingutuseta meil tegelikult ei esine. Võib-olla sellisel määral, et aastaid tagasi ostetud jõuluehted on siiani alles ja juurde ei osta, rehadega sama lugu, osa riideidki lähevad suurematelt väiksematele, aga meil on vähenenud näiteks sidekulud. Mobiilioperaatorite vaheline konkurents on teinud oma töö, me reeglina üle 5-6 euro kuus terve pere peale ei maksa, v.a. kui keegi on välismaal ja helistab sealt.
• Mõne aja jooksul hakkad asju sildistama – kui ostan lõnga, mis rubriiki see panna? Kas koon kohe ära mütsiks ja läheb seega riiete rubriiki? Või ostsin sellepärast, et nii ilus lõng, võtan tagavaraks? Siis äkki kodukaubad? Või kui ei oskagi rubriiki määrata, äkki jätan ostmata, sest ma tegelikult ei tea, milleks seda kasutan? 😀 Võib-olla teiega ei juhtu selliseid segaseid ostuotsuseid?

Jaa, sel aastal on plaan, et  iga nädala kulud nädala lõpuks hiljemalt sisse kanda. Muidu lähevad meelest need asjad, mis said sularahas kusagil kellelgi antud, ilma ostutšekita – 2 eurot teatriraha kooli ja siis internetiostud näiteks kipuvad mul ununema. Kuu lõpus aga leiad, et ei klapi!! Mitte 30 eurot pole paigast ära, vaid suvaline suurem summa. See teeb masendust – miks ma siis üldse nii palju kõigi muude asjade üleskirjutamisega pingutasin, kui nüüd ikka mingi mitte-eriti-naljakas number küsimärke tekitab? Aga kui siis selgub, et lihtsalt arvutusviga või kusagil sai midagi valesti kirja pandud, siis on see ikka suur kergendus küll. Päris täpselt ei klapi meil nagunii ükski kuu.

Kui ei teki tohutut arvete kuhja, pole nii hirmus sisse ka kanda asju. Võib ka iga päev paar minutit asjaga tegelda, kulutustel silm peal hoida. On ju ka võimalus iga nädala lõpus järgmiseks nädalaks teatud summa välja võtta ja sellega kogu nädal hakkama saada, kui pangakaardiga summad käest libisema kipuvad. Või siis suurem summa panna sellise arve peale, kust seda kohe kätte ei saa ilma ühepäevase etteteatamiseta, nõudehoius vms selle asja nimi oli, kus selle eest protsentigi jagati (teatud summadest alates, mitte 10 euroga).

Aga vähemalt on kuskil mustvalgel kirjas, kas õnnestus kuu toidukulud 400 euro piires hoida või ei.

Ikkagi väljakutsed! 🙂

Kahtluste küsimus

Mõnikord loksub kõik niisamagi paika, kui ise palehigis juhtida ei jaksa. Mõnikord läheb kõik peaaegu nii, nagu oled plaaninud, aga veel paremini. Mõnikord on väga hea, kui annad juhtimistungile järele ja kulged vooluga kaasa. Mõnikord läheb erakordselt halvasti ka, ses mõttes, et ei lähe üldse selles suunas, kui oled lootnud… See on ka hea, näiteks selleks, et suudaksid hinnata paremaid hetki?

Aga kus on siis see tunne, mille saad asjade kordaajamisest, enese arengust? Kes julgeb lubada, et asjad paremaks lähevad, kui jätad vajalikuna tundunud asjad tegemata, sest ei jaksa ja pole tuju? Kas siis voolamine tähendab, et enesekontroll puudub ja millegi nimel pingutama ei pea? Ja sellest hoolimata peaks eneseaustus ja usaldus kasvama, sest “kõik, mis peab juhtuma, juhtub nagunii”?

Kust läheb see kuldne kesktee?

Hirmu ja usalduse, vajaduse ja tahtmise/tuju, kerge ja raske vahel? Kust me peame teadma, kuidas ja millal tahet tööle panna või vastupidi, millel sellest tahtest lahti, vabaks lasta?

Sest iga inimese tee on nii erinev – ja nii sarnane, et nii paljudel on samad hirmud, samad mured, samad rõõmud.

Hoidkem siis Katile pöialt.

Tulgu teil ilus päev! 🙂

Nahkhiireõhtud mõmmi kärutamisega.

Veel ei ole nii kuum, et ainult õhtul midagi teha saaks, aga õhtud on jalutamiseks ja rattasõiduks väga head, et kindlustada valgest aknatagusest hoolimata head ööund.

Meie pere paar väiksemat magavad küll eri tubades, aga kui õhtul pimedaks ei lähe, on järjest raskem neid kell 9 magama saada. Mingi hetk hakkab küll suvi peale ja ka koolilapsed saavad kauem üleval olla, aga praeguseni kehtis kella 9 taks kõigile, v.a. Vanim. Kuna Trennitüdruk oma tuppa kuhjade kaupa raamatuid juurde tassib ( näiteks neli 600+ leheküljelist raamatut on täiesti kuhi minu jaoks!), siis kahtlustan, et tema magamisaeg lükkub temapoolse panuse tõttu kella 22 kanti edasi. Kauem ei saa, sest siis hakkab tema rotil aktiivne aeg ja siis pole enam võimalik magama jääda.

Nii hakkasimegi õhtuti (2030-2050 algusajaga) kärutamas käima. Kui ei saja, on hea panna nukukärru nuku ja nukuvankrisse karu, kumbagi lükkab siis üks laps ja tiir ümber ümbruskonna võib alata! Kumbki lastest kärutas oma käru ise, mina ainult vaatasin, et saaks üle äärekividest, ei kalduks liiga kõnnitee autode-poolsesse serva, lisaks aitasin vaadata siile, seatigusid, mööduvaid politseiautosid ja kanalisatsioonikaevureste, millest sai sisse vaadata, kas põhjas on vesi või ei. See üks kaev, mille põhjas vett ei paistnud, tekitas lastele iga kord pettumust. Aga nad ei väsi seda iga kord üle uurimast!

Ühe maja aknast vaatasid meid ükskord kolm kassi. Vaatasid, pilgutasid silmi, üks keeras ka pead, aga muidu istusid nagu raidkujud ja vaatasid meid pisut etteheitva näoga. Nüüd vaatame iga kord sinna aknasse, aga kassid on hiliskevade puhul vist rohkem hõivatud oma asjadega ja neid pole enam näha olnud.

Naabrite majast väljuvad aga õhtuti nahkhiired ja tiirutavad sisse-välja nende akna kohal olevast  katuseräästaaugust. Tund peale päikeseloojangut ilmuvad nad tavaliselt välja igal pool (meenutus varasemast nahkhiireuurijaelust), siis on sääskede tihedus ka kõige suurem. Mida hilisemaks läheb kellaaeg, seda vähem on sääski ja lõpuks seda valgemaks hakkab minema, siis lähevad ka nahkhiired ära magama, peale kella 3-4 hommikul ei ole neid peaaegu kuskil enam näha.

Kuuvalgetel öödel on neid ka vähem näha, kuna oht mõne kaku roaks langeda on kuuvalges suurem, aga üldiselt saab neid hästi vaadelda Emajõe ääres. Kui on kaasas võimas taskulamp, saab ka mujal järvede ääres jälgida, aga veekogu juurde ilmuvad nad tavaliselt hiljem, kui pesa ümber pool tundi tiirutamist on tehtud ja kõht pikemaks reisiks täis söödud.

Kelle aia naabruses pesitsevad nahkhiired, saavad seega arvestada igaõhtuste sääsehävitajatega. Kui pole kindel, kas neid kuskil läheduses lendab, võib õhtuti kella 2230-23 paiku aknast välja vaadata taeva suunas, siis on neid iga natukese aja tagant tiirutamas näha küll. Lindude lennutiirud on kõrgemal ja sujuvamad, nahkhiired alumistes kihtides (natuke madalamal ja natuke kõrgemal meie 2.korruse aknast), aga palju äkilisema, pisut nagu laperdava lennuga ja hiirvaiksed, kuna neil pole ju sulgi ega ka sulgede tekitavat kahinat. Nahk, mis neid varvaste vahel lendamiseks on, on hästi õhuke ja pingul, nad saavad kenasti igasuguseid äkilisi ööliblikate ja mardikate tabamise manöövreid teha.

Osa liike lendavad kõrgemal ka, näiteks Eesti suurima tiibade siruulatusega suurvidevlane, aga mujal kui jõe kohal ma teda kuulnud pole. See meie Tammelinna-majadevaheline on tõenäoliselt põhja-nahkhiir, selliseid on Tartu Raeplatsi kandis inimestel aknast sissegi lennanud, sest nad on tõesti hästi levinud meil. Emajõe peal lendajad on tiigilendlased, veelendlased ja erinevad kääbusnahkhiired, kes pesitsevad tõenäoliselt paplialleedes. Kääbusnahkhiirte kehapikkus peast sabani on täiskasvanuna umbes 3 cm, tõsiselt tillukesed tegelased, aga väledamad kui hämarikus lendavad liblikad! 🙂

Ja valge pearäti peale nad tegelikult kohale ei lenda, et inimesi peast hammustada, õelad silmad välkumas, vaid valguse või valge peakatte peale lendavad kohale putukad ja siis tulevadki neid putukaid noppima nahkhiired. Nii et muretsemiseks pole põhjust, vastu pead nad ei lenda, neil on selleks liiga hea kajalokatsioon.

 Kõva vihmaga ja tugeva tuulega nahkhiired ei lenda, sest putukad on peidus. Samas olen mõnikord jõe kohal silla all näinud, kuidas 5-10 minutit nahkhiired aktiivselt lendavad-toituvad ja siis mõneks ajaks puhkama istuvad silla alla, pea alaspidi. Suurkõrvad muide panevad oma suured kõrvad pikema puhkeasendi ajaks kaenla alla! Väga kaval, siis ei astu ükski kõrval talvituv elevant  neile kõrva peale. 🙂

Aga muidu on nahkhiired meil looduskaitse all. Verd nad ei ime, inimesi ei hirmuta, söövad sääski ja teisi putukaid ja on muidu paid. Juulis käivad pojad nendega algul kaasas, kuna sünnivad karvutuna ja peavad sooja hoidmiseks emme kasuka küljes rippuma. Kui juba natuke karva on kasvanud ja suudavad kehatemperatuuri püsivamana hoida, jäävad noored pojad gängide kaupa “lasteaeda” ja emad käivad neid siis isiklike söögikordade vahel imetamas. Siis augusti alguses hakkavad pojakesed juba iseseisvat lendu harjutama ja sügise poole, kui temperatuur üle 8 kraadi ei tõuse, lendavad mitmedki liigid meilt soojematele aladele talvituma. Osa siiski talvituvad ka, neid ei tohi üles ajada, muidu hukkuvad, kuna ärkamine on liiga energiamahukas ja äratushetkel ei pruugi putukaid saadaval olla. 😦

Ah jaa, pildistamise ajal on neil tihti suu lahti ja hambad irevil, need tohutud millimeetri pikkused hambakesed, aga need pole mitte pildistaja näpu küljestrebimiseks! Suu on lahti hoopis ultraheli väljasaatmiseks, et ruumis orienteeruda.

Eesti nahkhiirte pilte ja tõsisemat juttu leiad päris nahkhiirtelehelt.

Nii et jah, mõnusaid õhtusi jalutuskäike ja nahkhiirte vaatlusi, kuni õhtud viimasteks ujumiskäikudeks ära ei kulu!

Soorollid, soostereotüübid nii- ja naapidi

Aprilli lõpus käisin sooteadlikkuse koolitusel. Räägiti soorollidest, soostereotüüpidest, ühiskondlikest ootustest. Seltskond oli tore, teema oli huvitav. Mina käisin seda kuulamas oma tundidega seonduvalt ja puudutasin teemat hiljem ka tundides.

Huvitav on see, et kuigi ühiskonnas on tendents soostereotüüpide murendamise poole – et ka mehed peavad koristama ja laste eest hoolitsema, naised aga tööriistadega osavad olema ja sama suurt palka saama võrdselt tehtud töö eest, siis ikka on neid kohti, kus hoitakse kinni traditsioonidest.

Tavaliselt peetakse nooremaid inimesi tolerantsemateks ja minu küsimuse peale pidas enamus klassist seda häirivaks, kui inimesi nende soo tõttu võrdselt ei kohelda või lausa halvustatakse. Aga mõned ei pidanud ka!

Vaatasime stereotüüpide lehelt videosid ja minul tõusid küll ihukarvad püsti. Jah, need olid kõik natuke üle paisutatud teemad, et kontrast võimalikult suur tunduks, aga ikkagi – päris jõhker. Kui niimoodi videote kujul puust ja punaseks teha, tunduvad need ebaõiglased lood küll, aga samas igapäevaelus ilmselt kõike seda ei märkagi, tõenäoliselt harjumusest, et nii on alati olnud.

Koolitusel toodi meile ka näiteid ja paluti järjekorda panna, mis kõige rohkem häiris ja mis vähem. Osa neist näidetest olid küll sellised, et kui reaalses elus ette tulevad, ei kergitaks kulmugi, samas sooteadlikud inimesed tabavad neid paremini. Kas teid häiriks, et õpetaja on klassis riiulile pannud tüdrukute tööd kollase mapi vahele ja poiste tööd sinistesse mappidesse? Kui neiu palub noormehe abi rattakummi pumpamisel ja noormees ütleb, et mis seal keerulist, tee ise?

Igatahes paluti meil kodutööna sooprillidega ringi vaadata.

Mida ma seni märganud olen – soorollide ühtlustumise teemal:

* poes müüdi tumesiniseid palmikumustriga laste sukapükse. Ei olnud ainult roosad 🙂

* Meesmüüjad ja naistaksojuhid – neid on juba pikemat aega näha olnud ja mind küll imestama ega halvustama ei pane (vt. videot!!). Pigem tuleb rahuloluga meelde, kuidas üks meeskassapidaja poesmu käru kassast läbi mahutada aitas, kui kassad oma vahel liiga kokku lükatud olid ruumipuudusel. Ei olnud kaksikutekäru.

* Äripäeva aasta parima juhi valimisel oli valik 3 naise ja kahe mehe vahel (6.mai leht sattus vaatevälja)

Soostereotüüpide rõhutamist märkasin ka üsna harva:

* poliitikud selgitasid mingeid oma vaatenurki ja siis kõlas meespoliitiku suust, et “ja lastest räägib siis Ruta!”

* Poenukkudel on kriiskavroosasid riideid ikka hulka rohkem kui neutraalsetes toonides, barbidest-monster-ai’dest beebinukkudeni välja.

* Seoses dressipluusiotsinguga olen märganud, et rohelisi dressipluuse naisteriiete hulgast leiab peaaegu sama harva kui ilusaid siniseid või pruune naiste pusasid. Halle on küll, roosasid-lillasid-oranže ka, aga ilusaid rohelisi otsin juba pikemat aega taga. Samas väikeste poiste riiete hulgas on küll oranže, kollaseid ja punaseid riideid näha, aga no ma olen sellest east väljas.

Eks ma pean veel ringi vaatama. Üldiselt mulle siiski meeldib süüa teha ja see, et keegi aitab mul ratta sadula kõrgust muuta. Mis sellest, et ma ise ka võsalõikuri ja akudrelliga tööd teinud olen. See ei tee mind kuidagi paremaks ega halvemaks, ma arvan. Aga palka võiks võrdse tööga ikkagi võrdselt saada.

Pildid pluusidest on illustratiivsed, pärit Nexti lehelt. Kohati üsna arusaadav, kummast soost lapsele pluus mõeldud on? Aga Ameerikas oli tõsine lugu lapsega, kelle nimest polnud aru saada, kas tegu on poisi või tüdrukuga. Lisaks riietasid vanemad teda aegajalt poisi, aegajalt tüdruku riietesse, mis ajas muud inimesed kurjaks, kuna neid vaevas lapse soo varjamine! Lapsevanemate õiguste äravõtmiseni asi vist päris ei läinud, aga teemana jooksis see ka läbi. Kes tahab rohkem lugeda-vaadata, võib guugeldada märksõnu ‘baby Storm’. Ja vastupidi – isegi kui laps on roosas kleidis ja patsidega, võib mõni inimene ikkagi tuimalt (või just salakavalalt?) küsida, kas see laps on teil poiss või tüdruk??

Tasuta e-luger tasuta raamatute lugemiseks viib ahnitsemiseni (ja teisi raamatujutte).

Lugesin Reeda blogist  koduõppimise teemat ja poiste raamatulugemist. Tuli kohe häid raamatuid pähe, mida meil Suur Vend 7-9-aastasena lugeda on armastanud.

Raamatute teemal soovitaks kõigile Kristiina Kassi raamatuid – Samueli võlupadi, Kasper ja viis tarka kassi, Käru-Kaarel jne. Osa neist on mingil aastal vist kohustuslikus kirjanduses ka, aga ma ei mäleta enam, missugused, kuna meil on kooliskäijaid 3.

Siis on väga mõnusad kogupereraamatud Piret Raua “Sanna ja salakütid“, “Printsess Luluu ja härra Kere“, “Ernesto küülikud“, neid oli selles sarjas veel, aga kõik ei tule meelde, kõiki meil kodus pole ka.

Meie 9-aastasele poisile meeldivad Eragoni raamatud – teemaks poiss ja lohe, haldjad ja seiklused, umbes Harry Potteri paksused raamatud ja natuke arusaadavamad kui Sõrmuste isanda ja Pratchetti Kettamaailma sari, mis tal ka juba loetud on.

Siis tervele meie perele meeldis veel Septimus Heapi sari – praeguseks 5 raamatut eesti keeles, peategelaseks ka poisid ja üks tüdruk, nende seiklused, üks lohe, natuke Rawikunsti ja Wõlukunsti 🙂

C.S Lewise “Narnia lood”, kõik 7 raamatut, kui huvi on.

Luc Bessoni Arturi lood – neid on meil ainult 2 raamatut.

Serge Brussolo “Peggy Sue ja vaimud” sari – 3 raamatut.

Mikä Keräneni raamatud – neid on tasapisi kogunenud, lihtne haarav lugemine nii lastele kui täiskasvanutele.

Palju igasugu üksikuid raamatuid ka, mille viimastel lehekülgedel jääb tunne, et kohe järgneb midagi, aga … pole veel näha. Ega täishinnaga väga soetada ei jaksa ka neid, nii et hangime pigem lemmikumad. Raamatukogud on ju rahakotile kasulikud 🙂

Vanim tütar on rohkem ulme ja luule fänn, tema tõttu on meil palju noortekaid – alates Videvikust kuni muude vampiirikate/haldjate/muude ristandite-sugulaste teemad. Enamus on siiski eesti keeles, paar tükki rootsi keeles (kuna ägedate piltidega koomiksiraamatud olid ja mulle meeldisid) ja mõned inglise keeles raamatu kujul, palju ingliskeelseid ka pdf’idena, kuna neid on nii lihtne säilitada nii!  Üldiselt Vanim Laps vist enam neid suurt ei loe, kuna gümnaasiumis kulub aeg muudele asjadele, vahepeal isegi õppimisele.

Kuna e-lugerid on minu meelest meil siin liiga kallid, tõmbasin internetist tasuta Kindle ja sellega koos ka palju igasugu tasuta e-raamatuid Amazonist. Amazon vist ise pakubki tasuta Kindle’it nii arvutile kui väiksematele ekraanidega vidinatele. Igatahes on mul kogunenud natuke liiga palju e-raamatuid, välja lööb see eestlaslik krabamismentaliteet vist, et “kui on tasuta, võta igaks juhuks ikka, isegi kui kohe ei loe!” Mõned üksikud e-raamatud olen lemmik-kirjutajatelt ostnud ka, eelistan ikka paberil raamatuid. Samas kui kohaletulek nõuab postikulu ja mõnikord ka tollimaksu maksmist kümne-kahekümne euro eest lisaks raamatute hinnale, eelistan ikkagi kiiremalt lugema hakata ja hangin hädaga elektroonilise variandi.

Elektrooniliste raamatute miinused on veel see, et ise peab arvutis istuma ja see on tüütu! Teiseks ei saa panna järjehoidjaid – mina kasutan näiteks armsaid sünnipäevakaarte või pisikesi laste joonistusi vms järjehoidjatena Oluliste Kohtade peal raamatu vahel, s.t. neid võib olla ju raamatus mitu. Elektroonilised variandid jätavad reeglina meelde selle lehekülje, kus pooleli jäid ja ongi kõik. Ei mingit järjehoidmist, teksti või lehekülje märkimist!

Ja seda head tunnet aias pingil või trepi ees raamatut lugedes, kuni vankris mõni pisike magama jääb, seda ka ei saa elektrooniliselt, aga no mis seal ikka. Suurem osa neid raamatuid, mida ikka ja jälle üle loen, on mul ikkagi päris. Ja need, mida ma üle ei loe, annan edasi, taaskasutusgruppe ja tuttavaid ikka leidub, hädaga olen ka raamatukokku viinud.

Aga kust see raamatulugemise aeg tuleb, mõtleb mõni?

Üle 10 aasta telekavabadust on meile päris palju aega andnud. 🙂

Ahjaa, eelmine natuke maniakaalne raamatuteemaline postitus oli siin.

Põrandaalused “aarded”

Paat õhtut tagasi juhtus selline lugu, et seoses meie vannitoaehitusplaanidega võttis mees üles osa Tegemata Toa põrandat. No et näha, mis seal all on, kuna nagunii peab seda ümber tegema. Halva üllatusena selgus, et eelmised elanikud olid põrandalaudade alla “soojustuseks” oma sodi pannud. No umbes nagu keegi oleks sõbra ehitama appi kutsunud ja sõber tahtis enda meelest nalja teha. Või mina ei tea, mismoodi seda veel selgitada, olid nad tahtnud prügikasti sisu tühjendada sinna põranda alla?

Igatahes tuli meile seal vastu umbes 10 mitmesugust maksofleksipudelit, traati, klaasikilde, lambipirne, hulga mukaltini, aspiriini ja sinepiplaastrilehti, üks filmirull, maniküürikomplekt, vanad prillid, poekilekotid.. ja muu selline sodi. Kõige õõvastavam oli see, et üks erinevatest pirnidest oli katkine elavhõbedat sisaldav/sisaldanud säästupirn.

Tuju oli täiega rikutud. Mis mõttes keegi omale kodu ehitades SELLISEID asju põranda alla peidab, et elavhõbedamürgitust garanteerida või? Me võtsime ju ainult ruutmeetri umbes lahti, minetea, mis seal veel on.. Eriti ei lohuta, et me seal toas eriti “elanud” pole, et aurud on lahkunud – võibolla – pööningule näiteks. Ma loodan küll, et läbi katuse välja tegelikult.

Aga jah, prügikastiga oli vanasti inimestel vist ikka suur mure, ei raatsinud nad ära visata üksikuks jäänud suusasaapaid (leidsime koos klaasikildude ja riietega pööningult), vanu tühje kreemipurke (leidsime kilekotti pakituna koos muu prügiga saunaAHJUST), teekanne (keldrist riiulite alt, 6 erineval moel katkist eri serviisidest/plekist) jne. Ja mina vahetasin siia kolides prügikasti väiksemaks, sest meil ei saa prügikast täis!

Samas paneelmajas elades oli meie nelja aasta tagune olmeprügi tasu kõvasti kõrgem, kuna kogu maja elanikele lisandusid teised linnakodanikud, kes ilusate autodega konteineri juurde sõitsid ja oma 3-5 suurt musta prügikotti tuimalt meie maja konteinerisse laadisid. Praegune 3-4 euri kvartalis prügi eest maksta tundub selle kõrval ikka rõõmsalt vähe 🙂

Jaa, me sorteerime, paber vanapaberiks või põletuseks mu vanematele, pakend pakendikotti, mis maja eest minema viiakse (See on linnas küll hästi korraldatud!), kompost õue, mõni üksik klaas ka pakendikotti, munakarbid-munakoored kanadele tagasi, lasteriided-mänguasjad ringlusesse, patareid-pirnid poodi tagasi.. järele jääbki olmeprügi, mida on vähe. Isegi need imelikud asjad, mis kuskilt remondi käigus välja sulavad, ei tee meie prügikasti õnneks servani täis. Aga ikkagi on paha tunne, kui elavhõbedaga nii ringi käiakse. Või olen ma ainus, kelle peres ja suguvõsas sellist keemiat peljatakse?

Paremaid elamusi ka siia lõpetuseks – eile sattus Nooremale Pojale füsioteraapia praktikant, kes oli meessoost! Nii hea meel oli mul, et noormehed ka sellist ala õpivad ja lastega tegelevasse asutusse praktikale tulla julgevad. Mina jälgisin huviga, kuidas ta mu pojaga võimles ja poiss ise lasi ka endaga peaaegu kõike teha, kuni lõpuks ära väsis ja teist võimlemas olnud last jälgima hakkas, nii et keskendumisvõime peale esimest 30 minutit hajuma kippus. Tavaliselt ongi füsioteraapia 30 minutit, siis ta nii unistama ei kipu, pigem ikka nalja tegema.

Kuna me nii palju aastaid võimlemas oleme käinud – nii BabySportis kui lastekliinikus, oleme erinevate praktikantidega kokku puutunud mitmeid kordi. Enamus on väga püüdlikud, aga kuna praktikat on alles vähe olnud, siis väga ettevaatlikud ja õrnad. Teiseks on lastega vaja juurde natuke lastepsühholoogiat – seda ma ei tea, palju nad koolis õpivad. Beebiga kontakti loomine on hulka keerulisem kui täiskasvanuga ja kui 3-aastasele öelda, et keskendu nüüd rohkem, ei pruugi see ‘keskendu’-sõna ka lapsele midagi tähendada, paremast-vasakust ja värvide erinevusest ei saa jälle 1-2-aastased midagi aru (enamasti).

Meile on õnneks palju oskajaid sattunud, igaühe käest saab midagi õppida. Aga me ilmselt jääme seal veel aastateks käima, kuna poja asjad on nagu nad on ja ma suudan  enamasti selle üle tänulik olla, et ta ise püsti saab, jookseb ja liigub, sest laste tserebraalparalüüsiga on hullemaidki variante. Aga ikka tuleb hetki, kus on raske leppida sellega, et tal selleks eluks on valitud selline tee. Kohati tundub lootusetu, et see (kasvõi iseenesest) üle ei lähe, mis sest, et me näeme nii palju vaeva… Aga praegu on vähemalt tema rõõmus ja rahulik, isegi kui iga ta samm on selline, et ta võib kukkuda ja ennast valusasti ära lüüa. Siis tundub eriti naeruväärne, et minu jaoks see suurem probleem on kui tema jaoks. Mind on lohutatud, et veel paar aastat ja umbes 6-aastasena hakkab see võimlemise abil saavutatav tulemus last ennast ka huvitama. Aga praegu see kõik teda psühholoogiliselt nii palju ei sega, ta on ikka lapselikult õnnelik, rahulik ja tore laps, eluga igati rahul, kui just parajasti lasteaeda minema ei pea! 🙂