Remondist ja Läti Depo’st

Minimalistlikuga eluga oleme vaikselt juba ära harjunud, nüüd on põrandalauad tagasi pandud, põrandaplaadid peal ja värvilaigulised, sest seinad ja laed said värvitud.

Remondiga on üldselt nii, et läheb natuke kauem, kui sa ise teed ja selleks kuluvat aega arvutasid, aga kui lepid kellegi teisega kokku, kes peaks tulema ja osa tööd ära tegema s eest – et näiteks 5 päevase pahteldamise asemel saaks päeva-kahega tehtud, siis võib selguda, et sellega läheb üle nädala.

Meil läks, aga kuna polnud aega oodata, siis otsustasime, et suuremaid seinu ei pahtelda, kaarega seina lootsime pahtelda ja värvida, mitte tapeedistada, aga no lõpuks käisime ja ostsime tapeedi ära. Raha läheb remondi käigus ju nagunii rohkem kui plaanid – ükskõik, kas teed säästuremonti või kapitaalselt. On ju nii?

Kuna Tartus on küll ja küll ehituspoode – vähemalt 5 – käisime need läbi, vaatasime tapeedid ära, leidsime mõned meile sobivas hinnaklassis ka, aga kuna ükski polnud selline, millega nii mina kui Mees kohe suure rõõmuga  m õ l e m a d  nõus oleks olnud, siis ära ei ostnud igaks juhuks. Aga see maaler, kes meile korduvalt saabuda lubas ja kohapeal käis isegi kohta üle vaatamas, soovitas väga seda Depo poodi Lätis.

Kuna me olime vahepeal Mehega laagris – trennid + lasteaia põandal madratsid + koolisöökla hommiku- ja lõunasöögid, õhtused tantsupeod – siis peale laagripäevade lõppu olime üsna väsinud ja nagunii remonti edasi teha poleks jaksanud, nii me siis käisimegi pühapäeval seal Valmiera Depo’s. Õnneks leidsin Lipsukese blogist kena õpetuse, mida sealt oodata ja mida mitte, nii et sellest oli palju abi.

Meenutas Tartu Bauhoffi, tapeedivalik oli umbes sama suur, aga hinnad algasid tõesti umbes 1-2 eurost. Ja need olid ilusad tapeedid, mina oleks ühe 2-eurosega rahule jäänud, aga lõpuks võtsime siiski ühe, mis meile mõlemale peaaegu meeldis. Meeldimiseks oli vaja, et hind jääks alla 10 euro rulli kohta, sest meil on ühendatud kaks tuba, seega päris palju seinaruutmeetreid ja parketi me juba ostsime, põrandapinda oli ka palju ja ei tahtnud eelarvet päris lõhki ajada. Meeldimiseks oli muidugi vaja ka seda, et poleks lumivalge, et poleks päris siledapinnaline (kuna me krohvitud seinu päris siledaks ei ajanud), et poleks peeneid triipe, mis mitte päris loodi aetud seinte puhul Monki-silmadega inimestel südame pahaks ajaksid kokkujooksvate triipudega ja no midagi tumedat me ka ei tahtnud, et ruume väiksemaks teha.

Lõpuks saime sellise tapeedi, mis meenutas kahtlaselt palju seda, mis siin enne seinte peal oli. 😀 Aga lapsed aitasid selle vana tapeedi meil maha võtta – õigemini kõik 3 kihti sellest maha võtta, nii et sellele läks terve päev, kuigi põrandalaudade ülesvõtmise järel olime osa tapeedist juba seina küljest eraldanud. Mina alustasin ja lapsed tahtsid rekordeid saada, selles mõttes, et kes kõige suurema jupi tapeedist lahti saab ühe ropsuga, saab rekordi. Tegelikult aitasid lapsed ka põrandalaudade alt seda liiva välja tassida ämbritega, mida meie Mehega ämbritesse kühveldasime – mina võtsin väiksemad ämbrid, siis jaksasin mina neid tassida ja keskmised lapsed ka.

Siis, kui tapeeti veel oli, aga põrandat suurt mitte. Enamus liiva on põranda alt juba lahkunud.

Suure toa alt saime 3 kärutäit liiva-kruusa minema veetud, aga seekord konte sealt seest vastu ei tulnud. Luud tulid vist üle-eelmine aasta lastetoa põrandalaudade alt. Igatahes olime iga õhtu nii väsinud, et lugesime Mehega kahekesi lastetoa diivanil Apteeke Melchiori uut raamatut, pead koos, kuni lapsed magama jäid. Üldiselt on hea kahekesi sama raamatut lugeda, mis sellest, et lugemiskiirus on erinev – sellega harjub. Aga seekordne lugu oli päris kõhe, lõpus ikkagi õudne ka. Ma neid eelmisi pole lugenud.

Meil ongi tavaliselt nii, et iga aasta jõuame heal juhul ühe toa tehtud, eelmine aasta läks suvi vannitoa ehitamisele ja enne seda on veel 2 tuba tehtud. Kööki tegime ainult pooleldi, ilma põrandat soojustamata, s.t. värvisime seinad üle, kui köögimööbel kulunud tapeedi taustal väga silma riivama hakkas. No ja siis pidime juba lae ka värvima. Aga eks köök on kannatlik.

Tapeedi koorimine on tehtud! Seinakontakte on kuidagi palju?

Väiksed lapsed aitasid ka natuke tapeeti maha võtta (peale kokkuleppeid, et me samu võtteid teiste tubade tapeetidega ei rakenda, kuigi see võib lõbus olla), aga üldiselt on nemad minimalistlikust elust kuidagi kõrvale jäänud, sest kõik ülemisele korrusele tassitud lauamängud, legod ja nukunõud-mööbel-nukud on korruse üle võtnud. Kui me Depo’st tagasi tulime, siis ma koristasin seal küll, aga puhtas ja korras ruumis on ju erakordselt hea mängida. Nüüd ma paar päeva sinna üles minna pole eriti julgenud, aga küllap ma ükskord tembutan jälle. 🙂

Deposse sõitis Tartust umbes 2 tundi, ilmselt sõltub liiklusest ka, kas on 8-autoline haagismajade kolonn ka tee peal või selle asemel näiteks rekkad. Meie võtsime kaasa ainult Väikse Piiga, kes on harilik 4-aastane ja reisib oma kahe kassiga (kumbki oma korvis), poniraamatu ja käekotiga, milles on 8 mudelautot. Kohapeale poodi olin kaasa võtnud võileiva, soolaseid küpsiseid ja mõned lagritsakommid, mida siis iga natukese aja tagant, kui ta ära tüdines, preemiaks sain jagada. Komme jäi üle, võileib sai ainult pooleldi söödud, küpsiseid ei kulunud üldse, sest meil läks poes vähem kui poolteist tundi koos kassast läbi tulekuga. Kassast saime küsimise peale tasuta selle Depo kaardi ja hinnad olid sellega tõesti soodsamad, s.t. see paarieurone tapeet, mis mulle enne meeldis, oleks maksnud kaardita 6.85/rull.

Kärusid oli seal kahte sorti, ühte sai panna lapse istuma, mõlemad variandid nõudsid münti. Loomulikult müüdi seal juba ka koolikaupu, nii et ma ostsin 4 lahedat suurt pintslit, paar vihikut (neid ma ostan nagunii jooksvalt aastaringselt, sest mulle meeldivad ilusate piltidega kaustikud ja teiseks ei kulu siis augustis peaaegu mingeid summasid kooliasjadele), ühe suure pildiraami (umbes A3-le) 4 euro eest, sest üks mu pilt on juba paar aastat raamitu. Tegelikult oleks ka odavamalt saanud, aga see 4-eurone oli ilusama servaga.

Keraamilised plaadid sauna jaoks olime juba juulis ära ostnud K-Rautast 4.99-ga, Depo’s olid samasugused 4.30. Mis seal olid odavamad, olid näiteks laminaatparketid – päris mitmeid 3-euroseid oli, 4-euroseid ka, Eestis vist olen kõige odavamaid näinud 6 euroga. Kusjuures Lätis Valmieras pidi neil ikkagi väike pood olema, ilmselt Riia pool on suurem valik, aga me ei viitsinud nii kaua ka sõita, pealegi tapeedihind koos kütusega… 🙂

Liimpuiduplaate oli ka suurem värvivalik kui meil. Hindu ei mäleta, aga Mees pildistas. Elektriasju ei vaadanud üldse, valisime oma tapeedid välja, ostsime ära ja hakkasime tagasi sõitma. Saime Valdeko’s süüa ka, see oli bistroo, kus osad lauad olid väljas ja sai vaadata jäneseid ja lambaid, liivakast ja mingid autod olid ka, aga kas elektriautod või kartautod a kas raha eest või mitte, seda ma ei tea. Mini-külakiik oli ka, millega Piiga kiikus. Liivakastis sai tasuta vaadata, kuidas 1-euro maksnud laps koppa juhtida püüdis. Piiga nimelt polnud näljane ja meie olime lootnud, et kui ta sööb, jääb tagasisõiduks magama. Õnneks jäi ta ikkagi magama.

Seinad on krunditud ja lagi üle värvitud, aga aknapõsed ja radiaatorid ootavad oma aega, tapeedil pole rambipalavikku tulnud, sest teda siin veel ei esine.

Aga jah, nüüd on meil ka seinad krunditud ja laed 2x üle värvitud, tundub hea mõte enne tapeeti väike remondipaus teha. Pesin eile lambidki üle, mille Mees alla võttis, sest laes olid need halliks ja karvaseks muutunud. Sõbranna juba hoiatas mind, et ma lampidega õrn oleksin, tema oli ka matti tooni lambid ükskord ilusti puhtaks pesnud. Peale seda polnud need enam matid, vaid ilusad säravpuhtad ja läbipaistvad. 🙂

Oh, ma tahaks veel sellist tantsimisega laagrit, ainult et siis ma ei võtaks baikatekke kaasa, et öösel surnuks külmuda soojale Eesti suvele lootma jäädes, vaid magamiskoti. Telgiga pole me nii mitu aastat enam lastega Kassinurmel ega mujal käinud, et hommikune enne päiksetõusu külmus oli mul täiesti ununenud. Oleks ainult, et see august nüüd veel kestaks ja kestaks… 🙂

Kahtlane statistika ja kiuslik spordikell

Eile sadas meile sisse statistikaameti küsitlejatädi. Ta väitis, et see võtab kuni pool tundi ja et Mehele olevat juba teatatud kirja teel, et tema pere on valimis. Mees kammis õhtul oma postkasti läbi ega leidnud mingit juttu teemal “kui te sellele kirjale ei vasta, tuleme ise kohale suvalisel ajal, ise teate.”

Igatahes oli see täiesti harilik küsitlejatädi. Vabandas kõige pärast, mida programm tema tööläpakas teada tahtis. Korduvalt. Toksis väriseva käega meie laste omavahelisi sugulasastmeid sisse ja kuidas meie oma lastega veel seotud oleme.. ja küsis, miks meil eluks vajalikke elektriga tehnikaseadmeid ei ole, näiteks video- ja dvd-süsteeme. Jäin vist väga rumala näoga talle otsa vaatama, kui ta küsis, kas me ei jaksa neid omale lubada. Hmm, kas keegi tänapäeval üldse midagi videomakiga teeb? Dvd-sid vaadatakse ju arvutist… või noh, ausalt öeldes olen tähele pannud, et ka videoid vaadatakse arvutist. Ja youtube’st, täiendas meie 5-aastane, kui mehele õhtul päevasündmustest rääkisin. M I N A  igatahes vaatan neid juutuubist, teatas ta tähtsa häälega klotsidest tolmuimejat ehitades. Õnneks oli olemas ka vastusevariant “me ei vaja seda”. Nõudepesumasinat ja värvitelekat ka ei vaja. Tädi vangutas omaette pead.

Siis ta uuris rahaasju ja vangutas jälle pead ja teatas siis, et tema küll rahaasjadega hakkama ei saa. Lapsed laristavad tal ka. Noogutasin, ei hakanud pead vangutama. Vanem Poeg juubeldas selle peale valjuhäälselt, aga tegelikult oli ta kõrvaklappidega arvutimängu sisse imendunud ega hõisanud küsitlejaproua jutu peale.

Minu meelest saime selle leibkonna uuringuga päris kiiresti ühele poole, aga aega läks ikka üle poole tunni, kuigi nii lihtne oli igale küsimusele Ei vastata.Õhtul selgus, et remondikuludega olin ikka mööda pannud ja nüüd on küsitluses viga sees, meie remondikulud on alahinnatud! Mina lihtsalt ei osta remondiasju. Kui palju vannitoa põranda- ja seinaplaadid läksid, seda ma teadsin, aga mitu korda neid juurde osta tuli, mitu korda vuugitäidet ja plaatimisputru jms ostma pidi, sellest pole mul aimugi, sest kui üle kolme korra neid samu asju osta, liigitub see lihtsalt sinna “päris palju vist” rubriiki. Eelarvefaili pole minu arvutis.

Siis ütles tädi, et nüüd ei ole midagi teha, peate hakkama päevikut täitma. Kaks nädalat panete iga ostu siia kirja – mitu grammi, mis leiba, mis hinnaga. Ja kui sööte väljas, tuleb märkida õigesse lahtrisse rist – kas sõite sööklas, restoranis või kiirtoidukohas. Kui tellite toidu koju, märkige ka kiirtoiduks. Teenuste, maksude ja muude maksete alla märkige kõik tehtud annetused ja kingitused ning laenu andmine. (???) Iga eseme ostu juurde märkige, kellele te selle ostsite! Kas oma mehele, endale või üle 14-aastastele lastele või alla 14-aastasele lapsele? Linnaliinibussi pileti juurde märkige, kus/kuhu sõitmiseks see on mõeldud. Sigaretid tuleb tükkides märkida, näete siia, iga päeva kohta. (Kes neid tükeldab??) Aga kõik poetšekid pange kahe nädala jooksul siia ümbrikusse, selle jaoks on Tallinnas tütarlapsed tööle võetud, kes neid loevad ja arvutisse kannavad.

??? Ma oleks nagu mingisse paralleelmaailma sattunud. Milleks???

No te võite võita ju 20-eurose Coop-toidupoe sooduskupongi! Igas kvartalis loositakse kõigi vastanute vahel mõned välja!

Vau.

Mulle tundub see küll hirmus eraellu tungimine, kui aus olla. Mitte et mul nüüd oleks hullult midagi varjata, aga mis järeldusi saab sellest teha, et ma ostsin eelmisel nädalal kaks paari crocsi kummikuid, aga kumbki neist ei läinud Nooremale Pojale jalga? 15-eurosed müüsin poolkogemata juba maha ka, aga 12-eurosed olid helerohelised, jäid Väikese Piiga kasvamist ootama. Sel nädalal ostsin 8 euro eest ilusa helesinise veekindla jope Trennitüdrukule kevadeks. Mis järeldusi sellest saab teha, kui ma ostangi teise (või kasvõi neljanda) ringi korralikke asju ja mis mul üle jääb, jagan reeglina tasuta edasi? Siis võib ju vabalt järeldada, et kõik peaks talveriietele/jalanõudele kulutama paarkümmend eurot lapse kohta? Maikuus ostsin talvekombe ka selleks aastaks, poest uuena, haruldane värk. 🙂

Kaks nädalat kindlas ajavahemikus kulutuste ülesmärkimist võib ju jätta mulje, et meil ei kulugi midagi, kui ma just enne seda olen ära maksnud kolme lapse trennirahad, esinemisriided/vahendid võistlustele, mõnisada eurot lasteaiaraha, koolitoidud, ostnud kõik sügishooaja riided eelmisel kuul – ja näete, on küll suurpere, tuleb kenasti välja, millegipärast on ainult 80 rulli tualettpaberit ostnud. Mida nad sellise kogusega teevad? 😛

Mees lubas veel mõtiskleda sel teemal. Seni läks ta Eesti Rahva Muuseumi mingile koostööpäevale. Mina viisin ta autoga sinna ja sain parklas oma imestamised täis imestada jälle. Kõik ülejäänud inimesed olid juba kohale saabunud, nii et meie saime vist eelviimase parkimiskoha. Nagu mismõttes, kell polnud veel pool kümmegi, aga ERMi parkla oli servani täis. Parkimiskohad olid väga stiilsed, jooned olid teist värvi tänavakividest ja mõeldud vist päris kõhnadele autodele, sest need maasturid ja muud läikivad masinad, mis seal seisid, said enamuses ust avada ainult max 40 cm jagu. Kui minema sõitsin, saabus parajasti veel umbes 10+ autot, aga kohta neile küll polnud. Kui ma õigesti mäletan, siis isegi Jurmala veepargis oli poole suurem parkla.  Aga jah, võibolla ma olen lihtsalt imelik, arvates, et autodega inimesed ei taha külg ees autoukse vahelt välja libiseda. Mina näiteks ei taha. Tuulest ma ei räägigi – ja seda oli seal tühja välja juures ikka piisavalt, et autouksega võimsaid mõlke lüüa nõrgemate käelihastega inimeste käest pääsedes. Sügistuuled 😉

Kellalugu ka. Mul on spordikell, no selline numbritega ja nuppudega ja muidu nunnu kobakas. Mitu aastat juba on, vaatan iga päev sada korda kella ja kui mõnikord vaja, siis pulssi ka. Aga mu kell on viimasel ajal päris pahane, kui ma olen jooksmise ajal pulssi vaatama hakanud. Higise käe pealt tema igatahes pulssi ei mõõda! Enne on nõus mul salaja hommikust äratust sisse lülitama (kuigi ma selleks seda kella ei kasuta).

Mõtlesin, et kavaldan kella üle. Jooksen pisut, vaatan, et tahaks pulssi vaadata – kuivatan salvrätikuga käe kella alt ära ja siis – voilaa!! Saan ikka oma pulsi teada!!

Aga ei. 😛 Kaotasin telefoni taskusse pannes oma salvrätiku ära – oma koduõue muidugi, nagu järgmisel päeval varavalges selgus. Ei mingit pulssi keset jooksu. It’s a secret.

Vaatasin Aliexpressi – novot, igasugu ägedad spordikellad alates 11 eurost. Nii- ja naasugused, kõik pildi pealt väga sportlikud, tutvustav jutt paljulubav, no nagu ikka.

• See kell on veekindel!! Vana nali – see, mis mul käe peal on ja higi kardab, see on ka jutu järgi veekindel.
• See kell jälgib su unemustrit! Katsu sa siis pärast öelda, et oled puhanud, kui kell teatab, et tegelikult sa ikka ei maganud piisavalt hästi. Masina vastu ikka ei saa.
• Annab sulle teada, kes ja millal kirjutanud on, et sa rahutult telefoni või arvutini jookseksid, olidki liiga kauaks oma telefonist ja meilidest lahus. Elu võib ju nii sinust mööda minna!

Ma vist ei ole sellise uue kella jaoks veel küps. Võib-olla siis, kui vanal kellal patarei tühjaks saab ja kui see patarei igal pool rohkem maksaks kui uus kell… Aga mulle tundub, et kellel on need Fitbiti-laadsed kellad, on enamuses siiski rahul? Miks nad muidu seda kella kannavad? Või ikka aja vaatamiseks, sammude lugemise eufooria ununeb paari nädala pärast? Kas parem on aasaga rihmavariant või kahe nupukesega kinnituse variant? Kas magamise ajal ei sega, kui kell und loeb – peab see selleks käe küljes olema? Või hoopis ajude juures passima, ilma kehalise kontaktita, et mitte und rikkuda? Mulle nii meeldib ilma kellata ja muude lisanditeta magada. Villaseid sokke kannatan ka magades ainult esimene tund aega välja, lihtsalt selleks, et magama jääks, kui varbad külmetavad.

Tuleb hoopis vesti edasi kuduma hakata! Kõik lõngad ootavad mind juba aknalaual! ❤

Rattalukkude salapärane elu

Tahaks millestki toredast kirjutada, aga toredad asjad on kõik parajasti kuidagi passiivsed ja mitte nii toredad asjad on usinalt aktiivsed. Ma tean, et nad lähevad kuhugi mööda – mõni tulevikku, mõni ma ei tea kuhu, aga vast tekib sellega ikkagi ruumi headele asjadele ka.

Headest asjadest rääkides – Maisilabürindis käisime tookord ära, kui sellest krjutasin, et peaks minema. Oli küll maisi, kõvasti kohe. Saabus järjekordne näide sellest, kui hea on omada lapsi – nimelt olin mina paaris Trennitüdrukuga ja see oli täielik vedamine! Mina eksisin esimese viie minutiga ära, kuigi ma vaadasin kaarti ka seal tordi sees, aga midagi polnud teha. Kui ma juba linnas orienteerudes kenasti ära eksida oskan, pole maisipõllul ju erilist muud lootust. Igatahes päästis tütar mu välja ja leidsime vajalikud kohad üles, kuni Mees Vanema Pojaga ülejäänuid otsis. Vanem Poeg oli minusse, aga temal polnud ära eksimiseks vaja isegi kaarti vaadata. Tore igatahes, et Mees Trennitüdrukuga paari ei sattunud, muidu oleks mina autoparkla leidmise lootuses kusagil Pisisaare küla kandis mööda maanteed edasi jalutanud. Üks mees igatahes jalutas sinna vastassuunda, kui me minema sõitsime. Pärast Endomondo ütles mulle, et tordikujulisest jalutamisest oli asi ikka väga kaugel, kuigi kella kõndisime küll läbi.

Pilt on pärit Tore talu kodulehelt. Nüüdseks ilmselt pisut rohkem maha sõtkutud kui 3 nädalat tagasi.

Vanem Poeg hakkas jälle sellises trennis käima, kus kimomot vaja läheb. Eelmise aasta kimono püksid olid väga lühikeseks jäänud, sest millalgi märtsis vist jättis ta käimise katki ja oli kohe vähem kurnatud. Aga ta ise ei pööranud lühikeseks jäänud pükstele tähelepanu. Mis sellest, et veel veidi ja pikkadest pükstest oleks juba põlvpüksid saanud. Samamoodi oli ta imestunud, kui kuskilt imelikust kohast raamaturiiulite juures tema valge kimonovöö välja tuli. Minu uurimise peale, kas ta siis seni on käinud kimonoga ilma vööta trennis, vastas ta lihtsalt Jah. 😀

Siis ma tegingi seda, mida ma naudin ja milles ma hea olen – otsisin kiirelt läbi kõik spordikaupade teise ringi müümise kohad ja leidsin parima pakkumise kodulinnast, just sobivas suuruses ka!  Sain õhtul juba kätte ka. Nii rahul, jälle päris mitukümmend eurot kokku hoitud. Aga ega siis nii lihtsalt need asjad ei lähe – kui tuleb selline suur rõõm saavutusest, tahaks ju seda veel kogeda! Mõtlesin siis Nooremale Pojale ka jalanõusid leida. Käisin ortopeedilisi jalanõusid otsimas, aga sügis on teistelegi kätte jõudnud! Polnud mingeid meie vajadustele vastavaid jalanõusid, mis oleks hüppeliigese ümber kõrgendatud ja heade pikkade krõpsudega. Alles oli vaid viimane paar siniseid nööridega saapaid. Nendega saaks käia, sest ise saaks ta need jalga, aga nööride korralikult kinni sidumisega ei saa meie laps küll hakkama ja õpetajatele seda tööd juurde teha absoluutselt IGA õuemineku kord ma ei tahtnud.  Olgu, paari nädala jooksul peaks neile laekuma laadung järgmisi botaseid-saapaid.

Seniks hankisin soodsad lisakummikud – sangadega crocsid – millest üks läks talle jalga ja teine mitte. Hmm. Postiga tellimise värk. Kummikud jäävad järelikult mõneks aastaks ootele, kuni Väike Piiga neisse sisse kasvab, järgmisi kummikuid pean paar päeva veel ootama, kuni neid saab osta. Proovimisega ostsin veel ühed krõpsudega poolsaapad, aga kuna need pole piisavalt ortopeedilised (kuigi eccod), peavad need tõenäoliselt vaid mõned nädalad vastu. Noorem Poeg kannab neid lihtsalt nii, et ühe jala king kulub viltuseks ja teine ei tee teist nägugi. Saabastega on vähemalt lihtsam, nende puhul ei hakka nii segama, et üks jalg pea numbri võrra teisest väiksem. Suviste rihmikute puhul läheb see lahtine ninaosa muidu iga sammuga kahekorra ja sellepärast eelistangi poodi, kust saab tellida ühe suurema ja ühe väiksema numbriga jalanõu.

Koolis veel ei köeta, hakkasin endale vesti kuduma. Mitte ringvarrastega nagu eelmine kord. Siis sai vestist kogemata hoopis suur, imeilusate värvidega pehme ja karvane soe titetekk. Ma ei tea, miks neid silmuseid nii palju tuli, et ligi meetri välja andis, aga vähemalt oli hea lihtne kududa (kui ma ise ka aru sain, et see kuidagi vesti ei meenuta). Nüüd ma plaanin ikkagi vesti vestiks kududa, esitükk sai tehtud ja meenutab isegi kergelt vesti esikülge. Ma nimelt koon jälle mälu järgi, mitte mingi mustrilehega. Aga ma olen niimoodi Trennitüdrukule pikkade varrukatega ja kõrge kaelusega kampsuni kudunud mitu aastat tagasi, see tuli küll ilma suurema pusimiseta välja. Vist. Väga külm talv tuli lihtsalt ja mul oli järgmiseks päevaks plaan kampsun valmis kududa, aga ikkagi läks kaks päeva. Jäme villane lõng ja jämedad vardad on mu suured lemmikud. 🙂

Proovin kududa siis, kui lapsi lõunaunne panen, aga iga kord see ei õnnestu, vahel mul saavad närvid enne otsa ja ma lahkun – või siis jään ise kogemata magama. Seda on ka juhtunud, aga õnneks mitte viimasel ajal. Noorima lapse energiatase on lihtsalt selline, et mina ei tea, kust tal see kõik tuleb, aga teki alla ära mahtuda ei õnnestu. Vahel ma soovin, et ma ka nii palju tehtud jõuaks ja üldse ei väsiks, isegi kui mu ülesanded on teistsugused kui diivanilt suusahüpete tegemine või toa, köögi ja koridori vahel ringiratast jooksmine.

Samas Trennitüdruk jaksab ka trennist koju tulla, kui ta on enne seda vähemalt 7 tundi koolis veetnud ja sellele kõigele vaatamata saab ta veel köögi õhtuse koristamisega kenasti hakkama. Otsustasin, et mina enam õhtuti kööki koristada ei taha ja nii siis leppisimegi kokku, et tema tegeleb sellega see aasta. No et potid-pannid oleks pestud, võimalusel sobivas kapis ka, leivapuru oleks rösteri juurest lahkunud, tühjadest leivakottidest ja igavlevatest kruusidest rääkimata. Kööki mittesobivad asjad võiks ka lahkunud olla sealt ja oma kohale minna, pajalapid oma kohas rippuda ja köögipõrandale astumine võiks olla puhas rõõm. Ja nii ongi, enne magamaminekut tuleb veel mulle või issile ette näidata köök.

Tänu sellele olen nõus tal mõnikord isegi trennis järel käima, eriti nendel päevadel, kus trenn 2,5 tundi järjest kestab ja pärast 2 bussiga koju peaks tulema, kuigi on jalgrattaga käimise ilmad. Veel. Külm on küll juba näppudel, märkasin ise. Aga põhiline jama on see, et nii palju punaseid ratta tagatulesid kulub. Mulle tundub, et ma olen see rattavarustuse maaletoojate suurtoetaja, sest ma muudkui ostan rattalukke ja rattatagatulesid. Esituled, mis põlema on pandud, nendega pole ju muret, on täiesti märgata, kui need peaks äkitselt su ratta küljest lahkuma. Tagatuled on hooletumad. Neid kaob iga aasta.

Jalutuskäruga kadus ka neid, aga rattaga ikka rohkem. Rattasõitjaid on meil pidevalt, seega punast tuld peaks olema vähemalt 3 tükki, et ühe ikka leiaks, kui sõitma minna tahad. Aga siis pole enam rattalukku. Võimatu lugu, aga võtmeid meil leidub!

Eelmisel nädalal otsisin rattalukku, mis saada olevate võtmetega kokku sobiks ja ühe leidsingi! See oli see vana jäme aheldatud lülidega lukk, mida võti ei keeranud ja mida ratta küljest ka lahti ei saanud. Küllap Mees tuleb varsti komandeeringust koju, mõtlesin ma rattavõtit luku külge jättes (sest ma ei saanud seda enam välja ka, kui suure rammuga ta sinna lukuauku olin saanud) ja unustasin kogu selle loo, kui poja rattale selja keerasin.

Siis tuli laupäevane rattamaraton – Mees oli küll koju jõudnud, aga mul ei tulnud nii imepisike asi nagu ratta küljes tolknev poolemeetrine pael rattavõtmega üldse meelde. Laupäeval oli mul koolitus ka, nii et olin kodust ära. Lastele olin jätnud juhise, et mindagu rattamaratonile. Nii nad siis sõitsid, kuni poole maa peal vist ikka see paelaga osa kuhugi kodarate vahele kinni kiilus ja võti välja tuli. Poeg ka nii väikest silmatorkavat paela ei märganud, aga Trennitüdruk oma kohaloleva tähelepanuga jagas asja ära, võti sai luku küljest eraldatud ja keegi ei tea, kuhu see sai. Vähemalt pesumasinas pole veel vastu tulnud. Lukk on endiselt rattasadula ümber. Ülejäänud erinevate tähemärkidega või siltidega võtmed – X. /tagavara / see vedru moodi lukk / – jne on neile külge kleebitud, aga lukud on lahkunud ja ainult üks on veel vedru moodi lukkudest alles, aga sellel pole võtit. Trennitüdrukul on see kusagil olemas, ma loodan, aga ta pole seda tagasi pannud sinna, kus on selle Koht.  U-lukk on ka olemas, raske ja turvaline. Ei lähe kodust üksi kuhugi, tõesti turvaline, kodulembene lukk. Ma mäletan, et sellele sobis võti, mille küljes oli roheliste liblikatega patsikumm, aga kuhu see peale Vanima Tütre Tallinna kolimist jäi, ei tea.

Ma olen isegi erinevates poodides käinud, nagu Rimi, Jysk ja Koduekstra. Rattalukke on, aga selliseid, mille vist kääridega ka pooleks hammustaks, nendele ma ei raatsi raha kulutada. Siis on veel sellise pikkusega lukke, mille saab napilt ümber jalgratta keerata, toruni kahjuks ei ulatu, sest ausalt, 30 cm pikkune rattalukk? Ei tahaks nagu nelja sellist ka osta, et neid omavahel kokku ühendada ja ketti heegeldada.

Peab vist kunagi jälle pärisrattapoodi sattuma. Sellise ussi-kujulise luku võtaks küll, aga pilt on pärit internetist. Seni võiks need kodused rattalukuvõtmed niipidi sigida, et mõni rattalukk ka välja ilmuks. 🙂

Mänguasjade migratsioon

Meile on saabunud uus laadung täppe. Tuntud ka tuulerõugetena. Aga vähemalt on 1.septembril haigestunu just terveks saanud ja nüüd siis Väikese Piiga kord. Vähemalt peaks siis kahe nädala pärast kõigil põetud olema, hurraaa! Kahjuks on Piiga natuke metsik loomake ja rohtu panna ei lase. Selles pole midagi imestama panevat, ta ei lase ka muul juhul rohtu panna, küll aga on ta nõus mind külma veega niisutatud vatipadjakestega tupsutama. Ma kohe hüppasin ehmatusest, aga mis teha, inimene harjub kõigega.

Vähemalt salvik pääses vatitupsudest. Küll ma imestasin, kellest jutt käib, aga uulelõugat‘ega loomake on tegelikult punkarisoenguga ükssarvik. See ‘salvik’ saabus meile ühe teise ema salasepitsusena, kui me neil külas käisime ja ära minema hakkasime ning ta kohaliku loomakese meile kaasa poetas, et me seda kunagi tagasi ei tooks. Nii et tema teismeikka jõudnud tütred ei näeks, poegadest rääkimata. Küllap ta ei jaksanud rohkem ise seda elukat põrandalt koristada.

Hoopis üks teine ükssarvik kui see meie kodune, aga käsitsi tehtud ja 7,5cm pikkune! Uskumatu töö! Valmistamise õpetuse leiab siit !!

Olen minagi nii autosid edasi sokutanud. Mitte neid lemmikautosid, mis iga päev põrandale kildudeks kukuvad, vaid neid ohutumaid, mis alati ühes tükis on ja sellepärast kellelegi enam huvi ei paku. Nooremas eas on aga kompaktsed masinad minev kaup, seega saab neid alati noortele huvilistele kaasa panna. Mänguasjade migratsioon.

Mees jõudis konverentsilt tagasi, lendude hilinemiste ja edasilükkamiste kiuste. Mina jõudsin käia ühel lastevanemate koosolekul, aga järgmisel nädalal on neid veel 4, neist vaid kaks samal päeval ja kellaajal. Ootan neid huviga, sest jälle hakkab teema “mis me jõulupakkidesse paneme” ja siis saab erinevaid inimtüüpe jälgida. Olen ära näinud Kommid-peavad-olema-grupi, Teeme midagi looduslikku või käsitööd-grupi, Raamatuid-võib-alati-kinkida ja Raamatud-meil-juba-on, no way!-grupid, siis on kindlasti liikvel Lepime Midagi Kokku, aga mina kingin ikkagi elektrikitarri-emad. Lisaks Kalevi ja Läti kommitootjate bukletid, mille abil saab vaielda tunde, mida, kas ja kui palju võtta, keegi nõuab kommide vahetamist üheainsa glasuuritud piparkoogi vastu… ja lõpuks ei otsustata midagi ära. Või no otsustatakse ära, aga detsembris kirjutab Kalev vastu, et ups, meile meeldis teie tellimus ja see, et raha sai makstud, aga midagi läks nässu ja meil pole enam komme.  Ja seda kõike päiksepaistelise vananaistesuve taustal…

Ah jaaa, kaks koolituspäeva oli mul ka just, sain käia tööstuses. Väga huvitav oli ühes tööstuses, mis meie oma kodulinnas juba aastakümneid möllab ja kurke purki paneb. Õpilasi nad sinna küll ei lase, hoiatati meid. Eks meie püüdsime kõik juuksekarvad mütsi alla peita, korjasime kaelast ära ehted… Mul rippuvaid kõrvarõngaid polnud, sest isa ei lubanud mul 8.klassis kõrva auke teha. Igatahes liigitusid need rippuvad kõrvarõngad ka keelatud aineteks.  Mu ketsilukud olid ikkagi salapäraselt rippuvad-lehvivad, sest need olid siniste susside jaoks liiga kõrgel ja kitli jaoks liiga madalal, aga ma südamest loodan, et mu ketsid ei tekitanud mingit salapärast kvaliteedi langust ei hakitaval kapsal ega muudel köögiviljadel. Kõrvitsalaadung, mille üks kasvataja oli neile toonud, oli vist kõige võimsam kõrvitsavaatepilt minu elus üldse. Need olid hiiiiigelkõrvitsad ja nendega oleks saanud vist pool kooliaula põrandat kinni katta. Või kolmveerand aulat, kui maakooolidele mõelda.

Teine põnev värk oli see masin, mis kontrollis, et kas kaaned on pealt lohuga. Üks ei olnud, see visati välja. Selleks ettenähtud kohta siiski, mitte aknast välja.

Teine tööstus oli hoopis teistsugune. Seal polnud muud teha kui juustu süüa. Mina kahjuks olen mõnikord pika taibuga ja viiest alustassil olnud juustust suutsin ära eristada selle, mis oli juba väga siniseks kiskunud ja selle, mis oli lisaks selgelteristatavale sokihaisule juba kollakashalliks tõmbunud. Ülejäänud kolm juustu olid kõik sama värvi, mis sellest, et kitse, lamba ja lehma või midagi selles stiilis. Üks oli hea, teisi võis ka tühja kõhu peale proovida. See-eest tuli paljudel kaaskoolitujatel meelde, kuidas neil reisil olles/reisilt tulles juustud halvaks on läinud. Meenus mullegi, kuidas peale nädalast kojusõitu Prantsusmaalt autokülmik streikima hakkas ja kangekaelselt 28 kraadi hoidis, kuigi auto oli jahtunud 24 kraadini… ja vanemad ei teinud minu jutust väljagi, et see on täitsa hea juust, ma ise ostsin, vaid suunasid mind kindla sõnaga vaarikapõõsaste juurde. Kuna nad lubasid mind mitte koju lasta, kuni ma juuste maa sisse pole kaevanud, olingi sunnitud need avama ja maha matma. Isa tunnistas aastaid hiljem, et oli neid õhtul sügavamale edasi matnud, kuna lehk ei tahtnud niisama ruttu kaduda… Vot siis seda valgehallitusjuustu!

Tänane koolituspäev möödus aga jootekolvi ja päiksepatareide elementidega, mille pidime kamba peale kokku jootma ja pildiraami sisse kleepima, et pärast saaks klaasi peale panna ja sellega telefoni laadida päikese käes. Suutsime jootevedeliku laua peale ümber ajada, nii et korraks tekkis isegi põnev moment, aga kuna keegi laialdasi happekahjustusi ei saanud, lõppes kõik siiski hästi. Päikest polnud, aga teisel katsel, kui tark tütarlaps Balletikoolist muunduri juhtmed ära vahetas, hakkas vähemalt led-lambike meie heaks tööle. Nüüd siis saavad kõik endale ebayst üksikuid tükikesi räniplaadikestest tellida ja traati ja Tööriistamarketist jootekolbe.. Aga paljud neist õpetajatest tegelikult õhinapõhiselt järgmisel korral klassi hüppavad ja hüüavad, et nüüd hakkame telefoni laadima, kes tahab laadija teha ja enda telefoniga katsetada? – seda ma ei tea.

Lihtsam on septembripäikese käes kooli õuepaviljonis istuda ja klassiga arutada, millest neil luud koosnevad, mis vahe on kollasel ja punasel luuüdil ja kuidas ma teismelisena trennis ükskord luuümbrise põletiku sain, kuigi mulle paistis see lihtsalt 2 kuud püsiva hariliku sinikana. Ja miks on oluline, et laste luud sünnituse vastu peaks? Kuidas aru saada, et beebidel on sünnitusjärgne rangluumurd? Kuidas koljuluud sünnituse ajal kenasti nagu kapsalehed üksteise alla võivad nihkuda ja miks ei lubata mõnikord tuharseisus sünnitada, aga mõnikord lubatakse? Miks hakkavad 30.datest eluaastatest inimestel luud hõrenema, aga mõnel juba 10-aastaselt? Ja nii edasi.

Päike paistis tunni lõpuni soojalt ja tuul puhus tasakesi peale, nii et magama ei jäänud keegi. Tööstust ei igatsenud ka vist keegi. Vahel mulle täitsa meeldib koolis! Küllap füüsikaõpetaja joodab ise neid kolbe. 🙂

Viitsimise küsimus?

Koolitused, infopäevad, koosolekud, õppeprogrammid… Ükskõik, kas õues on seene- või päikseilm (või mõlemat), iga sügis on need ülalmainitud platsis. No tegelikult on hea, et neid korraldatakse, et huvilised saaksid kursis olla ja oleks nagu millegi üle kontroll, inimesed kutsutakse kokku ja neid teavitatakse, isegi kui see midagi ei muuda.

Mõnikord kerkivad mul need rumalad küsimused, et Miks peab peaaegu alati küpsiseid ja saiakesi pakkuma? Miks must tee ja must kohv? Miks keegi ei raatsi näiteks puuvilju pakkuda? Piparmünditeed teha? Nii palju on neid inimesi, kes ei jaksa üle 2 kohvi päevas juua, aga midagi muud ka kohvipausi ajal ette nähtud pole (kui veab, saab kuuma vett või kohvipiima juua, aga siis vaatavad teised viltu) ja kelle organism pole veel karastunud, saab öösiti kohviärevust magneesiumiga maha suruda või niisama tunde voodis keerelda.

Seega olen alati hästi rõõmus, kui praegusel Võta Õunu!-ajastul on inimeste kogunemisel ka suur õunakorv Eesti õuntega, nagu eile! Kurvaks teeb seal juures ainult prügiteema.

Olen keskkonnateemalised kokkusaamisel. Kõik 10+ esinejat räägivad, kuidas nende juures saab prügi, jäätmete sorteerimise ja keskkonnasõprade programme ja Oi kui tore, et juba lasteaialapsi saab kaasata sinna ja koolidele on meil kümneid ja kümneid programme ja õpikodasid, AGA kogu sellel keskkonnainimeste kogunemisel on üks prügikast, kuhu loobitakse sisse õunasüdamed, sidruniviilud, plasttopsid, pabermaterjal ja kommipaberid, vabandust, kommikiled. Isegi draakonikommidel pole enam tavalisi kommipabereid ju ümber, sest need laguneksid looduses ära. Paneme ikka midagi läikivamat sinna ümber.

Küsisin korraldajalt, miks? Miks ei võiks olla ürituse korralduspunktide juures lauset, et kes saab, palun tulge oma kruusiga? Või miks ei saa selleks ürituseks laenata kohapealt või vastavast nõudelaenutusest kruuse? Või miks ei võiks suure kommikausi juures olla karpi sildiga “Palun kommipaberid SIIA!” ja õunajäätmed koguda mõnda teise väikesesse kaanega karpi sildiga biojäätmed? Sinna saab ju õunasüdame peale joonistada, kui kõik eesti keelset silti ei loe. Kui kaas on peal, ei tule õunasiidri aroome ega puuviljakärbseid ka.

Aga ei, korraldaja arvas, et kruusid kolisevad, kui neid tuua. Ja nagunii keegi ei tuleks oma kruusiga. Või noh, niigi palju on ju teha, teisi asju ka tuua. Mõistan, korraldaja korraldabki igasugu asju, tihti oma töökohustuste kõrvalt.

Kuid delegeerimine aitaks siingi. Kui abilist toimumiskohas võtta pole, saab ju otsida vabatahtliku või mitu. Niisama lihtsalt, et kirjutad ürituse toimumise infot laiali saates kõige alla rea, et vajaksin ühte abilist, kes aitaks paari asjaga kohapeal või võtaks vaevaks kodust tuua tühi karp, kuhu panna plastpakend või saaks hiljem nt. kodusesse komposti viia biolaguneva kraami.

Kas see on viitsimise taga? Või tundub see lihtsalt utoopia, et me peaks prügi sorteerima lihtsalt iseenda pärast?

Isegi kui ma olen ainuke hull, mul ükskõik. Mulle lihtsalt tundub see nii normaalne, kerge, lihtne, et panen pakendi ja põletatava kraami olmeprügist eraldi, et saadan munakoored kanadele tagasi koos munarestidega, et kana perenaine ei peaks kanadele munakoore valmistamiseks kaltsiumi poest juurde ostma jne. Võib-olla on aga põhjus hoopis selles, et ma olen elanud kohas, kus KÕIK sorteerisid. Kõike. Eraldi. Värvilist klaasi, värvita klaasi, ajalehti, muud paberkraami, metallpakendeid, plastpakendeid, paksemat plasti jne.

Seal oli küll algul keeruline, sest võõrkeelest ei pruugi kõike aru saada, aga õnneks olid pildid ka peal ja seal elades olid sorteerimise anumad algelisel kujul (2 prügikasti ja üks määrdunud karp biolagunevatele) üüripinnal juba olemas. Sorteerimisharjumus jäi külge ka teistele peale minu ja Eestisse tagasi kolides polnud küsimustki, kas sorteerida edasi või mitte.

Käisime Vanema Pojaga (kes oli siis lasteaiaealine, aga ilma lasteaiakohata) kiriku juures laste mängutunnis. Peale laulu-mängutundi tuli alati see hetk, kus vanemad lastele süüa andsid – kes kaasavõetud banaani, kes soendas putru või püreed. Kohapealt sai osta puuvilju (sümboolse tasu eest). Alati oli olemas 3 väikest prügikasti laua peal – biolagunevale, pakendile ja paberile. Mitte kunagi ei olnud lastele söögiks küpsiseid või saiakesi, kuhu me ka ei sattunud! Käisin keelekursustel. Jälle – ei mingeid küpsiseid, komme ega saiakesi, puuvilju või pähkleid aga küll, kasvõi kuivatatud kujul. Ikka prügi sorteerimise võimalusega.

Nüüd, kui koolides on säästliku arengu teemad ja lasteaedadeski räägitakse puuviljade kasulikkusest, võiks ju ikka katsetada seda sorteerimist. Läheb üks kord valesti – no mis teha. Äkki teinekord läheb paremini. Igal juhul etem kui see variant, et parem ärme proovimegi, nagunii ei õnnestu. Mõnes koolis teevad koolilapsed ise loovtööna lisaprügikaste, et saaks sorteerida omatehtud prügikasti. Kaval, oma käteööse suhtutakse hoolivamalt nagunii.

Samas on linnainimesed ikkagi rõõmsad, pakendikonteinereid leidub paari kilomeetri raadiuses mitu ja eramajades saab tellida ka tasuta pakendikoti äraviimise teenuse. Maal elades pead ikka ise klaasi, metalli ja pakendi eraldi korjama ja linna sattudes konteinerisse viima. Vähemalt Saaremaal töötas see küll nii. Kõik maa seest vastu tulnud klaasikillud, metallitükid ja kilekotid saime kokku koguda ja minema viia. Siis, kui minekut oli, mitte ekstra. Seda klaasikildude tegevust jätkub meil seal veel aastateks…

Mind nii huvitab, millal me selleni jõuame, et sorteerimine – selleks ettenähtud prügikasti – pole raske, kui pead ühe sammu rohkem astuma teise prügikastini või pead lihtsalt köögikapiust/sahtlit rohkem lahti tõmbama, et tagumisse kasti ka midagi visata. NAGUNII pead ju ära viskama asja.

Kui korraldad üritusi, hangid endale mingi koguse tasse ja lusikaid, kasvõi laenad, kui üritusi on harva. Kui vajad abi korraldamisel, uurid, kas on vabatahtlikke abilisi üritusele tulijate asjus või kasvõi Vabatahtlike Väravas. Arvate, et kes see ikka sellega nõus oleks? Ma küll arvan, et tõenäosus on nullist suurem. Kolmandik Eesti elanikkonnast kõlab ju paljulubavalt!?

Ma vist hakkan ise ka otsast torkima selle nädala ülejäänud koosolekute-koolituste korraldajaid, kas nad on selle teema peale mõelnud. Äkki saab kuidagi väiksema prügikogusega? Kõige hullem, mis juhtuda saab, on see, et mulle öeldakse, et ei viitsi/ keegi ei jaksa korraldada/ ei vastata üldse. Aga see pole ju eriti hull, arvestades seda, et kusagilt peab ju alustama. KEEGI peab ju natuke energiat sellesse panustama, kui keegi teine ei jaksa. Ja kui ma nagunii PEAN lastevanemate koosolekul käima, siis äkki ma olen see keegi.

Kõige parem, mis saaks juhtuda, on see, et keegi on juba selle kõige peale mõelnud! Jeeee! Asjad liiguvad!! Nii ma vast saangi teada, et ma pole üksi ja mul on mõttekaaslasi. 🙂

Ideid ka natuke lõpetuseks:

Pildi juures on artikkel ka, kuidas sorteerimist Blahh’ist Ahhh!-ini viia: siin.

Prügisorteerimisnurgake garaaži, pilt aadressilt Home Storage Solutions 101, link siin.

Selleks ei pea tohutut kogust uusi vidinaid/plastikut juurde ostma, saab taaskasutada vanu ämbreid, kilekotte, pappkaste vms, mida üle on jäänud. Kui ideid ei tule, küsige lastelt! 🙂

Ikka veel täitsa suvi

Eile oli just selline tunne, nagu HU kunagises laulus, et Ja suvi ei lõppenud kunagi juulikuus.. Selles mõttes, et sel aastal on päris palju olnud suve moodi suve.

Saab käia ilma kampsuni ja jopeta. Saab ka muud teha kui ainult ülepäeva muru niita. Saab tohutus koguses maasikaid, siis vaarikaid ja nüüd juba räägitakse mustikatest, mustsõstardest ja seentest. Saab teha neid asju, millest ma talvel alati mõtlen, et kui suvi tuleb, siis teen!

Loomulikult ei ole ma pooligi neist soovitud tegevustest tehtud jõudnud. Minu suured plaanid kõik ära koristada – kaugel sellest! Olen küll alustanud, siit sealt koristanud -hommikukohvi kõrvale köögi sodisahtlit,

Köögisahtli Enne ja Nüüd:

pesuruumi “tõsta kõik toodud kotid siia”-piirkonda, ühe lapse väljakolitud tuba on täiesti puhas, v.a. tühi voodi ja tühi kapp. Aga ikka on palju asju veel teha. Suur maja on teinekord just selline maja, mille pärast ma kunagi ammu 9 aastat tagasi väikesesse korterisse kolisin – koristamiseks mõeldud piirkonnal on PIIRID. 🙂

Kui keegi toob paar kotitäit asju, “sest sul on palju lapsi”, siis mõnikord ma jõuan kõik sama päeva-paari jooksul läbi vaadata ja ära sorteerida, mida alles hoida, mida edasi anda. Mõnikord mitte. Sorteerimine suuruste järgi järgmisteks aastateks õige suurusnumbriga kasti – a la Tüdruk 86  või Poiss 128  kõlab ju lihtsalt ja loogiliselt, aga välja kukub ikka nagu tavaliselt: osadel asjadel pole suurust enam sees, osadel asjadel on plekk (kui see välja tuleks, paneks küll oma lastele tagavaraks, aga seniks panen pessu ja siis on juba teised asjad ära pakitud kuhugi).. ja mul on üks kotitäis asju, mida kindlasti ei kannaks ja edasi ka ei annaks, aga sellest saab “kunagi” teha midagi, kas siis kindlas värvitoonis kaltsuvaiba (see mõte hakkab juba üle minema), lapitehnikas midagi (sest Kreeka Pähkli seelikud on niiiiii ägedad!) või siis täita nendega lihtsalt ühte suurt patja. Sellist põrandal istumise patja, mida padjasõjaks kasutada ei saa, aga niisama istumiseks ja raamatu lugemiseks võiks täitsa mugav olla. Meil neid iga nurga peal raamatulugejaid on viimasel ajal ainult üks, seesama, kes perega reisil käimise järel reisimuljete kirjandisse kirjutas, et “mina lugesin Ürgsortsi läbi”.

Tema peakski väljakolinud lapse tuppa kolima suvel. Tuba ise on pisike katusealune, aknast kõige kaugemal nurgas on voodi ja lähemal on kaks pisikest riidekappi, aga laud või tool sinna küll ei mahu. Nii et padi kuluks ära küll. Selleks oleks vaja ainult sobivas suuruses padjakott õmmelda ja kõik asjad väikesteks ribadeks lõigata. Muidu jääb padi väga muhklik ja klombiline, jutustab internet. No üksikuid lastesokke vast lõikuma ei pea, neid on mul PALJU. Vanasti ma kogusin üksikuks jäänud villaseid sokke ja kindaid, et neist voodi ette sooja vaipa teha, aga sellest mõttest olen ma juba loobunud, sest meie põranda peal oleks see ilmselt libe ja lahkuks kohe sobivas suunas (nt. voodi alla) ja kui villased asjad on mustad, tulevad koiliblikad ja siis peab ju plaksutama hakkama (minu irratsionaalne hirm). Aga no selle peale, et suvel iga päev tunnike mingeid ribasid millestki lõigata, pole ma küll raatsinud aega kulutada.

Samas meil üks suur padi on, mille leidsime siia majja kolides ja see on vägagi kasutusel olnud Vanimal Lapsel. Kui ta nüüd ära pealinna kolis, krabas selle endale Trennitüdruk, kuigi Vanim Laps arvas, et kohe, kui tal mingi ühikakoht selgub, viib ta oma suuure padja sinna kaasa. Vanim Poeg ei ütleks ka koos toaga saadud padjast ära, nii et soovijaid on. Peabki vist nemad lõikuma panema neid riidehelbeid.

Väike Piiga on meil ka suverežiimil, ta läheb õhtul väga hilja magama, ärkab hommikul PEALE kella üheksat, vahel isegi peale kümmet, lõunaunne iga päev ei jää, kuid ülepäeviti see peaaegu õnnestub. Ta peaks augusti keskel lasteaias käima hakkama, et septembriks oleks oodata esimesi tagasilangusi, aga seni on ta veel väike laps. Või kass. Talle meeldib väga kass olla, nii et ka käib siin kenasti neljakäpukil, aegajalt nurrub ja küsib sülle, aegajalt teatab, et kassile on vaja juua anda, kass ise ei saa. Kassikese hooaeg on juba mitu kuud kestnud ja üldiselt on see vist ealine iseärasus. Üks hooaeg enne lasteaeda tekib meie lastel mõni kujuteldav sõber, kes alati kõiki pahandusi teeb või siis jah, muutub kevadel laps loomaks. Kui ta laeva peal ringi käputas neljakäpuli, siis ei tahtnud ta üldse aru saada, miks peale seda käsi pesema peab. Raske nende vanematega. Hea, et ta end privaatsetest kehapiirkondadest limpsima pole hakanud.

Lasteaiaks valmistumine toimub sellega, et mina räägin, et lasteaias peab laua taga sööma, kui lapsuke võileivaga (mitte kunagi näiteks supiga!) laua äärest või köögist minema jalutab. Just nimelt “või köögist”, sest kuna me kööki sööma ei mahu, siis kõnnime tegelikult kõik söögiga kõrvaltuppa, kus on suur söögilaud, et kõik ikkagi istuma mahuks. Aga sealt söögitoast suurde tuppa ei vii mitte uks, vaid eelmised elanikud võtsid ukse maha ja tegid siia laia kaare, nii et tegu on üsna avatud ruumiga. Teised üldiselt söögiga ei jaluta, aga Väike Piiga on üsna tagasihoidlik sööja ja kuna ta on teistest hulga energilisem, siis tema jõuab küll igale poole. Eriti hull on õunaaeg, kui toas söövad teised ka ja õunasabasid leiab tosina kaupa diivani seljatoelt. Sellest hullemad on ainult poolikud õunad, nii et alati saab õunasabade üle ka rõõmustada. 🙂

Noorem Vend saab nüüd esineda Lasteaia Kõiketeadjana. Lasteaias ei või kommipaberit ise prügikasti ära viia, õpetaja viib. Lasteaias te teete kamapalle ja smuutit, aga siis teie ainult lõigute ja õpetaja paneb ise need asjad masina sisse. Lasteaias sa pead hästi kaua magama, kaks tundi. Lasteaias sa pead oma riided tooli peale panema. Lasteaias võid sa ainult oma kohal istuda laua taga. Ja nii edasi, sest lasteaeda minekut on Väike Piiga igatsenud juba väga ammu ja temast suurem Noorem Vend saab seetõttu pidevalt tarkuseteri jagada, kõik huvitab Väikest Piigat väga.

Mina pole veel kooli ega lasteaialainele sattunud, mul on hea meel, et poodides neid koolikaubalette laiali löödud pole. Ma olen küll korra mõelnud, et peaks lasteaeda paar öösärki õmblema Piigale, aga no sellega on veel nii palju aega. Enne peaks padjapüüre ja lapiseelikuid tegema, aga neid ju ka ei taha teha, kui on nii ilus ilm, et võiks hoopis õues olla… Või koristada mingeid kahtlasi nurki, tõsta sahtlites sisu ümber, riputada/korjata pesu… Isegi raamatut lugeda pole tahtmist, ikka tahaks mingi suvel-teen-asja ära teha. Kohvi juua küll on aega. Või hommikuteed – täna läks jälle kell 6 uni ära ja nii hea on vaikselt tagasi varahommikurežiimile lülituda. Kui see kella kuuene ärkvelolekuhetk edasi pikutada, ärkan kell 10 ja siis äkitselt on kell 12. Ja loomulikult pole kell 10 siis üldse väljapuhanud tunne, vaid lihtsalt hommikune tunne. Seega enne teisi ärgata meeldib mulle ikka rohkem. Saab näiteks ilma päästa. Kui tõusin, oli väljas hästi ilus ilm, pesu paistis nööridel täitsa kuiv, kuigi ma tean, et see on veel kastest niiske. Siis mingi hetk enne seitset läks taevas pilve, tumesiniseks.. Jätsin tee pooleli, korjasin pesu õuest kokku ja viisin tuppa kuivama – ja veerand tundi hiljem pilved juba lahtusidki. Suvesinine taevas ja korstnaplekkidelt peegelduv päike. Päästsingi magajate teadmata ilma ära.

Loodan, et vähemalt pooltest mu suveprojektidest ikka asja saab, sest nüüd ma olen vähemalt kodus ja kirjutan kõiki tehtud asju üles, et mul pärast tunne oleks, et ma tegin midagi vajalikku ka. Kuigi osa asju kirjutan üles ka selleks, et need kindlasti ära teha tuleks, meeldib mulle üles kirjutada ka kõiki neid asju, mida ma tegelikult sinna vahele ära tegin, sest liblika meetodil koristamine ja lastega elu lihtsalt kukub vahepeal nii välja. Siis tuleb see nimekiri rõõmsam, mitte stressitekitav. No et kui viiest punktist ühe teed, tekitab ju stressi, eriti kui oled selline inimene, kellel alati tuleb muid asju ka ette, mida nimekirjas polnud. Aga kui nimekirjas on läbisegi 18 asja, millest 3 jäid tegemata (need olid need 5 esialgset, mida oleks TULNUD teha) ja ülejäänud said tehtud, on palju lihtsam järgmine päev ka midagi teha, mitte vaadata kurjalt eelmise päeva nelja tegemata asja viiest ja lisada sinna veel 7 uut.

Eh, ma ostsin ühe uue koristamisteemalise uue e-raamatu ka Early Bird Mom kodulehelt, sellega seoses tuli mul meelde, et lubasin kunagi mingi teema kommentaarides koristamisraamatutest postituse teha ja nüüd on välja laenatud Suure Pere Logistika raamat minu juurde tagasi  saabunud ja nendest raamatutest kirjutada oleks tore. Kuigi aegaajalt mulle tundub, et teistel inimestel on see koristamisgeen kõigil olemas ja mina olen see ainuke, kes seda arendama ja aretama peab. 😛 Või siis on teistel vähem lapsi ja ühe-kahe lapse järelt emad ikka jaksavad koristada, aga edasi läheb kuidagi “laste järelt koristamine on nagu lumetuisus lume rookimine” vs. Kas nad siis ei pane kõike ise kohale tagasi, nagu mu ema minult imestunult küsis. Mõnikord panevad, AUSÕNA, aga siis ma ju ei märkagi, et midagi halvasti oleks!  ja ma ise ka ei jõua kõike kohe tagasi panna mõnikord ja üleüldse – asju on vahepeal palju. Punastamise koht.

Sest inimesed imestavad, miks ma ise sõna lausumata kõike ära ei korista tööl käimise kõrvalt ja miks ma üldse teen lastele selliseid ülesandeid nagu nõude pesemine, pesu pesemine + kuivama riputamine, toa koristamine, põranda pühkimine, aknapesu, prügi sorteerimine jne? Katsun siis seletada, et neil on äkki kodust välja kolides raske esimese asjana endale koristajat-söögitegijat-nõudepesijat palgata. Või kust muidu need oskused peaks tulema, kui neid lapsena järjest ei tee? Kui teismeline on juba lapsena oma kruusi pesnud, ei pea ta seda teismelisena nii võimatult suureks nõudmiseks kui siis, kui seda teismelisena nõudma hakata, et “nüüd sa oled nii suur ja pead oma mässavate hormoonidega kruusi ka ära pesema!” või noh midagi selles stiilis.

Ja see ei tähenda üldse, et mu lapsed ainult majapidamistöid vorbiksid teha ja mina veedan kvaliteetaega internetis! 😀 Eiei, ma ikka ise ka õpin alles, kuidas luua süsteemi ja kuidas kõige optimaalsemalt vajalikud asjad tehtud saada ilma näägutava ema sündroomita. Vahepeal õnnestub, vahepeal ei õnnestu. Aga edasiminek ikka toimub mu sees. 🙂

Elamustest – lastega Rootsis

Kiiresti puhkamine on selline osa puhkusest, kus tuleb teha midagi sellist, et pärast saad mingigi juhtlõnga, millele siis puhkus kulus. Enamus päevi muutub muidu sellisteks “teen mis tahan”-päevadeks, kus on üldiselt päris mõnus, aga pärast on kõik endiselt segamini ja midagi nagu ei mäleta, mida teinud oleks, aga päev on ikkagi õhtus.

Me käisime eelmisel nädalal Pakri pankrannikut vaatamas, sest mina ükskord ammu käisin seal mingi kooliüritusega ja ilm oli ilus, mulle meeldis. Seekord pidime tegelikult Tallinna sõitma, seega sai Paldiski koos Pakri pangaga samale teele sättida. Ilm oli jällegi ilus, aga tuuline – kui meie seljataha kogunesid pidevalt äiksepilved, ei olnud meil nendest midagi. Õde, kelle olin vannutanud meie äraolekul meie aiast vaarikaid sööma, rääkis mingist kolmest erinevast äikesest päeva jooksul, nii et mul oli päris hea meel mujal olla. Ega meil äikese vastu ka tegelikult midagi pole, viimaste nädalate ilmavaatlused on toimunud isegi põnevalt – lapsed seadsid endale toolid suure toa akna alla ja vaatasid äikest nagu teatrit. Keeristormid ja puha. Vahepeal mina kiitsin veel köögist, kui äge  s e a l akna taga oli ja siis jooksid huvilised kahe akna vahet, et vaadata, kuidas vihm üles, alla ja ümber nurga sajab.

Vaarikatele selline ilm tegelikult ei meeldi, sest äiksevihm on ju üsna vägivaldne ja peksab vaarikad läbi. Või näiteks küpsed marjad küljest ära ja vaarikaladvad vastu maapinda. Osad vaarikad sidusin ma kinni ka, need murdis üks eelmine torm juba pooleks. Sain vihjest aru, enam ei seo. Sel aastal.

Paldiski oli nagu vanasti, üks mänguplats keset linna ja poode oli isegi juurde tekkinud, juba oli kokku 3. Aga pankranniku nägemiseks tuli paar kilomeetrit veel linnast edasi sõita ja seal see oligi – tuul oli MEGA, ma arvan, et oma 30 km/s. Merel oli lainejänkusid ka, aga seal nii hull ei paistnud see tuul, lihtsalt kõiki rannikul seisjad proovis tuul tagasi autosse lükata. Lastele täiega meeldis, kuigi minu plaanist – jalutada all mere ääres ja vaadata kivimikihtide läbilõiget koos kivilt kivile kekslemisega – ei tulnud midagi välja.

Sõitsime siis tagasi, tee peal tuli vastu Keila-Joa Schloss Wall. Mees arvas, et see sobiks ka meie ajavaruga ja nii me siis põikasime korraks parki ja vaatasime, kuidas vesi voolas. Lõunaeestlasena polnud ma ise varem sinna sattunud ja olin nüüd avanenud võimaluse üle rõõmus. Lapsed karglesid, neile meeldis ka.

Autosõitudega ongi selline lugu, et lapsed karglevad, kui peale pikka sõitu peatus teha. Kui teed ühele väikse pissipeatuse, hakkavad kõik ülejäänud ka nihelema ja tahavad autost välja. Kui teed Nüüd Kõik Välja peatuse, hakkavad kõik karglema ja sebima ja nii ongi, elu on selline. Võtsimegi siis seda arvesse ega eeldanud, et peale paaritunnist autosõitu suudaks lapsed rahulikult käituda. Aga lõppkokkuvõttes polnud hullu midagi.

Tallinna jõudsime kenasti enne õiget aega, laevale saime ka. Matkapuhkuse saime ka tehtud – isegi Mora kämpingud leidsime üles, kus ööbida. Kaheksa magamiskohta ehk neli nari ühes toas lisaks söögilauale ja külmkapile ja seda kõike 21 ruutmeetri peal! Kõrvalmajas olid vetsud, dušinurgad ja veel ühes kõrvalmajas köök ja pesuruum. Ümberringi männid ja haagissuvilad. Lapsepõlv tuli kohe meelde, kui vanaema juures Kubjal kämpingute koristamisel abiks olime (loe: vanaema ei tohtinud segada, minge mängige ise). Männimetsalõhn oli täpselt sama mis vanasti!!

Vahepeal vaatasime ühe päeva veel erinevaid Rootsi järvekesi, külastasime Nusnäs’is  hobusemaalijat – teate neid punaseid maalitud hobusekujukesi? Inimesed muudkui pildistasid neid ja kõiksugu lapsed muudkui ronisid seal. 

Hobuste tehasepood oli kallis, aga nurga taga oli neil üks Loppis ehk vanakraamiturg, kust ma ilusad lillelised kardinad ostsin. Kogemata käisime matkamas ka, sest sattusime ühe suusahüppemäe otsa juurde. Plaan oli tegelikult käia Faluni vasekaevanduses, aga enne seda käisime ümbruskonnaga niisama tutvumas ja sealsed mäed tundusid nii lahedad! Läksime ühte lähemalt vaatama, lapsed jalutasid mäkke – Vanem vend kõige ees, kaks noorimat järel, siis Mees ja lõpuks mina koos Trennitüdrukuga. Ega me ei arvanud, et nad kuigi kõrgele ronivad, nii 20 meetrit või nii – okei.

Aga Vanem Vend sattus hasarti, läks kiiresti eest ära. Noorem Vend ja Väike Piiga ei saanud seda ju rahulikult pealt vaadata ja läksid järele, Mees turvas neid siis ja arvas, et ega nad kaugele ei jaksa minna. Mina ei saanud aru, mis neil kõigil nüüd hakkas, aga läksin siis igaks juhuks järele. Varsti olime poole mäe peal, Vanem Vend lehvitas meile kusagilt kõrgemalt ja kuna ta meid eriti ei kuulnud, ronis edasi. Ega tema ei tulnud selle peale, et väiksemad ei saa eriti hästi püstloodis mäkke ronida. Aga eks me siis aitasime.

Autoparklat polnud varsti enam näha, see-eest oli väga ilus vaade ümbrusele – sinnakanti oli neil kunagi meteoriit kukkunud ja selle meteoriidi kraater oli diameetriga umbes 75 kilomeetrit. Kaali kraater oli lastel veel meeles, peale Saaremaa käiku olime neile veel meteoriitide langemisest erinevaid videoid näidanud ja seetõttu tundus see meteoriidikraatri jutt neile üsna mõistetav, lihtsalt see 75 kilomeetrit polnud enne hoomatav olnud. Nüüd, kui ümbruses paistsid kaugel eemal järvekesed, metsased saared ja teised metsased nõlvad kaugel teisel pool suurt järve, oli neil peaaegu Ahhaa-elamus.

 

Aga ega see ronimine väga lihtne enam polnudki. Meist umbes 60-80 meetri kaugusel liikus endiselt mäkke mingi toolidega asi, mäetõstuk äkki? Suusalift? Kuna ma pole varem selliseid asju näinud, siis arvan, et üks neist kahest see igatahes oli. Pärast nägin tee ääres reklaampilte, kus tõstukil istusid jalgratastega inimesed ja sõitsid mäkke. Mäest alla tuli küll palju rattajälgi, ehkki mulle tundus, et see on üks kole variant enesetapuhuvilistele. Kohati oli ronimisalune maa suurtest kividest, mis oli lamedaks kulunud, umbes nagu keegi oleks mõned ruutmeetrid asfalti sinna mäkke pannud. Mõned meetrid eemal aga oli kümmekond ruutmeetrit turbasegust maad – hästi pehme ja pude, kinni hoida pole millestki.. Aga need olid raja peal, radu oli mitu. Vanem Poeg oli kuhugi ülesmistesse sfääridesse kadunud, ta ei osanud vist arvata, et me teised nii palju aeglasemalt liigume. Telefoni tal loomulikult kaasas polnud, nii et lootsime, et ta ühel hetkel lihtsalt igavusest alla tagasi tuleb.

Mäe peal kasvas lopsakas taimestik, mäe ülemises osas kuused. Sinna me päris välja ei jõudnudki, ühel hetkel tundus, et allasaamine on üks keeruline protsess. Loomulikult ei näinud lapsed selles enne allaminekut mingit probleemi! 🙂 Aga kuna meil üks lastest on kaasa sündinud tserebraalparalüüsiga, mille tõttu on tal jalgades suur lihaspinge, nii et käia korralikult ei saa (sest ühel jalal kand ei lähe maha), siis aegajalt ta kukub. Või noh, päris tihti, kui ta ei pane tähele, kuidas ta täpselt astub. Igatahes mäkkeronimisega sai ta kenasti hakkama ja allatulekuks võtsime siis natuke rohkem aega, Väike Piiga läks issiga ees ja Trennitüdruk oli meil Noorema Pojaga seltsiks. Saime hakkama küll.  Suurem Poeg oli ka ühel hetkel tagasi alla tulnud ja läks meist kõigist jälle mööda. Vahepeal läks üks kohalik jooksja ka meist mööda, ta läks palju otsemat teed pidi alla kui meie, pidasin teda väga vapraks. Ellu jäi. Jooksis lihtsalt minema.

 

 

Lapsed väsisid päris all mäe jalami lähedal juba ära, päike oli hoolimata õhtupoolikust hooga kütnud koguaeg ja eks kehaline pingutus oli ka abiks. Aga nad olid väga pettunud, et me ujuma ei saanud. Otsisime igasugu ujumiskohti, mida kaardi peal näidati, aga need ei meenutanud randa. Nende meeles oli ujumiskoha liiklusmärgiga märgitud rand selline, et astud mööda graniitkillustikku vette. Või umbes nii. Ühes kohas me nägime kahte meetrit liivaranda ka, see oli umbes 5 meetri laiune riba pruuni liivaga ja meetri jagu liiva ulatus veest välja ning teine meeter oli vees. Tuul oli juba tõusnud ja ilma ujumatagi tundus külm. Tagasi kämpingu juurde minnes saime kämpingurannas käia, 75% lastest käis ujumas, Trennitüdrukul oli niisamagi külm.

Kui viimasel päeval tagasi sõitma hakkasime, käisime korraks selle eelmise päeva Gesundabergi juures oleva järve vastaskaldal, et mäge sealtpoolt küljest vaadata ja leidsime väikese maanina, kus oli IMEILUS rand. Lapikute kividega, inimtühi, ilma igasuguste rannasiltideta. Nagu sõõm värsket õhku. Aga meil oli kaevandus juba plaanis ja peatusime ainult korraks, kohakese mällusööbimiseks.

Vasekaevanduses käimiseks olime kaasa võtnud soojad riided, umbes nagu Eesti kaevandusmuuseumiski. Jalga kummikud. Seal oligi niiske ja pidevalt tilkus midagi, vihmakeebid anti veel oma riiete peale selga, selgus pärast.

Meie Väiksema Pojaga pidime siis teiste pereliikmete kaevanduse külastamise ajal Falunis niisama ringi kolama, mis minu unelmates paistis nagu poodides uitamine, kus kõik  ilusad vajalikud asjad on lõppodavad ja õigetes suurustes (nt. lasteriided), aga tegelikkuses hoopis mööda võõrast linna paaniliselt ringi sõites ja WC otsides. 😀

Muidu oli meil navi ka, ma isegi otsisin paar kohalikku kohta välja, kus ma tahaks käia – taaskasutuse stiilis jne, aga ise võõras linnas navi järgi sõita  ikka keerulisem kui juhi kõrvalistujana navi süles hoida ja kiita, et 230 meetri pärast mine paremale, enne seda on veel 3 muud paremale keeravat teed, sinna ära mine…

Aga ma olen tubli autojuht – suutsin sõita bensukasse ja sellest esialgu piisas! Leidsin WC ja sain sealt lisaks kaks Minecrafti ajakirja Vanemale Pojale, millest üks osutus põnevaks ja teine heaks, nagu pärast selgus. Taaskasutuse poodi jõudsin ka, aga selgus et see on hoopis mingi disaini-taaskasutuse pood, kus kõik asjad olid uhiuued, hinnad olid megad ja  vidinad olid imelikud, kuigi ilusaid asju oli ka – puukingade tüüpi SAAPAD ja lillelised mantlid näiteks olid täitsa ägedad.

Siis proovisin teise taaskasutuse poodi sattuda ja sattusin meie vana navi julgel juhatusel mingisse vanalinna-ühesuunaliste teede -parkimiskeelu piirkonda ja pusserdasin seal, kuni kogemata lõpuks parkimiskoha leidsin. Pärast selgus, et mänguasjapoe lähedal! Läksime Noorema Pojaga siis poodi, eksisime ainult pisut, siis vaatasin kella ja selgus, et tunni ajaline kaevandusekskursioon ongi läbi. What?? No igatahes saatsin neile sõnumi, et vaadaku aga rõõmsasti veel midagi, sest ma ei tea, kuidas siit välja saada. Ise lootsin, et ehk nad vaatavad natuke süüa ka, siis Väike Piiga ei jonni pärast autos. BR-Leksaker oli täiesti igav mänguasjapood, me ei tahtnud sealt mitte midagi! Leidsime siiski õiges suunas mineva ukse. Kes on Rootsi galleria-poodides käinud, kujutab ette küll – et näiteks kuues suunas võib poest välja minna ja iga kord erinevale tänavale sattuda! Eri korrustest rääkimata!

Navi aitas kaevanduse uuesti üles leida, rahulolevad muuseumikülastajad peale korjata ja meeleolusõrmuseid esitleda. Kuni teised end autosse pakkisid ja talveriideid suveriiete vastu vahetasid, jooksin mina veel korra kaevanduspoodi ja ostsin natuke vaske purgiga kaasa. Hea koolis õpilastele metallide teema juures näidata.

Üldiselt on lastega autoreisid täitsa talutavad, kui kaasa võtta vett (väga raske oli poest leida MITTEgaseeritud vett!) ja süüa ja vähemalt kord päevas üritada sooja sööki süüa. 6 inimese soe söök kolm korda päevas oleks muidugi ka tore, aga meie eelarvesse ei mahtunud, nii et tegime aegajalt toidupoetiire ja hankisime hommiku- ja õhtusöögimaterjali sealt. Õunu ja porgandeid teepeale ka. Aga veega oli tõesti kõige suurem häda, seda oleks tulnud julgemalt Eestist kaasa võtta. Laeva ja bensuka vee peale ei saa lihtsalt kindel olla, et juua kannatab ja kõhutõbesid ka ei tahaks.

Ah jaa, tagasi tulime ringiga, Soome kaudu. Kõigile uus kogemus, ainult Kallis Mees on seal aegajalt tööasjus käinud, temale tuli natuke tuttav ette. Kaljud olid natuke teistsugused kui Rootsis, metsad olid jälle sellised nagu Eestis ja Rootsis. Tunnelid olid ägedad. BikBok oli seal ka. Mina sattusin esimest korda elus Soome 12.klassis, sellest on peaaegu 20 aastat möödas ja vahepeal polnud ühtegi korda sattunud, lapsed polnud keegi kunagi käinud.

Kõige raskem hetk oli viimane tund aega enne kojujõudmist, kui kõigil oli totaalne reisiväsimus kohale jõudnud. Väike Piiga karjus, et tema pole nõus kuhugi minema, kus pole vähemalt KAHTE narivoodit! Koju minna tema ka ei taha. Vanem Poeg teatas, et hullult tahaks oma koju juba. Nende vahel istunud Trennitüdruk oli lihtsalt närvis, kuna 3-aastase kõrval istumine võib 4 päeva järjest olla paras piin, eriti kui teine on väsinud ja kuri. Tagumisel pingil istunud Noorem Poeg küsis, mitu minutit meil veel sõita on? MIKS me juba kohale ei jõua? Minul hakkas selg valutama ja ma oleks hoopis jäätisekokteili tahtnud.

Aga me jõudsime ikka koju, viisime kiirelt kõik kotid tuppa, tegime katuseboksi tühjaks, jätsime lapsed tuppa, hüppasime poodi, söötsime kodus lastel kõhud täis, panime lapsed magama, pakkisime kotid lahti… ja läksime ise ka magama. Ainult ühe lego komplekti õpetus on siiani salapäraselt kadunud. Mittesalapäraselt on kadunud üks meeleolusõrmus – Helsingis ühe pargi servas, kuigi Trennitüdruk otsis seda asjatult pool tundi – ja minu kaelakee. Riputasin selle esimesel õhtul kämpingusse saabudes ühte nagisse. Pärast Trennitüdruk nägi, aga arvas, et ma tean. Aga me avastasime muidugi tund peale sealt ärasõitu, nii et küllap keegi saab väga õnnelikuks.

Kui kõik viimased voodipesud pestud saavad, saan mina ka väga õnnelikuks. 🙂

Tunnused ja tuhinad

Mille järgi saab aru, et kevad on käes?

Aknad tunduvad päikselise päevaga jube hallid. Nagu ei paistakski suurt läbi, nagu oleks meie elamise juures 2.korruse akende taga autotee! Tegelikult ei ole, aga ikka on kuivanud vihmapiiskade värvi aknad, kui toast õue vaadata.

Kassid on jälle põiega hädas. Probleem pidamatu põiega tekib neil miskipärast just meie välisuksemati ees. Ega siin muud abi pole, jälle sidrunimahl külmkapist välja ja uksepaku ette ise ka loiguke tekitada. siis on mõneks ajaks rahulikum.

Räästad tilguvad ja lapsed unustavad end räästa alla seisma, lootuses jääpurikaks muutuda. Minule räästa-alune krobeline naljakaks külmunud jää eriti ei meeldi (kaugemalt vaadata võib, aga maitsta ega liugu lasta ei taha), aga päike peegeldub sellelt küll kaunilt vikerkaarevärvides. Väiksena meeldisid sellised sulanud-külmunud-sulanud jääkuhjakesed mulle rohkem, kuni koolis kunagi põlve jõhkralt katki lõikasin näiliselt peegelsileda jääga, nii et lausa õmblema pidi.

Saab veel kelgutada! See “veel” tähendab, et ühtegi hetke ei tohi raisku lasta ja tuleb hommiku jooksul mitu korda õues käia. Nii mäest alla laskmas kui tasasel autoteel on hea kelgutada, kui nöör piisavalt pikk on. PisiPiiga oleks nõus olnud kelgul magama ka, aga toas tuli talle eluvaim jälle sisse, pakkis ennast peale sööki kenasti riidesse ja läks uuesti õue. Päris raske oli teda magama saada, kuigi mina oleks arvanud, et kell 7 tõusmine ja õueskäigud teevad magamist lihtsamini seeditavaks. Nüüd ta igatahes magab.

Saab jälle õues päiksega plekieemaldust teha. Kui päike paistab nii kõvasti, saab neid riideid pleekimisele sättida, mille intelligentsetest molekulidest kangekaelsed plekid muidu ei eemaldu. Mitte nii hajameelsetel inimestel on tõenäoliselt kõiksugu plekieemaldajad kodus olemas, aga mul ei tule need asjad kunagi poes meelde. Teleka reklaamipause ka iga aasta nägema ei juhtu, seega pole ühtki nime, mis plekieemaldajana pähe kargaks. Odavam variant –  päike – on millalgi ikka võtta ja sapiseep aitab ka vahel. Praegu siis vaatab sapiseebistatud karriplekk teksade peal päikesega tõtt. Mind huvitab ainult see, kas talle piisab ühest või kahest päevast (ja loodetavasti on need kaks päeva siis kõrvuti), et ta enam päikest nähagi ei taha.

Ilm on ka kevadine – tuul on küll, aga mitte nina peast puhumiseks, vaid niisama vahelduseks. Muidugi aknast tundub väljas hullult soe, nagu iga kevade veebruaris! 😀 Akendega ongi nii, et kui vaadata sealt välja, kust parajasti päike otse aknasse ei paista, pole akende läbipaistvusel häda midagi. Nii et ülejäänud akendega tuleb ka oodata, kuni päike sealt poolt maja kaob. Tegelikult ma hea meelega peseks neid ka, aga kogemus on õpetanud, et miinuskraadidega läheb aken keset pesemist jäässe, siis on kuivatada kehva. Küllap ma saan paar päeva veel hakkama, ega see miinuskraad kaua ei kesta.

Peaaegu on käes see aeg, kui talvel vähem õues käinud lapsi saab uuesti päikesele näidata, et neil kaame näokese peale kevadisem jume tuleks. Mitte üle pingutada, jajah, aga ikka on hea, kui saab mõne põse roosaks vankrimagajatel ja D-vitamiini sünteesimiseks läheb. Emadel ka. Vähem D-vitamiini sisse süüa pole vist veel mõtet, kuna meil ju see pikk kevad viimastel aastatel, kus päikest peale veebruari-märtsi paar kuud jälle pole. Eks näis, mis sel aastal saab.

Nagu Ritsik kirjutas, mõjub päike ka inimesi aktiviseerivalt – eelmine nädal ei jõudnud ma ühtki masinatäis pesu pesta, täna juba teine masinatäis töös! Tegelikult polnud mind eelmisel nädalal eriti kodus ka. Pool masinatäit jäi veel seemneks, et järgmine kord ka midagi teha oleks. Koristada saab sellise ilmaga ka hästi – igasugu tolm paistab palju paremini silma. Kui hea, et mõnikord töölt vaba päev on! Vahepeal hinnatakse oma energiataset ju just nimelt selle järgi, kas on juba jaksu koristada. Eile käis üks seljaga hätta jäänud naine teraapias ja kiitis, et eelmise korra järel oli tal juba parem, aga koristada veel ei jaksanud. Ma ei tea, kuidas seekord läks.

Ise olen küll kunagi refleksoloogilise massaaži järel koju kiirustanud ja koristama kukkunud. 😀 Aga mõni ütleb, et sõitis ruttu koju magama ja magas paar tundi, siis aga jaksas edasi igasuguseid asju teha – keeta 4 liitrit suppi ja pakkida ammu seisma jäänud reisikotid lahti. Mõni ei tunne üldse midagi, alles 3-5 päeva hiljem organism “ärkab”. Äge. Vahel ei ärka ka, lihtsalt niisama hea on, kui keegi varbaid katsub. On ka neid, kes kedagi oma varvaste kallale ei laseks – inimesed on põnevalt erinevad! Aktiveeruvad päikese, kohvi, massaaži või jubedate liiklusolude peale, nii et tükk aega veel on vägagi elus ja kohalolev tunne! Ritsik soovitas tema eest beseed ka süüa, ehk see aktiveerib ka. 🙂

Ma vist pean ka nüüd ruttu oma raamaturiiuli väljanägemise parandamisega tegelema, sest teised raamaturiiulid on kõik juba enam-vähem korras. Minu oma on nii pidevalt kasutuses, et  ta on jälle omanäoliseks muutunud, ei meenuta eriti seda suvist koristusjärgset riiulit, mille pildid olid siin. Praegu näeb riiul välja hoopis selline:

Pärast, kui korda saan, panen ka pildi. KUI saan.

 

Nii et nüüd tuleb ruttu koristustuhinale järele anda – kuni teine masinatäis pesu riputamist tahab, kuni Piiga üles ärkab, kuni Noorem Vend lasteaiast tuleb, kuni söök ahjus küpseb..

Loodan, et teil on ka tegusate hetkedega päev!

Mida teha papist?

Esimene, vägev idee Minu Õelt: võib teha noorele huvilisele pesumasina.

Kaua tegemiseks aega läks, on täpsustamisel. Ülejäänud töö kirjeldus on selline:

Valisin paksemast papist kasti,  nudisin sobivasse suurusesse. Liimisin ja teipisin kasti kinni.

Joonistasin ette luugi ja lõikasin välja. Ülejäänud kastimaterjalist lõikasin teise luugisuuruse tüki, liimisin nende kahe tüki vahele ühe kiletasku kile.
Teipisin pesumasina üle kleebitava linoleumi tükkidega, nii palju kui neid kunagisest köögilaua projektist üle oli jäänud. Natuke jäi puudu ka, sinna kleepisin lihtsalt valge paberi, et oleks valgem. 
Uksele tegin magnetiga kinnituse – ukse külge kleepisin magneti (külmkapi külge käiva poenimekirja magnetiga papist tagakaas) ja pesumasina külge õmblesin ( 😀 ) kaks seibi.
Joonistasin peale nupud ja pesupulbri luugi, keeratava nupu tegin 5L veepudeli korgist poldi ja mutri abil.
Vsjo! 😀

Igasuguseid asju saab sellega pesta, eriti riideid ja mänguautosid. 🙂

Aga teine asi, mida papist teha saab, on riidega kaetud musta pesu korvid. Sangadega.

Tööpõhimõte on sarnane esimesele papiasjale – valid sobiva suurusega kasti ja mõne kanga või kangad, millega kast pealt ja seest katta. Arvestad õmblusvaruga ja lõikad kõigi külgede kahekordse materjali ja kahekordse põhja riidest välja. Õmbled omavahel kokku nii palju kui võimalik, ajad ühest-kahest küljest lahtise riidekoti kastile selga, õmbled servad kinni. Kui soovid sangadega varianti, õmbled sangad ka enne kanga külge, aga kui meelest läheb, saab ka hiljem need juurde õmmelda.

Meil on 2 erineva suuruses kangaga kaetud pappkasti, pole poole aasta jooksul veel ära lagunenud, nii et julgesin ikka postituse teha. 🙂 Väiksemat kasti on poisid ikkagi ühest servast pisut retsinud, aga üldiselt on hästi hoitud. Miinuseks on see, et kui ei taha õmblusi harutama hakata, siis tuleb hoida, et kastikangast väga ära ei määriks. S.t. väga märgi või pudruseid riideid tuleb pesukorvi ettevaatlikult panna või hoopis kohe pesumasina juurde ära viia, et riie ei määrduks. Muidugi sobiv kangas aitab ka kaasa, lumivalgest kangast ei soovita näiteks teha.

Aga muidu üsna käepärane ja soodne võimalus pesukorvide ise valmistamiseks, sest need võrkmaterjalist traatservaga pesukorvid kippusid meil lagunema, kui nendega telgimasinaid mängiti. Miks just telgimasinaid, ärge küsige, mina ei tea, kust see idee tuli. 🙂

Ja kui suurematel lastel igav hakkab, võib teha lego lauamängu. Mängureeglid vastavalt tegija soovile!

Esikuriiulit tahaks

Ritsik kirjutas oma blogis anagrammi programmist, millega saab oma nimest uued variandid välja töötada tähtede asukohta muutes. Sellega oli palju nalja – minu nimest ei saanud küll rohkem kui paar varianti, aga ülejäänud pereliikmetele oleks küll saanud huvitavaid alias-nimesid välja töötada. Nii et kui üks laps oma nime tähed segamini ajaks, saaks teda kutsuda Õigluse Maja’ks või Ajasime Õlgu. Tean küll, et nimedega ei mängita… aga head nuputamist teilegi! Anagramme saab teha siin.

Otsisin vahepeal ühte puidutöömasinat, mille nime ma eesti keeles ei tea. Nii on päris raske otsida. Tegelikult läks isegi selle eseme inglise keelse nimetuvastamise peale aega…

Milleks? Alustasime kunagi paar aastat tagasi esikuriiulite planeerimisega. Võtmete riiuli saime valmis. Kuna osa lapsi hoiab oma riideid ühes esikus ja teised kõik teises esikus ja meie peame ka kuhugi oma riided, mütsid, kindad ja sallid panema, kuluks ära selline mõnus pikem riiul, kus igaühel on oma nagid, ruumi pingil istumiseks ja ehk ka mõni korv mütside jms peenema kraami hoidmiseks.

Algidee foto allikas Ana White lehel koos õpetusega.

Kuna sellel lehel on mudroom’ile ehk esikukappidele mitmeid variatsioone, siis leidsime, et alumisse ossa sobiks meile sahtlite asemel paremini pingiosa, umbes nagu siin, aga korvideta – siis saab seal all kummikuid ja saapaid hoida:

Pildimaterjal õpetusega sealt samast Ana White lehelt.

Paraku ei saa meie esikuseinale midagi peale kahe nagi kinnitada, sest lootus, et see on telliskividest asendus teadmisega, et ei ole. igatahes on meil vaheliistude koha peal (mida tapeedikihi alt näha pole) kaks nagi, kus kumbki tüdruk oma jopesid-mantleid hoiab, aga vaja oleks rohkemat.

Hankisime puitmaterjali ja Mees tegi selle alumise istumisosa – esikupingi valmis, täpselt meie esiku mõõtude järgi ja see tuli väga praktiline. Ülemise osaga, mis on nagu sellel ülemisel pildil, tuli mingeid jamasid ja siis jäi natukeseks asi seisma. Panime väiksematele lastele nn. lasteaia-nagid (kolm nagi järjest puidust aluse peal, kokku siis 6 väikest nagi maast umbes meetri kõrgusel, et kõik joped, dressipluusid ja kombed lastel endal võtta ja riputada oleks võimalik) teise ruumi  ja esikuriiul ootas oma aega, aga ei edenenud üldse, sest vaja oleks olnud sellist puuri, millega nurga all auke lasta.  

Mõtlesin siis, et äkki jaanuari eelarvesse mahub selline masin ja kammisin hoolega Ana White’i lehte, et kuulda, mis nad selle kohta ütlevad. Ühes lihtsate garaažiriiulite õpetusvideos oligi kreg-jig sees ja kui ma pärast suurt kirjapildi nuputamist selle googlest leidsin, olin väga rõõmus.

Paraku jah – kust seda Eestis leida? Helistasin, kirjutasin, ei mingit vastust. Üks puidutöömees on mul tutvusringkonnas, tema polnud ka kuulnud. Inglismaal siiski müüakse, ma ei tea, kas kuskil lähemal ka, aga Amazonist ikka saab midagi sellist:

Küsimus suurele ringile, kas seda on siiski Eestis ka kusagil saada? Kui jah, mis nimega??