Laps(ega) poes

Kaevasin eile oma randme ära. Tegelikult ma suuri maa-alasid kaevatud ei saanudki, muld oli küll pehme, kuid vihmast niiske ja raske. Paar ämbritäit juuri ikka sain – natuke siit ja natuke sealt kaevates (tavaline tähelepanuhäirega inimese töömeetod), lapikese piparmünti sain ka pojengide vahele pugenult kätte. Huvitav, et piparmünt niimoodi rändab – eelmisel kevadel otsustasid kõik piparmündivõsud üksmeelselt peenralt muru sisse hüpata. Sel aastal siis 90 kraadi teises suunas, sest invasioon murule polnud muruniiduki tõttu suurem asi ettevõtmine. Aga no risoomid peavad lihtsalt oma ehituslike iseärasuste tõttu kuhugi suunas kasvama!

Trennitüdrukul oli selle aasta viimane võistlus. Paistab, et hooaja lõpuks hakkas nende rühmale ka kohale jõudma, mida ja kuidas teha, sest kahel viimasel võistlusel on neile lausa diplomeid jagunud. Rühmvõimlemise B-klassile tavaliselt ju ei jagu ei medaleid ega diplomeid, eriti viiendatele kohtadele. Aga seekord siis läks jälle õnneks ja nüüd ootab ainult kevadpidu ning rohkem juukselakki ja vanaemanõelu ei kulugi. Tegelikult kaovad meil alati ära hoopis tavalised, juuste tooni juukseklambrid. Puhas müstika! Kuldsed ja hõbedased on alati alles.

Juhtusin Känguru võistluse teemalisele arutelule, kus keegi oli kõvasti analüüsinud erinevate aastate ülesandeid ja leidnud, et sel aastal olid nn. tüdrukute ülesanded. Mitte niivõrd nuputamisele suunatud kui just tähelepanelikult lugemisele ja hoolikusele. Seega sel aastal olid lastele jagatud kohad teistsugused kui eelmisel aastal – kes eelmine kord väga heade tulemustega olid, said seekord madalamaid kohti, tihti mitmesaja võrra taha poole. No arvestades umbes viit tuhandet osavõtjat see paarsada tegelikult väga suur vahe ei paista, kui just vanemad sellest suurt numbrit ei tee. Arutelus osales vanemad, kellele koht väga korda läks, prooviti teha kaugeleulatuvaid järeldusi, mis saab esikümnetel olnud lastest tulevikus. Siis see põhiline analüüsija leidis oma andmebaase ja olümpiaadide tulemusi lapates, et mingi korrelatsioon on, et oled hiljem kuskil heas koolis või ülikoolis. Kindlasti mitte üks-ühele, et KUI oled esiviiekümnes, SIIS hiljem oled õnnelik ja edukas.

Meie pere osalejate tulemused klappisid küll sellega, et kohad olid eelmise aastaga võrreldes vahetunud, aga lastel see mingit erilist tunnet küll ei tekitanud. Eks nad muidugi võrdlesid omavahel, aga peamiselt ikka vist võrreldi klassikaaslastega ja trennikaaslastega. Sel aastal läks Trennitüdrukul nii Miksikeses kui Kängurus paremini, sest tema võttis Miksikese peastarvutamises kõigist kolmest voorust osa, ja pääses edasi maakondlikule viievõistlusele, Vanem Poeg aga viibis kolmevõistluse viimase vooru ajal raamatukogus kuni raamatukogu kinnipanekuni ja arvutamine oli täiesti meelest läinud. Koomiksid ju ei oota! Olümpiaadidel olid mõlemad maakonnas-linnas esikümnes, aga edasi ei pääsenud. Hea rahulik elu. 🙂

Mõtisklesin eile laste poodisaatmise teemal. Kui hea, kui on selles vanuses lapsi, keda saab saata ainult piima-leiva järele! Muidugi tuleb täpselt ära seletada, mida lapselt täpselt ootad, et poeskäija pärast ema pahameele ohvriks ei satuks. Teine variant on, et ema püsib telefoni läheduses, kui poest saabub kõne, et MILLIST ma neist ostma pean, kui valikus on punane, sinine ja hallika pakiga piim? Me vahel harva käime küll lastega koos ka poes, aga enamasti mitte, isegi Väike Piiga on jõudnud sellesse ikka, kui on lihtsam ta koju jätta, eriti kui poeskäik satub väsimusega ajavahemikku.

Lapse poeskäigu boonused minu jaoks on, et a) laps saab perekonnale vajalik olla; b)saab õppida rahaga ümberkäimist ja arvutamist; c)kokkuhoitud aeg minu jaoks; d)ühelgi lapsel ei tule pähe osta nimekirjaväliseid asju, näiteks sinihallitusjuustu, kui see on parajasti soodushinnaga! Seega – kokkuhoitud raha ka! 🙂

Võime küll kokku leppida, et ta valib endale teatud sentide eest ka midagi ja võib oma raha poodi kaasa võtta, aga kindlasti peab koju tulles esitama poearve ka. Mitte sellepärast, et oleks näha, ega ta midagi teemavälist ei ostnud, vaid et oleks näha, palju raha kulus (lastel ei kulu ju toidukaupade hinnad pähe), palju tagasi anti ja toidukulud saab eelarve toidurubriiki kanda.

Ma tean küll, et ise saab ka niimoodi poes käia, et ostad ainult nimekirjas olnud asju. Või noh, esiteks, sööd kõhu täis enne poodiminekut ja siis TEED nimekirja. Ei unusta seda nimekirja köögilauale ega külmkapi külge, kui just pole kodus lapsi, kellele helistada ja küsida, mis seal väikese paberi peal kirjas oli, ma ei tea, kuhu ma selle pistsin enne poodiminekut, aga mu taskus seda pole??? Või noh, nutitelefoniga inimesed teevad ilmselt nuti-nimekirju või pildistavad oma poenimekirju, aga no minu jaoks on poes telefoniga kandle mängimine veel uus ja harjumatu asi.

Kui me mehega kahekesi käime poes, siis kindlasti läheb ostukorvi/kärru neid “Oo, see on soodus!” ja “See jäi nimekirjast välja, aga tegelikult on vaja”-asju ka ja arve on raudselt suurem kui üksi käies. Siiski on toidukulud enam-vähem eelarves ettenähtud summa piires ja kui natuke lähebki üle, siis tavalislt enne kuulõppu ma seda ei märka, eelarvefail pole minu arvutis. 🙂

Huvitav, kui paljudel inimestel üldse õnnestub oma poenimekirjast kinni pidada iga kord?

Kui me Väikse Piigaga juhtume kahekesi kodus olema ja poodi läheme, siis need autokärudega poed on kõige hullemad. Ainult vilkuvate tuledega mündiautod on veel tüütumad ilma raha kulutamatagi!

Uskumatu, kuidas mu kannatus ja läbirääkimisoskus 3-aastasega vesteldes muudkui kasvab ja kasvab! Õnneks enamasti töötab see, et Nüüd peame ühe minuti pärast minema hakkama, sa pead kiiresti ära sõitma ja autole  lehvitama. 🙂

5-aastase poja laupäevahommikuauto ehk Mida teha, kuni teised magavad:

 

Vajadustest ja motivatsioonist

Eile sain kuulda selliseid asju, mida iga õpetaja peaks teadma, aga tegelikkuses peaks iga ema ka teadma, mõtlesin mina. Ja miks ainult ema, iga inimene võiks teada, palju lihtsam oleks.

Kõigepealt rääkis Mare Tuisk õpimotivatsioonist. Väga huvitav, aga samas loogiline oli see, et iga laps areneb niikuinii. Ka need lapsed, kes koolis ei käi, arenevad (ma ei mõtle siin koduõppelapsi, vaid neid, kes mingil põhjusel koolis ei käigi, väiksest peast ka). Aga kuhu suunas ja mis kiirusega, selles suhtes saavad vanemad ja õpetajad mõlemad midagi ära teha küll.

See vajaduste rahuldamine peaks ka tuttav teema olema, sest alateadlikult me ju mõtleme sellele, kas sellel lapsel on kõik korras, et ta saaks rahulikult elada? Aga kust peab õpetaja teadma, kas laps saab piisavas koguses und ja süüa? Vajaduste püramiidi järgi peavad need füsioloogilised ehk esmavajadused täidetud olema, et saaks järgmisele astmele minna. Püramiidi pildi võtsin internetist.

http://www.hkhk.edu.ee/vanker/suhtlemine3/vajadused.html

Aga kui lapsel on küll piisavalt unetunde, kuid ta ei puhka välja? Mõni keerutab öö otsa teki sees, mõni näeb pidevaid õudukaid, mis magamise ajal alateadvusest välja ujuvad, sest loogika abil ei saa neid magamise ajal maha suruda. Seliseid asju on meie kõigiga juhtunud ja mitte ainult lapseeas, aga mida emana teha, kui laps ei maga välja? Mõnel on ka muud mured, mis magada ei lase, kasvõi magneesiumipuudus (magneesium vastutab lihaste lõõgastumise ja une kvaliteedi eest, seda nii liigse unisuse kui ei-jää-magama-olukorras) ja magneesiumi viivad organismist välja lisaks kohvile ka näiteks gaseeritud joogid. Kust magneesiumi saada? Sööte piisavalt täisteratoite, rohelisi maitsetaimi, banaane, pähkleid ja viigimarju?

Samamoodi on esmavajaduste täitmatajätmisel algklassilaste seas levima hakanud luude hõrenemine, ka nendel lastel, kellel kodus peaks süüa jätkuma. Aga kas laps saab piisavalt valke, kaltsiumi, D-vitamiini? Ehk siis: juurvilju sööb laps? Kui mitte hautatult, siis salatina? Kui piima ei joo, siis tuleb lihtsalt rohkem seesamiseemneid anda, sest neist saab päris hästi kaltsiumi. Mõni laps ei taha mingeid salateid, keedu/supijuurviljadest rääkimata. Porgandit ja õuna närima on nad ikka nõus, ma loodan. Vanema poja koolis on meil koolijuurviljade-puuviljade võimalus ja mulle nii väga meeldib see! Söövadki kaalikat või pirni. Terve klassiga, peale söögivahetunde, kui kõht jälle tühjaks minema hakkab! Meenutab mulle jälle meie Rootsis elatud aastat, kui algklassilastel oli söögivahetund, millele järgnes kohe otsa õuevahetund ja siis mõni tund edasi, enne pikapäevarühma algust oli tundide lõpus selline rahulikum hetk, kus õpetaja lasi lastel maas istuda enda ümber ja luges neile raamatut. Lapsevanematel oli kohustus selleks ajaks lapsele kaasa panna puu- või juurvilju, näksimiseks, et nende veresuhkur ei langeks! Küpsiseid ja šokolaadinäkse ei võinud, saiakestest rääkimata. Iga päev väike karbike kaasa, kellel oli seal mõni viinamari ja porgand, kellel kurgiviilud ja  mõni maasikas. Tükeldatud pidi ka olema, et laps tervet apelsini koorima-hammustama ei hakkaks suures hädas. Aga peale seda tundi oli veel õuevahetund ja siis sai lastele järele minna. Lapsed olid seal päris rõõmsad.

Ka Eestis on koole, kus pakutakse hommikusöögiks putru enne tundide algust, sest nii on suurem võimalus, et lapsed töötavad tunnis kaasa, sest nad on saanud sooja sööki. Ei tea, kui palju meil on krõbinaid + piima hommikusöögiks, aga olen blogidest lugenud, et kiirete hommikute puhul aitab ka see, kui eelmisel õhtul hommikusöögikrõbinad köögilauale kausikestesse välja valada. Piima nad ilmselt peale ei kalla, aga hommikul on selle võrra siis lihtsam. On arvamusi, et hommikusöögihelbeid piimaga KOOS tarbida ei tohigi, aga meie pere on nagunii rohkem pudruteemaliste hommikutega, krõbinad on kallid ja kui lapsed pole nendega harjunud, siis need ei maitse ka! Cini Minis on meil küll mõnikord erandmenüüs, aga kindlasti mitte iga kuu.

Hommikuse kiirustamise vähendamiseks saab ka patsid tütardele eelmisel õhtul valmis punuda, lugesin ükskord Postimehest. Ja laste riiete valmispanek kas siis terveks koolinädalaks või lihtsalt järgmiseks päevaks, see pole ka õhtul ju nii keeruline, sest see ei võta kaua aega! Mis klassini? See vist sõltub lapsest, tüdrukutel igatahes läheb otsustamine aasta-aastalt keerulisemaks ja need sukapüksid selle seelikuga ei sobi, aga neil teistel on silmad jooksnud ja siis ei jõuagi sööma, muidu jääb laps bussist maha? See pole ainult koolitüdrukute teema ju! Poistel on vist mingi eani ükskõik, s.t. ükskõik mis võib selga minna. Aga õhtul valmispanek aitab hommikusöögiaega rahulikumaks saada küll.

Tagasi vajaduste juurde – turvalisus ehk siis kaitstusetunne. Kellele meeldiks rõõmsal meelel tööd teha, kui kolleegid sinu üle tagaselja või avalikult irvitavad? Või kui neid määratakse sinuga koos töötama ja sa tead, et nad on väga rahul, sest sina teed perfektsionistina töö ära, aga nemad saavad mitte millegi eest sama tasu? Jah, koolis on sarnased olukorrad õpetaja vastutada, aga paraku on see koolikiusamine palju räägitud, kuid vähe paremuse poole liikuv teema meie ühiskonnas. On lapsi, kes üritavad enesetappu, sest nad tunnevad end nii meeletult üksi! Mitte ainult siis, kui keegi nendega vahetunnis ei räägi/mängi, vaid ka siis, kui keegi pole nõus lapse käest hoidma, et koos saali või sööklasse minna. Kui keegi pole kunagi su arvamusega nõus, sest sa pole klassi liider ja tema arvab teisiti, isegi kui see on jabur? Mida teha, kui samas klassis käivad sama pere lapsed saavad kodus kenasti koos mängitud, aga koolis üks laps eirab teist, et vältida ise klassi naerualuseks sattumist? Kõik ju mõtlemapanevad juhtumid, millega tihti seostub oma tutvusringkonnast sarnaseid lugusid.

Arvatavasti kuuluvad siia alla lähevad ka paljud Aspergeri joontega lapsed, kes lihtsalt ei saa aru, mismoodi teised mõtlevad. Mitte midagi ei saa aru! Klassikaaslaste nimed ei jää ka meelde näiteks, mis sellest, et juba viies aasta koos. Ja kuigi need Aspi-lapsed võivad olla kohutavalt andekad, tahavad nemad ka endale sõpru. See on mõnikord väga raske, kuna nende oma mõtted liiguvad teistel radadel, nende keel on teiste laste kõnekeelest nii erinev (Jah, kui Rooma linna ehitati, polnud sind ju veel sündinudki. Planeetidest tundub mulle kõige huvitavam Marss, missugune sulle meeldib? Olen mõtisklenud, et seesugune käitumine mulle seal arvutimängus sugugi ei meeldi.) , pidurdusmehhanismid on aeglasemad ja nende maharahunemine võib võtta tunde – ka  emal võib olla raske neist aru saada, mis siis veel omaealistest lastest rääkida!

Mõnikord on sel juhul abiks huviringid, kus tõrjutud või erilisemad lapsed sama huviga lastega lihtsamalt sõbraks võivad saada. Suuremates klassides võib väga palju aidata mõnda eriklassi sattumine, kus paljud (kui mitte kõik) on sarnaste erihuvide või võimetega.

Aga turvalisuse teine pool on selline, millest meil suurt ei räägita – kas väike vend või õde võib koolilapse töö ära sodida, vihiku katki rebida, käsitöös pooleli oleva asja üles harutada? Kas vanemal lapsel on oma nurgake või kasvõi oma voodi, kui tervet tuba tema päralt pole, kus rahulikult oma asju teha?

See on nii huvitav, viimaste aastate jooksul on vaikselt 1.klassi kooliasjade nimekirjadega mõne kooli nimekirjas ka töötegemise koht lapsele – kus ta teil koolitöid tegema hakkab? Kas tõesti köögilaua peal, kui ruumi on? Kas keegi puhastab selle enne ära ka, et õpikud-vihikud rasva- või moosiplekilised poleks või peab ta ise seda märkama?

Võibolla need tunduvad pseudoprobleemidena? Aga on neid pisikesi lapsi, kes elavad oma suuremate õdede-vendade seljas, mitte ainult õppimist segades, vaid meelega, tahtlikult haiget tehes, sest  s u u r e m  saab ju tavaliselt pahandada, kui ta väiksemale liiga teeb! Kui vanemal pole rahulikku hetke süvenemiseks, olles ise töölt tulles väsinud ja õhtusöögi valmistamisega seotud. Jaa, üks kord ikka juhtub, et laps sai kätte ja sõi ära, aga kui see üks kord on juba juhtunud, kas siis arutatakse see peres läbi, kuidas seda vältida? IGAL LAPSEL on vaja oma nurgakest ka ilma koolitöödeta, kus puhata ja omaette olla ja see pole telekaesine koht! Turvalisuse alla kuulub ka see, et keegi sinu asju kapist-sahtlist välja ei kisu, et keegi sinu joonistuste üle ei naera ega neid “mul tuli tõesti hästi välja, emme ma kingin selle sulle”-töid pliidi süütamiseks ei kasutaks!

Üksteise üle naermine ja naeruvääristamine on tunnis täiesti lubamatu. Kes kodus sarnase asja eest vastutab?

Kuuluvustunne ja tunnustusvajadus on ka seal püramiidis, nendest ehk on rohkem räägitud. Aga kõik need vajadused kokku annavad selle energia, kas siis hea või puuduliku, millega laps peab oma elu elama, tunnis kaasa töötama. Kui ta on väsinud ja näljane, kodused mured kukil (kellel neid ei oleks, jah?), siis ta võibki tunnis olla turtsakas ja tujutu, kuidas sa siis teda ajad “selliste hinnetega sa ei pääse tööturul löögile”-kaikaga liigutama?

Aga õpetajad õpetajateks, emadena on see ka tõsine mõtlemisaine ja nõuab AEGA – asjade läbimõtlemiseks, planeerimiseks, võib-olla millegi ümberkorraldamiseks, lastega uute reeglite paikapanekuks.

Et meil kõigil oleks võimalus oma vajaduste püramiidist hoopis positiivseid emotsioone saada ja selle arvelt motiveeritud ja hakkajad olla, ise oma elu eest vastutada/ vastutama õppida!

Autoga ja autota?

Sõitsin eile hommikul Noorema Pojaga võimlema ja Riia tänaval oli just avarii olnud. Inimesed tulid parajasti oma katkistest autodest murelikult välja ja tänav oli tükiline.

Tuli meelde, et kui eelmisel nädalal võimlema sõitsime, oli minnes näha, et kaugemal Riia tänaval oli avarii koos vilkuritega ja tagasi sõites oli teises kohas teine avarii.  Vilkuritega tähendab, et politseiauto oli vilkuritega. See oli Noorema Poja kommentaar asja kohta, vähemalt hakkas ta viimase puuduoleva tähena 3-aastaselt V-tähte ka ütlema ja enam pole “ilkuritest” midagi kuulda.

Avariist mööda sõites mõtlesin, et aasta jooksul on minu autosõiduharjumustes nii palju muutunud – töökoormus muutus, sõitsin vahepeal juba 3 korda nädalas tööle (tegelikult saaks poole tunni ja bussiga ka, aga autoga on 8 minutit), vahelduseks aitasin mõnel päeval lastel trenni ja tähetorni ringi kohale jõuda, kui ilm oli kehv või koolitunnid lõppesid siis, kui trenn oli juba alanud…

Igatahes ei ole tegu enam “paar korda nädalas” autojuhiga, vaid ka mugavusest sõitmisega, “Täna vast ei pea sõitma? Aga ei, vist ikka peab, saab rutem!”- autojuhiga, mis omakorda toob kaasa selle, et vähem füüsilist liikumist on. Poodi on ju lihtsam autoga minna, kui tead, et koju tuled umbes 3 toidukotiga. Mõnda poodi isegi ei saa ilma autota ligi, aga ikka tahaks neid ka mõnikord külastada. Kuigi ma eelistan toidupoes käia harvem kui kord päevas, juhtub seda tavaliselt ikkagi rohkem kui 3 korda nädalas, sellest ka see toidukottide arv ja paagitäis kütust iga kuu.

Samas olid ajad, kui elasime kesklinnale lähemal ja kord nädalas sõitsime autoga sugulastele külla. Kahe kuu peale kulus paagitäis bensiini. Muul ajal saime autota hakkama. No jah, lapsi oli ka siis ainult 3 ja toidupoeni oli 15-20 minutit jalutamist, aga sai käidud ikka, hilisõhtul, kui lapsed magasid. Muusikakool ja trennid olid nii lähedal, et jalgsi sai kõige kiiremini. Aja kokkuhoiu mõttes polnud mõtet autot garaažist välja ajama hakata!

Rootsis elades meil autot polnudki, olid jalgrattad ja saime kõik rataste, busside ja rongidega aetud. Ka viiekesi, kuigi poes käisime enamasti kahekesi ja ratastega, kummalgi seljakott seljas ja lisakott rattakorvis.

Lapsed said siin Eestis eelmistel aastatel ka ise trenni tavaliselt, enamasti bussiga, mõnikord autoga, kui keegi nagunii sinnakanti liikus just, aga oli ka rohkem aega kooli ja trenni vahel. Vanim Laps on juba 4 aastat igapäevaselt bussiga kooli käinud ja Vanem Poeg käib 2 aastat vaheldumisi maaliinibussi ja koolibussiga. Trennitüdrukul aga on 7 minutit jalgsi koolini.

Igatahes mõtlesin, et proovin nüüd rohkem rattaga, bussiga ja käruga käia, kui ilmad vähegi lubavad. Kärust ronib Pisike Piiga küll igavamatel hetkedel välja, aga paaritunniseid matku käruta ta veel vastu ei pea. Rattaga on hea vedada rattatoolis väikest kaassõitjat, aga kui alla 5-aastaseid on kodus korraga rohkem kui üks, siis on pikemateks sõitudeks teist vanemat teise rattatooliga veel vaja.  Tartu liiklus muidugi on nagu on, sõltub kellaajast ja piirkonnast, üldiselt on teostatav.

Võtsin siis plaani vähemalt kord nädalas auto asemel midagi muud kasutada. Vanem Poeg käis juba eile rattaga Tähetornis ja motivatsiooni andis selleks üks sõber, kes rattaga trennis käib. Ei mingit bussiootamist, vales peatuses maha minekut (jäin mõttesse, sõitsin vist 2 peatust edasi, teate seda lugu?). Seda enam, et 1.septembril sai ta sünnipäeva puhul ka rattaload kätte! 🙂

Alustan siis täna, muidu homseks on juba meelest läinud, et plaanisin rohkem liikuda!

Motivatsiooniks on see ka, et meie pere pole ühelgi aastal sügis-talv-kevad-perioodil nii terve olnud kui tol Rootsi aastal, kui rohkem värskes õhus liikumist oli!

Kas keegi lööb veel virtuaalsesse kampa “Seekord Autota” ?

12-aastaselt ülikooli ?

Otsisin endale mingit ägedat raamatut, kuna Krisostomuse raamatupood saatis mulle mingi inglise keelsete raamatute isikliku pakkumise minu otsingute põhjal, aga need olid imelikud ja Goodreadis väga kehva hinnanguga, kuigi sisukirjeldus tagakaanel oli ülilubav.

Näiteks üks: See pere on oma 6 last juba 12-aastaselt ülikooli pannud!!! Ühest neist on saanud kõigi aegade noorim insener, juba 18-aastaselt! Ja nii edasi. Harjumatu ja natuke imelik, mõtlesin.

Mitte see, et targad lapsed, vaid see, et lapsepõlve asemel on Õppida-õppida-õppida ja 12-aastaselt on inimesed kuulsatesse ülikoolidesse sisse saanud tänu tugevale kodusele tööle ja õpivad ja on varakult tööturul, aga …. kuhu lapsepõlv siis jääb?

Mitte et lapsepõlv oleks kohustuslik arvutimängude ja nukkudega mängimise tõttu, aga kogu see loogika areng, mõttemaailma avardumine, erinevate inimestega suhtlemine ja sõprussuhete kujunemine… nii palju asju, mida niigi omandada lisaks koolitööle. Rahulik, vahel väikeste kiiremate hüpetega “küpsemine” on see, mis minu meelest seda silmaringi laiendab, et mõtled ja arutad sõpradega, vanematega…

Aga mis tulevikuväljavaated sellel 12-aastasel on peale vanemate surve? Jah, eks ta kindlasti ole mingites ainetes tugev, aga terve elu 12-aasta vanuselt tehtud otsuste järgi oma elu elada võib mõnele küll sobida, aga kindlasti mitte 100%?

Või ma olen lihtsalt kade, tegu on pseudoprobleemiga?

Kahtepidi arvamusi tekkis peale selle artikli lugemist. Sama perekonna raamatu link asub siin.

Igatahes ma seda raamatut ei tahtnud osta. Ma arvan, et toredam on, kui lapsed saavad aega lapsed olla. Jah, miks mitte selle käigus ka välja mõelda, mida iga laps eriliselt armastab ja teha tahab? Koduõppe puhul saab ilmselt rohkem otsustada, mida lisaks õpetada, koolide õppekava seda ei võimalda – seda, et mõni õpetaja tasuta lisatööd teeks (kuigi on loomulikult neid, kes teevad seda oma vabast ajast), aga lapsevanem ise saab küll vajadusel häid materjale välja otsida lapsele ja temaga tegelda. Me kõik ju tahame teraseid, ägedaid, lennukate ideedega lapsi, kes elus toime tuleks?

Muidu tegelevad lapsed ju kogu aeg millegagi. Ei istu tuimalt ega põrnitse tühja, ikka teevad midagi. Aga mida nad siis armastavad, milles nad end tugevalt tunnevad, kas seda teate?

Mõne puhul ei paista see 3-aastaselt välja, mõne puhul ei saa 8-aastaseltki aru, kõik trennid-muusikakoolid jäävad pooleli, sest “pole nagu päris see”. Mõni vanem sunnib siis lõpuni käima, hambad ristis, mõni ütleb, et pole midagi, proovime midagi muud. Lapsed on erinevad, vanemad on erinevad.

Aga koolisüsteem on üldiselt ikka sama. Ei saa ju võtta 2. klassis 4. klassi matemaatikat, sest süsteem ei luba! Tee lihtsalt 3 tulpa rohkem sellest ülesandest, mis sest, et igav on? Tee lugemispäevik, kui sulle meeldib lugeda, aga joonista kindlasti pildid iga raamatu kohta juurde, isegi kui sa ei salli joonistamist? Ma ei tea, vahepeal on raske see kuldne kesktee leida.

Meie lapsed tahtsid eelmise aasta suvel teha raamatutest uurimistööd. Üks haldjate esinemisvormidest erinevates eestikeelsetes noorteromaanides, teine lohedest Eragoni ja teiste Pärandi sarja raamatutes. Mina olin idee poolt, aga juhendamist ei tahtnud enda peale võtta, vanem õde aga tahtis  väga, sest tema oli just mõne aja eest uurimustööd teinud (Pratchetti teoste kohta, mille jaoks ta ligi 30 raamatut läbi luges). Aga tema nõuded ja juhendamine olid väiksematele natuke karm (vanuse erinevus 2.klassi, 4.klassi lõpetanute ja põhikooli lõpetanu vahel) ja tegemata need asjad jäidki. Sest kes siis veel juhendaks? Mina väiksemate laste kõrvalt lihtsalt ei jõudnud. Eks nad siis ootavad mõne aja, kuni tuleb uus tuhin midagi uut teha.

Lõpuks sattusin hoopis teisele teele, tahtsin Managers of Their Homes osta, kuni sattusin võrdlusele Managers of their homes ja Motivated Moms vahel. Esimesel juhul on seal tõenäoliselt kristlik taust koos koduõppega, mis mind ei sega, teisel juhul saab valida kodutööde listi päevade kaupa ja seda soovi korral koos piibliteemaliste lugemistega.

Motivated Moms oli odavam, ilma postikuluta, selle aasta kalenderplaanid lausa alla hinnatud (netist saab näidist vaadata, link allpool), nii et hankisin e-raamatu pdf-i 4 dollari eest. Paar päeva olen nüüd katsetanud ja päris äge on! Väljaprintimiseni pole jõudnud, nutitelefoni app’e müüsid nad ka, aga minu jaoks (nutitelefonita inimene) oli lihtsaim variant iga päeva tegevused lihtsalt paberile välja kirjutada (pdf-ist on paha vaatamas käia mitu korda päevas, sest peab selleks arvuti juurde tulema). Eks ma siis kunagi teen võrdluse, kui Managers raamatud ka kohale jõuavad.

Üldiselt tuleb kokku teha oma tööde ja tegevuste nimekiri, kuid vahepeal on hea ka teiste tehtuid kasutada, kui jaksu pole Oma Suurt Süsteemi teha veel, aga korras kodu tahaks ikka. Lisainfo selle odavama variandi kohta siin, http://www.motivatedmoms.com/ ja sealt saab valida Products.

Aga korraks veel tagasi selle lapse andeka külje toetamise juurde – kuidas teie olete teinud?

Julgustanud joonistajaid joonistama, väikseid fotograafe pildistama, kokkamishuvilisi kokkama? Ja edasi??

Aga midagi veel lisaks? Koolist legoringe, robootikat, nuputusringe otsinud? Neid ju pole kusagil eriti võtta, kui just Lego Mindstorms robotid 300-500 euro eest koju ei soeta?

Või ongi parem nii, et kui koolis matemaatika meeldib, milleks siis midagi lisaks teha, äkki muidu pingutad-pressid liiga palju ja enam ei meeldigi?

Tasuta e-luger tasuta raamatute lugemiseks viib ahnitsemiseni (ja teisi raamatujutte).

Lugesin Reeda blogist  koduõppimise teemat ja poiste raamatulugemist. Tuli kohe häid raamatuid pähe, mida meil Suur Vend 7-9-aastasena lugeda on armastanud.

Raamatute teemal soovitaks kõigile Kristiina Kassi raamatuid – Samueli võlupadi, Kasper ja viis tarka kassi, Käru-Kaarel jne. Osa neist on mingil aastal vist kohustuslikus kirjanduses ka, aga ma ei mäleta enam, missugused, kuna meil on kooliskäijaid 3.

Siis on väga mõnusad kogupereraamatud Piret Raua “Sanna ja salakütid“, “Printsess Luluu ja härra Kere“, “Ernesto küülikud“, neid oli selles sarjas veel, aga kõik ei tule meelde, kõiki meil kodus pole ka.

Meie 9-aastasele poisile meeldivad Eragoni raamatud – teemaks poiss ja lohe, haldjad ja seiklused, umbes Harry Potteri paksused raamatud ja natuke arusaadavamad kui Sõrmuste isanda ja Pratchetti Kettamaailma sari, mis tal ka juba loetud on.

Siis tervele meie perele meeldis veel Septimus Heapi sari – praeguseks 5 raamatut eesti keeles, peategelaseks ka poisid ja üks tüdruk, nende seiklused, üks lohe, natuke Rawikunsti ja Wõlukunsti 🙂

C.S Lewise “Narnia lood”, kõik 7 raamatut, kui huvi on.

Luc Bessoni Arturi lood – neid on meil ainult 2 raamatut.

Serge Brussolo “Peggy Sue ja vaimud” sari – 3 raamatut.

Mikä Keräneni raamatud – neid on tasapisi kogunenud, lihtne haarav lugemine nii lastele kui täiskasvanutele.

Palju igasugu üksikuid raamatuid ka, mille viimastel lehekülgedel jääb tunne, et kohe järgneb midagi, aga … pole veel näha. Ega täishinnaga väga soetada ei jaksa ka neid, nii et hangime pigem lemmikumad. Raamatukogud on ju rahakotile kasulikud 🙂

Vanim tütar on rohkem ulme ja luule fänn, tema tõttu on meil palju noortekaid – alates Videvikust kuni muude vampiirikate/haldjate/muude ristandite-sugulaste teemad. Enamus on siiski eesti keeles, paar tükki rootsi keeles (kuna ägedate piltidega koomiksiraamatud olid ja mulle meeldisid) ja mõned inglise keeles raamatu kujul, palju ingliskeelseid ka pdf’idena, kuna neid on nii lihtne säilitada nii!  Üldiselt Vanim Laps vist enam neid suurt ei loe, kuna gümnaasiumis kulub aeg muudele asjadele, vahepeal isegi õppimisele.

Kuna e-lugerid on minu meelest meil siin liiga kallid, tõmbasin internetist tasuta Kindle ja sellega koos ka palju igasugu tasuta e-raamatuid Amazonist. Amazon vist ise pakubki tasuta Kindle’it nii arvutile kui väiksematele ekraanidega vidinatele. Igatahes on mul kogunenud natuke liiga palju e-raamatuid, välja lööb see eestlaslik krabamismentaliteet vist, et “kui on tasuta, võta igaks juhuks ikka, isegi kui kohe ei loe!” Mõned üksikud e-raamatud olen lemmik-kirjutajatelt ostnud ka, eelistan ikka paberil raamatuid. Samas kui kohaletulek nõuab postikulu ja mõnikord ka tollimaksu maksmist kümne-kahekümne euro eest lisaks raamatute hinnale, eelistan ikkagi kiiremalt lugema hakata ja hangin hädaga elektroonilise variandi.

Elektrooniliste raamatute miinused on veel see, et ise peab arvutis istuma ja see on tüütu! Teiseks ei saa panna järjehoidjaid – mina kasutan näiteks armsaid sünnipäevakaarte või pisikesi laste joonistusi vms järjehoidjatena Oluliste Kohtade peal raamatu vahel, s.t. neid võib olla ju raamatus mitu. Elektroonilised variandid jätavad reeglina meelde selle lehekülje, kus pooleli jäid ja ongi kõik. Ei mingit järjehoidmist, teksti või lehekülje märkimist!

Ja seda head tunnet aias pingil või trepi ees raamatut lugedes, kuni vankris mõni pisike magama jääb, seda ka ei saa elektrooniliselt, aga no mis seal ikka. Suurem osa neid raamatuid, mida ikka ja jälle üle loen, on mul ikkagi päris. Ja need, mida ma üle ei loe, annan edasi, taaskasutusgruppe ja tuttavaid ikka leidub, hädaga olen ka raamatukokku viinud.

Aga kust see raamatulugemise aeg tuleb, mõtleb mõni?

Üle 10 aasta telekavabadust on meile päris palju aega andnud. 🙂

Ahjaa, eelmine natuke maniakaalne raamatuteemaline postitus oli siin.

Sahver kööki nagu vanasti või sobiv köögimööbel?

Vanasti, kui meil oli ainult 1 või 2 last, ei näinud ma kunagi vajadust osta asju tagavaraks. Söögikraami ma mõtlen siinkohal. Nädalaks või nii – nojah, seda ikka püüdsime teha, tudengielu ja puha, aga ikkagi ei midagi suurt.

Kui pere kasvas, siis mingil hetkel hakkasid potid väikseks jääma. 3-liitrisega ei saanud enam kõiki asju tehtud. 5-liitrise poti ostsime vist 2010, kui viimast korda IKEA-s käisime enne tagasikolimist ja nüüd on see juba edasi antud, aga 5,5-liitrine ja 6-liitrine on küll pea igapäevaselt kasutusel, nagu ka kaks väiksemat, 2- ja 3-liitrine hommikupudru ja aedviljade jaoks. Naljakas on see, et selle 5,5-liitrise ostsin sellepärast, et ta nii ilus lilleline oli, aga kahjuks saab sellega ainult segamatuid asju keeta, näiteks kartuleid, sest segamist ta ei kannata ja loobub kergekäeliselt emailist. Teraspotid meeldivad mulle seetõttu rohkem, kuigi suurema mahuga potid on tavaliselt juba nii palju kõrgemad, et segada on mugav pannilabidaga, mitte tavalise lusikaga, kui just näppepidi kuumas veeaurus vehelda ei taha. Mina enam ei taha 🙂

Aga suuremate mahtudega käivad kaasa suuremad kogused toitu. Kui hangidki soodusmüügi ajal suurema koguse toitu – näiteks 8 liitrit toiduõli ja 6 kilo kaerahelbeid ja/või  muud säärast, tuleb seda kuskil ka hoidistada need paar-kolm kuud (kauemaks kui uue soodustuse ajani pole eriti mõtet osta, siis peab hakkama juba säilivuskuupäevi vaatama jne). Samas osa asju on kaval osta koos ümbrispakendiga – 12 pakki kohvi näiteks on lihtsam transportida kastikujulisena kui eraldi pakkidena.

Nii meil siis vahepeal töötas sahvrina saun (kuna see polnud päris valmis), sibulad läksid seal küll kevade poole haljendama, aga muidu oli see hea jahe ja köögile suhteliselt lähedal; ketšupeid-õli-purgiherneid (kartulisalati jagu) sai hoida moosiriiulil keldris, jahud-suhkrud olid esikukapis, kui meil köögis ruumi polnud.
See teema tuli tegelikult sisse peale Suure pere logistika raamatu lugemist, kus nad kirjutasid, et algul, väikse pere puhul ostad 2 purki magushaput kastet, hiljem, suure pere puhul, ostad kastitäie kraami, millest saad teha oma perele sobiva koguse magushaput kastet. Ja nii ongi. Ja nemad hoidsid ka alguses esiku riidekapis oma suuremat kogust kraami, sest neil oli 9 last.

Kevadel tegime ümberkorraldusi külmkapi laiendamiseks – seal oli enne 4 sahtlit sügavkülmaruumi, nüüd minu rõõmuks natuke rohkem – aga peale seda tundus pisike köögimööbel veel eriti hale ega klappinud enam külmkapi 20 cm lisalaiusega, nii et suvel ostsime esimest korda meie elamiste jooksul köögimööbli. Keerulisem kui eelmiste elanike poolt jäetut lihtsalt üle võtta ja keerulisem kui sugulastelt nende kolimisel üle jäänut oma elamisse sobitada! Keerulisem oli just sellepärast, et

1. meil on PALJU köögiasju!

2. meil on vaja varusid ka köögis hoida, sest igakord ei jaksa keset pannkookide küpsetamist keldrisse õli juurde tooma joosta!

Kuna meie eelmine kodu oli kokku 48m2, seal sees 3 tuba vannitoa ja köögiga, siis poleks ma tegelt uskunudki, kui palju meil köögividinaid on! Köök oli seal nii pisike, et kui keegi juba süüa tegi, siis teine inimene kööki enam ei mahtunud. Laud oli ka suures toas tookord, teel suurde tuppa oli külmkapp ja osa harvem vajaminevaid nõusid ka suures toas. Kui siia kolisime, kus köök oli oluliselt suurem, selgus, et nendesse väikestesse köögikappidesse, mis siin olid, meie köögiasjad ära ei mahu. Nii hoidsime esimesed paar aastat pooled köögiasjad kastides, kuna neid polnud kusagile panna ja pikapeale läks mul meelest, mis meil seal üldse on!

Niisiis tegime nimekirja kõikidest asjadest, mis meil köögikappides on + mis veel peaks köögikappides olema, kuid praegu passivad mujal + mis kus tasapinnal peaks olema, et väikesed inimesed riisi ei külvaks igapäevaselt. Selle järgi planeerisime tööpinnad, kapid, sahtlid ja nende kõrguse.

Lõpuks peale 3-kuulist planeerimist saime mööbliplaanid läbi mõeldud, paari nädalaga jõudsid kapid kohale ja hüppasid jaanipäeva puhul antud vabade päevadega seina ja mul oli olemas sahvrikapp!

Väliselt on see nagu suuuur külmkapikapp, ainult et sees on palju riiuleid ja ees 2 ust (ülemine ja alumine). Olen nii kohutavalt rahul juba kuude kaupa, saan hoiustada oma suhkrud-pudruhelbed-täisteramakaronid-kakaopakid-küpsetuspaberid kõik köögis ja lihtne on iga kuu-paari järel teha poekaustikusse varude ülevaatust, mida kui palju alles on või juurde hankima peaks.

Sügavkülmaga on ka nii, et panin uksele paberi, kus riiulite kaupa on kirjas, mis kus on, kuna muidu hakkab külmkapp meil laulma. Eelmine külmik ei laulnud, nii et kõik olid harjunud määramatu aja “takseerima”, aga praegune külmkapp on selline rangem, ta ei lase isegi ust avada, kui oled selle värskelt kinni pannud, sest ta taastub vahtimisest. Asjalik. 🙂  Olen hakanud seetõttu asju korraga kapist välja võtma ja korraga tagasi ka tõstma, kui võimalik, muidu külmkapp hoiab kangekaelselt ust kinni.

Aga väga hea on, kui nimekiri on uksel – kus riiulil vaarika toormoos, kus jogurtitest tehtud jäätis, kus aedviljad, lisaks saab maha tõmmata selle, mis ära söödud (seda pean ikkagi peale passima, kuna see mahakriipsutamine kipub vahel ununema). Tavakülmaga seda muret pole, seal on nagunii päris hästi näha, mis kus on, kui seal midagi on, seega tavakülmanimekirja ma ei tee – hoian tagavarakraami eraldi sahtlis ja kõik leiavad tagavara võipaki sealt hädaga üles.

Täna nägin jälle ilusaid sahvripilte ühes blogis,  ja imestasin, kes küll hoiab sahvris klaasi all nähtaval kooke, küpsiseid, torte jms sellist, meil saaks need tõenäoliselt väga kähku otsa, isegi fotokat ei jõuaks pildistamiseks otsima minna seni:) Isegi kui ma kellelgi ei ütle, et panin küpsised sahvrikappi, ikka saaks enne õhtut otsa!

Meil Eestis ei ole see konservipurkide hoidistamine vist nii tavaline kui Ameerikas, hoopis moose hoitakse purkide kaupa keldrites ja kartuleid… Kuid rahalise kokkuhoiu annab see ka, lisaks mugavusele (et ei pea eraldi poodi jooksma), kui soodustuste ajal osta ja natuke varuda – ja ikka on hea teada, et suur küpsetusšokolaad ja paar karpi Cini-Minisid on meil hädaolukordadeks olemas, kuivainetest rääkimata! Nii ei pea ma neid pea kunagi tavahinna eest ostma.

Lauaga tööpind

Ja et kõik ikkagi ära mahuks, siis söögilaud ja sünnipäevanõud koos küpsetusvormidega on ikkagi söögitoas. Meie kööki lihtsalt ei mahu piisavalt suur söögilaud koos toolidega, seetõttu jätsime ühe tööpinna alt kapivabaks (tühjaks), et sinna alla tool lükata ja vajadusel väikse lauana kasutada.

Mõtlesin vahepeal veel kööki hästi ägedat köögisaarekest teha, aga siis ei jääks meil rösteri ja tööpindade vahel joostes pliidi ette põrandale õli pritsimiseks eriti ruumi (jah, mis teie siis mõtlesite, milleks seda kaheksat liitrit õli ikka vaja on?!) …. Nii et piirdun unistustega, et kunagi teen ühe ägeda köögisaare, kui tahan.
Kasvõi oma kunagi-tulevasse-käsitöötuppa! 🙂

http://www.infarrantlycreative.net/large-craft-table/

Lasteriiete sorteerimisest auto imetervenemiseni!

Nädalavahetusel sorteerisin oma “laoruumi” ehk siis ühte tuppa ehitatud kastidega riiu- lite süsteemi. Üldiselt mulle väga meeldib selline süsteem, kus on pappkasti peal suurelt kirjas number – nt. Poiste 98 ja seal sees on sellele suurusele sobivad riided. Ja teises kastis T(üdruk) 80-86 kombed jne. Lasin riiulite vahed reguleerida banaanikastide suuruse järgi ja lisaks olen kasutanud kaablikaste (mis on umbes sama suured kui banaanikastid, aga mustad ja läikivad) ja A4 paberite kaste, nende sisse saab panna väiksemaid asju, nt. pealkirjadega Laste sukapüksid/Päevitused ja ujukad/ Klotsisorteerija + täheklotsid.

Pealkirjade panemine on kõige lihtsam valge paberi ja kleeplindiga, sest niisama kasti peale kirjutada saab ühe korra; edasi, kui muudad sisu, läheb juba sodimiseks ja kast on mitmetimõistetav. Aja kokkuhoid, kui ei pea kasti kõige alt selleks välja koukima, et veenduda, et selles TÕESTI pole enam 3 talvekombekat. Teisest küljest peab kastimajanduse vahetus läheduses olema pabereid, kleeplinti ja must marker, sest muidu kaob Tähtis Mõte kasti sisu kirja panna kohe toast lahkudes.  Been there, done that.

Igatahes on selles pisikses ruumis nüüd jälle (üle mitme kuu!) võimalik põrandale astuda, võib lausa tantsida 🙂 Välja tuli ka paar kummikuid suuruses 33, mis minu teada eelmisel sügisel olid suurus 34, aga kui nüüd 34 vaja oli, siis jah.. Hea, et 35 suuruseid mitu on ja kasutuses juba. 34 kummikute soovija pidi küll oma lapsele uued ostma. Need, mis hetkel mitu aastat ootama peavad, olgu siis jalanõud või Vahepealsed riided – lähevad üldse pööningule magamismattide ja magamiskottide seltsi.

 

Meie pööningu idee on umbes selline (pildiallika blogi siin – ent meie oma on metsikum).

Ja kohe hea tunne on! Lisaks veel ilus ilm akna taga ja peaaegu vaba päev lastega! Vaba päeva ülesanne tänaseks on tegelikult välja mõelda, kuidas rahulolematus välja otsida enda seest ja seejärel see välja kraapida, sest minu seljamured on vist ilmselt sellega seotud ja kavatsen neist lahti saada. Päris hea on vahelduseks oma mugavustsoonist välja astuda ja hirmudega tegelda – silmaarstil käisin sügisel, hambaarstil käisin jaanuaris ja veebruaris (varsti saab ehk käidud, siis lubas mu kallis ka minna, et Tervise rubriik kulude eelarves stabiilne püsiks), nüüd siis natuke selja-asju lahendada mõtisklemise + uurimise abil ja siis jääb veel trennitegemine.

Trenniga hakkasin hurraaga juba vahepeal pihta, aga siis sai vist ikka salaja natuke üle pingutatud,  kuna järgmisel päeval peale SUURT 10-minutilist trenni tõstsin Pisipiigat ja õlg tegi väikse nõksu ja jäi mitmeks nädalaks tundaolevaks. Nüüd on petlikult parem, kuna ma tean, et nii ruttu päris korda ei lähe, ikka paar kuud tuleb selle õlaga rahulikum olla ja mitte oma õlga teiste asjade alla toppima hakata. Ahjaa, sain ka meeldetuletuse oma õelt, kes ütles, et ülaselja hädad on ju puhtalt sellest, et teiste hädad oma kanda võtta. Võibolla ma sellepärast polegi rahul, et kõikide inimeste elu pole selline, nagu nad tahaks?

Seljaväänaja ütles, et mul on seal ülinõudlikkus ja kriitika ka, nii et mul kulmud kohe kerkisid, et kellel neid siis sisimas poleks? Samas – äkki ei olegi. Igatahes ruumi kaevamiseks on mõttemaastikul. Peab vist lastega jalutama ja lilli vaatama minema aeda, siis on hea mõelda.

Eile jalutasin autot*, mis parata, kui autoparandaja ei usu endasse. Asi algas sellega, et auto väitis mulle sulaselges lühenditega rootsi keeles, et tal on mingi mure ja nõudis, et väljalaskega kohe teenindusse pöördutaks. Näitas pilti ka juurde mootorist (mida mina mootoriks pidada ei teadnud). Ootasin paar päeva, aga nõue püsis. Käisin tööl ära, helistasin tagasi tulema hakates Parandajale. Rääkisin mure ära, ta arvas, et siis tuleb vaadata jah. Leppisin aja kokku pealelõunaks. Hakkasin siis koju sõitma – ja ennäe imet, Parandajaga vestlemine autos oli imetervenemise põhjustanud! Ju tal oli lihtsalt raviv hääl. Igatahes oli Emission serv. erfördras silt  [kirjapilt minu mälu järgi] lahkunud ja jälle oli võimalik jälgida, mitu liitrit kütust sel hetkel aurustati kodu poole liikumiseks.

Kodus rääkisin uuesti Parandajaga, ta küll kahtlustas, et mingi elektroonika vajab ikkagi kõpitsemist, aga peale lõunat selgus, et sain ainult diagnostika eest maksta. Raviv hääl on ikka odavam kui uued autojupid, on positiivne kokkuvõte. Isegi kui Parandaja kahtlustab, et küllap katkised asjad pärast uuesti nähtavale ilmuvad. Mnjaaa. Ehk meie autoke tahtis lihtsalt kuulda, et ma hoolin temast ja olen nõus isegi remonditöökotta helistama. 🙂 Isekas mina oleks eelistanud Parandajale raviva hääle eest 5 euro maksmist diagnostika eest võetavale 15 eurole, aga Parandajal polnud raviva hääle asjus eneseusku?! 😛

Laste riidesse panekuga tuleb nüüd küll kohe pihta hakata, kui nad oma väiksed legotükid ära on söönud ja siis need pokaalide ja klaaside seest/ümbert ära korjanud, sest täna käib miskipärast lusikatega kommisöömine. Millekski pidid need lilla-roosa-oranžikirjud legod head olema, aga kommide pähe ma neid Osta.ee-st tegelt ei ostnud! Vähemalt lastelaud ei kleepu pärast ega ole isegi moosine! Ainult Pisipiiga jätkab kastekannuga vennal pooleli jäänud kraanikausi kastmise tööd, mina ilmselt siis kraanikausis ootavat pudrupotti enam pesema ei pea. Neljane ja peaaegu-kahene on ikka paras tandem küll. 🙂

* Autot jalutama  – sõidad autoga parandusse ja ise jalutad koju, hiljem jalutad parandusse autole järgi ja sõidad koju.  Saab praktiseerida juhul, kui: a) keegi ei tule sulle teise autoga vastu, et sind koju ära visata b) sul pole auto pakiruumis käru, millesse laps(ed) panna ja koju jalutada c) ühtegi bussi kummaski suunas parajasti ei tule. Ajakulukas, aga tervislik.

Sibulamatus, järjehoidjakaustik ja homse varna lükkunud kodutööd.

Veebruari lõpp läks nii kiireks, et sain isegi oma eelmises postituses mainitud kummuti  3 korda ära värvitud ja tuppa 🙂 Trepikojavärvimist sain alustada, aga seda peab veel jätkama, kuna selgus, et pisikese ruumi asemel peaks kogu trepikoja värvima, sest keegi (huvitav küll, kes!) on trepist alla tulles käsipuu puudumise tõttu seina katsunud. Pidevalt. Tapeeti sealt maha kakutud polnud, aga salakavalalt värvi vahetanud oli see sein sealt küll.  Siis muidugi vanast värvikogusest ei piisanud (mis ma ükskord valmistoonituna ostsin, sest keegi oli toonida lasknud ja siis välja ostmata jätnud), suuremat kogust ostma minnes aga selgus, et valisime uue värvi ka. Poes tundus täitsa kena, seinas aga paraku hoopis teistsugune. Nojah, mis seal ikka 🙂 Vähemalt värvida mulle meeldib.

Kahjuks otsustasid lapsed riburadapidi jälle haigeks jääda, seega on värviprojektide teostus ikkagi natuke nadi.

Seega minu plaanid märtsiks oleks

1. trepikoda ja tuulekoda värvida

2. Diivanikate ikkagi valmis õmmelda

3. Vähemalt 1 uks ära värvida (kummuti valget värvi jäi üle).

Raamatutest võiks Praktilise perenaise sarjast 2. raamat (üldpuhastus)  ja 3. raamatu (rahateema ja kokkuhoid) läbi lugeda, laenasin mõlemad raamatukogust, sest arvasin, et enamus teemat tuleb ehk tuttav ette või siis pole päris minu teema, seega on hea laenutada ja head juhised välja kirjutada. Lk 106 juba oligi 1 asi, mida ma ei teadnud peast! Nii et laenutus tasus ära, sest PET-koodid (milliseid plaste võib hiljem uuesti söögi/joogi ümber kasutada ja milliseid kindlasti mitte) tundusid huvitavad ja raamatud pole mul ajapuudusel üldsegi veel läbi. Raamatuväliselt ehk siis internetist saab neist plastikukoodidest aimu siit.

Mul on muidu üks suur kaustik, ilusa pildiga, kuhu ma üles kirjutan need ägedad asjad, mis internetis või mõnes raamatus (nt. ülalmainitud Perenaises) mulle vastu tulevad ja tunduvad meelespidamist väärt. Et ma arvutit päris iga päev ei kasuta, on hea, kui ideed on kuskil paberil kirjas ja neid saab aegajalt lehitseda ja praktiseerida. Alates siis letšoretseptist kuni naljakate asjadeni – Freezer friendly banana bread, Kadri empaatide leht , frou-frou stiilis seeliku tegemise õpetus (mis seisneb peamiselt selles, et paned otsingusse frou-frou skirt ja otsinguga leitavate piltide peale vaadates saad enam-vähem aru, kuidas need tehtud on: A-lõikeline alusseelik, mille külge on õmmeldud eraldi krousitud kihid), Katwise stiilis mantlid jne.

Mõte on selles, et vanasti panin palju asju arvutis bookmarkidesse, sest need olid niiii ägedad. Ja sellega asi piirdus… Ühel hetkel taipasin, et järjehoidja lisamise järel – isegi kui neid murdosa servaribal nähtavale jätta – ei vaata ma neid ägedaid asju enam kunagi, sest uusi ägedaid asju tuleb peale. Mõnikord lausa tahtsingi tagantjärgi vaadata mõnda lehte, aga siis oli näiteks internet need sealt mujale kolinud ja jälitada polnudki niisama lihtne. Nüüd ma siis kirjutan huvitavad asjad üles ja lisan oluliselt harvem neid endale lihtsalt järjehoidjatesse. Aga vähemalt on koht, kuhu saab katsetamise käigus juurde märkida, et piparmündikastme tegemisel peab järgmisel korral rohkem panema seda või vähem toda. Õnneks läheb mu mälu järjest paremaks.

Siis juhtus selline tore asi, et mul käis külas refleksoloog – üks armas tore naine, kellega koos me vanasti õppisime seda asja 🙂 Eriti toredaks tegi asja see, et lõpuks ometi tegi keegi   m u l l e  ka refleksot, muidu masseerin ainult ise oma varbaid, mitu korda aastas. Või kui mingi konkreetse asja jaoks vaja on. Aga kui keegi teine teeb, siis see on luksus! Äge. Hakkan ka nüüd rohkem tegema jälle.

Ja märtsiga on veel rohkem lilli näha kui need vabariigi aastapäeval ilmunud 3 õitsvat lumikellukest! Iga kevad olen lillejahti pidanud, kuna eelmised elanikud olid pea kõik lilled likvideerinud ja nüüd on igal aastal järjest rohkem kevadisi rõõmustajaid meil. See teeb tuju kohe heaks, kui sellele mõtlen! Vahepeal ma istutasin nii, et pärast ei ilmunud midagi nähtavale, mingis foorumis nimetati selliseid hüatsindiistutamisi matusetalitusteks (matad sibulad maha ja ei kohta neid enam kunagi). Loodan, et eelmisel aastal läks paremini ja ehk sel kevadel mõni neist istutatutest mäletab ehk, mida kevadel tegema peab 🙂

Lilledeni!!!

Kuidas teha KIIRESTI ja PALJU pannkooke :)

Kui pannkookide kasuks otsustada, siis tuleb neid tavaliselt teha päris kiiresti [sest kõik on äkitselt näljased] ja päris palju – meie peres vähemalt.

Kõige kiiremini saab nii, et teed taina sipsti valmis ja küpsetad korraga kahel pannil – kui pliidirauad mahutavad, saab teha kas kahe suure (28 cm läbimõõduga) panniga või ühe suure (28 cm) ja ühe väiksema panniga (24 cm). Meie pliit on nõus ühe suure ja ühe väikse panniga, s.t. suure peal saab teha palju pisikesi pannkooke ja samal ajal teisel pannil näiteks ülepanni-pannkooke. Saaremaal ma tegin kahe keskmise panniga ka, seal oli raudade vahel rohkem ruumi.

Samal ajal, kui üks pann tühjaks tegemist ootab, tuleb pannkoogid laotada kohe kõigile lauasistujatele taldrikule. Siis pole eraldi pannkoogivaagnat vaja pesta pärast 🙂 Aga kuna tänapäeval me enam köögis ei söö, sest me lihtsalt ei mahu sinna kõik korraga istuma, siis on tüütu joosta panni juurest söögituppa, tulikuumad pannkoogid pannilabidate vahelt põrandale tilkumas. Seega saab kasutada ikkagi ühte suurt taldrikut hoiustamiseks, mille pealt soovijad enda taldrikule kooke laadimas käivad, või siis saab kasutada selle inimese taldrikut, kes parajasti kodus pole või ise pannkooke küpsetab ja samal ajal süüa ei jõua. Sest no kahe pannitäie kulbiga täislaotamine, õli lisamine, kookide ümberkeeramine on üsnagi kiire tegevus 🙂 Peale selle peab aegajalt kiirkorras väiksematele kooke tükeldama, et nad ka kenasti süüa saaks, aga seda ainult siis, kui keskealised sööjad (keskmised lapsed) appi ei tule. Võib kasutada ka kahte hoiustamistaldrikut, üks toas ja teine pliidi juures ja siis toa-oma tühjenemisel kiire vahetus ja kõik hakkab otsast peale 😀

Hea on teha selline tainas, kus on nii soola kui suhkrut – siis saavad osad soovijad kahe pannkoogi (või ühe ülepannikoogi) vahele riivjuustu ja/või singitükke panna ja teised sööjad moosi või mett peale määrida. See tähendab, et ma ei tee kunagi erinevat tainast magusa ja soolase kattega kookide jaoks. Pealegi on tavaliselt lapsed pannkookide üle nii rõõmsad ja rahul, et esimesed koogid süüakse täitsa ilma moosita ära, sest niigi on nii hea 🙂 Siis natukese aja pärast hakkab juba moose ka kuluma – hea, kui on mitu erinevat moosi korraga lahti, siis ei teki moosijärjekorda! Kahe lapsega pole moosijärjekord pikk, aga juba 6-8 sööja puhul on muidu moos mööda lauda iga taldriku suunas jooksu pistnud 😛

Ja lõpuks – jooksvalt saab tainast juurde teha, kui tundub, et sööjatel jaks ei lõppe, aga valmistehtud pannkoogikuhja ülikiire vähenemise puhul ei viitsi keegi tavaliselt uuesti tainast tegema ja küpsetama hakata. Tore on, kui küpsetamise vahele saab teha väikse vahetuse – et küpsetaja ka paar kooki süüa saab ja keegi teine seni edasi küpsetab/kooke pöörab, muidu saab küpsetajal praadimisjaks otsa. Ja kuumaks läheb ka suurest küpsetuskiirusest, aga õnneks saab pliidi kuumust ja leegi suurust reguleerida, kui tundub, et tempo on liiga metsik/liiga aeglane/tainategu paralleelselt käsil.

Siis saavad kõik sööjad ükshaaval söödud ja jõuavad ükshaaval kenasti oma taldriku ka ära pesta ja kui paar kooki veel alles jääb, mida tõesti keegi hetkel süüa ei jaksa, siis on need alati enne õhtusööki või järgmist hommikut kadunud.

Ja tore on, et igaühel on üks OMA taldrik meie peres, siis on kohe näha, kes oma taldriku vedelema on jätnud või kelle taldrik altpoolt nõudepesuvahendinäljas on. Kruusidega ja laste nugade-kahvlitega on ka nii, kuigi minul on ainsana rohkem kui üks kruus, kuna ma olen kruusihull ja kui erakordselt ilusad metsaga või lilledega kruusid poes kasvavad, siis ma mõnikord lihtsalt ei saa niisama ära tulla (ja külalistele on ka kruuse vaja ju!). Aga no kasutusel on ka mul ainult 2 kruusi, nii et vähemalt ei saa meie kraanikauss pilgeni täis ei-tea-kelle pesemata nõusid. Hea tava on, et See, Kes Küpsetas, tainakaussi ja panne pesema ei pea, aga no mõnikord on ainult väikesed sööjad, siis käib küpsetamine rutem ja pesemishetkeks pole ka võhm täiesti väljas veel.

Ja kui keegi siis suurematest lastest kleepuva ja pisikeste rasvaste näpujälgedega söögilaua kenasti ära peseb ja moosid kappi viib, ongi pannkoogisööming kiiresti läbi, laud puhas ja elu läheb rahulolevalt edasi, KUI pesta väiksed lapsed ka puhtaks ja moosipluusid eemaldada. Muidu on varsti laud samasuguseid näpujälgi ja salajasi moosikleepekaid täis!

Pooleteise tunni pärast võib kõik aknad ka kinni panna! Aga väikesed, kenasti noaga lõigatud pannkoogitükid tulevad natuke hiljem laua, toolide ja pingi alt välja 😉

No kas tuli kiirete pannkookide isu?

Vähem otsuseid, rohkem aega?

Lugesin hiljuti ühte blogiartiklit sellest, kuidas vähendada otsustamisele kuluvat aega. Juures oli pilt  v ä g a  ilusa helesinise garderoobiseinaga, kus rippus umbes 10 erivärvilist kleiti, samapalju pluuse jms, päris kirju pilt ilusatest riietest. Tekstis aga oli teemaks see, et kui oma valikuid vähendada, näiteks meeldima hakanud asjadele keskenduda, siis ei peagi olema liiga palju valikuid. Autoril oli üks paar nö. pidulikke teksaseid, millega ta käis esinemas üritustel, nii et käiski selle ühe paariga terve aasta jooksul nendel üritustel, kus teksad olid etiketi poolest lubatud. Nii kadus tal ilmselt ära paanitsemine teemal “Mul ei ole midagi selga panna”, “Mida siis seekord kanda, kõik on juba korra kantud??”. Samamoodi kitsendas ta oma hommikusöögivaliku umbes 3 eri roa peale (müsli, munad või peekon), teeb paari kindlat soengut, eelistab kindlas piirkonnas kindlat hotelli jne.

Tundub üksluine?  Või on just lihtsustamises peidus suur ajavõit?

Mitme erineva pastapaki või leiva vahel sa poes valid, kuigi näiteks kohvi ostes on 1-2 kindlat lemmikut ja teisi suurt ei katseta enam, kui just ei kingita?

Riietega on sama lugu – mul on küll oma lemmikvärvid, aga paar punast asja on ka mu kapis, kuigi ma neid vist igal aastal ei kannagi 🙂

Rohkem saab lugeda Crystali blogist (sealt lugesin mina) või Jon Acuff ’i raamatust Do Over.

Head mõtlemisainet 🙂