Category Archives: kool

Kui sülearvuti on katki…

Selgus, et kui meie kodune sülearvuti otsustas töökoha üles öelda (pobisedes ja piiksudes midagi tundmatuks jäänud kõvakettast), on hulga raskem blogistada. Aga vähemalt on koolivaheajal selline ilus ilm, et saab vabalt õues jalutada käruga, rattaga jalutuskäigul mahapudenenud nukku otsida, lapsi mänguväljakutele suunata ja lumikellukesi maha istutada. Tõsiselt Äge.

Muidugi paistab, et koolivaheajaga seostamatult on enamus aiaga inimesi otsustanud päiksepaistelise ilma puhul lõket teha, ilmselt Põletajad  need, kellel nädalavahetusel midagi põletamata jäi – kogu meie piirkond siin on vist aktiivsete pensionäridega rikastatud, kes nii lõuna ajal kui õhtul süütamismaiad on. Igatahes tuli aknad lõuna paiku kinni panna, kui vähemalt 3 ümberkaudset naabrit lõket tegi.  Marlimähkmed ja sukapüksid jäid õue nöörile oma lõkkehõngust taastuma. Meil igatahes  aias kõik nagu vanasti, ei ole midagi  riisutud ega lõigatud, kuna esmaspäeval olin koolis, pühapäeval käisime autoga Lõuna-Eesti lumekatet üle vaatamas ja täna kärutasin 3 tundi Pisikest Piigat magama, väikeste söögipausidega, lõpuks olin päikesest ise piisavalt uimane, oleks ise hea meelega lõunauinakut teinud 🙂 Piiga jäi ise venna voodis magama.

Tegelikult plaanisin Piiga magamisajal ühte uut põnevat raamatut lugema hakata, mille pealkiri on Emotsionaalne esmaabi. Raamatut tutvustavate sõnade järgi on seal erinevaid psühholoogilisi aspiriine, et ise oma süütunnet, tõrjutust jms parandama hakata. Tõrjutuse peatükk oli esimene ja see tundus päris asjalik, katsete ja näidete poolest üllatav. Ootan süütunde teemat, kuna sellega on mul palju maid jagada. Enesekindluse teema on viimane, kokku on 7 tunnet käsitletud. Natuke vähe, tundub mulle enne süvenemist.

Samas nägin täna BabySportis ühte omapärast laste mängu, Wrong Tool ehk Vale tööriist – ja kuigi see oli äge, oli seal ka palju väiksem arv sassi läinud tööriistadega kaarte, kui ma eeldasin. Minu lemmik oli see kaart, kus mees rahulolevalt saega seina siniseks värvis. Pintsliga lehtede kokkupühkimine aias oli ka tore tegevus 🙂  Paraku tundus mäng meie värskelt 4-aastase jaoks natuke keeruline. Kuna mul olid ainult loetud minutid mängu uurimiseks, siis vanusepiiri ei tuvastanud. Rahva Raamatu link ütles igatahes alles nüüd, et siiski 3-6-aastastele.

ValeT

Loodan, et ülejäänud vaheaeg tuleb rahulik. Võtsin peale esmaspäeva puhkuse kuni  nädala lõpuni. Esmaspäeval ikkagi tasus koolis käia, sest me vaatasime politseioperatsiooni pealt. Aknast. Koolituse ajal. Operatsioon oli piisavalt põnev, et meie laudkond pidevalt selja taha aknast välja piiluks ja koolitaja jutu mujale viiks.  Politseiautode suurust hinnates oleks neid tikutopsi päris mitmeid mahtunud, s.t. vahemaa oli vist natuke alla kilomeetri, aga meil seal maakohas selliseid asju ikka iga päev aknast ei näe. Tavaliselt joonduvad minu klassis õpilased näoga akende  poole ainult traktorite või suusatajate peale, muud meil sealt ei paista peale avaruse, põllumaa ja rebaste.

Armastan neid koolivaateid – talvehommikuti, kui kaare juurest värvikirevat päiksetõusu näeb või kui lumi tuiskab akna taga kenasti viltu…. Siis tundub kõik nii rahulik, et aina seisaks ja vaataks ja salvestaks. Mälestusteks. Aegumatuid Ajupostkaarte. 🙂

Kirju Sirel 'Sensation'

Andekas laps, tubli laps või Harilik Laps?

Käisin eile seminari moodi üritusel, kus räägiti andekatest lastest. Rääkisid erinevad asjatundjad – haridusliku erivajadusega lastega tegelevad spetsialistid, õpetajad  ja ka mõned lapsevanemad.

Huvitav oli see, et ONGI olemas asutused, mis on valmis aitama lapsevanemaid, kelle lapsel on koolis probleeme. Aga kõrva jäi mulle kraapima paar huvitavat lauset…

  • “Ma ei usu, et mu laps andekas on, ta on lihtsalt tubli.” Ja seda lapse kohta, kes teises klassis 4.klassi matemaatika töövihiku ülesandeid lahendas igavusest. Aga kuna tal tundides kohati igav oli, ei suutnud ta alati tunni lõpuni vaikides istuda ja seetõttu polnud ta “puhas viieline”. Aga emal oli kahtlus, mis viis ta lõpuks ikkagi abi otsima, kui tema tark ja arusaaja laps äkitselt väga kiirelt “kolmeliseks” muutus, sest ta oli õpetaja välja vihastanud. Õpetaja oli senini koguaeg kinnitanud, et kõik on HÄSTI [sest valitseb arusaam, et kui ei ole hästi, siis ilmselt kaotad töökoha, kuna pole õpetajana pädev?] , kuni ühel hetkel oli väga, väga halvasti ja kogu pere sai sellest psühholoogilise trauma.
  • Et kui laps juba eelkooliealiselt tugev on, võib esimeses klassis teha nii, et õpetaja abiga võtab ta korraga (või noh, sama õppeaasta jooksul) läbi nii 1. kui 2. klassi materjali, et kokkuvõttes minna sinna klassi, kus tal huvitavam on, ehk siis lõpetab nii 1. kui 2. klassi korraga kevadel ja viiakse peale esimese kooliaasta lõppu üle 3.klassi. Eestis juhtus ühest klassist ülejärgmisse edasiviimist 13 korda eelmisel õppeaastal!  Vau? Vau!
  • Kui palju vanemaid sellisest võimalusest üldse teadlikud on? Kui palju on neid lapsi, kes küll mõnes aines on väga tublid (nt. matemaatika), aga ülejäänutes on keskmisel tasemel ? Arvan, et neid on päris palju, ainult et emad-isad ei tea, et neil on õigus nõuda oma lapsele isikliku õppekava koostamist selles aines. Ja paljud vanemad ei taha seda juba sellepärast teha, et nad on proovinudkooliga või õpetajatega sellest rääkida ja vastuseks on saadud “Mul ei ole selleks aega”, “teised lapsed on ka tublid”, “mu enda laps oli ka tubli ja tark, aga uskuge mind, selle puhul ei pea  m i t t e    m i d a g i  tegema!” jne.  Siin tulevadki mängu õpiabiga tegelevad keskused –  näiteks  toredad spetsialistid Tartus   ja Rajaleidjate Keskused üle Eesti. Kui ÄGE!
  • Mina näiteks ei teadnud, et IGAS koolis tegutseb haridusliku erivajadustega laste abistamiseks nn.HEV-koordinaator; et õpiabi keskusesse võib pöörduda ka siis, kui laps on just  h e l g e   p e a g a ja koolis on tal igav – millegipärast kujutasin ette, et sinna lähevad “kahelised”. Milline väärarusaam! Sinna pöördutakse tihti ka siis abi saamiseks, kui laps ühel päeval lihtsalt ei taha enam kunagi kooli minna, olgu siis probleem kiusamises, kiirelt alanenud õppeedukuses, õpetaja pandud sagedastes märkustes või hirm kurja sotsiaalpedagoogi ees!  Kohe kahju hakkas, et mina sellest kõigest midagi ei teadnud, kui eelmisel talvel ja kevadel tohutus hädas olin…
  • Julgustati abi otsima ka siis, kui pole kindel, kas midagi annab parandada või kui tundub, et koolisüsteemi muuta on nagunii võimatu. Kui lapsevanem hädasolevat last ei aita, kes siis veel? Kuigi tihti istub meie kõigi sees see kunagine laps, kellel ka võibolla koolis paha oli ja seetõttu tundubki, et peab lihtsalt ära kannatama – ei pea! Valikuid on, ausalt, aga harva jooksevad need siis meile kätte, kui ise ei otsi !

Andekuse koha pealt veel jagan paari linki – Võimekusest ja andekusest lugemiseks infot  ja üks raamatusoovitus ka andekatest lastest.

Mina arvan, et kõik lapsed on andekad ja erilised. Mõnikord me lihtsalt ei teadvusta endale, milles.