Remondist ja Läti Depo’st

Minimalistlikuga eluga oleme vaikselt juba ära harjunud, nüüd on põrandalauad tagasi pandud, põrandaplaadid peal ja värvilaigulised, sest seinad ja laed said värvitud.

Remondiga on üldselt nii, et läheb natuke kauem, kui sa ise teed ja selleks kuluvat aega arvutasid, aga kui lepid kellegi teisega kokku, kes peaks tulema ja osa tööd ära tegema s eest – et näiteks 5 päevase pahteldamise asemel saaks päeva-kahega tehtud, siis võib selguda, et sellega läheb üle nädala.

Meil läks, aga kuna polnud aega oodata, siis otsustasime, et suuremaid seinu ei pahtelda, kaarega seina lootsime pahtelda ja värvida, mitte tapeedistada, aga no lõpuks käisime ja ostsime tapeedi ära. Raha läheb remondi käigus ju nagunii rohkem kui plaanid – ükskõik, kas teed säästuremonti või kapitaalselt. On ju nii?

Kuna Tartus on küll ja küll ehituspoode – vähemalt 5 – käisime need läbi, vaatasime tapeedid ära, leidsime mõned meile sobivas hinnaklassis ka, aga kuna ükski polnud selline, millega nii mina kui Mees kohe suure rõõmuga  m õ l e m a d  nõus oleks olnud, siis ära ei ostnud igaks juhuks. Aga see maaler, kes meile korduvalt saabuda lubas ja kohapeal käis isegi kohta üle vaatamas, soovitas väga seda Depo poodi Lätis.

Kuna me olime vahepeal Mehega laagris – trennid + lasteaia põandal madratsid + koolisöökla hommiku- ja lõunasöögid, õhtused tantsupeod – siis peale laagripäevade lõppu olime üsna väsinud ja nagunii remonti edasi teha poleks jaksanud, nii me siis käisimegi pühapäeval seal Valmiera Depo’s. Õnneks leidsin Lipsukese blogist kena õpetuse, mida sealt oodata ja mida mitte, nii et sellest oli palju abi.

Meenutas Tartu Bauhoffi, tapeedivalik oli umbes sama suur, aga hinnad algasid tõesti umbes 1-2 eurost. Ja need olid ilusad tapeedid, mina oleks ühe 2-eurosega rahule jäänud, aga lõpuks võtsime siiski ühe, mis meile mõlemale peaaegu meeldis. Meeldimiseks oli vaja, et hind jääks alla 10 euro rulli kohta, sest meil on ühendatud kaks tuba, seega päris palju seinaruutmeetreid ja parketi me juba ostsime, põrandapinda oli ka palju ja ei tahtnud eelarvet päris lõhki ajada. Meeldimiseks oli muidugi vaja ka seda, et poleks lumivalge, et poleks päris siledapinnaline (kuna me krohvitud seinu päris siledaks ei ajanud), et poleks peeneid triipe, mis mitte päris loodi aetud seinte puhul Monki-silmadega inimestel südame pahaks ajaksid kokkujooksvate triipudega ja no midagi tumedat me ka ei tahtnud, et ruume väiksemaks teha.

Lõpuks saime sellise tapeedi, mis meenutas kahtlaselt palju seda, mis siin enne seinte peal oli. 😀 Aga lapsed aitasid selle vana tapeedi meil maha võtta – õigemini kõik 3 kihti sellest maha võtta, nii et sellele läks terve päev, kuigi põrandalaudade ülesvõtmise järel olime osa tapeedist juba seina küljest eraldanud. Mina alustasin ja lapsed tahtsid rekordeid saada, selles mõttes, et kes kõige suurema jupi tapeedist lahti saab ühe ropsuga, saab rekordi. Tegelikult aitasid lapsed ka põrandalaudade alt seda liiva välja tassida ämbritega, mida meie Mehega ämbritesse kühveldasime – mina võtsin väiksemad ämbrid, siis jaksasin mina neid tassida ja keskmised lapsed ka.

Siis, kui tapeeti veel oli, aga põrandat suurt mitte. Enamus liiva on põranda alt juba lahkunud.

Suure toa alt saime 3 kärutäit liiva-kruusa minema veetud, aga seekord konte sealt seest vastu ei tulnud. Luud tulid vist üle-eelmine aasta lastetoa põrandalaudade alt. Igatahes olime iga õhtu nii väsinud, et lugesime Mehega kahekesi lastetoa diivanil Apteeke Melchiori uut raamatut, pead koos, kuni lapsed magama jäid. Üldiselt on hea kahekesi sama raamatut lugeda, mis sellest, et lugemiskiirus on erinev – sellega harjub. Aga seekordne lugu oli päris kõhe, lõpus ikkagi õudne ka. Ma neid eelmisi pole lugenud.

Meil ongi tavaliselt nii, et iga aasta jõuame heal juhul ühe toa tehtud, eelmine aasta läks suvi vannitoa ehitamisele ja enne seda on veel 2 tuba tehtud. Kööki tegime ainult pooleldi, ilma põrandat soojustamata, s.t. värvisime seinad üle, kui köögimööbel kulunud tapeedi taustal väga silma riivama hakkas. No ja siis pidime juba lae ka värvima. Aga eks köök on kannatlik.

Tapeedi koorimine on tehtud! Seinakontakte on kuidagi palju?

Väiksed lapsed aitasid ka natuke tapeeti maha võtta (peale kokkuleppeid, et me samu võtteid teiste tubade tapeetidega ei rakenda, kuigi see võib lõbus olla), aga üldiselt on nemad minimalistlikust elust kuidagi kõrvale jäänud, sest kõik ülemisele korrusele tassitud lauamängud, legod ja nukunõud-mööbel-nukud on korruse üle võtnud. Kui me Depo’st tagasi tulime, siis ma koristasin seal küll, aga puhtas ja korras ruumis on ju erakordselt hea mängida. Nüüd ma paar päeva sinna üles minna pole eriti julgenud, aga küllap ma ükskord tembutan jälle. 🙂

Deposse sõitis Tartust umbes 2 tundi, ilmselt sõltub liiklusest ka, kas on 8-autoline haagismajade kolonn ka tee peal või selle asemel näiteks rekkad. Meie võtsime kaasa ainult Väikse Piiga, kes on harilik 4-aastane ja reisib oma kahe kassiga (kumbki oma korvis), poniraamatu ja käekotiga, milles on 8 mudelautot. Kohapeale poodi olin kaasa võtnud võileiva, soolaseid küpsiseid ja mõned lagritsakommid, mida siis iga natukese aja tagant, kui ta ära tüdines, preemiaks sain jagada. Komme jäi üle, võileib sai ainult pooleldi söödud, küpsiseid ei kulunud üldse, sest meil läks poes vähem kui poolteist tundi koos kassast läbi tulekuga. Kassast saime küsimise peale tasuta selle Depo kaardi ja hinnad olid sellega tõesti soodsamad, s.t. see paarieurone tapeet, mis mulle enne meeldis, oleks maksnud kaardita 6.85/rull.

Kärusid oli seal kahte sorti, ühte sai panna lapse istuma, mõlemad variandid nõudsid münti. Loomulikult müüdi seal juba ka koolikaupu, nii et ma ostsin 4 lahedat suurt pintslit, paar vihikut (neid ma ostan nagunii jooksvalt aastaringselt, sest mulle meeldivad ilusate piltidega kaustikud ja teiseks ei kulu siis augustis peaaegu mingeid summasid kooliasjadele), ühe suure pildiraami (umbes A3-le) 4 euro eest, sest üks mu pilt on juba paar aastat raamitu. Tegelikult oleks ka odavamalt saanud, aga see 4-eurone oli ilusama servaga.

Keraamilised plaadid sauna jaoks olime juba juulis ära ostnud K-Rautast 4.99-ga, Depo’s olid samasugused 4.30. Mis seal olid odavamad, olid näiteks laminaatparketid – päris mitmeid 3-euroseid oli, 4-euroseid ka, Eestis vist olen kõige odavamaid näinud 6 euroga. Kusjuures Lätis Valmieras pidi neil ikkagi väike pood olema, ilmselt Riia pool on suurem valik, aga me ei viitsinud nii kaua ka sõita, pealegi tapeedihind koos kütusega… 🙂

Liimpuiduplaate oli ka suurem värvivalik kui meil. Hindu ei mäleta, aga Mees pildistas. Elektriasju ei vaadanud üldse, valisime oma tapeedid välja, ostsime ära ja hakkasime tagasi sõitma. Saime Valdeko’s süüa ka, see oli bistroo, kus osad lauad olid väljas ja sai vaadata jäneseid ja lambaid, liivakast ja mingid autod olid ka, aga kas elektriautod või kartautod a kas raha eest või mitte, seda ma ei tea. Mini-külakiik oli ka, millega Piiga kiikus. Liivakastis sai tasuta vaadata, kuidas 1-euro maksnud laps koppa juhtida püüdis. Piiga nimelt polnud näljane ja meie olime lootnud, et kui ta sööb, jääb tagasisõiduks magama. Õnneks jäi ta ikkagi magama.

Seinad on krunditud ja lagi üle värvitud, aga aknapõsed ja radiaatorid ootavad oma aega, tapeedil pole rambipalavikku tulnud, sest teda siin veel ei esine.

Aga jah, nüüd on meil ka seinad krunditud ja laed 2x üle värvitud, tundub hea mõte enne tapeeti väike remondipaus teha. Pesin eile lambidki üle, mille Mees alla võttis, sest laes olid need halliks ja karvaseks muutunud. Sõbranna juba hoiatas mind, et ma lampidega õrn oleksin, tema oli ka matti tooni lambid ükskord ilusti puhtaks pesnud. Peale seda polnud need enam matid, vaid ilusad säravpuhtad ja läbipaistvad. 🙂

Oh, ma tahaks veel sellist tantsimisega laagrit, ainult et siis ma ei võtaks baikatekke kaasa, et öösel surnuks külmuda soojale Eesti suvele lootma jäädes, vaid magamiskoti. Telgiga pole me nii mitu aastat enam lastega Kassinurmel ega mujal käinud, et hommikune enne päiksetõusu külmus oli mul täiesti ununenud. Oleks ainult, et see august nüüd veel kestaks ja kestaks… 🙂

Kevadine elukärestik

Nüüd on see kevadine sebimine siis hoos, kohati on tunne, nagu oleks kanuuga keset kärestikulist jõge. Saad mõnest kivist või allalangenud puust kenasti mööda, naeratad rahulolevalt – ja oledki karil. Või ülejärgmise kivi otsas. Loksutad end lahti, kanuu jääb õnneks terveks, aga siis õnnestub hooga kaldasse sõita seal, kus seda tegelikult plaanis polnud… Selline kevadine hetk. 🙂

Tegelikult käisime Mehega sel aastal hoopis kummipaaditamas, mitte kanuutamas, aga rattasõidu kinnastest oli ikka abi, istumisaluse unustasin kaasa võtta ja kummipaadi serval poleks seda nagunii võimalik kasutada olnud… Kivisid ja kärestikke koos vette langetatud puudega jätkus Võhandu peal ikka palju. Teise suure paatkonna rahvast käisid paar inimest kogemata korraks “ujumas” ka, meie paatkond pääses ainult märgade pükstega ja tennistega. Neil, kellel kummikud olid, jäid tennised kodus kuivaks.

Söögiks võtsid kõik kaasa termosetäie kuuma vett, et suppi teha, aga siis õnnestus ikkagi ühel inimesel priimus ka kaasa võtta ja supp sai üle ootuste kiiresti valmis mitme termosetäie tulikuuma vee keemaajamisega. Suurest supi saamise rõõmust õnnestus mul oma veekindlatesse pükstesse kuuma priimusega auk sulatada. Supp oli nimelt priimuse pealt maha tõstetud, aga keegi (näiteks ma ise) oleksin võinud taibata, et sellisel juhul ei tohiks alles kuuma priimust sinna supisaba ootel inimeste vahele jätta, et see, kes suppi jagab, saaks teravaid elamusi. Või Eriti Kuuma Hetke. Isegi mu sooja ilma jooksuretuusid sulasid korraks veekindlate pükstega kokku, aga kokkuvõttes olid need kõigest ühe ruutsentimeetrised augud, nii et tegelikult jäi piisavalt kohti, kuhu ka järgmiste aastate kanuutamistel-kummipaatimisel auke sulatada.

Loodus oli imekena (nagu ikka), esimest korda oli siis natuke soojem ilm ka. Aga 23 kilomeetrit sõudmist suutsid ikkagi päris ära väsitada, nii et pärast seda toimunud postapokalüptilisele sünnipäevaüritusele ei jaksanud me Mehega minna. mina käisin ainult kesklinnas Zerkala kooli tuleetendust vaatamas, väga cool oli.

Trennitüdruku jalg vabastati eile kipsist, aga millegipärast ei meenuta see päris täpselt seda teist jalga. Ikka on platsis paistetus, jalg on kipsi sees olemisest teise kuju võtnud, peale toetada ei julge. Nii me siis tulime sealt karkudega tagasi ka, sest kui oled ikka peaaegu 20 päeva hoidunud jala peale toetamisest, ega siis minuti peal kohe toetama ei hakka. Ja tema mõtles veel rattarallile minna laupäeval… No mina mõtlesin ka, et ta läheb, registreerisin ta nädala alguses ära. Eks näis.

Väike Piiga ja Noorem Vend võtavad lasteaiast viimast. Iga kord, kui ma lasteaeda järele lähen, kuulen härdaid palveid. Palun, paaalun, kas minu sõbrad võivad täna meie poole mängima tulla? Aga ööbima? Teine laps teiselt poolt: Kas mina võin täna oma sõbrale külla minna, ma jään ka ööbima, onju? 😀 Ma ei tea, kust see ööbimise tuhin siis nüüd valgete öödega neil saabunud on, me väga siiski ööbimisi ei korralda. Kuigi räägitakse, et klassiühtute asemel tänapäeval korraldatavad klassiööd (koolis klassiruumis madratsitega ööbimised koos õpetajaga) on jõudnud ka lasteaedadesse. Meie lasteaias õnneks lastakse õpetajad ikka õhtuks koju.

Tõesti, meil käivad küll  laste sõbrad mängimas, aga no päris 5 õhtut nädalas ma ei jaksa… ja kui mängimise nime all toimub legode külvamine, sest kõik ehitised ja masinad kukkusid avariide käigus katki, siis pärast peavad mõned lapsed mitu õhtut ja ööd neid parandama… Õnneks on olemas liivakast, mis kevadel päris edukalt legodega konkureerib, sest mõni pahatahtlik ema lihtsalt ei luba päise päeva ajal (kuni päike veel paistab!) arvutisse.

Tüdrukutega on lihtsam. Väike Piiga ei nuia kunagi, et sõbraga mainkähvi mängida tahaks. Selle asemel mängivad nad hooga kasse, jäneseid, liivkasti pagaritöökoda ja tagaajamist.  Ilmselt Elistveret ja printsesse ka vahepeal.

Meie Väike Aed on ka meie käsi tunda saanud. Laupäeval rohisid kõik hoolega, s.t. keskmised lapsed ja mina. Mees tegi mulle muruniidukiga multši, et puhtad põõsaalused oleks rohelised, kuid ilusad. Meie puhastasime Vanema Pojaga sissesõiduteed ja ta teatas, et talle see rohimine väga ikka ei meeldi. Viisin ta kurssi eelmise elaniku eluga, kes IGA PÄEV sissesõidutee killustiku igast rohuliblest puhastas ja maha lõigatud õunapuuoksad 2 sentimeetristeks juppideks hakkis ja teatasin, et minul kahjuks elu nii igav ei ole, sellepärast piisab mulle, et me kord või kaks kuus rohime. Selle peale oli poeg palju rõõmsamalt nõus rohima, sest noh, paar korda kuus tundus talle oluliselt meeldivam variant. Ta vist ei mõelnud selle seose peale, et igapäevaselt kuluks sellele palju vähem aega kui paari nädala tagant hoogtööna…

Tänavaparanduse meestel on ka pikad tööpäevad. Kaevamist alustati kohe lasteaia kõrvalt, nii et õpetajad muigasid, et õues olles peaks mõned pingid muretsema, kuna Väikse Piiga rühma lapsed seisavad aia ääres ja vaatavad suu ammuli, mis toimub. Aga nüüd on asfaldialune varanduse otsimine juppide kaupa edasi liikunud ja äkitselt on nad juba meie tänava otsa jõudnud. Kahtlustan, et ühel päeval tuleme rahulikult koju ja selgub, et ega niisama lihtsalt koju ei pääsegi. Juba praegu on meie otse-lasteaiatee muutunud pisikesest salajasest tänavast mingiks tiheda liiklusega magistraaliks, kuna inimesed siiski tahavad oma lapsi lasteaeda viia ja peaaegu kusagilt mujalt ei saa. Aga jah, küllap varsti läheb veel põnevamaks, kui KÕIK kohad üles kaevatud on. Suvine Tartu. 😀

Peab väga tähelepanelik olema, sest maikellukesed hakkavad varsti õitsema! Seni ajan karikakrapärgi taga, Trennitüdrukul on laulupeole vaja, aga poes pole peale ulmelille-pärgade midagi karikakralist näha. Enne tuleb kuidagi veel põhikooli lõpueksamid üle elada! Kannatlikkust ja rahulikke hetki kõigile kevadistele kiire elu elajatele!!

Uued algused vanadele

Vahepeal on saabunud käesolev aasta ja vabu hetki pole eriti ette tulnudki. Või on asi olnud hoopis viimase jõulupeo korraldamises, koolitustes ja Paide ajakeskuses, ei tea.

Igatahes jõulud said mööda, kingitused on vist juba leidnud oma koha ja nädalavahetused olid kadunud. Nädalavahetused on üldiselt kõrges hinnas, sest siis saab puhata, aga seekord olid nädalavahetused väga hõivatud seoses jõulude ja uue aastaga, nii et tunne oli, et nädalavahetused jäid ära. Täna juba oli natuke nädalavahetust, sest toimus kauakorraldatud viimane eelmise aasta jõulupidu.

Inimesed ikka mõtlevad uue aasta saabumisel, et mis siis eelmine aasta tehtud sai ja kas läks ka hästi. Meie vaatame tavaliselt seda nimekirja, mis jaanuarides tavaliselt koostud on saanud – Plaanid koduga 2014/2015/2016. Ehk siis kolm erinevat paberit on, mõned asjad on ka plussmärgiga, aga mõned passivad juba 2017 aasta plaanide nimekirjas ka nagu veteranid. Eelmisel aastal alustatud veevärgistamise plaan näiteks.

Käisime suvel kohalikus veevärgis ja kurtsime, et vett ei tule kraanist eriti. Või siis tavaliselt natuke tuleb, aga hoidku selle eest, et keegi kusagil samaaegselt nõudis peseks, siis pole võimalik enam hambaid pesta. Või teatud hetkedel, kui pesumasin peseb. Mõnikord kasutab keegi ka tualetis vett või peseb näiteks värviseid pintsleid. Siis ei saa keegi teine vett. Veevärgimehed käisid meil ükskord kohal ka, vangutasid pead ja ütlesid, et majja sisse tulev toru on vist väikese näpu jämedune.

Veevärgis kohapeal selgus kummaline tõsiasi, et kuigi meie maja on juba eelmistest elanikest saati liitunud ja meil on kehtiv leping, ei tea keegi, kust siia vesi tuleb. tõenäoliselt mingite teste kruntide alt, aga kas paari maja kauguselt kuidagi risti või siis hoopis ühest väiksest kõrvaltänavast 5 maja eemalt, läbi viie erineva aia? Aga veevärgist öeldi, et me peaks ikkagi asja käsile võtma, sest kui kusagil tekib avarii, on vaja ju meil asi korda teha. Meil??? No jah, korda tegemine tähendab, et oleks vaja majast tänavani kraav kaevata ja siis natuke asfalti üles võtta ja siis sinna kanalisatsioonitorule lisaks veetoru ka panna. Hmmm, meetri jagu asfalti peate ka üles võtma ja tagasi panna laskma ja see läheb teil umbes 2000 euri maksma.

Me Mehega ehmusime selle peale natuke ära ja plaan järgmisest päevast oma vanni kasutama hakata jäi pisut soiku. Ja kuna veevärk lahkelt teavitas, et suvel ja sügisel pole nagunii kellelgi aega seda eriti teha, siis me väga ei kiirustanud ka. Aga karta on, et sel aastal tuleb veevärki edasi torkida ja küsida, miks meie peame vastutama viie krundi alla maetud veetoru avariiohu pärast, äkki nad saaks ise ikkagi välja uurida oma arhiivi kaevudes, kes kuhu mis torud pani. Ja kui peab ülejäänud kohad üles kaevama ja küüntega asfalti puruks kraapima, siis jätame selle suveks või sügiseks. Aga torkima vist peab, kuigi duši all saab ka käia. Saun on ka meil renoveerimisplaanis, aga kuna seal palju teha pole ja kiiret ka pole, siis võib see kuhugi aasta lõppu jääda. Aastanumbrit ei hakkaks täpsustama. 🙂

Mingeid plaane oli meil veel, kõiksugu korrastamine ja muu säärane igapäevane kõigepealt. Aga selles pole midagi erilist, sest seda me plaanime iga aasta ja tegelikult saabki iga aasta natuke tehtud. Legohuvilisi on meil juurde sirgunud, nii et jõudsime hankida ühe legotükkidele mõeldud karpide-sahtlitega süsteemi, sest Tööriistamarketis oli soodukas. Nende tükikeste sinna sisse sorteerimine võtab ilmselt natuke aega, sest tükid on lisaks erinevatele suurtele plastkarpidele kuidagi ka põrandale valgunud. Duplo legod elavad endiselt oma mänguasjade kummutis ja nende igaõhtune vaibalt ärakorjamine on Noorema Venna töö, sest nemad Väikse Piigaga ju iga päev ehitavadki.

Tööd said ka jälle ümber jaotatud, köögikoristamine läks pooleks, s.t. Vanem Vend hakkab Trennitüdrukult ametit õppima (minu abiga muidugi) ja 3 päeval nädala alguses vastutab köögi eest tema. Esik ja trepikoda on ka ära jaotatud, tingimusega “ema nõudmisel, aga vähemalt kord nädalas”. Köögiga paralleelselt jookseb söögituba – kui üks keskmistest lastest teeb kööki, koristab teine söögitoalauda-põrandat ja muudel päevadel vastupidi. Siis ei teki vast seda hetke, et köök on korras, aga söögitoalaual on üksildased ketšupiplekid magama jäänud ja varitsevad pooluniseid hommikupudrulisi…

Väiksemad lapsed käivad jälle rõõmuga lasteaias. Väike Piiga enam nii palju õmbluste peale ei kilju, aga sellegipoolest tuleb meil teda tihti hommikuti veenda, et need sukapüksid ONGI tema uued lemmikud. Siis ta ise elavneb ka kohe, kui ta kõigest sellest aru saab ja mõnikord ei koorigi ta siis 3 minuti pärast neidsamu sukapükse jalast ära, sest need ikkagi ei sobinud. Niidid ikkagi. See-eest on venima hakanud tema lasteaiast kojutoomine, kuna seal on riietumise venimine saavutanud uue taseme. Kui varem proovisin teha Kiirelt Koju meetodit, et ütlen ühte rühma, et see laps võiks seni riidesse panna, kui ma teises rühmas väiksema lapse riide saan ja talle järele tulen, siis nüüd see enam ei tööta. Vanem laps paneb riidesse ja siis passib ja ootab kurva näoga, kombe seljas, oma rühma riideruumis, kuni noorem laps maja teises pooles kaasavõetud kassi vahvelklotsidest ehitisest välja päästa üritab.  Puur mis puur, ega sealt vabastamine nii kähku ei käigi. Nüüd ma siis lasen hoopis Nooremal Vennal riidesse panna ja siis saame koos Piiga rühma minna. Millegipärast on meie laste rühmades troopiline kuumus, nii et kui viid hommikul lapsi lasteaeda ja ennast sealsamas jopest-mantlist paljaks ei koori, võid ise tööle minna läbimärgades riietes. Reedel selgus ka põhjas, keegi oli Noorema Poja rühmas jälle radika nupu pihta läinud ja selle 27 kraadi peale keeranud. Reede õhtul sai see siis tagasi inimlikuks keeratud. Väikese Piiga rühmas toimub ilmselt midagi sarnast. Mõnikord ma tahaks töölt tulles sinna riideruumi pehmesse tugitooli end kerra kerida ja magama jääda, sest Piiga ripub parajasti riidekapi toru küljes ja tunneb ennast akrobaadina. Mis on iseenesest tore, sest siis on tal edaspidises elus kindlasti lihtsam trikimeistrina tööd saada mõnes filmis või tsirkuses.

Kuna ma 2016 aasta lõpus ei suutnud oma raamaturiiulit ära korrastada, raamatuid aga tuli natuke juurde ka (joogiraamatud peaks hoopis kokaraamatute riiulisse panema, aga ma ei raatsi enne panna, kui pole kummastki vähemalt kahte mahla/smuutit teinud), siis mõtlesin, et mu selle aasta väljakutse võiks olla Loen oma raamaturiiulist vähemalt 30 raamatut! Rohkem ei hakanud panema, sest osa raamatuid on paksud ja nõuavad käestpanekut ja nende peale mõtlemist. Uusi ka enam väga osta ei taha, sest vanad on lugemata. Juba ammu inspireeris mind Kasuta oma kokaraamatuid-blogi, sest seal on ägedaid retsepte ja hea idee. Aga oma kokaraamatuid kasutan ma niigi, kui meil vahepeal nädala menüüplaanidesse igavus hiilima hakkab ja tahaks midagi muuuuud vahelduseks.

Lastega sai peale eelmise aasta Rootsi reisi arutatud, et sel aastal teeks jälle Eesti puhkuse, aga kuhu täpsemalt, seda veel ei tea. Kevadel on oodata Noorema Pojaga uut Haapsalu visiiti, võib-olla tahaks teisi lapsi ka sinnakanti viia suve poole, sest seal oli niii ilus! ma ei tea, kas Vanim Laps ka sealkandis käinud on, kui ei, saame äkki temagi nõusse. Praegu maadleb oma elu esimese sessiga ja see on üsna tasavägine võitlus, nagu ma aru saan, sest kumbki pool pole veel võitjana väljunud, aga lõpuminutid on lähedal!

Ah jaa, tegime perele 2017 eelarveplaani  ka peaaegu valmis, nii et kes oma perele veel eraldi rubriikidega selle aasta plaani (vt. kulude/tulude postitus) soovib, andke mulle Tammelilled ätt gmail.com teada 🙂

Nägin eile ninjat

September on nii imelikult läinud, et hakkasin jälle jooksmas käima, et mõtteid koguda. Eile jooksin ja üleeile jooksin.. vabatahtlikult. Ilma ees ootava maratoni-porgandita. Ei olnudki nii hull. Ent väljas on juba pime, siis tuleb ennast ju helkurdada! Rimis olid väga ägedad laste helkurjoped – üleni sellest helkivast hallikast materjalist tehtud – hea meelega oleks oma rattasõidu-lastele ostnud, aga polnud just sobivat suurust. Ali’s ka ei olnud… veel. Seal oli jalgrattakodarate helkurribasid, igale kodarale oma.

Aga peale minu jooksis veel üks inimene! No mitte päris tuulekiirusel minust mööda, aga kiire sammuga minust mööda. Nagu ninja. Vaikselt, kõrvaklapid kõrvas, mustad riided seljas. Ju ta põdes veel rohkem kui mina algusaegadel, et äkki keegi näeb?

Autod! Autod võiksid ju ikka näha, nagu see kunagi laste seas küsimusi tekitanud reklaamklipp – sõnumiga Kanna helkurit, siis auto näeb sind! Aga autod ju ei näe, juht peab nägema, see tekitas lastes vastakaid arvamusi. Pimedas autoteel jooksvaid ninjasid võiks küll keegi peale minu ka näha! 😛

Viimasel ajal olen sattunud rohelisele lainele, teen iga päev hommikusöögiks endale rohelist smuutit. Väga lihtne, valmib kiirelt, sisaldab vitamiine ja maitseb hästi!

• Paar peotäit spinatit
• 1 banaan
• 1/2-1 kruus vett.

Võib lisada: astelpajumarju VÕI sidrunimahla VÕI õuna VÕI leotatud kookoshelbeid. Täitsa hea tööle kaasa võtta, kui kodus seda juua ei jõua, sest seal saab külmkapis hoida esimese või teise vahetunnini.

Aiast ilmusid välja lillad krookused. Ükski aasta pole nad veel nii suureks kasvanud, aga sel aastal ei jäänud neil lihtsalt muud üle, sest ma unustasin pojengipealsed enne sügist maha võtta. Krookused üritasid pojengidest üle kasvada, aga põlvekõrguseks  ikka ei ulatunud. Lõpuks ma juhuslikult nägin neid ja mõtlesin, et kaugel see sügiski on, varsti peab vist aia sügiseks ette valmistama. Lõikasin pooled pojengipõõsad maha ja siis… läksin vist midagi muud tegema, igatahes ootavad ülejäänud krookused ka võsast paljastamist. Äkki õhtul… Või homme. Roosid veel õitsevad, nagu selgus pojenge maha lõigates, vähemalt see Minu Õe Punane Roos, mille ta kunagi minu juurde potist peenrasse istutamiseks tõi, kuni tema õueala veel mullaga kaetud polnud. Istutasingi selle lillekese siis mitte rooside sekka, vaid pojengipeenra serva ja seal ta salaja kogu selle aja passis, õitseda ka ei söandanud, sest ta polnud ju üldse pojengide moodi. Aga nüüd oli tumepunane nupp täitsa olemas, tore!

Maasikapeenras õitseb Lollipop-roos, meie enda lemmik Põltsamaa roosiaiast. Selle järgi nagu polekski päris sügis, sest ka maasikapeenar on kahtlaselt kohev ja roheline ja pakub veel üksikuid metsmaasikaid.

Muu sügistemaatika on siiski saabunud, tammetõrud kästi kõik lasteaeda viia ja osa veel neljapäevaks korjata, siis toimub laat, kus arveldatakse tõrude ja kastanitega. Kooliminejate rühm korraldab seda igal aastal. Nad pidavat juba väga ootama ja valmistuma. Meie omad ootavad seda ka juba, aga kõik olemasolevad tõrud on meil juba ära koksitud. Meil on nimelt trepi ees väike betoonservake, mille sees on paar üksikut kivikesesuurust lohku. Kui sinna lohku panna tammetõru või ploomikivi, saab selle haamriga pooleks lüüa. Uskumatu, mitu tundi selle peale juba kulunud on, sest see on vist sama flow-tegevus nagu pähklite purustamine – kui korra alustad, siis jäädki tegema. Pähklite puhul muidugi sellepärast, et need pähklituumad on nii pisikesed ja haledad, et lähebki tunde, enne kui neist kõhu täis saad, pähklitangid ei purusta ebastandartseid hästi ja nagunii on teisi pähklijärjekorras ka, nii et loomulikult lendab neid pähklikoori tundide kaupa köögis laiali, ükskõik, mitu last pähklitangide järjekorras on.

Tammetõru sisud pannakse ühte topsi ja koored teise. Nooremal Vennal oli meie kõige väiksem haamer ja tema seda tööd üldse alustas, sest talle vist meeldib asju sorteerida. Pealegi pole lohku asetatud tammetõru puhul vaja näppudega tõru kinni hoida ja nii jääb kogu nutt ja hala olemata ning haamergi ei tundu piinariist. 🙂 Seevastu Väiksele Piigale jätkus ainult mingi puust mänguhaamer, mis polnud tema jaoks piisavalt efektiivne. Siis saabus küll pettumuste laine, et miks see haamer ei tööta!?

Ühel õhtul oli Minu Õe laps ka parajasti meil hoida, jalutasime Decorasse uute haamrite jahile. Kahjuks oli enamus papinaelahaamreid juba ära krabatud, järel oli ainult üks 100-grammine haamer ja üks 200-grammine haamer. Hinnaklass oli küll odavam kui mänguasjadel, 2 ja 3 euri. Koju jõudes said nad isegi natuke tammetõrusid koksida, aga kui väike külaline oli oma haamriga lahkunud (tema ei saanud päris hästi sellest tammetõrude koorimise fenomenist aru, aga see on andeks antav, ta on aasta Piigast noorem ka, õnneks asjade purustamine pole veel tema lemmiktegevuseks saanud), väsis Piiga ka. Ülejäänud päevad peale lasteaeda on nad neid Noorema Pojaga võidu töödelnud, nii et natuke nagu puidutööstus juba. Peamine, et keegi neid koori minema ei viskaks! Nii kui lasteaiast tulevad, ei saa tuppagi, kohe jälle töö kutsub neid.

Õhtud lähevad juba külmaks, väga kaua õues olla ei saa. Siis tehakse toas ümberehitusi – teine uus maania on sakiliste servadega vahvelklotsid. Loomulikult on neid pea alati liiga vähe, nii et pidin tuttavatelt uurima, kellel seisma on jäänud ja kas on üle. Samad klotsid on juba aastaid lasteaias ka ja hästi populaarsed. Paningi duplod kõik mõneks ajaks ära, et saaks samades korvides vahvelkonstruktori juppe hoida. Muidu näeb elu välja selline:

Kõik nohud ja köhad on ka juba õrnalt platsis, sest tuulerõuged said ju mööda. Lähen teen sidruniga teed, et koolist kaasa võetud töölehed ka ära paraneksid.

Rattalukkude salapärane elu

Tahaks millestki toredast kirjutada, aga toredad asjad on kõik parajasti kuidagi passiivsed ja mitte nii toredad asjad on usinalt aktiivsed. Ma tean, et nad lähevad kuhugi mööda – mõni tulevikku, mõni ma ei tea kuhu, aga vast tekib sellega ikkagi ruumi headele asjadele ka.

Headest asjadest rääkides – Maisilabürindis käisime tookord ära, kui sellest krjutasin, et peaks minema. Oli küll maisi, kõvasti kohe. Saabus järjekordne näide sellest, kui hea on omada lapsi – nimelt olin mina paaris Trennitüdrukuga ja see oli täielik vedamine! Mina eksisin esimese viie minutiga ära, kuigi ma vaadasin kaarti ka seal tordi sees, aga midagi polnud teha. Kui ma juba linnas orienteerudes kenasti ära eksida oskan, pole maisipõllul ju erilist muud lootust. Igatahes päästis tütar mu välja ja leidsime vajalikud kohad üles, kuni Mees Vanema Pojaga ülejäänuid otsis. Vanem Poeg oli minusse, aga temal polnud ära eksimiseks vaja isegi kaarti vaadata. Tore igatahes, et Mees Trennitüdrukuga paari ei sattunud, muidu oleks mina autoparkla leidmise lootuses kusagil Pisisaare küla kandis mööda maanteed edasi jalutanud. Üks mees igatahes jalutas sinna vastassuunda, kui me minema sõitsime. Pärast Endomondo ütles mulle, et tordikujulisest jalutamisest oli asi ikka väga kaugel, kuigi kella kõndisime küll läbi.

Pilt on pärit Tore talu kodulehelt. Nüüdseks ilmselt pisut rohkem maha sõtkutud kui 3 nädalat tagasi.

Vanem Poeg hakkas jälle sellises trennis käima, kus kimomot vaja läheb. Eelmise aasta kimono püksid olid väga lühikeseks jäänud, sest millalgi märtsis vist jättis ta käimise katki ja oli kohe vähem kurnatud. Aga ta ise ei pööranud lühikeseks jäänud pükstele tähelepanu. Mis sellest, et veel veidi ja pikkadest pükstest oleks juba põlvpüksid saanud. Samamoodi oli ta imestunud, kui kuskilt imelikust kohast raamaturiiulite juures tema valge kimonovöö välja tuli. Minu uurimise peale, kas ta siis seni on käinud kimonoga ilma vööta trennis, vastas ta lihtsalt Jah. 😀

Siis ma tegingi seda, mida ma naudin ja milles ma hea olen – otsisin kiirelt läbi kõik spordikaupade teise ringi müümise kohad ja leidsin parima pakkumise kodulinnast, just sobivas suuruses ka!  Sain õhtul juba kätte ka. Nii rahul, jälle päris mitukümmend eurot kokku hoitud. Aga ega siis nii lihtsalt need asjad ei lähe – kui tuleb selline suur rõõm saavutusest, tahaks ju seda veel kogeda! Mõtlesin siis Nooremale Pojale ka jalanõusid leida. Käisin ortopeedilisi jalanõusid otsimas, aga sügis on teistelegi kätte jõudnud! Polnud mingeid meie vajadustele vastavaid jalanõusid, mis oleks hüppeliigese ümber kõrgendatud ja heade pikkade krõpsudega. Alles oli vaid viimane paar siniseid nööridega saapaid. Nendega saaks käia, sest ise saaks ta need jalga, aga nööride korralikult kinni sidumisega ei saa meie laps küll hakkama ja õpetajatele seda tööd juurde teha absoluutselt IGA õuemineku kord ma ei tahtnud.  Olgu, paari nädala jooksul peaks neile laekuma laadung järgmisi botaseid-saapaid.

Seniks hankisin soodsad lisakummikud – sangadega crocsid – millest üks läks talle jalga ja teine mitte. Hmm. Postiga tellimise värk. Kummikud jäävad järelikult mõneks aastaks ootele, kuni Väike Piiga neisse sisse kasvab, järgmisi kummikuid pean paar päeva veel ootama, kuni neid saab osta. Proovimisega ostsin veel ühed krõpsudega poolsaapad, aga kuna need pole piisavalt ortopeedilised (kuigi eccod), peavad need tõenäoliselt vaid mõned nädalad vastu. Noorem Poeg kannab neid lihtsalt nii, et ühe jala king kulub viltuseks ja teine ei tee teist nägugi. Saabastega on vähemalt lihtsam, nende puhul ei hakka nii segama, et üks jalg pea numbri võrra teisest väiksem. Suviste rihmikute puhul läheb see lahtine ninaosa muidu iga sammuga kahekorra ja sellepärast eelistangi poodi, kust saab tellida ühe suurema ja ühe väiksema numbriga jalanõu.

Koolis veel ei köeta, hakkasin endale vesti kuduma. Mitte ringvarrastega nagu eelmine kord. Siis sai vestist kogemata hoopis suur, imeilusate värvidega pehme ja karvane soe titetekk. Ma ei tea, miks neid silmuseid nii palju tuli, et ligi meetri välja andis, aga vähemalt oli hea lihtne kududa (kui ma ise ka aru sain, et see kuidagi vesti ei meenuta). Nüüd ma plaanin ikkagi vesti vestiks kududa, esitükk sai tehtud ja meenutab isegi kergelt vesti esikülge. Ma nimelt koon jälle mälu järgi, mitte mingi mustrilehega. Aga ma olen niimoodi Trennitüdrukule pikkade varrukatega ja kõrge kaelusega kampsuni kudunud mitu aastat tagasi, see tuli küll ilma suurema pusimiseta välja. Vist. Väga külm talv tuli lihtsalt ja mul oli järgmiseks päevaks plaan kampsun valmis kududa, aga ikkagi läks kaks päeva. Jäme villane lõng ja jämedad vardad on mu suured lemmikud. 🙂

Proovin kududa siis, kui lapsi lõunaunne panen, aga iga kord see ei õnnestu, vahel mul saavad närvid enne otsa ja ma lahkun – või siis jään ise kogemata magama. Seda on ka juhtunud, aga õnneks mitte viimasel ajal. Noorima lapse energiatase on lihtsalt selline, et mina ei tea, kust tal see kõik tuleb, aga teki alla ära mahtuda ei õnnestu. Vahel ma soovin, et ma ka nii palju tehtud jõuaks ja üldse ei väsiks, isegi kui mu ülesanded on teistsugused kui diivanilt suusahüpete tegemine või toa, köögi ja koridori vahel ringiratast jooksmine.

Samas Trennitüdruk jaksab ka trennist koju tulla, kui ta on enne seda vähemalt 7 tundi koolis veetnud ja sellele kõigele vaatamata saab ta veel köögi õhtuse koristamisega kenasti hakkama. Otsustasin, et mina enam õhtuti kööki koristada ei taha ja nii siis leppisimegi kokku, et tema tegeleb sellega see aasta. No et potid-pannid oleks pestud, võimalusel sobivas kapis ka, leivapuru oleks rösteri juurest lahkunud, tühjadest leivakottidest ja igavlevatest kruusidest rääkimata. Kööki mittesobivad asjad võiks ka lahkunud olla sealt ja oma kohale minna, pajalapid oma kohas rippuda ja köögipõrandale astumine võiks olla puhas rõõm. Ja nii ongi, enne magamaminekut tuleb veel mulle või issile ette näidata köök.

Tänu sellele olen nõus tal mõnikord isegi trennis järel käima, eriti nendel päevadel, kus trenn 2,5 tundi järjest kestab ja pärast 2 bussiga koju peaks tulema, kuigi on jalgrattaga käimise ilmad. Veel. Külm on küll juba näppudel, märkasin ise. Aga põhiline jama on see, et nii palju punaseid ratta tagatulesid kulub. Mulle tundub, et ma olen see rattavarustuse maaletoojate suurtoetaja, sest ma muudkui ostan rattalukke ja rattatagatulesid. Esituled, mis põlema on pandud, nendega pole ju muret, on täiesti märgata, kui need peaks äkitselt su ratta küljest lahkuma. Tagatuled on hooletumad. Neid kaob iga aasta.

Jalutuskäruga kadus ka neid, aga rattaga ikka rohkem. Rattasõitjaid on meil pidevalt, seega punast tuld peaks olema vähemalt 3 tükki, et ühe ikka leiaks, kui sõitma minna tahad. Aga siis pole enam rattalukku. Võimatu lugu, aga võtmeid meil leidub!

Eelmisel nädalal otsisin rattalukku, mis saada olevate võtmetega kokku sobiks ja ühe leidsingi! See oli see vana jäme aheldatud lülidega lukk, mida võti ei keeranud ja mida ratta küljest ka lahti ei saanud. Küllap Mees tuleb varsti komandeeringust koju, mõtlesin ma rattavõtit luku külge jättes (sest ma ei saanud seda enam välja ka, kui suure rammuga ta sinna lukuauku olin saanud) ja unustasin kogu selle loo, kui poja rattale selja keerasin.

Siis tuli laupäevane rattamaraton – Mees oli küll koju jõudnud, aga mul ei tulnud nii imepisike asi nagu ratta küljes tolknev poolemeetrine pael rattavõtmega üldse meelde. Laupäeval oli mul koolitus ka, nii et olin kodust ära. Lastele olin jätnud juhise, et mindagu rattamaratonile. Nii nad siis sõitsid, kuni poole maa peal vist ikka see paelaga osa kuhugi kodarate vahele kinni kiilus ja võti välja tuli. Poeg ka nii väikest silmatorkavat paela ei märganud, aga Trennitüdruk oma kohaloleva tähelepanuga jagas asja ära, võti sai luku küljest eraldatud ja keegi ei tea, kuhu see sai. Vähemalt pesumasinas pole veel vastu tulnud. Lukk on endiselt rattasadula ümber. Ülejäänud erinevate tähemärkidega või siltidega võtmed – X. /tagavara / see vedru moodi lukk / – jne on neile külge kleebitud, aga lukud on lahkunud ja ainult üks on veel vedru moodi lukkudest alles, aga sellel pole võtit. Trennitüdrukul on see kusagil olemas, ma loodan, aga ta pole seda tagasi pannud sinna, kus on selle Koht.  U-lukk on ka olemas, raske ja turvaline. Ei lähe kodust üksi kuhugi, tõesti turvaline, kodulembene lukk. Ma mäletan, et sellele sobis võti, mille küljes oli roheliste liblikatega patsikumm, aga kuhu see peale Vanima Tütre Tallinna kolimist jäi, ei tea.

Ma olen isegi erinevates poodides käinud, nagu Rimi, Jysk ja Koduekstra. Rattalukke on, aga selliseid, mille vist kääridega ka pooleks hammustaks, nendele ma ei raatsi raha kulutada. Siis on veel sellise pikkusega lukke, mille saab napilt ümber jalgratta keerata, toruni kahjuks ei ulatu, sest ausalt, 30 cm pikkune rattalukk? Ei tahaks nagu nelja sellist ka osta, et neid omavahel kokku ühendada ja ketti heegeldada.

Peab vist kunagi jälle pärisrattapoodi sattuma. Sellise ussi-kujulise luku võtaks küll, aga pilt on pärit internetist. Seni võiks need kodused rattalukuvõtmed niipidi sigida, et mõni rattalukk ka välja ilmuks. 🙂

Teeks kohvikut?

Augusti keskel võtsime osa kodukohvikute päevast ja tahtsin sellest ka natuke kirjutada, et siis ehk on sellest kellelgi abi, kes ise korraldada plaanib.

Kuna juba varakult oli teada, mis kuupäevaks tuleb ära teatada osalemissoov, aadress, ligikaudne menüü ja korraldaja/vastutaja, siis väga palju üllatusi ilmneda ei saanud. Nime valik osutus esimeseks suureks proovikiviks.

Menüü jagasime kolmeks – magus, soolane ja joogid. Magusad olid siis küpsetised, soolase alla läksid supp, lõhesaiad ja fetajuustusalat ning pärast lisandused sinna veel täidetud munad ja juusturullid. Joogiks on hea teha kohvi, kakaod, mahla ja maitsevett (näiteks piparmündi või sidruniga). Plaanisime sooja ilmaga ka jäätist pakkuda (muffinivormidesse külmutada), aga jäätisetegu ebaõnnestus, sest ma segasin vahukoore liiga vara muuga kokku ja see ei läinud vahtu.

Lisaks laenasime külmkapi (mille me vahepeal mu vanematele olime viinud, kui endale suurema ostsime) ja sinna panime külma nõudvad magustoidud, mille varem valmis tegime. Külmkappi oli hea ka tooraine jaoks kasutada, näiteks 8 karpi mune ja salatimaterjal püsis seal kenasti.

Mis vähegi võimalik oli varem valmis küpsetada, selle tegimegi varem valmis: küpsised, šokolaadikoogid, kohupiimakreemi ja moosikihtidega tordid, küpsisetordi, vahvlid, müsli, puuviljakeeksid. Toorputru tegin ka eelmisel öösel valmis, aga seda väga palju ei kulunudki, sõin ülejäänu ise ära hiljem.

Mahladega oli lihtne nii, et kaks kannu olid kohvikulaual ja kui üks neist tühjenes, sai teise kiirelt ära täita ja tagasi tuua. Kolmas kann oli maitseveega. Piparmündi maitsevett sai kiirelt teha nii, et teed kruusi piparmünditeed, lased mõned minutid seista ja siis kallad kannu, ülejäänu paned külma vett. Kui piparmünditeed on võrreldes ülejäänud veega väike kogus, siis ei jää soe lahja piparmünditee, vaid pigem õrna piparmündimaitsega vesi. Piparmündivarrega saab ka maitsevett, aga siis peab see kauem vees ligunema, 5 minutiga küll piisavalt maitset ei saa külma vee puhul.

Oasupi ja fetajuustusalati tegime kohvikupäeva alguseks, mõlemaid sööke tegin päeva jooksul korra juurde ka. Üldiselt kulub palju kandikuid, sest peaaegu kõik väljapandav on kas suurte taldrikute või kandikute peal. Supp oli meil menüüst tellitav, see tähendab, et muul ajal hoidsime seda kohvimasina kõrval potisoendaja all soojas.

Kuna meil oli abistajaid päris mitu, saime läbi ilma plastnõudeta – see oli minu kõige suurem hirm tegelikult, et meie õues olev prügikast on kuhjaga täis ja igasugune söögine kraam vedeleb ka mõlemal pool prügikasti kuhjades… Aga ei! Meie prügikasti oli viisakate kohvikukülastajate poolt pandud ainult 3-4 kohvitopsi ja 5 eri suuruses läbipaistvat smuutitopsi. Meie kohvikuala prügikorvist lisandus veel umbes 8 salvrätikut ja poolik õun. KÕIK! Ülejäänud nõud olid kõik pestavad – alustassid, kohvitassid, taldrikud ja supitaldrikud, lusikad-kahvlid-klaasid samuti. Kuna meil nõudepesumasinat pole, pesime nõusid jooksvalt – nii ei tekkinud suurt kraanikausitäit.

Aias on meil tavatingimustel ainult üks vanaaegne voodi, millest on aiapink tehtud, nii et istekohtadele mõeldes rääkisin naabritega. “Räägi Inimestega” meetod töötas jälle, sest kahed naabrid laenasid meile oma pinke, toole ja laudu. Õde laenas varikatuse, millest äkiliste vihmahoogudega oli suur abi! Mehe vanemad aitasid klaaskannude ja kohvimasina laenutusega, minu vanemate juurest “sulasid välja” vanad serviisid kohvitassidega, supilusikad ja palju kandikuid. Vennanaine laenas ahjuplaate ja küpsetas mitu plaaditäit juusturulle, õde küpsetas 4 kasti vahvleid. Mina küpsetasin nelja eri sorti müslit ja vaeste rüütlite luid – ehk siis saiapulki kaneeli ja suhkruga, ilma munata. Müslid panime tühjadesse 0,5L keeratava kaanega purkidesse, saiapulgad läksid maakaartidega täiendatud pringles-krõpsude torudesse ja nende tulud läksid Carmeni fondi.

Carmen on ühe minu sõbranna 9-aastane laps, kellel on selline puue, et ta ei saa liigutada oma käsi ja jalgu nii nagu teised lapsed. Lihaspingete tõttu ei saa ta ka rääkida päris nii nagu meie. Tema diagnoos on sarnane meie Noorema Poja diagnoosile, aga kui meil on lihased pinges ühel kehapoolel, siis Carmenil üle terve keha, mistõttu ta ei saa iseseisvalt kõndida. Aga ta käib koolis, 2.klassis! Tema õppetöö toimub puutetundliku sülearvutiga, mis kahjuks kaotas augusti alguses oma puutetundlikkuse – parandus aga pidi maksma ligi 400 eurot. Kooli alguse puhul päris kurvastav, eriti kui keegi garantiid ei anna, et uut ekraani tellides-paigaldades viga kaob…

Aga Carmeni ema tegi erinevaid käsitööseepe ja Minu Õde tegi kookose-suhkru-kehakoorijaid, meie tegime müslisid ja saiapulki kaneeli ja suhkruga ning kõik need tulud läksid Carmeni arvuti paranduseks! Seebid said nii ruttu otsa, sest Carmeni ema oli samal ajal Vasesepa laadal ülejäänud seepidega, aga sealt tulles tõi ta osa seepe veel meile ja ka need läksid kui soojad saiad 🙂

Carmeni laud – teine sats seepe, alles on veel kookosmüsli ja kaneelimüsli.

Teine heategevuse võimalus oli meil ka, sai osta erinevaid lilli-taimi ja flokside raamatut ja tulud läksid OPEROG’ile, Operatiivsele Otsimisgrupile, mis otsib kadunud lapsi-seenelisi-uppunuid-KedaIganesVajaOtsida, vabatahtlikele varustuse jaoks.

Laste jaoks oli meil kokku aetud “masinapark”, s.t. lisaks meie pere jalgratastele ja mängutraktoritele-tõukeratastele laenasime mõned Minu Õe käest veel juurde, laste pealeistutava mootorratta ka, nendega käis üks pidev möll. Ainult kaks last terve päeva jooksul olid õnnetud, et nad masinaga lahkuda ei saanud. Liumägi ja kiigupuu olid ka üsna hõivatud, aga eks meil õe ja vennaga ongi kolme pere peale 11 last, seega juba meie “kohalikke lapsi” jätkus iga nurga peale.

Et suurematel inimestel iga ei hakkaks, reklaamisime natuke enne viimast minutit raamatuportaali ka – inimesed said tuua omi vanu raamatuid ja asemele võtta uusi raamatuid. See isegi töötas, sest päris mitmed inimesed tõid raamatuid ja päris mitmed viisid ka, kuid õhtul, kui kohviku kinni panime, olime ikkagi ENEde omanikeks saanud, ülejäänud kahest kastitäiest rääkimata. Ma pole veel mahti saanud raamatuid taaskasutuse listi pakkumisele panna, aga loodan, et osadele leidub veel soovijaid ja ülejäänud viin kas tänavaraamatukokku või Rimi raamatuvahetuskasti ära, mis vähegi lugemist kannatavad.

Koristamine läks vaatamata nõudepesumasina puudumisele üsna kähku, sööke väga palju järele ei jäänudki, mõned tükid kooki ja viimased saiapulgad panin Vanimale Lapsele kaasa, kes kohviku kinnipaneku järel kohe Tallinnasse tagasi sõitis – ta oli meie tubli kassapidaja – ja peale seda saabusid veel ühed kliendid, kes viimase lõpu lõunamaisest oasupist ära sõid.

Mida jäi üle, olid salvrätid (400-ne pakk oli täiega liiast, küllap saame veel 10 aastat nendega sünnipäevi peetud), kolmekordsest saiakogusest kulus ära üks kolmandik, ülejäänuga sai veel kõvasti saiavormi ja saiapulki vormistada; jahu olin ostnud 12 kilo, seda jagasin nii vahvlite tegemiseks kui juusturullide tegijale enne ja peale küpsetamist, aga ainult 8 kilo ootab veel kasutamist… ja mune jäi ka üle, kuigi Kallis Mees tegi kõvasti Pavlovaid nii eelmisel päeval kui kohvikupäeval mitu korda päeva jooksul. Kui keegi plaanib veel Pavlovaid teha, siis arvestatagu seda, et need 90 minutit ahjus on,  ei saa seni mitte midagi muud küpsetada…

Aga just siis, kui olin peale kohvikutepäeva paar päeva asju tagasi andmiseks sorteerinud ja pakkinud, uuris üks mu klassiõde, kuidas meil kohvik läks ja selgus, et ta plaanis ka kohvikut teha, kuna nende linnaosa tegi just järgmisena kohvikutepäeva ja nii oli mul soodne võimalus nii oma kohvitassid kui taldrikud-kandikud neljapäeval enne ärasõitu talle laenata ja jahu koos salvrättidega ka. Täna sain talt kraami juba tagasi (õnneks mitte jahu!), kuigi nende suitsukalakohvikusse ma ei jõudnud, sest meie olime samal päeval Salme Viikingiturul. Nende muljed olid ka positiivsed, kuigi neil käis vähem külastajaid kui meil, eks reklaamil ole siin ka oma osa (Tähtvere kohvikutepäevast enne toimumist suurt infot ei liikunud, Tammelinna omadest kirjutati fb-s ja Tartu Postimehes ka) ja lahtiolekuaeg mõjutas ka – meie olime avatud 11-19, nemad tegid vist lõunast lahti.

Aga kes veel plaanib kunagi oma kodus kohvikut teha, soovitan küll proovida!

Avamise järgne pilt – esimese asjana osteti ära 6 täidetud muna, puuviljakeeksid ja vahvlid ootavad oma aega..

Eraldi tasub läbi mõelda:

*lemmikloomade teema – kas näiteks koeraga võib tulla kohvikusse? Meil endal loomi pole, seega meie nõue oli, et loomadega võib ikka tulla, kui omanik vaatab looma järele, sest väikesed külastajad võivad lahtise looma peale ehmuda;

*tualettide teema – meil plaaniti Kemmerlingist välikäimlaid rentida, aga kuna lubas vihmast ilma, tundus ka mitme kohviku peale kalliks jääv see rent ja nii ta rentimata jäigi. Muidu oli plaan, et 20 korraldatavat kodukohvikut panevad oma osa ja siis on välikäimlaid mitu ja erinevates kohtades tänaval. Tegelikult käis meie pool tualettruumis vast umbes 8 inimest, neistki osa lapsed. Polnudki nii hull, et 8 rulli vetsupaberit kuluks!

*kui oma lapsed on väikesed, kes neid lõuna ajal magama paneb ja kus, kui koduaias toimub melu? Kui oma lapsed on suured, missugused ülesanded neil on ja kas mitu tundi järjest jaksavad nad neid teha?

* kuhu saavad külalised parkida rattaid, lapsevankreid, autosid?

* Kas väike pissipott väikestele külalistele on? Või mähkmevahetuskoht, kui väljas sajab vihma?

*Kas kohvikul on vihmakindel silt? Kas enne kohvikut on kusagil ka viidad? Õhupallid?

*Sularaha – kas arvestad hinna kujundamisel, et ei peaks 2- või 5-sendiseid tagasi otsima?

Üldiselt on hea, kui on ka rollid kokku lepitud – kes on kassas, kes aitab nõusid kasutatud nõude kastist kööki viia, kes mängib lastega, kes hakib salatit juurde, kes toob poest vajadusel piima/leiba juurde, kes küpsetab, kui midagi puudu jääb? Meil olin mina see, kes niisama ringi jalutas ja inimestega suhtles, see sobis mulle väga hästi 🙂 Kohvi tegi kaks inimest vaheldumisi, kassa taga oli suur tahvel, kus olid kirjas söögid ja hinnad – nii sai vajadusel kiiresti hinda muuta või midagi maha kustutada, samuti ei pidanud asendaja nuputama, mis hinnaga mis on – nii võib juhtuda siis, kui hinnasildid on näoga ostjate poole või siis viib tuul sildid minema.

Teine pool lauast avamisjärgselt – hiljem polnud meil enam mahti pildistada! 🙂

Ja Helle Heegeldatud asju pakkusime ka – neid oli päris palju valmis heegeldatud:

Helle Heegeldised: koogid, jäätised ja muffinid, foto: Henry Narits

Aga kui võtta kogu üritust kui lihtsalt perega koos olemise ja koostöö harjutamise aega, siis kukub hästi välja. Ja tore! Lapsed arvasid, et teinekordki! 🙂

Ei saanudki sõstraid

Täna plaanisime mustsõstral käia. Võtsime isegi kaks last kaasa ja sõitsime maale. Kaks väiksemat last jäid seekord maha, sest mulle meeldib marju ikka rohkem kui ümber läinud ämbreid korjata. Mõne päeva eest kodus juba harjutasime punaste sõstardega, kõigil oma ämbrid käes – 5-aastane korjas kenasti, rõhutades meile iga minuti tagant, KUI puhtalt tema korjab (kuni ämbrisseastumiseni), seevastu 3-aastane käis ainult põõsaid välja valimas, kus tema korjata tahaks. Suuremad lapsed korjasid kenasti ja nii ma siis lootsingi, et saame palju mustsõstraid. Võtsin isegi kõvasti ämbreid kaasa, sest kuigi me ei olnud vaatamas käinud, kas marju sel aastal on, oli ikka lootust.

Sel aastal olid jälle mesilased ka. Mõnel kevadel on tunne, et äkki sel aastal ei tule mesilasi, aga iga aasta tuleb. Vanad tarud on tühjad ja soovijad leiavad need kasvõi viimasel hetkel üles. Lähedal on 3 vana pärna, ümber rapsipõllud – korjamist on küll.

Täna kahjuks korjeilma polnud. Suur torm oli ühe vana pärna maha murdnud, aga teised olid püsti. Päike ei paistnud, aga vihma ka ei sadanud, nii et mesilased tegid niisama taru ümber aega parajaks.

Siis ilmusime meie. Maiustasime mesimagusate kollaste tikritega, igaüks sai umbes 4, rohkem ei olnud. Mustsõstrapõõsad olid suuri marju täis, oksad maani lookas. Korja ainult! Punased sõstrad on aegamisi välja surnud, viimane oli ainult alles, mitte enam eriti suur põõsas, aga ka üsna leekivpunane ja küps. Asusimegi korjama – mina tarude poolt küljest, teised kõik teist rida. 20 minutit umbes saime rahulikult korjata, kuni keegi mesilinnukestest luurele tuli. Korjasime rahulikult edasi. Varsti tulid ülejäänud huvilised ka – mitte enam üksik luuraja, vaid  reameestega salk. Mees jooksis eemale, tuli tagasi korjama, jooksis eemale. Tema oli ainuke, kellel midagi peas polnud, sest reegel on ju, et kui mesilaste kandis liigud, olgu rätik või kapuuts peas, eriti kui sa neid juustesse ei taha.

Igatahes varsti enam ei saanudki korjata, pool perest praktiseeris “jookse mesilastest eemale, vehi piisavalt” taktikat ja teine pool proovis väga vaikselt ja liigutamata maas kükitada. Aga ei jäänud need mesilased meiega ikkagi rahule. Trennitrüdruk läks päris paanikasse, kui keegi talle näkku kinni lennata üritas ja jooksis ja kiljus ja ei saanudki täpselt aru, kas keegi teda nõelas ka või lõi ta ise ennast prillide pihta vehkides vastu ninajuurt. Saatsime ta autosse ära.

Siis leidis keegi mesilastest  rahulikult seisnud Vanema Poja näo ka üles ja üritas ta silma limpsida. Mees hüüdis eemalt, et mis toimub, kas juba nõelas? Mina hüüdsin, et ära liiguta, ole rahulikult. Mees hüüdis, et jookse siia! Ruttu!! Mina hüüdsin, et ära paanitse, ma kohe tulen aitan. Kas juba nõelas, karjus Mees. Rahunege, karjusin mina vastu, mõeldes, et seda oleks ju ometi KUULDA olnud, kui mesilane kedagi näkku nõelab. Mesilane liikus poisi silmanurgast natuke väljapoole ja sain ta taskurätiga eemale pühkida, siis saime poja ka autosse istuma saata ja võtsime Mehega järelemõtlemisaega.

Tavaliselt nad ei tee nii. Tavaliselt me korjame rahulikult ja ainult üks kord sain ma juustesse nõelata, kui üks rumaluke end mulle pähe ära peitis (kuigi mul olid juuksed patsis, suutis ta kuidagi pealaelt ühe juuksekarva leida, mille ümber ennast keerutada, et paremini sisse mässida end ja no ma käega katsusin, mis seal toimub, taipas mesilane kohe mu rünnakuplaani ja nõelas mind karistuseks. Aga sellest polnud midagi, ikka juhtub. Ainult et ükskord  juhtus nii, et Mees astus ühe mesilase endale varbavahele ja too ka nõelas ja siis selgus, et Mees on natuke allergiline ikkagi ja tuli kõrge palavik. Siis ei saanud me lastega järgmise õhtuni maalt minema, sest minul polnud  autojuhilube ja 39+ palavikuga ikka naljalt ei sõida tunnikest Tartusse.

Ja üks aasta korjas Räpina Vanaema mustsõstraid üldsegi hilisõhtuti, just enne pimedaksminekut, sest siis hakkasid mesilased juba magama minema ja nii ei läinud Vanaemal nädalatki. Kaval. Kartulivõtt pimedas tähendab ju seda, et korjad kartulite pähe ka ümmargusi kive (ja pärast imestad), aga pimedas mustsõstraid korjates ei jää tõesti muud näppu kui sõstrad või sõstralehed. Või no teod ka vahel, ma kahtlustan. 🙂 Räpina Vanaema ongi üks kaval naine, üks teine kord istus ta välisukse kõrval tooli peal ja lõi iga herilase, kes oma ukseprao-pesast väljus, kärbsepiitsaga maha. Kolme päeva pärast enam kedagi ei väljunudki. Muidu on ju paha, kui sul herilasepesa otse ukse kõrval on ja nad iga ukse liikumise peale vaatama tulevad, mis toimub ja kas süüa ka tõid? Kui ei, siis proovis herilane ikka oma pettumust mitte enda sisse jätta, vaid teiste sisse.

Väikse arutelu järel leidsime, et ma prooviks veel natuke korjata ja teised istuvad autos. Kahjuks olid mesilased siis juba meie auto ka luurelennul üles leidnud ja uurisid seda pahuralt. Mis teha, kui pole parajasti korjeilma ja igav on ja siis igasugused kohale ilmuvad! Mees ei tahtnud nendega enam jännata ja nii me jätsimegi mustsõstrad põõsaste külge edasi passima ja tulime tulema nelja liitri magusate, mahlaste mustsõstardega.

Järgmine kord lubas Mees kuurivõtme kaasa võtta, et mesinikuriided selga panna, siis julgeb paremini korjata. Mina võiks mõne suveöise tiiru ka teha, aga see kõlab umbes nagu jooksma minek – jajah, tahaks küll, aga reaalis olen ainult kahel korral juulis jooksma jõudnud. Kuigi nii tihti on öö hakul imeilus taevas!

Kuna harjutame lapsi teistes kohtades magama, on sellega ka paras segadus – kes soovisid karjakesi [kaks on ka kari!]  nari ülemisel magada, magavad peale proovimist jälle oma vanades kohtades edasi.

Kes soovis oma tuppa kolida, kurdab, et seal on natuke üksildane, kui väiksem vend nari alumisel korrusel ei jutusta ega lollita, kuigi natuke on tore ka. Saab rutem magama jääda. Aga voodi tundub nagu kitsam, pidin ma siis õega nõus olema voodeid ära vahetama?

Trennitüdruk sai õnnelikumaks, sest lõpuks – peale viit aastat ootamist – sai ta endale musta raudvoodi. Sellise lihtsa pikendatava voodi, mida ta kogu aeg endale ihkas, aga Vanem Õde polnud nõus vahetama. Juunis Tallinnasse ühikasse kolides jättis Vanim Laps aga oma voodi maha ja kuigi tema toa päris Vanem Vend, korraldas Trennitüdruk enne venna sissekolimist ruttu voodivahetuse. Seega tema on vist tõesti rahul, kuigi selle raudvoodi alla ei mahu puidust voodikast, kus oma salajasi maiustustepabereid ja tagaotsitavaid raamatukoguraamatuid hoida.

Vanim Laps aga teatas, et saab endale alates  1.septembrist ihaldatud ühikakoha. Kool vist hakkabki umbes siis, seni aga elab ta samas toas mitteametlikult sees. Osav.

Hea, et mulle minu voodi edasi jäi. Ma magaks igal hommikul vähemalt üheksani jälle, aga see laps, kes õhtuti magama jääda ei taha, äratab meid varakult oma porisemisega, kuidas tal pole tekki ja üleüldse tahaks juba üles tõusta. Aga ei tõuse! Poriseb edasi. Kuni mina ka lõpuks ärkan. Eile soovis ta õhtul hilja, et issi ütleks endale ise ‘Palun’ ja läheks üles tuppa talle rebaseid tooma, et ta saaks oma rebastega magama jääda. Väike Piiga ise olevat juba nii väsinud, et ei jaksa oma patjagi ilusti panna.  Raske elu ikka nendel tänapäeva lastel.

Aga mis loom see küll on, kellest Anneli siin Läti elamustes just kirjutas ja pildilingi üles riputas??? Väga veider. Aga ilus. Misniimi, misniimi?

Ikka veel täitsa suvi

Eile oli just selline tunne, nagu HU kunagises laulus, et Ja suvi ei lõppenud kunagi juulikuus.. Selles mõttes, et sel aastal on päris palju olnud suve moodi suve.

Saab käia ilma kampsuni ja jopeta. Saab ka muud teha kui ainult ülepäeva muru niita. Saab tohutus koguses maasikaid, siis vaarikaid ja nüüd juba räägitakse mustikatest, mustsõstardest ja seentest. Saab teha neid asju, millest ma talvel alati mõtlen, et kui suvi tuleb, siis teen!

Loomulikult ei ole ma pooligi neist soovitud tegevustest tehtud jõudnud. Minu suured plaanid kõik ära koristada – kaugel sellest! Olen küll alustanud, siit sealt koristanud -hommikukohvi kõrvale köögi sodisahtlit,

Köögisahtli Enne ja Nüüd:

pesuruumi “tõsta kõik toodud kotid siia”-piirkonda, ühe lapse väljakolitud tuba on täiesti puhas, v.a. tühi voodi ja tühi kapp. Aga ikka on palju asju veel teha. Suur maja on teinekord just selline maja, mille pärast ma kunagi ammu 9 aastat tagasi väikesesse korterisse kolisin – koristamiseks mõeldud piirkonnal on PIIRID. 🙂

Kui keegi toob paar kotitäit asju, “sest sul on palju lapsi”, siis mõnikord ma jõuan kõik sama päeva-paari jooksul läbi vaadata ja ära sorteerida, mida alles hoida, mida edasi anda. Mõnikord mitte. Sorteerimine suuruste järgi järgmisteks aastateks õige suurusnumbriga kasti – a la Tüdruk 86  või Poiss 128  kõlab ju lihtsalt ja loogiliselt, aga välja kukub ikka nagu tavaliselt: osadel asjadel pole suurust enam sees, osadel asjadel on plekk (kui see välja tuleks, paneks küll oma lastele tagavaraks, aga seniks panen pessu ja siis on juba teised asjad ära pakitud kuhugi).. ja mul on üks kotitäis asju, mida kindlasti ei kannaks ja edasi ka ei annaks, aga sellest saab “kunagi” teha midagi, kas siis kindlas värvitoonis kaltsuvaiba (see mõte hakkab juba üle minema), lapitehnikas midagi (sest Kreeka Pähkli seelikud on niiiiii ägedad!) või siis täita nendega lihtsalt ühte suurt patja. Sellist põrandal istumise patja, mida padjasõjaks kasutada ei saa, aga niisama istumiseks ja raamatu lugemiseks võiks täitsa mugav olla. Meil neid iga nurga peal raamatulugejaid on viimasel ajal ainult üks, seesama, kes perega reisil käimise järel reisimuljete kirjandisse kirjutas, et “mina lugesin Ürgsortsi läbi”.

Tema peakski väljakolinud lapse tuppa kolima suvel. Tuba ise on pisike katusealune, aknast kõige kaugemal nurgas on voodi ja lähemal on kaks pisikest riidekappi, aga laud või tool sinna küll ei mahu. Nii et padi kuluks ära küll. Selleks oleks vaja ainult sobivas suuruses padjakott õmmelda ja kõik asjad väikesteks ribadeks lõigata. Muidu jääb padi väga muhklik ja klombiline, jutustab internet. No üksikuid lastesokke vast lõikuma ei pea, neid on mul PALJU. Vanasti ma kogusin üksikuks jäänud villaseid sokke ja kindaid, et neist voodi ette sooja vaipa teha, aga sellest mõttest olen ma juba loobunud, sest meie põranda peal oleks see ilmselt libe ja lahkuks kohe sobivas suunas (nt. voodi alla) ja kui villased asjad on mustad, tulevad koiliblikad ja siis peab ju plaksutama hakkama (minu irratsionaalne hirm). Aga no selle peale, et suvel iga päev tunnike mingeid ribasid millestki lõigata, pole ma küll raatsinud aega kulutada.

Samas meil üks suur padi on, mille leidsime siia majja kolides ja see on vägagi kasutusel olnud Vanimal Lapsel. Kui ta nüüd ära pealinna kolis, krabas selle endale Trennitüdruk, kuigi Vanim Laps arvas, et kohe, kui tal mingi ühikakoht selgub, viib ta oma suuure padja sinna kaasa. Vanim Poeg ei ütleks ka koos toaga saadud padjast ära, nii et soovijaid on. Peabki vist nemad lõikuma panema neid riidehelbeid.

Väike Piiga on meil ka suverežiimil, ta läheb õhtul väga hilja magama, ärkab hommikul PEALE kella üheksat, vahel isegi peale kümmet, lõunaunne iga päev ei jää, kuid ülepäeviti see peaaegu õnnestub. Ta peaks augusti keskel lasteaias käima hakkama, et septembriks oleks oodata esimesi tagasilangusi, aga seni on ta veel väike laps. Või kass. Talle meeldib väga kass olla, nii et ka käib siin kenasti neljakäpukil, aegajalt nurrub ja küsib sülle, aegajalt teatab, et kassile on vaja juua anda, kass ise ei saa. Kassikese hooaeg on juba mitu kuud kestnud ja üldiselt on see vist ealine iseärasus. Üks hooaeg enne lasteaeda tekib meie lastel mõni kujuteldav sõber, kes alati kõiki pahandusi teeb või siis jah, muutub kevadel laps loomaks. Kui ta laeva peal ringi käputas neljakäpuli, siis ei tahtnud ta üldse aru saada, miks peale seda käsi pesema peab. Raske nende vanematega. Hea, et ta end privaatsetest kehapiirkondadest limpsima pole hakanud.

Lasteaiaks valmistumine toimub sellega, et mina räägin, et lasteaias peab laua taga sööma, kui lapsuke võileivaga (mitte kunagi näiteks supiga!) laua äärest või köögist minema jalutab. Just nimelt “või köögist”, sest kuna me kööki sööma ei mahu, siis kõnnime tegelikult kõik söögiga kõrvaltuppa, kus on suur söögilaud, et kõik ikkagi istuma mahuks. Aga sealt söögitoast suurde tuppa ei vii mitte uks, vaid eelmised elanikud võtsid ukse maha ja tegid siia laia kaare, nii et tegu on üsna avatud ruumiga. Teised üldiselt söögiga ei jaluta, aga Väike Piiga on üsna tagasihoidlik sööja ja kuna ta on teistest hulga energilisem, siis tema jõuab küll igale poole. Eriti hull on õunaaeg, kui toas söövad teised ka ja õunasabasid leiab tosina kaupa diivani seljatoelt. Sellest hullemad on ainult poolikud õunad, nii et alati saab õunasabade üle ka rõõmustada. 🙂

Noorem Vend saab nüüd esineda Lasteaia Kõiketeadjana. Lasteaias ei või kommipaberit ise prügikasti ära viia, õpetaja viib. Lasteaias te teete kamapalle ja smuutit, aga siis teie ainult lõigute ja õpetaja paneb ise need asjad masina sisse. Lasteaias sa pead hästi kaua magama, kaks tundi. Lasteaias sa pead oma riided tooli peale panema. Lasteaias võid sa ainult oma kohal istuda laua taga. Ja nii edasi, sest lasteaeda minekut on Väike Piiga igatsenud juba väga ammu ja temast suurem Noorem Vend saab seetõttu pidevalt tarkuseteri jagada, kõik huvitab Väikest Piigat väga.

Mina pole veel kooli ega lasteaialainele sattunud, mul on hea meel, et poodides neid koolikaubalette laiali löödud pole. Ma olen küll korra mõelnud, et peaks lasteaeda paar öösärki õmblema Piigale, aga no sellega on veel nii palju aega. Enne peaks padjapüüre ja lapiseelikuid tegema, aga neid ju ka ei taha teha, kui on nii ilus ilm, et võiks hoopis õues olla… Või koristada mingeid kahtlasi nurki, tõsta sahtlites sisu ümber, riputada/korjata pesu… Isegi raamatut lugeda pole tahtmist, ikka tahaks mingi suvel-teen-asja ära teha. Kohvi juua küll on aega. Või hommikuteed – täna läks jälle kell 6 uni ära ja nii hea on vaikselt tagasi varahommikurežiimile lülituda. Kui see kella kuuene ärkvelolekuhetk edasi pikutada, ärkan kell 10 ja siis äkitselt on kell 12. Ja loomulikult pole kell 10 siis üldse väljapuhanud tunne, vaid lihtsalt hommikune tunne. Seega enne teisi ärgata meeldib mulle ikka rohkem. Saab näiteks ilma päästa. Kui tõusin, oli väljas hästi ilus ilm, pesu paistis nööridel täitsa kuiv, kuigi ma tean, et see on veel kastest niiske. Siis mingi hetk enne seitset läks taevas pilve, tumesiniseks.. Jätsin tee pooleli, korjasin pesu õuest kokku ja viisin tuppa kuivama – ja veerand tundi hiljem pilved juba lahtusidki. Suvesinine taevas ja korstnaplekkidelt peegelduv päike. Päästsingi magajate teadmata ilma ära.

Loodan, et vähemalt pooltest mu suveprojektidest ikka asja saab, sest nüüd ma olen vähemalt kodus ja kirjutan kõiki tehtud asju üles, et mul pärast tunne oleks, et ma tegin midagi vajalikku ka. Kuigi osa asju kirjutan üles ka selleks, et need kindlasti ära teha tuleks, meeldib mulle üles kirjutada ka kõiki neid asju, mida ma tegelikult sinna vahele ära tegin, sest liblika meetodil koristamine ja lastega elu lihtsalt kukub vahepeal nii välja. Siis tuleb see nimekiri rõõmsam, mitte stressitekitav. No et kui viiest punktist ühe teed, tekitab ju stressi, eriti kui oled selline inimene, kellel alati tuleb muid asju ka ette, mida nimekirjas polnud. Aga kui nimekirjas on läbisegi 18 asja, millest 3 jäid tegemata (need olid need 5 esialgset, mida oleks TULNUD teha) ja ülejäänud said tehtud, on palju lihtsam järgmine päev ka midagi teha, mitte vaadata kurjalt eelmise päeva nelja tegemata asja viiest ja lisada sinna veel 7 uut.

Eh, ma ostsin ühe uue koristamisteemalise uue e-raamatu ka Early Bird Mom kodulehelt, sellega seoses tuli mul meelde, et lubasin kunagi mingi teema kommentaarides koristamisraamatutest postituse teha ja nüüd on välja laenatud Suure Pere Logistika raamat minu juurde tagasi  saabunud ja nendest raamatutest kirjutada oleks tore. Kuigi aegaajalt mulle tundub, et teistel inimestel on see koristamisgeen kõigil olemas ja mina olen see ainuke, kes seda arendama ja aretama peab. 😛 Või siis on teistel vähem lapsi ja ühe-kahe lapse järelt emad ikka jaksavad koristada, aga edasi läheb kuidagi “laste järelt koristamine on nagu lumetuisus lume rookimine” vs. Kas nad siis ei pane kõike ise kohale tagasi, nagu mu ema minult imestunult küsis. Mõnikord panevad, AUSÕNA, aga siis ma ju ei märkagi, et midagi halvasti oleks!  ja ma ise ka ei jõua kõike kohe tagasi panna mõnikord ja üleüldse – asju on vahepeal palju. Punastamise koht.

Sest inimesed imestavad, miks ma ise sõna lausumata kõike ära ei korista tööl käimise kõrvalt ja miks ma üldse teen lastele selliseid ülesandeid nagu nõude pesemine, pesu pesemine + kuivama riputamine, toa koristamine, põranda pühkimine, aknapesu, prügi sorteerimine jne? Katsun siis seletada, et neil on äkki kodust välja kolides raske esimese asjana endale koristajat-söögitegijat-nõudepesijat palgata. Või kust muidu need oskused peaks tulema, kui neid lapsena järjest ei tee? Kui teismeline on juba lapsena oma kruusi pesnud, ei pea ta seda teismelisena nii võimatult suureks nõudmiseks kui siis, kui seda teismelisena nõudma hakata, et “nüüd sa oled nii suur ja pead oma mässavate hormoonidega kruusi ka ära pesema!” või noh midagi selles stiilis.

Ja see ei tähenda üldse, et mu lapsed ainult majapidamistöid vorbiksid teha ja mina veedan kvaliteetaega internetis! 😀 Eiei, ma ikka ise ka õpin alles, kuidas luua süsteemi ja kuidas kõige optimaalsemalt vajalikud asjad tehtud saada ilma näägutava ema sündroomita. Vahepeal õnnestub, vahepeal ei õnnestu. Aga edasiminek ikka toimub mu sees. 🙂

Lastega ujuma?

Ikka veel on selline tunne, nagu suvi oleks just alanud, kuigi Trennitüdruk eile juba oigas, et juuni ongi läbi! Appiiii!! Koolivaheaeg saab niimoodi ju läbi!!!

Minu suvi hakkas küll tema omast nädalaid hiljem, sest puhkus algas natuke enne jaanipäeva, aga kõik need asjad, mida suvel teha lootsin, pole küll veel alustatud. Ausalt öeldes tihti tundub, et suuremat sorti korrastamisega alustamiseks on ju suvel aega, aga siis on ka kõik muud asjad, mis jooksvalt selga sajavad ja nii see edasi lükkamine lähebki.

Sellised päevad mulle meeldivad, kui saab asju järkude kaupa teha: keskmised lapsed rohivad näiteks kumbki sellise jupi aeda ja siis käime tunnikese jõe ääres, tagasi tulles sööme ja väikesed lähevad magama, peale seda teevad suuremad hoopis teist tööd ja peale seda saavad nad poodi leiba-piima tooma minna ja tagasi tulles endale poeskäigu-jäätised osta. Nii on nende tegevus enam-vähem struktureeritud, vahele jääb natuke vaba aega niisama ka ja midagi saab iga päev kodu jaoks ka tehtud.

Ujumas käimisega on muidu nii, et mina pean seda oluliseks ja Mees eriti ei pea. Minu lapsepõlves jalutas isa meid venna ja õega õhtuti ujuma, kui enam ehitada ei jaksanud, aga ema ei tulnud kunagi kaasa, sest tema ju ei ujunud. Tal oli lapsepõlvest selgeveelise veekoguga ujumise mälestus ja Tartus ju ei olnud sellist kohta, kus põhi ka meetreid kaldast eemal ilusasti läbi paistaks. Seega ei tulnud ta minu meelest KUNAGI kaasa. Tagantjärele ma ei tea, kas isagi iga kord ujus, aga meie küll saime ujuda ja pärast koos tagasi jalutada. See oli vist varases teismeeas, sest lapsena elasime korrusmajade piirkonnas ja seal joosti suvel niisama majade ja mänguplatside vahel. Kõik, kellel oli maakoht, läksid maale (minule tundus see “Maa” mingi müstiline koht, kõik käisid seal peale minu ja ma olin kade, minu vanemad ehitasid igal vabal hetkel peale tööd meile maja ja mingist müstilisest Maast polnud juttugi!) ja loomulikult ei tulnud keegi vanematest keset päeva töölt koju, et lapsi ujuma viia.

Maakoht oli meil tegelikult olemas, sest vanaisa elas Haanjas, aga no sinna oli nii pikk maa, et sinna mindi vanaisa sünnipäevale kord aastas. Suvel, seda küll, sest boonus oli see, et iga kord pidasid Võru sugulased paar käänakut enne vanaisa maja auto  kinni ja vanaema käskis meil tee äärest põllu pealt vanaisale lilli korjata. Kõik lapsed korjasid kähku kimbu ja sai edasi sõita. Oi ma vanasti unistasin sellest, et kui ma SUUR olen, siis sõidan ise autoga kuhu tahan ja võin alati tee ääres peatuda ja lilli korjata, kui tahan! 😀 Tegelikkuses on seda ainult paar üksikut korda mõnele suvisele sünnipäevaüritusele minnes juhtunud.

Maalemineku asemel olen mõned lapsepõlvesuved küll Võrus veetnud, sest üks vanaema koos sugulastega elas Võru linnas (ja teine vanaema koos meie perega Tartus) ja seal me käisime mõnikord KESET PÄEVA rannas. Nagu päriselt ka! Võtsime asjad ja läksime randa, ronisime, suplesime, tädi haldas siis meid nelja last ja minu rõõmuks õiendas ka mu vanema vennaga, kes tavaliselt alati piisavalt kaval [teistest vanem!] oli ja millegagi vahele ei jäänud! Pärast astusin ma vees endale veel ühe pudelipõhja jalga kinni ja siis see jooksis verd ja me pidime kahjuks ära koju minema. Rohkem ma ei mäleta, kas me rannas käisime, sest küllap karja laste haldamine võis tädi jaoks üsna väsitav olla.

Tegelikult selgus pärast, et meie vennaga pidime kohe uue õe saama, millest meile midagi ei räägitud, aga kunagi suve keskel koju sõites oli see õde juba olemas. Ma algul muidugi ehmusin, et tal polegi silmi, sest esimesel hetkel, kui teda nägime, siis ta karjus, suu pärani lahti ja silmad olid kinni. Aga pärast selgus, et ikka on silmad ka. Uhh, milline kergendus.

Mu mehel ka mingeid erilisi ujumaskäimisi lapsepõlvest meeles pole, sest kuna selles väikelinnas ujumiskohta polnud ja maakoht oli sellesama linna lähedal ja tööd ikka jätkus, kes seda aega ujumisele siis raatsis kulutada. Samas tema Saaremaa naabrilapsed ujusid nagu hülged ja mängisid vee all kulli ja sinna sattudes ta vist natuke ikka ujus ka.

Praegu igatahes meeldib mulle lastega ujuma minna, kui vähegi aega on! Tunnikeseks, kui ilma on, et saaks natuke liivaga möllata (kui liiva on) ega peaks kohe veest välja! riidesse! minema!-paanikat tegema. Eks seda ole ka tehtud, kui kuhugi suurema kambaga võõrasse kohta ujuma satume, aga ainult oma lastega minnes meeldib mulle rahulikum variant rohkem. Kui tund-poolteist käia, ei pea reeglina toitu-jooki kaasa võtma, sest tunnikese söögita kannatab ju ikka ära. Lapsed ei hakka vinguma, kui teavad, et me väga pikalt nagunii rannas pole ja päike ei tee ka nii kurjaks ja uimaseks kui pikema peesitamisega. Samas on kuidagi nii läinud, et mingit käterätti-päevitustekki maha panna pole mõtetki, sest selle peal nagunii keegi ei pikuta. Niisama kuivatamiseks sobib tavaliselt ronima või kiikuma jooksmine.  Ülejäänud rannasolijad ongi enamasti pikutamiseks randa tulnud, peesitavad telefon või kõrvaklappide või raamatuga.

Kui rannas on kaasas mõni 2-3-aastane jokker, kelle puhul iial pole ette teada, mis tal järgmisel minutil pähe tuleb, kuhu suunas ta jalutab/jookseb/kaevub, siis pole rannalina enne vaja, kui päriselt kuivatamiseks ja lahkumiseks läheb. Väiksematel üldiselt sobib hommikumantel isegi paremini kui käterätt, sest see püsib stabiilsemalt ümber keha võrreldes maaslohiseva või lahtihargneva käterätiga ja on ka kapuutsi pähe tõmbamise võimalus. Muidugi saab nii ainult autoni jalutada, mitte näiteks läbi linna koju või bussi peale… Vähemalt magavad lapsed peale ujumist ja söömist väga kenasti.

Aga kui pikemaks ajaks randa minna – näiteks koos läbi metsa jalutamisega läheb kõndimise või vangerdamise peale juba 2x pool tundi ära, siis tasub üks terve leib ka kaasa võtta, veepudelist rääkimata. Näljase kõhuga on leib laste meelest kohutavalt maitsev ilma mingi kattetagi. Tuulise ilmaga on muidugi võimalik liivakate, aga see krõmpsub hamba all ja siis tuleb lastele vastutuult söömist õpetada.

Jäätiseputkad, mis linnarandadesse paigutatud on, jätavad meid suht külmaks. Tunnikese saab ju söömata hakkama, see kehtib ka jäätise kohta. Alati saab ka öelda, et kui koju jõuame ja ilus ilm püsib, saame peale riiete kuivama riputamist ja kiiret lõunasööki külmkapist jäätist võtta, nii et kõigile jätkub. Seni saab märjad riided kõik mõnda liivaämbrisse panna, sest kui need keset kokkukeeratud saunalina on pandud, jätkub liiva pärast igale poole – toapõrandale, kraanikausi ümber ja esikusse jne. Kõik ühes ämbris, niisked käterätid eraldi kotis – siis saab ämbritäie riideid kiirelt kodus ära loputada ja saab kokku hoida selle “ma ise lähen loputan oma trikoo/püksid ära ja sujuvalt pesen jalgu ja siis näe jalad said liivaseks ja siis ma pean uuesti loputama ja nii 15 minutit järjest ja kuhu mu trikoo nüüd uppus, oi kui naljakas, vaadake kõik!” Ühe lapsega see tõenäoliselt polegi nii kurnav kui näiteks nelja või kuue lapsega korraga. Võib-olla ma lihtsalt olen selline laisk ema, kellele ei meeldi liivakuhjad ootamatutes kohtades põrandal.

Aga nüüd füsioteraapiasse!

Jooksupõdemisest

Ritsik kirjutas kaasakiskuva jutu lastele kuluvast rahast.

Hakkasin sinna kommentaari kirjutades mõtlema, et eelarve pidamisest olen ma juba kirjutanud tulude-kulude postituses, aga palju sealt lastele on kulunud, seda ma tegelikult eraldi arvutanud pole. Seda pakutud keskmist, 280 eurot kuus, me ilmselt iga lapse kohta küll kulutada ei saa.

Samas – enamus lapsevanemad on endale vähem kulutanud, et lastel kõik vajalik olemas oleks ja nii iga aasta, iga kuu, võib-olla iga nädal. Ma tõesti ei kujuta ette, missugune mu elu oleks, kui kõik lapsed oleks suured ja elaks oma elu. Võib-olla ma siis tõesti heegeldaks linikuid, võtaks ammuigatsetud afganistani hurda endale, peseks ja kammiks ja jookseks temaga iga hommik ja õhtu 8 kilomeetrit ja siis peseks-kammiks teda uuesti. Aaaa ja vahepeal laenaksin raamatukogust raamatuid, loeks neid LÄBI ja tagastaks enne tähtaega 🙂

Aaaa, telekat hankida vist endiselt ei viitsiks, aga otsiks välja mingid seriaalid ja vaataks paar hooaega ära. Ja koristada pole ju vaja, kui keegi midagi segamini ei aja? Veider elu oleks küll!

Praegu aga vaatame, kuidas koos lastega selle aasta suve sisustada. Eelmise aasta Läti-Leedu reisi asemel tahaks midagi muud teha, Saaremaal tahaks käia, aga edasi on rahulik. Lastel on võimalus vist tasuta karate linnalaagris käia, eelmine aasta neile seal päris meeldis, aga see aasta on see ainult paar nädalat augustis (ja vist 2 korda nädalas). Siis on veel üks väike teaduslaager, mis on ka kaks päeva ja meie lähedal, aga suurematele – alates 8.klassist. Pikem teaduslaager oli ka, mis vanuseliselt ka klapiks, aga 175 euri ühe lapse kohta ja kuskil kaugel-kaugel Kloogarannas. Mkmm.

Põhimõtteliselt puhkavad lapsed vast ilma laagrita ka hästi välja, kui pole kedagi, kes neid pasteeriks, nende asju ära näppaks/lõhuks, madratseid keset ööd tühjaks laseks. Raamatuid on raamatukogus endiselt palju alles, isegi kui raamatukogu suvised lahtiolekuajad vaid esmaspäevast reedeni kestavad.

Kaalusin loovkirjutamise nädalat neile, aga võib-olla ei vormista seda nädalana. Kirjandite kirjutamine 3-sõnaliste lihtlausetega võiks selle harjutamise käigus 4-5sõnaliste lausete juurde areneda näiteks. 🙂

Söögitegemise kodune laager võiks ka jälle olla ja ajaloonädal ka, sest Tore Ajalooõpetaja andis mulle kaks vanaks läinud ajalooõpikut keskaja kohta. Need on needsamad õpikud, mida Trennitüdruk järgmine aasta kasutama hakkab, sest nende koolis jagati sügisesed õpikud kevadiste ära antavate õpikute vastu juba kätte.

Söögitegemisoskuste kursust lastele pakuti internetis mingil ingliskeelsel lehel, lapsed olid teravate nugadega ja õpisid šampinjone ja kurke tükeldama. Ilmselt igasuguseid asju veel. Aga no ma mõtlesin, et meie omad võiks natuke müslit valmis teha tagavaraks ja natuke šokolaadijäätist ja marjadega mahlajäätist tagavaraks ja see oleks juba päris tore. No ja kotlette tegema on nad nõus küll, kui valmis tainast on, nii et võiks paar plaaditäit ette valmis teha. Moosimarjad-mahlad on ka ilmuma hakanud, rabarbrimahla tegemine juba algas. Suvel on päris lihtne vähem sooja toitu valmistada ja rohkem marju-aedvilju süüa. Vähemalt ma igal aastal mõtlen nii, aga lõpuks ikkagi imestan, kuidas poeskäigud ikka kuu lõpuks sama summa kokku teevad – sest kui omal suurt marjamaad pole, siis maasikate ostmine juba on kallis värk, kui 3 kilo 15 minutiga otsas on. Ilma toormoosiks sattumata.

Eelmised suved on Vanim Laps tööl käinud, aga see suvi plaanis ta välja kolida ja oma elu alustada teises linnas. Juba otsis endale töökohta ja sõitis pealinna proovipäevale. Kas seal hakkaks rohkem teenima kui raamatupoes, kus ta seni töötas, pole kindel, aga vähemalt pealehakkamist tal on. Jõuab linnaga harjuda, jõuab kahekesi elamist harjutada.. ja koju sööma tulemiseks peab vist ette teatama, et me ka kodus olla teaks. 🙂

Samas plaanisid keskmised lapsed ka suvel raha teenida, aga 10-13-aastastel on ikka päris keeruline kuhugi teenima minna. Ajalehemüüjaid vist enam isegi ei kasutata? Ausalt öeldes nagunii kahtlen, minu lapsed vist ei saaks sellega hakkama ka, sellised häbelikumat tüüpi noored.  Aga jäätisemüüjad on tõenäoliselt juba vanemad, 15-16-aastased ja Eesti suve korral, kus ilm tihti külm, tuuline, vihmane (mitte nagu praegu!), ei saa ka jäätise müümisele kindel olla. Mittemüügitöö? Missugune? Lapsehoidmine? Transporditöö? Rohimine? Maasikate korjamine?? Tundub, et sihikindlust saab harjutada mitmel moel.

Mina hakkasin näiteks jooksmas käima. Sihikindel ma tavaliselt pole, jooksja pole ma kohe kindlasti! Aga mis parata, õde registreeris mu 5 km pikkusele jooksule juba maikuus ära ja nüüd äkki jõudis mulle kohale, et kui ma üle 50 meetri (jah, meetri, mitte kilomeetri!!) joosta ei jaksa, siis saab raske olema. Nüüd ma siis harjutangi, juba kolmandat päeva. No sest vaheldus kulub tegelt ära! Kooliasjadest lõviosa sai tehtud ja koolilastel on vaheaeg alanud, aga minul on üks suvetööline ja üks eksamilaps. Seega saan ikka peaaegu iga päev koolis käia (tundub, et tihemini kui kooliajal!) ja sahtleid, kappe, riiuleid koristada, töölehti rühmitada, aastakokkuvõtet klahvidest välja imeda ja kolleegidega vestelda.

Ma nägin eile su patsi, lippas mööda Riia tänavat, kiitis Kolleeg. Jalad VALUTAVAD, kohmasin vastuseks. Mulle ei meeldi jooksmine! Ma parem sõidaks rattaga, aga no maraton ootab mind juba vähem kui kahe nädala pärast.

Sellega siis inimesed tegelevadki, kui tundide ettevalmistusest aega üle jääb – endaga vaidlemisega:

• Mina – kas ma suudan 100 meetrit joosta?
• Mulle ei meeldi, et jälle üle paljude aastate ei saa ma trepist alla kõndida, sest lihased valutavad!
• Hea tunne, sain tõesti ühe kilomeetri korraga joostud, jeeeee! Kes oleks seda minust uskunud???! Igatahes mitte mina! Aga siiski!!
• Nüüd hakkangi kaks korda päevas jooksmas käima, kuni vähemalt 20 korda jooksnud olen enne maratoni!
• Mis maraton see ka on, kõigest 5 km, teised jooksevad seda nagunii 5 minutiga ja nimetavad seda ainult Jooksuks! (Mitte maratoniks, mida inimesed viimse hingetõmbeni jooksevad)
• Appi, nagunii ma jooksen valesti. Kas kand ei tohtinud maha minna? Või pidi maha minema? Appi, päris valus on mõlemal moel. Sääremarjad on hoopis valusad? Äkki see on normaalne?
• Mida need inimesed mööda kihutavates autodes küll nii aeglase tempo peale mõelda võivad? Hahaa, ei mõtle nad midagi, õnneks nad ju kihutavad. Ja korraks näitas automaatne kiirusemõõtja mulle 53 km tunnis, kuid ei, see vist ikka ei olnud minu kiirus… kahju….
• Huvitav, kas ma jõuan kunagi kodust nii kaugele joosta, et pehmemal rajal ka saaks jooksu proovida? Aga ei, see park on ju oma 600 meetri kaugusel mu kodust, pärast sinnajõudmist ja seal jooksmist ei jõuaks ma ju enam iial tagasi koju…
• Tegelikult ei olegi see jooksmine nii hull, kui ma arvasin. Äkki jõuan selle järgmise majani ka 8 meetri pärast?
• Oi jah, peaks laskma apteegis oma jooksu või jalatalla asendit analüüsida, et mis laadi jalanõusid selleks soetada. Aga nende vanade ketsidega on tunduvalt odavam, ma ostsin need juba 6 aasta eest ja siiani jooksevad! Aga uued jooksujalanõud maksaks mingi ….eeee….kõige vähem 80 eurot? Ma ei ole kunagi endale spordipoest botaseid ostnud. Ausalt. Lastele küll olen, aga tunduvalt odavamaid. Neid nimetati hoopis vabaajajalanõudeks…
• Ma olen kahe ja poole päeva peale juba kokku 8,1 km jooksnud! MINA!! Ma ei usu seda ise ka.
• Aga äkki mind naerdakse mu aeglase tempo peale seal välja? So what. Neil on naerdes raskem joosta. 😛
• Trennitüdruk tahtis ka jooksma tulla minuga. Isegi peale seda, kui ma tunnistasin, et ma ei jaksa joosta. Tema ka ei jaksa! No kui ta päriselt ka kaasa joosta prooviks, oleks küll tore. Ükskord umbes 8 aastat tagasi ma ju jooksin Karlovas Vanema tütrega. Iga tütrega siis näiteks üks kord iga 8 aasta tagant? Aaa, ei, Väikse Piiga järel jooksen ma ju niigi iga päev!

Eks näis, kas ma tõesti jõuan kunagi kahe nädalaga 5 km jooksmiseni. Soovijad võivad pöialt hoida, et mu sihikindlus areneks koos lihaste tekkimisega. Tegelikult olen valmistunud puhtalt enda pöialdega ka jooksma, sest enda jaoks ma seda ju hirmutavat jooksuasja teen. Oleks siis veel, et huntidega!

Pilt on pärit aadressilt http://www.faeriewood.com/Pages/Runningwithwolves.html