Vaheaja tähistamine garaažis

Toimus meie Vanima Lapse sünnipäev. Ta tuli selleks isegi koju ja oli nõus ahjukartulite küpsetamiseks kartulid ise ära koorima-lõikuma. Vanaema tegi kotletifännidele kotlette, Minu Õde tegi paar suurt taldrikutäit vahvleid ja Vennanaine küpsetas kaks plaaditäit pitsat. Vanima Lapse kallim tegi fetajuustusalatit. Inimesed on ikka nii suurepärased!

Minu teha jäi lisaks banaani- ja pomelotükkidele ainult kook ja midagi head soolast. Mõtlesin siis soolaseid kaerahelbeküpsiseid teha, sest juustu-kaerahelbeküpsiste isu oli. Guugeldasin, keegi on veel sellistele asjadele mõelnud, retseptidki oli internetis saadaval. Lugesin siis ühe retsepti läbi ja tegin teisiti, jahu ja piimata. Said küll söödavad küpsised – lisaks 3+3 dl kaerahelvestele panin 200g riivjuustu, natuke soola, 2 muna, igavuse peletamiseks veel natuke pipart, toortatart ja kanepiseemneid. Muidu need passivad mul kapis ja ma ei tee nendega mitte midagi, v.a. pipar muidugi, seda ma kulutan küll peaaegu iga päev aedviljade peale.

Trennitüdruk tegi pätsikesed, saime kaks plaaditäit ja küpsetada tuli umbes 12-15 minutit sõltuvalt sellest, kas ahi oli juba sooja saanud või veel mitte. Kui ahi oli juba soojas, tegin ruttu teistmoodi šokolaadikoogi ka – tavaliselt teen seda Rootsi kladdkaka’t ehk kleepkooki, mis on põhimõttelist õhuke, šokolaadine, megahea brownie. Mu kursaõde, kes vanasti Rootsis elas, tegi ükskord oma sünnipäeval seda kooki ja ma kahtlustan, et kõik külalised jäid sõltuvusse. Peale seda sain retsepti ja tegin seda kooki igaks sünnipäevaks – IGA KORD läks täppi: kiirelt valmis, kiirelt ahju, alati tuleb välja. Isegi šokolaadi pole vaja panna – muidu poleks mul kunagi koostisosasid varuks, sest need ju ei säili. 😛

Seekord aga tegin hoopis teisiti, suhkrut, võid ja muna panin poole vähem ja ühe purgi õunamoosi panin ka sisse, et tuleks mahlasem. Mkmm. Ei mingit mahlasust, aga vot kuppelmaastiku mulaaži sain küll. Poleks pidanud kergitusainet panema, kladdkaka’le ei panda ja töötab ikka. Aga külalised ei kurtnud, ikka sai kõik otsa, ka vooremaa-piirkonnad keset kooki.

Tead kui raske, ma pean iga õhtu kööki koristama, kurtis Trennitüdruk vanemale õele. Heh, ma koristasin ka kööki, ütles õde, aga nüüd ühikas pean ma iga päev endale ise süüa tegema, nõud pesema ja koristama ka! Ükskord ma pesin isegi vannitoaukse vabatahtlikult ära, sest see oli seal nii must! Trennitüdruk jäi vist tema vastusega rahule, sest meil kodus pesevad aeg-ajalt  teised ka panne, mitte ainult tema. Uste poole ei vaata keegi, need on niigi haruldased! Meie maja ehitanud mees pani uksed algul allkorrusele ette ja siis ehitas üles ka toad ja viis uksed sinna. Tagasi ei toonudki. Vedas, et vetsule uks alles jäi. Võib-olla sellepärast nad müüsidki maja maha, mitte küttearvete pärast?

Täna siis tähistasime koolivaheaja algust – mina käisin rehvivahetuses,VaheajaVeetjad lapsed aitas talverehvidega rattaid läbi garaaži veeretada algul ühes suunas ja pärast suvekummidega rattaid teises suunas ja alla keldrissegi veeretada. Raske oli küll, trepi peal kippusid rattad perutama ja plaanisid tagaajamist korraldada, aga ma sain ennast kehtestada ja rattad läksid lõpuks ikkagi sinna, kuhu mina tahtsin. Autoparandajamees teatas, et järgmine kevad küll nende rehvidega edasi sõita ei saa, et nende aeg on läbi. Naiivselt küsisin, miks ma nad siis koju viima pean? Selgus, et ainult siis, kui ma nende käest suverehvid ostan, võin oma vanad rehvid neile jätta. Miskipärast unustasid nad mulle siis kohe suverehve müüa, nii et pidin nende vanadega siiski koju sõitma. Küllap nemad on ka mõnikord hajameelsed, mõtlesin, ega hakanud neile seda meelde tuletama. Niigi said nad mu käest 15 euri, kuigi ma vaatasin, et juba rataste tasakaalustamine maksab tänapäeval 30 euri. Väga veider.

Siis tähistasime kodus vaheaja jätkumist sellega, et ma koristasin garaaži ja lapsed pidid liivakastimänguasjad liivast eraldama ja need sisse tooma, mina kontrollisin (ikka olid liivased) ja ladustasin. Jalgratastega samamoodi – 3 tõukeratast, üks kolmerattaline, kahed abiratastega, üks ilma abiratasteta, aga abitu ratas ja siis veel mõned suuremate rattad. Nagu terve päeva töö, ainult 2 ratast jäid homset lund ootama – see, millega Vanem Vend trennis käib ja see, millega mina pidin postkontorisse sõitma täna, aga kuna ma koristasin ennastunustavalt garaaži, siis saan homme jälle üritada.

Garaažikoristamine on oluliselt toredam, kuna seda saab teha kellelegi kingituseks. Noh et Mees tuleb koju ja ühel hetkel avastab, et ohoo! Aga tegelikult ju nii ei läinud, sest:

1. Seal oli väga palju minu asju, mida ma nagunii oleks pidanud ära panema – orhideemuld, muruseemned – mille kilekott oli juba talvest saadik ühe eksinud hiire tõttu katkine, nii et ma ei saanud seda ju varem ära panna, sest see oleks põrandalt tõstes kuhugi pudenenud… Aga täna ei pudenenudki, sest ma panin käe alla. Huvitav, et see polnud üldse nii raske, kui ma kuude kaupa arvanud olin (ja kummikute ning porganditega varjamine aitas ka neil märkamatuks jääda).
2. Seal oli palju kingi, mis me vist kevade ja suve kohtumise ebamäärasel hetkel kuhugi “kõrvale” sorteerisime ja nii nad seal passisid, kuni keegi ei julgenud sinna vaadata. Kingad ei ole ainult minu teema, teiste kingad olid seal ka!
3. Kahjuks sulas välja hulk kraami, mille ma päev varem oleks saanud kenasti täna varahommikul kell 11 äraveetavasse pakendikotti toppida – pisut ehitusmaterjalide kilet, pakendeid, pappkaste – ja see “pisut” täitis uue pakendikoti poolenisti ära. Ainult 4 nädalat on jäänud uue tühjendamise ootamiseni…
4. Kui palju on meil ämbreid ja kui tore on neid üksteise sisse kokku panna! Hurraa, oleks kohe nagu  p a l j u  koristanud! Ämbrid tulevad meile naabritädilt, kelle sugulane toob talle sööklast järele jäänud valgeid ämbreid ja siis naabritädi heidab neid meie aeda. No umbrohu korjamiseks on mõni ämber isegi hea, aga miskipärast ämbrid iseseisvalt umbrohuga ei tööta ja ämbrid sigivad / siginevad. Need ämbrid, mis vihmaveetorude all vett koguvad ja jääga katki külmuvad, saab maha matta, muud üleliigsed ämbrid hoiab iga eestlane uhkusega alles. Tasuta saadud ju!! Varem viskas sama naabritädi meile laste kombesid üle aia, eelmine nädal aga kapsaid, nii et iial ei või teada. Vahepeal ma tõstan mõne euroaluse neile kütteks vastu. Ikkagi naabrid.
5. Siis oleks olnud õige aeg Mehe asju koristada, aga piirdusin ainult põranda pühkimisega ja jätsin midagi talle ka. Arvasin, et ta tahab oma asju üles ka leida.

Üles leitud ketsid ja väikseks jäänud botased viisin pesuruumi, mis nägi välja, nagu oleks kõik hetkel ebavajalikud asjad sinna kogutud. Ohkasin. Nii kurb, kui peab OMA segamini ruumi ka koristama. Ja kui Mees töölt tuli, viisin ta loomulikult garaaži vaatama (peale sööki alles, mitte KOHE, ma olen teinud edusamme!) ja siis palusin, et ta võiks mind pesuruumiga aidata, vähemalt alustuseks. Äkki ma siis kunagi tegeleks sellega ka. Üks päev on ju veel vaheaega jäänud, siis hakkavad koolitused.

Muidugi jooksin peale koristamist lasteaeda, siis jalutasime koju, tegin kiirelt aedvilju küüslauguga ja siis meenutasin, kuidas pühapäeval ühel vaiksel hetkel arutasime Mehega maailma asju. Ta küsis, missugust osa minu tööst ma hindan kõige olulisemaks. Mina muidugi sain aru, et ta küsis, mida ma päevad otsa teen, mis on kõige ebaolulisem? Nii et kui ma vastasin, ei saanud tema midagi aru ja mina ei saanud midagi aru, miks ta selliseid asju küsib, niigi on piinlik niisama internetis passida, ilma et seda veel kellelegi üles tunnistaks. 🙂

Aga peale küsimuse sünkroniseerimist tunnistasin, et ma teen ju tavaliselt neid asju, millel mingit suuremat tähtsust pole, aga mis tegemata jätmisel kenasti kätte maksavad. Ehk siis teen neid asju, mida “majapidamise ringteele” sattunud inimesed ikka teevad – pesen pesu, aga keegi määrib selle varsti jälle mustaks. Pesen nõusid ja teen süüa, aga keegi sööb kõik ära ja nõud lähevad ka jälle mustaks. Täidan külmkapi kõhtu, aga pikapeale saavad isegi külmutatud aedviljad otsa. Jne. Ma nagu ei teeks kodus midagi olulist, millest tohutu märk maha jääks, et VOH – tehtud! Pigem pean siis oluliseks sellist asja, millest midagi järele jääb – kui ma näiteks mõne armsa kleidi koon Väikse Piiga nukule või endale seeliku õmblen või näiteks blogisse kirjutan, siis vahel mulle tundub, et ikka jääb mingi jälg maha. Kas see on imelik?

Aga jälg võib ka vastupidiselt jääda. Väike Piiga käis täna lasteaias. Läksin järele talle, siis mulle tundus, et ta ülemine esihammas on katki läinud. Oligi, ta oli pingiga kiikunud ja hoogu pidurdanud ja raudpost oli jälje jätnud tema suhu. Üle poole hamba on ikkagi alles ja suurt verejooksu ka õnneks ei tekkinud, sest ta huul ei jäänud kusagile sinna posti ja esihamba murdumise vahele. Kahtlustan, et selleks pidi suu kas naerust või kilkamisest lahti olema, siis on selline hambamurd teostatav küll.

Pealelõunane lasteaiaõpetaja ei teadnud hommikusest marulisest kiikumisest midagi, kuigi meenutas, et magamise ajal oli küll Piigal hammas valutanud. Hambaarst arvas, et võib järgmisel reedel vaadata, kui just peab. Ma nüüd ei teagi, kas peab vaatama, aga paistab terav viltune serv  ja katsudes pidavat valus olema. Tegelikult hakkavad tal vast mõne aasta pärast jäävhambad saabuma, nii ehk peab vaid kuni 3 aastat ootama? Nooremal Vennal, kes on umbes viie ja poole aastane, on 5 hammast juba lahkunud, 2 uut suus  ja neli parajasti saabumas.  Kooliminekuküpsus pressib ligi.

Homme on jälle vaheaeg!

Mänguasjade migratsioon

Meile on saabunud uus laadung täppe. Tuntud ka tuulerõugetena. Aga vähemalt on 1.septembril haigestunu just terveks saanud ja nüüd siis Väikese Piiga kord. Vähemalt peaks siis kahe nädala pärast kõigil põetud olema, hurraaa! Kahjuks on Piiga natuke metsik loomake ja rohtu panna ei lase. Selles pole midagi imestama panevat, ta ei lase ka muul juhul rohtu panna, küll aga on ta nõus mind külma veega niisutatud vatipadjakestega tupsutama. Ma kohe hüppasin ehmatusest, aga mis teha, inimene harjub kõigega.

Vähemalt salvik pääses vatitupsudest. Küll ma imestasin, kellest jutt käib, aga uulelõugat‘ega loomake on tegelikult punkarisoenguga ükssarvik. See ‘salvik’ saabus meile ühe teise ema salasepitsusena, kui me neil külas käisime ja ära minema hakkasime ning ta kohaliku loomakese meile kaasa poetas, et me seda kunagi tagasi ei tooks. Nii et tema teismeikka jõudnud tütred ei näeks, poegadest rääkimata. Küllap ta ei jaksanud rohkem ise seda elukat põrandalt koristada.

Hoopis üks teine ükssarvik kui see meie kodune, aga käsitsi tehtud ja 7,5cm pikkune! Uskumatu töö! Valmistamise õpetuse leiab siit !!

Olen minagi nii autosid edasi sokutanud. Mitte neid lemmikautosid, mis iga päev põrandale kildudeks kukuvad, vaid neid ohutumaid, mis alati ühes tükis on ja sellepärast kellelegi enam huvi ei paku. Nooremas eas on aga kompaktsed masinad minev kaup, seega saab neid alati noortele huvilistele kaasa panna. Mänguasjade migratsioon.

Mees jõudis konverentsilt tagasi, lendude hilinemiste ja edasilükkamiste kiuste. Mina jõudsin käia ühel lastevanemate koosolekul, aga järgmisel nädalal on neid veel 4, neist vaid kaks samal päeval ja kellaajal. Ootan neid huviga, sest jälle hakkab teema “mis me jõulupakkidesse paneme” ja siis saab erinevaid inimtüüpe jälgida. Olen ära näinud Kommid-peavad-olema-grupi, Teeme midagi looduslikku või käsitööd-grupi, Raamatuid-võib-alati-kinkida ja Raamatud-meil-juba-on, no way!-grupid, siis on kindlasti liikvel Lepime Midagi Kokku, aga mina kingin ikkagi elektrikitarri-emad. Lisaks Kalevi ja Läti kommitootjate bukletid, mille abil saab vaielda tunde, mida, kas ja kui palju võtta, keegi nõuab kommide vahetamist üheainsa glasuuritud piparkoogi vastu… ja lõpuks ei otsustata midagi ära. Või no otsustatakse ära, aga detsembris kirjutab Kalev vastu, et ups, meile meeldis teie tellimus ja see, et raha sai makstud, aga midagi läks nässu ja meil pole enam komme.  Ja seda kõike päiksepaistelise vananaistesuve taustal…

Ah jaaa, kaks koolituspäeva oli mul ka just, sain käia tööstuses. Väga huvitav oli ühes tööstuses, mis meie oma kodulinnas juba aastakümneid möllab ja kurke purki paneb. Õpilasi nad sinna küll ei lase, hoiatati meid. Eks meie püüdsime kõik juuksekarvad mütsi alla peita, korjasime kaelast ära ehted… Mul rippuvaid kõrvarõngaid polnud, sest isa ei lubanud mul 8.klassis kõrva auke teha. Igatahes liigitusid need rippuvad kõrvarõngad ka keelatud aineteks.  Mu ketsilukud olid ikkagi salapäraselt rippuvad-lehvivad, sest need olid siniste susside jaoks liiga kõrgel ja kitli jaoks liiga madalal, aga ma südamest loodan, et mu ketsid ei tekitanud mingit salapärast kvaliteedi langust ei hakitaval kapsal ega muudel köögiviljadel. Kõrvitsalaadung, mille üks kasvataja oli neile toonud, oli vist kõige võimsam kõrvitsavaatepilt minu elus üldse. Need olid hiiiiigelkõrvitsad ja nendega oleks saanud vist pool kooliaula põrandat kinni katta. Või kolmveerand aulat, kui maakooolidele mõelda.

Teine põnev värk oli see masin, mis kontrollis, et kas kaaned on pealt lohuga. Üks ei olnud, see visati välja. Selleks ettenähtud kohta siiski, mitte aknast välja.

Teine tööstus oli hoopis teistsugune. Seal polnud muud teha kui juustu süüa. Mina kahjuks olen mõnikord pika taibuga ja viiest alustassil olnud juustust suutsin ära eristada selle, mis oli juba väga siniseks kiskunud ja selle, mis oli lisaks selgelteristatavale sokihaisule juba kollakashalliks tõmbunud. Ülejäänud kolm juustu olid kõik sama värvi, mis sellest, et kitse, lamba ja lehma või midagi selles stiilis. Üks oli hea, teisi võis ka tühja kõhu peale proovida. See-eest tuli paljudel kaaskoolitujatel meelde, kuidas neil reisil olles/reisilt tulles juustud halvaks on läinud. Meenus mullegi, kuidas peale nädalast kojusõitu Prantsusmaalt autokülmik streikima hakkas ja kangekaelselt 28 kraadi hoidis, kuigi auto oli jahtunud 24 kraadini… ja vanemad ei teinud minu jutust väljagi, et see on täitsa hea juust, ma ise ostsin, vaid suunasid mind kindla sõnaga vaarikapõõsaste juurde. Kuna nad lubasid mind mitte koju lasta, kuni ma juuste maa sisse pole kaevanud, olingi sunnitud need avama ja maha matma. Isa tunnistas aastaid hiljem, et oli neid õhtul sügavamale edasi matnud, kuna lehk ei tahtnud niisama ruttu kaduda… Vot siis seda valgehallitusjuustu!

Tänane koolituspäev möödus aga jootekolvi ja päiksepatareide elementidega, mille pidime kamba peale kokku jootma ja pildiraami sisse kleepima, et pärast saaks klaasi peale panna ja sellega telefoni laadida päikese käes. Suutsime jootevedeliku laua peale ümber ajada, nii et korraks tekkis isegi põnev moment, aga kuna keegi laialdasi happekahjustusi ei saanud, lõppes kõik siiski hästi. Päikest polnud, aga teisel katsel, kui tark tütarlaps Balletikoolist muunduri juhtmed ära vahetas, hakkas vähemalt led-lambike meie heaks tööle. Nüüd siis saavad kõik endale ebayst üksikuid tükikesi räniplaadikestest tellida ja traati ja Tööriistamarketist jootekolbe.. Aga paljud neist õpetajatest tegelikult õhinapõhiselt järgmisel korral klassi hüppavad ja hüüavad, et nüüd hakkame telefoni laadima, kes tahab laadija teha ja enda telefoniga katsetada? – seda ma ei tea.

Lihtsam on septembripäikese käes kooli õuepaviljonis istuda ja klassiga arutada, millest neil luud koosnevad, mis vahe on kollasel ja punasel luuüdil ja kuidas ma teismelisena trennis ükskord luuümbrise põletiku sain, kuigi mulle paistis see lihtsalt 2 kuud püsiva hariliku sinikana. Ja miks on oluline, et laste luud sünnituse vastu peaks? Kuidas aru saada, et beebidel on sünnitusjärgne rangluumurd? Kuidas koljuluud sünnituse ajal kenasti nagu kapsalehed üksteise alla võivad nihkuda ja miks ei lubata mõnikord tuharseisus sünnitada, aga mõnikord lubatakse? Miks hakkavad 30.datest eluaastatest inimestel luud hõrenema, aga mõnel juba 10-aastaselt? Ja nii edasi.

Päike paistis tunni lõpuni soojalt ja tuul puhus tasakesi peale, nii et magama ei jäänud keegi. Tööstust ei igatsenud ka vist keegi. Vahel mulle täitsa meeldib koolis! Küllap füüsikaõpetaja joodab ise neid kolbe. 🙂

Ootamatused

September on käes ja aktuski seljataga. Nagu ikka – traditsioonid! Rahvast täis aula, 1.klassi laste emad-isad beebidega, suve jooksul äkitselt pikaks kasvanud põhikooli viimase astme lapsed ja eriti traditsiooniline koht – Viimastesse Ridadesse Ei Kosta!

Koju tulles hakkasime Vanema Pojaga kooke tegema. Trennitüdruk jõudis oma kooli staadioni-aktuselt ka tagasi umbes samaks ajaks, sest me olime pojaga vahepeal ka poest läbi käia jõudnud. Kiire koristamine alaku, sest õhtul peame sünnipäeva!! Just siis, kui olin šokolaadi pliidile sulama pannud, et küpsisetorti üle valada, helistas mu õde.

Kui teed köögis süüa ja on vaja samal ajal telefoni laadida, siis targemad inimesed panevad selle loomulikult kööki laadima, hajameelsemad aga esikusse peegli ette. Nii et kui korraks vaatama jooksed, kes helistab ja end korraks vestlusesse kiskuda lased – Mul on kiire hetk, teeme midagi võidu? Jaaaaa, teeme 20 minutit võidu, mina teen seni Trennitüdruku hommikul tehtud küpsisetordile glasuuri, segan kokku šokolaadikoogi taina ja viskan ahju – Appi, keerake keegi šokolaadil tuli alt ära!!!

Ja köök ongi tumehalli suitsu täis ja šokolaad paistab pealt küll ilus sulapruun, kuid kastruli servadest immitseb tossu… Õnneks käivad meil aknad lahti. Õnneks on meil ahjuplaadil juba valmis küpsetuspaber eelmisest korrast, nii et veel šokolaadi nägu šokolaadi saab sinna peale kallata jahtuma, tuleb vaid hoiduda mustade tükkide kallamisest. See on päris lihtne, sest must sodi hoiab poti põhjast hoolega kinni. Šokolaadiste lärakatega küpsetuspaberi saab jahedamasse ruumi jahtuma viia, aga saaks nüüd köögi, söögitoa ja suure toa ka kuidagi läbipaistvamaks! Suitsuandur ei kõssanudki. Hmm. Ju siis saime ikka õigel ajal jaole või on hiljuti kilgina kilkamise ära õppinud suitsuandur vakka hoopis sellepärast, et patarei sai tühjaks? Mina arvasin, et enam ta ei kiuksu sellepärast, et äkki Mees vahetas patarei?

Kui te nägite, et sinist suitsu ja kõrbekat tuleb, miks te siis ise tuld ära keerata ei taibanud? Ma arvasin, et šokolaad ei lähe kunagi kõrbema, teatas Vanem Poeg hämmastunult. Ma arvasin, et see läheb lihtsalt vedelaks ja ongi vedel. [nagu supp? šokolaadisupp?]

Igatahes – sünnipäevalaps uut küpsetusšokolaadi peeneks hakkima, keev vesi soolaga kõrbenud poti põhja, väike pudrupott vahukoore ja uute šokolaaditükkidega soojenema, glasuur küpsisetordile, 6 muna šokolaadikoogi jaoks segamiskaussi…

Aga 20 minutiga ma seda järgmist kooki küll ahju ei saanud. Õde küpsetas seni muudkui vahvleid ja vahvleid ja vahvleid… ja õhtul sõid lapsed kogu A4-paberikastitäie vahvleid kiiresti ära. Šokolaadikook sai ka aru, et ma olen veidi hajameelne ja kerkis plaaditäieks kuppelmaastikuks. Õnneks õppisime me kohvikutepäevaga seoses tuhksuhkrut koogile raputama, nii et kook paistis endiselt söödav. Ja kõik ju teadsid, et see on šokolaadikook, seega probleemi polnud. Kõik olid kõhu juba spinati-fetajuustu-pirukat täis söönud.

Appi, lapsed on ju lasteaias veel, sellepärast ongi nii rahulik, taipasin ma kolmveerand viie paiku. Lapsed, ma lähen korraks lasteaeda, hõikasin Keskmistele Lastele. Aga ootamatused polnud selleks päevaks veel läbi!

Jõudsin samal ühe tüdruku emaga, nii et õpetaja meid nähes pead segaduses ühelt inimeselt teisele keeras ja teatas, et tal on vaja meile midagi rääkida, aga ta ei tea, kummast alustada. Mõtlesin, et küllap Noorem Poeg siis põrkas peadpidi selle piigaga kokku või midagi – aga Väike Piiga oli mind juba märganud ja tema suunurgad kerkisid kõrvuni, kui ta minuni jooksis. Venna õpetaja aga pühendas mind teemasse “Rühmas on tuulerõuged”. Jaa, olin nõus, laps juba rääkis mulle eile, kui lasteaia seinal seda silti nägin, et neil on magamistoas tuulerõuged, terve sein on täppe täis.

Õpetaja juhtis siiski leebelt tähelepanu minu täpilisele lapsele (kes hommikul veel polnud  vistrikega, aga nüüd meenutas 5-aastase asemel häbelikku teismelist),  mitte lasteaia magamistoa seinale. Hmmm. Just selline asi, mida 30 minutit enne sünnipäeva teatada, eks? Ei ole ikka igav see elu! 😉

Jalutasime lastega koju. Teel olles helistasin õele, venna perele ei jõudnudki helistada, sest nende lapsed on samas lasteaias ja kui ühes rühmas juba on, ega siis 3 teist rühmagi kauaks ilma ei jää, sest kõigil ju õed-vennad eri rühmades laiali. Igatahes oli veel pisut minuteid sünnipäevani, jõudsime peaaegu valmis. Sugulaskülalisi puudus tuulerõugeohu tõttu vaid kaks, tuulerõugeline ise oli heas tujus, nagu haiguse alguses ikka, kui sügelemine veel silmanägemist ei võta.

Seevastu on need aktuse-päeva sünnipäevad selles mõttes kehvad, et enne pidu tehakse ettevalmistusi, peale pidu tehakse korrastustöid ja siis on vaja järgmisel päeval kooli ka minna! Trennitüdruk sai kevadel õpikuid kooli viies oma selle aasta õpikud juba kätte, augusti viimasel nädalal sai ta ka töövihikud kätte ja oli sel moel kooliks suhteliselt valmis, õpikud paberis, töövihikud kiledes. Ka tema tunniplaan oli nädal enne kooli algust kooli lehel üleval. Peaaegu et lihtne!

Sünnipäevalaps polnud veel õpikuid saanud, tema koolis jagab neid selles põhikooli astmes iga õpetaja ise. Seega polnud muret ümbrispaberitega, küll aga selgus tunniplaan üsna jooksvalt koos 1.septembriga ja koolivihikute nõuded iga ainega olid kooli lehel olemas. Nii me siis peale nõude kuivatamist otsisime valmis mõned noodi-/valged/inglise keele- ja 20-joonelised vihikud ning päeviku, kuhu polnud tunniplaani kirjutatud, aga kooli lehelt sellest ka päris hästi aru saada polnud, millal on mis rühmal kehaline või informaatika.

Ja pinalit ei olnudki.

Uus koolikott oli eelmisest sügisest alates kõrgel kapis passinud, selle leidsin üles. Aga mida kusagil ei paistnud, oli sinine pinal. Ma  t e a n, et nägin seda suvel mingites kohtades ja ära pole kindlasti visatud, aga no ikkagi 5. klass ja millegipärast kipun ma vahel eeldama, et mina ei pea kõiki asju meeles pidama, lapsed võiks ka oma asju kindlas kohas hoida.

Õnneks oli meil valmis varutud tintenpenne ja harilikke, nii et kooli sai ikka minna. Pinal tuli kokaraamatute alt riiulist reede lõuna ajal välja.

Koolipäev läks reedel ka hästi, sest 5.klassil hakkas ju ajalugu! Ja informaatika!!  Unustasin ainult sünnipäeva komme jagada, meenus Vanemale Pojale õhtul kodus. See bussiraha, mis me hommikul kotti panime, seda polnud sel ajal seal taskus, kui ma bussijuhile maksma pidin, aga pärast koolis leidsin, et see ikkagi oli seal väikses taskus olemas.

????? Kuidas sa siis kooli said ?????

Üks tädi maksis mu eest, seesama, kes ükskord kevadel, kui mul bussikaart kadunud oli. Viin talle järgmisel nädalal raha tagasi.

Oeh. Maakoolis käimise eripärad hajameelsel Aspi-joontega lapsel, mis muud.

Trennitüdruku klassis oli 2 uut tüdrukut! Minul endal polnud reedel üldse tunde, ainult 2 täpilist lapsukest samast lasteaiarühmast kodus. Nii hea, kui sõber on sama täpiline ja saab sõbra külla kutsuda! Salajase planeerimisega õnnestus Väike Piiga siiski lasteaeda saada, kuna tema õpetaja lubas, et ta praegu veel teistele lastele täppide ohtu ei kujuta. Aga 20.septembril tulevad need täpid kindlasti, lubas lasteaia õpetaja. No parem ikka praegu kui jõulupidude ajal… vist.

Mis saab Vanema Venna sõprade sünnipäevast, seda me veel ei tea. Täna sügeleb vaene Noorem Poeg küll üleni, määri või ära määri… Puslede panemine natuke aitab. Selle ussipusle pani Vanem Vend kokku, et Nooremale Vennale piraadipusle panekul seltsiks olla.

Leia pildilt kokkupandud piraadipusle. 🙂

Jooksin, lõpetasin

Ongi asjad sealmaal, et pool aastat on nagu läbi. Tööl hakkas reedest puhkus, sest 9.klass sai lõpetatud. Laupäeval sai joostud paljulubatud viit kilomeetrit, kuid kuna oli ekstra põnev puude langemise aeg, tehti rada ümber ja tegelikku viit kilomeetrit vist kokku ei joostudki minu telefoni gps’i andmetel. Täna käisin aga oma lapsele lilli viimas, sest tema kool sai ka läbi.

9.klassi lõpetamistel on tore käia, sest vahel antakse mõni lill, isegi kui ma pole kellegi klassijuhataja. Alati on ilus vaadata, kuidas noored inimesed kenad välja näevad, hoiavad end vaos (mitte nagu tunni ajal), käituvad viisakalt, istuvad paigal. Esimeste klasside aktused on tegelikult lõbusamad, siis ikka mõni laps unustab oma nime nimetamise peale aabitsale järele minna, mõni torgib teist näpuga, mõni vaatab suu ammuli lava taha, enamus kiigutab toolil istudes jalgu, kuna jalad ei ulatu veel maha… Põhikooli lõpus aga istuvad kõik veidi nukrate nägudega, nagu neile oleks äkitselt koolis meeldima hakanud, keegi enam üksteisele lolle nägusid ei tee, kleeplinti eesistujatele juustesse ei kleebi, emmedele ei lehvitata. Pool tunnikest hiljem istuvad kõik juba tunnistus näpus, lilled peos, higi voolab…

Gümnaasiumi lõppu täna ma päris täpselt ei näinudki, kuna 5-aastane jäi magama, kuid väiksem mitte. Siis ma jõudsin natuke salatit teha kirsstomatite ja mozzarellakirsside kokkuvalamise teel ja piparmünditeed maitsevee jaoks ja oligi aeg minna, väiksed jäid vanaemaga. Roobitsesin pojengiõitest sipelgad välja, et lillesaajal oleks rahulikum meel, kuigi tegelikult ei ole lõpetajatel peaaegu kunagi aega õisi lähemalt silmitseda, sest koguaeg peab otsima, keda veel õnnitleda tahaks oma rahvast ja kes pildistab ja vaatama peab ainult seda, kas roosiokkad kisuvad kleidist niite välja või teevad vaikselt, aga valusalt vereproovi.

Mul oli nii hea meel mõlemal aktusel, et ma ise kuskil rambivalguses passima ei pea ja võin täiesti harilike viisakate riietega olla. Hariliku peaga – ei pea muretsema, et kui vihma kallab, on soeng rikutud, meik laiali, varbad märjad. Nii hea on ikka lihtsalt õpetaja või lihtsalt ema olla! Samas mu laps oli ka sama teed läinud, kingad olid tal vist juba varem olemas, silmameigi tegi sõbrants ja juuksed värvis ta ka eile õhtul värskelt lillaks. Kleidi õmbles üks minu sõbrants, keebi ka – hea lihtne variant, peaaegu alati läheb selga. Minu ülikoolilõpetamise kleidi õmbles sama sõbranna, õigemini õmbles ta selle mulle pulmakleidiks ja sain kuu varem sellega lihtsalt ülikooli ka lõpetatud, lihtsad valged linased kleidid sobivad ju mitmeks otstarbeks.

Gümnaasiumilõpetaja ütles, et ta tahaks ainult vett. Kõik see aeg enne aktust, aktuse ajal, peale aktust – hullult tahaks juua, sest nii palav oli neil viiel paralleelklassil koos õpetajate ja pealtvaatajatega. Kott veepudeliga ootas seni kenasti teatri garderoobis. Pildistama jalutades sai ta lõpuks oma veepudeliga õnnelikuks – ikka nii vähe on  mõnel inimesel õnneks vaja! 😀 Nägin ühte teist rahulolevat gümnaasiumilõpetajat veel, kes enne pildistamist kiiruga juusturulli mugis, rahulolust tulvil. Ma olin oma lapsele ka sõnad peale lugenud, et katsugu sõbranna juures süüa midagi, et kõhukorin üle nimede ei kostuks, ise ma loomulikult ei taibanud talle midagi kaasa panna. Järgmine kord olen targem, no umbes 3 aasta pärast vast, kui järgmine laps kuskil midagi lõpetada võiks…

Minu roll aktuse järel oli lilletassija. Peale esimest 200 meetrit läks juba päris raskeks, aga no natuke alla kilomeetri tuli vast umbes kiirkõnniga jalutada. Oma kooliaeg tuli meelde, kuidas ma sama kooli lõpetades raekojaplatsi poole jalutades maast 100-kroonise leidsin, lõpetamise puhul kulus marjaks ära!

Kuju juures pildistatud, koju sõidetud, lilled vaasi jaotatud – jälle hea meel, et midagi tehtud. Sugulaste ja lapse parima sõbraga  kohvi, kooki, maasikaid söödud, vahetas suur laps riided ja sõitsime kaktusi ostma. Miks peab õpetajatele mälestuseks kaktusi kinkima, seda ma täpselt ei olegi aru saanud. Juba 9.klassi lõpetamise eel püüdis ta seda mulle selgitada, aga minu jaoks jäi ikkagi mõistatuseks. Seekord olid õnneks lillepoodidest talle sobiva hinnaga pisikesed kaktused otsas ja ta ostis siis potti istutatud mägisibulaid oma lemmikutele, no et neid ka lihtne hooldada nagu kaktusigi. Hmm. Nojah. Ja siis oligi õhtune kooli-aftekas käes, poetasime ta auto pealt maha ja Väike Piiga oli selleks ajaks oma istmele magama jäänud, sest päeval ta ju ei maganud. Õnnekombel saime ta koju jõudes isegi süles voodisse tõsta ja kleidi seljast harutada, nii et ta oli nõus edasi magama, mis kolmeaastate puhul pole enam üldse nii iseenesest mõistetav!

Nüüd on meil siis rahulik õhtu – poisid mängivad vaikselt, Väike Piiga magab, Trennitüdruk on endiselt trennilaagris ja Vanim Tütar on lõpupeol. Pean vist ära jooksma minema, et oma 5 km üksi täis joosta! Wow run oli värvi viskamisega küll äge, aga  jooksmiseks ise tempot valida on ka äge. Järgmine aasta lubas meie seenioride naiskond ka jooksma minna, sest seekordne elamus ületas isegi ootusi. Samas täheldasin, et inimeste jalutamine mõjub natuke nagu haigutamine – üks haigutab, siis hakkavad teised ka kohe haigutama. Koolis või loengutes oli sama lugu köhatamisega – üks köhatab, hakkavad varsti teised ka ükshaaval lainetena köhima. Ja kui jooksul meie ees väiksed piigad jalutasid, tekkis kohe endal ka tahtmine jalutada, nii mul kui õe sõbrannal. Õnneks oli meil kubjas ka kaasas, kes meid ikka jooksma kupatas, see Minu Õde. Ainult värviloopimiskohtades tuli aeglasemalt astuda, seal polnud aru saada, kus kile serv on, et mitte ninali pulbri sisse käia.

Minu meelest oli rahvast kurja ilma tõttu vähem kui registreerunuid, kuigi joostes läks ilm järjest paremaks, tuul pikali ei puhunud ja peale jooksu lõppu tuli päike ka välja. Aga kohapeal oli selline tunne:

ja pärast värvilise maisitärklisega pihtasaamist oli selline tunne:

Kubjas paistab veel rõõmsam kui mina.

Noh, kes tuleb järgmine aasta jooksma?

Kool/Suvi

Ilm on juba suvisem ja see teeb just sellepärast tuju heaks, et nädalavahetusel oli “jaanipäevailma” ka, terve pikk päev külma ja vihma. Jätsin isegi jooksu harjutamata! Aga pean ütlema, et olen nüüdseks juba nädala jagu jooksnud (sel nädalavahetusel on hiljuti räägitud üritus!) ja muretsesin, et kui päeva vahele jätan, kas siis hakkan jälle nullist peale, aga õnneks ei! Olen jõudnud juba 40 minutit järjest jooksmiseni ja 5 km tundub täiesti teostatav, sest eile jooksin prooviks 4,7 km. Ise ka ei usu veel hästi, sest alles poolteist nädalat tagasi polnud ma lihtsalt üldse jooksuinimene.

Esmaspäeval oli koolis eksam – minu ainet valikainena tegi vaid üks õpilane ja sai viie. Teiste ainete komisjoni olen ka sattunud ja vaadanud, kui palju vigu teevad lapsed eksaminärvitsemisel – kui harilikul koolipäeval kirjutavad, ei tule hoopiski nii palju tavalisi “trükivigu”… Hea, et meie koolis saavad kõik üheksandikud sel kevadel lõpetatud!

Suvetöö-lapsel niisama hästi vist ei lähe, või läheb isegi veel paremini, kuna ta kooli eriti ei jõua. Eks see ole see nõudluse/pakkumise vahekorra kindlaksmääramine ka, selles mõttes, et nõudlus tema järele on juba päris suureks kasvanud, ju ta siis naudib seda. Kahjuks pean seetõttu ka augustis veel teda kooli ootama, sest tore oleks, kui sügiseks ikka eelmise aasta asjad kaelast saaks!

Maasikad on ka platsis. Pühapäeval käisin aias vaatamas, aga maasikad kõik külmetasid, olid vaesekesed kaameks tõmbunud kõik. Eile olid jälle söödavaks muutunud. Lapsed ka aitavad muidugi, nii et kõhtu keegi veel täis ei saa, aga no koduaia mõte vist ongi see, et saab maitse suhu ja siis homme jälle. Vahepeal võib veel 5 korda sama päeva jooksul peenraid kontrollimas käia ja Väike Piiga iga kord ikkagi mugib midagi! 🙂

Mina käisin mahepõllumajanduse konverentsil. Räägiti sellest, et Eesti maasikad on ikka päris ära pritsitud, leiab teistest puu- ja juurviljadest rohkem nii taimekaitsevahendite ja väetiste jääke. Järgnevad porgandid, õunad, kurk. Aga mahekasvatus oleks ikkagi tore. Ja paljud inimesed hakkavad nii mahedaks, et teevad mürkidega platsi üle ja “homsest hakkan mahedaks”. Aga kuidas mahedalt siis kasvatada saab, kas peab käsitsi kõik umbrohud ära kakkuma, küsis kohe üks tädi. Selle peale Anne Luik selgitas, et ei, ainult sellele me küll loota ei saa. Esiteks ei pea olema null umbrohuline seis, seda ei saavuta niikuinii. Teiseks on umbrohi teatud juhtudel väga hea. Vaenlase asemel sõber, kui ta parajasti ei ole kõike ära vallutanud, vaid on vaguram ja aitab niiskust säilitada näiteks. Kolmandaks on olemas erinevad mehaanilised atribuudid nagu  äkked jms, külvikordade vahetamise võimalused jms.

See “umbrohi pole nii vaenlane, et peaks igavesest ajast igavesti null olema”- lähenemine mulle sobib. Niidetud rohi oma aias peenarde allapanuna ka sobib, samas niitmata variant kuiva ilma puhul sobib veel eriti hästi. Esimesel aastal niitsime suve jooksul 2 korda, aga päris põlvini see hein ikka ei kasvanud siin, lapsed vist jooksid selle pidevalt maha. Pärast kolis meil siia valge ristik ja siis oli kahju niita, ilus oli vaadata ja mesilased harjusid ka siin käima ja kuidas sa siis teed neile nii, et homme enam midagi korjata pole. Mesilastega on muidugi paljajalu pealeastumise oht, aga reaalselt on lapsed mesilasega pihta saanud hoopis kiigu tipu palgi peal istudes. Loodan, et sel aastal jälle ehk keegi kellelegi peale ei astu, sest paljajalu käimise mõnu on lihtsalt nii iseenesest mõistetavaks muutunud…

Suur laps tuli korraks jälle kodulinna, et kooli lõpetamiseks vajalikud allkirjad anda kooli (tagastasin oma õpikud jm lubadused), arstitõend võtta, et suvel toitlustusasutuses töötada võiks ja õhtul sõidab vist uuesti ära. Lõpetamiseks vast tuleb jälle korraks koju, sest kleit on siin. Kõik muud küsimused aga jäävad vastuseta, kuna sisseastumise jah-sõna ei saa ju enne, kui koolist paberid kätte antakse ja teises kohas vastu võetakse ja siis veel ära otsustatakse ja siis kahe päeva jooksul keegid ära kinnitatakse. Ootamiskuud juuni ja juuli, mida teised inimesed puhkuseks kutsuvad. Aga no vaatame, äkki ta siis töötab hoolega ja elab näiteks augustis seetõttu paremini ära. 🙂

Mina pole veel päriselt harjunud, et pean jälle ise raamatupoes käima ja ise asju ostma – palju odavam variant oli Vanimalt Lapselt tellimine, et kui töölt tuled, too mulle see raamat – nüüd pidin ikka ise kohal käima ja kogemata ostsin jälle mitmeid lisaraamatuid, sest mõned neist olid nii huvitavad, olgugi mul suveks lugemisvaru juba riiulil ootamas. Lastega Eestimaal rändamise ja seiklemise raamatu ostsin näiteks, sest see tundus lihtsalt kasutatav ja põnev. Samas pakkumises oli veel Piknikule mineku raamat, mida saab ka piknikuta kasutada ning midagi oli vaja veel valida, sest kolm raamatut kokku maksid RahvaRaamatus 19.98, kuigi igaühe eraldi hind oli umbes sama! Need raamatud pole üldse selle aasta omad, vabalt võivad juba paljudel kodus olemaski olla, samas see Ehedate elamuste raamat tundus suhteliselt klassikaline perekskasvamise raamat mulle, sest seal oli tõesti häid nippe.

Pähklikarbike autosse ja muu säärane. Eks ikka on juhtunud, et unustad autosse šokolaadibatooni ja pärast mõnenädalast kuumutamist kindalaekas avaneb pakendi avamisel unustamatu vaatepilt moondunud maiusest… nii et siis kõik nuputavad, mis nälja vastu aitaks ja normaalseks jääks – pähklid on just sobiv variant! Rosinad üksi sobivad ka, aga pärast need kleepuvad väikesed näpud…! Talvel saaks ju šokolaadi autos hoiustada küll, aga hammustada väga ei saa. Seevastu puhas martsipan sobib paremini, ei lähe nii kivikõvaks külmas kui šokolaad. Suvel ka. No ja niisama-kaasa-ampsud saab ju alati lisaks võtta, kui aega on, aga tiktakid on meil ka, kui lapsed poes rahulikud on olnud või Noorem Poeg kenasti füsioteraapias käinud on, saab auhinnaks ühe tiktaki anda. Tervet pakki ei tasu korraga kätte anda, siis devalveerub see auhind kohe ära. Erandiks on reisisüdamed/reisiteod, no need  25-sendised kummikommid. Neid saab reisi alguses kätte jagada (kui on ikka pikem autosõit, nt. Läti-Leedu või Saaremaa) ja lubada, et võid vastavalt oma soovile ISE doseerida endale. Tagasisõiduks teine karp, kui juba väga igavaks kisub ja ving puhkeb. Mõni sööb kohe ära, mõni võtab ainult pool pakki korraga. 🙂

Suurte lastega on lihtsam, neil on mängud ja mobiiliäpud. Või no äpid, aga mobiiliäpud on selline tuttavam sõna. 😛

Ja nuputamishuvilistele on  http://www.nutisport.eu leht ka, sarnane Miksike.ee lehele. On keegi kasutanud-katsetanud?

Salatihooaeg on alanud! Kõik pudi lauale ja iga soovija valib ja segab endale!

Mis värvi tahad?

Piparmündivett saab ka.

Ülesanded laste ja kilomeetritega

Jälle üks etapp tööst sai tehtud, sest 3.veerandi hinded said täna välja pandud. Homme on muidugi ka kool. Esmaspäevast hakkab uus veerand pihta, aga viimane veerand on lühem kui teised – mis selllest, et ainult nädala võrra, teised kestavad kõik 9 nädalat meil – ja suvi tundub täiesti reaalsena. Seal kunagi tulevikus! Seni oleks ainult vihma vaja.

Käisin täna Piigat magama jalutamas, kui olin teda kõigepealt toas veenda proovinud, et magamisaeg on magamiseks. See lõppes algul sellega, et ta tõi mulle oma teki, laotas selle mu jalgade peale ja soovis mulle ilusaid unesid. Teise variandina, kui ta juba oli nõus minu kõrval pikutama, lõppes see sellega, et tal oli vaja korraks pissile minna. Kolmanda variandina rääkis ta, et tahab ise mulle muinasjuttu rääkida, sest ilmselgelt oli see raamat, kust ma talle laste isiksusetüüpe ette lugesin, tema jaoks liiga igav ja tekkis reaalne oht magama jääda. Lõpuks leppisime kokku, et ikkagi kombe ja käruga õue.

Veel 20 minutit, mille käigus ta sai kombe selga, aga midagi selle alla ei pannud. Minu pealekäimisel suutis ta valida ühe dressipluusi. Aga kui mina riidesse panema läksin, oli ta juba oma rohelise lemmikdressika ka leidnud ja siis tuli ometi see panna, kuid selle vahetuse käigus tuli ju ka hoopis roheline kombekas panna.

Olime juba peaaegu õue jõudmas, kui teda tabas kõhuvalu. Piimhappebakterid on närimisel peaaegu magusad ja nii me õue saimegi. Värava juures saabus pissihäda. Loomulikult mitte mul. Saime tuppa tagasi, aga pissihäda oli jõudnud selleks ajaks üle minna. Pärast seda pakkisin kiirelt kaasa need raamatud, mida ma ei loe ja tahtsin Rimi raamatukorvi panna – paar beebide esimese poolaasta Pampersi raamatut ja Unenägude Angus – ja me jõudsimegi päriselt ka väravast välja.

Jalutasime siia – sinna, vaatasime toredaid koeri tee ääres, kellele Piiga lehvitas, aga kell kolm väsis ta kärutamisest lõplikult ja jäigi magama. Ainult 4 kilomeetrit kulus selleks. Rimisse ma ei hakanudki minema. Nagunii peab Trennitüdrukuga kunagi koos poodi minema, mõtlesin, sest nende rühmale osteti uued võimlemispallid ja nüüd ei taha tema piklik spordikott enam kinni mahtuda. Samas mulle ei meeldigi eriti sellised spordikotid, mida üle ühe õla kantakse, sest harjumus seda ühe (ja mugavama) õla peal kanda on kiire tekkima ja kui kott on suurem, tassitakse sellega rohkem asju kaasa, nii et lõpuks on tahes-tahtmata üks õlg madalamal kui teine, isegi kui parajasti kotti kaasas pole. Lapseeas vähemalt. Sellised hirmud siis mul päritud – isa ükskord rääkis mulle, et nii juhtub! Beware!

Parem oleks ju seljakott, kuhu asjad ka kenasti ära mahuvad ning on võimalik ka rattaga trenni ja tagasi liikuda, ilma et kott ebamugavalt vastu kodaraid taoks. Selle kõik mõtlesin ma Rimi suunas jalutades välja ja nii kaduski vajadus sinna mina, sest trenni-seljakotiks peaks siis ju eelmise aasta  koolikott ka sobima? Trennitüdruk on tavaliselt kokkuhoidlik inimene.

Täna peaks maakondlik peastarvutamise finaal olema, selle nimel on Trennitüdruk lausa kolm päeva kodus arvutanud. Eile ja täna tõusis ta kella kuuest, et enne kooli korraks läbi korrutada viievõistluse alad. 33 x 14=?? Peale kooli on tal ju trenn ja ega õhtul, kui ta marsruudilt kodu-kool-trenn-kodu saabub, siis peale söömise ja õppimise enam niisama arvutada ei jaksa. Mina ise vist kell 6 arvutamise pärast tõusta ei suudaks, nii et ma olin üsna üllatunud tema sihikindlusest.

Õppida on ju tänapäeval palju, isegi kui oled alles kuuendas klassis. Või eriti kuuendas klassis, sest Vanem Vend käib neljandas ja tema ei õpi kodus peaaegu kunagi midagi. Vanim Laps vast ikka vahepeal õpib, sest temal on üldsegi viis perioodi ja neis kõigis on lõpus ju arvestused või kontrolltööd. Aga tema õppimist me suurt ei näe, välja arvatud juhul, kui ta ajaloo või matemaatika teemal vestelda tahab. Ükskord tahtis ta glükolüüsist ka rääkida, siis sain minagi tunnikese bioloogiat meelde tuletada. Mitte midagi ei olnud meeles, ausõna. Õnneks oli tal mingi kokkuvõttes raamat kogu gümnaasiumi bioloogia kohta, selle abil tuli mullegi ülikoolist biokeemia meelde. Tol korral, kui seda õppisin, oli see küll üks puder ja kapsad. Ime, et ma selle kuidagi D sain. Aga Vanim Tütar sai vist isegi kõrgema hinde, enam ei mäleta.

Koolis oli meil sisekontrolli hooaeg hiljuti. Saime külastada kolleegi tundi, mis oli äge. Ma küll ei tea, mida minu tunnis käinud õpetaja märkas, aga kui ma ise käisin kiirte teoreemi õppimas koos 8.klassiga, oli küll väga huvitav. Õpilaste meelest oli aga liiga igav, sest see oli nii lihtne! Hmm. Samas saadeti seoses sisekontrolli lõppemisega meile meili peale kokkuvõtted, kus kõige põnevam asi ei olnudki hinnetele tagasiside andmine, vaid see, kui palju on lastel õppida.

Klasside kaupa oli välja toodud igaks päevaks õppida antu – vist ajavahemikus paar nädalat. Vaatasin huviga, et palju siis selles koolis 6.klassis õppida on? Mõni päev oli neil ka neljas-viies aines. Samuti joonistus iga klassi kohta välja üks konkreetne päev, mil iga nädal jäi teistest päevadest märgatavalt rohkem õppida. Mõnel klassil oli see neljapäev, mõnel kolmapäev. Saan täiesti aru, miks mõni klass mulle tunnis ütleb, et saaks see kolmapäev ometi mööda, siis on nagu enamus nädalast läbi – täiesti usun!

Õpetajad ju lihtsalt ei näe, mis teistes ainetes õppida on antud. Muidugi on meilgi püüd sinna suunda, et vähe koduseid töid ja rohkem tunnis ära teha, aga on asju, mis võtavadki rohkem aega ja on õpilasi, kellel võtabki õppimine rohkem aega. Eriti kui on midagi, millest ise aru ei saa ja vaja oodata, kuni vanemad koju tuleks, kellelt küsida. Samas kellaaeg ju nihkub – vaevalt, et on vanemaid, kes söögitegemise edasi lükkavad ja selle asemel rõõmuga matemaatikaülesannetese sukelduvad? Okei, kui need on Grigori Osteri tüüpi mataülesanded, siis küll, aga no ei ole ju. Kiirte teoreem näiteks? Pole õrna aimugi, ma arvan, isegi kui oled seda 8.klassis õppinud.

Võeh, vahel on ikka raske olla lapsevanem. 🙂 Selle kõige kõrval tundub see, et pidin pikalt väitlema oma värskelt kolmeaastasega, et me kumbki ei jonniks, vaid jõuaksime võitja-võitja lahenduseni magamajäämise suhtes, ikkagi lihtne. See, et värskelt viieaastane lasteaias ahvikostüümi pidi kandma, kuid keeldus sellest osaliselt – sest minu vana nõukaaegne talvemüts (mis oleks pigem karuks kui ahvi peakatteks sobinud) tema jaoks imelik tundus, no selle elab ka üle. Pealegi tuli nende rühma õpetaja mulle appi ja lubas talle maski, nii et ma sain vaikselt minema hiilida, kahtlane müts näpus. Kodus see kusjuures ei olnud üldse kahtlane tundunud talle, aga no kes võlub ahvikostüümi paari päevaga valmis, kui seda kogu ahviaasta jooksul kantakse vaid korra? Oleks siis veel ükssarviku kostüüm!!

Igatahes Piiga veel magab, lasteaiani on jäänud pool tundi ja mina võin rahulolevalt rohelisi ube hapukoorega sööma minna. 4 kilomeetrit jalutamist on päris hea tulemus, arvestades kõiki neid, kes näopuuki üles laadivad oma “6,7 km rekordajaga” ja “tänane saak oli 12,4km!” tulemusi. Ma tean küll, et me ei võistle, aga ikkagi – kust nad küll selle aja võtavad?? Pool päeva kärutamist on ju see 12 km, selle jooksul peaks kõvasti jooma ja vahepeal kahel korral süüa ka ostma, mina vähemalt. 😀

Njaa, siis peangi motivatsioonina kasutama kas Kiiresti Kojujõudmise Nõksu (joo enne väljaminekut suur klaasitäis vett ja siis üle 45 minuti väga kärutada ei tahagi, ükskõik, kui kaugele sa selleks ajaks jõudnud oled – eeldusel, et lähemal kui kodu pole ühtki vetsu) või siis seda, et Appi, Pidin Ju Õhtusööki Tegema Hakkama!

Ja vihma on sellepärast vaja, et metsaalune pargis on täiesti hall. Mitte roheline, vaid hall. Üksikute männioksade erandiga. Sobiva koguse rohelise värvi nägemiseks peab vaatama Piiga kombet või Vanima Lapse juukseid.

Aga ma tahaks hoopis kollaseid tulpe juba!

Natuke koba?

Sattusin hiljuti miniartiklile 10 asja kohta, millega inimesed mõttetult raha kulutavad kodus, 10 Ways You’re Absolutely Wasting Money At Home. Mõtlesin, ohhoo, põnev? Aga ei olnud põnev. Me ikkagi ei ole ameeriklased, seega minu pihta käis ainult üks punkt sealt kümnest ja sedagi mitte eriti tihti. S.t. aegajalt on plekiga tomateid/apelsine isegi vastu tulnud, aga harva. Kes soovib läbi lehitseda – palun, siin see on.

Näiteks – võite spordiklubist loobuda, kuna IGAÜKS võib ju kodus ka trenni teha, hahaaa, ma päris ei usu. Kodus teevad osavamad  trenni küll, aga kusagil kohal käis on vist ikka hoopis teine tera. Ma käisin kolmanda lapse ajal rasedate trennis, hullult äge oli. Kadeda pilguga sai kõrvalruumi bodypumbitajaid ka jälgida. Kahjuks pole ma peale seda trenni jõudnud ja kolmas laps on juba kümne aastane. Tahaks küll trenni minna, mis sellest, et võin ju kodus iga päev trenni teha! 😉

Sarnasesse kategooriasse läheb see “lõika oma mehel ja lastel ise juukseid”, s.t. osta juukselõikusmasin ja õpi juutuubist neile põnevaid soenguid tegema – okei, lastel ma olen lõiganud küll, kääridega, aga ilusa poisipea lõikuse eest ma olen vabalt nõus 6-7 euri välja käima, et ma pärast murelikult oma koolilapse peale vaatama ei peaks. Pealegi on meil seitsmekesi selline majapidamine, et lausa KUNI 3 inimest käib juuksuris. S.t. igas kvartalis umbes kaks lõikust, tohutut säästmist nagunii ei toimuks. Trennitüdrukul on nii pikad juuksed, et ma isegi ei mäleta, millal ta viimati juuksuris käis. Kas ta üldse kunagi juuksuris on käinud, ei tule meelde. Minul lõikas õde, enne seda käisin küll ükskord vist 4 aastat tagasi juuksuris otsi lõikamas, aga selle eest küsiti 12 eurot ja kogu see aeg karjus üks väike laps täiest kõrist, kuigi juuksur teda kääridega isegi ei ähvardanud…

Vanimal ja noorimal lõikan ka mina, nii harva, kui seda neil vaja on. Ainult mees pole nõus, et ma temal juukseid lõikaks, sellega ma olen juba leppinud. Minu suguvõsas liigub pealegi üks jutuke mu vanemate nooruspõlvest, kus isa lõikas emal juukseid, varsti sai valmis. Siis peatus, vaatas, hakkas tasakesi itsitama ja lõikas siis natuke veel. Vaatas jälle, lõikas veel natuke… ja veel natuke… ise muigas… päris kahtlane! Ja arusaadav, et sellisest suguvõsast pärit geenidega inimest ei lase mu mees oma juukseid lõikuma! 🙂

 

Njaa. Nii et ei mingit suurt rahalist kokkuhoidu. Aga täna oli meil koolis õpilased versus õpetajad spordivõistlusi – mina pidin ka osa võtma, kuna meil ei ole eriti palju õpetajaid ja algklasside omad pandi algklasside vastu mängima, 5.-8. klassid mängisid kõik omavahel ja 9.klass pandi siis õpetajatega vastamisi.

Pallimängud ei ole üldse minu teema olnud – juba kooliajast saati. No ei ole mul kunagi piisavalt motivatsiooni eraldi mingite palliasjanduste harjutamise jaoks olnud, vabandaksin, kuid tegelikult ma isegi harjutasin algkooliajal sellist asja nagu pallikool, et paremini püüdma õppida. No et esimene klass on see, et viskad vastu viiekorruselise maja alumise korruse betoonseina, umbes meetri kõrgusele ja siis püüad kinni. Teine klass – viskad 2 meeri kõrgusele ja siis mingi variant oli, et pead veel üle hüppama pallist ja sinu taga seisja laps püüab hoopis palli kinni jne. Tuleb tuttav ette? Kolmandasse klassi me eriti ei jõudnud, sest kolmanda korruse rahvas hakkas kohe oma rõdu pealt karjuma, mis möll vastu majaotsa käib ja lõpetage kohe ära!

Seega – ei mingit korvpallipisikut, mitte mingit võrkpallioskust (meie klassi Kohutavalt Tubli Tüdruk oli ka spordis kohutavalt hea (ebaõiglane!!)  ja servis kõik 15 palli järjest üksi ära, tema meeskond võitis alati võrkpalli), rahvastepallis olin veel kuidagi osav, aga muidugi mitte püüdmises, vaid eest ära viskumises. Sest noh, ma käisin ju karates ja õppisin kiiresti liigutama. Pallipüüdmist ma seal harjutada ei saanud, aga kiiresti eest ära hüpata oskasin pärast küll.

Täna maksis see kahjuks kätte! Pidime mängima viskepalli, aga see eeldas, et pall lendab üle võrgu ääre nagu võrkpallis, ainult et visata tuli kahe käega üle pea ja palli ei tohtinud oma poolele maha lasta. Nii kui pall minu poole tuli, suutsin kiirelt kükitada või eest ära tõmbuda – kuigi ma pole juba aastakümneid karates käinud, olin põgenemises sama tugev kui vanasti võistlustel. Kuigi minu võistkonnakaaslased oleks vist midagi muud oodanud… Õnneks mängisid kehalise õpetajad ka meie võistkonnas ja ülejäänud tegijad olid minust kõik osavamad.  Õpilased olid siiski paremad ja võitsid! 🙂

Tegelikult oli see ette teada, et mäng tuleb minu jaoks masendav, aga vähemalt suutsin ma rahulikuks jääda (kuigi koolikoridoris vastu tulevad õpilased enne küsisid, kas mul hambakaitsmed on ikka kaasas?), kuna lohutasin end mõttega, et võibolla kõik õpilased pole ka kohutavalt head kehalises ja siis nad näevad tõenäoliselt heal meelel, et ka mõni õpetaja on koba. 🙂 Päris Bellat (Isabella Swan, Videviku sarja raamatute/filmide kangelanna, kes oma meeskonnakaaslase esimeses kehalise tunnis reketiga oimetuks lõi – kogemata loomulikult!) minust ju ei saanud, sest mäng kestis ainult 2×2 minutit!

Hea ikka, et seegi koolipäev lõpuks läbi sai ja vaheaeg algas. PisiPiiga ehitas söögitoa toolidest köögist koridorini takistusraja, see on tal Veevalaja ajastu lõpetamisel vaba aja tegevusi üle võtma hakanud lemmiktegevus. Paraku selgus siis, et tualetti ka ei pääse, kuna 8 tooli on tihedalt ritta lükatud vetsu ukse ees. Tõttöelda on see takistusrada lihtsam variant, sest meie koduse väikese jäärakese Veevalaja ajastu tähendas mahutavuse tõsist uurimist. Kui palju vett kraanist tuleb? Kuhu see kõik küll mahutada ja kas iga kord mahub kuhi peale? Aga äkki järgmine kord??

Minu pakutud variant – pane froteekäterätt nukukruuside alla, siis saad rahulikumalt kallata – mõnikord töötas ja tavaliselt ununes. Nukukruuside puudumisel läksid ülejäänud saada olevad kruusid käiku, kraanikausi ette käis tool ja siis ulatub ju igaüks kraani avama! Sulgeks siis kusagilt valamu alusest kapist selle veetoru kraani? Ei, sest seal ei ole seda, see on köögimööbli taga! Väga ebapraktiline, leidsin mina. Aga ka see ajastu läks mööda, kuigi paari kuu pärast algab tõenäoliselt sama sarja välilaager, kastekannudega ja õues.

Keskmised lapsed läksid koolivaheaja alguse puhul lauamänguõhtule, mida nad juba kuu aega oodanud on. Vanim laps läks moeetendust vaatama. Väiksemad lapsed puhkavad toolilabürindi ehitamisest ja mina saan hakata viimaseid töölehti parandama. Ei mingeid kevadisi aiatöid tänu värskele lumetuisule! Jee! Ikkagi reede!

Ja mu kallis kolleeg juba helistas ja küsis, mitu mooli on 1,332 kg kaltsiumkloriidi? 🙂

Korraks ajudest ja IQst

Kui sellised ilmad on, et väga külm pole, soovijad saavad lund lükata ja saab teha mõnusaid seest soojendavaid toite, siis on elu minu meelest ikka vägev!

Kadusid jääkolmnurgad akende nurkades ja väikesed mänguautod aknalaual pole ka kokku külmunud. Lund sain lükata tund aega, aga kõik sai lükatud ja 3 kuhja said kelgumägedeks disainitud. Väike Piiga käis küll ühe otsas kelguga – s.t. tema ronis mäele ja kelk oli tal käes, aga mäele ei jõudnud, sest mägi oli ikkagi väikene. Ma ise olen alla kahe meetri pikk ja mäed, mida ma tekitada suudan, on seetõttu kuni meetrised, aga no väikestele kelgutajatele sobivad. Ülejäänud lumekuhjad sobisid kelgutamise asemel sisseastumiseks. No nagu sisseastumiskatsed uuel unikaalsel moel, s.t. pärast pidin labidaga lume uuesti üles tõstma, kui sisse- ja väljaastumised ja “heina tasaseks tallumised” tehtud.

Ahjuroa tegemiseks nappis aega, nii et läksin kiiremat teed pidi ja tegin läätsesuppi. Välja kukub see umbes nagu hernesupp, sarnase maitse ja konsistentsiga. Tegin punastest läätsedest (mis on tegelikult kuivatatult oranži värvi), aga supp tuli kollane ja kõik kodused pidasid seda hernesupiks. Läätsede keetmisaeg on lihtsalt 10+ minutit, selle ajaga jõuab lisaks praadida küüslauku ja sibulat ja mõned punased oad võib ka sisse visata. Karrit ja pipart lisaks soolale ja ongi valmis!

Esmaspäeval oli koolipäev koos lastega, uurisin, kui paljud said vähemalt ühe sellise kingituse, mis neile head meelt tegi. Enamus tõstis käe, ühes klassis oli natuke üle poole neid kingi/kinkide üle rõõmustajaid, teistes klassides rohkem. Mul oli hea meel, sest järelikult inimesed ikkagi oskavad veel hinnata  kingitusi. 🙂

Paar last olid käinud ka autoga kraavis, aga keegi peale minu polnud käinud EMO-s. Hea tulemus.

Meil oli jälle paar koolitust seni, üks oli päris huvitav. Seal räägiti andekusest – koolitaja oli seda meelt, et kirjanduse põhjal on tõesti kõik milleski andekad. Aga mitu annet siis inimesel on? Mis teie pakuksite?

No üks protsent erinevatest andekustest ehk siis sünnipäraselt umbes 30 andekuse tahku on keskmine, kõiki tahke peaks kokku olema umbes 3000. Vau…  Kõik, kes olid mõelnud 3 või 5, olid ikka päris üllatunud! Puha geeniused ju, kui kõigil oma 20-30 andekust? Huvitav, kas siin mängib rolli see, et ei lihvita neid briljantseid oskusi, vaid püütakse kõiges vähemalt keskmisele tasemele jõuda, isegi kui mõnel lapsel lihtsalt pole motoorika nii hästi arenenud, et kauneid pilte joonistaks? Et arendame hambad ristis KÕIKI halbu külgi ka, mine tea, millal neidki vaja läheb? Hea külg on ju niikuinii tugev sul, mis selle lihvimisega ikka vaeva näha? Eriti kui oled viieline – siis ei oska ilmselt midagi eriti hästi? Segane värk.

Siis arutleti veel selle üle, et tänapäeva noored on ikka teistsugused! Ehk siis palk ei mängi nende jaoks enam nii suurt rolli kui eneseteostus – paljusid põnevaid, ägedaid asju on noored inimesed nõus tegema ka vabatahtlikult ja tasuta, mitte ainult raha koguse järgi ei käi töö ja tegevuse valimine. Märgatavalt on kasvanud igasugu vabatahtlike arv, seda olen ma kaasuva nähtusena ise ka avastanud. Ülikooli ajal käisin vabatahtlikuna erinevatel talgutel  ja see oli üsna kitsas ring inimesi, kes sellest asjast kuulnud oli ja seda viljeles. Praegu aga on palju erinevaid organisatsioone, kus saad vabatahtlikuna osaleda nii Eestis kui mujal maailmas ja teemade rubriik on ka lai – projektide kirjutamisest ja laste/loomade/keskkonna abistamisest paberimajanduse, teeninduse, ehituseni.

Inimesed hakkavad tagasi jõudma oma tunnete määramise juurde – kas ma saan aru, mida ma tunnen?  Miks ma nii tunnen? See on imelik. See võiks ju kaasas käia väikelapse east alates – tunnete nimetamine, teiste tunnete uurimine, aga ometi on see paljudele meie põlvkonnast raske. Mulle ka. Me oleme ju kõige vähem tunnetest rääkivad emad ja isad Euroopas!

Miks ma rohkem söön, kui on väga raske päev olnud? Miks ma ei peatu tunnete analüüsiks keset kööki?? Sest ma ei oska nimetusi anda ärevusele, masendusele, väsimusele, üleliia andmisele. Ma ei ole harjunud selle peale üldse mõtlema sellistel rasketel hetkel, kui tunnen mingeid negatiivseid või ärevaid mõtteid!

No see on näiteks see koht, et annad endast kõik ja natuke pealegi, sest nad nõudsid. Nüüd olen tühi, kelle käest võtta asemele? Kellegi käest võtta ei ole ilus, nimetatakse kohe vampiirluseks. Okei – k u s t  võtta asemele, kui energia on otsas? Toiduga ei saa ju emotsionaalset tühjust täita, aga vähemalt on valu või tühi tunne tuimem. Sest kõht on servani täis ja füüsiliselt on hea meel, et olen midagigi enda heaks teinud. Muidugi see pole kõigil nii, on ka neid, kes stressi tõttu just ei söö. Ei taha ja ei söö. Ülesööjad kadestavad neid (ja vastupidi). Samas võib vabalt olla nii, et tavaliselt sööd lohutuseks, aga väga suure trauma või üleelamise tõttu mingil perioodil unustad söömise. S.t. pole alati ainult üks variant võimalik, vaid need lohutusstrateegiad sõltuvad olukorrast. Lõikumisest ja uimastitest me praegu ei räägi.

Küllap sellegi käitumise paneb tööle õpitud muster. Huvitav oli see, et inimene pidavat kogu oma käitumise mustrid ära õppima kolmes faasis – esimene faas on 0-3 eluaastat. 3.eluaastaks on meie lastel siis kolmandik käitumismudeleid omandatud?!

Teine osa õpitakse 3.-7. eluaastal ja viimane kolmandik kooli ajal. Puberteedieaks on käitumismustrid juba selged, kuigi see lapse MINA, mis puberteedieas välja kooruma hakkab, on juba lapseeas olemas. No ja kogu elu siis kasutavadki inimesed seda lapsena etappidena omandatud “lapseminasid”, kui nad end ekstra treenima ei hakka halbade käitumisvalikute puhul. Hmm. Nojah, mida tavaliselt arvatakse, mida laps kolmeseks saamiseni õpib? Kõndima, rääkima, hüppama, sööma, sokke jalga panema, ennast emast eristama ja mänguasju jagama?

Meenub mu isa lause, millega harjumine mul tükk aega võttis – et 5.eluaastaks on lapse iseloom välja kujunenud. Usute? Tema oli seda kuskilt lugenud, algallikat ma ei tea, ju siis vist teadlased. 🙂

Aga päriselt, kui järele mõelda, on üsna tavaline, et laps peale jonnieast ülesaamist nö. küpseb ja pärast on tal needsamad jooned olemas küll, mis väiksenagi. Aga ma ei julgeks sellest küll kohe mingeid tohutuid ennatlikke järeldusi teha! Ikka ju vaieldakse, kas IQ on 10.eluaastaks kindlaks kujunenud või suureneb kuni 10% veel peale 10.eluaastat? Seega ei tohiks kooli sisseastumiskatseid algklassilastele teha IQ põhjal, äkki laps alles areneb?? Või, vastupidised uuringud viimase 5 aasta jooksul näitavad (teadlased!), et kehvades keskkonnatingimustes IQ võib hoopis väheneda!

Uuringus olid vist 7 aastased lapsed, uuriti neid kooli minnes ja siis vist 5 aastat hiljem. Kehvadeks oludeks, mille käigus intelligents vähenes, olid näiteks kooli sisekliima – kiusamine, narrimine, kurjad õpetajad jne. Selgub, et kui keegi ütleb Sulle halvasti, siis lülitub aju ilma mõtlemata välja, näiteks üks irisev repliik õpetajalt – või miks mitte ülemuselt töö juures – lülitab mõtlemise 30 minutiks välja. Jällegi uuringud – halb õpetaja, eriti algklassides, hävitab 85% lapse enesehinnangust! Ja tagasi seda niisama lihtsalt ei saa. Ka Eesti statistika ütleb seda – need, kes põhikoolist välja on kukkunud, neid on väga raske tagasi õppima saada. Koolikogemused on lihtsalt nii masendavad! Seda ka nende jaoks, kes pole küll koolist välja kukkunud, vaid selle hambad ristis läbi käinud – aga nad näiteks ei suuda minna lastevan emate koosolekule, sest selleks peab kooli uksele lähenema!

Selle halvasti ütlemise kohta oli ka aju-uuringuid tehtud,  lausa 100 inimesega kontoris, kus ülemus oli kõigile käratanud vastiku häälega: “Kas keegi üldse tööd ka teeb siin täna??” Ja lülitas nii 100 aju ~30 minutiks välja, kaotades sellega 50 töötundi. Ühe lausega.

Siis inimesed ei teegi tööd, kuna me ei mõtle üldse kogu aeg, nagu me ise arvame. Töö ajal saab automaatselt midagi teha küll, aga mõtted tegelevad häiritult muuga – Miks ta meile nii ütles,  Kas ta mõtles sellega mind jne.

Aga kui õpetaja tunni algul nii ütleb, kes siis tahab kaasa töötada? Või kes siis SAAB kaasa töötada? Või kui ema kodus nii ütleb? Või teie ei ole kunagi nii öelnud??

Veelgi enam paneb mõtlema see, et inimene saab õiglane olla ainult nende suhtes, kes talle meeldivad. Vist peaaegu kõik on seda kogenud, et töö on klassikaaslasega sama, aga üks saab parema hinde, teisel on rohkem vigu märgitud või vähem punkte samade asjade eest antud. Väidetavalt leiab inimene alateadlikult rohkem vigu nende puhul, kes talle ei meeldi. Hmmm. Siia alla käivad vist need hetked, kus üks kahest inimesest on mingil põhjusel teisele halvasti öelnud ja end halvasti tundnud ja siis meenuvad kohe kõik ülejäänud korrad ka, kus see teine vigu tegi või halvasti käitus. Temast polegi midagi paremat loota.  Või siin on jälle seesama koht, et mõttepaus ja ratsionaalne mõtlemine puhkab, aga mõte “nagu töötaks”? Nii, nagu lapsepõlves käitumismudel sellise olukorra puhul salvestatud sai teiste pealt?

Tegelikult räägiti toredaid asju ka, mitte ainult sellest, et polegi lootust, kõik on hukule määratud. Koolitaja näiteks selgitas, et temal läks terve üks aasta ülikooli õppejõuna harjutamiseks, et kõik üliõpilased meeldivad talle. Ta harjutas, et suudaks neid õiglaselt hinnata! Teine aasta aga kulus sellele, et endale sisendada, et kõik üliõpilased on väga targad.  Et see tunne määrab ära ka selle, kuidas nendega käitud – tunne on põhjus, käitumine on tagajärg.

Aga mida on siis õppimiseks  vaja? Sellist õhkkonda, kus inimesed ei muretseks oma mina pärast. Turvatunnet ja parajalt kiitust/tunnustust ka. Mitte ainult koolis ja mitte ainult õpilastele.

Et siis – kas tuled kooli hea tujuga või nakatad kõik paha tujuga? Või sama asi kodu kohta, igas peres – kas tuled koju hea tujuga või nakatad kõiki oma paha tujuga? Inimesed on ju võimekad. Ajudega! 🙂

P.s. pilt tuli vastusena otsingule “aju lülitus välja” ja on pärit Psühhobussi lehelt.

Vajadustest ja motivatsioonist

Eile sain kuulda selliseid asju, mida iga õpetaja peaks teadma, aga tegelikkuses peaks iga ema ka teadma, mõtlesin mina. Ja miks ainult ema, iga inimene võiks teada, palju lihtsam oleks.

Kõigepealt rääkis Mare Tuisk õpimotivatsioonist. Väga huvitav, aga samas loogiline oli see, et iga laps areneb niikuinii. Ka need lapsed, kes koolis ei käi, arenevad (ma ei mõtle siin koduõppelapsi, vaid neid, kes mingil põhjusel koolis ei käigi, väiksest peast ka). Aga kuhu suunas ja mis kiirusega, selles suhtes saavad vanemad ja õpetajad mõlemad midagi ära teha küll.

See vajaduste rahuldamine peaks ka tuttav teema olema, sest alateadlikult me ju mõtleme sellele, kas sellel lapsel on kõik korras, et ta saaks rahulikult elada? Aga kust peab õpetaja teadma, kas laps saab piisavas koguses und ja süüa? Vajaduste püramiidi järgi peavad need füsioloogilised ehk esmavajadused täidetud olema, et saaks järgmisele astmele minna. Püramiidi pildi võtsin internetist.

http://www.hkhk.edu.ee/vanker/suhtlemine3/vajadused.html

Aga kui lapsel on küll piisavalt unetunde, kuid ta ei puhka välja? Mõni keerutab öö otsa teki sees, mõni näeb pidevaid õudukaid, mis magamise ajal alateadvusest välja ujuvad, sest loogika abil ei saa neid magamise ajal maha suruda. Seliseid asju on meie kõigiga juhtunud ja mitte ainult lapseeas, aga mida emana teha, kui laps ei maga välja? Mõnel on ka muud mured, mis magada ei lase, kasvõi magneesiumipuudus (magneesium vastutab lihaste lõõgastumise ja une kvaliteedi eest, seda nii liigse unisuse kui ei-jää-magama-olukorras) ja magneesiumi viivad organismist välja lisaks kohvile ka näiteks gaseeritud joogid. Kust magneesiumi saada? Sööte piisavalt täisteratoite, rohelisi maitsetaimi, banaane, pähkleid ja viigimarju?

Samamoodi on esmavajaduste täitmatajätmisel algklassilaste seas levima hakanud luude hõrenemine, ka nendel lastel, kellel kodus peaks süüa jätkuma. Aga kas laps saab piisavalt valke, kaltsiumi, D-vitamiini? Ehk siis: juurvilju sööb laps? Kui mitte hautatult, siis salatina? Kui piima ei joo, siis tuleb lihtsalt rohkem seesamiseemneid anda, sest neist saab päris hästi kaltsiumi. Mõni laps ei taha mingeid salateid, keedu/supijuurviljadest rääkimata. Porgandit ja õuna närima on nad ikka nõus, ma loodan. Vanema poja koolis on meil koolijuurviljade-puuviljade võimalus ja mulle nii väga meeldib see! Söövadki kaalikat või pirni. Terve klassiga, peale söögivahetunde, kui kõht jälle tühjaks minema hakkab! Meenutab mulle jälle meie Rootsis elatud aastat, kui algklassilastel oli söögivahetund, millele järgnes kohe otsa õuevahetund ja siis mõni tund edasi, enne pikapäevarühma algust oli tundide lõpus selline rahulikum hetk, kus õpetaja lasi lastel maas istuda enda ümber ja luges neile raamatut. Lapsevanematel oli kohustus selleks ajaks lapsele kaasa panna puu- või juurvilju, näksimiseks, et nende veresuhkur ei langeks! Küpsiseid ja šokolaadinäkse ei võinud, saiakestest rääkimata. Iga päev väike karbike kaasa, kellel oli seal mõni viinamari ja porgand, kellel kurgiviilud ja  mõni maasikas. Tükeldatud pidi ka olema, et laps tervet apelsini koorima-hammustama ei hakkaks suures hädas. Aga peale seda tundi oli veel õuevahetund ja siis sai lastele järele minna. Lapsed olid seal päris rõõmsad.

Ka Eestis on koole, kus pakutakse hommikusöögiks putru enne tundide algust, sest nii on suurem võimalus, et lapsed töötavad tunnis kaasa, sest nad on saanud sooja sööki. Ei tea, kui palju meil on krõbinaid + piima hommikusöögiks, aga olen blogidest lugenud, et kiirete hommikute puhul aitab ka see, kui eelmisel õhtul hommikusöögikrõbinad köögilauale kausikestesse välja valada. Piima nad ilmselt peale ei kalla, aga hommikul on selle võrra siis lihtsam. On arvamusi, et hommikusöögihelbeid piimaga KOOS tarbida ei tohigi, aga meie pere on nagunii rohkem pudruteemaliste hommikutega, krõbinad on kallid ja kui lapsed pole nendega harjunud, siis need ei maitse ka! Cini Minis on meil küll mõnikord erandmenüüs, aga kindlasti mitte iga kuu.

Hommikuse kiirustamise vähendamiseks saab ka patsid tütardele eelmisel õhtul valmis punuda, lugesin ükskord Postimehest. Ja laste riiete valmispanek kas siis terveks koolinädalaks või lihtsalt järgmiseks päevaks, see pole ka õhtul ju nii keeruline, sest see ei võta kaua aega! Mis klassini? See vist sõltub lapsest, tüdrukutel igatahes läheb otsustamine aasta-aastalt keerulisemaks ja need sukapüksid selle seelikuga ei sobi, aga neil teistel on silmad jooksnud ja siis ei jõuagi sööma, muidu jääb laps bussist maha? See pole ainult koolitüdrukute teema ju! Poistel on vist mingi eani ükskõik, s.t. ükskõik mis võib selga minna. Aga õhtul valmispanek aitab hommikusöögiaega rahulikumaks saada küll.

Tagasi vajaduste juurde – turvalisus ehk siis kaitstusetunne. Kellele meeldiks rõõmsal meelel tööd teha, kui kolleegid sinu üle tagaselja või avalikult irvitavad? Või kui neid määratakse sinuga koos töötama ja sa tead, et nad on väga rahul, sest sina teed perfektsionistina töö ära, aga nemad saavad mitte millegi eest sama tasu? Jah, koolis on sarnased olukorrad õpetaja vastutada, aga paraku on see koolikiusamine palju räägitud, kuid vähe paremuse poole liikuv teema meie ühiskonnas. On lapsi, kes üritavad enesetappu, sest nad tunnevad end nii meeletult üksi! Mitte ainult siis, kui keegi nendega vahetunnis ei räägi/mängi, vaid ka siis, kui keegi pole nõus lapse käest hoidma, et koos saali või sööklasse minna. Kui keegi pole kunagi su arvamusega nõus, sest sa pole klassi liider ja tema arvab teisiti, isegi kui see on jabur? Mida teha, kui samas klassis käivad sama pere lapsed saavad kodus kenasti koos mängitud, aga koolis üks laps eirab teist, et vältida ise klassi naerualuseks sattumist? Kõik ju mõtlemapanevad juhtumid, millega tihti seostub oma tutvusringkonnast sarnaseid lugusid.

Arvatavasti kuuluvad siia alla lähevad ka paljud Aspergeri joontega lapsed, kes lihtsalt ei saa aru, mismoodi teised mõtlevad. Mitte midagi ei saa aru! Klassikaaslaste nimed ei jää ka meelde näiteks, mis sellest, et juba viies aasta koos. Ja kuigi need Aspi-lapsed võivad olla kohutavalt andekad, tahavad nemad ka endale sõpru. See on mõnikord väga raske, kuna nende oma mõtted liiguvad teistel radadel, nende keel on teiste laste kõnekeelest nii erinev (Jah, kui Rooma linna ehitati, polnud sind ju veel sündinudki. Planeetidest tundub mulle kõige huvitavam Marss, missugune sulle meeldib? Olen mõtisklenud, et seesugune käitumine mulle seal arvutimängus sugugi ei meeldi.) , pidurdusmehhanismid on aeglasemad ja nende maharahunemine võib võtta tunde – ka  emal võib olla raske neist aru saada, mis siis veel omaealistest lastest rääkida!

Mõnikord on sel juhul abiks huviringid, kus tõrjutud või erilisemad lapsed sama huviga lastega lihtsamalt sõbraks võivad saada. Suuremates klassides võib väga palju aidata mõnda eriklassi sattumine, kus paljud (kui mitte kõik) on sarnaste erihuvide või võimetega.

Aga turvalisuse teine pool on selline, millest meil suurt ei räägita – kas väike vend või õde võib koolilapse töö ära sodida, vihiku katki rebida, käsitöös pooleli oleva asja üles harutada? Kas vanemal lapsel on oma nurgake või kasvõi oma voodi, kui tervet tuba tema päralt pole, kus rahulikult oma asju teha?

See on nii huvitav, viimaste aastate jooksul on vaikselt 1.klassi kooliasjade nimekirjadega mõne kooli nimekirjas ka töötegemise koht lapsele – kus ta teil koolitöid tegema hakkab? Kas tõesti köögilaua peal, kui ruumi on? Kas keegi puhastab selle enne ära ka, et õpikud-vihikud rasva- või moosiplekilised poleks või peab ta ise seda märkama?

Võibolla need tunduvad pseudoprobleemidena? Aga on neid pisikesi lapsi, kes elavad oma suuremate õdede-vendade seljas, mitte ainult õppimist segades, vaid meelega, tahtlikult haiget tehes, sest  s u u r e m  saab ju tavaliselt pahandada, kui ta väiksemale liiga teeb! Kui vanemal pole rahulikku hetke süvenemiseks, olles ise töölt tulles väsinud ja õhtusöögi valmistamisega seotud. Jaa, üks kord ikka juhtub, et laps sai kätte ja sõi ära, aga kui see üks kord on juba juhtunud, kas siis arutatakse see peres läbi, kuidas seda vältida? IGAL LAPSEL on vaja oma nurgakest ka ilma koolitöödeta, kus puhata ja omaette olla ja see pole telekaesine koht! Turvalisuse alla kuulub ka see, et keegi sinu asju kapist-sahtlist välja ei kisu, et keegi sinu joonistuste üle ei naera ega neid “mul tuli tõesti hästi välja, emme ma kingin selle sulle”-töid pliidi süütamiseks ei kasutaks!

Üksteise üle naermine ja naeruvääristamine on tunnis täiesti lubamatu. Kes kodus sarnase asja eest vastutab?

Kuuluvustunne ja tunnustusvajadus on ka seal püramiidis, nendest ehk on rohkem räägitud. Aga kõik need vajadused kokku annavad selle energia, kas siis hea või puuduliku, millega laps peab oma elu elama, tunnis kaasa töötama. Kui ta on väsinud ja näljane, kodused mured kukil (kellel neid ei oleks, jah?), siis ta võibki tunnis olla turtsakas ja tujutu, kuidas sa siis teda ajad “selliste hinnetega sa ei pääse tööturul löögile”-kaikaga liigutama?

Aga õpetajad õpetajateks, emadena on see ka tõsine mõtlemisaine ja nõuab AEGA – asjade läbimõtlemiseks, planeerimiseks, võib-olla millegi ümberkorraldamiseks, lastega uute reeglite paikapanekuks.

Et meil kõigil oleks võimalus oma vajaduste püramiidist hoopis positiivseid emotsioone saada ja selle arvelt motiveeritud ja hakkajad olla, ise oma elu eest vastutada/ vastutama õppida!

3 kooli, 4 tunniplaani!

“Valmistute kooliks?”, küsivad tuttavad, keda kohtan.

Jaa, valmistume küll, vastan, mitte midagi tehes. Väga mugav! 😉

Lihtsalt sel aastal pole nagu suurt midagi valmistuda – olen ostnud 2 päevikut, mõned üksikud ruudulised vihikud ja mõned eriti ilusa pildiga kaustikud… Ülejäänud kraam on kõik eelmistest aastatest alles. Jalanõud ja riided olen soetanud jooksvalt või ette varudes. Üks lastest, kes õpikud kevadel kätte sai, on pannud mõningatele õpikutele pabereid.

Lasteaialaps on läinud lasteaeda, teistel on viimased Teen-Mis-Tahan-päevad.

Minulgi pole veel seda tunnet, et teisipäeval hakkab kool. See, et teisipäeval on lapse sünnipäev, see on küll kindel. Ta juba loeb sünnipäevani jäänud päevi ja küsis, kas meil on kingitus olemas. Nii et seda ei saa unustada. 🙂

Aga et juba on nähtavale ilmunud 4 tunniplaani, siis see tekitab siiski tunnet, et järgmisest nädalast on asjad teisiti.

Huvitaval kombel on kõige rohkem tunde 6.klassi lapsel, kahel päeval nädalas 8 tundi, ülejäänutel 6-7 tundi. 4.klassi lapsel on peaaegu iga päev 5 tundi ja gümnaasiumilapsel 4 tundi + tõenäoliselt koorilaul, mille kohta praegu midagi ei tea. Minul on tunde kõige vähem, pean ainult 2 päeva nädalas kooli minema. Samas on Vanima Lapse tunnid 75-minutilised, nii et need 4 tundi lõppevad tal siiski natuke peale kella 14, mitte peale 12.

Veerandeid/perioode on gümnaasiumis 5, teistel lastel 4, aga needki erinevatel aegadel, kuna veerandite pikkus koolides on erinev. Vähemalt on 1.veerandi algus kõigil samal ajal ja vaheajad on ka samal ajal.

Selgunud on mõned trenniajad Vanema Poja soovitud trenni ja Väiksema Poja füsioteraapiasse. Trennitüdruku tunniplaan on nii pikk! Eelmisel aastal algasid kahel korral neljast trennid enne tundide lõppu, siis käis suur kiirustamine, millal koolist bussi peale joosta ja palju seekord trenni hilineda soojenduse arvelt. Millal siis veel süüa jõuab, on põhiline nuputamine. Tegelikult tahaks Trennitüdruk  koolis näiteringis ka käia ja astronoomiaringis, aga ajad ei klapi ja aegajalt tuleks õppida ka… Vanem Poeg tahaks kusagil legode või robotitega ringis käia, aga neist pole ka midagi kuulda olnud peale ühte korda eelmisel kooliaastal, kui nende koolis midagi toimuma pidi ja tegelikult  nagu ei toimunud.

Kooliuudised – kes kellega istub, kes ära läks, missugune uus klassijuhataja on, need peaks alles selguma. Gümnaasiumist läks üks laps ära, see on teada. Vanema Poja klassi tuleb 10 õpilast juurde, see on ka teada.

Lapsed on seda nägu, et natuke nad ikka ootavad ka kooli, kuigi küsimise peale vastavad Ei.

Mina ootan seda, et 2 nädalat septembrist oleks möödas ja rutiin enam-vähem teada. 🙂

Ah jaa, mina ei oska seda WordPressi sõnade poolitamishullust keelata ega ohjata. Nõuanded on teretulnud!