Remondist ja Läti Depo’st

Minimalistlikuga eluga oleme vaikselt juba ära harjunud, nüüd on põrandalauad tagasi pandud, põrandaplaadid peal ja värvilaigulised, sest seinad ja laed said värvitud.

Remondiga on üldselt nii, et läheb natuke kauem, kui sa ise teed ja selleks kuluvat aega arvutasid, aga kui lepid kellegi teisega kokku, kes peaks tulema ja osa tööd ära tegema s eest – et näiteks 5 päevase pahteldamise asemel saaks päeva-kahega tehtud, siis võib selguda, et sellega läheb üle nädala.

Meil läks, aga kuna polnud aega oodata, siis otsustasime, et suuremaid seinu ei pahtelda, kaarega seina lootsime pahtelda ja värvida, mitte tapeedistada, aga no lõpuks käisime ja ostsime tapeedi ära. Raha läheb remondi käigus ju nagunii rohkem kui plaanid – ükskõik, kas teed säästuremonti või kapitaalselt. On ju nii?

Kuna Tartus on küll ja küll ehituspoode – vähemalt 5 – käisime need läbi, vaatasime tapeedid ära, leidsime mõned meile sobivas hinnaklassis ka, aga kuna ükski polnud selline, millega nii mina kui Mees kohe suure rõõmuga  m õ l e m a d  nõus oleks olnud, siis ära ei ostnud igaks juhuks. Aga see maaler, kes meile korduvalt saabuda lubas ja kohapeal käis isegi kohta üle vaatamas, soovitas väga seda Depo poodi Lätis.

Kuna me olime vahepeal Mehega laagris – trennid + lasteaia põandal madratsid + koolisöökla hommiku- ja lõunasöögid, õhtused tantsupeod – siis peale laagripäevade lõppu olime üsna väsinud ja nagunii remonti edasi teha poleks jaksanud, nii me siis käisimegi pühapäeval seal Valmiera Depo’s. Õnneks leidsin Lipsukese blogist kena õpetuse, mida sealt oodata ja mida mitte, nii et sellest oli palju abi.

Meenutas Tartu Bauhoffi, tapeedivalik oli umbes sama suur, aga hinnad algasid tõesti umbes 1-2 eurost. Ja need olid ilusad tapeedid, mina oleks ühe 2-eurosega rahule jäänud, aga lõpuks võtsime siiski ühe, mis meile mõlemale peaaegu meeldis. Meeldimiseks oli vaja, et hind jääks alla 10 euro rulli kohta, sest meil on ühendatud kaks tuba, seega päris palju seinaruutmeetreid ja parketi me juba ostsime, põrandapinda oli ka palju ja ei tahtnud eelarvet päris lõhki ajada. Meeldimiseks oli muidugi vaja ka seda, et poleks lumivalge, et poleks päris siledapinnaline (kuna me krohvitud seinu päris siledaks ei ajanud), et poleks peeneid triipe, mis mitte päris loodi aetud seinte puhul Monki-silmadega inimestel südame pahaks ajaksid kokkujooksvate triipudega ja no midagi tumedat me ka ei tahtnud, et ruume väiksemaks teha.

Lõpuks saime sellise tapeedi, mis meenutas kahtlaselt palju seda, mis siin enne seinte peal oli. 😀 Aga lapsed aitasid selle vana tapeedi meil maha võtta – õigemini kõik 3 kihti sellest maha võtta, nii et sellele läks terve päev, kuigi põrandalaudade ülesvõtmise järel olime osa tapeedist juba seina küljest eraldanud. Mina alustasin ja lapsed tahtsid rekordeid saada, selles mõttes, et kes kõige suurema jupi tapeedist lahti saab ühe ropsuga, saab rekordi. Tegelikult aitasid lapsed ka põrandalaudade alt seda liiva välja tassida ämbritega, mida meie Mehega ämbritesse kühveldasime – mina võtsin väiksemad ämbrid, siis jaksasin mina neid tassida ja keskmised lapsed ka.

Siis, kui tapeeti veel oli, aga põrandat suurt mitte. Enamus liiva on põranda alt juba lahkunud.

Suure toa alt saime 3 kärutäit liiva-kruusa minema veetud, aga seekord konte sealt seest vastu ei tulnud. Luud tulid vist üle-eelmine aasta lastetoa põrandalaudade alt. Igatahes olime iga õhtu nii väsinud, et lugesime Mehega kahekesi lastetoa diivanil Apteeke Melchiori uut raamatut, pead koos, kuni lapsed magama jäid. Üldiselt on hea kahekesi sama raamatut lugeda, mis sellest, et lugemiskiirus on erinev – sellega harjub. Aga seekordne lugu oli päris kõhe, lõpus ikkagi õudne ka. Ma neid eelmisi pole lugenud.

Meil ongi tavaliselt nii, et iga aasta jõuame heal juhul ühe toa tehtud, eelmine aasta läks suvi vannitoa ehitamisele ja enne seda on veel 2 tuba tehtud. Kööki tegime ainult pooleldi, ilma põrandat soojustamata, s.t. värvisime seinad üle, kui köögimööbel kulunud tapeedi taustal väga silma riivama hakkas. No ja siis pidime juba lae ka värvima. Aga eks köök on kannatlik.

Tapeedi koorimine on tehtud! Seinakontakte on kuidagi palju?

Väiksed lapsed aitasid ka natuke tapeeti maha võtta (peale kokkuleppeid, et me samu võtteid teiste tubade tapeetidega ei rakenda, kuigi see võib lõbus olla), aga üldiselt on nemad minimalistlikust elust kuidagi kõrvale jäänud, sest kõik ülemisele korrusele tassitud lauamängud, legod ja nukunõud-mööbel-nukud on korruse üle võtnud. Kui me Depo’st tagasi tulime, siis ma koristasin seal küll, aga puhtas ja korras ruumis on ju erakordselt hea mängida. Nüüd ma paar päeva sinna üles minna pole eriti julgenud, aga küllap ma ükskord tembutan jälle. 🙂

Deposse sõitis Tartust umbes 2 tundi, ilmselt sõltub liiklusest ka, kas on 8-autoline haagismajade kolonn ka tee peal või selle asemel näiteks rekkad. Meie võtsime kaasa ainult Väikse Piiga, kes on harilik 4-aastane ja reisib oma kahe kassiga (kumbki oma korvis), poniraamatu ja käekotiga, milles on 8 mudelautot. Kohapeale poodi olin kaasa võtnud võileiva, soolaseid küpsiseid ja mõned lagritsakommid, mida siis iga natukese aja tagant, kui ta ära tüdines, preemiaks sain jagada. Komme jäi üle, võileib sai ainult pooleldi söödud, küpsiseid ei kulunud üldse, sest meil läks poes vähem kui poolteist tundi koos kassast läbi tulekuga. Kassast saime küsimise peale tasuta selle Depo kaardi ja hinnad olid sellega tõesti soodsamad, s.t. see paarieurone tapeet, mis mulle enne meeldis, oleks maksnud kaardita 6.85/rull.

Kärusid oli seal kahte sorti, ühte sai panna lapse istuma, mõlemad variandid nõudsid münti. Loomulikult müüdi seal juba ka koolikaupu, nii et ma ostsin 4 lahedat suurt pintslit, paar vihikut (neid ma ostan nagunii jooksvalt aastaringselt, sest mulle meeldivad ilusate piltidega kaustikud ja teiseks ei kulu siis augustis peaaegu mingeid summasid kooliasjadele), ühe suure pildiraami (umbes A3-le) 4 euro eest, sest üks mu pilt on juba paar aastat raamitu. Tegelikult oleks ka odavamalt saanud, aga see 4-eurone oli ilusama servaga.

Keraamilised plaadid sauna jaoks olime juba juulis ära ostnud K-Rautast 4.99-ga, Depo’s olid samasugused 4.30. Mis seal olid odavamad, olid näiteks laminaatparketid – päris mitmeid 3-euroseid oli, 4-euroseid ka, Eestis vist olen kõige odavamaid näinud 6 euroga. Kusjuures Lätis Valmieras pidi neil ikkagi väike pood olema, ilmselt Riia pool on suurem valik, aga me ei viitsinud nii kaua ka sõita, pealegi tapeedihind koos kütusega… 🙂

Liimpuiduplaate oli ka suurem värvivalik kui meil. Hindu ei mäleta, aga Mees pildistas. Elektriasju ei vaadanud üldse, valisime oma tapeedid välja, ostsime ära ja hakkasime tagasi sõitma. Saime Valdeko’s süüa ka, see oli bistroo, kus osad lauad olid väljas ja sai vaadata jäneseid ja lambaid, liivakast ja mingid autod olid ka, aga kas elektriautod või kartautod a kas raha eest või mitte, seda ma ei tea. Mini-külakiik oli ka, millega Piiga kiikus. Liivakastis sai tasuta vaadata, kuidas 1-euro maksnud laps koppa juhtida püüdis. Piiga nimelt polnud näljane ja meie olime lootnud, et kui ta sööb, jääb tagasisõiduks magama. Õnneks jäi ta ikkagi magama.

Seinad on krunditud ja lagi üle värvitud, aga aknapõsed ja radiaatorid ootavad oma aega, tapeedil pole rambipalavikku tulnud, sest teda siin veel ei esine.

Aga jah, nüüd on meil ka seinad krunditud ja laed 2x üle värvitud, tundub hea mõte enne tapeeti väike remondipaus teha. Pesin eile lambidki üle, mille Mees alla võttis, sest laes olid need halliks ja karvaseks muutunud. Sõbranna juba hoiatas mind, et ma lampidega õrn oleksin, tema oli ka matti tooni lambid ükskord ilusti puhtaks pesnud. Peale seda polnud need enam matid, vaid ilusad säravpuhtad ja läbipaistvad. 🙂

Oh, ma tahaks veel sellist tantsimisega laagrit, ainult et siis ma ei võtaks baikatekke kaasa, et öösel surnuks külmuda soojale Eesti suvele lootma jäädes, vaid magamiskoti. Telgiga pole me nii mitu aastat enam lastega Kassinurmel ega mujal käinud, et hommikune enne päiksetõusu külmus oli mul täiesti ununenud. Oleks ainult, et see august nüüd veel kestaks ja kestaks… 🙂

Kaheksajalalõke ja väljakutse

Palun vabandust, ma pole ammu kirjutanud, kuigi mõtteid on olnud. Kevad on sel aastal sama kiire olnud kui tavaliselt – eelmisel kevadel tegelesin kogemusnõustamisega töö ja kodu kõrvalt ja sain lõpuks tunnistuse, see kevad olen hoopis ühe MTÜ heaks palju oma aega andnud – ehk siis kirjadele vastanud, palju aega facebooki arutelus osalenud ja aegajalt närve kulutanud, aga ka sellega on nüüd rahulikumaks minemas, arvasin ma. Tegelikult ei ole, aga eks ka sellega harjub. Veebruarist alustatud tantsukursus sai ka mai lõpus läbi, nüüd on isegi töö mõneks ajaks läbi ja suvi tuli.

Enne jaanipäeva oli nagu ikka palju sebimist, sest juunis olid koolis eksamid ja konsultatsioonid ja me kõik tormasime muudkui ringi, kuni selgus, et läheme jaanipäevaks ikkagi oma Saaremaale. Me oleme vist päris palju jaane ja uusaastaid seal olnud, jaane ikkagi rohkem, sest need külmad ja vihmased mereäärsed hetked, kui peab keset suve lastele kindad kätte tõmbama, ei unune. 🙂

Saaremaal saime nüüd olla ainult 4 lapsega, sest Vanim Laps on parajasti oma esimesel Euroopa tuuril seiklemas ja saadab meile järjejutuna tekstisõnumeid oma seiklustest 8 km/h liiklusega kiirteel ja Amsterdami majadest ja muuseumidest. Neil sajab ka vihma.

Seekord oli jaanilaupäeval vähemalt esialgu nii soe, et päeval sai isegi päevitada õue peal raamatut lugedes. Väga hea raamat on, Caroline Myss Invisible Acts of Power. Aegajalt pean mõne sõna tõlkima, aga üldiselt kergelt loetav. Ma olen seda vahelduva eduga juba mitu nädalat lugenud ja kotis kaasa tassinud haiglasse, autoparandusse ja lõpueksamile, sest võõrkeeles lugemine võtab mul aega, eriti kui peab sisu üle mõtlema. Kindle’s olevaid raamatuid ma olen küll kõvasti lugenud inglise keeles, aga seal on mul pigem need raamatud, mida ma loen natuke ja siis tegutsen nende peale mõeldes või siis loen neid, millesse pikalt süvenema ei pea, sest need on ainult mõtete kõrvalejuhtimiseks ja vahelduseks.

Seekord olid meil mereäärne lõke kaheksajalgadest. Tegelikult küll erinevatest puujuurtest, aga põledes tundus, nagu oleks üks suur kuhi kaheksajalgu leekides. Kände koos harali juurikatega väga tihedalt kokku pakkida ei aa, pealegi oli meie mereäärses kandis pikalt kuiv olnud, nii et lõke sai õhuline ja põles erakordselt kiiresti – umbes 20 minutiga – kolmemeetrisest meetriseks.

See känd seal eemal on umbes 1,5 meetri kõrgune, lapsed pidid sinna peale ronimiseks päris palju vaeva nägema.

Kaheksajalgadega lõke

Väljajuuritud kände oli ka tagavaraks nii palju, et lõke pidas ikka tunde vastu, ainult lapsed ei saanud vahukomme grillida, kuna lõkke lähedal oli niiiiiii palav. Üle jõe tegid naabrid oma kadakalõket, kuhu kuivanud kadakaid ainult ühekaupa lisada sai, sest sädemeid lendas kärinal igas suunas. Naabrite lõke oli madalam ja seal sai vahukommid lõpuni grillida, lisaks said välejalgsemad üle lõkke hüpata. Meie väiksematel tikkus uni peale ja nad läksid vanaisaga meie lõkke juurde tagasi ja said enne meid koju. Meiegi läksime Mehe ja Trennitüdrukuga neile varsti järgi, nii et magama väga hilja ei saanudki – nemad vähemalt.

 

Mina olin jaanilaupäeva hommikul ju kohvi joonud üle poole aasta – sest meie Saaremaa kodus on lihtsalt niiii mõnus traditsioon armsate inimestega hommikul köögis istuda ja hommikusöögi kõrvale üks kohvi juua. Millest tulenes see, et kui teised kõik nohinal magama jäid ja jaaniöö hommiku suunas tiksus, keerasin mina veel 2-3 tundi külge ja olin täiesti ärkvel, sest no ei mingit und. Novembris kohvi maha jättes ma algul ei tundnud, et sellest midagi oluliselt muutunud oleks – jah, algul pidin hommikul sooja joogi joomise harjumuse tõttu teed jooma, aga pikapeale piisas vee joomisest, aga nüüd sain aru, et keha on seda ilma kohvita elu ikka tõsiselt nautinud. Võtsin ühe nerheeli tableti (laste halbade unenägude peletusrohi) lõpuks sisse ja suutsin kella kaheksani magada! Nii hea oli. 😀

Seekord me kauemaks Sõrve säärele jääda ei saanud, sest minu suguvõsa rahvas pidas suvist kolmiksünnipäeva Tilleoru matkarajal. Mandrile tagasisõidu ajal lootsime ainult, et auto vastu peab, kuna ta on hakanud vanaduse märke ilmutama ja värskelt enne Saaremaale minekut olin käinud küünlaid vahetamas autol, aga selgus, et jamad püsisid ja auto kippus perutama ja vähimagi pingutuse korral hingeldama. Saarel olles sõitsime nii vähe kui võimalik, sest teadagi – kui auto võõras kohas pühade ajal katki läheb, on häda käes. Õnneks oli auto vastutulelik, lootuses, et ma kohe peale pühi helistan uuesti parandusse.

Paar kuud tagasi pidasime umbes sama rahvaga mu vennalaste kevadisi sünnipäevi Valgesoo matkarajal, aga see oli selline pooletunnine jalutuskõik. Seekordne Tilleoru rada oli pikem ja mitmekesisem, natuke oli laudteed, pikalt metsa all ja heina sees jalutamist ja tooni andsid puujuured, allikad ja väiksed mudased kohakesed. Allikad olid nunnud nagu allikad ikka. Sünnipäevapiknikuks sõitsime Palojärve äärde, see oli umbes 8 km eemal, aga palju mugavam pikniku pidamiseks kui Maanteemuuseumi parkla, kust Tilleoru matkarada algas. Sääski jätkus nii Saaremaale kui Võrumaale, mõned lapsed on meil magusama verega kui teised, need osutusid täpilisemaks kui teised lapsed. Pärast tegime kodus puugiotsinguid, õnneks tulemusteta.

Täna kodus ärkasin vara, mõtlesin koristama hakata, puhastasin ära tühja külmkapi riiulid (reisilt tuleku rõõmud!) ja püüdsin arvutada, kuidas 250 asjast vabanemise väljakutse edeneb. Ükskord eelmisel aastal ma kirjutasin sellest 500-väljakutsest, nüüd õega mõtlesime, et peaks jälle tegema. Minu Õde arvas, et piisab, kui 250 üleliigset asjagi ära visatud või ära antud saaks, aga paraku pole me vist kumbki suurte tegudeni jõudnud. Mina olen ära andnud mõned orhideed (naabrile), harvendanud rattaparki keldris passinute arvelt (peamiselt väikeste laste omi), tagastanud paar kotitäit puslesid ja lauamänge sõbrannale, natuke lasteriideid tuttavatele ja Tartu Pereliitu, üleliigset voodipesu (viisin Saaremaale) ja ikka ei paista kusagilt, et midagi vähenenud oleks… Sest suures toas laiutavad värskelt mängimiseks välja otsitud duplolegod (lapsed jõudsid peale 4 äraoldud päeva lõpuks ometi koju ja tormasid duplokastide kallale!), on suured paberite ja mappide kuhjad mappide riiulis, sest ma otsisin autoparanduspaberite mappi ja mõned kangad, millest ma kohe, kuu-kaks tagasi seelikut õmmelda tahtsin…

Noh, kes võtab minuga 250 challenge’st osa?? Ainult mõned viimased laulupeoliste-tantsupeoliste pärjad on mul veel välja jagada, autoparandusse helistada ja siis saangi pihta hakata!! Suvi on nüüd ametlikult saabunud, s.t. varsti hakkame me suure toa põrandat üles võtma ja see on suurepärane võimalus seismajäänud asjadest lahti laskmiseks, sest siis on remondi ajaks vähem asju hoiustada.

Kes teist veel sellesuvisele remondile loodab?

Jälle üks kevadine kips

Käes on see aeg kevadest, kus toimub Sebimine suure algustähega. Lasteaia ja kooli emadepäevapeod, lasteaiaõpetajate kingitused. Maratonid, kevadlaadad, kooliaastaga ühele poole saamine, viimased pingutused eksamiteks, kevadised sünnipäevalapsed, talgud, palju toredaid (õues) üritusi.

Ja kodu, kuhu küll iga päev jõuab, aga suurt aega peale söömise ja magamise ja pesupesemise nagu polegi. Koduaed ka – ilus roheline on juba väljas küll, aga juba varsti, ma kardan, tahavad naadid aknale koputada, sest peenraligi pole ma jõudnud. Õnneks on peenra all meie aiast ainult väike osa, nii et need naadid peavad veel pingutama, kui aknani jõuda tahavad. Teiseks pole ju vihma olnud ja maa on kõva. Küll see vihmgi tuleb.

Meil on üks uus kipsjalg ka! Käis esinemas, maandus ühele jalale natuke valesti ja jalg läks kahekorra. Treener tõi ta kenasti peale esinemist koju, sest mina olin osade ülejäänutega laste maratonil, Trennitüdruk oli ka maratonile registreeritud, aga mis parata. Paari aasta eest ta sai maratonipäeva kipsi ka.

Kodus hoidis Trennitüdruk jalal külmakotti peal, aga valus oli ikka. Käis veel saunas meiega, mina tegin omast arust nalja, et kindlasti tuleb tal ka käia, et puhtaks pesta, enne kui kipsi pannakse. Peale sauna õhtul kell 8 läksime siis traumapunkti, pandigi kipsi. Ei olnud tavaline hüppeliigese väänamine, mida tavaliselt ette tuleb, kuna paistes koht oli hüppeliigesest rohkem jalalaba poole, nii et siis pöialuumurd.

EMO-s oli palju rahvast, nagu laupäevaõhtul ikka – ühe grupi moodustasid tööriietega inimesed (oli näha tunkesid ja erinevaid värviplekkidega tööriideid), teise grupi moodustasid spordiriietega inimesed (jalkapoisid ja jooksuriietega lapsed), nagu alati oli kohal ka kinniseotud peaga verine purjus inimene, kes kiirabile teatas, et tema läheb igatahes minema, temal pole vaja siin olla; aga ratastoolist tegelikult ei tõusnud ning minema ei jalutanud. Tavalisi murelikke inimesi oli ka. Meil Trennitüdrukuga olid raamatud kaasas, aga seekord läks üsna ruttu, poolteist tundi registratuuri sisse ja väljajalutamise vahel on laupäevaõhtu kohta päris hästi.  Kui kohale tulles oli enne meid umbes 6 inimest, siis peale meid oli jälle ~ 8 inimest. Inimesed võtsid viimaseid “suveilmu” tõsiselt!

Tegelikult oli nii hea, et oli ette teada, et sellest nädalast lähevad ilmad jahedamaks, sest siis olid kõik motiveeritud võimalikult palju õues tegutsema. Neljapäeval käisime lastega prügikoristustalgutel, reedel käisin heateo jooksul, laupäeval oli laste maraton ja pühapäeval käisime Karilatsi talurahvamuuseumis emadepäeva üritusel. Iga päeva õhtuks olen olnud näost hõõguvroosa, õnneks pole nahka veel maha tulnud. Järgmiseks hommikuks on roosa kadunud ja peab otsast peale hakkama. 🙂

Nüüd siis selle nädala 2 ülejäänud emadepäevapidu, kolmas oli eile ära; 2 erineva õhtu laste sünnipäeva, palju kiireid kooliasju ja siis äkki tuleb tore laupäev!

Eile lubasin Trennitüdrukul koolist koju jääda, kuna treppidest üles-alla kargutamine on veel harjumatu. Pean kiitma – traumapunkt nii palju arenenud, et enam ei öelda, et jala peale toetuda ei tohi, aga ainult autoni võite ratastoolis minna, edasi vaadake ise, kuidas linnapealt kargud saate nädalavahetusel! Nüüd tehakse traumakas kenasti kipsipaneku järel karkude kasutamise leping, kus on kirjas, kuhu tuleb kargud tagastada ja rendihinnad. 4 nädala kargupaari rent on umbes 4 eurot, vähema aja eest vähem raha ei võeta. Oli võimalus isegi siniste ja roheliste karkude vahel valida! Trennitüdruk soovis loomulikult siniseid.

Ega see kerge talle siiski pole. Käed hakkavad õhtuks valutama karkude hoidmisest, isegi jalg valutab vahepeal ja kipsi sees on kand ära hõõrdunud, aga midagi teha ka ei ole kahjuks. Täna tahtis ta siiski kooli minna, viisin siis autoga. Kui kodus on paari korruse vahel vaja treppidest käia, siis koolis on korruseid vähemalt 3. Kõige raskem on trepist alla tulek – jala peale toetuda ei tohi,  pepuli laskuda ka koolis ei saa, aega läheb ka palju. Ei tea, mis sellest söögivahetunnist saab, aga ehk keegi sõpradest ikka aitab teda, sest kahe karguga, kandik hambus… no ei tundu reaalne. Tegelikult ta Karilatsi väliüritusel proovis joogitops näpus oma kohale tagasi hüpelda karkudega, aga ega siis polnud vist suurt midagi enam juua sealt topsi seest. Teavitasin teda võimalusest, et kui keset koolipäeva väga hulluks läheb, võib järele kutsuda mind.

Nüüd ootavad mind ees selle nädala ainsa vaba päeva erinevad võimalused: kiiresti palju tööasju teha, kiiresti palju peenart rohida või siis kodu koristada. Arvatavasti lähen hoopis natukeseks magama, sest Väike Piiga nägi öösel halba und ja me olime hommikuks sama väsinud kui tema, aga meie mehega ei karjunud lasteaeda minnes. Puhanud peast on vast rohkem kevade tunne neljale soojakraadile vaatamata. 🙂

Mõttepaus

Nii, ei tulnudki uut lund maha. Imelik. Hakkasingi juba sügisega ära harjuma ja talve tulek tundus peaaegu et loogiline.

Tegelikult paistab, et loogilise asemel on lihtsam olla kinni automaatses rutiinis. Et teen neid asju, mis tavaliselt – tööd, lasteaeda, sööki, vahepeal NAGU midagi muud ka vahelduseks, aga kui püüan meenutada, mida muud ma siis tegin, ei tule midagi meelde. Siiski – eelmisel laupäval käisin Tallinnas. Korraks. Kellegi teise autoga sinna ja tagasi ja erilist elamust ei saanud. Mingi päev jooksin 10ks minutiks Abakhani (kesklinnas parkimine seab omad piirid!) ja otsisin uue sinise-valgekirju seelikuriide ning sobivast materjalist voodririide, aga seelikuni pole jõudnud. Plaanisin soojenduseks kardinariidest puuviljakotte õmmelda, sest need on ju nii lihtsad ja saavad kiirelt valmis – aga ei. Millegipärast jätkub hoopis palju energiat niisama istumiseks või pikutamiseks.

Inimesed tegid erinevaid toidu- ja kaalupostitusi. Noogutasin. Tõuseb jah see kaal, mis parata. Hakkasime Mehega veebruarist kord nädalas tantsukursustel käima – kaalu see küll ei häiri, kuna ilmad on sellised, et väga ei kisu aktiivselt jooksma ja hüppama. Isegi kui mu plaanid “toarattaga” sõita on täitsa olemas, siis tegudeni jõuan miskipärast ainult paar korda nädalas. Jah, eks ma söögiga hoian ka tagasi, aga mu organism on võtnud mõtlemispausi.

Mõtlemispaus on tegelikult hea, sest siis saab mõelda, mida ma tegelikult teha tahaks, aga kahjuks pole me organismiga neid mõttepause sünkroniseerinud. Mina jooksen oma oravarattal üle erinevate tõkete, umbes et Oo, teeks loodusnädala jaoks ägedad viktoriiniküsimused, mõtlen kõik ise välja, sest muidu pole minu jaoks piisavalt põnev;

auto ei tee enam võtmepuldist vajutamise peale teist nägugi, ukse avamisest rääkimata, uus patarei ka ei aidanud, peab vist ikka autoparandusse minema,

kaks väiksemat jälle köhivad, aga keegi peaks meeles pidama neile rohtu anda tihemini kui kord päevas;

Aaa jaaa, mul oli ju sünnipäev, tahaks sünnipäeva teha sõpradega! Aga millal? Kõigil on vist kole kiire? Oi, juba ongi nädal möödas… ei, poolteist… tagantjärele on vist imelik kutsuda? Hmm, teengi sünnipäeva siis, kui on rohkem aega!

Aga nii ma mõtlen vist iga aasta, sest ma enam ei mäletagi, millal ma viimati pidasin sünnipäeva, no et ükskord sõitsime kartautodega sisekardirajal ja ükskord me käisime Minu Õe ja kursaõe E-ga Otepää seikluspargis ja oli hirmus äge, rõhk sõnal “hirmus”, sest seal tuli mingi köiega kuhugi lahtisesse võrku hüpata ja mina ei tahtnud. Aga muud moodi ka ei saanud, nii et lõpuks ma siis hüppasingi ja midagi ei juhtunud. SuureSilmaline Hirm oli lihtsalt.

Aias kõikidel peenardel kasvavad juba asjad. Eelmise aasta kasti-maasikapeenral kasvavad sügisel istutatud puškiiniad (nii oli sibulapaki peale kirjutatud) ja paar tulbihakatist (maasikad parajasti olesklevad niisama, väga ei ole kasvu märgata, ma ka siis segama ei hakanud), päris lillepeenral kasvavad lumikellukesemätastega võidu ilusad rohelised lehed. Neid nimetatakse ka sügiskrookusteks, ehkki ma esimesel aastal siin elades kutsusin neid Kevadpettumuse Tekitajateks. Et kevadel olid ilusad, rohelised, järjest pikemad, aga õitsema ei läinudki, läksid koledaks ja teod plaksutasid neile ja sõid kõhu täis. Et sügisel samadesse kohtadesse mõned üksikud sügiskrookused ilmusid, seda ma peaaegu ei märganudki. Vähemalt järgmistel kevadetel olen neile noogutanud ja tean, et peale ilusa rohelise värvi ei eelda ma neilt midagi.

Naadid kasvavad ka. Piparmündid oma pikkade risoomisega on veel kaugemale lillepeenrasse hüpanud, igatahes kaevates tuli hästi lõhnavate lehepungadega piparmündivõsusid nähtavale kahe meetri kaugusel sellest kohast, kuhu mina neile soovitusliku istekoha andsin. Aga me mängime juba mitu aastat seda ringmängu, et nad iga kevad mind oma kasukohaga üllatada püüavad, nii et seekord ma ka enam muud ei teinud peale neile noogutamise. Peavad rohkem pingutama!

Kallis Mees tõmbas üleliigsed vaarikad välja. Kui me siia kolisime, siis meil vaarikaid ei kasvanud, naabritel aga küll. Eelmise suve seisuga kasvas meil vaarikaid vähemalt kuues eri puhmas eri aianurkades (meil on rohkem kui nelinurkne aed järelikult). Aga kui vaarikad nõuks võtavad inimestele silmatorkamise ja võsastumise, eriti sellisel aastal, kui kõik noored võsud midagi ei kanna, siis on tüütu. Samas on iga väikese linnaaia puhul ka see võimalus, et varjulisi kohti on palju ja ei oska neisse midagi kasvama panna, aga loodus ei salli tühja kohta ja külvab sinna käbedalt naate ja näiteks vaarikaid, sest ise sa ju ei otsustanud mõne varjutaime kasuks. Siis vaarikad seal põevad, nagu ka mustsõstrad, et nagu Kui kehv muld! ja Kui pime siin on!! ja ongi kõik rahulolematud.

Õunapuud lõikasime ka kiilamaks ja Trennitüdruk, kes koos Vanema Pojaga oksi ära korjama pidi, otsustas osa ilusaid õunapuuvõsusid onni tegemiseks kõrvale panna. Või pidid nad vibusid tegema, ma ka ei mäleta. Loomulikult passivad need õunavitsad niisama kiigupuu küljes ega ole onniks arenenud, vibudeni nad ilmselt ei jõuagi, sest jugapuid meil ju aias ei kasva ja häid vibusid teevad Robin Hoodid ikka jugapuust. Siis õied ka ei sega vibutamist. 😛

Ma avastasin ühe oma mõttepausi ajal, et ma olen endale loonud pettekujutluse, et ega ma midagi eriti ei karda. Natuke selle teema kallal urgitsedes sain aru, et kardan ikka küll ja palju rohkem kui varem. Mind ootas ees umbes saja võõra inimesega kohtumine ja kuigi mul oli seal ette nähtud passiivne roll, ei tundnud ma ikka elevust, et oh, läheks ja teeks ja kohtuks ja küll oleks mõnus! Hakkan vist vanaks jääma. Parema meelega oleks tõesti kodus olnud ja vaikselt tugitoolis raamatut lugenud või maganud. 🙂

Nii et peab ikkagi midagi ette võtma ja end liigutama. Tegema neid asju, mida rutiin ette ei näe, aga tahaks teha. Nooremale Pojale auru tegema ja Mukaltini söötma, kilekottide asenduseks puuviljakotte õmblema, täna külla saabuvate Väikese Piiga sõbrannadega munadeasju valmistama. Kas nüüd just habemeajamisvahu abiga, ei tea, igatahes oli see huvitav idee. Looduse teemaliste küsimustega viktoriini 25 küsimust + ühe lisaküsimuse sain juba valmis ja jäin väga rahule, kui viktoriin järgmine nädal ära on, võin jagada, saate ka oma teadmisi proovile panna!

Nimekirja ma ei pane seelikute õmblemist, sest võiks hoopis kleidi teha. Ise välja mõeldud lõikega, muud ma ei oska, sest saladuskatte all võin öelda, et lõigete järgi ma ei oska. Või on see mugavus? Pinteresti järgi paistab ilma lõigeteta asjade tegemine ka imelihtne, hihihii. Küllap see tuleb sama põnev kui viktoriiniküsimused, kui see ainult valmis tehtud ka saaks! Peab ainult rohkem päikest tellima, natuke mango-kaerahelbe-kookoshelbeputru sööma jõhvikatega ja siis on kohe näha, et kevadise ilmaga läheb kõik palju mõnusamini! 🙂

Mangopüree + kaerahelbed + kookoshelbed + mõned jõhvikad ja 3 tunniks aknalauale valmima jätta. Mmmm!

Sünteetiline bioloogia ja riiulid

Vahepeal on jälle kiiremad ajad olnud. Olen saanud targemaks, sest sattusin konverentsile, kus olid nii põnevad ettekanded. Puude parasiitidest, taimede tekitatavast meeletust kogusest CO2-st ja reisimeditsiinist. Siis kõige peale veel poolteist tundi sünteetilist bioloogiat, mis mingil hetkel ulmeraamatute teooriat meenutama hakkas. No et küllap 50 aasta pärast seisavad kõik inimesed sabas, et endal jalgu ära amputeerida lasta, sest tehisjalad on selle aja peale nii viimseni timmitud ja juba ka pisut odavamaks läinud, et eelised tavaliste “vanakooli jalgade” ees on mäekõrgused. No ja kuna inimese genoomi saab sisse häkkida ja ümber programmeerida, siis seda peakski tegema, sest mida muud meil üle jääb? Kui on võimalik luua vähikindel või haiguste kindel inimene, tuleb ära teha, onju?

Kõrva jäi kraapima ainult see põhimõte, et kõik inimese heaks. Mitte looduse. Sest noh, kohe peame ju muudele planeetidele ka kolima, maakera saab otsa ja meid on nii palju, et lausa mitmele planeedile peab kolima, kui me sinna sobivad värgid (hapnikuga keskkonna) sünteesime paarikümne aastaga. Kui varem pidid hiinlased oma põllul malaariaravimi jaoks taimi kasvatama, siis nüüd teeme selle pärmi abil ära, tööstuslikus mahus, siis maailmaturul hind ei kõigu enam.

Nägin esimest korda elus esinemas päris akadeemikut. See oli võimas kogemus. Ta oskas päriselt ka ettekannet teha, ilma slaidi-karaoke formaati minemata (siin on mu slaidid, näete isegi, ja nüüd ma loen selle teksti teile sõna-sõnalt ette), valdas tõesti teemat ja huvitav oli ka. Jõudsin jooksupealt umbes 8 lehekülge märkmeid ka teha. Muude ettekannete ajal jõudsin salli valmis kududa, serva üle heegeldada ja täna ära kinkida. Korda läks.

Sokid on juures ainult mõõdupuuks.

Jõudsin TED Talki kuulata asjade tegemise edasilükkamisest – lihtne, lühike, lõbus ja lööv. Kokkuvõte oli Tim Urbanil natuke hämmastav, aga loogiline, kui järele mõelda – et kõik lükkavad tegelikult teatud asju edasi. Kui mitte neid, millel tähtaeg kukub, siis näiteks neid, millel pole tähtaega – oma tervis, ammu igatsetud hobiga alustamine või aeg perega. Mulle meeldisid need slaidid ka seal taustaks, kuidas töötab edasilükkaja aju ja kuidas tavalise inimese aju. Ta oli ikka asjale päris hästi pihta saanud. Kui keegi tahab oma elust veerand tundi selle mehe kuulamisele-vaatamisele kulutada, siis link on siin.

Siis kuulasin veel, kuidas suhelda inimestega, kui sa nendega eriarvamusel oled, see oli ka õpetlik, tuletas meelde neid asju, mida peaks teadma, aga mille vastu iga päev eksin vist. Celeste Headlee rääkis 11 minutiga 10 ways to have better communication ehk siis sellest, mis hakkab tasapisi haruldaseks muutuma. Mul oli jalgrattaga toas sõitmisele lihtsalt mingit rääkivat tausta vaja. 🙂

Siis tegin veel riiuliga trikki. Algul oli raamaturiiul selline täissöönud variant, siis korraks kõhnade ja veidi kaardus ribidega ja pärast oli jälle raamatutega riiul.

    

Aga pärast olid värvid juba vahetunud…

Tegelikult on harilike raamatute riiulisse mahutamine üks õudne töö mitmel põhjusel – kõik on ju erineva kaanevärvi (või kui värv on sama, siis pealkirja font ja asukoht on erinevates kohtades), kõrguse, formaadi ja teemaga… Väljavõtmine käis muidugi kiiresti, sipsti laua peale kuhjade kaupa – aga tagasipaneku ajal leidsin umbes 50 raamatut, mida oleksin tahtnud kohe lugema hakata. Tõsiselt ka! Osa muidugi sorteerisin välja, need ootavad kahjuks laua peal edasi, kuna homme olen olümpiaadil ja raamatud peavad ootama, mis neist saab.

Meil oleks vaja selliseid raamaturiiuleid, mille riiulid ei painduks kaarekujuliseks. Ei tea, kas need Ikea Billyd on paksemast materjalist kui need tavalised 15-17 millimeetrise läbimõõduga riiulid, mis meil kodus on? Hinna järgi kahtlustan, et mitte?

Teised pereliikmed olid koju jõudes siiski natuke ehmunud. Mine tea, äkki pean fantaasiakirjanduse siiski tagasi tema riiulisse kolima, kuna minu kirjud raamatud näevad ka musta värvi riiulis endiselt kirjud välja. Ülejäänud neli raamaturiiulit on hirmuga ootel. Nüüd on ainult see raske koht, missugust raamatut homseks lugemiseks kaasa võtta? 🙂

Jaanuari jõululaudlina

Jaanuar juba jookseb ja mul on tunne, nagu oleksin ma rongist maha jäänud, sest mina küll joosta ei viitsi hetkel. Olen täiesti rahul sellega, kui mõnikord saab midagi tehtud ja kui lapsed on enam-vähem terved. Väiksematel on vahelduva eduga küll taskurätti või köharohtu vaja, aga sagedusega iga nädal, mitte iga päev, nii et on isegi hästi läinud.

Meil toimus selline suursündmus, et Trennitüdruk oli haige ja sai 2 päeva koolist puududa. Uskumatu õnn! Muidu kuuleme ainult torisemist, et teised-saavad-alati-puududa ja miks-mina-kunagi-haigeks-ei-jää. Aga nüüd, hurraa, üle mitme aasta – väike palavik!

Mina kahtlustan, et nende jalgsi või bussiga trennis ja koolis käivate lastega ongi nii. Et mõnikord võibki külmetada, kui väljas on -5 ja tuulekülm -15 nagu eile, aga üldjuhul on sellised lapsed ikka puruterved. Väga hea, kui muude lastega on ka nii. Lasteaialastega päris nii pole, aga viimastes rühmades puuduvad ka lapsed vähem.

Koolis on saabumas veerandilõpp! Siiski on seekord kõik üsna rahulikud. Ei tea, kas õpilastel on jõuluvaheajast jäänud rammestus või nad pole veel avastanud, et kellel jooksvate hinnete sees X-id, need veerandihinnet ei saa. Järgmine nädal paistab.

Avastasin Konsumist (koobist on nagu imelik öelda, pole veel Coobistunud mu mõistus) kirssidega puuviljaleiva. Kuna keegi polnud seda eelmisel päeval vist poes märganud, oli see üpriski alahinnatud ja torkas mulle silma, muidu poleks mina ka ilmselt märganud. See oli kohutavalt üllatavalt hea maitsega ja sai väga kiiresti otsa. Minu innukuse peale tahtsid kõik teised ka proovida ja poole tunniga oligi kirsileib otsas. Kui kunagi veel näen, ostan kindlasti, aga otsinguga leidsin ainult selle, et tegu on Eesti Pagari jõululeivaga, mis võitis 2016 jõulutoodetest ühe pagaritoodete auhinna. Võib-olla nad ei saagi seda enne novembrit toota?

Kirssidega on mul selline suhe, et hea meelega muudkui sööks neid. Kahjuks talvel kulub enamus kirsi-arooniamahla köharohutilkade sissesöötmiseks, külmutatud kirsid pole aga päris sulanud peast söödavad, siis talvel mul ongi kirsipuudus. Õnneks saan ma seda taldrikuga leevendada, sest minu taldrik on meil ainuke kirssidega taldrik ja ma näen seda iga päev. 🙂

Teine minu lemmik on Polli astelpajumahl, sain kingiks ja nüüd muudkui joon kuuma vee ja meega. Kahjuks põhi paistab…

Muidu on jaanuar nagu jaanuar ikka – kustutasin postkastist natuke kirju (enamuse siiski lahterdasin kaustadesse 2014, 2015, 2016 – küll kunagi hiljem jõuab veel kustutada); kastsin orhideesid (loodan, et nad tulevad kunagi kevadel veel meelde);  õmblesin jõululaudlina servi, sest laualina sai esimesel aastal ilma servade palistamiseta kasutusse ja pärast polnud mul meeles. Nüüd on teisedki jõulud sellel laualinal üle elatud ja peale seda võib ju ometi servad ka jooksmisest vabastada. Jaanuari algul käisin töökaaslastega Paide Wittenstein ajakeskuses ja nii sinna kui tagasi sõites sain laualina servi õmmelda. Loomulikult saaks õmblusmasinaga kiiremini, aga kuna õmblusmasin on kodus ja kodus on millegipärast sada muud asja peas, mida teha, siis kodus kuidagi ei edene see asi. Vähemalt on nüüd 3/4 valmis. See on selline meeter korda poolteist meetrit laualina, mahub kenasti käekotti. Nii hea, kui ei pea ise roolis olema ja kui väljas juba valgem on! Saab aega paremini kasutada, kui tuju on. Matustele sõites polnud üldse tahtmist õmmelda näiteks.

Nüüd on mul valida veel 5 erineva kodutöö vahel, sest täna on selle nädala ainuke üksinda kodus päev! Kudumine on neist kõige etem, ma kahtlustan, nii et ma nimetasin selle ka kodutööks. 🙂

Neljanda kollaka triibuni sai ühest tokist! Ja tegelikult ei ole ühest otsast laiem sall, ärge vaadake sellise pilguga (nagu mina)!

Uued algused vanadele

Vahepeal on saabunud käesolev aasta ja vabu hetki pole eriti ette tulnudki. Või on asi olnud hoopis viimase jõulupeo korraldamises, koolitustes ja Paide ajakeskuses, ei tea.

Igatahes jõulud said mööda, kingitused on vist juba leidnud oma koha ja nädalavahetused olid kadunud. Nädalavahetused on üldiselt kõrges hinnas, sest siis saab puhata, aga seekord olid nädalavahetused väga hõivatud seoses jõulude ja uue aastaga, nii et tunne oli, et nädalavahetused jäid ära. Täna juba oli natuke nädalavahetust, sest toimus kauakorraldatud viimane eelmise aasta jõulupidu.

Inimesed ikka mõtlevad uue aasta saabumisel, et mis siis eelmine aasta tehtud sai ja kas läks ka hästi. Meie vaatame tavaliselt seda nimekirja, mis jaanuarides tavaliselt koostud on saanud – Plaanid koduga 2014/2015/2016. Ehk siis kolm erinevat paberit on, mõned asjad on ka plussmärgiga, aga mõned passivad juba 2017 aasta plaanide nimekirjas ka nagu veteranid. Eelmisel aastal alustatud veevärgistamise plaan näiteks.

Käisime suvel kohalikus veevärgis ja kurtsime, et vett ei tule kraanist eriti. Või siis tavaliselt natuke tuleb, aga hoidku selle eest, et keegi kusagil samaaegselt nõudis peseks, siis pole võimalik enam hambaid pesta. Või teatud hetkedel, kui pesumasin peseb. Mõnikord kasutab keegi ka tualetis vett või peseb näiteks värviseid pintsleid. Siis ei saa keegi teine vett. Veevärgimehed käisid meil ükskord kohal ka, vangutasid pead ja ütlesid, et majja sisse tulev toru on vist väikese näpu jämedune.

Veevärgis kohapeal selgus kummaline tõsiasi, et kuigi meie maja on juba eelmistest elanikest saati liitunud ja meil on kehtiv leping, ei tea keegi, kust siia vesi tuleb. tõenäoliselt mingite teste kruntide alt, aga kas paari maja kauguselt kuidagi risti või siis hoopis ühest väiksest kõrvaltänavast 5 maja eemalt, läbi viie erineva aia? Aga veevärgist öeldi, et me peaks ikkagi asja käsile võtma, sest kui kusagil tekib avarii, on vaja ju meil asi korda teha. Meil??? No jah, korda tegemine tähendab, et oleks vaja majast tänavani kraav kaevata ja siis natuke asfalti üles võtta ja siis sinna kanalisatsioonitorule lisaks veetoru ka panna. Hmmm, meetri jagu asfalti peate ka üles võtma ja tagasi panna laskma ja see läheb teil umbes 2000 euri maksma.

Me Mehega ehmusime selle peale natuke ära ja plaan järgmisest päevast oma vanni kasutama hakata jäi pisut soiku. Ja kuna veevärk lahkelt teavitas, et suvel ja sügisel pole nagunii kellelgi aega seda eriti teha, siis me väga ei kiirustanud ka. Aga karta on, et sel aastal tuleb veevärki edasi torkida ja küsida, miks meie peame vastutama viie krundi alla maetud veetoru avariiohu pärast, äkki nad saaks ise ikkagi välja uurida oma arhiivi kaevudes, kes kuhu mis torud pani. Ja kui peab ülejäänud kohad üles kaevama ja küüntega asfalti puruks kraapima, siis jätame selle suveks või sügiseks. Aga torkima vist peab, kuigi duši all saab ka käia. Saun on ka meil renoveerimisplaanis, aga kuna seal palju teha pole ja kiiret ka pole, siis võib see kuhugi aasta lõppu jääda. Aastanumbrit ei hakkaks täpsustama. 🙂

Mingeid plaane oli meil veel, kõiksugu korrastamine ja muu säärane igapäevane kõigepealt. Aga selles pole midagi erilist, sest seda me plaanime iga aasta ja tegelikult saabki iga aasta natuke tehtud. Legohuvilisi on meil juurde sirgunud, nii et jõudsime hankida ühe legotükkidele mõeldud karpide-sahtlitega süsteemi, sest Tööriistamarketis oli soodukas. Nende tükikeste sinna sisse sorteerimine võtab ilmselt natuke aega, sest tükid on lisaks erinevatele suurtele plastkarpidele kuidagi ka põrandale valgunud. Duplo legod elavad endiselt oma mänguasjade kummutis ja nende igaõhtune vaibalt ärakorjamine on Noorema Venna töö, sest nemad Väikse Piigaga ju iga päev ehitavadki.

Tööd said ka jälle ümber jaotatud, köögikoristamine läks pooleks, s.t. Vanem Vend hakkab Trennitüdrukult ametit õppima (minu abiga muidugi) ja 3 päeval nädala alguses vastutab köögi eest tema. Esik ja trepikoda on ka ära jaotatud, tingimusega “ema nõudmisel, aga vähemalt kord nädalas”. Köögiga paralleelselt jookseb söögituba – kui üks keskmistest lastest teeb kööki, koristab teine söögitoalauda-põrandat ja muudel päevadel vastupidi. Siis ei teki vast seda hetke, et köök on korras, aga söögitoalaual on üksildased ketšupiplekid magama jäänud ja varitsevad pooluniseid hommikupudrulisi…

Väiksemad lapsed käivad jälle rõõmuga lasteaias. Väike Piiga enam nii palju õmbluste peale ei kilju, aga sellegipoolest tuleb meil teda tihti hommikuti veenda, et need sukapüksid ONGI tema uued lemmikud. Siis ta ise elavneb ka kohe, kui ta kõigest sellest aru saab ja mõnikord ei koorigi ta siis 3 minuti pärast neidsamu sukapükse jalast ära, sest need ikkagi ei sobinud. Niidid ikkagi. See-eest on venima hakanud tema lasteaiast kojutoomine, kuna seal on riietumise venimine saavutanud uue taseme. Kui varem proovisin teha Kiirelt Koju meetodit, et ütlen ühte rühma, et see laps võiks seni riidesse panna, kui ma teises rühmas väiksema lapse riide saan ja talle järele tulen, siis nüüd see enam ei tööta. Vanem laps paneb riidesse ja siis passib ja ootab kurva näoga, kombe seljas, oma rühma riideruumis, kuni noorem laps maja teises pooles kaasavõetud kassi vahvelklotsidest ehitisest välja päästa üritab.  Puur mis puur, ega sealt vabastamine nii kähku ei käigi. Nüüd ma siis lasen hoopis Nooremal Vennal riidesse panna ja siis saame koos Piiga rühma minna. Millegipärast on meie laste rühmades troopiline kuumus, nii et kui viid hommikul lapsi lasteaeda ja ennast sealsamas jopest-mantlist paljaks ei koori, võid ise tööle minna läbimärgades riietes. Reedel selgus ka põhjas, keegi oli Noorema Poja rühmas jälle radika nupu pihta läinud ja selle 27 kraadi peale keeranud. Reede õhtul sai see siis tagasi inimlikuks keeratud. Väikese Piiga rühmas toimub ilmselt midagi sarnast. Mõnikord ma tahaks töölt tulles sinna riideruumi pehmesse tugitooli end kerra kerida ja magama jääda, sest Piiga ripub parajasti riidekapi toru küljes ja tunneb ennast akrobaadina. Mis on iseenesest tore, sest siis on tal edaspidises elus kindlasti lihtsam trikimeistrina tööd saada mõnes filmis või tsirkuses.

Kuna ma 2016 aasta lõpus ei suutnud oma raamaturiiulit ära korrastada, raamatuid aga tuli natuke juurde ka (joogiraamatud peaks hoopis kokaraamatute riiulisse panema, aga ma ei raatsi enne panna, kui pole kummastki vähemalt kahte mahla/smuutit teinud), siis mõtlesin, et mu selle aasta väljakutse võiks olla Loen oma raamaturiiulist vähemalt 30 raamatut! Rohkem ei hakanud panema, sest osa raamatuid on paksud ja nõuavad käestpanekut ja nende peale mõtlemist. Uusi ka enam väga osta ei taha, sest vanad on lugemata. Juba ammu inspireeris mind Kasuta oma kokaraamatuid-blogi, sest seal on ägedaid retsepte ja hea idee. Aga oma kokaraamatuid kasutan ma niigi, kui meil vahepeal nädala menüüplaanidesse igavus hiilima hakkab ja tahaks midagi muuuuud vahelduseks.

Lastega sai peale eelmise aasta Rootsi reisi arutatud, et sel aastal teeks jälle Eesti puhkuse, aga kuhu täpsemalt, seda veel ei tea. Kevadel on oodata Noorema Pojaga uut Haapsalu visiiti, võib-olla tahaks teisi lapsi ka sinnakanti viia suve poole, sest seal oli niii ilus! ma ei tea, kas Vanim Laps ka sealkandis käinud on, kui ei, saame äkki temagi nõusse. Praegu maadleb oma elu esimese sessiga ja see on üsna tasavägine võitlus, nagu ma aru saan, sest kumbki pool pole veel võitjana väljunud, aga lõpuminutid on lähedal!

Ah jaa, tegime perele 2017 eelarveplaani  ka peaaegu valmis, nii et kes oma perele veel eraldi rubriikidega selle aasta plaani (vt. kulude/tulude postitus) soovib, andke mulle Tammelilled ätt gmail.com teada 🙂

Keset kiiret

Nii see detsember läheneb – ajad lähevad tasapisi kiiremaks, tegevust jätkub igal päeval hilisõhtuni välja. Kodu ootab, et keegi leiaks aega ka koristamiseks, aga seni on leitud aega hoopis paljude raamatute lugemiseks – läptopiga sama laua peal ootavad oma kohta tagasipanekut või raamatukokku tagastamist nii Kepler62, Vikatimees, Eestlaste pöörane rännak Euroopas, Septimus Heap’i Rännak ja Usu endasse, Crystal. Minu raamatud neist ükski pole, aga ega need ilma minupoolse juhatuseta ka vist siit liikuma ei hakka. Minu lemmik oli hoopis Naomi Novak – Välja juuritud. Soovitan soojalt.

Väike Piiga on nohune-köhane ja selle puhul on ta paari tuppa mõned onnid ehitanud tekkidest ja kardinatest. Mina olen see, kes peab asendama puuduvat venda, aga ma ei mängi ju üldse nii nagu lapsed. Kui Noorem Vend kodus oli, ehitati iga õhtu mingeid duplomasinaid ja ehitisi, aga kui venda pole, käib mingi pehmete loomakeste kirev etendus – kes kus magab, kes kus seljakotis või korvis kuhugi kaasaminekut ootab ja keda ootab tohutu kogus sööki nukunõudes. Need tammetõrud on tegelikult üsna kauamängivad, kui neid enam haamriga ei koksita.

Mina olen mõelnud, et peaks kunagi kingitusi ka varuma, aga natuke olen tellinud ja pole veel kätte saanud ja ülejäänud asju olen tasapisi kuhugi peitu pannud, nii et paistab, et tuleb kiirelt nimekirju koostama hakata, et asjad ära ei kaoks – hästipeidetud asjad võivad vahel 3 aastat valel ajal peidukohast “välja sulada” ja siis uuesti ära kaduda. Tegelikult on küll ainult mõned ehted ja üks legokomplekt niimoodi oma õiget aastat oodanud, ülejäänu olen ikka õigel ajal üles leidnud.

Noorem Vend igavleb haiglas. Kui oled päevade kaupa võõras keskkonnas, kaasas posu puslesid ja mõned autod ja raamatud ja ainult üks lego, mida üle 5 korra ei jaksa lahti võtta ja kokku tagasi panna – ja siis on mõni päev ainult ÜKS võimlemine terve päeva jooksul, ülejäänud aeg tee ise midagi oma palatis või jaluta vaatama, kas süüa juba saab – hakkab igav küll. Me vahepeal skaibime ka, aga kuna nad pole oma palatis üksi, siis ei tahaks palatikaaslast ka häirida. Samas peaksin järgmine nädal mina seal koos temaga ülejäänud nädala veetma, seega saan vähemalt värskemaid mänguasju kaasa võtta.

Pühapäeval, kui sinna sõitsime, olin üle pika aja teist korda elus Haapsalus. Esimest korda käisin seal vist umbes 15 aasta tagasi, kui seal üks LARP (live action role play) toimus linnuses. Päris äge mäng oli, kuigi läksin sinna Tartust häälega ja ööbisin kursaõe ema juures Viimsis ja lumetorm oli minnes. Haapsalu linnast ei mäletanud ma tookord suurt midagi, nii et nüüd, ainult korraks läbi linna sõites olin vaimustunud. Nii ilus linn! Tahaks kindlasti kunagi suvepoole ka sinna sattuda, sest kui nüüd järgmine nädal õhtul pimedas sinna kohale jõuan, ei jõua jälle midagi vaadata, sest Mees peaks kohe minu saabumise järel sama autoga jälle tagasi sõitma ja ülejäänud lapsed ootavad kodus, sest ega see 4 tundi sõitu pole naljaasi. Vähemalt minu jaoks.

Aga palatiaknast on väga ilus vaade, nagu ma juba seal käies veendusin. Ja kui on ilma, saab ka lapsega jalutamas käia, kui laps terve on – paraku on Noorem Vend praegu köhas olnud seal kohapeal ka ja sellepärast ei ole saanud ka ujuma. Nii et ma ei tea, kas pääseme Haapsallu jalutama, aga hoian pöialt. Suveni on ju nii pikk maa!

Koolis oli tõsine novembrilõpp. Lapsed väsivad novembriks üsna ära – vaheajast on juba mõni nädal möödas ja detsember koos jõulutulede ja mölluga pole veel saabunud. Ühel selle nädala hommikul koolis küsisin, kes teist välja puhanud on? Vähem kui kolmandik klassi tõstis käe. Kes veel magada tahaks, neid olid kõik kohad täis. Ja kui nad siis paari tunni jooksul üles ärkavad, on nad päeva lõpuks jälle väsinud. Kõik tahaks juba detsembri keskpaika, sest siis paistab juba detsembrilõpp ka.

Vähemalt on nüüd lumi maas! Saab kelgutama minna. Kui teha kelgutamisteemaline kiirkoristus kõigi kodusolijatega – mina + Väike Piiga + vanem vend, saab äkki pärast kordasamist kelgutama minna! Meil on suur õnn ühe lähedalasuva kelgumäe igatalvised külalised olla ja kraatrisse kelgutada. Väiksemad saavad kraatri külgedelt alla kelgutada, suuremad ja julgemad kraatrisse sisse ka. Ja alati saab ka kiirelt koju tagasi jalutada – või siis kodust teisele poole kooli mäe poole jalutada. Ikkagi päris talv ja mitte liiga külm!

Head kelgutamist-uisutamist-suusatamist teile ka. 🙂

Mandariinid saabusid

Mu silmad on veel väsinud, nad ei taha üles tõusta, teatas Väike Piiga. No üsna sarnane hommik eelnevatele – mida nädala lõpu poole, seda rohkem tahaks koju jääda, mitte riidesse panemise võitlust pidada ja lasteaeda minna. Ka Piigast paar aastat vanem Noorem Vend on sama meelt.

Riidesse nad siiski said, kuigi kõik pikkade käistega pluusid olid Väiksel Piigal otsa saanud ja selga läks pikkade varrukatega kleit. Nooremal Vennal oli veel üks pikkade käistega pluus, aga tema puhul on teada, et pikkade varrukatega pluusid tavatsevad lasteaiakappi koguneda, et seal kambakesi aega veeta – näiteks neljakesi. Keegi neid ju muul puhul ei kanna kui hommikul kodust tulles, õues käia saab veel vabalt mittekubujussiks riietudes, aga hajameelsed lapsevanemad unustavad neid koju tuua, kui kuhi kapis on väiksem kui 3 või 4. Vahel ma unustan siis ka. Ununeb lasteaeda minnes tühi kott kaasa võtta või siis pluusid näpu vahel koju jalutada, kummaski käes veel vähemalt üks laps ka – see on selleks kellaajaks mõnikord raske meeles pidamine, sest vahel ma teen samal ajal peas süüa. 🙂

Eile me kelgutasime koju. Kahe lapse, kahe kelgu ja kahe labidaga. Loomulikult unustasin ka kombe kapuutsi sisse kellegi pikkade käistega pluuse toppida. Tööpäevadel pesu pesemine on ka nagu on – kui meeles pidada, et lapsed panid pesu pesema, siis võib juhtuda selline kena lugu, et tuleb meelde ka keegi pesu kuivama riputada saata. Aga võib jälle vabalt unustada ja siis kell 22-23 vahemikus magama minnes meenub, et pesu ootab masinas ja igatseb kuivemat elu. See on raske koht, aga tavaliselt ma teen selle siis ikkagi ära ja loodan, et edaspidi panen äratuse selleks hetkeks, kui pesumasin pidi lõpetama.

Veel üks võimalus on hankida koju kohutav kogus riideid, nii et ükski lasteriiete sahtel kinni ei mahu, kõik on kortsus ja väikseks jäänud asjad ei lähe ka sahtlist iseseisvalt minema, aga siis võib tekkida olukord, kus pesu pole vaja pesta mitu nädalat (sest riideid ju jätkub), aga pärast on kahenädalane pesukuhi, mille poole vaadates nõrganärvilised häbelikult kõrvale vaatavad ja tugevama närvikavaga inimestel juhe kokku jookseb. Esimeste laste ajal katsetatud, kui pesemistingimused ja kuivama riputamine keerulised olid – ei soovita.

Aga keset hommikut – kui olin lasteaeda 7:30ks ära teatanud, kes läheb hommikul võimlema ja hommikusöögiks ei jõua, aga peale seda küll kella kaheksane teema – lapsed riides ja väike joru teemal “miks puder, miks mitte leib” ja teiselt lapselt “miks mina putru ei saa, tahan ka”. See, kes putru ei saanud, sai ühe mandariini ja lubas sellega lasteaiapudruni vastu pidada, aga 10 minutit pärast söömist oli mandariin tema tooli ette maha saabunud, väljudes kiirustades seedetraktist. Sellepärast ma tavaliselt mandariine ei ostagi (seekord ka mina ei ostnud, keegi tõi paari päeva eest).

Hmm. See selgitas küll, miks täna hommikul tema silmad kauem magada tahtsid ja üldse olek kuidagi uimasem oli. Aga õnneks oli saatus meie vastu nii armuline, et vaibad ja kleit jäid puhtaks, mina sain ilma suuremate ümberkorraldusteta koju jääda (panin veerandihinded juba eile välja, kuigi täna oli tähtaeg!) ja keegi teine ei saanud ka kokku ja üleüldse läks kokkuvõttes päris kenasti. Suuremad lapsed olid juba kooli läinud ja ainult nelja inimesega olukorras on tunduvalt lihtsam põrandat puhastada kui keset kiirustavaid kooliminejaid, kellel täna oli vaja halloweeni teemapäevaks riideid otsida (mis sellest, et eile oli ka päev) või siis kukkus mõnel kuuendat korda prillidel klaas eest ära, sest prilliraam on täitsa katki ja vaja oli kiiresti leida eelmine või üleeelmine paar, mis peaks ka töötama.

Tegelikult käisime eile  juba prillipoes ära ja tellisime paar uut paari prille ka ära, aga no peale seda tuleb ju veel paar nädalat vastu pidada a)liikluses b)kehalises kasvatuses c)trennis.

Instrumentaariumis on õnneks laste prillid päris hea hinnaga (raamid alates 29 ja 39 euri), aga neil käis kampaania, millega sai ühe paari ostmisel teise paari raamid tasuta. No olgu, see oli meil sel aastal teine või kolmas paar, järelikult pole probleemi paar paari juurde tellida arvestades eelpoolmainitud a, b ja c-varianti. Siis aga selgus, et kahe paari prillide ostuga saab veel kaasa raamide hinna väärtuses kinkekaardi, millega saab 3 nädala jooksul midagi osta. Ausalt, ma ostan 2 paari prille, mille saan kätte umbes 10 tööpäeva jooksul (ehk kahe nädalaga) ja siis viimase  nädalaga suudan midagi nii konkreetselt tuksi keerata, et peaksin kolmanda paari ka ostma??

Päris kahtlane, isegi meie pere kohta. Küsitlesin ka ülejäänud koduseid prillikandjaid, aga keegi ei tahtnud midagi juurde. Mida siis kinkekaardiga teha?? PARANDUS: Õnneks leidus blogilugejate hulgas juba üks huviline, nii et enam ei ole mul kinkekaardi üle jäämisega muret. 🙂

Naudin siis magavat Väikest Piigat, pesumasinal on oma tegevuse lõpetamiseks aega veel üks tund ja mul on avanenud suurepärane võimalus kududa, lund lükata ja vaba päeva puhul kohupiimakooki küpsetada. Erinevad põnevad pusled ootavad eri riiulites ja aknalaudadel, et ma kirjutaks postituse, mida teha, kui ees ootab pikem toas või voodis passimine ja ei taha last ainult ekraanide küüsi jätta – nimelt on meil ette näha ennenägematuid väljakutseid seoses 6 nädalat kipsis lapsega, kes peaks peale seda uuesti kõndima õppima. Vähemalt on tal praegu veel võimalus lasteaias käia ja kelgutada, eile rookis maja ees lund tund aega, sest plaanis teha lapikut kelgumäge. Elu on ikka ilus. 🙂

Kahtlane statistika ja kiuslik spordikell

Eile sadas meile sisse statistikaameti küsitlejatädi. Ta väitis, et see võtab kuni pool tundi ja et Mehele olevat juba teatatud kirja teel, et tema pere on valimis. Mees kammis õhtul oma postkasti läbi ega leidnud mingit juttu teemal “kui te sellele kirjale ei vasta, tuleme ise kohale suvalisel ajal, ise teate.”

Igatahes oli see täiesti harilik küsitlejatädi. Vabandas kõige pärast, mida programm tema tööläpakas teada tahtis. Korduvalt. Toksis väriseva käega meie laste omavahelisi sugulasastmeid sisse ja kuidas meie oma lastega veel seotud oleme.. ja küsis, miks meil eluks vajalikke elektriga tehnikaseadmeid ei ole, näiteks video- ja dvd-süsteeme. Jäin vist väga rumala näoga talle otsa vaatama, kui ta küsis, kas me ei jaksa neid omale lubada. Hmm, kas keegi tänapäeval üldse midagi videomakiga teeb? Dvd-sid vaadatakse ju arvutist… või noh, ausalt öeldes olen tähele pannud, et ka videoid vaadatakse arvutist. Ja youtube’st, täiendas meie 5-aastane, kui mehele õhtul päevasündmustest rääkisin. M I N A  igatahes vaatan neid juutuubist, teatas ta tähtsa häälega klotsidest tolmuimejat ehitades. Õnneks oli olemas ka vastusevariant “me ei vaja seda”. Nõudepesumasinat ja värvitelekat ka ei vaja. Tädi vangutas omaette pead.

Siis ta uuris rahaasju ja vangutas jälle pead ja teatas siis, et tema küll rahaasjadega hakkama ei saa. Lapsed laristavad tal ka. Noogutasin, ei hakanud pead vangutama. Vanem Poeg juubeldas selle peale valjuhäälselt, aga tegelikult oli ta kõrvaklappidega arvutimängu sisse imendunud ega hõisanud küsitlejaproua jutu peale.

Minu meelest saime selle leibkonna uuringuga päris kiiresti ühele poole, aga aega läks ikka üle poole tunni, kuigi nii lihtne oli igale küsimusele Ei vastata.Õhtul selgus, et remondikuludega olin ikka mööda pannud ja nüüd on küsitluses viga sees, meie remondikulud on alahinnatud! Mina lihtsalt ei osta remondiasju. Kui palju vannitoa põranda- ja seinaplaadid läksid, seda ma teadsin, aga mitu korda neid juurde osta tuli, mitu korda vuugitäidet ja plaatimisputru jms ostma pidi, sellest pole mul aimugi, sest kui üle kolme korra neid samu asju osta, liigitub see lihtsalt sinna “päris palju vist” rubriiki. Eelarvefaili pole minu arvutis.

Siis ütles tädi, et nüüd ei ole midagi teha, peate hakkama päevikut täitma. Kaks nädalat panete iga ostu siia kirja – mitu grammi, mis leiba, mis hinnaga. Ja kui sööte väljas, tuleb märkida õigesse lahtrisse rist – kas sõite sööklas, restoranis või kiirtoidukohas. Kui tellite toidu koju, märkige ka kiirtoiduks. Teenuste, maksude ja muude maksete alla märkige kõik tehtud annetused ja kingitused ning laenu andmine. (???) Iga eseme ostu juurde märkige, kellele te selle ostsite! Kas oma mehele, endale või üle 14-aastastele lastele või alla 14-aastasele lapsele? Linnaliinibussi pileti juurde märkige, kus/kuhu sõitmiseks see on mõeldud. Sigaretid tuleb tükkides märkida, näete siia, iga päeva kohta. (Kes neid tükeldab??) Aga kõik poetšekid pange kahe nädala jooksul siia ümbrikusse, selle jaoks on Tallinnas tütarlapsed tööle võetud, kes neid loevad ja arvutisse kannavad.

??? Ma oleks nagu mingisse paralleelmaailma sattunud. Milleks???

No te võite võita ju 20-eurose Coop-toidupoe sooduskupongi! Igas kvartalis loositakse kõigi vastanute vahel mõned välja!

Vau.

Mulle tundub see küll hirmus eraellu tungimine, kui aus olla. Mitte et mul nüüd oleks hullult midagi varjata, aga mis järeldusi saab sellest teha, et ma ostsin eelmisel nädalal kaks paari crocsi kummikuid, aga kumbki neist ei läinud Nooremale Pojale jalga? 15-eurosed müüsin poolkogemata juba maha ka, aga 12-eurosed olid helerohelised, jäid Väikese Piiga kasvamist ootama. Sel nädalal ostsin 8 euro eest ilusa helesinise veekindla jope Trennitüdrukule kevadeks. Mis järeldusi sellest saab teha, kui ma ostangi teise (või kasvõi neljanda) ringi korralikke asju ja mis mul üle jääb, jagan reeglina tasuta edasi? Siis võib ju vabalt järeldada, et kõik peaks talveriietele/jalanõudele kulutama paarkümmend eurot lapse kohta? Maikuus ostsin talvekombe ka selleks aastaks, poest uuena, haruldane värk. 🙂

Kaks nädalat kindlas ajavahemikus kulutuste ülesmärkimist võib ju jätta mulje, et meil ei kulugi midagi, kui ma just enne seda olen ära maksnud kolme lapse trennirahad, esinemisriided/vahendid võistlustele, mõnisada eurot lasteaiaraha, koolitoidud, ostnud kõik sügishooaja riided eelmisel kuul – ja näete, on küll suurpere, tuleb kenasti välja, millegipärast on ainult 80 rulli tualettpaberit ostnud. Mida nad sellise kogusega teevad? 😛

Mees lubas veel mõtiskleda sel teemal. Seni läks ta Eesti Rahva Muuseumi mingile koostööpäevale. Mina viisin ta autoga sinna ja sain parklas oma imestamised täis imestada jälle. Kõik ülejäänud inimesed olid juba kohale saabunud, nii et meie saime vist eelviimase parkimiskoha. Nagu mismõttes, kell polnud veel pool kümmegi, aga ERMi parkla oli servani täis. Parkimiskohad olid väga stiilsed, jooned olid teist värvi tänavakividest ja mõeldud vist päris kõhnadele autodele, sest need maasturid ja muud läikivad masinad, mis seal seisid, said enamuses ust avada ainult max 40 cm jagu. Kui minema sõitsin, saabus parajasti veel umbes 10+ autot, aga kohta neile küll polnud. Kui ma õigesti mäletan, siis isegi Jurmala veepargis oli poole suurem parkla.  Aga jah, võibolla ma olen lihtsalt imelik, arvates, et autodega inimesed ei taha külg ees autoukse vahelt välja libiseda. Mina näiteks ei taha. Tuulest ma ei räägigi – ja seda oli seal tühja välja juures ikka piisavalt, et autouksega võimsaid mõlke lüüa nõrgemate käelihastega inimeste käest pääsedes. Sügistuuled 😉

Kellalugu ka. Mul on spordikell, no selline numbritega ja nuppudega ja muidu nunnu kobakas. Mitu aastat juba on, vaatan iga päev sada korda kella ja kui mõnikord vaja, siis pulssi ka. Aga mu kell on viimasel ajal päris pahane, kui ma olen jooksmise ajal pulssi vaatama hakanud. Higise käe pealt tema igatahes pulssi ei mõõda! Enne on nõus mul salaja hommikust äratust sisse lülitama (kuigi ma selleks seda kella ei kasuta).

Mõtlesin, et kavaldan kella üle. Jooksen pisut, vaatan, et tahaks pulssi vaadata – kuivatan salvrätikuga käe kella alt ära ja siis – voilaa!! Saan ikka oma pulsi teada!!

Aga ei. 😛 Kaotasin telefoni taskusse pannes oma salvrätiku ära – oma koduõue muidugi, nagu järgmisel päeval varavalges selgus. Ei mingit pulssi keset jooksu. It’s a secret.

Vaatasin Aliexpressi – novot, igasugu ägedad spordikellad alates 11 eurost. Nii- ja naasugused, kõik pildi pealt väga sportlikud, tutvustav jutt paljulubav, no nagu ikka.

• See kell on veekindel!! Vana nali – see, mis mul käe peal on ja higi kardab, see on ka jutu järgi veekindel.
• See kell jälgib su unemustrit! Katsu sa siis pärast öelda, et oled puhanud, kui kell teatab, et tegelikult sa ikka ei maganud piisavalt hästi. Masina vastu ikka ei saa.
• Annab sulle teada, kes ja millal kirjutanud on, et sa rahutult telefoni või arvutini jookseksid, olidki liiga kauaks oma telefonist ja meilidest lahus. Elu võib ju nii sinust mööda minna!

Ma vist ei ole sellise uue kella jaoks veel küps. Võib-olla siis, kui vanal kellal patarei tühjaks saab ja kui see patarei igal pool rohkem maksaks kui uus kell… Aga mulle tundub, et kellel on need Fitbiti-laadsed kellad, on enamuses siiski rahul? Miks nad muidu seda kella kannavad? Või ikka aja vaatamiseks, sammude lugemise eufooria ununeb paari nädala pärast? Kas parem on aasaga rihmavariant või kahe nupukesega kinnituse variant? Kas magamise ajal ei sega, kui kell und loeb – peab see selleks käe küljes olema? Või hoopis ajude juures passima, ilma kehalise kontaktita, et mitte und rikkuda? Mulle nii meeldib ilma kellata ja muude lisanditeta magada. Villaseid sokke kannatan ka magades ainult esimene tund aega välja, lihtsalt selleks, et magama jääks, kui varbad külmetavad.

Tuleb hoopis vesti edasi kuduma hakata! Kõik lõngad ootavad mind juba aknalaual! ❤