DIY ja rohelised jõulud

Täna paistis üle pika aja päike, nii et sain üle mitme kuu jooksmas käia! Mul pole küll kahju, et seekord lumiseid jõule pole, küllap need lumised värgid ka tulevad. Joosta oli hea, sest käisin reedel Lätis jõuluturge otsimas ja Valmieras niisama ka poes ja leidsin endale kauaigatsetud soojad jooksuretuusid. Minu suurust oli, ei olnud ainult One-size-fits-all-nobody ja isegi minu lemmikvärv oli! Kuna need olid 3-4 korda odavamad võrreldes nendega, mida meie sporditarvete poed müüvad, siis oli see puhas rõõm!ma olin küll oma jooksubotased Õele tagasi andnud, sest ta läks ükskord trenni ja unustas enda omad koju ja ta ei jõudnud enam tagasi minna, aga avastasin, et mu mõlema koolilapse botased lähevad ka mulle jalga. Järelikult on need neile mõlemile suured, aga no vähemalt varvas ei pigista! See on ju kõige tähtsam! Ja hea, et need koju toodud olid koolivaheajaks, muidu ma poleks küll joosta saanud. Laste eest on nii palju põhjusi tänulik olla! 😀

Joostes mõtlesin, et sel aastal on kuidagi imelikud jõulutervitused erinevatelt firmadelt tulnud – jõulud ja vana-aasta oleks nagu ühte patta kokku segatud, et ühine kaart saata kahe erineva püha puhul kokku. Peaks nagu uhke olema, et ei risustata postkaste kaks korda, aga no sõnum on ikkagi kipakas – Soovime häid jõule ja uuel aastal osta kindlasti need asjad meie poest! Ikkagi veider. Kuhu jäi see traditsiooniline “Häid jõule ja head vana-aasta lõppu!” variant??

Kuna lund ei ole, ei pidanud keegi oma kallitega ajaveetmisest loobuma lumerookimise kasuks, lumetuisk ei ajanud külla/kojusõitvaid inimesi autodega kraavi, keegi ei külmunud loodetavasti surnuks ka, sest täna hommikul oli meil akna taga igatahes +2 kraadi.

Minu Õde valmistus ka jõuludeks, tegi üliägedaid vahukommidega kakaovalmistuspakikesi – retsept on päris internetiavarustest, aga pilt on ikkagi Minu Õe tehtutest, sest need nägid niii ilusad välja!

Tee-ise-kakaopakikesed: grilltiku küljes on silt Kasta kuuma piima sisse!

Nädala sees käisin õe juures veel kehakoorijaid ka kokku keeramas – piisab, kui on olemas paar pisikest kaanega purki, kookosrasva, suhkrut ja mõni tilk mandliessentsi või sidruniõli. Tegelikult esimese koguse tegin täiesti ekspromt kättejuhtunud asjadest – mandlilikööri essents (mulle tundus, et see on see, aga poolakeelne rohkete susisevate tähtedega nimetus ei andnud mingeid vihjeid!) ja kakaopulber. See mõru kakaopulber, mitte piima ja suhkruga variant. Ja tuli kõik kokku segada ja soovi järgi konsistentsi parandamiseks kas suhkrut või paar tilka essentsi või värviks veel veidi kakaod lisada. Minu Õde tegi samal ajal paari tilga mahla ja piparmündiõliga piparmündi kehakoorijaid.

Tee ise kehakoorija: segamisfaas

Kehakoorijad on purki aetud ja kaanetamiseks valmis.

 

Lastega on tore. Lasteaialapsed küll nohused, aga kahtlustan, et raviga “maiustuste ärajätmine” pole võimalik alustada enne ülehomset. Ühel koolilastest lõppes kool varem, teisel tehti veel viimastel päevadelgi koolis 27-lehelise materjali peale “tunnikontrolle” ja Vanim Laps saabus ka koos kallimaga jõuludeks koju. Saime siis 8-kesi söögilaua taga istuda ja söömisega mitte üle pingutada, natuke õnnestus ka, sest meil polnud seekord kartuleid prae kõrvale plaanitud. Samas õhtuks tegi Kallis Mees kahte erinevat kooki – õuna oma ja sidruni biskviidi taolist – ja lõpuks oli kõht ikkagi täis ja isegi mind meelitati lauamängu mängima.

Täna on meil ees suguvõsaga kaks pidu, kus meie kanda jäi salatiosa + värsked köögiviljad (suurema suguvõsapoolega peol). Õe perele laenasime juba välja kõikvõimalikud võileivatikud, nii et ootan põnevusega, mida kõike nendega tehakse! Ema lubas seekord sinna kaasa praadida kanafileetükke, tavaliselt teeb ta soojad kotletid. Venna pere lubas lisaks söögile organiseerida ka sombreeroga jõuluvana, nagu igal aastal, ehkki sel aastal polnud lõpuni kindel, kas jõuluvana oma perekondlike eriolukordade tõttu ikka tulla saab.

Nüüd siis ruttu oasalatit tegema! Punased oad + singikuubikud + keedumuna + majonees hapukoorega + riivjuust, ma arvan.

Ei saa veel jääda talveunne

Mul on kahtlane tunne, et ka see nädalavahetus hakkab läbi saama. Olen kuidagi pooleldi talveunes, sest nii eile kui täna õnnetus mul keset päeva pikutama minnes kogemata magama jääda.  Minu poolest võiks täna ka juba magama ära minna, kella 20st und alustades puhkaks hommikuks täitsa kenasti välja?

Eelmine nädal oli tegus – lisaks koolipäevadele oli üks pikk koolituspäev projektide kirjutamise asjus (milles ma olen täielik algaja, aga kuna seal anti väga hästi süüa, võiks vabalt teinekordki käia) ja käisin ühe klassiga Chemicumis eksperimente tegemas ja vaatamas. Võrreldes selle päevaga, kus aasta noorema klassiga kalu vaatlemas-lõikumas-hakkimas-küpsetamas käisime, pidas suurem klass end ikka väga korralikult üleval. Mul peaaegu polnudki piinlik. Lisaks kirjutasid kaks tütarlast ise kiitva kokkuvõtte keemia ja füüsikaga sisustatud päevast ja üks noormees tegi minu jaoks oma telefoniga pilte – mina pidin ainult kokkuvõtte sõnastuse üle vaatama ja piltidega koos edasi saatma, et kooli lehele läks. Ka seal anti hästi süüa, keegi pole mulle kunagi poolt taldrikutäit peedisalatit lisaks muule toidule pannud.

Projektikirjutamiskoolituse lõunapaus toimus restoranis ja seal oli ennenägematu magustoit – muffinivorm. Paistis, et seda head asja on päris lihtne teha, kui peaks üleliigseid muffineid leiduma – see oli kräsupeakoogi ja kirju koera sugulase ristand. Kahte värvi muffinitükid, marmelaaditükid, jõhvikad/pohlad hapukoore sisse ja vist natuke kakaod, värvilist koogikaunistuspudi ja valmis! Peaks kodus ka proovima, kui meil tõesti kunagi üleliigseid muffineid peaks tekkima. Miskipärast kahtlen selles. Meil tekib üldiselt harva muffineid, praegu on pigem piparkoogimaja tõenäosus, kuna seinad ootavad juba nädal aega kokkuliimimist, sest Trennitüdruk enam ei julge. Üks ta sõber sai EMO-s käia, kui kuuma suhkrusiirupit jala peale kallas.

Tegelikult selgus eile, et Trennitüdruku toidutalumatus on hakanud jälle pead tõstma ja punased karedad laigud naha peal on suuremaks kasvanud. Ta ei tahtnud eriti selle mõttega leppida, et nüüd jõulude paiku peaks oma piima- ja magusatarbimist vähendama, sest on ju ette näha, et palju head ja paremat on tulemas! Väga inimlik – arvatavasti on enamus inimesi mõelnud, et kahju kohe, kuidas pühade ajal kilod lisanduvad! Selle asemel suhkrust ja jahust loobuda tundub ju keeruline, et mitte öelda kohutav? Piiramisega jälle ei saa me keskkonna tõttu hakkama, sest noh, keskkond ikka tõukab tegudele. Peale jaanuari esimesi päevi on palju lihtsam toidusedeli muutmisega alustada – vist. Korraks. 😛

Ma jätsin millalgi novembris kohvi maha ja siiani on hea olla. Jah, magada tahaks rohkem, kuna enam ei saa oma organismi hommikukohviga tööle sundida väsimusest hoolimata. Teed ja vett juua on lihtsam kui õhtuti õigel ajal magama minna. Vahel ma ikkagi unustan.

Raamatupoest kingitusi otsides leidsin kaks huvitavat raamatut ka: Tugev, tundlik poiss nendest lastest, kellele ei meeldi lärm, rahvarohkem kohad ja vägivald – ja Sõpradeta elu. Laste ja noorte üksildus – natuke sisututvustust siin, sellest, kui palju on üksildasi lapsi ja kas ning kuidas olukorda muuta saab. Loodan detsembris nende lugemiseks aega võtta, sest millal siis veel, kui jaanuari alguses juba kõik uue hooga lahti läheb. Mul järgmise aasta kalendermärkmikki olemas ja ootan suure innuga, millal seda täitma saan hakata. 🙂

Loodan siis järgmisel nädalal piisavalt magada, et värskemast peast jõulukorrastustega valmis saada, mitte päris talveunne jääda. Vürtsid aitavad, olgu siis smuutidesse (õun+banaan+astelpajujahu/sidrun)  või kodustesse glögidesse:

• kuum õunamahl + kaneel + mesi;
• kuum mustsõstramahl+mesi;
• aroonia/kirsimahl+kookoshelbed+rosinad
  • +piparkoogimaitseaine

 

Pildil on tänane kuum glögi: aroonia-kirsimahl kookoshelveste ja rosinatega. Eks igaüks saab koostises iseenda huvides ümberkorraldusi teha.

Nägin eile ninjat

September on nii imelikult läinud, et hakkasin jälle jooksmas käima, et mõtteid koguda. Eile jooksin ja üleeile jooksin.. vabatahtlikult. Ilma ees ootava maratoni-porgandita. Ei olnudki nii hull. Ent väljas on juba pime, siis tuleb ennast ju helkurdada! Rimis olid väga ägedad laste helkurjoped – üleni sellest helkivast hallikast materjalist tehtud – hea meelega oleks oma rattasõidu-lastele ostnud, aga polnud just sobivat suurust. Ali’s ka ei olnud… veel. Seal oli jalgrattakodarate helkurribasid, igale kodarale oma.

Aga peale minu jooksis veel üks inimene! No mitte päris tuulekiirusel minust mööda, aga kiire sammuga minust mööda. Nagu ninja. Vaikselt, kõrvaklapid kõrvas, mustad riided seljas. Ju ta põdes veel rohkem kui mina algusaegadel, et äkki keegi näeb?

Autod! Autod võiksid ju ikka näha, nagu see kunagi laste seas küsimusi tekitanud reklaamklipp – sõnumiga Kanna helkurit, siis auto näeb sind! Aga autod ju ei näe, juht peab nägema, see tekitas lastes vastakaid arvamusi. Pimedas autoteel jooksvaid ninjasid võiks küll keegi peale minu ka näha! 😛

Viimasel ajal olen sattunud rohelisele lainele, teen iga päev hommikusöögiks endale rohelist smuutit. Väga lihtne, valmib kiirelt, sisaldab vitamiine ja maitseb hästi!

• Paar peotäit spinatit
• 1 banaan
• 1/2-1 kruus vett.

Võib lisada: astelpajumarju VÕI sidrunimahla VÕI õuna VÕI leotatud kookoshelbeid. Täitsa hea tööle kaasa võtta, kui kodus seda juua ei jõua, sest seal saab külmkapis hoida esimese või teise vahetunnini.

Aiast ilmusid välja lillad krookused. Ükski aasta pole nad veel nii suureks kasvanud, aga sel aastal ei jäänud neil lihtsalt muud üle, sest ma unustasin pojengipealsed enne sügist maha võtta. Krookused üritasid pojengidest üle kasvada, aga põlvekõrguseks  ikka ei ulatunud. Lõpuks ma juhuslikult nägin neid ja mõtlesin, et kaugel see sügiski on, varsti peab vist aia sügiseks ette valmistama. Lõikasin pooled pojengipõõsad maha ja siis… läksin vist midagi muud tegema, igatahes ootavad ülejäänud krookused ka võsast paljastamist. Äkki õhtul… Või homme. Roosid veel õitsevad, nagu selgus pojenge maha lõigates, vähemalt see Minu Õe Punane Roos, mille ta kunagi minu juurde potist peenrasse istutamiseks tõi, kuni tema õueala veel mullaga kaetud polnud. Istutasingi selle lillekese siis mitte rooside sekka, vaid pojengipeenra serva ja seal ta salaja kogu selle aja passis, õitseda ka ei söandanud, sest ta polnud ju üldse pojengide moodi. Aga nüüd oli tumepunane nupp täitsa olemas, tore!

Maasikapeenras õitseb Lollipop-roos, meie enda lemmik Põltsamaa roosiaiast. Selle järgi nagu polekski päris sügis, sest ka maasikapeenar on kahtlaselt kohev ja roheline ja pakub veel üksikuid metsmaasikaid.

Muu sügistemaatika on siiski saabunud, tammetõrud kästi kõik lasteaeda viia ja osa veel neljapäevaks korjata, siis toimub laat, kus arveldatakse tõrude ja kastanitega. Kooliminejate rühm korraldab seda igal aastal. Nad pidavat juba väga ootama ja valmistuma. Meie omad ootavad seda ka juba, aga kõik olemasolevad tõrud on meil juba ära koksitud. Meil on nimelt trepi ees väike betoonservake, mille sees on paar üksikut kivikesesuurust lohku. Kui sinna lohku panna tammetõru või ploomikivi, saab selle haamriga pooleks lüüa. Uskumatu, mitu tundi selle peale juba kulunud on, sest see on vist sama flow-tegevus nagu pähklite purustamine – kui korra alustad, siis jäädki tegema. Pähklite puhul muidugi sellepärast, et need pähklituumad on nii pisikesed ja haledad, et lähebki tunde, enne kui neist kõhu täis saad, pähklitangid ei purusta ebastandartseid hästi ja nagunii on teisi pähklijärjekorras ka, nii et loomulikult lendab neid pähklikoori tundide kaupa köögis laiali, ükskõik, mitu last pähklitangide järjekorras on.

Tammetõru sisud pannakse ühte topsi ja koored teise. Nooremal Vennal oli meie kõige väiksem haamer ja tema seda tööd üldse alustas, sest talle vist meeldib asju sorteerida. Pealegi pole lohku asetatud tammetõru puhul vaja näppudega tõru kinni hoida ja nii jääb kogu nutt ja hala olemata ning haamergi ei tundu piinariist. 🙂 Seevastu Väiksele Piigale jätkus ainult mingi puust mänguhaamer, mis polnud tema jaoks piisavalt efektiivne. Siis saabus küll pettumuste laine, et miks see haamer ei tööta!?

Ühel õhtul oli Minu Õe laps ka parajasti meil hoida, jalutasime Decorasse uute haamrite jahile. Kahjuks oli enamus papinaelahaamreid juba ära krabatud, järel oli ainult üks 100-grammine haamer ja üks 200-grammine haamer. Hinnaklass oli küll odavam kui mänguasjadel, 2 ja 3 euri. Koju jõudes said nad isegi natuke tammetõrusid koksida, aga kui väike külaline oli oma haamriga lahkunud (tema ei saanud päris hästi sellest tammetõrude koorimise fenomenist aru, aga see on andeks antav, ta on aasta Piigast noorem ka, õnneks asjade purustamine pole veel tema lemmiktegevuseks saanud), väsis Piiga ka. Ülejäänud päevad peale lasteaeda on nad neid Noorema Pojaga võidu töödelnud, nii et natuke nagu puidutööstus juba. Peamine, et keegi neid koori minema ei viskaks! Nii kui lasteaiast tulevad, ei saa tuppagi, kohe jälle töö kutsub neid.

Õhtud lähevad juba külmaks, väga kaua õues olla ei saa. Siis tehakse toas ümberehitusi – teine uus maania on sakiliste servadega vahvelklotsid. Loomulikult on neid pea alati liiga vähe, nii et pidin tuttavatelt uurima, kellel seisma on jäänud ja kas on üle. Samad klotsid on juba aastaid lasteaias ka ja hästi populaarsed. Paningi duplod kõik mõneks ajaks ära, et saaks samades korvides vahvelkonstruktori juppe hoida. Muidu näeb elu välja selline:

Kõik nohud ja köhad on ka juba õrnalt platsis, sest tuulerõuged said ju mööda. Lähen teen sidruniga teed, et koolist kaasa võetud töölehed ka ära paraneksid.

Rattalukkude salapärane elu

Tahaks millestki toredast kirjutada, aga toredad asjad on kõik parajasti kuidagi passiivsed ja mitte nii toredad asjad on usinalt aktiivsed. Ma tean, et nad lähevad kuhugi mööda – mõni tulevikku, mõni ma ei tea kuhu, aga vast tekib sellega ikkagi ruumi headele asjadele ka.

Headest asjadest rääkides – Maisilabürindis käisime tookord ära, kui sellest krjutasin, et peaks minema. Oli küll maisi, kõvasti kohe. Saabus järjekordne näide sellest, kui hea on omada lapsi – nimelt olin mina paaris Trennitüdrukuga ja see oli täielik vedamine! Mina eksisin esimese viie minutiga ära, kuigi ma vaadasin kaarti ka seal tordi sees, aga midagi polnud teha. Kui ma juba linnas orienteerudes kenasti ära eksida oskan, pole maisipõllul ju erilist muud lootust. Igatahes päästis tütar mu välja ja leidsime vajalikud kohad üles, kuni Mees Vanema Pojaga ülejäänuid otsis. Vanem Poeg oli minusse, aga temal polnud ära eksimiseks vaja isegi kaarti vaadata. Tore igatahes, et Mees Trennitüdrukuga paari ei sattunud, muidu oleks mina autoparkla leidmise lootuses kusagil Pisisaare küla kandis mööda maanteed edasi jalutanud. Üks mees igatahes jalutas sinna vastassuunda, kui me minema sõitsime. Pärast Endomondo ütles mulle, et tordikujulisest jalutamisest oli asi ikka väga kaugel, kuigi kella kõndisime küll läbi.

Pilt on pärit Tore talu kodulehelt. Nüüdseks ilmselt pisut rohkem maha sõtkutud kui 3 nädalat tagasi.

Vanem Poeg hakkas jälle sellises trennis käima, kus kimomot vaja läheb. Eelmise aasta kimono püksid olid väga lühikeseks jäänud, sest millalgi märtsis vist jättis ta käimise katki ja oli kohe vähem kurnatud. Aga ta ise ei pööranud lühikeseks jäänud pükstele tähelepanu. Mis sellest, et veel veidi ja pikkadest pükstest oleks juba põlvpüksid saanud. Samamoodi oli ta imestunud, kui kuskilt imelikust kohast raamaturiiulite juures tema valge kimonovöö välja tuli. Minu uurimise peale, kas ta siis seni on käinud kimonoga ilma vööta trennis, vastas ta lihtsalt Jah. 😀

Siis ma tegingi seda, mida ma naudin ja milles ma hea olen – otsisin kiirelt läbi kõik spordikaupade teise ringi müümise kohad ja leidsin parima pakkumise kodulinnast, just sobivas suuruses ka!  Sain õhtul juba kätte ka. Nii rahul, jälle päris mitukümmend eurot kokku hoitud. Aga ega siis nii lihtsalt need asjad ei lähe – kui tuleb selline suur rõõm saavutusest, tahaks ju seda veel kogeda! Mõtlesin siis Nooremale Pojale ka jalanõusid leida. Käisin ortopeedilisi jalanõusid otsimas, aga sügis on teistelegi kätte jõudnud! Polnud mingeid meie vajadustele vastavaid jalanõusid, mis oleks hüppeliigese ümber kõrgendatud ja heade pikkade krõpsudega. Alles oli vaid viimane paar siniseid nööridega saapaid. Nendega saaks käia, sest ise saaks ta need jalga, aga nööride korralikult kinni sidumisega ei saa meie laps küll hakkama ja õpetajatele seda tööd juurde teha absoluutselt IGA õuemineku kord ma ei tahtnud.  Olgu, paari nädala jooksul peaks neile laekuma laadung järgmisi botaseid-saapaid.

Seniks hankisin soodsad lisakummikud – sangadega crocsid – millest üks läks talle jalga ja teine mitte. Hmm. Postiga tellimise värk. Kummikud jäävad järelikult mõneks aastaks ootele, kuni Väike Piiga neisse sisse kasvab, järgmisi kummikuid pean paar päeva veel ootama, kuni neid saab osta. Proovimisega ostsin veel ühed krõpsudega poolsaapad, aga kuna need pole piisavalt ortopeedilised (kuigi eccod), peavad need tõenäoliselt vaid mõned nädalad vastu. Noorem Poeg kannab neid lihtsalt nii, et ühe jala king kulub viltuseks ja teine ei tee teist nägugi. Saabastega on vähemalt lihtsam, nende puhul ei hakka nii segama, et üks jalg pea numbri võrra teisest väiksem. Suviste rihmikute puhul läheb see lahtine ninaosa muidu iga sammuga kahekorra ja sellepärast eelistangi poodi, kust saab tellida ühe suurema ja ühe väiksema numbriga jalanõu.

Koolis veel ei köeta, hakkasin endale vesti kuduma. Mitte ringvarrastega nagu eelmine kord. Siis sai vestist kogemata hoopis suur, imeilusate värvidega pehme ja karvane soe titetekk. Ma ei tea, miks neid silmuseid nii palju tuli, et ligi meetri välja andis, aga vähemalt oli hea lihtne kududa (kui ma ise ka aru sain, et see kuidagi vesti ei meenuta). Nüüd ma plaanin ikkagi vesti vestiks kududa, esitükk sai tehtud ja meenutab isegi kergelt vesti esikülge. Ma nimelt koon jälle mälu järgi, mitte mingi mustrilehega. Aga ma olen niimoodi Trennitüdrukule pikkade varrukatega ja kõrge kaelusega kampsuni kudunud mitu aastat tagasi, see tuli küll ilma suurema pusimiseta välja. Vist. Väga külm talv tuli lihtsalt ja mul oli järgmiseks päevaks plaan kampsun valmis kududa, aga ikkagi läks kaks päeva. Jäme villane lõng ja jämedad vardad on mu suured lemmikud. 🙂

Proovin kududa siis, kui lapsi lõunaunne panen, aga iga kord see ei õnnestu, vahel mul saavad närvid enne otsa ja ma lahkun – või siis jään ise kogemata magama. Seda on ka juhtunud, aga õnneks mitte viimasel ajal. Noorima lapse energiatase on lihtsalt selline, et mina ei tea, kust tal see kõik tuleb, aga teki alla ära mahtuda ei õnnestu. Vahel ma soovin, et ma ka nii palju tehtud jõuaks ja üldse ei väsiks, isegi kui mu ülesanded on teistsugused kui diivanilt suusahüpete tegemine või toa, köögi ja koridori vahel ringiratast jooksmine.

Samas Trennitüdruk jaksab ka trennist koju tulla, kui ta on enne seda vähemalt 7 tundi koolis veetnud ja sellele kõigele vaatamata saab ta veel köögi õhtuse koristamisega kenasti hakkama. Otsustasin, et mina enam õhtuti kööki koristada ei taha ja nii siis leppisimegi kokku, et tema tegeleb sellega see aasta. No et potid-pannid oleks pestud, võimalusel sobivas kapis ka, leivapuru oleks rösteri juurest lahkunud, tühjadest leivakottidest ja igavlevatest kruusidest rääkimata. Kööki mittesobivad asjad võiks ka lahkunud olla sealt ja oma kohale minna, pajalapid oma kohas rippuda ja köögipõrandale astumine võiks olla puhas rõõm. Ja nii ongi, enne magamaminekut tuleb veel mulle või issile ette näidata köök.

Tänu sellele olen nõus tal mõnikord isegi trennis järel käima, eriti nendel päevadel, kus trenn 2,5 tundi järjest kestab ja pärast 2 bussiga koju peaks tulema, kuigi on jalgrattaga käimise ilmad. Veel. Külm on küll juba näppudel, märkasin ise. Aga põhiline jama on see, et nii palju punaseid ratta tagatulesid kulub. Mulle tundub, et ma olen see rattavarustuse maaletoojate suurtoetaja, sest ma muudkui ostan rattalukke ja rattatagatulesid. Esituled, mis põlema on pandud, nendega pole ju muret, on täiesti märgata, kui need peaks äkitselt su ratta küljest lahkuma. Tagatuled on hooletumad. Neid kaob iga aasta.

Jalutuskäruga kadus ka neid, aga rattaga ikka rohkem. Rattasõitjaid on meil pidevalt, seega punast tuld peaks olema vähemalt 3 tükki, et ühe ikka leiaks, kui sõitma minna tahad. Aga siis pole enam rattalukku. Võimatu lugu, aga võtmeid meil leidub!

Eelmisel nädalal otsisin rattalukku, mis saada olevate võtmetega kokku sobiks ja ühe leidsingi! See oli see vana jäme aheldatud lülidega lukk, mida võti ei keeranud ja mida ratta küljest ka lahti ei saanud. Küllap Mees tuleb varsti komandeeringust koju, mõtlesin ma rattavõtit luku külge jättes (sest ma ei saanud seda enam välja ka, kui suure rammuga ta sinna lukuauku olin saanud) ja unustasin kogu selle loo, kui poja rattale selja keerasin.

Siis tuli laupäevane rattamaraton – Mees oli küll koju jõudnud, aga mul ei tulnud nii imepisike asi nagu ratta küljes tolknev poolemeetrine pael rattavõtmega üldse meelde. Laupäeval oli mul koolitus ka, nii et olin kodust ära. Lastele olin jätnud juhise, et mindagu rattamaratonile. Nii nad siis sõitsid, kuni poole maa peal vist ikka see paelaga osa kuhugi kodarate vahele kinni kiilus ja võti välja tuli. Poeg ka nii väikest silmatorkavat paela ei märganud, aga Trennitüdruk oma kohaloleva tähelepanuga jagas asja ära, võti sai luku küljest eraldatud ja keegi ei tea, kuhu see sai. Vähemalt pesumasinas pole veel vastu tulnud. Lukk on endiselt rattasadula ümber. Ülejäänud erinevate tähemärkidega või siltidega võtmed – X. /tagavara / see vedru moodi lukk / – jne on neile külge kleebitud, aga lukud on lahkunud ja ainult üks on veel vedru moodi lukkudest alles, aga sellel pole võtit. Trennitüdrukul on see kusagil olemas, ma loodan, aga ta pole seda tagasi pannud sinna, kus on selle Koht.  U-lukk on ka olemas, raske ja turvaline. Ei lähe kodust üksi kuhugi, tõesti turvaline, kodulembene lukk. Ma mäletan, et sellele sobis võti, mille küljes oli roheliste liblikatega patsikumm, aga kuhu see peale Vanima Tütre Tallinna kolimist jäi, ei tea.

Ma olen isegi erinevates poodides käinud, nagu Rimi, Jysk ja Koduekstra. Rattalukke on, aga selliseid, mille vist kääridega ka pooleks hammustaks, nendele ma ei raatsi raha kulutada. Siis on veel sellise pikkusega lukke, mille saab napilt ümber jalgratta keerata, toruni kahjuks ei ulatu, sest ausalt, 30 cm pikkune rattalukk? Ei tahaks nagu nelja sellist ka osta, et neid omavahel kokku ühendada ja ketti heegeldada.

Peab vist kunagi jälle pärisrattapoodi sattuma. Sellise ussi-kujulise luku võtaks küll, aga pilt on pärit internetist. Seni võiks need kodused rattalukuvõtmed niipidi sigida, et mõni rattalukk ka välja ilmuks. 🙂

Ootamatused

September on käes ja aktuski seljataga. Nagu ikka – traditsioonid! Rahvast täis aula, 1.klassi laste emad-isad beebidega, suve jooksul äkitselt pikaks kasvanud põhikooli viimase astme lapsed ja eriti traditsiooniline koht – Viimastesse Ridadesse Ei Kosta!

Koju tulles hakkasime Vanema Pojaga kooke tegema. Trennitüdruk jõudis oma kooli staadioni-aktuselt ka tagasi umbes samaks ajaks, sest me olime pojaga vahepeal ka poest läbi käia jõudnud. Kiire koristamine alaku, sest õhtul peame sünnipäeva!! Just siis, kui olin šokolaadi pliidile sulama pannud, et küpsisetorti üle valada, helistas mu õde.

Kui teed köögis süüa ja on vaja samal ajal telefoni laadida, siis targemad inimesed panevad selle loomulikult kööki laadima, hajameelsemad aga esikusse peegli ette. Nii et kui korraks vaatama jooksed, kes helistab ja end korraks vestlusesse kiskuda lased – Mul on kiire hetk, teeme midagi võidu? Jaaaaa, teeme 20 minutit võidu, mina teen seni Trennitüdruku hommikul tehtud küpsisetordile glasuuri, segan kokku šokolaadikoogi taina ja viskan ahju – Appi, keerake keegi šokolaadil tuli alt ära!!!

Ja köök ongi tumehalli suitsu täis ja šokolaad paistab pealt küll ilus sulapruun, kuid kastruli servadest immitseb tossu… Õnneks käivad meil aknad lahti. Õnneks on meil ahjuplaadil juba valmis küpsetuspaber eelmisest korrast, nii et veel šokolaadi nägu šokolaadi saab sinna peale kallata jahtuma, tuleb vaid hoiduda mustade tükkide kallamisest. See on päris lihtne, sest must sodi hoiab poti põhjast hoolega kinni. Šokolaadiste lärakatega küpsetuspaberi saab jahedamasse ruumi jahtuma viia, aga saaks nüüd köögi, söögitoa ja suure toa ka kuidagi läbipaistvamaks! Suitsuandur ei kõssanudki. Hmm. Ju siis saime ikka õigel ajal jaole või on hiljuti kilgina kilkamise ära õppinud suitsuandur vakka hoopis sellepärast, et patarei sai tühjaks? Mina arvasin, et enam ta ei kiuksu sellepärast, et äkki Mees vahetas patarei?

Kui te nägite, et sinist suitsu ja kõrbekat tuleb, miks te siis ise tuld ära keerata ei taibanud? Ma arvasin, et šokolaad ei lähe kunagi kõrbema, teatas Vanem Poeg hämmastunult. Ma arvasin, et see läheb lihtsalt vedelaks ja ongi vedel. [nagu supp? šokolaadisupp?]

Igatahes – sünnipäevalaps uut küpsetusšokolaadi peeneks hakkima, keev vesi soolaga kõrbenud poti põhja, väike pudrupott vahukoore ja uute šokolaaditükkidega soojenema, glasuur küpsisetordile, 6 muna šokolaadikoogi jaoks segamiskaussi…

Aga 20 minutiga ma seda järgmist kooki küll ahju ei saanud. Õde küpsetas seni muudkui vahvleid ja vahvleid ja vahvleid… ja õhtul sõid lapsed kogu A4-paberikastitäie vahvleid kiiresti ära. Šokolaadikook sai ka aru, et ma olen veidi hajameelne ja kerkis plaaditäieks kuppelmaastikuks. Õnneks õppisime me kohvikutepäevaga seoses tuhksuhkrut koogile raputama, nii et kook paistis endiselt söödav. Ja kõik ju teadsid, et see on šokolaadikook, seega probleemi polnud. Kõik olid kõhu juba spinati-fetajuustu-pirukat täis söönud.

Appi, lapsed on ju lasteaias veel, sellepärast ongi nii rahulik, taipasin ma kolmveerand viie paiku. Lapsed, ma lähen korraks lasteaeda, hõikasin Keskmistele Lastele. Aga ootamatused polnud selleks päevaks veel läbi!

Jõudsin samal ühe tüdruku emaga, nii et õpetaja meid nähes pead segaduses ühelt inimeselt teisele keeras ja teatas, et tal on vaja meile midagi rääkida, aga ta ei tea, kummast alustada. Mõtlesin, et küllap Noorem Poeg siis põrkas peadpidi selle piigaga kokku või midagi – aga Väike Piiga oli mind juba märganud ja tema suunurgad kerkisid kõrvuni, kui ta minuni jooksis. Venna õpetaja aga pühendas mind teemasse “Rühmas on tuulerõuged”. Jaa, olin nõus, laps juba rääkis mulle eile, kui lasteaia seinal seda silti nägin, et neil on magamistoas tuulerõuged, terve sein on täppe täis.

Õpetaja juhtis siiski leebelt tähelepanu minu täpilisele lapsele (kes hommikul veel polnud  vistrikega, aga nüüd meenutas 5-aastase asemel häbelikku teismelist),  mitte lasteaia magamistoa seinale. Hmmm. Just selline asi, mida 30 minutit enne sünnipäeva teatada, eks? Ei ole ikka igav see elu! 😉

Jalutasime lastega koju. Teel olles helistasin õele, venna perele ei jõudnudki helistada, sest nende lapsed on samas lasteaias ja kui ühes rühmas juba on, ega siis 3 teist rühmagi kauaks ilma ei jää, sest kõigil ju õed-vennad eri rühmades laiali. Igatahes oli veel pisut minuteid sünnipäevani, jõudsime peaaegu valmis. Sugulaskülalisi puudus tuulerõugeohu tõttu vaid kaks, tuulerõugeline ise oli heas tujus, nagu haiguse alguses ikka, kui sügelemine veel silmanägemist ei võta.

Seevastu on need aktuse-päeva sünnipäevad selles mõttes kehvad, et enne pidu tehakse ettevalmistusi, peale pidu tehakse korrastustöid ja siis on vaja järgmisel päeval kooli ka minna! Trennitüdruk sai kevadel õpikuid kooli viies oma selle aasta õpikud juba kätte, augusti viimasel nädalal sai ta ka töövihikud kätte ja oli sel moel kooliks suhteliselt valmis, õpikud paberis, töövihikud kiledes. Ka tema tunniplaan oli nädal enne kooli algust kooli lehel üleval. Peaaegu et lihtne!

Sünnipäevalaps polnud veel õpikuid saanud, tema koolis jagab neid selles põhikooli astmes iga õpetaja ise. Seega polnud muret ümbrispaberitega, küll aga selgus tunniplaan üsna jooksvalt koos 1.septembriga ja koolivihikute nõuded iga ainega olid kooli lehel olemas. Nii me siis peale nõude kuivatamist otsisime valmis mõned noodi-/valged/inglise keele- ja 20-joonelised vihikud ning päeviku, kuhu polnud tunniplaani kirjutatud, aga kooli lehelt sellest ka päris hästi aru saada polnud, millal on mis rühmal kehaline või informaatika.

Ja pinalit ei olnudki.

Uus koolikott oli eelmisest sügisest alates kõrgel kapis passinud, selle leidsin üles. Aga mida kusagil ei paistnud, oli sinine pinal. Ma  t e a n, et nägin seda suvel mingites kohtades ja ära pole kindlasti visatud, aga no ikkagi 5. klass ja millegipärast kipun ma vahel eeldama, et mina ei pea kõiki asju meeles pidama, lapsed võiks ka oma asju kindlas kohas hoida.

Õnneks oli meil valmis varutud tintenpenne ja harilikke, nii et kooli sai ikka minna. Pinal tuli kokaraamatute alt riiulist reede lõuna ajal välja.

Koolipäev läks reedel ka hästi, sest 5.klassil hakkas ju ajalugu! Ja informaatika!!  Unustasin ainult sünnipäeva komme jagada, meenus Vanemale Pojale õhtul kodus. See bussiraha, mis me hommikul kotti panime, seda polnud sel ajal seal taskus, kui ma bussijuhile maksma pidin, aga pärast koolis leidsin, et see ikkagi oli seal väikses taskus olemas.

????? Kuidas sa siis kooli said ?????

Üks tädi maksis mu eest, seesama, kes ükskord kevadel, kui mul bussikaart kadunud oli. Viin talle järgmisel nädalal raha tagasi.

Oeh. Maakoolis käimise eripärad hajameelsel Aspi-joontega lapsel, mis muud.

Trennitüdruku klassis oli 2 uut tüdrukut! Minul endal polnud reedel üldse tunde, ainult 2 täpilist lapsukest samast lasteaiarühmast kodus. Nii hea, kui sõber on sama täpiline ja saab sõbra külla kutsuda! Salajase planeerimisega õnnestus Väike Piiga siiski lasteaeda saada, kuna tema õpetaja lubas, et ta praegu veel teistele lastele täppide ohtu ei kujuta. Aga 20.septembril tulevad need täpid kindlasti, lubas lasteaia õpetaja. No parem ikka praegu kui jõulupidude ajal… vist.

Mis saab Vanema Venna sõprade sünnipäevast, seda me veel ei tea. Täna sügeleb vaene Noorem Poeg küll üleni, määri või ära määri… Puslede panemine natuke aitab. Selle ussipusle pani Vanem Vend kokku, et Nooremale Vennale piraadipusle panekul seltsiks olla.

Leia pildilt kokkupandud piraadipusle. 🙂

Teeks kohvikut?

Augusti keskel võtsime osa kodukohvikute päevast ja tahtsin sellest ka natuke kirjutada, et siis ehk on sellest kellelgi abi, kes ise korraldada plaanib.

Kuna juba varakult oli teada, mis kuupäevaks tuleb ära teatada osalemissoov, aadress, ligikaudne menüü ja korraldaja/vastutaja, siis väga palju üllatusi ilmneda ei saanud. Nime valik osutus esimeseks suureks proovikiviks.

Menüü jagasime kolmeks – magus, soolane ja joogid. Magusad olid siis küpsetised, soolase alla läksid supp, lõhesaiad ja fetajuustusalat ning pärast lisandused sinna veel täidetud munad ja juusturullid. Joogiks on hea teha kohvi, kakaod, mahla ja maitsevett (näiteks piparmündi või sidruniga). Plaanisime sooja ilmaga ka jäätist pakkuda (muffinivormidesse külmutada), aga jäätisetegu ebaõnnestus, sest ma segasin vahukoore liiga vara muuga kokku ja see ei läinud vahtu.

Lisaks laenasime külmkapi (mille me vahepeal mu vanematele olime viinud, kui endale suurema ostsime) ja sinna panime külma nõudvad magustoidud, mille varem valmis tegime. Külmkappi oli hea ka tooraine jaoks kasutada, näiteks 8 karpi mune ja salatimaterjal püsis seal kenasti.

Mis vähegi võimalik oli varem valmis küpsetada, selle tegimegi varem valmis: küpsised, šokolaadikoogid, kohupiimakreemi ja moosikihtidega tordid, küpsisetordi, vahvlid, müsli, puuviljakeeksid. Toorputru tegin ka eelmisel öösel valmis, aga seda väga palju ei kulunudki, sõin ülejäänu ise ära hiljem.

Mahladega oli lihtne nii, et kaks kannu olid kohvikulaual ja kui üks neist tühjenes, sai teise kiirelt ära täita ja tagasi tuua. Kolmas kann oli maitseveega. Piparmündi maitsevett sai kiirelt teha nii, et teed kruusi piparmünditeed, lased mõned minutid seista ja siis kallad kannu, ülejäänu paned külma vett. Kui piparmünditeed on võrreldes ülejäänud veega väike kogus, siis ei jää soe lahja piparmünditee, vaid pigem õrna piparmündimaitsega vesi. Piparmündivarrega saab ka maitsevett, aga siis peab see kauem vees ligunema, 5 minutiga küll piisavalt maitset ei saa külma vee puhul.

Oasupi ja fetajuustusalati tegime kohvikupäeva alguseks, mõlemaid sööke tegin päeva jooksul korra juurde ka. Üldiselt kulub palju kandikuid, sest peaaegu kõik väljapandav on kas suurte taldrikute või kandikute peal. Supp oli meil menüüst tellitav, see tähendab, et muul ajal hoidsime seda kohvimasina kõrval potisoendaja all soojas.

Kuna meil oli abistajaid päris mitu, saime läbi ilma plastnõudeta – see oli minu kõige suurem hirm tegelikult, et meie õues olev prügikast on kuhjaga täis ja igasugune söögine kraam vedeleb ka mõlemal pool prügikasti kuhjades… Aga ei! Meie prügikasti oli viisakate kohvikukülastajate poolt pandud ainult 3-4 kohvitopsi ja 5 eri suuruses läbipaistvat smuutitopsi. Meie kohvikuala prügikorvist lisandus veel umbes 8 salvrätikut ja poolik õun. KÕIK! Ülejäänud nõud olid kõik pestavad – alustassid, kohvitassid, taldrikud ja supitaldrikud, lusikad-kahvlid-klaasid samuti. Kuna meil nõudepesumasinat pole, pesime nõusid jooksvalt – nii ei tekkinud suurt kraanikausitäit.

Aias on meil tavatingimustel ainult üks vanaaegne voodi, millest on aiapink tehtud, nii et istekohtadele mõeldes rääkisin naabritega. “Räägi Inimestega” meetod töötas jälle, sest kahed naabrid laenasid meile oma pinke, toole ja laudu. Õde laenas varikatuse, millest äkiliste vihmahoogudega oli suur abi! Mehe vanemad aitasid klaaskannude ja kohvimasina laenutusega, minu vanemate juurest “sulasid välja” vanad serviisid kohvitassidega, supilusikad ja palju kandikuid. Vennanaine laenas ahjuplaate ja küpsetas mitu plaaditäit juusturulle, õde küpsetas 4 kasti vahvleid. Mina küpsetasin nelja eri sorti müslit ja vaeste rüütlite luid – ehk siis saiapulki kaneeli ja suhkruga, ilma munata. Müslid panime tühjadesse 0,5L keeratava kaanega purkidesse, saiapulgad läksid maakaartidega täiendatud pringles-krõpsude torudesse ja nende tulud läksid Carmeni fondi.

Carmen on ühe minu sõbranna 9-aastane laps, kellel on selline puue, et ta ei saa liigutada oma käsi ja jalgu nii nagu teised lapsed. Lihaspingete tõttu ei saa ta ka rääkida päris nii nagu meie. Tema diagnoos on sarnane meie Noorema Poja diagnoosile, aga kui meil on lihased pinges ühel kehapoolel, siis Carmenil üle terve keha, mistõttu ta ei saa iseseisvalt kõndida. Aga ta käib koolis, 2.klassis! Tema õppetöö toimub puutetundliku sülearvutiga, mis kahjuks kaotas augusti alguses oma puutetundlikkuse – parandus aga pidi maksma ligi 400 eurot. Kooli alguse puhul päris kurvastav, eriti kui keegi garantiid ei anna, et uut ekraani tellides-paigaldades viga kaob…

Aga Carmeni ema tegi erinevaid käsitööseepe ja Minu Õde tegi kookose-suhkru-kehakoorijaid, meie tegime müslisid ja saiapulki kaneeli ja suhkruga ning kõik need tulud läksid Carmeni arvuti paranduseks! Seebid said nii ruttu otsa, sest Carmeni ema oli samal ajal Vasesepa laadal ülejäänud seepidega, aga sealt tulles tõi ta osa seepe veel meile ja ka need läksid kui soojad saiad 🙂

Carmeni laud – teine sats seepe, alles on veel kookosmüsli ja kaneelimüsli.

Teine heategevuse võimalus oli meil ka, sai osta erinevaid lilli-taimi ja flokside raamatut ja tulud läksid OPEROG’ile, Operatiivsele Otsimisgrupile, mis otsib kadunud lapsi-seenelisi-uppunuid-KedaIganesVajaOtsida, vabatahtlikele varustuse jaoks.

Laste jaoks oli meil kokku aetud “masinapark”, s.t. lisaks meie pere jalgratastele ja mängutraktoritele-tõukeratastele laenasime mõned Minu Õe käest veel juurde, laste pealeistutava mootorratta ka, nendega käis üks pidev möll. Ainult kaks last terve päeva jooksul olid õnnetud, et nad masinaga lahkuda ei saanud. Liumägi ja kiigupuu olid ka üsna hõivatud, aga eks meil õe ja vennaga ongi kolme pere peale 11 last, seega juba meie “kohalikke lapsi” jätkus iga nurga peale.

Et suurematel inimestel iga ei hakkaks, reklaamisime natuke enne viimast minutit raamatuportaali ka – inimesed said tuua omi vanu raamatuid ja asemele võtta uusi raamatuid. See isegi töötas, sest päris mitmed inimesed tõid raamatuid ja päris mitmed viisid ka, kuid õhtul, kui kohviku kinni panime, olime ikkagi ENEde omanikeks saanud, ülejäänud kahest kastitäiest rääkimata. Ma pole veel mahti saanud raamatuid taaskasutuse listi pakkumisele panna, aga loodan, et osadele leidub veel soovijaid ja ülejäänud viin kas tänavaraamatukokku või Rimi raamatuvahetuskasti ära, mis vähegi lugemist kannatavad.

Koristamine läks vaatamata nõudepesumasina puudumisele üsna kähku, sööke väga palju järele ei jäänudki, mõned tükid kooki ja viimased saiapulgad panin Vanimale Lapsele kaasa, kes kohviku kinnipaneku järel kohe Tallinnasse tagasi sõitis – ta oli meie tubli kassapidaja – ja peale seda saabusid veel ühed kliendid, kes viimase lõpu lõunamaisest oasupist ära sõid.

Mida jäi üle, olid salvrätid (400-ne pakk oli täiega liiast, küllap saame veel 10 aastat nendega sünnipäevi peetud), kolmekordsest saiakogusest kulus ära üks kolmandik, ülejäänuga sai veel kõvasti saiavormi ja saiapulki vormistada; jahu olin ostnud 12 kilo, seda jagasin nii vahvlite tegemiseks kui juusturullide tegijale enne ja peale küpsetamist, aga ainult 8 kilo ootab veel kasutamist… ja mune jäi ka üle, kuigi Kallis Mees tegi kõvasti Pavlovaid nii eelmisel päeval kui kohvikupäeval mitu korda päeva jooksul. Kui keegi plaanib veel Pavlovaid teha, siis arvestatagu seda, et need 90 minutit ahjus on,  ei saa seni mitte midagi muud küpsetada…

Aga just siis, kui olin peale kohvikutepäeva paar päeva asju tagasi andmiseks sorteerinud ja pakkinud, uuris üks mu klassiõde, kuidas meil kohvik läks ja selgus, et ta plaanis ka kohvikut teha, kuna nende linnaosa tegi just järgmisena kohvikutepäeva ja nii oli mul soodne võimalus nii oma kohvitassid kui taldrikud-kandikud neljapäeval enne ärasõitu talle laenata ja jahu koos salvrättidega ka. Täna sain talt kraami juba tagasi (õnneks mitte jahu!), kuigi nende suitsukalakohvikusse ma ei jõudnud, sest meie olime samal päeval Salme Viikingiturul. Nende muljed olid ka positiivsed, kuigi neil käis vähem külastajaid kui meil, eks reklaamil ole siin ka oma osa (Tähtvere kohvikutepäevast enne toimumist suurt infot ei liikunud, Tammelinna omadest kirjutati fb-s ja Tartu Postimehes ka) ja lahtiolekuaeg mõjutas ka – meie olime avatud 11-19, nemad tegid vist lõunast lahti.

Aga kes veel plaanib kunagi oma kodus kohvikut teha, soovitan küll proovida!

Avamise järgne pilt – esimese asjana osteti ära 6 täidetud muna, puuviljakeeksid ja vahvlid ootavad oma aega..

Eraldi tasub läbi mõelda:

*lemmikloomade teema – kas näiteks koeraga võib tulla kohvikusse? Meil endal loomi pole, seega meie nõue oli, et loomadega võib ikka tulla, kui omanik vaatab looma järele, sest väikesed külastajad võivad lahtise looma peale ehmuda;

*tualettide teema – meil plaaniti Kemmerlingist välikäimlaid rentida, aga kuna lubas vihmast ilma, tundus ka mitme kohviku peale kalliks jääv see rent ja nii ta rentimata jäigi. Muidu oli plaan, et 20 korraldatavat kodukohvikut panevad oma osa ja siis on välikäimlaid mitu ja erinevates kohtades tänaval. Tegelikult käis meie pool tualettruumis vast umbes 8 inimest, neistki osa lapsed. Polnudki nii hull, et 8 rulli vetsupaberit kuluks!

*kui oma lapsed on väikesed, kes neid lõuna ajal magama paneb ja kus, kui koduaias toimub melu? Kui oma lapsed on suured, missugused ülesanded neil on ja kas mitu tundi järjest jaksavad nad neid teha?

* kuhu saavad külalised parkida rattaid, lapsevankreid, autosid?

* Kas väike pissipott väikestele külalistele on? Või mähkmevahetuskoht, kui väljas sajab vihma?

*Kas kohvikul on vihmakindel silt? Kas enne kohvikut on kusagil ka viidad? Õhupallid?

*Sularaha – kas arvestad hinna kujundamisel, et ei peaks 2- või 5-sendiseid tagasi otsima?

Üldiselt on hea, kui on ka rollid kokku lepitud – kes on kassas, kes aitab nõusid kasutatud nõude kastist kööki viia, kes mängib lastega, kes hakib salatit juurde, kes toob poest vajadusel piima/leiba juurde, kes küpsetab, kui midagi puudu jääb? Meil olin mina see, kes niisama ringi jalutas ja inimestega suhtles, see sobis mulle väga hästi 🙂 Kohvi tegi kaks inimest vaheldumisi, kassa taga oli suur tahvel, kus olid kirjas söögid ja hinnad – nii sai vajadusel kiiresti hinda muuta või midagi maha kustutada, samuti ei pidanud asendaja nuputama, mis hinnaga mis on – nii võib juhtuda siis, kui hinnasildid on näoga ostjate poole või siis viib tuul sildid minema.

Teine pool lauast avamisjärgselt – hiljem polnud meil enam mahti pildistada! 🙂

Ja Helle Heegeldatud asju pakkusime ka – neid oli päris palju valmis heegeldatud:

Helle Heegeldised: koogid, jäätised ja muffinid, foto: Henry Narits

Aga kui võtta kogu üritust kui lihtsalt perega koos olemise ja koostöö harjutamise aega, siis kukub hästi välja. Ja tore! Lapsed arvasid, et teinekordki! 🙂

Pildihala

Peaks vist süüa ostma, mõtlesin. Postkasti olid laekunud toidupoodide sooduspakkumised ja kirjutasin oma hinnavaatluse kaustikusse üles, mida kust mis hinnaga ostaks. Viimati olin sinna kirjutanud märtsis, enne seda korra novembris ja septembris. Vanasti kirjutasin tihemini, kuna tahtsin enda jaoks mingeid märkmeid, mis ajavahemiku järel soodushinnad korduvad  samadel ainegruppidel ja mis poodides samal ajal samade asjade soodushinnad on. Muidugi on olemas selline tore asi nagu SEE leht, aga seal pakutakse ka neid kohti, mida ma ei külasta (nt Grossi) ja teiseks osasid poode seal pole, kus ma käin (nt. Kaupmees).

Mitu blogijat on kirjutanud e-poodidest ja mõtlesin, et see kojutoomine võiks olla suure koguse korral päris hea variant. Peale soovinimekirjade tegemist võtsin siis arvuti ette ja kohe selguski, et ei e-Selveris, e-Coop’is ega e-Maximas ei tooda kaupa mujale kui Harjumaale. Mhmh. Rimil aga e-poodi veel polegi, kuid vaevalt seegi kaua nii püsib.

Mis seal siis ikka, käin ise poes edasi. Täna käisin juba Väiksema Pojaga võimlemas, kuigi ta kuidagi ei tahtnud. Õnneks siis, kui liikuma hakkasime, oli ta oma suurema jorisemise suutnud ära joriseda ja töötas kenasti kaasa. Füsioteraapia ei ole ju alati selline lihtne ja valutu, vaid vägagi valus ja ebamugav, kui su liigesed ei tööta päris nii nagu tahaks. Või nagu teised arvavad, et peaks liikuma. Aga kui üldse ei liiguta, siis ei lähe ka paremaks, pigem hullemaks, nii et täiskasvanu loogikaga pole üldse küsimust, kas minna või mitte, kuid lapsel see arutelukoht alles areneb. Oi kuidas me ootame, et ta ise ka asja vajalikkusest aru saaks! Ehk juba järgmisel aastal?

Koju tulles sain ainult mõne hetke mõtiskleda, mida siis nüüd edasi teha, kui tuli Trennitüdruk ja teatas, et Väike Piiga pani endale legotüki ninna ja ei saa seda enam välja. Tegemist ei olnud õnneks duplodega, see oleks õudne olnud! Aga kui suuremad vennad peenikeste juppide legodega mängivad, siis neid pisikesi juppe jääb ikka üle ja nii see siis läks.

Puhu, ütlesin piigale ja hoidsin teist ninapoolt kinni. Piiga hingas kõigepealt kuulekalt sisse (tükki sissepoole tõmmates) ja siis välja, nii et pritsis pisut verd. Selge. Läksin EMOsse, mitte ei guugeldanud, mida teha. Telefoni unustasin ka koju. Aga istusime oma pool tunnikest EMO-s ära, pääsesime Trauma-uksest sisse ja kohe peletatigi meid minema, sest neil pole sellega küll midagi teha.  Minge nina-kõrva-kurgu-polikliinikusse Kuperjanovi tänavale.

Seal oli väga rahulik. Kedagi peale meie kusagil koridorides ei paistnud, valvelauatädi juhatas meid lifti suunas ja käskis teisel korrusel 234.kabinetti otsida, aga palus ukse taga oodata, kuna keegi on juba sees. Nii tore, mõtlesin ma tänulikult, et kuigi infolauas polnudki registratuur, on nad olulisele kabinetile siiski sellise numbri pannud, mis kenasti meelde jääks. No umbes nagu Trauma Üks, selline ilus kolmekohaline number nagu 234. 123 nad ilmselt ei julgenud panna, aga no see 234 sobib ju teise korrusega ka kenasti.

Varsti kuulsimegi läbi ukse, kuidas arst käskis sees oleval patsiendil kummeliteed juua, aga alkoholi mitte juua. Njaaa, tema ilmselt midagi ninna ei tõmmanud. Mees tuli välja ja meie pääsesime sisse. Minuti pärast väljusime, legotükk kaasas. Mitte midagi kohutavat ei tehtudki! Arst valgustas seda pisikest ninasõõret mingi tööriistaga  ja tõmbas heegelnõelaga legotüki välja.  Ta oli seda heegelnõela veidi modifitseerinud, kuid see töötas nii kiiresti ja kenasti, et ma tagantjärele täitsa imestasin, miks nad EMOsse endale üht heegelnõela soetada ei jaksanud.

Piiga sai kohe rõõmsaks. Ma polnud talle tegelikult midagi hullu rääkinud, mis juhtuda võib, kuigi mu enda peas tekkis küll igasugu mõtteid, kuidas väiksed jupid hingetorru minna võivad ja siis kopsutorude jagunemiskohta passima võivad jääda ja kuidas siis sõltub juba herneste kvaliteedist, kas neid saab sealt tervelt kätte või lähevad ära pudiks (limaskestad on ju niisked ja vett imav tükike võib veel paisuda seal, lego muutub ainult pisut limasemaks). Proovisin teha nii, et laps ei nutaks meie paanika pärast, sest algul ehmusime küll ära, aga nutuga ju tõmbab ka seda tükki ninna sissepoole.

Teinekord siis tean, KOHE nina-kõrva-kurguarstile, mitte EMOsse. Jälle targem. 🙂

Eile õmblesin padjakotte, et teeks siis neid põrandal istumise patju. Ühele vanale ja katkisele põranda-sulepadjale tahtsin ka uut ümbrist teha, õnneks oli kodus olemas tugev hall kangas. Isegi ei mäleta, mille jaoks, aga kulus marjaks ära. Lõikasin sellest ühe padja jagu riiet ära ja järgi jäänud L-kujulisest jupist sain veel kolmele padjale ümbrised teha. Väga lihtne, kui algandmeid pole, et tee just niisugust mõõtu või muidu ei lähe!

Õmblusmasin juba ootas laua peal, nii et kui padjakatted tehtud sain, oli kahju masinat rahule jätta ja õmblesin ruttu Väiksele Piigale ühe seeliku ka, sest hiljuti selgus, et kleidid lähevad nii kiirelt plekiliseks ja üks seelik oli pesus, teine on veel liiga suur (mille Suur Õde talle sünnipäevaks organzast õmbles). Nii ta läkski pildile poisipea ja roheliste pükstega.

Proovisime just hiljuti perepilti teha, nagu igal suvel – tellisin isegi Vanima Lapse kodulinna – sest Minu Vanaema sünnipäev läheneb ja ta on juba nii vana, et asju kingiks ei taha, aga fotode üle on tal alati hea meel. Nii me siis tavaliselt teemegi igal aastal juulis perega pilti, heade asjaolude kokkulangemisel ka kõigi läheduses elavate lapselaste peredega, aga kuna mu õe ja venna pered olid linnast väljas, oli seekord plaanis kiirpildistamine ainult oma perega.

Tegelikult on see pildistamine õudne asi. Minu jaoks vähemalt. Mida rohkem inimesi pildil, seda suurem tõenäosus, et keegi vaatab mujale, teeb imelikke nägusid või misiganes. Kui seltskonnas on beebisid või väikseid lapsi, on see kõik võimendatud. Ei kujutaks ette, et täiskasvanute grupipildi tegemiseks keegi kedagi lükkama või näpuga pahatahtlikult torkima hakkaks, kuigi täiskasvanutel on komme üksteisele sarvi teha (kolleegidega pildistamisel vähemalt).

M i n u  ettekujutus pildist on selline, et inimesed vaatavad peamiselt õigesse suunda, pole hullu, kui kellegi parajasti reha käes on või keegi kellelegi keelt näitab, aga pildistatavad ei peaks olema kurja või pahase näoga, et JÄLLE peab siia pildile jääma ja Appi, ma olen tegelikult hoopis zombi. No me ei pildista ju iga päev, mis mõttes see “jälle”?

Aga ilmselgelt olen ma üsna üksi selle sooviga. Kui sa ei palka kedagi pilti tegema, vaid palud mõnel suht hea fotokaga  sugulasel pilti teha, siis tulemus on… kurb.

Mina olen pahane, sest keegi jälle mossitab ja rikub pildi tegemist ära. Ja kes siis on kurja näoga pildi peal, sest ta keelab kedagi ja loodab, et näiteks ülejäänud 10 alaealist inimest suudavad veel natuke paigal olla, aga siis kukub keegi teine lihtsalt pikali ja ohhh. Ja siis Reet kirjutas, et vaatas naeratavate inimeste pilte ja tundis, et ta pole sama hea kui kaunis ja naeratav Tõeline Ema  ja mina lohutasin, et mis siis sellest, et nad naeratasid neil puudus pildilt vanniraamat. Aga ise näed põen ka.

—

Ma ei tea, on see siis nii palju palutud, et kord aastas paar perepilti teha, kus KÕIK oleks peal? Ükskord mul sai villand ja tahtsin fotograafi tellida. 200 euri? Eeee…? Mõttepaus. Ja siis kõik pakkusid, et ma tulen teen ise sul, ära võta fotograafi!

No ja siis iga aasta ma olengi kurb. Vaatan neid pilte, mis on hea sooviga tehtud, aga osadel inimestel on pool pead läinud, osadel lastel on juuksed või puulehed (??) näo ees ja fotograafil pole see häirinud. Või siis vaatame me kõik näoga päiksesse nagu kunagi kooli ees tehtavatel klassipiltidel, kus kõigist paistsid ainult kulmud (päikseprille ju ei olnud ja midagi tuli silma tungiva päikese varjuks ju ette tõmmata). Üks mitu-mitu-mitu aastat varasem perepilt on meil selline, kus mina olen ainsana varjus, nahk tumehall ja kõik teised on päikesepaistes ja näevad miskipärast elus inimeste moodi välja. Juba aimate, et see pilt on kusagile ära sokutatud, mitte raami sees? 🙂

Ja kõik (see oli nüüd väike naiselik liialdus) on pildistamise ajal minu peale pahased, sest mina üritan selgitada, et vaatame kõik vanaisa poole ja palun püsige korraks paigal ja palun ära tee seda naeratamise asendusnägu, kus grimass on sisse lülitatud. Õnneks selle näoga hakkan ma juba harjuma, sest esiteks kahel eelmiste aastate pildil on sellel lapsel seesama nägu olnud ja siis on ikka äratuntav järgmistelt piltidelt ka. Teiseks vaatasin rõõmuga lasteaiapilte ja seal olid vähemalt 3 noormeest sama õudse näo pähe teinud, üks hullem kui teine! Rahustav vaatepilt! Teiste peredes on siis ikka ka mõnikord nii.

Vaatad muidu näoraamatus või blogides teiste pilte – täiesti normaalsete nägudega lapsed. Reeglina õnnelikud. Ja need naeratavad näod, nagu pildistamine oleks normaalne asi! Ma ei tea. Ju neil on normaalne ema, kes teeb tihemini pilti ja ise naeratab malbelt.

Mul on ikka kahju ja siis ma teengi ülejäänud aasta lihtsalt seelikutest pilti. Või sellest, kuidas lapsed aias suusatavad, kriimulise näoga piparkooke kaunistavad või harilikus sassis põrandaga  toas legodest ehitavad. Ükskõik mis näoga, sest mõni ikka tuleb välja ja ma teen kasvõi 5 pilti, et kellelgi pead kogemata maha lõigutud poleks. Paar korda aastas panen albumisse ka ja vaatan. Ausõna, mõnikord vaatavad lapsed ka. Nii et ma ei tee neid ikka niisama ja selle pärast ei põe, et oma arvuti pildikaustas häid perepilte pole.

Mõned perepildid on meil seinal ka, paari viimase aasta omad (aga vist see ilma näokõrgusel lendava rehata) ja siis mõned äravahetamiseni sarnastest lastest. No et pildil on Trennitüdruk natuke peale aastaseks saamist, aga kõik kahtlustavad, et Väike Piiga, sest nad on nii sarnased. Ainult meie mehega oleme seal kuidagi kõhnemad, sest noh 12 aastat tagasi. 😀 Photoshop ilmselt. Sellega pidi ju saama kõigi pildilolijate näod otseks keerata, naeratama panna ja kasvõi poolteist pead juurde kleepida, isegi kui need poolteist pead muu pildi raamidest väljuvad.

Oh, ei saa meist seda naeratavat pildiperekonda. Lähen patju täis toppima. Nemad ka ei naerata viisakalt pildi tegemise ajal, muudest kommetest rääkimata, aga siis võin nad karistuseks pildistamata ka jätta. Väikese Piiga eilne seelik küll naeratas.

 

 

Segipekstud vikerkaar

Alustan kodusest lauamänguõhtust – selgus, et Carcassone lauamängu Star wars variant on täiesti mängitav ka 5-aastasega. Seda olen ma isegi nõus mängima, kuigi (nagu alati) ei tulnud meie pere küll lubatud ajalimiidi – 35 minutiga välja. Alati kipub üle minema. Samas kuna tegu oli esimese katsetusega, siis ehk teine kord läheb kiiremini.

Päris Carcassone’le eelistan ma tegelikult Katanit, aga kuna Katani uusi osasid müügil ei olnud, siis polnud ka sünnipäevaks kinkida võimalik. Samas on peremängud või suuremate laste lauamängud sellise hinnaga (30-40 eurot), et üle ÜHE mängu aastas väga ei raatsigi osta… See aasta kevadel tegelikult soetasime Dixiti ka, mida keskmised lapsed juba pikalt osta olid plaaninud.

 

Mul oli reede õhtul väike ja kiire käik Abakhani kangapoodi. Selle järel tulin koju ja õmblesin endale ühe pika seeliku. Ühel mu kolleegil on nii ägedad pikad seelikud koguaeg, et mõjus inspireerivalt. Pealegi ei vaata siis keegi, mis päevitusega/ mis karvapikkusega/ sääsepunnidega/ kanuusinikatega jalad mul on, nii et õhtul õmblesin ruttu kaks satsi kokku ja hommikul õmblesin vöökoha ka. Segipekstud vikerkaare seelik, kommenteeris Vanim Laps.

Ja nädalavahetus läks jälle lastega rattarallil ja pärast aias. Kõik peale Vanima Lapse sõitsid, mina jalutasin, pidades aegajalt motivatsioonikõnet, kui 3-aastane keset sõitu tõukerattaga pikemat puhkepausi plaanis. Õnneks me läksime 1-2-aastaste retke ajal, seega meie pärast ei lükkunud suuremate sõidud edasi.

Marjaks kulusid ära nii veepudel (sest limonaad ju janu ei kustuta) kui niisked salvrätikud – sel aastal on jäätised šokolaadikattega, mis iseenesest näkku kargab. Mulle õnneks ei karanud. Aga kuna väikeste ja suurte sõidu vahele jäi peaaegu tunnine paus, siis see ootamine muutus isegi Mul-tuli-mõte-küpsistega igavaks. Seekord oli mul neljapäeval mõte tulnud, et teeks Mehele sünnipäevaks küpsiseid, aga tal jäi neid tööjuuresünnipäevast veel alles. Siis tegin teistsuguse laari veel – esimesed kaks plaaditäit said kaerahelbeküpsised rosinatega ja teised kaks plaaditäit riisihelbeküpsised rosinatega. Üldiselt mulle meeldivad jahuvabad küpsised, siis ma saan neid ise ka süüa. Riisihelvestele lisaks panin küll natuke kookoshelbeid ja riisijahu ka, sest riisijahu ootab juba mitu aastat, et teda natuke kusagile sisse pandaks, kuna niisama küpsetada AINULT riisijahust ei anna, tuleb minu jaoks liiga plönn, ei kerki. Aga küpsiste sisse täitsa sobiv, sest minu tehtud küpsised kannavad tavaliselt pealkirja “Mul tuli mõte!!” ja ma ei tea kunagi hiljem, mida ma mis koguses sinna sisse panin – mis mõttesse tuleb, seda panengi. Eriti hea, kui neid asju kodus olemas on, näiteks rosinad, mida eelmisel aastal ostetud viiest kilost siiani alles on. Õnneks saavad kõik küpsetised meil sellegipoolest otsa. Rattarallist  jäi järele ainult 2 küpsist ja needki olid õhtuks otsas.

Kui pühapäeval olin aias ja puhastasin kogemata maasikapeenra ära, siis peale seda proovisin Mehele seltsiks olla, kui ta oma artikleid luges. Tööasjad on ta nii nurka surunud – nagu iga kevad – kus ta igal vabal hetkel mingeid ingliskeelseid teadusartikleid loeb, kedagi oponeerib või juhendaja arvamusi kirjutada vihub, konkreetne baka/magistri/doktoritööde juhendamine ja päristöö ka veel lisaks. Seega ma passisin seltskondlikult aias ja üritasin “Teekond soovitud armastuseni” lugeda, sest ma olin seda raamatut juba alustanud ja järjehoidja-postkaart oli poole peal. Aga ei, sain ruttu aru, mispärast see postkaart mul sinna vahele jäänud oli – Harville Hendrix suutis iga paari lause tagant mu pikad juhtmed kokku kärsatada.

Näägutamine ja virisemine on täiskasvanute versioon nutust, jõudis kirjanik arusaamisele. Et mida vastikumad  oma lähedasemate vastu oleme  õiendamisega, seda meeleheitlikumalt proovime neile märku anda, et Emme, midagi on pahasti, mul on ebamugav – sellepärast ma nutangi, et sa ruttu siia jookseks ja ära arvaks, mis mul viga on. Ma ju ise ei saa aru. Sina pead ära arvama!

Ja sellepärast ongi inimesed oma partneriga ebameeldivad ja ärritavad, et sundida meelitada oma nõmeda käitumisega  partnerit meie vajadusi täitma! 😀

Eeee…. mida? Siia otsa veel see, et partner valitakse endale omaenda ja vanemate negatiivsete iseloomuomaduste järgi, et me saaksime kuidagi kompenseerida või end tervendada sellest kogemusest, mis lapsepõlvest meile jäänud on. No et kui tütarlapsel on kurjad vanemad, siis ta hangib endale alustuseks meeldiva, kuid vägivaldsete joontega mehe. Ja kuna me keegi lapsepõlves ei naeratanud magusalt emale, et ta meie vajadusi rahuldaks, vaid karjusime koleda häälega, et teda ligi meelitada, hakkab hilisemates suhetes see imikuea sisseõpitud muster tööle. See on armastuse relv võimuvõitluses.

Jah, ma ei jõudnudki enam edasi lugeda, sest mul läks selle seedimisega aega. Osalt nagu klappis kõik – osad paarid käituvad tõesti omavahel nii õudselt, et mitte ei saa aru, miks nad koos on – aga iseennast samasse katlasse mõista on ju hulga raskem. Hakka siis veel mõistusega lahkama, kas tahtsid näiteks laste kallal viriseda, et nad sind rohkem armastaksid või tegid seda puhtalt selleks, et nad oma asjad ära koristaks ja et neist tulevikus tublimad inimesed saaks, kes ise omadega hakkama saavad.

Vot sulle siis teekond soovitud armastuseni!

Bipolaar ja juurviljad.

Koolivaheaja puhul tõsine koolitusnädal – kahe päeva kohta 3 koolitust ja üks väiksem ettekanne, mille mina teistele ette pidin rääkima.

Eile mõtlesin taastuda – peale koolitusi on alati see aeg, kus mõtlen, et peaks nüüd värskelt kõik targa jutu läbi lugema, aga no ei jõudnud ma lugemiseni. 🙂

Olulisem tundus hoopis niisama taastumine, näiteks jalutamine – vankriga laulutundi ja tagasi, aga kuna lund ja jääd oli ka veel maas, märkisin Endomondosse tegevuseks matkamise ja olin päris rahul. Piigat küll magama ei saanud, aga jalutamiseks läks kokku ikka mitu tundi. Pealegi jalutasid teised ka, linn oli inimesi täis.

Ühel neist koolituspäevadest oli juttu depressiooni ja bipolaarse häire erinevusest. Depressioonist on ilmselt kõik midagi kuulnud, minu jaoks oli  huvitav see astmeteks jagamine – et tihti arvavad inimesed, et kui neil on mingi depressioon olnud, et ju siis kõigil on samasugune. Siis tulevad kohe soovitused ka, a la Mina rohtu ei võtnud, ära sina ka võta või siis just vastupidi, Minul see rohi aitas ja sa võta ka seda – kindel, et aitab!! Mõlemad soovitused kipuvad valed olema.

Aga et kolm erinevat astet on, kergest väga raskeni välja, see oli tegelikult arusaadav. Aga suitsidaalsus 10%. Bipolaarsel seevastu hullem – suitsidaalsus 20-30% ! Iga kolmas??Bipolaarne häire on depressioonile sarnane selles osas, et vahepeal on neil ka depressioon, aga vahepeal on hoopis pikka aega ebatavaliselt hea tuju – eufooriline olek, maania. Et siis mõned kuud ühte, mõned teist ja siis hakkab kõik otsast peale. Päris kurnav nii selle häirega inimesele kui tema lähedastele! Mis kasu sellest 4 kuust elevusest on, kus su silme all inimene elab nii hüperaktiivset tegude-elu, et magada ega süüa pole nagu vajagi? Pärast aga on kõik energiavarud salaja ette ära kasutatud, inimesest oleks nagu järsku järgi ainult tühi kest..

Bipolaarne häire on uuem asi, diagnoositakse siiski harvem kui tegelikult esineb. Uuem selles mõttes, et kui ma 2000.aasta paiku üksikutes psühhopatoloogia ja vaimse tervise loengutes käisin, siis sellest meil seal küll veel juttu polnud. Aga vaatasin siis huvi pärast wikipediasse ja see nimekiri inimestest, kellel kõigil see olnud on – Kurt Cobainist Kerlini – oli päris huvitav. Aga selgitas nii mõndagi.

Lapseeas seda bipolaarsust ei esine (erinevalt depressioonist), aga aktiivsushäirega lastel on selle häire saamiseks suurem tõenäosus küll. Samuti võib see mõne traumaga kaasa tulla, aga no traumadest võib igasugu asju kaasa saada ju.

Laste depressioon ei ole nagu täiskasvanutel, et lamavad voodis ja silmade lahtitegemine oleks juba liiga keeruline (raske depressioon), neil on see rohkem “paha lapse” tunnustega. Samas kui see aktiivsus- ja tähelepanuhäire jutuks tuli, mõtlesin, et ei tea kas mul on ka aktiivsushäire jooni, kuna ma ei saa rahulikult koristada ühes nurgas, vaid tahan igal pool korraga koristada – ja raamatute lugemisega on samamoodi, mitut raamatut paralleelselt lugeda tundub täiesti normaalne tegevus. Eiei, mitte ühe silmaga ühes raamatus ja teisega teises, vaid vastavalt tujule – peatükk siit, pool raamatut sealt.

Muidu pidi olema tüdrukutel tõenäolisem tähelepanuhäire ja poistel aktiivsushäire ja aegajalt koos ka, sõltumata soost. Kas see, et ma koolitusel istudes jalgu sirutan ja liikumatult ei istu, on siis häire või teevad kõik inimesed nii? 😀

Polaarsushäire kohta saab natuke juurde lugeda siit, ühest vanast artiklist – inimeselt, kes ise on selle sees olnud. Vennaskond on selle kohta ka laulu teinud, nagu ma aru sain, depressiiv-maniakaalpsühhoos, kui see kellelegi meenub. Hooandjas oli millalgi üks projekt, kus taheti Polaarpoisi filmi teha, peaks linastuma selle aasta kevadel.

Aga täna oli juba jälle pesudepesemise ja aknapesemise päev. Sain õues plekilisi pesusid pleegitada – edukusprotsent oli kella 12st 15ni õues päevitanud laste pluuside puhul koguni ligi viis kaheksandikku! Viimased 3 asja jäid homset ootama, mis tähendab tõenäoliselt seda, et homme ma nad unustan…

Seoses lähenevate pühadega tahtsin meelde tuletada veel Kiire Paša retsepti eelmisest aastast ja kurta, et ei ole eriti munaisu. Pole plaanis seekord mune värvida, selle asemel tahaks šampinjonide ja sibulaga praetud mune homme hommikuks teha ja sinna need munad siis kuluvadki. Muidu olen siin niigi eeskujulik olnud ja iga õhtu oma lemmiksööki teinud – Midagi Head:

 

 

Tegelikult lõunaks tegin hoopis sügavkülma tühjendamise eesmärgil peedi-porgandi püreesuppi merevaiguga (+ blenderis pudruks).

Enne seda leidsin sügavkülmast üllatusesinejatena lisaks jõhvikatele poolikuid banaane. Blender oigas ja smuuti tegemine venis koos kõigi puhkepausidega 10 minuti pikkuseks, aga tohutult külm sai see smuuti ja tarbimisaeg venis seetõttu veel pikemaks. Õnneks koosnesid mu muud ülesanded alapealkirjadest Vii auto parandusse ja Too auto parandusest ja nii läkski. Hommikul pesin natuke akent ka, seest ja väljast, sest poiste tuppa paistab hommikul päike ja õuepoolne aknaklaas oli ikka päris hall. Boonusena koristasin suure laia aknalaua ka autodest puhtaks ja nüüd on kohe imelik seal toas ringi vaadata, puhas aknalaud on ikka nii haruldane asi!

PisiPiiga tegi meil ka üks päev köögi redisaini, sest ta leidis toast karbi külmikumagnetitega ja teisaldas need kõik külmikuustele. Köök tundus kohe palju kirjum, kuigi meil pole eriti palju magneteid. Paar kuud tagasi tegin mina köögi ümberdisainimist ja eemaldasin kõik üleliigsed magnetid, jättes ainult paar enda lemmikut, et menüüd ja poenimekirja ikka külmikuseinal hoida saaks, nüüd on nad siis tagasi, isegi see pisike magnet kirjaga Absurd. Sellega on eriti hea poenimekirja magnetiseerida.

Osad magnetid on meil elektrikapi uksel ka, koos tuulekoja koristamise õpetusega.

Aga nüüd ruttu tegelased teki alla tagasi ja homseks valmistuma! PisiPiiga vananeb!!

 

Kokaraamaturiiul

Vahepeal on neid nädalaid, kus pähe ei turgata üldse midagi, mida süüa teha. Õigemini tahaks midagi süüa, aga mitte seda, mida iga päev! 🙂

Ehk siis vahel olen ettevõtlik ja teen pühapäeviti järgmiseks kuueks päevaks menüü külmkapi ukse peale, kus on kirjas iga päeva lõunasöök ja üks või kaks õhtusööki. Lisaetapis lähevad kirja ka need asjad, mida kodus külmkapis või sahvrikapis varuks pole, et saaks nädala kraami ühe poeskäiguga kätte.

Aegajalt tulevad teised pereliikmed appi ja istuvad pühapäeviti koos minuga söögituppa kokaraamatuid lehtisema, et midagi põnevat välja valida.

Trennitüdruk eelistab igasugu magusaid küpsetisi – talle meeldib neid teha, neid plaanida, eriti aga neid süüa. Vahepeal oli ta pikalt piimatalumatu ja kasutasime söökide sees sojapiima. Endale kohvi jaoks ostsin ikka tavapiima ka, ei suutnud sojapiimaga kohvi juua. Hommikuputrusid seevastu sai kenasti sojapiimaga teha, nagu ka pannkooke ja piimasuppe. Nüüd on meie keskmine piiga umbes poolteist aastat uuesti tavapiima joonud ja kuna ta pole ennast üldse tagasi hoidnud, on osad murekohad jälle välja tulnud ja peame vist kevade poole toidulauda korrigeerima. Seni on siiski koolitoit osa päevasest söögikorrast ja kui nii palju tunde koolis ollakse, et lühim päev on 6 tundi, pikemad päevad 7-8 tundi + trenn, ei saa koolitoitu söömata jätta.

Kallim armastab lihaga toite, pirukaid ja keerulisemaid küpsetisi. Kõige tihedamini lehitseb ta vist siiski neid söögiga seotud raamatuid, milles on ilusad pildid lihast nii- ja naapidi.

Oma osa on sellel ka, et oleme üle aasta katsetanud vähemate süsivesikute söömist ja see tõi kaasa rohkem liha ja rohkem juurvilju meie menüüsse. Mina paraku pikalt liha süüa ei jaksa, seega söön siis, kui tõesti isu on, kindlasti mitte iga päev. Olen varasemal eluperioodil aastaid lihata hakkama saanud, selles mõttes olen nüüd oma kuldse kesktee leidnud ja sellel teel on palju värvilisi aedvilju ja puuvilju, mitte saia ja kohukesi. Aga kui on vaja midagi head ja põnevat liha või kala kõrvale, siis sain jõuluks mitu põnevat raamatut, näiteks Kõrvalroad –  vahelduseks kartulile, riisile ja pastale hoopis midagi muud!

Meie lemmikuks on siit spinatiga kikerherned – saab teha hommikusöögiks, saab teha lõunaks – täidab kenasti kõhtu ja ei pea midagi kõrvale võtma, piisab täiesti spinatist, sibulast, küüslaugust ja vürtsidest. Valmib ruttu, enamus aega kulub külmutatud spinati sulamisele. Mõned lapsed söövad ka.

Kui lehitseme kokaraamatuid ja mõnda asja tahaks teha, siis aitavad hästi need poolläbipaistvad järjehoidjad, mida kirjatarvete poest saab. Saab erinevate lehitsejate vahel värvid ära jagada – kes oranže lipikuid paneb, kes siniseid – või siis lihtsalt vahelduse mõttes eri värve kasutada. Muidugi saab ühevärvilisi post-it kleepuva servaga pabereid ka kasutada, nendega on eriti hea kokaraamatusse märkmeid juurde teha – mina küll raamatusse kirjutada ei raatsi, aga no harilik järjehoidja on liiga lihtsalt eemaldatav noorema generatsiooni poolt ja kleepservalised jäävad kauemaks püsima. Järgmise küpsetuskorra ajal hea vaadata, mida teisiti teha, et paremini välja tuleks!

See viimane retsept – muna-juustuvorm päikesekuivatatud tomatitega – sobib hästi nädalavahetuse hommikuteks või siis nendel tööpäevadel, kui pole kiiret, sest küpsetamine võtab aega. Pärit on see hommikusöökide raamatust, mida kasutame kordades rohkem kui õhtusöökide raamatut, milles on häid salateid.

Mõned kokaraamatud on nii imeilusad, et muudkui vaataks ja imetleks – paraku tegudeni pole ma tolle raamatu järgi veel jõudnud: Paradiisi maitse Toortoit täidab kõhtu ja teeb rõõmu ainult lehitsedes ka! 🙂 Seevastu Retseptisahtli ostsin kunagi just nende ägedate mittetoidu-ideede pärast, näiteks need tee-ise-sekserid on superhüperlahedad! Ma niiiii teeks neid endale koju ka, varusin vahepeal isegi vanakraamipoest sobivaid nõusid, aga no kus neid hoiustada, kui parajasti ei kasuta? Päris kolakad ja võtavad ruumi ka, kui kokku liimida superatakiga, samas saab ju neid niisama ka nõudest ehitada, kui ainult lapsed (ja olgem ausad, täiskasvanudki!) ümber ajama ei kipuks?

Täiesti ägedad minu meelest.

Ühtlasi palun vabandust, pildid on telefonitsi tehtud ja pole üldse nii teravad kui fotoka omad, aga mingit aimdust ikka edasi kannavad.

Aga kokaraamatutel pole päris oma riiulit, nad on ainult ühe mänguasjade riiuli serva aetud, nii kõrgel, et väiksemad lapsed sinna oma asju nagunii ei tõsta ja samas on see riiul täpselt köögiukse kõrval, hea kööki minnes kaasa haarata! Varem olid meil kokaraamatud teiste raamatutega koos tavalistes raamaturiiulites, aga siis kadusid nad suuruse järgi ritta pannes sinna teiste vahele ära… Ja Pere ja Kodu vahelt pärit Pereköögid on eraldi ühes karbis, kuna neid on mingi tubli 7cm-ne pakk, ei saa neid muul moel hoida, levivad mööda tuba laiali ja pärast, kui otsid munadepühaks vutimuna-mozzarellasalatit, pole kusagil just seda sobivat Perekööki!

Üldiselt on retseptiajakirjade ja retseptikalendritega sama jama, nad on suuremas formaadis, raamaturiiulisse püsti ei mahu, lõpuks keegi neid otsida ei viitsi ja lihtsam on muudele huvilistele edasi anda. Mõne üksiku retsepti olen välja lõiganud elu jooksul küll ja oma kokamärkmikusse kleepinud, aga need peavad selleks ikka tõsiselt head olema, nagu lõunamaine oasupp tomatite, ubade ja kookospiimaga. Seda me PisiPiigaga sööks koguaeg. Ausalt. Aga kuna kookospiima ostan ma ainult siis, kui on soodustused, siis kokkuvõttes me sööme ikka teisi suppe ka, mitte ainult seda oasuppi. 🙂

PisiPiiga ongi parajasti selles eas, et tahaks hommikuks, lõunaks ja õhtusöögiks suppi. Ja ennemagamaminekut paluks ka! Mingi jokkerite aeg vist, iial ei või teada, kas seekord mõtles ta tõsiselt, et tahaks võileiba? Aga ei, jäi peale kahte ampsu pooleli nagu tavaliselt. Aga enne kui leib valmis sai, oli ta kindel nõudja, et tuleb röstida! Ilma tema ei söö! Ja ta kõht läheb ju järjest tühjemaks! Niiiii vaja on seda võileiba! Või noh, minuti pärast selgub, et vaja oli neid kahte ampsu ja seda turvatunnet, et kui mul on midagi vaja, siis aidatakse. Ülejäänud leiba võib päev otsa lauanurgal kohata, kuni ema provokatsioonile allub ja selle ära sööb.

Supiga on lihtsam, seda ei jäeta lauanurgale, seda on ka kohe vaja, aga see süüakse rõõmsalt ära. Teised lapsed vaatavad pisut võõristavalt pealt. Neil on see iga juba mööda läinud. Mõnest isegi suure ringiga. 🙂

Hmmm, peaks minema süüa tegema! Kõht läks kirjutades tühjaks.