Mõttepaus

Nii, ei tulnudki uut lund maha. Imelik. Hakkasingi juba sügisega ära harjuma ja talve tulek tundus peaaegu et loogiline.

Tegelikult paistab, et loogilise asemel on lihtsam olla kinni automaatses rutiinis. Et teen neid asju, mis tavaliselt – tööd, lasteaeda, sööki, vahepeal NAGU midagi muud ka vahelduseks, aga kui püüan meenutada, mida muud ma siis tegin, ei tule midagi meelde. Siiski – eelmisel laupäval käisin Tallinnas. Korraks. Kellegi teise autoga sinna ja tagasi ja erilist elamust ei saanud. Mingi päev jooksin 10ks minutiks Abakhani (kesklinnas parkimine seab omad piirid!) ja otsisin uue sinise-valgekirju seelikuriide ning sobivast materjalist voodririide, aga seelikuni pole jõudnud. Plaanisin soojenduseks kardinariidest puuviljakotte õmmelda, sest need on ju nii lihtsad ja saavad kiirelt valmis – aga ei. Millegipärast jätkub hoopis palju energiat niisama istumiseks või pikutamiseks.

Inimesed tegid erinevaid toidu- ja kaalupostitusi. Noogutasin. Tõuseb jah see kaal, mis parata. Hakkasime Mehega veebruarist kord nädalas tantsukursustel käima – kaalu see küll ei häiri, kuna ilmad on sellised, et väga ei kisu aktiivselt jooksma ja hüppama. Isegi kui mu plaanid “toarattaga” sõita on täitsa olemas, siis tegudeni jõuan miskipärast ainult paar korda nädalas. Jah, eks ma söögiga hoian ka tagasi, aga mu organism on võtnud mõtlemispausi.

Mõtlemispaus on tegelikult hea, sest siis saab mõelda, mida ma tegelikult teha tahaks, aga kahjuks pole me organismiga neid mõttepause sünkroniseerinud. Mina jooksen oma oravarattal üle erinevate tõkete, umbes et Oo, teeks loodusnädala jaoks ägedad viktoriiniküsimused, mõtlen kõik ise välja, sest muidu pole minu jaoks piisavalt põnev;

auto ei tee enam võtmepuldist vajutamise peale teist nägugi, ukse avamisest rääkimata, uus patarei ka ei aidanud, peab vist ikka autoparandusse minema,

kaks väiksemat jälle köhivad, aga keegi peaks meeles pidama neile rohtu anda tihemini kui kord päevas;

Aaa jaaa, mul oli ju sünnipäev, tahaks sünnipäeva teha sõpradega! Aga millal? Kõigil on vist kole kiire? Oi, juba ongi nädal möödas… ei, poolteist… tagantjärele on vist imelik kutsuda? Hmm, teengi sünnipäeva siis, kui on rohkem aega!

Aga nii ma mõtlen vist iga aasta, sest ma enam ei mäletagi, millal ma viimati pidasin sünnipäeva, no et ükskord sõitsime kartautodega sisekardirajal ja ükskord me käisime Minu Õe ja kursaõe E-ga Otepää seikluspargis ja oli hirmus äge, rõhk sõnal “hirmus”, sest seal tuli mingi köiega kuhugi lahtisesse võrku hüpata ja mina ei tahtnud. Aga muud moodi ka ei saanud, nii et lõpuks ma siis hüppasingi ja midagi ei juhtunud. SuureSilmaline Hirm oli lihtsalt.

Aias kõikidel peenardel kasvavad juba asjad. Eelmise aasta kasti-maasikapeenral kasvavad sügisel istutatud puškiiniad (nii oli sibulapaki peale kirjutatud) ja paar tulbihakatist (maasikad parajasti olesklevad niisama, väga ei ole kasvu märgata, ma ka siis segama ei hakanud), päris lillepeenral kasvavad lumikellukesemätastega võidu ilusad rohelised lehed. Neid nimetatakse ka sügiskrookusteks, ehkki ma esimesel aastal siin elades kutsusin neid Kevadpettumuse Tekitajateks. Et kevadel olid ilusad, rohelised, järjest pikemad, aga õitsema ei läinudki, läksid koledaks ja teod plaksutasid neile ja sõid kõhu täis. Et sügisel samadesse kohtadesse mõned üksikud sügiskrookused ilmusid, seda ma peaaegu ei märganudki. Vähemalt järgmistel kevadetel olen neile noogutanud ja tean, et peale ilusa rohelise värvi ei eelda ma neilt midagi.

Naadid kasvavad ka. Piparmündid oma pikkade risoomisega on veel kaugemale lillepeenrasse hüpanud, igatahes kaevates tuli hästi lõhnavate lehepungadega piparmündivõsusid nähtavale kahe meetri kaugusel sellest kohast, kuhu mina neile soovitusliku istekoha andsin. Aga me mängime juba mitu aastat seda ringmängu, et nad iga kevad mind oma kasukohaga üllatada püüavad, nii et seekord ma ka enam muud ei teinud peale neile noogutamise. Peavad rohkem pingutama!

Kallis Mees tõmbas üleliigsed vaarikad välja. Kui me siia kolisime, siis meil vaarikaid ei kasvanud, naabritel aga küll. Eelmise suve seisuga kasvas meil vaarikaid vähemalt kuues eri puhmas eri aianurkades (meil on rohkem kui nelinurkne aed järelikult). Aga kui vaarikad nõuks võtavad inimestele silmatorkamise ja võsastumise, eriti sellisel aastal, kui kõik noored võsud midagi ei kanna, siis on tüütu. Samas on iga väikese linnaaia puhul ka see võimalus, et varjulisi kohti on palju ja ei oska neisse midagi kasvama panna, aga loodus ei salli tühja kohta ja külvab sinna käbedalt naate ja näiteks vaarikaid, sest ise sa ju ei otsustanud mõne varjutaime kasuks. Siis vaarikad seal põevad, nagu ka mustsõstrad, et nagu Kui kehv muld! ja Kui pime siin on!! ja ongi kõik rahulolematud.

Õunapuud lõikasime ka kiilamaks ja Trennitüdruk, kes koos Vanema Pojaga oksi ära korjama pidi, otsustas osa ilusaid õunapuuvõsusid onni tegemiseks kõrvale panna. Või pidid nad vibusid tegema, ma ka ei mäleta. Loomulikult passivad need õunavitsad niisama kiigupuu küljes ega ole onniks arenenud, vibudeni nad ilmselt ei jõuagi, sest jugapuid meil ju aias ei kasva ja häid vibusid teevad Robin Hoodid ikka jugapuust. Siis õied ka ei sega vibutamist. 😛

Ma avastasin ühe oma mõttepausi ajal, et ma olen endale loonud pettekujutluse, et ega ma midagi eriti ei karda. Natuke selle teema kallal urgitsedes sain aru, et kardan ikka küll ja palju rohkem kui varem. Mind ootas ees umbes saja võõra inimesega kohtumine ja kuigi mul oli seal ette nähtud passiivne roll, ei tundnud ma ikka elevust, et oh, läheks ja teeks ja kohtuks ja küll oleks mõnus! Hakkan vist vanaks jääma. Parema meelega oleks tõesti kodus olnud ja vaikselt tugitoolis raamatut lugenud või maganud. 🙂

Nii et peab ikkagi midagi ette võtma ja end liigutama. Tegema neid asju, mida rutiin ette ei näe, aga tahaks teha. Nooremale Pojale auru tegema ja Mukaltini söötma, kilekottide asenduseks puuviljakotte õmblema, täna külla saabuvate Väikese Piiga sõbrannadega munadeasju valmistama. Kas nüüd just habemeajamisvahu abiga, ei tea, igatahes oli see huvitav idee. Looduse teemaliste küsimustega viktoriini 25 küsimust + ühe lisaküsimuse sain juba valmis ja jäin väga rahule, kui viktoriin järgmine nädal ära on, võin jagada, saate ka oma teadmisi proovile panna!

Nimekirja ma ei pane seelikute õmblemist, sest võiks hoopis kleidi teha. Ise välja mõeldud lõikega, muud ma ei oska, sest saladuskatte all võin öelda, et lõigete järgi ma ei oska. Või on see mugavus? Pinteresti järgi paistab ilma lõigeteta asjade tegemine ka imelihtne, hihihii. Küllap see tuleb sama põnev kui viktoriiniküsimused, kui see ainult valmis tehtud ka saaks! Peab ainult rohkem päikest tellima, natuke mango-kaerahelbe-kookoshelbeputru sööma jõhvikatega ja siis on kohe näha, et kevadise ilmaga läheb kõik palju mõnusamini! 🙂

Mangopüree + kaerahelbed + kookoshelbed + mõned jõhvikad ja 3 tunniks aknalauale valmima jätta. Mmmm!

Kostüümid ja ronimispuu tuppa

Eile õhtul selgus, et see lasteaia karneval on ikka päriselt KOHE saabumas. Kes oskab homseks meisterdada kuke, kana, tibu või muna kostüümi harilikest kodustest vahenditest, käsi püsti??

Väikse Piiga puhul oli teada, et karneval saabub, selleks oli isegi umbes nädal aega võimalik ettevalmistusi teha. Pealegi uuris ta hirmuga, kas see karneval on mingi väga õudne asi, nii et palusin ka lasteaiaõpetajal igaks juhuks lastele üle seletada, et karneval on rohkem nagu pidu (ja luukeresid pole lubatud). Aga kui parajasti pole veel väga kiire, ei võeta ettevalmistuste asja tõsiselt, sest meil oli ju Väikse Piiga sünnipäev ja kipsis jalaga vennike ja puha.

Trennitüdruk oli ühe valge tuunika kõrvale pannud, mis talle väike oli, igatahes oli see lehvivate pitsist varrukatega ja ma lootsin, et sellega on muna (kui kleidi alumine serv kummiga kokku tõmmata) või tibu kostüümimure murtud.

Noorem Poeg aga käis peale kipsi mahavõtmist esimest päeva lasteaias eile ja see polnud ette teada, kuidas tal kipsitult kõndimine läheb – vaikselt ja rahulikult, väga ettevaatlikult ja väga aeglaselt. Tema arvas, et saab küll lasteaias käidud (peale kuuajalist puudumist on ju lasteaed teretulnud vaheldus!) ja teavitas mind ka eile, et tema tahab homseks kuke kostüümi.

Kipsi kohapealt lisaksin veel, et kui kipsi alt hauduma läheb, on jalal väga raske kitsa kipsi sisse ära mahtuda. Internet pakkus, et võib soodat sinna sisse puistada, aga mina ei julgenud katsetada. Hoidsime lihtsalt külma kipsi peal/ümber – selle jaoks ju külmutatud aedviljade pakid ongi sügavkülmas, jah? Üks tuttav soovitas ka hõbedaspreid osta apteegist, aga enne kui ostmiseni jõudsime, saime juba külmaga seda paistetussurvet vähendada ja edasi läks iga päevaga paremaks. Kipsi mahavõtmise järel tuli muidugi talla alt kõvasti nahka maha haudunud kohtadest ja seal, kus üks sidemevolt oli jäänud kipsi sisse, selle ümber oli kõva nahakurd tekkinud, see pole siiani päris ära tulud. Aga küllap paraneb tasapisi, sest käia juba saab!

Kammisin internetti – kuke kostüümi peale pakuti erinevate kostüümilaenutuste pilte ja valikus oli ka kaunid värvirikkad rätseppade tehtud kostüümid. Inglise keelse otsinguga sai natuke nalja, sest mul ei tulnud kohe sõna “rooster” meelde ja proovisin ühte teist, eesti keelsele sõnale sarnasemat väljendit, aga siis tuli lisaks kukekostüümidele vastu ka suguelundiks riietunud lapse pilte. Kes küll teeks oma lapsele nii??

Mis mul ikka üle jäi, läksin selle koti juurde, kuhu sorteerin kaltsuvaiba jaoks sobivas toonis riideesemeid (kollaseid ja rohelisi) ja imekombel leidsingi ühe kollase meeste polosärgi. Sinna juurde oli puudu vaid saba. Sallide riiulil oli üks oranži-punasekirju väikeste tutikestega sall – selle keskelt kokkunöörimisega oli saba ka olemas, mille ma hommikul kollase särgi külge õmblesin. Kuke peaehteks sobis üks puuvillane kollane tuukrimüts (nüüd ma sain aru, miks see mul 2 aastat kasutatuna seisnud oli, ootas harja!), millele ma vildist kukeharja külge õmblesin. Lõualotti ei õnnestunud paigaldada.

Muna asemel tibu etendada soovinud Piigale leidsin ühe väikseks jäänud roosa mütsi, õmblesin külge sinised vildist silmad (silmamuna sai markeriga mustaks teha, mul musta vilti polnud) ja kukeharja lõikamisest järele jäänud osa vildist moodustas pisikese harja.

Kui täna peale karnevali veel kostüümidest midagi järgi on, riputan paar pilti ka, äkki keegi on teinekord samas hädas nagu mina ega taha ühe ürituse jaoks karnevalipoodi tühjaks osta. Õnneks pidin ainult 2 kostüümi tegema, mitte rohkem! Veab, kui vaid 2 last lasteaias käivad korraga!

Pärast kostüümide väljamõtlemist ja kokkuõmblemist leidsin loomulikult ühe oranžikaskollase sametist võimlemistrikoo, kollase tüllist seeliku, kuldsest kangast liblikatiivad ja valge karvase kampsuni, mis oli kunagi jääkaru mängimiseks kitsamaks õmmeldud. Njaaa. Pärast sulavad alati mingid uud võimalused ka välja, aga no mis parata, olin õmmeldes juba 2 korda nõelaga näpust vere välja torganud, nii et ma ei saanud ju minna lihtsama vastupanu teed.

Vanaisa tegi Piigale sünnipäevaks katusealusesse seina ronimispuu. Seal on selline madala kaldu laega osa, kus hoitakse mõnikord kohvreid või palle, aga ronimiskohti pole ju iial küllalt! Kuna käisin paar nädalat enne sünnipäeva ühes ägedas liistude poes, kus müüdi näiteks pikki ümmargusi pulki – võrevoodi pulkade lauisest kuni 4cm läbimõõduga pulkadeni – siis mul tuligi kohe idee. Kõrguse poolest (umbes 1,7 m) mahuvad praegu nii Noorem Poeg kui Väike Piiga sinna ronima ja rippuma, aga kui nende jaoks liiga väikseks peaks jääma, saab uuesti maha kruvida selle.

Kasside pesa heegeldas Piigale Minu Ema, kuna kassid on Piigal väga aktuaalsed. Ükskord oli tal neile mütse vaja ja siis ta käis nii kaua peale, kuni Minu Ema need ta kassidele ka heegeldas, pitsservakestega ja lõua alt kinni käivate paeltega… 🙂

Kassipesa on heegeldatud riideribadest ja abiks on sisseheegeldatud traat. Kohati on pildilt isegi vist näha seda kollase-rohelisekirju traati. Tänu traadile on sang ja korvi servad jäigad. Pesa põhi on kahekordne, alt pruun, seest heleroosa. Piigale väga meeldib ja kassid ka ei kurda!

 

 

Ilusat kevadet!

Kellakeeramisega on huvitavad hommikud olnud, kus uni täpselt enne uue-aja-äratust ära läheb, aga päris puhanud ikkagi ei ole. Peaks katsuma allesjäänud märtsikuus rohkem magada, mõtlesin täna. Aga koguaeg kipub jälle see “kuidagi kiire” saabuma ja aeg kaob.

Koolis on saabumas veerandilõpp, kodus oli palju mässamist ühe riidekapi asustamisega (no et paned vanad asukad uude koju ja vaatad, kes kuhu mahub), siis sain kaasa elada ripplae jahtimisele ja paigaldamisele. Sügisel sattusin ühe MTÜ juhatusse ja sebimist on sellegagi. Nüüd oli just ära pesamuna neljas sünnipäev. Saime palju kutseid teha ühest varasema aasta kalendrist võetud orhideepiltide abil. Kalendri taaskasutus – kiire ja lihtne!

DIY: Sünnipäeva kutsed

Üldiselt on vist veel nädal, et kõik muutuks rahulikumaks. Pole enam neid päevi, et Oo, päike paistab, tuleb võtta vanker või käru ja minna päikse kätte! Või istuda aias ja märtsipäikest näkku päevitada (kahvanäoliste eestlaste teema, kes solaariumis ei käi). Üks hea tuttav just mainis, et võiks olla selline liikumist jälgiv võistlus ka kõigile neile Endomondodele ja Märtsis Liigun Rohkem sarjadele, et võidab see, kes kõige rohkem autos suudab istuda – nii lastele lasteaeda/kooli järele minnes kui poodi/tööle minnes. Et tema vist võidaks.

Mina arvasin, et nii lihtne see ilmselt pole, sest aegajalt peab ikka ikkagi pause tegema ja lastele süüa andma, aga rekkameestel seda muret pole. Tegelikult tundub mullegi, et kõik need, kellel pole jalutamiseks koera ega lapsevankrit, iganädalaselt trennis ei käi, peavad ise motivatsiooni ehitama endale, sest iseeneslikult toimub ainult liikumise vähenemise suund. Osad küll käivad tööl nii, et kõnnivad kilomeetreid tööle ja tööl ja pole probleemi, aga paljudel on ikkagi ainevahetus see, mis aeglustub ja liikuma sunnib.

Lastega on lihtsam. Ütled, et palun tee nüüd 30 minutit jalgrattasõitu või mine käi kiirelt poes – mõni jalutab/kiirustab veel kooli + koolist kojugi – samme või kilomeetreid ikka koguneb.  Väike Piiga meil näiteks ainult hüppaks, jookseks ja roniks, kui võimalus on. Pärast seda on jälle natuke aega rahulik ja ehitab. Vennaga kahekesi ehitavad tegelikult:

Lilleaeda pole päiksepeegelduse tõttu ühelt katuselt näha, aga eks kõrghoonetega ongi nii…

Kipsjalaga mehikese jalga peame homme lootusrikkalt näitama minema, aga üldiselt jookseb ta kipsiga ka. Hüpata on ühel jalal vist raskem, aga kõndimisega on kips igatahes mõne koha pealt õhemaks kulunud, pole enam nii ümmargune kanna kohalt. Vanem Poeg käib aegajalt trennis rattaga, aga kui pole rattailma, käib bussiga. Võimleja-lapsuke Trennitüdruk käib koguaeg bussiga, aga nüüd kellakeeramisega püüan teda ka rattaga käima veenda, sest koju saab nii ju rutem kui kahe bussiga, pealegi võiks õhtul valge olla.

Ja mina püüan siis rohkem magada, nagu alguses juttu oli. 🙂 Tegelikult on mul ka umbes 17 kilomeetrit veel joosta vaja sel kuul ja rattaga võiks ka sõita, nii et seda nägu oleks (roosa, tolmukihiga). Sünnipäev tuleb ju ainevahetuse aeglustumise järgmise verstapostiga. 🙂

Aga ma avastasin, et üks äge lätlanna Loreta teeb ilusaid asju polümeersavist, lumikellukesi, õunapuuõisi ja võõrasemasid, sinililli ja sireleid ka… Tal on facebooki lehel ka kõiksugu ilusaid lilli, aga kuna tal veel päris oma toodete fännilehte pole, ei saa ma kahjuks linki panna.

 

Loreta teeb erinevaid kaelaehteid, käevõrusid, kõrvarõngaid ja choker-kaelakeesid, saadab postiga Eestisse ka.

Ma ise avastasin tema ehted, kui käisin Lätis jõuluturgusid otsimas ja Valmieras ning Cesises.

Kes tahab suuremat valikut, saab teda otsida FB-st – Loreta Saulite nimega. Kuna lähiajal mul Läti-reisi plaanis polnud, kirjutasin talle ja ta saatis minu soovitud choker’id ja lumikellukesed postiga! Super ilusad, täitsa nagu päris! Imelised!!

Kodune naisekandmisvõistlus

Olengi kodus tagasi, sest meid lasti eile haiglast välja. Ülejäänud pere oli kenasti ära elanud, külmkapis oli söögikraami, korra oli pestud pesu … ja nii ma ei heitnudki kellelegi ette esikusse hiilinud liiva.

Praegu peame ainult aegajalt valuvaigistit manustama – juba harvem kui haiglas – ja saab teha trenni. 6-aastase lapse toas ringitassimine või teisele korrusele legodega mängima tassimine on umbes nagu naisekandmisvõistlus, tundus mulle täna. Õnneks ei pea läbi lompide ja muda silkama. Naised kaaluvad siiski rohkem kui 21 kilo, nii et mul on vedanud.

Õues on veel muda küllaga, sest kui Väiksele Piigale lasteaeda järele läksin, värvis ta parajasti põrandat. Õues, puuoksaga. Põrand oli siis lapike puhast ja kuiva asfalti – no nii mitukümmend ruutmeetrit, et väga kiirelt neil värvitud ei saanud ühe teise tüdruku abist hoolimata. Lunisin ikka kojuminekut, kuni ta oli nõus oma “pintsli” ära peitma ja homme jätkama. Nende rühma õpetaja kiitis, et seekord pintslitega värvisid, mõnikord värvitavat lihtsalt kinnastega – lapsed võtavad sületäie muda, tassivad kohale ja siis hakkavad värvima. Töökad noored!

Homme on mul üle pika puudumisaja koolipäev. Juba ootan seda pikisilmi – tundub, et pole neid koolilapsi nii ammu näinud ja kuna selle nädala lõpust hakkab vaheaeg ka, on kõik nagunii väga elevil. Sisseastumiskatsed gümnaasiumisse!!!

Sellesama nädala jooksul toimuvad ka Miksikese peastarvutamise poolfinaalid ja Känguru nuputamisvõistlus. Siis on koolis veel üks vahejajärgne nädal veerandilõpuni ning peale seda algabki Viimane Veerand.

Praegu välja vaadates ei ütleks küll, et suvi paistab, aga äkki märtsi lõpus paistab teisiti?

Mõned naljakad hetked on ka vahepeal olnud. Noorem Poeg arutas, et kui nad veskis käisid oma rühmaga, siis oli seal ju see mörder ka. Või oli see mörvar?

Mul läks hetk aega, enne kui kohale jõudis, et tänapäeva lastele on mölder nii võõras sõna, et isegi mõrvar tundub loogilisem variant veskis töötava inimese kohta. Samas – kust teie teate sellist sõna nagu mölder? Minu meenutamist mööda pärinesid lapsena minu teadmised muinasjuttudest – ikka need veskilkäimised ja käsikivid ja no lõpuks lumemöldrid ka. Aga nooremale põlvkonnale need muinasjuturaamatud nii tuttavad ette ei tule, kui just Lego City ja Ponilinna tegelasteks möldreid pole pandud.

Emme, ma tahaksin, et sa mulle tänapäeval ikkagi koera ostaksid, teatas Väike Piiga. Ma igaks juhuks ei küsinud, et kas tänapäev on varsti platsis ?

Ja palatiseinalt näide mitmetimõistetavast emakeelest: Arvestage teiste patsientidega – ärge rääkige, n a e r g e   k õ v a s t i. Teksti hõrendus on minu poolt lisatud.

Tervitustega lastekirurgiast

Istume ja pikutame haiglas ning ootame, et Nooremal Pojal juba rõõmsamaks läheks elu ja koju lubataks. Praegu lükatakse iga päev seda koju minekut ühe päeva võrra edasi ja see on asjaolusid arvestades minu meelest üsna mõistlik.

Üldiselt on see haigla siin väga hea koht. Positiivsed küljed on lahke ja hooliv personal, soe söök, ka palatid on päris normaalse temperatuuriga (kuigi esimesel päeval tunduvad mulle palatid ükskõik millises haiglas natuke külmad – võibolla alateadvuses pesitsevast ärevusest?) ja vaade sõltuvalt korrusest võib ka ülelinnaline olla. Meie praegusest aknast näeb igatahes raudteejaama, sinna saabuvaid ja sealt lahkuvaid ronge, raudteetorni, veetorni Õpetaja tänaval ja isegi Tigutorni, Tartu Mill on peaaegu kiviga visata.

Eile õnnestus mul voodist välja hüpates  põrandal järsku kurvi võttes libiseda ja põlvelt nahk maha saada, nii et edaspidi olen palatis sokkide väel käies [ringi tormates] kindlasti rahulikum. Sööki jääb meil iga päev natuke üle, sest palavikuga ei lähe lapsel toit just eriti alla ja vahepeal ma juba muretsesin, et peaks talle puuvilju või midagi sarnast vesist juurde pakkuma, sest saiakeste dieet pole meie kummagi lemmik. R-kioski meloniviilud olid tõesti vesised, aga ajasid ta saladuslike kaubandusliku välimuse säilitamisainetega täpiliseks. Siiski selgus, et juusturulle on ta nõus sööma, sest temaga samal päeval operatsioonil käinud tüdruk sõi siin peale operatsioonipaastu juusturulli ja tekitas isu.

Muidu on poja lemmikud kõrremahlad, sest koju me neid ei osta, omad mahlad olemas, kuigi tavaliselt ilma kõrreta ja klaaspurkides. Haiglasööklas maksis kõrremahl 40 senti, R-kioskis aga 85 senti. Päris huvitav vahe (ma küll ei tea, mis nad poes maksavad), aga nüüd suure palavikuga ei edenenud need kõrrejoogid üldse.

Õnneks tõi Minu Õde meile poja tellimise peale ägeda veepudeli, nii et nüüd õnnestub juua küll. Kui ainult jalg nii tihti ei valutaks! Ma ei saa ju seda kipsi ära, kurtis laps peale narkoosist ärkamist. Kipsiga harjumine võtab aega, sest enam ei saa jalga liigutada kuhu tahes, öösel tundub, et kogemata on saapaga magama heidetud. Vahepeal, kui jalg padjalt maha libiseb, lähevad varbad paiste ja laps kahtlustab, et kohe varsti see kips siiski plahvatab. Kirurg oli kunagi öelnud, et selle kipsi materjali kasutatakse ka võidusõiduautode tegemisel, sest see on nii tugev. Nii et ei mingit purunemislootust…

Kui ma enne haiglasse tulekut üritasin välja mõelda, missugust põnevat juturaamatut kaasa võtta – kas Saja rahva lugude pakki, Harry Potteri esimest osa või Septimus Heap-i sarja esimest osa Wõlukunst, oli päris keeruline dilemma. Mitu tundi läks mul Harry Potteri läbisirvimisele (mis läks sujuvalt raamatulugemiseks üle), aga see tundus ikka natuke vanematele lastele sobilik, värskele 6-aastasele võibolla liiga arusaamatu ja kohati hirmutav ka. Mõned ülejäänud tunnid läksid Septimus Heapi alguse üle lugemisele, see tundus ikka rahulikum ja mitte nii vägivaldne, nii et võtsingi siis kaasa Saja rahva lugusid ja selle Wõlukunsti. Peale operatsiooni tundus, et saame varsti koju ja saatsin rahvaste muinasjutud lugemata tagasi koju, aga nüüd me oleme siin ikkagi “kohalikeks” muutumas ja mul on hea meel, et see Wõlukunst nii paks on. Oleme alles leheküljel 157   459-st!

 

Wõlukunsti iga peatüki alguses on mõne selle peatüki peategelase pilt.

Esimesel õhtul enne operatsiooni oli meil üks tore 8-aastane tüdruk ka selles palatis, õhtu otsa käis neil Noorema Pojaga kõva mudelautode võidusõit avariiohtlike olukordadega ja neil oli koos nii lõbus. Siiski sai see piiga peale nakoosist toibumist samal päeval koju ja nüüd ülejäänud päevad oleme kahekesi palatis olnud. See polegi väga kurb, pigem oleks kahju, kui keegi teine peaks koos meiega hilistel öötundidel ja varajastel hommikutundidel üleval olema ja läbi nutu ootama, millal valuvaigisti mõjuma hakkab.

Operatsioonipäevaks valmistudes olime vaadanud anest.ee lehelt videot “Amanda läheb operatsioonile” ja sellest oli suur abi. See video klappis tõesti suurel määral päriselt toimunuga, nii et julgen soovitada. Muidugi ei olnud ette näha, mitu korda kanüüli paigaldada tuleb ja et kanüüli paigaldanud õde pakub ühte tagavarakanüüli lapsele koju kaasavõtmiseks. Ma loodan, et  nad kodus seda siiski paigaldama ei hakka.

Nii me siis ootame, et äkki õhtul on juba parem ja et ehk homme saab juba koju!  Seni sööme ebavõrdselt (eile sõin ma tema eest küpsetatud lõhet, kuna tema igaks juhuks ei tahtud), helgematel hetkedel saab vahepeal värviraamatut värvida ja legoautosid kokku panna; printsess Jenna, Nicko ja Poiss 412 seiklustest kuulda ja mõnikord isegi telekast kidzone igikorduvaid multikaid vaadata. Igikorduvateks pean ma neid seetõttu, et laps on mitmeid neist juba vanaema ja vanaisa pool näinud ja siin võib sama multikat veel 2 korda päevas näha, täpselt sama osa! Ma pole üldiselt telesaadetega kursis, aga mulle tundub see päris hea lastepeletustehnika olevat programmi koostajate poolt, sest huvitavate osade puhul ilmselt tahaksid nad palju pikemalt telekat vaadata?

Meie peame multikate vaatamiseks tekkidest ja patjadest seljataguse ehitama, lisapadja jala alla kõrgenduseks panema ja nii peab ta natuke aega vastu, pikapeale aga vajub longu, nii et puhkamiseks ja kosumiseks jääb ka piisavalt aega.

Head nädalavahetust! 🙂

Kamin ja juustupusad

Märts on akna taga küll, sest iga natukese aja tagant tuleb päike välja ja paistab tuppa. Käisime Väike Piiga kontrollimas – lumikellukesed õitsevad edasi, on isegi sentimeetri pikemaks kasvanud. Vaasi panekuks olid nad liiga pisikesed, nii et Noorem Vend ei saanud neid näha, sest tema ootas meie õueskäimise ajal toas.

Alles oli see vastlapäev ka, suuremad lapsed said koolis vastlakukleid. Trennitüdruk tuli koju ja kui jope seljast, kukkus kohe seletama, missugused vastlakuklid koolis olid, nii et palusin tal tungivalt vastlakuklite asemel juustupusadest vestelda, kuna väiksemate näod hakkasid juba mossi minema.  Jaaa, need juustupusad olid KOHUTAVAD, võttis trennitüdruk kohe mõistvalt jutuotsa üle. Seal sees oli niiii vähe ketšupit sees! Uskumatu!! Ja hapukoort polnud ka raatsitud peale panna, no natuke ikka oli, aga mitte piisavalt!

Veel pool tunnikest möödas, jõudis koju Vanem Vend. Viisin ta kohe juustupusade mõistega kurssi, nii et kui Trennitüdruk tema käest juustupusade üksikasju välja pinnima hakkas, sai ta kohe aru, millest jutt. No olid jah koolis juustupusad, kahjuks oli neile ketšupit sisse pandud. Hapukoort peal? Oli jah, mina ei tea, mina ei pannud tähele, kas vähe või palju… Lubasin, et ostan millalgi koju ka neid niinimetatud juustupusasid juurde, aga kuna olin köhijatega kodune, siis kiiret polnud. Magusapaastu (põhjused vt.eelmine postitus) leevendame neil pirnide ja india pähklitega, pähkleid üle 5 ei tahagi keegi korraga, sest kui pole ammu magusat söönud, tunduvad pähklid ikka täiega magusad! Kurgivõileiva või pudruga võrreldes näiteks, võite ise ka proovida, kui ei usu.

Kapihais hakkab vaikselt lahtuma. Kaua valitud riidekapid on juba mitu päeva tagasi kokku pandud ja polegi nii hullu “mööblihaisu”, kui ma algul kartsin. On hoopis meeldib puidu lõhn, kiitsin Mehele, aga tema teatas, et seal on ka terpeenid ja muud kahtlased asjad sees. Mis siis, puidu lõhn tuletab mulle mu isa majaehitamist meelde ja seda, kuidas saelauad lõhnavad. Mmmmm. Kapi kokkupanemisel küll selgus, et valisime mis me valisime, lõpuks olime kohutavalt tüdinenud juba sellest, et ükski ei sobi ja valisime ühe välja, millel väga suuri puudusi ei paistnud. Et jätkuks nii riiuleid kui ka riidepuutoru, aga meie eelistus oli, et riiuleid peaks olema umbes võrdselt või natuke rohkem kui riidepuutorusid. Lõpuks kombineerisime pakutud variantidest sellise seinatäie kappe kokku, et suhe oli 3:2 riiulite kasuks. Ja kokkupannes selgus, et meil oli jäänud märkamata, et suhe on ikkagi 3:2 riidepuutoruga osade kasuks. Njaaa… Me vist 9 korda mõõtmise asemel mõõtsime 8 korda, enne kui lõikamiseni jõudsime. 😀

Uurisin siis poest, kas lisariiuleid saab ja loomulikult saab! Mis sellest, et kapi sügavuse tõttu võiks riiulid olla vähemalt 55 cm, poest saab päris hea hinnaga 3 riiulit sügavusega 42 cm! Minu imestuse peale, et need vist ikka selle kapiga väga hästi ei sobi, saadeti mind ehituspoodi. Sõnaliselt muidugi, mitte jõhkra tõuklemisega. kuna me korvriiuleid muretsemas juba käisime, siis mind esialgu mõnda aega mööbli- ja ehituspoodidesse väga ei kutsu. Küllap see vaene riidepuuga osa kapist on sama kannatlik nagu mina. Sest tegelikult käis meil veebruaris kaminamees ka.

Kui siia kolisime, oli siin üks kamin. Tellistest ja muidu päris töötava väljanägemisega selliste inimeste jaoks, kes kunagi kaminat kütnud pole. Kuna tegu pole kaminast köetava eluasemega, siis me seda kaminat suurt ei torkinud. Sisse ajas teine ka, nagu selgus, kui üks sugulane huvi pärast tuld tegi. Siiski oli kaminaga kõik rahulik, seal peal sai igasugu pudi hoida ja mõnikord mängisid lapsed kaminas peitust ka, mille tagajärjel üks tekk üsna nõgine oli. Tekiga olevat seal lihtsalt pehmem istuda olnud (kuigi meil on samas ruumis üks tilluke diivan ka). Aga siis hakkas naabritel üks korstnategu ja selgus, et meil on ka korstnategijat vaja ja me laenasime naabrite korstnameest. Korstnamees on vana, tegi paari päevaga meie korstna väga ilusaks ja vihjas möödaminnes, et see kamin teil ilmselt ei tõmba, aga kui vaja, teen selle ka korda. No paar kihti kive oleks juurde vaja laduda lihtsalt.

Kõlas päris hästi ju? Siis käis Korstnamees, kellest oli sujuvalt saanud Kaminamees, mu mehega ehituspoes ja meile tekkis kaks suurt kuhja telliskive. Üks õue, teine tuppa. Või umbes nii. Minu imestuse peale, kuhu nii palju kive panna, selgitas Mees, et Kaminamehel tuli uus idee ehitada meie kamin paari kihi lisamise asemel laeni. Sellepärast kulubki rohkem kive.

Mina olin pahane. Üldiselt on vist viisakas, et mehed arutavad kõik omavahel ära ja naistele neid asju ei räägita, sest naised ei tea ju sellistest asjadest midagi? Naisi ei huvita ju kunagi, mis ümberehitusi nende majas tegema hakatakse, said no woman ever. Igatahes tundus mulle kahtlane, et sinna laeni rasket kobakat peaks ehitama, kuna all pole kandvat seinagi. Kaminamees aga kadus salapärastel asjaoludel ära peale seda, kui kivid olid ostetud. Algul ta kurtis, et tervis pole korras, hiljem läks Soome tööle. Aastad möödusid. Telliskivid passisid ja tüütasid. Mind. Teisi nad väga ei tülitanud.

Selleks aastaks plaane tehes panime kamina korda tegemise ka sisse. Otsisin tuttavatelt kaminameeste kontakte. Sattusin paari inimese otsa, kes teatasid, et nad enam ei tegele selliste asjadega või siis et nad on nõus ainult meesterahvaga rääkima, sest no ikkagi kamin ju (mitte hakklihakaste või koristamine, onju). Üks leppis ka korduvalt kohalesaabumist kokku, Mehega siis, aga lõpuks kohale ei saabunudki. Leidsin teenustööde alt paar kaminameest ja saime ühe isegi siia kohale, kuna tema klient oli parajasti Soome ära läinud. Nojah, igatahes tuli ta kohale, vaatas, esitas meile ettekande sellest, miks meie kamin ei tõmba, missugused kraadid kaminas ja korstnas tekivad ja miks meie valmisostetud kivid kohe kindlasti ei sobi.

Oeh, nojah. Ta tõi ise temperatuurile vastupidavamad kivid ja tegi kamina valmis. Paarist uuest kihist ikkagi ei piisanud, selle asemel on meil poole suurem kamin, alumine kiht on endiselt tellistest, peal aga konutab hallist krohvist kerratõmbunud loomake (lõõr korstnasse). Väljaulatuva raudtoki otsas (siibri avamise mehhanism) passib kollane kummipart, et oleks ikka silmatorkav (mitte otseses mõttes, nagu ilma kummipardita variandi puhul). Kaminamees lubas meile sinna ilusa kivitüki otsa monteerida, aga kuna ta jäi vahepeal haigeks, on meil part juba mitu nädalat seal konutama pidanud. Aga nüüd on tekkinud küsimus, millega see hall savine-krohvine (ma tõesti ei tea täpset koostist) korstnaosa ära katta, kas krohvida, lisada soojust salvestavad plaadid või katta liivakiviplaadiga. Või nende tellistega, mida meil jätkub nagu muda. Kuid kamin töötab!

Kaminamees käskis meil mõned kütmised läbi viia, nii et on teada, et tõmbab ilusti ja sisse ei aja. Hurraa! Suudaksime me nüüd liivakiviplaadi ja muude valikute vahel valiku ära teha, ilma et peaks kohe ehituspoodi tormama, oleks ka äge. Aga me olime kapivalimisest väsinud, nii et märtsi saabumiseni puhkasime otsustamisest. Küll jõuab. Kaminamees arvas küll, et tegelikult võiks ülejäänud kamina ka millegi muu [ilusamaga] katta, näiteks maakiviplaatidega, aga mulle tundus see pigem pakkumisena “suure raha eest on võimalik kamin täiesti ära maskeerida, nii et kõik arvavad, et sul on kodus tegelikult suuuuur soe arooniapõõsas”. Näiteks. Aga mind see kamin küll praegusel kujul ei sega.

Saaks nüüd köhatajad terveks, oleks järgmisel nädalal palju rahulikum. Anestesioloog ja kirurg juba ootavad meie järel. 🙂

Temperamendijooned

Kevad on lumerohkem kui eelmisel nädalal. Tegin selleks nädalaks igasugu plaane, mis olid seotud Noorema Poja haiglasse minekuga, aga välja kukkus hoopis nii, et köha ei läinudki lõplikult üle ja sellisel puhul ei tee keegi üldnarkoosi. Seega on meil veel üks nädal kodus, sest ka Väike Piiga köhib ja nohutab vahelduseks, ise sõjakalt kakaod juurde paludes.

Köha ja nohuga meil paraku kakaod ei anta, nagu ka muid magusaid asju.. Nii et kõik on huvitatud terveks saamisest, sellega kaasnevast sibulasiirupist, mahlaga võetavatest rohutilkadest ja rinna peale määritavast kraamist. Inhalaator on kapi otsast alla kolinud ja isegi perearst soovis meid üle mitme aasta näha. Väga põnev aeg!

Vahepeal oli meil siin veel Väikese Piiga rühmale sõbrapäevapidu. Südameid me igale poole ei kleepinud, aga õhupalle olid küll kõik kohad täis. Kuna haiguste hooaeg oli osa rahvast rühmast maha murdnud, tuli ainult umbes 10 last. Väga äge, et nägin ka selliseid lapsevanemaid, kellega millegipärast kunagi samal ajal lasteaeda ei satu. Alles eelmisel nädalal nägin ühte Piiga rühma vanemat esimest korda ja tuli välja, et nad on tõsiselt harva lasteaeda pääsenud. Meie elu tundus mulle siis kohe lust ja lillepidu!

Praegused kodusolijad on kahekesi koos juba päris pikalt olnud, nii et aegajalt kisub isegi tüliks. Lugematu hulk duplo klotse muutub kohe loetaks ja piiratud koguseks, kui suuri plaate on ainult 4! 😀 Õnneks tekkis parajasti elav arutelu, 3-korruselise maja ehitaja kutsus ühe plaadiga jäänud ühekordse maja ehitaja koos kõigi loomadega enda juurde elama. Mõnikord on ikka ilus vaadata, kui lapsed lahkelt mängitud saavad. Noorem Vend sai enne sõbrapäeva juba 6-aastaseks ka, nüüd ta kaalubki võimalust, et läheb varsti kooli (kuigi mitte sellel aastal), teeb füsioteraapias kõiki harjutusi ikka vähemalt 6 korda (mitte mingil juhul viis korda, sest ta on ju nüüd ometi SUUR!) ja annab kõigile head nõu. Küsige ainult. 20 piires liita ja lahutada meeldib talle ka väga.

Ühes huvitavas raamatus, Mervi Juusola “Et ema jaksaks”, oli laste temperamendijoonte jaotus. Osa sellest oli minu jaoks uudiseks, näiteks see, et sõltumata lapse vanusest võib temperamendijooni näha juba paarikuise lapse peal – ja need jooned on lapsele kaasa antud, ta ei saa neid ise valida ega muuta. Vanematena on mul küll mõnikord olnud tunne, et tahaks neid temperamendijooni eirata… või keelata. 🙂 Toon mõned näited raamatust.

Liginemiskalduvus paneb lapse tahtma kohe mingit uut imelist eset või inimest. kui liginemiskalduvus on väga tugev, on uute asjade saamine lapse arvates tore ja meeldiv. Sellega seostub mul kohe Armastuse 5 keelt raamatute sari (nii lastel, teismelistele kui täiskasvanutele) – on olemas selline grupp inimesi, kes kingitustest palju rohkem lugu peab (ja neist puudust tunneb) kui enamus ülejäänud inimesi. Samas on hulk inimesi, kellel on oma kindlad lemmikud – olgu siis tass või mänguasjad – ja neid millegi uue vastu välja vahetada on väga keeruline.

Pettumuse ja ärritumise lävi on näha juba lapse esimesel eluaastal; võib näha individuaalseid eripärasid, kuidas tekib pettumusest põhjustatud viha, kui tugev see on ja kui kaua see kestab. see, kui palju beebi nutab ja kuidas väiksena ärritub, ei ütle meile midagi vanemate kohta, vaid ongi lapse sünnipärane temperament. No see kõlab ju natuke kahtlaselt, nii tahaks, et midagi vanematest või nende tegudest-oskustest ka sõltuks. Samas kui lapsed natuke kasvavad, on  tihti lihtsam paralleele luua – kes oli juba väiksena nokitseja vs. kes oli kannatamatum ja tahtis kõike kohe; need lapsed on ka suuremana tavaliselt nende samade joontega. Minu meelest võib närviline väikelapseiga (no meil kõigil on ju kunagi esimene laps sündinud, kellega lihtsalt selle pärast keeruline on, et ei saa üldse aru, millele laps vihjab – no näiteks esimene kõrvavalu beebil – kes vanematest tuleks iseseisvalt millegi sellise väljanuputamisele?) ka üle minna, kui laps oskab end paremini väljendada ja vanemal on lihtsam last mõista.

Täpsus ja agarus tähendavad tähelepanu püsimist ühel asjal. Agaruse juurde kuulub ka lõpetamise vajadus. Vähene täpsus ja agarus on aga, vastupidi, märk lühiajalisusest: kui ülesanne on raske või igav, jätab laps selle pooleli.

Märkamistundlikkus on kalduvus märgata ka pisikesi väliseid ärritajaid, nagu näiteks tasaseid hääli. Väga tähelepanelik laps jälgib kõike ja märkab kõike. Ta kannatab sageli müra ja kisa pärast. Laps, kelle tähelepanelikkus on väga madal, ei lase end mürast häirida.

Rütmilisus tähendab väga reeglipärast ja aimatavat tegevust. Tugeva rütmilisuse puhul on lapse sisemine kell täpne. Väga rütmiline laps uinub ja tahab süüa enam-vähem samadel aegadel. Kui lapse rütmilisus on nõrk, pole tema tegutsemine etteaimatav. Ta magab ja tahab süüa, millal juhtub. Suuremaks saades on sageli tema asjad kadunud.

See viimane pani mind küll naeratama. Lihtsalt selles siis ongi asi? Mõnele lapsele pole rütmilisust jätkunud, sest mul endal ka polnud seda vahepeal lapsena? Aga mina arvasin, et tegu on harjumustega – paned oma asjad sinna, kus on nende koht, ja see peaks ju ometi olema treenitav?

Igatahes on seal veel lahti kirjutatud kohanemine (kui kiiresti kohaneb laps muutustega),  intensiivsus (jõud, millega inimene väljendab oma tundeid), naeru ja naeratuste hulk (temperament mõjutab ka seda, kas laps on peaasjalikult heas või halvas tujus), aktiivsus (jõud ja kiirus, millega inimene tegutseb), rahustatavus (lapse rahunemiskiirus, kui vanem püüab teda maha rahustada), eemaldumiskalduvus ja hirm (need ilmnevad soovina põgeneda uute ja teistsuguste olukordade eest), tugevatest ärritajatest tekitatud nauding (miks mõnele lapsele õhkuviskamine ja suure hooga kiikumine lõbu, teisele aga õudust pakub).

Õnneks on enesevalitsemist võimalik õppida, see on ju see, mida me ise õppida püüame ja oma lastele ka õpetada püüame. Ja eks osa inimesi ongi temperamentsemad, mis teha! Aga need aktiivsed introverdid ehk ambiverdid äkki? 🙂

 

 

 

 

 

 

Hihii, kevad

Aitäh, armsad, et te aeg-ajalt ikka käite vaatamas, kuidas mul läheb ja kas ma olen kirjutada saanud! Ma olen peas juba mitmeid postitusi valmis kirjutanud, paraku olen vabal ajal (need üksikud minutid, hahaa) vist arvutis eemal olema juhtunud ja nii ma peangi häbelikult punastama. Aga plaanid on suured, millest kõigest kirjutada tahaks! 🙂

Kuidagi märkamatult on mul juba kevad hakanud – nagu ma eelmise aasta kevadel kirjutasin  Aastaaegadest, et on palju uusi tärkavaid asju ja kõigega tahaks tegelda ja just praegu sajab uusi põnevaid asju nagu lumikellukesi peale vihma. Ma ei saanud ju seeni pärast vihma kirjutada, kuna kevadkogritsate aeg pole veel käes, aga lumikellukesed on meil aias juba peaaegu valmis küpsenud, üle päeva käime Väikese Piigaga neid kiitmas. Varsti hakkavad õitsema ka, sest valged õienupud on neil juba püsti! Eelmise aasta 24.veebruaril õitsesid ka, aga no praegu on pooled eestlased valmis, et kohe tuleb vast uuesti talv, mina kahtlustan ka. Igaks juhuks pole kelke ega lumelabidat ei garaaži ega keldrisse ära viinud, sest siis läheks neid raudselt kohe vaja! Ega ma nii väga ka talve ei igatse. Mul on juba tulpide hooaeg hakanud.

Lapsed on olnud peaaegu kogu aeg terved, väiksed nohud-köhad käivad vist asja juurde ja selle kõrge palavikuga kiire viiruse unustasin ma juba ära, seega talvehooaeg on päris meeldiv olnud. Võib-olla on see hoopis sellest, et mul on sel aastal KAKS lasteaialast? See tähendab, et väsimuseaastad hakkavad mööda saama?

Väsimuseaastad on see aeg ema elust, kui on väike laps või väiksed lapsed, ise aru ei saa, et väsinud oled, aga tehtud jõuad vähem kui …hmm, loodad? Plaanid? Midagi seesugust. Lisaks, kui keegi küsib, kuidas sul päriselt läheb, vastad automaatselt, et hästi, aga olen natuke väsinud. Et mitte öelda, et ma olengi väsinud, iga päev, iga õhtu, iga öö (sest kord-paar öö jooksul ikka pead lastega seotult magamise asemel muud tegema) ja iga hommik. Aga kuna see on nii igapäevane värk, siis muutud tasapisi tuimemaks ja ei pea seda enam varsti selliseks asjakski, mida jutuks võtta, kui küsitakse, kuidas läheb.

Aga nüüd – kui mu lapsed on SUURED – olen avastanud, et ma polegi nii väsinud vist enam, sest ma pärani silmi märkan kõigisa tubades kohti, mida ma pole siin elatud 5+ aasta jooksul märganudki, millega need täidetud on. Peale märkamise olen jõudnud ka selliseid kohti koristada, ehkki pole olnud otsest sundust! Kui veider! 😀

Muidugi käivad ka praegu aegajalt öised eksikülalised (kes plaanivad oma toast tualetti reisida, aga eksivad mõnikord ära ja teevad mingis imelikus kohas kaeblikku häält, kuni keegi neid vetsu juhatab), aegajalt ei tule und, kuna pea on täis plaane, mida kõike võiks homme teha ja kas võiks vastu võtta pakkumisi minna sinna, tänna ja kolmandasse kohta või hoopis jalutada vaikselt ja rahulikult naabruskonnas üks tiir, lihtsalt üksinda jalutamise mõnu pärast? Õhtuti on nii hea jalutada, külm enam pole, helkurid on ka alles (värskendasin just laste koolikottide helkureid, sest leidsin vaba hetke esikukapi riiulite korrastamiseks ja sealt tuli umbes KAKSkümmend helkurit vastu!!!) ja ise saab tempo valida! Lapsevankri ajastul oli lihtne hommikuti jalutada, sest ei pidanud tööle minema ning lõuna ajal ja peale lõunat jalutada, sest hea oli lapse magamapanekuks jalutada, aga kui pole koera ega lapsevankrit, on iseendaga jalutama minek kuidagi keerulisem ettevõtmine. Loomulikult on alati võimalik leida kodus mingi tegevus, mida teha, sest keskkond on päästik, nagu ma Päästikute raamatust lugesin siin. Aga iseendaga jalutades tulevad sama head mõtted nagu hommikuti liiga vara ärgates ja suurepäraseks päevaks valmistudes.

Hommikust varasemat äratust ma olen nüüd ka umbes kuu aega harjutanud – et panen kella 5 minutit varasemaks kui tavaliselt ja siis püüan ärgates mõelda, kui tpore päev mind ees ootab. Kindlasti juhtub midagi erakordselt ägedat! Kindlasti läheb midagi väga, VÄGA hästi – ja tavaliselt lähebki, ausõna! Et ma ei unustaks, siis panen need tavaliselt õhtuti kirja ka, need ägedused – näiteks täna lugesin ühte väga head ja intrigeerivat  artiklit Mõtlemise õpetajast ja peale selle üks äge naine kirjutas sellest, miks ta juba 15 aastat ajalehti ei loe, sest mis neist võõrastest muredest ikka lugeda, äkki saab selle asemel kellegi ära kuulata ja sellega maailma paremaks muuta? Äratundmisrõõm tuli, ma ka ju ajalehti ja uudiseid ei loe ja viimasel ajal ei suuda autoga kooli sõites ka raadiot kuulata, sest sel õppeaastal sõidan koos armsa kolleegiga, kellega on alati tore vestelda, mitte muusikaga mõtteid summutada.

Aga nüüd jooksen magama! Mu 6 tundi und ootavad mind juba!!

Ja ma mõtlen teie peale!! Aitäh, et te olete olemas, kõik teie, kes kasvõi kordki siia lugema ja/või kommenteerima on sattunud!

Kaks last ja sama tuba

Nii huvitav, kuidas ühes toas koos elades lapsed kas sobivad või ei sobi. Ja kui kuidagi ei sobi, kas siis lõpuks ikka sobivad? Kas see haakub tegelikult ka sama ühikatoaga, et seal on samad trendid? Ma pole kunagi ühikas ega tudengiüürikas elanud, nii et ma ei tea.

Esimene ja teine laps omavahel nii hästi ei klappinud, et neid pikemaks ajaks ühte tuppa magama oleks saanud paigutada. On ju tohutu kiusatus vanema õe ehteid ja muud pudi-padi proovida ja kanda, kui oled parajasti 5 aastat noorem ja vanem õde käib juba koolis? Iga päev palju ägedaid asju, mida uurida! Iga päev millegipärast ka suur pahandus… Seevastu Vanem Poeg, kes oli siis alles väike pesamuna, ei tundnud ei patsikummide ega kaelakeede vastu mingit huvi. Nad klappisid Vanema Õega kahekesi samas toas ja samas naris väga kenasti mitu aastat kuni kolimiseni. Noorem Õde elas siis meie magamistoas. Vahepeal elasid ka Noorem Õde ja temast noorem Vanem Vend kahekesi meie magamistoas samas naris. Magamapanek polnud lihtne.

Kui elasime aasta ajutiselt mujal, ei mahtunud väike Trennitüdruk enam meie tuppa ja seega saime kõik kolm last majutada päris lastetuppa. Lastetoa ukse taga koridoris olid laste riidekapid ja neil oli ka eraldi laste vannituba! Kuna olukord oli kõigi jaoks uus – võõras koht, võõras keel, võõras kool – hoidsid lapsed kokku ja mingeid suuri tülisid tol ajal polnud, magama läksid õhtuti kõik korraga (12a, 7a ja 4a) ja vahepeal korraldasid nad veel teemaõhtuid või vannitoapidusid. Vannitoapidu tähendas, et mängiti kellegi sünnipäeva vannitoas. Vahel tuli Trennitüdrukule sellise sünnipäevapeo mängimiseks isegi mõni klassikaaslane külla.

Aasta peale tagasikolimist kolisime veel edasi oma praegusesse kohta. Söögituba polnud meil siis veel söögi jaoks, vaid hoopis nariga varustatud suure toa jätk. Seal said Trennitüdruk ja Vanem Vend omavahel üle väikeste kivide ja kändude ikka koos magatud, Vanim Laps aga sai ülipisikese oma toa. Tema igatahes oli rahul, kuigi püsti seismise ruumi seal väga palju polnud. Mõne aja pärast, kui oli vaja samasse narisse mahutada Suur Vend ja Väike Vend, meenus mulle seesama algusaastate jama – nii põnev on võtta vanema venna asju, kogemata purustada legoehitisi ja koos magamaminek tähendas Vanema Venna oigeid ja karjeid, et väiksem ei lase magada, taustaks Noorema Venna ladus jutt, naerupurtsatused ja kaheksas kord voodist välja lipsamine, sest väga tahaks juua/süüa/pissile – ja loomulikult viimast korda! 😉

Sellega oli täitsa häda, proovisime rääkimist ja lugemist ja juures passimist ja hoiatusi a la pean vennale hommikul kommi andma, kui sa tal õhtul magama jääda ei lase… Aga ei midagi. Mõni õhtu magasid, mõni õhtu tülitsesid, Suurem Vend õppis igasugu nippe, kuidas mitte välja teha valjuhäälsest segajast ja ikkagi magama jääda. Värske peaga kooliskäimine on ka algklassides oluline boonus, kõigiga seda ei juhtu.

Ja nüüd suvel, kui Vanim Laps välja kolis, Vanem Vend tema imepisikese toa endale sai ja Väike Piiga endisesse poiste tuppa nari alumisele korrusele kolis, hakkas nari-oopus uuesti. Noorem Vend, kes 5-aastasena nari ülemisele korrusele ülendati, oli ronimisega siiski hädas. Öösel alla tulek ja unise peaga üles ronimine oli tema jalgade eripära tõttu vaevaline ja kogu see aeg oli nari alumisel korral väike fuuria, kes oma voodis siputas ja tantsis, kui teine magada tahtis. Laulis ja naeris, kuid vend tahtis hommikul lasteaeda minekuks miskipärast öösel magada. Siis avastas Väike Piiga, et nari ülemise korruse lippe ühendava paela küljes saab rippuda ja kiikuda (kuni pael mõnest kohast ära katkeb, aga paelu on ju teiste lippide vahel ka) ja tegi seal õhtuti jõutreeningut. Sinna lippide kohale saab ka autosid või muid mügarikke toppida, mida alt nähagi pole! Nukud koos mänguloomadega tahtsid kõik sinna ripnema jäänud paelte otsa kiikuma ja lahke südamega Väike Piiga pidi neid ju ometi teenindama. Ühesõnaga igasugune vilgas tegevus, mitte rahulik unemaa. Päevaks pidime nariredeli üles korrusele tõstma, et kõik mänguasjad venna voodisse ei koliks, aga seda trikki tegime juba vanasti igasugu eelnevate naridega ka. Siis said vanemad tüdrukud spagaati harjutada, et voodisse pääseda. Igapäevane kodune trenn. 🙂

Selle sügise hakul vahetasime nari kahe pikendatava voodi vastu välja. Hea, et mu vana pikendatav voodi alles oli, lisaks oli üks sugulane oma lapse pikendatava ka kunagi meile pärandanud. Jäi ära voodisse turnimine ja algas uus ajajärk pealkirjaga “Sinu voodi on täna parem kui minu oma!” See tähendas, et kummalegi lapsele tundus teise voodi parem, ükskõik, kummas voodis nad parajasti magasid. Kaks nädalat lubasime neil iga õhtu voodeid vahetada. Teatasime ette, et kahe nädala möödumisel otsustame ära, kumb kummas magama hakkab ja nii läkski. Nüüd magab kumbki oma voodis ja voodeid ei vaheta – aga see-eest jätkub õhtune vaatemäng. Millegipärast tahab jälle vanem lapsuke öö saabumisel magada ja noorema sisepõlemismootor töötab veel täie auruga. Vahel aitab unejutu või terve karja unejuttude lugemine, vahel toimub ka tunnike peale Une-Mati ja Päris-Mati seiklusi toast väljajalutamine erinevate ülaltoodud põhjendustega.

Jõulude eel hakkas Noorem Vend ise ka õhtuti välja jalutama, et meile suure saladuskatte all öelda, et Palun kustutage pärast Väikse Piiga magama jäämist need jõulutuled ära, et need terve öö ei põleks! Iga õhtu sama suure saladuskatte all, sest Väike Piiga ei taha magama jääda, kui tuled ei põle, vend jälle ei saa magama jääda, kui tuled põlevad.

Mingi hetk õppis Väike Piiga ära järjekordse graatsilise sirutuse oma voodis kikivarvul seistes ja sai kõik 6 laelambi pirni ühe lülitusega laes hiilgama panna, nii et õhturituaalide juurde käis laelambist pirnide väljakeeramine. Seinakontaktilamp aitas siis hädast välja, aga kusagilt tuli välja värve vahetav led-lamp ja siis üks sarnaselt värve vahetav, aga mitte nii väsinud jõulukuulike, aga neil said patareid varsti nii tühjaks, et algul võis pikalt jälgida punast valgust, mis korraks roheliseks muutus ja siis kustus,et uuesti punastama hakata. pärast polnud sedagi, nii et tuhmid kollased tähekesed aitasid peale seda meid hädast välja. Etem ikka kui laelamp. Aga sinna juurde kostab endiselt palju kihistamist, loomaaed voodis (öökullid on hetkel välja pagendatud, aga mõned kassid, mõned koerad, hiir, rott ja paar rebast) on seal küll pea iga kord valves. Mõni loomake käitub halvasti ja pagendatakse, aga kuna rebased peavad iga päev lasteaias ka käima ja on õhtuti väsinud, siis nemad ööbivad mõnikord Väikse Piiga seljakotis.Vahel hakkavad loomad voodis juba nii laiutama, et Piiga ise enam hästi ei mahu sinna tekkide ja sabade kuhja äragi. Nooremal Vennal sellist muret pole, tal on üks kindel lemmik ja kedagi teist sinna ei võeta. Autosid, legomehikesi ja mootorrattaid ammugi mitte, nagu Suuremal Vennal.

Mu suur lootus on, et väljas läheb järjest valgemaks ja äkki paari kuu pärast on õhtul jälle nii valge, et ei peagi lampidega tegelema, et saab õhtuti kauem õues olla ja lapsed langevad voodit nähes sügavasse unne, kasvõi riietes.

Jaanuar saab ju kohe läbi! 26.märts 2017 polegi ju enam nii kaugel??

Sünteetiline bioloogia ja riiulid

Vahepeal on jälle kiiremad ajad olnud. Olen saanud targemaks, sest sattusin konverentsile, kus olid nii põnevad ettekanded. Puude parasiitidest, taimede tekitatavast meeletust kogusest CO2-st ja reisimeditsiinist. Siis kõige peale veel poolteist tundi sünteetilist bioloogiat, mis mingil hetkel ulmeraamatute teooriat meenutama hakkas. No et küllap 50 aasta pärast seisavad kõik inimesed sabas, et endal jalgu ära amputeerida lasta, sest tehisjalad on selle aja peale nii viimseni timmitud ja juba ka pisut odavamaks läinud, et eelised tavaliste “vanakooli jalgade” ees on mäekõrgused. No ja kuna inimese genoomi saab sisse häkkida ja ümber programmeerida, siis seda peakski tegema, sest mida muud meil üle jääb? Kui on võimalik luua vähikindel või haiguste kindel inimene, tuleb ära teha, onju?

Kõrva jäi kraapima ainult see põhimõte, et kõik inimese heaks. Mitte looduse. Sest noh, kohe peame ju muudele planeetidele ka kolima, maakera saab otsa ja meid on nii palju, et lausa mitmele planeedile peab kolima, kui me sinna sobivad värgid (hapnikuga keskkonna) sünteesime paarikümne aastaga. Kui varem pidid hiinlased oma põllul malaariaravimi jaoks taimi kasvatama, siis nüüd teeme selle pärmi abil ära, tööstuslikus mahus, siis maailmaturul hind ei kõigu enam.

Nägin esimest korda elus esinemas päris akadeemikut. See oli võimas kogemus. Ta oskas päriselt ka ettekannet teha, ilma slaidi-karaoke formaati minemata (siin on mu slaidid, näete isegi, ja nüüd ma loen selle teksti teile sõna-sõnalt ette), valdas tõesti teemat ja huvitav oli ka. Jõudsin jooksupealt umbes 8 lehekülge märkmeid ka teha. Muude ettekannete ajal jõudsin salli valmis kududa, serva üle heegeldada ja täna ära kinkida. Korda läks.

Sokid on juures ainult mõõdupuuks.

Jõudsin TED Talki kuulata asjade tegemise edasilükkamisest – lihtne, lühike, lõbus ja lööv. Kokkuvõte oli Tim Urbanil natuke hämmastav, aga loogiline, kui järele mõelda – et kõik lükkavad tegelikult teatud asju edasi. Kui mitte neid, millel tähtaeg kukub, siis näiteks neid, millel pole tähtaega – oma tervis, ammu igatsetud hobiga alustamine või aeg perega. Mulle meeldisid need slaidid ka seal taustaks, kuidas töötab edasilükkaja aju ja kuidas tavalise inimese aju. Ta oli ikka asjale päris hästi pihta saanud. Kui keegi tahab oma elust veerand tundi selle mehe kuulamisele-vaatamisele kulutada, siis link on siin.

Siis kuulasin veel, kuidas suhelda inimestega, kui sa nendega eriarvamusel oled, see oli ka õpetlik, tuletas meelde neid asju, mida peaks teadma, aga mille vastu iga päev eksin vist. Celeste Headlee rääkis 11 minutiga 10 ways to have better communication ehk siis sellest, mis hakkab tasapisi haruldaseks muutuma. Mul oli jalgrattaga toas sõitmisele lihtsalt mingit rääkivat tausta vaja. 🙂

Siis tegin veel riiuliga trikki. Algul oli raamaturiiul selline täissöönud variant, siis korraks kõhnade ja veidi kaardus ribidega ja pärast oli jälle raamatutega riiul.

    

Aga pärast olid värvid juba vahetunud…

Tegelikult on harilike raamatute riiulisse mahutamine üks õudne töö mitmel põhjusel – kõik on ju erineva kaanevärvi (või kui värv on sama, siis pealkirja font ja asukoht on erinevates kohtades), kõrguse, formaadi ja teemaga… Väljavõtmine käis muidugi kiiresti, sipsti laua peale kuhjade kaupa – aga tagasipaneku ajal leidsin umbes 50 raamatut, mida oleksin tahtnud kohe lugema hakata. Tõsiselt ka! Osa muidugi sorteerisin välja, need ootavad kahjuks laua peal edasi, kuna homme olen olümpiaadil ja raamatud peavad ootama, mis neist saab.

Meil oleks vaja selliseid raamaturiiuleid, mille riiulid ei painduks kaarekujuliseks. Ei tea, kas need Ikea Billyd on paksemast materjalist kui need tavalised 15-17 millimeetrise läbimõõduga riiulid, mis meil kodus on? Hinna järgi kahtlustan, et mitte?

Teised pereliikmed olid koju jõudes siiski natuke ehmunud. Mine tea, äkki pean fantaasiakirjanduse siiski tagasi tema riiulisse kolima, kuna minu kirjud raamatud näevad ka musta värvi riiulis endiselt kirjud välja. Ülejäänud neli raamaturiiulit on hirmuga ootel. Nüüd on ainult see raske koht, missugust raamatut homseks lugemiseks kaasa võtta? 🙂