Tag Archives: Aspergeri vanem

Oktoobrielu

Olen elukeerises kurvalt mõelnud, et kui kahju, et blogida ei jõua – aga ehk varsti läheb rahulikumaks?  Ja paistab, et nüüd ongi korraks rahulikum, sest tasapisi hakkavad asjad paika loksuma.

Rutiin on küll hoopis teistsugune kui varem, sest augustis vahetasin ma töökohta ja uues kohas harjumine võtab ikka aega. Tööle-koju sõitude aega läheb igapäevaselt kauem, lisaks on mul nüüd äkitselt täistööaeg. Enne seda on mul viimase 10 aasta jooksul olnud rahulik paar-kolm poolikut päeva nädalas töökoht, mille eest osa palka maksti vabas ajas.

Äkitselt on raske keset päeva lastega arstile minna, keset päeva poest mitme päeva kraam valmis osta – pesupesemisest ja nautlevast söögitegemisest nädala keskel ei tule ka tihti midagi välja. Uus amet aga meeldib mulle väga, kunagi ei hakka igav, saan palju inimestega suhelda – nii suurte kui väikestega – ja täna külastas mind isegi üks koer.

Koolitusi saan ka, näiteks hiljuti õnnestus mul käia väga põneval ja praktilisel lapse leina ja trauma koolitusel. Kuna palju sealt kuuldust oli selline, mida jagaksin hea meelega teiste emadega ka, loodan, et saan koolitajalt nõusoleku sellest siia ka kirjutada.

Veel olen sattunud alaealiste komisjoni. Ka see meeldis mulle esimesel korral väga. Kui ilusti need inimesed oma tööd tegid! Sain teada, et alaealiste komisjon ei ole karistusasutus, kuigi lastele ja nende vanematele tihti nii tundub. Mulle jättis igatahes sügava mulje.

Oma lapsed on aga jälle uude sügisesse liikunud. Vanim Laps käib ülikooli kõrvalt tiheda graafikuga tööl, mina ei tea, kuidas ta jõuab, aga igatahes saab ta kõik tehtud. Usun, et ta on õppinud viimase paari aastaga veel paremini oma aega planeerima, kuigi ta gümnaasiumi ajalgi  oli selles minu meelest päris pro – iialgi ei pingutanud üle ja mõnikord hakkas isegi enne kontrolltöö saabumist õppima. Tallinna elu on teda enesekindlamaks teinud, aga võib-olla on see ka vanus?

Trennitüdruk käib endiselt trennis. Koolis käib ka, õpib peaaegu iga päev – vastandina Vanemale Pojale, kelle kooliasjad aknalaua peal on, kuna riiuleid pole me remondijärgselt tagasi pannud. Asjad on aknalaua peal sellepärast, et neid ei lähe parajasti vaja – ma isegi ei mäleta, et oleksin teda sel aastal midagi laua taga kirjalikult tegemas näinud… Aga vene keel on raske, nagu ma kahtlustasin, kõigi oma erinevate susisevate häälikutega, mis Poja suus ühtlaselt üsnagi sarnasteks S-ideks moonduvad.

Temale hankisin selleaastaselt autismisümpoosionilt uue Aspide raamatu, Paula Tilli “Teisiti”, nüüd palusin tal see läbi lugeda. Raamatu linki kahjuks ei leidnud siia panekuks. Esimesed kommentaarid tulid küll, et tema ei näe midagi sarnast endaga. Ja “mis see autism veel on, ah, ma vist ajasin selle ateismiga sassi” kommentaar tuli ka ära.

Mingid tunnid hiljem tuli ta minu juurde ja teatas, et tundide osas on ta nõus. Nimelt kirjutas Paula sellest, kuidas talle lapsena meisterdamine ei meeldinud – vastik oli, kuidas tal sõrmed alati liimiseks said ja ega tal ei tulud see kunagi nii hästi välja ka kui teistel. Joonistamisega sama lugu – no ei tulnud nii hästi välja kui teistel, aga naabrinaine ütles alati, et neil naabritüdrukuga olid sama ilusad pildid. Kuidas naabrinaine küll tõde ei märganud, kas ta nägi siis halvasti? Hiljem tuli muidugi välja, et naabrinaine valetas, aga miks? Kas ta arvas, et tõde on raske taluda, imestas autor siiralt.

Minul tekkis kohe palju mälestusi – kuidas Vanem Poeg 1.klassis lõngajuppe samapikaks ei suutnud lõigata ja neid ilusasti 1 mm vahedega papi peale kleepida – tema lõngajupikesed olid natuke nagu segamini triipudega vaip, aga ma ju tean, kuidas ta pingutas – ta tõepoolest tahtis teha täpselt nii, nagu õpetaja valmis tööd näitas – aga tal LIHTSALT ei tulnud selline töö! Minul oli nii kahju, et selliseid asju hinnatakse.

Saksa keele grammatika oli üks köitvamaid asju Paula elus nooremana. Sest seal olid reeglid nii selgesti olemas, et lausa ilus 🙂 Kuna tema emakeel oli Soome keel, siis nautis ta saksa keelt veel eriti, aga õppis muude keelte grammatikad ka huvi pärast ära, kui need ilusad loogilised olid ja teistega selles keeles vestelda sai. Seda ma olen mitme Aspi raamatust lugenud, et nad ikka nii kenasti süsteeme jagada oskavad.

Minul on tööl kaks programmi, milles on ka süsteemid, aga mina neid küll päris täpelt ei jaga. Esimeste nädalatega tundus, et sain ühele programmile enam-vähem pihta, aga teise süsteem on ikkagi selline, et kui midagi valesti teed ja siis ära kustutad, jääb sinna tühi koht ja kõik saavad aru, et KEEGI on midagi valesti teinud. No ja siis ma värisengi iga kord natuke, kui pean midagi sinna süsteemi kandma. Vahepeal teen valesti ka, siis mu tööõpetaja-kullake imestab. Ja vahepeal tuleb ja vestleb minuga, et tegelikult on ju süsteem olemas ja ma võiksin sinna vaadata. Ma tunnen ju ise ka, et peaksin sellele pihta saama. Küll ta ükskord selgeks saab. Seni kripeldavad mõned lõpuni tegemata asjad mul ikka ja mõnikord ma ikkagi mõtlen õhtul  nende asjade peale, isegi öösel, aga üldiselt on mul kohutavalt hea meel, et ma parajasti homseid tunde ettevalmistama ei pea.

Ega ma varem kõik õhtud tööasju ei teinud, kaugel sellest, aga kuklas siiski kripeldas tavaliselt midagi, mida peaks tegema. Nüüd ma olen õhtuks tavaliselt nii väsinud, et midagi ei kripelda! 😀 Isegi süüa ei jaksa teha, õnneks on kõik kuidagi mõistvad meil kodus. Vahepeal võtsin küll nädalased menüüplaanid lootusrikkalt kasutusele, aga selgus, et ohoo – mind ei ole ju lõuna ajal kodus ja lapsed unustavad koolist tulles külmkapist asju võttes lugeda, mis külmkapi peal kirjas on lõunasöögiks. Nii et praegu ma ei vaevu uusi menüüplaane tegema. Mees teeb õhtuti süüa, kui tal kõht tühi on ja ta internetist põnevaid retsepte otsib – nii äge! Ma ise ei tuleks kanahakkliha-kodujuustu kotlettide pealegi, peedi-feta-omletist rääkimata. Aga järgmisel hommikul tööle kaasa võtta on küll hea!

Väiksed lapsed käivad jälle lasteaias – juba on haiguse ajad ka kohal. Üks nohiseb, aga ninast midagi välja ei tule, teine norskab. Magama minna ei taha vahel kumbki, aga mõnikord Noorem Poeg siiski halastab meile ja on nõus magama, Väikse Piiga sisepõlemismootor põleb aga ereda leegiga edasi. Ainult tekiga saab seda kustutada. See on minu tekk, minu voodis, mille all pikutades ta lõpuks rahulikuks kaisukassikeseks hakkab ja siis unisest peast tagasi oma voodisse marsib.

Väike Piiga hakkas septembris hoolega trennis käima – saab hüpata, ronida ja mööda redelipulki lipata, sekka rõngaste küljes kiikuda ja tasakaalulindi peal kõndida, aga nüüd on tema trennijõudmised kuidagi hõredaks muutunud – m i n a  ei jõua teda enam trenni viia!  4-aastased teatavasti ise ka veel ei lähe. Isegi Vanem Poeg ei lähe mõnikord ise trenni, kui ta trenniminekuäratuse vaikseks paneb ja “korraks” legod lõpuni ehitab või “ühe lehekülje veel loeb”. Mis teha. Lihtsalt kõik õhtud tunduvad palju hinnalisemad, nii tahaks kodus olla! Ühel-kahel õhtul nädalas käime tegelikult tantsimas ka mehega, nii et siis jääbki üle ainult 2 õhtut, mil peaks Väikse Piiga trenni viima ja 1 tööpäevalõpp, kui peaks Noorema Poja tema füsioteraapiasse viima. Aga mina pikutaks kodus ja loeks raamatut! Noorem Poeg hoopis arvutab ja mängib legodega, sest kuna ma toon teda 20-40 minutit hiljem lasteaiast ära kui eelmisel aastal, tunneb ta, et saab palju vähem õhtuti mängida. Legod ju ei kannata oodata tegevusetult!

Õnneks on raamatud ikka alles, isegi kui ma neid lugeda ei jaksa. Kõik  koju varutud lastekasvatusraamatud tunduvad mulle hetkel tööteemalised, nii et ma saan iga kell teatada, et loen tähtsat tööasja. Aga kõik meie perest teevadki õhtuti oma niisama-asju ja need asjad, mida ma kohustuslikult peaks tegema – riiulite tagasiorganiseerimine tühja tantsutuppa (varem tuntud ka suure toa nime all, aga enne remonti panin ma 2 punast vaipa kuhugi ära ja pole neid hiljem enam näinud) näiteks.. ei suju. Tühi tuba ongi vist hetkel parim lahendus. Milleks siia veel asju? 🙂

Suur_tuba.jpg

Tutvusin kangelasega

Nüüd me oleme siis kõik tagasi kodus ja küll on ikka imeliselt hea kodus olla, isegi kui toad on koduselt sassis, keskmised lapsed koduselt vaidlevad matemaatika ülesandeid lahendades ja nooremad legosid külvavad. Tegelikult küll ehitas Väike Piiga minu koju saabumise puhul mulle duplo legodest kassi, kasutades selleks lisaks tavalistele klotsidele ka lennuki tiibu ja aknaraame, aga ta tegi kassile ka söögi valmis, nii et mul jäi üle ainult rahulolevalt noogutada ja teda tänada.

Haapsalus jõudsin valmis kududa 1,97 salli ja saan neid uhkusega Haapsalu sallideks nimetada, mitte küll mustri pärast, vaid kudumispaiga järgi. Üks sai juba Vanemale Pojale kaela ja vast saab sellega külma ilma puhul homme kooligi. Teine jäi veel lõpetamata, kuna keset üht rida sai lõng otsa, nii et kui ma homme käin poes ja sama lõnga juurde ei leia, lõpetan sealsamas ja kui juurde saan osta, koon veelgi pikemaks.

Aga mulle väga meeldisid need tagasihoidlikud kangelased, keda ma seal nägin. Uskumatu, missuguseid inimesi leidub! Meile juhtusid kõik väga ägedad füsioterapeudid ja muud tegelased, leidsid lapsega kiiresti ühise keele ja said edukalt hakkama ka jonnihoo kõrvale juhtimisega. Jonnimist tuleb füsioteraapias ette tavaliselt siis, kui midagi on baasvajadustega korrast ära – näiteks nälg või väsimus kallal – või siis sellistel juhtudel, kus tahaks küll antud harjutust teha, aga see on niiiiii raske! Kui tasakaal kõige ootamatutel hetkedel ära kaob või siis jalg või käsi lihtsalt ei kerki sinna, kuhu tahaks, ja mitte ükski kord, kui väga sa ka ei pinguta! Grrrrr.

Aga need Meie Koridori Kangelased nägid välja nagu tavalised inimesed. Mõned neist olid lapsevanemad, kes lastel seal kaasas olid. Oma lastega kõike võimalikku tegid, lihtsalt lootes ja uskudes, et ei saa minna nii, nagu arst ütles – et teie lapsega on lugu näiteks nii halvasti, et aastaseks saamiseni ta küll ei ela, pole mingit lootust. Aga elab! On nutikas ja äge poiss, juba üle mitme aasta, ajab oma asju ja roomab, kuhu huvi on. Ema ikka peab teda aitama, loomulikult, muidu ta ei saaks ise seista harjutusratta peal ja ringi liikuda, aga missugune suur töö ja usk selle taga on olnud!

hnrk3Kui arstid lootust ei anna, on siiski neid vanemaid, kes käivad oma lapsega võimlemas, ujumas, massaažis, kuhu iganes on võimalik lapse olukorra parandamiseks võimalik minna – ja on ka neid vanemaid, kes loobuvad selle peale oma õigustest lapsele. Või on vanemad edasi, aga see on nii raske, sest tulevik tundub lootusetu ja seega pole ka tahtmist selle lapsega kusagil käia ega midagi teha. Arst ju ütles, et lootust pole.

Oli lapsevanem, kes tahtis oma lapse eest seista ja vaidles arstiga, et ei ole tema lapsel sellist diagnoosi, nagu arst tahab panna, sest see laps on täiesti tavaline laps, mis sellest, et veidi suurema peaga. Ja kõik järgmised uuringud oli vaja läbi käia, ikka ei olnud lapsel midagi viga, kuigi arst ei suutnud sellega leppida. Midagi peab ju viga olema? Asi tundus ju kahtlane, mis sellest, et vanemad, kes lapsega kuude kaupa koos olid, ei leidnud lapsel midagi viga olevat, aga arst, kes puutus sama lapsega vastuvõttudel kokku mõned üksikud minutid mõne kuu tagant, ei suutnud uskuda, et paberite järgi kahtlane laps on tegelikult täitsa tubli tavaline laps. Millist tahtejõudu ja külma pead on selleks vaja, et mitte arste uskuma jääda, mõtlesin mina imetlusega. See enda tõestamine läbi kõikide uuringutele saatmiste ja muu säärase – päris paljud libiseks ise ka sinna kahtluste sisse, et kui kõik usuvad, et on midagi viga, siis ikka peab midagi viga olema?

Mäletan, kuidas meil Vanema Poja viimasel lasteaia-aastal uued kasvatajad diagnoose panema hakkasid. Enne seda oli pererühm erinevas vanuses lastega, minu laps mängis oma sõpradega ja talle meeldis lasteaias. Viimaseks lasteaia-aastaks aga pandi kõikide rühmade kooliminejad lapsed üheks rühmaks kokku ja hakkas hierarhia paikapanek. Augusti keskelt novembri lõpuni. See tähendas, et tüdrukute seas oli paar kõva pähklit ja üks ussitaja, kes teisi tülli pöörata armastas, ise rahuloleva naeratusega kõrvalt jälgides. Poistel aga käis paikapanek kehalise kontaktiga ja minu laps, kes armastas pigem raamatuid lugeda kui teistega võidu joosta ja tõugelda, sai mitmeid kordi kambakaid. Kasvatajad ei märganud millegipärast neid kambakaid, aga lõpuks kutsusid mu ilma lapseta arenguvestlusele.

Ma olen ennegi arenguvestlustel käinud. Seal ei ole midagi hirmsat, küsitakse, mida lapsele kodus teha meeldib ja milles ta areneda võiks ja umbes nii. Aga mitte selles arenguvestluses. Sain hoopis teada, et minu laps on ilmselt autist, kuna talle meeldib väikeste legodega mängida ja ta ei taha, et teised tema ehitisi ära lõhuvad. Et talle meeldib kodust kaasavõetud raamatuid lugeda, mitte teisi taga ajada – jälle autist.  Tema käeline tegevus on nõrk – see tähendab ka seda, et ta pole tegelikult kooliküps, sest ta ajas ükskord suppi maha oma supikausiga söögitoast nõudepesunurka minnes. Ja tema sõbrad uues rühmas? Lauri on meil niiiii suure südamega laps, et tema mängib isegi teie lapsega! Nii et võtke oma autist ja minge temaga arstile.

Võite arvata, mis tundega ma sealt koju jalutasin. KUIDAS on see võimalik, et minu armas tark ja tundlik laps on kooliks kõlbmatu, kui ta juba ammu ei suuda ära oodata, millal pääseks nendest tülidest ja magamistest ja saaks kooli, kus võib raamatuid lugeda?

Muidugi käisime siis läbi psühholoogi, logopeedi, neuroloogi – et tõestada seda, mida me isegi teadsime – ei ole tal midagi viga. Mitmed aspergerite jooned tal siiski on – tema raamatutest pärit keeruline lauseehitus, väike kehaline kohmakus (ta lööb end siiani kodus ka ära, aga ega ta nende sinikate pärast ei põe), väga hea mälu mingite lausete ja detailide koha pealt; lego- ja matemaatikahuvi, mis oli east natuke ees; sõprade leidmine eakaaslaste hulgas on ka keeruline, kuna ta tahaks rääkida oma loetud raamatutest ja põnevatest leiutistest, mida võiks teha, samas ei oska ta midagi arvata multikatest ja AngryBirdsidest (mis tol ajal moes olid, aga ta pidas neid mõttetuks)…

Aga peale kõiki neid diagnoosikahtlusi ja solgutamisi spetsialistide vahel oli mul lihtsalt alles väike kurb poiss, kes ei tahtnud lasteaias käia, kuna kasvatajad õiendasid ja poisid kiusasid ja mitte midagi rõõmustavat selles polnud. Tagantjärele olen mõelnud, kui palju lihtsam oleks kõik olnud, kui oleksin ta viimaseks lasteaia-aastaks koju jätnud. Eks ma ka lapsevanemana õpin pidevalt.

Nii et jah, diagnoosihimulise arsti vastu võitlemine arvestades kogu seda respekti, mis meil arstide vastu ikkagi on, on raske tegevus, aga see kõik on seda vaeva väärt, et ühest lapsest kasvaks rõõmus ja asjalik laps, mitte valediagnoosiga solgutatud masendunud laps. Ka sellist last nägin seal, kellele meeldis paanitseda – et ei tee neid harjutusi, mis edasi areneda aitaks, sest ma võin ju kukkuda? ja näiteks haiget saada! Parem on ikka nii, nagu praegu, et keegi vast aitab. 10-aastasel tekivad ju samamoodi harjumused nagu täiskasvatuel – kui on mugavam, siis nii jätamegi asja. Mugavustsoonist välja sundida keegi teine ei saa, kui omal motivatsiooni pole ja midagi väga tagant torkivat ei juhtu.

Sellele vastandus üks teine laps, kes ütles, et miks sa ei harjuta püsti tulekut? Mina olin 4 aastat ratastoolis, aga välja tulin sellest! Jaa, ma lonkan küll praegu, aga ma KÕNNIN!  Tema lugu sellest, kuidas ta 5-aastasena insuldi sai sõpradega mänguplatsil olles…. keegi oli teda seal ehmatanud, siis aga olid ülejäänud lapsed nii ehmunud ja jooksid minema, kui ta pea ees turnimispuult alla lendas ja teadvuse kaotas. Ta lootis, et kui ta koju jõuab ja ära magab, läheb ehk üle ja kõik on järgmisel hommikul korras! Paraku ei suutnud ta järgmisel hommikul enam end liigutada ega ka rääkida.. Aga ta on sellest kõigest ikkagi välja tulnud ja innustas seal teisi lapsi, oli sõbralik ja abivalmis! Kuigi ma ei kujuta ettegi, kui raske see kõik on talle olnud, sest ema ei suutnud tema õnnetusega leppida ja hoopis vanaema on talle toeks olnud ja ta enda juurde elama võtnud. Praegugi saab ta veel aegajalt ravi ja peab end treenima, kuna ühe kehapoole lihased ei tööta siiani peale insulti korralikult.  Kõige selle juures on ta gümnaasiumi õppima läinud! Täiesti tagasihoidlik, aga armas ja vapper kangelane!

Nii et jah, ma olen hästi rahul, et Noorema Pojaga Haapsalus taastusravihaiglas käisime, sest see oli nagu põnev seiklus, mis maailmavaadet avardas ja toredate, erakordsete inimestega tuttavaks tegi. Ma ikka mõtlen nende laste ja nende vanemate peale, kui mulle tundub, et elu on mõnikord raske.

Rattalukkude salapärane elu

Tahaks millestki toredast kirjutada, aga toredad asjad on kõik parajasti kuidagi passiivsed ja mitte nii toredad asjad on usinalt aktiivsed. Ma tean, et nad lähevad kuhugi mööda – mõni tulevikku, mõni ma ei tea kuhu, aga vast tekib sellega ikkagi ruumi headele asjadele ka.

Headest asjadest rääkides – Maisilabürindis käisime tookord ära, kui sellest krjutasin, et peaks minema. Oli küll maisi, kõvasti kohe. Saabus järjekordne näide sellest, kui hea on omada lapsi – nimelt olin mina paaris Trennitüdrukuga ja see oli täielik vedamine! Mina eksisin esimese viie minutiga ära, kuigi ma vaadasin kaarti ka seal tordi sees, aga midagi polnud teha. Kui ma juba linnas orienteerudes kenasti ära eksida oskan, pole maisipõllul ju erilist muud lootust. Igatahes päästis tütar mu välja ja leidsime vajalikud kohad üles, kuni Mees Vanema Pojaga ülejäänuid otsis. Vanem Poeg oli minusse, aga temal polnud ära eksimiseks vaja isegi kaarti vaadata. Tore igatahes, et Mees Trennitüdrukuga paari ei sattunud, muidu oleks mina autoparkla leidmise lootuses kusagil Pisisaare küla kandis mööda maanteed edasi jalutanud. Üks mees igatahes jalutas sinna vastassuunda, kui me minema sõitsime. Pärast Endomondo ütles mulle, et tordikujulisest jalutamisest oli asi ikka väga kaugel, kuigi kella kõndisime küll läbi.

Maisilabü.JPG

Pilt on pärit Tore talu kodulehelt. Nüüdseks ilmselt pisut rohkem maha sõtkutud kui 3 nädalat tagasi.

Vanem Poeg hakkas jälle sellises trennis käima, kus kimomot vaja läheb. Eelmise aasta kimono püksid olid väga lühikeseks jäänud, sest millalgi märtsis vist jättis ta käimise katki ja oli kohe vähem kurnatud. Aga ta ise ei pööranud lühikeseks jäänud pükstele tähelepanu. Mis sellest, et veel veidi ja pikkadest pükstest oleks juba põlvpüksid saanud. Samamoodi oli ta imestunud, kui kuskilt imelikust kohast raamaturiiulite juures tema valge kimonovöö välja tuli. Minu uurimise peale, kas ta siis seni on käinud kimonoga ilma vööta trennis, vastas ta lihtsalt Jah. 😀

Siis ma tegingi seda, mida ma naudin ja milles ma hea olen – otsisin kiirelt läbi kõik spordikaupade teise ringi müümise kohad ja leidsin parima pakkumise kodulinnast, just sobivas suuruses ka!  Sain õhtul juba kätte ka. Nii rahul, jälle päris mitukümmend eurot kokku hoitud. Aga ega siis nii lihtsalt need asjad ei lähe – kui tuleb selline suur rõõm saavutusest, tahaks ju seda veel kogeda! Mõtlesin siis Nooremale Pojale ka jalanõusid leida. Käisin ortopeedilisi jalanõusid otsimas, aga sügis on teistelegi kätte jõudnud! Polnud mingeid meie vajadustele vastavaid jalanõusid, mis oleks hüppeliigese ümber kõrgendatud ja heade pikkade krõpsudega. Alles oli vaid viimane paar siniseid nööridega saapaid. Nendega saaks käia, sest ise saaks ta need jalga, aga nööride korralikult kinni sidumisega ei saa meie laps küll hakkama ja õpetajatele seda tööd juurde teha absoluutselt IGA õuemineku kord ma ei tahtnud.  Olgu, paari nädala jooksul peaks neile laekuma laadung järgmisi botaseid-saapaid.

Seniks hankisin soodsad lisakummikud – sangadega crocsid – millest üks läks talle jalga ja teine mitte. Hmm. Postiga tellimise värk. Kummikud jäävad järelikult mõneks aastaks ootele, kuni Väike Piiga neisse sisse kasvab, järgmisi kummikuid pean paar päeva veel ootama, kuni neid saab osta. Proovimisega ostsin veel ühed krõpsudega poolsaapad, aga kuna need pole piisavalt ortopeedilised (kuigi eccod), peavad need tõenäoliselt vaid mõned nädalad vastu. Noorem Poeg kannab neid lihtsalt nii, et ühe jala king kulub viltuseks ja teine ei tee teist nägugi. Saabastega on vähemalt lihtsam, nende puhul ei hakka nii segama, et üks jalg pea numbri võrra teisest väiksem. Suviste rihmikute puhul läheb see lahtine ninaosa muidu iga sammuga kahekorra ja sellepärast eelistangi poodi, kust saab tellida ühe suurema ja ühe väiksema numbriga jalanõu.

Koolis veel ei köeta, hakkasin endale vesti kuduma. Mitte ringvarrastega nagu eelmine kord. Siis sai vestist kogemata hoopis suur, imeilusate värvidega pehme ja karvane soe titetekk. Ma ei tea, miks neid silmuseid nii palju tuli, et ligi meetri välja andis, aga vähemalt oli hea lihtne kududa (kui ma ise ka aru sain, et see kuidagi vesti ei meenuta). Nüüd ma plaanin ikkagi vesti vestiks kududa, esitükk sai tehtud ja meenutab isegi kergelt vesti esikülge. Ma nimelt koon jälle mälu järgi, mitte mingi mustrilehega. Aga ma olen niimoodi Trennitüdrukule pikkade varrukatega ja kõrge kaelusega kampsuni kudunud mitu aastat tagasi, see tuli küll ilma suurema pusimiseta välja. Vist. Väga külm talv tuli lihtsalt ja mul oli järgmiseks päevaks plaan kampsun valmis kududa, aga ikkagi läks kaks päeva. Jäme villane lõng ja jämedad vardad on mu suured lemmikud. 🙂

Proovin kududa siis, kui lapsi lõunaunne panen, aga iga kord see ei õnnestu, vahel mul saavad närvid enne otsa ja ma lahkun – või siis jään ise kogemata magama. Seda on ka juhtunud, aga õnneks mitte viimasel ajal. Noorima lapse energiatase on lihtsalt selline, et mina ei tea, kust tal see kõik tuleb, aga teki alla ära mahtuda ei õnnestu. Vahel ma soovin, et ma ka nii palju tehtud jõuaks ja üldse ei väsiks, isegi kui mu ülesanded on teistsugused kui diivanilt suusahüpete tegemine või toa, köögi ja koridori vahel ringiratast jooksmine.

Samas Trennitüdruk jaksab ka trennist koju tulla, kui ta on enne seda vähemalt 7 tundi koolis veetnud ja sellele kõigele vaatamata saab ta veel köögi õhtuse koristamisega kenasti hakkama. Otsustasin, et mina enam õhtuti kööki koristada ei taha ja nii siis leppisimegi kokku, et tema tegeleb sellega see aasta. No et potid-pannid oleks pestud, võimalusel sobivas kapis ka, leivapuru oleks rösteri juurest lahkunud, tühjadest leivakottidest ja igavlevatest kruusidest rääkimata. Kööki mittesobivad asjad võiks ka lahkunud olla sealt ja oma kohale minna, pajalapid oma kohas rippuda ja köögipõrandale astumine võiks olla puhas rõõm. Ja nii ongi, enne magamaminekut tuleb veel mulle või issile ette näidata köök.

Tänu sellele olen nõus tal mõnikord isegi trennis järel käima, eriti nendel päevadel, kus trenn 2,5 tundi järjest kestab ja pärast 2 bussiga koju peaks tulema, kuigi on jalgrattaga käimise ilmad. Veel. Külm on küll juba näppudel, märkasin ise. Aga põhiline jama on see, et nii palju punaseid ratta tagatulesid kulub. Mulle tundub, et ma olen see rattavarustuse punane tuli.jpgmaaletoojate suurtoetaja, sest ma muudkui ostan rattalukke ja rattatagatulesid. Esituled, mis põlema on pandud, nendega pole ju muret, on täiesti märgata, kui need peaks äkitselt su ratta küljest lahkuma. Tagatuled on hooletumad. Neid kaob iga aasta.

Jalutuskäruga kadus ka neid, aga rattaga ikka rohkem. Rattasõitjaid on meil pidevalt, seega punast tuld peaks olema vähemalt 3 tükki, et ühe ikka leiaks, kui sõitma minna tahad. Aga siis pole enam rattalukku. Võimatu lugu, aga võtmeid meil leidub!

Eelmisel nädalal otsisin rattalukku, mis saada olevate võtmetega kokku sobiks ja ühe leidsingi! See oli see vana jäme aheldatud lülidega lukk, mida võti ei keeranud ja mida ratta küljest ka lahti ei saanud. Küllap Mees tuleb varsti komandeeringust koju, mõtlesin ma rattavõtit luku külge jättes (sest ma ei saanud seda enam välja ka, kui suure rammuga ta sinna lukuauku olin saanud) ja unustasin kogu selle loo, kui poja rattale selja keerasin.

Siis tuli laupäevane rattamaraton – Mees oli küll koju jõudnud, aga mul ei tulnud nii imepisike asi nagu ratta küljes tolknev poolemeetrine pael rattavõtmega üldse meelde. Laupäeval oli mul koolitus ka, nii et olin kodust ära. Lastele olin jätnud juhise, et mindagu rattamaratonile. Nii nad siis sõitsid, kuni poole maa peal vist ikka see paelaga osa kuhugi kodarate vahele kinni kiilus ja võti välja tuli. Poeg ka nii väikest silmatorkavat paela ei märganud, aga Trennitüdruk oma kohaloleva tähelepanuga jagas asja ära, võti sai luku küljest eraldatud ja keegi ei tea, kuhu see sai. Vähemalt pesumasinas pole veel vastu tulnud. Lukk on endiselt rattasadula ümber. Ülejäänud erinevate tähemärkidega või siltidega võtmed – X. /tagavara / see vedru moodi lukk / – jne on neile külge kleebitud, aga lukud on lahkunud ja ainult üks on veel vedru moodi lukkudest alles, aga sellel pole võtit. Trennitüdrukul on see kusagil olemas, ma loodan, aga ta pole seda tagasi pannud sinna, kus on selle Koht.  U-lukk on ka olemas, raske ja turvaline. Ei lähe kodust üksi kuhugi, tõesti turvaline, kodulembene lukk. Ma mäletan, et sellele sobis võti, mille küljes oli roheliste liblikatega patsikumm, aga kuhu see peale Vanima Tütre Tallinna kolimist jäi, ei tea.

Ma olen isegi erinevates poodides käinud, nagu Rimi, Jysk ja Koduekstra. Rattalukke on, aga selliseid, mille vist kääridega ka pooleks hammustaks, nendele ma ei raatsi raha kulutada. Siis on veel sellise pikkusega lukke, mille saab napilt ümber jalgratta keerata, hihiitoruni kahjuks ei ulatu, sest ausalt, 30 cm pikkune rattalukk? Ei tahaks nagu nelja sellist ka osta, et neid omavahel kokku ühendada ja ketti heegeldada.

lukkk
Peab vist kunagi jälle pärisrattapoodi sattuma. Sellise ussi-kujulise luku võtaks küll, aga pilt on pärit internetist. Seni võiks need kodused rattalukuvõtmed niipidi sigida, et mõni rattalukk ka välja ilmuks. 🙂

Ootamatused

September on käes ja aktuski seljataga. Nagu ikka – traditsioonid! Rahvast täis aula, 1.klassi laste emad-isad beebidega, suve jooksul äkitselt pikaks kasvanud põhikooli viimase astme lapsed ja eriti traditsiooniline koht – Viimastesse Ridadesse Ei Kosta!

Koju tulles hakkasime Vanema Pojaga kooke tegema. Trennitüdruk jõudis oma kooli staadioni-aktuselt ka tagasi umbes samaks ajaks, sest me olime pojaga vahepeal ka poest läbi käia jõudnud. Kiire koristamine alaku, sest õhtul peame sünnipäeva!! Just siis, kui olin šokolaadi pliidile sulama pannud, et küpsisetorti üle valada, helistas mu õde.

Kui teed köögis süüa ja on vaja samal ajal telefoni laadida, siis targemad inimesed panevad selle loomulikult kööki laadima, hajameelsemad aga esikusse peegli ette. Nii et kui korraks vaatama jooksed, kes helistab ja end korraks vestlusesse kiskuda lased – Mul on kiire hetk, teeme midagi võidu? Jaaaaa, teeme 20 minutit võidu, mina teen seni Trennitüdruku hommikul tehtud küpsisetordile glasuuri, segan kokku šokolaadikoogi taina ja viskan ahju – Appi, keerake keegi šokolaadil tuli alt ära!!!

Ja köök ongi tumehalli suitsu täis ja šokolaad paistab pealt küll ilus sulapruun, kuid kastruli servadest immitseb tossu… Õnneks käivad meil aknad lahti. Õnneks on meil ahjuplaadil juba valmis küpsetuspaber eelmisest korrast, nii et veel šokolaadi nägu šokolaadi saab sinna peale kallata jahtuma, tuleb vaid hoiduda mustade tükkide kallamisest. See on päris lihtne, sest must sodi hoiab poti põhjast hoolega kinni. Šokolaadiste lärakatega küpsetuspaberi saab jahedamasse ruumi jahtuma viia, aga saaks nüüd köögi, söögitoa ja suure toa ka kuidagi läbipaistvamaks! Suitsuandur ei kõssanudki. Hmm. Ju siis saime ikka õigel ajal jaole või on hiljuti kilgina kilkamise ära õppinud suitsuandur vakka hoopis sellepärast, et patarei sai tühjaks? Mina arvasin, et enam ta ei kiuksu sellepärast, et äkki Mees vahetas patarei?

Kui te nägite, et sinist suitsu ja kõrbekat tuleb, miks te siis ise tuld ära keerata ei taibanud? Ma arvasin, et šokolaad ei lähe kunagi kõrbema, teatas Vanem Poeg hämmastunult. Ma arvasin, et see läheb lihtsalt vedelaks ja ongi vedel. [nagu supp? šokolaadisupp?]

Igatahes – sünnipäevalaps uut küpsetusšokolaadi peeneks hakkima, keev vesi soolaga kõrbenud poti põhja, väike pudrupott vahukoore ja uute šokolaaditükkidega soojenema, glasuur küpsisetordile, 6 muna šokolaadikoogi jaoks segamiskaussi…

Aga 20 minutiga ma seda järgmist kooki küll ahju ei saanud. Õde küpsetas seni muudkui vahvleid ja vahvleid ja vahvleid… ja õhtul sõid lapsed kogu A4-paberikastitäie vahvleid kiiresti ära. Šokolaadikook sai ka aru, et ma olen veidi hajameelne ja kerkis plaaditäieks kuppelmaastikuks. Õnneks õppisime me kohvikutepäevaga seoses tuhksuhkrut koogile raputama, nii et kook paistis endiselt söödav. Ja kõik ju teadsid, et see on šokolaadikook, seega probleemi polnud. Kõik olid kõhu juba spinati-fetajuustu-pirukat täis söönud.

Appi, lapsed on ju lasteaias veel, sellepärast ongi nii rahulik, taipasin ma kolmveerand viie paiku. Lapsed, ma lähen korraks lasteaeda, hõikasin Keskmistele Lastele. Aga ootamatused polnud selleks päevaks veel läbi!

Jõudsin samal ühe tüdruku emaga, nii et õpetaja meid nähes pead segaduses ühelt inimeselt teisele keeras ja teatas, et tal on vaja meile midagi rääkida, aga ta ei tea, kummast alustada. Mõtlesin, et küllap Noorem Poeg siis põrkas peadpidi selle piigaga kokku või midagi – aga Väike Piiga oli mind juba märganud ja tema suunurgad kerkisid kõrvuni, kui ta minuni jooksis. Venna õpetaja aga pühendas mind teemasse “Rühmas on tuulerõuged”. Jaa, olin nõus, laps juba rääkis mulle eile, kui lasteaia seinal seda silti nägin, et neil on magamistoas tuulerõuged, terve sein on täppe täis.

Õpetaja juhtis siiski leebelt tähelepanu minu täpilisele lapsele (kes hommikul veel polnud  vistrikega, aga nüüd meenutas 5-aastase asemel häbelikku teismelist),  mitte lasteaia magamistoa seinale. Hmmm. Just selline asi, mida 30 minutit enne sünnipäeva teatada, eks? Ei ole ikka igav see elu! 😉

Jalutasime lastega koju. Teel olles helistasin õele, venna perele ei jõudnudki helistada, sest nende lapsed on samas lasteaias ja kui ühes rühmas juba on, ega siis 3 teist rühmagi kauaks ilma ei jää, sest kõigil ju õed-vennad eri rühmades laiali. Igatahes oli veel pisut minuteid sünnipäevani, jõudsime peaaegu valmis. Sugulaskülalisi puudus tuulerõugeohu tõttu vaid kaks, tuulerõugeline ise oli heas tujus, nagu haiguse alguses ikka, kui sügelemine veel silmanägemist ei võta.

Seevastu on need aktuse-päeva sünnipäevad selles mõttes kehvad, et enne pidu tehakse ettevalmistusi, peale pidu tehakse korrastustöid ja siis on vaja järgmisel päeval kooli ka minna! Trennitüdruk sai kevadel õpikuid kooli viies oma selle aasta õpikud juba kätte, augusti viimasel nädalal sai ta ka töövihikud kätte ja oli sel moel kooliks suhteliselt valmis, õpikud paberis, töövihikud kiledes. Ka tema tunniplaan oli nädal enne kooli algust kooli lehel üleval. Peaaegu et lihtne!

Sünnipäevalaps polnud veel õpikuid saanud, tema koolis jagab neid selles põhikooli astmes iga õpetaja ise. Seega polnud muret ümbrispaberitega, küll aga selgus tunniplaan üsna jooksvalt koos 1.septembriga ja koolivihikute nõuded iga ainega olid kooli lehel olemas. Nii me siis peale nõude kuivatamist otsisime valmis mõned noodi-/valged/inglise keele- ja 20-joonelised vihikud ning päeviku, kuhu polnud tunniplaani kirjutatud, aga kooli lehelt sellest ka päris hästi aru saada polnud, millal on mis rühmal kehaline või informaatika.

Ja pinalit ei olnudki.

Uus koolikott oli eelmisest sügisest alates kõrgel kapis passinud, selle leidsin üles. Aga mida kusagil ei paistnud, oli sinine pinal. Ma  t e a n, et nägin seda suvel mingites kohtades ja ära pole kindlasti visatud, aga no ikkagi 5. klass ja millegipärast kipun ma vahel eeldama, et mina ei pea kõiki asju meeles pidama, lapsed võiks ka oma asju kindlas kohas hoida.

Õnneks oli meil valmis varutud tintenpenne ja harilikke, nii et kooli sai ikka minna. Pinal tuli kokaraamatute alt riiulist reede lõuna ajal välja.

Koolipäev läks reedel ka hästi, sest 5.klassil hakkas ju ajalugu! Ja informaatika!!  Unustasin ainult sünnipäeva komme jagada, meenus Vanemale Pojale õhtul kodus. See bussiraha, mis me hommikul kotti panime, seda polnud sel ajal seal taskus, kui ma bussijuhile maksma pidin, aga pärast koolis leidsin, et see ikkagi oli seal väikses taskus olemas.

????? Kuidas sa siis kooli said ?????

Üks tädi maksis mu eest, seesama, kes ükskord kevadel, kui mul bussikaart kadunud oli. Viin talle järgmisel nädalal raha tagasi.

Oeh. Maakoolis käimise eripärad hajameelsel Aspi-joontega lapsel, mis muud.

Trennitüdruku klassis oli 2 uut tüdrukut! Minul endal polnud reedel üldse tunde, ainult 2 täpilist lapsukest samast lasteaiarühmast kodus. Nii hea, kui sõber on sama täpiline ja saab sõbra külla kutsuda! Salajase planeerimisega õnnestus Väike Piiga siiski lasteaeda saada, kuna tema õpetaja lubas, et ta praegu veel teistele lastele täppide ohtu ei kujuta. Aga 20.septembril tulevad need täpid kindlasti, lubas lasteaia õpetaja. :/ No parem ikka praegu kui jõulupidude ajal… vist.

Mis saab Vanema Venna sõprade sünnipäevast, seda me veel ei tea. Täna sügeleb vaene Noorem Poeg küll üleni, määri või ära määri… Puslede panemine natuke aitab. Selle ussipusle pani Vanem Vend kokku, et Nooremale Vennale piraadipusle panekul seltsiks olla. ussipusle.jpg

Leia pildilt kokkupandud piraadipusle. 🙂

Kool/Suvi

Ilm on juba suvisem ja see teeb just sellepärast tuju heaks, et nädalavahetusel oli “jaanipäevailma” ka, terve pikk päev külma ja vihma. Jätsin isegi jooksu harjutamata! Aga pean ütlema, et olen nüüdseks juba nädala jagu jooksnud (sel nädalavahetusel on hiljuti räägitud üritus!) ja muretsesin, et kui päeva vahele jätan, kas siis hakkan jälle nullist peale, aga õnneks ei! Olen jõudnud juba 40 minutit järjest jooksmiseni ja 5 km tundub täiesti teostatav, sest eile jooksin prooviks 4,7 km. Ise ka ei usu veel hästi, sest alles poolteist nädalat tagasi polnud ma lihtsalt üldse jooksuinimene.

Esmaspäeval oli koolis eksam – minu ainet valikainena tegi vaid üks õpilane ja sai viie. Teiste ainete komisjoni olen ka sattunud ja vaadanud, kui palju vigu teevad lapsed eksaminärvitsemisel – kui harilikul koolipäeval kirjutavad, ei tule hoopiski nii palju tavalisi “trükivigu”… Hea, et meie koolis saavad kõik üheksandikud sel kevadel lõpetatud!

Suvetöö-lapsel niisama hästi vist ei lähe, või läheb isegi veel paremini, kuna ta kooli eriti ei jõua. Eks see ole see nõudluse/pakkumise vahekorra kindlaksmääramine ka, selles mõttes, et nõudlus tema järele on juba päris suureks kasvanud, ju ta siis naudib seda. Kahjuks pean seetõttu ka augustis veel teda kooli ootama, sest tore oleks, kui sügiseks ikka eelmise aasta asjad kaelast saaks!

Maasikad on ka platsis. Pühapäeval käisin aias vaatamas, aga maasikad kõik külmetasid, olid vaesekesed kaameks tõmbunud kõik. Eile olid jälle söödavaks muutunud. Lapsed ka aitavad muidugi, nii et kõhtu keegi veel täis ei saa, aga no koduaia mõte vist ongi see, et saab maitse suhu ja siis homme jälle. Vahepeal võib veel 5 korda sama päeva jooksul peenraid kontrollimas käia ja Väike Piiga iga kord ikkagi mugib midagi! 🙂

Mina käisin mahepõllumajanduse konverentsil. Räägiti sellest, et Eesti maasikad on ikka päris ära pritsitud, leiab teistest puu- ja juurviljadest rohkem nii taimekaitsevahendite ja väetiste jääke. Järgnevad porgandid, õunad, kurk. Aga mahekasvatus oleks ikkagi tore. Ja paljud inimesed hakkavad nii mahedaks, et teevad mürkidega platsi üle ja “homsest hakkan mahedaks”. Aga kuidas mahedalt siis kasvatada saab, kas peab käsitsi kõik umbrohud ära kakkuma, küsis kohe üks tädi. Selle peale Anne Luik selgitas, et ei, ainult sellele me küll loota ei saa. Esiteks ei pea olema null umbrohuline seis, seda ei saavuta niikuinii. Teiseks on umbrohi teatud juhtudel väga hea. Vaenlase asemel sõber, kui ta parajasti ei ole kõike ära vallutanud, vaid on vaguram ja aitab niiskust säilitada näiteks. Kolmandaks on olemas erinevad mehaanilised atribuudid nagu  äkked jms, külvikordade vahetamise võimalused jms.

See “umbrohi pole nii vaenlane, et peaks igavesest ajast igavesti null olema”- lähenemine mulle sobib. Niidetud rohi oma aias peenarde allapanuna ka sobib, samas niitmata variant kuiva ilma puhul sobib veel eriti hästi. Esimesel aastal niitsime suve jooksul 2 korda, aga päris põlvini see hein ikka ei kasvanud siin, lapsed vist jooksid selle pidevalt maha. Pärast kolis meil siia valge ristik ja siis oli kahju niita, ilus oli vaadata ja mesilased harjusid ka siin käima ja kuidas sa siis teed neile nii, et homme enam midagi korjata pole. Mesilastega on muidugi paljajalu pealeastumise oht, aga reaalselt on lapsed mesilasega pihta saanud hoopis kiigu tipu palgi peal istudes. Loodan, et sel aastal jälle ehk keegi kellelegi peale ei astu, sest paljajalu käimise mõnu on lihtsalt nii iseenesest mõistetavaks muutunud…

Suur laps tuli korraks jälle kodulinna, et kooli lõpetamiseks vajalikud allkirjad anda kooli (tagastasin oma õpikud jm lubadused), arstitõend võtta, et suvel toitlustusasutuses töötada võiks ja õhtul sõidab vist uuesti ära. Lõpetamiseks vast tuleb jälle korraks koju, sest kleit on siin. Kõik muud küsimused aga jäävad vastuseta, kuna sisseastumise jah-sõna ei saa ju enne, kui koolist paberid kätte antakse ja teises kohas vastu võetakse ja siis veel ära otsustatakse ja siis kahe päeva jooksul keegid ära kinnitatakse. Ootamiskuud juuni ja juuli, mida teised inimesed puhkuseks kutsuvad. Aga no vaatame, äkki ta siis töötab hoolega ja elab näiteks augustis seetõttu paremini ära. 🙂

Mina pole veel päriselt harjunud, et pean jälle ise raamatupoes käima ja ise asju ostma – palju odavam variant oli Vanimalt Lapselt tellimine, et kui töölt tuled, too mulle see raamat – nüüd pidin ikka ise kohal käima ja kogemata ostsin jälle mitmeid lisaraamatuid, sest mõned neist olid nii huvitavad, olgugi mul suveks lugemisvaru juba riiulil ootamas. Lastega Eestimaal rändamise ja seiklemise raamatu ostsin näiteks, sest see tundus lihtsalt kasutatav ja põnev. Samas pakkumises oli veel Piknikule mineku raamat, mida saab ka piknikuta kasutada ning midagi oli vaja veel valida, sest kolm raamatut kokku maksid RahvaRaamatus 19.98, kuigi igaühe eraldi hind oli umbes sama! Need raamatud pole üldse selle aasta omad, vabalt võivad juba paljudel kodus olemaski olla, samas see Ehedate elamuste raamat tundus suhteliselt klassikaline perekskasvamise raamat mulle, sest seal oli tõesti häid nippe.

Pähklikarbike autosse ja muu säärane. Eks ikka on juhtunud, et unustad autosse šokolaadibatooni ja pärast mõnenädalast kuumutamist kindalaekas avaneb pakendi avamisel unustamatu vaatepilt moondunud maiusest… nii et siis kõik nuputavad, mis nälja vastu aitaks ja normaalseks jääks – pähklid on just sobiv variant! Rosinad üksi sobivad ka, aga pärast need kleepuvad väikesed näpud…! Talvel saaks ju šokolaadi autos hoiustada küll, aga hammustada väga ei saa. Seevastu puhas martsipan sobib paremini, ei lähe nii kivikõvaks külmas kui šokolaad. Suvel ka. No ja niisama-kaasa-ampsud saab ju alati lisaks võtta, kui aega on, aga tiktakid on meil ka, kui lapsed poes rahulikud on olnud või Noorem Poeg kenasti füsioteraapias käinud on, saab auhinnaks ühe tiktaki anda. Tervet pakki ei tasu korraga kätte anda, siis devalveerub see auhind kohe ära. Erandiks on reisisüdamed/reisiteod, no need  25-sendised kummikommid. Neid saab reisi alguses kätte jagada (kui on ikka pikem autosõit, nt. Läti-Leedu või Saaremaa) ja lubada, et võid vastavalt oma soovile ISE doseerida endale. Tagasisõiduks teine karp, kui juba väga igavaks kisub ja ving puhkeb. Mõni sööb kohe ära, mõni võtab ainult pool pakki korraga. 🙂

Suurte lastega on lihtsam, neil on mängud ja mobiiliäpud. Või no äpid, aga mobiiliäpud on selline tuttavam sõna. 😛

Ja nuputamishuvilistele on  http://www.nutisport.eu leht ka, sarnane Miksike.ee lehele. On keegi kasutanud-katsetanud?

Salatihooaeg on alanud! Kõik pudi lauale ja iga soovija valib ja segab endale!

Mis värvi tahad?

salat.JPG
Piparmündivett saab ka.

Jooksupõdemisest

Ritsik kirjutas kaasakiskuva jutu lastele kuluvast rahast.

Hakkasin sinna kommentaari kirjutades mõtlema, et eelarve pidamisest olen ma juba kirjutanud tulude-kulude postituses, aga palju sealt lastele on kulunud, seda ma tegelikult eraldi arvutanud pole. Seda pakutud keskmist, 280 eurot kuus, me ilmselt iga lapse kohta küll kulutada ei saa.

Samas – enamus lapsevanemad on endale vähem kulutanud, et lastel kõik vajalik olemas oleks ja nii iga aasta, iga kuu, võib-olla iga nädal. Ma tõesti ei kujuta ette, missugune mu elu oleks, kui kõik lapsed oleks suured ja elaks oma elu. Võib-olla ma siis tõesti heegeldaks linikuid, võtaks ammuigatsetud afganistani hurda endale, peseks ja kammiks ja jookseks temaga iga hommik ja õhtu 8 kilomeetrit ja siis peseks-kammiks teda uuesti. Aaaa ja vahepeal laenaksin raamatukogust raamatuid, loeks neid LÄBI ja tagastaks enne tähtaega 🙂

Aaaa, telekat hankida vist endiselt ei viitsiks, aga otsiks välja mingid seriaalid ja vaataks paar hooaega ära. Ja koristada pole ju vaja, kui keegi midagi segamini ei aja? Veider elu oleks küll!

Praegu aga vaatame, kuidas koos lastega selle aasta suve sisustada. Eelmise aasta Läti-Leedu reisi asemel tahaks midagi muud teha, Saaremaal tahaks käia, aga edasi on rahulik. Lastel on võimalus vist tasuta karate linnalaagris käia, eelmine aasta neile seal päris meeldis, aga see aasta on see ainult paar nädalat augustis (ja vist 2 korda nädalas). Siis on veel üks väike teaduslaager, mis on ka kaks päeva ja meie lähedal, aga suurematele – alates 8.klassist. Pikem teaduslaager oli ka, mis vanuseliselt ka klapiks, aga 175 euri ühe lapse kohta ja kuskil kaugel-kaugel Kloogarannas. Mkmm.

Põhimõtteliselt puhkavad lapsed vast ilma laagrita ka hästi välja, kui pole kedagi, kes neid pasteeriks, nende asju ära näppaks/lõhuks, madratseid keset ööd tühjaks laseks. Raamatuid on raamatukogus endiselt palju alles, isegi kui raamatukogu suvised lahtiolekuajad vaid esmaspäevast reedeni kestavad.

Kaalusin loovkirjutamise nädalat neile, aga võib-olla ei vormista seda nädalana. Kirjandite kirjutamine 3-sõnaliste lihtlausetega võiks selle harjutamise käigus 4-5sõnaliste lausete juurde areneda näiteks. 🙂

Söögitegemise kodune laager võiks ka jälle olla ja ajaloonädal ka, sest Tore Ajalooõpetaja andis mulle kaks vanaks läinud ajalooõpikut keskaja kohta. Need on needsamad õpikud, mida Trennitüdruk järgmine aasta kasutama hakkab, sest nende koolis jagati sügisesed õpikud kevadiste ära antavate õpikute vastu juba kätte.

Söögitegemisoskuste kursust lastele pakuti internetis mingil ingliskeelsel lehel, lapsed olid teravate nugadega ja õpisid šampinjone ja kurke tükeldama. Ilmselt igasuguseid asju veel. Aga no ma mõtlesin, et meie omad võiks natuke müslit valmis teha tagavaraks ja natuke šokolaadijäätist ja marjadega mahlajäätist tagavaraks ja see oleks juba päris tore. No ja kotlette tegema on nad nõus küll, kui valmis tainast on, nii et võiks paar plaaditäit ette valmis teha. Moosimarjad-mahlad on ka ilmuma hakanud, rabarbrimahla tegemine juba algas. Suvel on päris lihtne vähem sooja toitu valmistada ja rohkem marju-aedvilju süüa. Vähemalt ma igal aastal mõtlen nii, aga lõpuks ikkagi imestan, kuidas poeskäigud ikka kuu lõpuks sama summa kokku teevad – sest kui omal suurt marjamaad pole, siis maasikate ostmine juba on kallis värk, kui 3 kilo 15 minutiga otsas on. Ilma toormoosiks sattumata.

Eelmised suved on Vanim Laps tööl käinud, aga see suvi plaanis ta välja kolida ja oma elu alustada teises linnas. Juba otsis endale töökohta ja sõitis pealinna proovipäevale. Kas seal hakkaks rohkem teenima kui raamatupoes, kus ta seni töötas, pole kindel, aga vähemalt pealehakkamist tal on. Jõuab linnaga harjuda, jõuab kahekesi elamist harjutada.. ja koju sööma tulemiseks peab vist ette teatama, et me ka kodus olla teaks. 🙂

Samas plaanisid keskmised lapsed ka suvel raha teenida, aga 10-13-aastastel on ikka päris keeruline kuhugi teenima minna. Ajalehemüüjaid vist enam isegi ei kasutata? Ausalt öeldes nagunii kahtlen, minu lapsed vist ei saaks sellega hakkama ka, sellised häbelikumat tüüpi noored.  Aga jäätisemüüjad on tõenäoliselt juba vanemad, 15-16-aastased ja Eesti suve korral, kus ilm tihti külm, tuuline, vihmane (mitte nagu praegu!), ei saa ka jäätise müümisele kindel olla. Mittemüügitöö? Missugune? Lapsehoidmine? Transporditöö? Rohimine? Maasikate korjamine?? Tundub, et sihikindlust saab harjutada mitmel moel.

Mina hakkasin näiteks jooksmas käima. Sihikindel ma tavaliselt pole, jooksja pole ma kohe kindlasti! Aga mis parata, õde registreeris mu 5 km pikkusele jooksule juba maikuus ära ja nüüd äkki jõudis mulle kohale, et kui ma üle 50 meetri (jah, meetri, mitte kilomeetri!!) joosta ei jaksa, siis saab raske olema. Nüüd ma siis harjutangi, juba kolmandat päeva. No sest vaheldus kulub tegelt ära! Kooliasjadest lõviosa sai tehtud ja koolilastel on vaheaeg alanud, aga minul on üks suvetööline ja üks eksamilaps. Seega saan ikka peaaegu iga päev koolis käia (tundub, et tihemini kui kooliajal!) ja sahtleid, kappe, riiuleid koristada, töölehti rühmitada, aastakokkuvõtet klahvidest välja imeda ja kolleegidega vestelda.

Ma nägin eile su patsi, lippas mööda Riia tänavat, kiitis Kolleeg. Jalad VALUTAVAD, kohmasin vastuseks. Mulle ei meeldi jooksmine! Ma parem sõidaks rattaga, aga no maraton ootab mind juba vähem kui kahe nädala pärast.

Sellega siis inimesed tegelevadki, kui tundide ettevalmistusest aega üle jääb – endaga vaidlemisega:

  • Mina – kas ma suudan 100 meetrit joosta?
  • Mulle ei meeldi, et jälle üle paljude aastate ei saa ma trepist alla kõndida, sest lihased valutavad!
  • Hea tunne, sain tõesti ühe kilomeetri korraga joostud, jeeeee! Kes oleks seda minust uskunud???! Igatahes mitte mina! Aga siiski!!
  • Nüüd hakkangi kaks korda päevas jooksmas käima, kuni vähemalt 20 korda jooksnud olen enne maratoni!
  • Mis maraton see ka on, kõigest 5 km, teised jooksevad seda nagunii 5 minutiga ja nimetavad seda ainult Jooksuks! (Mitte maratoniks, mida inimesed viimse hingetõmbeni jooksevad)
  • Appi, nagunii ma jooksen valesti. Kas kand ei tohtinud maha minna? Või pidi maha minema? Appi, päris valus on mõlemal moel. Sääremarjad on hoopis valusad? Äkki see on normaalne?
  • Mida need inimesed mööda kihutavates autodes küll nii aeglase tempo peale mõelda võivad? Hahaa, ei mõtle nad midagi, õnneks nad ju kihutavad. Ja korraks näitas automaatne kiirusemõõtja mulle 53 km tunnis, kuid ei, see vist ikka ei olnud minu kiirus… kahju….
  • Huvitav, kas ma jõuan kunagi kodust nii kaugele joosta, et pehmemal rajal ka saaks jooksu proovida? Aga ei, see park on ju oma 600 meetri kaugusel mu kodust, pärast sinnajõudmist ja seal jooksmist ei jõuaks ma ju enam iial tagasi koju…
  • Tegelikult ei olegi see jooksmine nii hull, kui ma arvasin. Äkki jõuan selle järgmise majani ka 8 meetri pärast?
  • Oi jah, peaks laskma apteegis oma jooksu või jalatalla asendit analüüsida, et mis laadi jalanõusid selleks soetada. Aga nende vanade ketsidega on tunduvalt odavam, ma ostsin need juba 6 aasta eest ja siiani jooksevad! Aga uued jooksujalanõud maksaks mingi ….eeee….kõige vähem 80 eurot? Ma ei ole kunagi endale spordipoest botaseid ostnud. Ausalt. Lastele küll olen, aga tunduvalt odavamaid. Neid nimetati hoopis vabaajajalanõudeks…
  • Ma olen kahe ja poole päeva peale juba kokku 8,1 km jooksnud! MINA!! Ma ei usu seda ise ka.
  • Aga äkki mind naerdakse mu aeglase tempo peale seal välja? So what. Neil on naerdes raskem joosta. 😛
  • Trennitüdruk tahtis ka jooksma tulla minuga. Isegi peale seda, kui ma tunnistasin, et ma ei jaksa joosta. Tema ka ei jaksa! No kui ta päriselt ka kaasa joosta prooviks, oleks küll tore. Ükskord umbes 8 aastat tagasi ma ju jooksin Karlovas Vanema tütrega. Iga tütrega siis näiteks üks kord iga 8 aasta tagant? Aaa, ei, Väikse Piiga järel jooksen ma ju niigi iga päev!

Eks näis, kas ma tõesti jõuan kunagi kahe nädalaga 5 km jooksmiseni. Soovijad võivad pöialt hoida, et mu sihikindlus areneks koos lihaste tekkimisega. Tegelikult olen valmistunud puhtalt enda pöialdega ka jooksma, sest enda jaoks ma seda ju hirmutavat jooksuasja teen. Oleks siis veel, et huntidega!

jookseb_huntidega

Pilt on pärit aadressilt http://www.faeriewood.com/Pages/Runningwithwolves.html

Ära vajuta! nupp

Tunnen end natuke pahasti, et pole ammu kirjutanud, aga no mis teha, kevad! 🙂

Tööl on mitmedki noored inimesed ärganud ja leidnud, et kaks nädalat enne aastahinnete väljapanekut oleks ju aeg end liigutada – aga need, kellel juba mõned eelmised veerandid välja panemata on jäänud ja keda tõesõna ähvardab suvetöö, et siis oma vanu asju järele teha – nemad vist veel unistavad, et niisama läheb korda. Grrrr.

Maakonna parimad õpilased kutsuti vahepeal kokku. Maavanem ja Üks Omavalitsuste Mees pidid siis tublide  ja nende õpetajatega vestlema, aga maavanem ei saanud kahjuks tulla, sest ta oli ikkagi haridusteemalisel üritusel meist poole kilomeetri kaugusel koos ministeeriumi inimestega. Aga ta oli kavalasti asja ette näinud ja selle asemel, et kuupäevi nihutada ükskõik kummal üritusel, meile videotervituse saatnud.

Tervituses rääkis ta, et maailmas on ainult kolme sorti inimesi. Kui kusagil on üks ilus silmatorkav (või punane, ma täpselt ei mäleta) nupp, seal juures silt, et “ÄRA vajuta!!“, siis inimesed lahterduvad kohe kolmeks:

  • Need, kes mõtlevad: Ahaa! No kui selline nupp on, siis ma tean, mida teha! Ja nad ei vajutagi seda nupu, sest nii on ju kirjas.
  • Need, kes mõtlevad: Mis mõttes?!? Mis mõttes ma ei tohi seda nuppu vajutada?
  • Need, kes mõtlevad: Miks??? Miks ei tohi seda vajutada??

No ja et heade tulemustega on tõenäoliselt need viimase grupi omad, nii et maavanem tervitas meid ja ütles, et Teinekordki! Või no Kohtumiseni vms.

Arvatavasti tegid kõik videotervituse vaatajad kohe oma peas lahterdamist, mis tüüpi inimesed nad siis on. Tegelikult arutasid kaks meie lauas istunud noormeest juba enne ürituse algust, mis värk nende laimide ja sidrunitega on. Õpetaja, miks sidruniviilud püsivad veekannus pinnal, aga laimiviilud on põhjas??

Eeee? Pareerisin muidugi esimese lausena, et see on ju füüsika! [füüsikat ma ei anna, sest ma ei oska seda]. Pakkusin siis lambist, et seal koore all see valge kiht on tõenäoliselt poorsem ja õhurikkam ja seetõttu hoiab sidruni pinnal, nagu laevad vee peal püsivad, teiseks on ilmselt tsitruseliste mahl  veest erineva tihedusega, kolmandaks laimil on see koorealune kiht üsna õhuke, võibolla sellepärast ta on põhjas.. aga ma polnud küll kunagi selle peale mõelnud. Konks oli selles, et meie laua laimid rikkusid seadust – 2 viilu olid põhjas ja kaks pinnal. Tee siis oma järeldusi sama vilja õhurikkuse, viilude paksuse, mahla tiheduse ja maitse kohta! Lõpetuseks soovitasin neil kodus guugeldada.

Mhmh, nüüd guugeldasin ise ka – ongi pigem see poorne materjal, mis sidruni koore all on, mahla tihedus pole nii palju erinev happe ja vee puhul kui näiteks õli ja vee puhul.

Ma ei tea, ju see oligi see tõestus, et need Miks-inimesed meil seal istusid ja küpsist sõid. Siis jagati veel paar lauatäit eri värvi medaleid, meid eksitas Chalice, keda esimese laulupausi eel tutvustati Jarek Kasarina. Minu kõrval istunud 4.klassi õpilane oli igatahes ilmses segaduses, miks sama mees laulab, kui teisel korral lubati ju kedagi Chalise’i???

Laupäeval käisime mehega kanuuretkel, nagu iga kevad. Seekord olid teistsugused kanuud kui eelmisel korral, sest sisse mahtus kolmele pingile keegi (me sõitsime ikkagi kõik kahekaupa) ja pingid olid natuke pehmemad, sest keskelt olid punutud – vt.pilti.kanuutama

Sel korral siis Põltsamaa jõel. Kuna lumi on ammu ära sulanud, polnud väga servani see jõgi, aga polnud ka nii nagu mõni aasta, et puha üks risu teise järel ja  muud ei saa kui kaldast kaldasse sõita, et langenud puudest mööda saada.

Kusjuures mõned puud ikka olid, et retke põnevamaks teha, ühte kohta sõitsime teiste kanuude otsa kinni ja alles mingi viies saabuv kanuu sai sealt kenasti minema, no siis toimus kohapeal jões söögipaus! Mmmm, midagi ei maitse nii hästi kui juusturullid, tundus mulle, sest no mina ei olnud üldse mingit sööki peale kahe õuna kaasa võtnud (ja need olid ammu otsas) ja mulle annetati ka üks juusturull ja osa vedelat šokolaadi, mida üks mees südame ligi hoidnud oli, hehee  – sellest šokolaadist sai lausa lonksu võtta. 😀

Kes läheb kuumal päeval matkale või kanuutama,ise riskite nende sulama kippuvate asjadega, kotis on võibolla väiksem tõenäosus kui taskus, aga ikkagi. Lastele on ka müslibatoone lihtsam ekskursioonile kaasa panna.

Korraldaja pakkus kilesauna, aga meil olid mitmetel osavõtjatel juba oma saun plaanitud. Kuigi jah, vahepeal vaatasin, kuidas kõik kanuuga üle kase hüpata püüdsid ja mõistatasin, kas mõned käivad sisse ka, aga ei. Kõik olid üsna kained ja mitte keegi päästevesti otstarbekalt kasutada ei saanud, kuigi jalg üsna värises seal keset jõge puu peal seistes. Õnneks mina keset purret seistes kanuud üle selle suure kase tõstma ei pidanud, Kallis Mees aitas. Me vist ainult ühel korral kuuest aastast oleme vette käinud, nii et ma olen üsna ära harjunud, et saab kuivalt – seetõttu unustasin seekord kilekoti maha, millesse seljakott pakkida kanuus ja põhjas voolav veenire tegi kotipõhja märjaks. Veenired tulevad tavaliselt sellest, et tagumine vehib aeruga, et seda ühelt küljelt teisele tõsta ja juhuslikult on vesi sel puhul üsna aeru külge kleepuv, kuni keset kanuud jõudmise hetkel kõik vesi sealt küljest maha niriseb. Ja nii sadu kordi järjest. 😀

Võtsin telefoni soonega kilekotis ka kaasa (üks mees andis, sest ta oma telefoni kaasa ei võtnud jõe peale, aga kilekoti oli igaks juhuks kaasa võtnud), sest tahtsin EndoMondoga kanuusõidu vahemaad mõõta. Paraku oli hommikul ainult kolmandik akust alles, laadima panna ei jõudnud ja nii andis telefon kusagil 20 km kandis alla. Ma üldse ei arvestanud, et pidev GPS-itamine tal niimoodi akut raiskab, aga no ma nii hiljuti nuppudega telefonilt üle tulnud, õpin iga nädal midagi uut. 🙂 Kanuu asemel panin kayakitamise, sest kanuusõidu võimalust polnud seal ja see on ju umbes sama. Meie eelmise aasta kanuusõidust kirjutasin siin.

Kuna ma mõni aeg tagasi pidin oma lõputööd kirjutama, leidsin igasugu asendustegevusi, mida lõputöö kirjutamise asemel teha. Äkitselt tundus isegi peenra rohimine põnevam kui mingi eneserefleksioon! Nüüd on siis tulemused käes – tundub, et tuleb jälle rohida, sest kui ainult paar üksikut umbrohuliblet paistab, ei tundu rohimine üldse nii raske. Imelik värk.

Aga meil on juba poolteist nädalat maasikakastid ka, neid on ikka nii ilus vaadata, kui maasikad on alles väikesed ja muld värske ja rohimist ei vajagi. kastis_maasikad

Kahtlustan, et suve lõpuni see nii ei jää, aga seni saan iga õhtu kasteteraapiat teha endale – kõndida paljajalu kasteses rohus ja kastekannuga maasikaid kasta. Väike Piiga lööb ka kampa, ta oli nõus isegi oma kõhuvalu ära jätma, et ainult õue kastma saada. Siis ta alati korjab mulle neid 8 cm pikkuse varrega tulpe ka, nii et nüüd on meil tulpidega ühel pool, ainult vaasis meelespeade sees on veel 3 tükki. Aga linnas on juba maikellukesi müügil, meie omad hakkavad ka varsti lõhnama! Pesu riputamine pole kunagi olnud nii nauditav! 😀

Hahaa, nali, on küll. Pesu riputamine on sellest ajast peale nauditav, kui meile teine pesunöör ka ilmus ja pesu nööridele ära mahub. Heleroheline pesunöör, aga kuna selle all on liivakast ja läheduses vaarikad ja naabri võrkaed, mis pikemat pesu kohe näpistama asuks, saab rohelisele nöörile ainult väikeste laste pluuse-pükse-sokke riputada. Ma võiks neid tundide kaupa riputada ja ära korjata, mulle meeldib. Lapsed seevastu on erinevad, enamus on nõus pesu pesema panema või siis pesu masinast välja vanni panema, mõni korjab heal meelel ka õuest kokku, aga riputada ei armasta neist keegi nii nagu mina. Nii meil siis ongi tööjaotus, igaühele tema lemmiktöö, aga kui lapsed alles koolis käivad, saan varahommikul pesema panna ja hilishommikul riputada ja lõunaks ära korjata. Mõnna. Paneks keegi neid ainult kappi ka peale kaheksaks sorteerimist……….. grrrrr. 🙂

minumaasikadAknaalused metsikud maasikad on teistest maasikatest ette jõudnud. Kastisüsteem pole nende rida.

 

Laps(ega) poes

Kaevasin eile oma randme ära. Tegelikult ma suuri maa-alasid kaevatud ei saanudki, muld oli küll pehme, kuid vihmast niiske ja raske. Paar ämbritäit juuri ikka sain – natuke siit ja natuke sealt kaevates (tavaline tähelepanuhäirega inimese töömeetod), lapikese piparmünti sain ka pojengide vahele pugenult kätte. Huvitav, et piparmünt niimoodi rändab – eelmisel kevadel otsustasid kõik piparmündivõsud üksmeelselt peenralt muru sisse hüpata. Sel aastal siis 90 kraadi teises suunas, sest invasioon murule polnud muruniiduki tõttu suurem asi ettevõtmine. Aga no risoomid peavad lihtsalt oma ehituslike iseärasuste tõttu kuhugi suunas kasvama!

Trennitüdrukul oli selle aasta viimane võistlus. Paistab, et hooaja lõpuks hakkas nende rühmale ka kohale jõudma, mida ja kuidas teha, sest kahel viimasel võistlusel on neile lausa diplomeid jagunud. Rühmvõimlemise B-klassile tavaliselt ju ei jagu ei medaleid ega diplomeid, eriti viiendatele kohtadele. Aga seekord siis läks jälle õnneks ja nüüd ootab ainult kevadpidu ning rohkem juukselakki ja vanaemanõelu ei kulugi. Tegelikult kaovad meil alati ära hoopis tavalised, juuste tooni juukseklambrid. Puhas müstika! Kuldsed ja hõbedased on alati alles.

Juhtusin Känguru võistluse teemalisele arutelule, kus keegi oli kõvasti analüüsinud erinevate aastate ülesandeid ja leidnud, et sel aastal olid nn. tüdrukute ülesanded. Mitte niivõrd nuputamisele suunatud kui just tähelepanelikult lugemisele ja hoolikusele. Seega sel aastal olid lastele jagatud kohad teistsugused kui eelmisel aastal – kes eelmine kord väga heade tulemustega olid, said seekord madalamaid kohti, tihti mitmesaja võrra taha poole. No arvestades umbes viit tuhandet osavõtjat see paarsada tegelikult väga suur vahe ei paista, kui just vanemad sellest suurt numbrit ei tee. Arutelus osales vanemad, kellele koht väga korda läks, prooviti teha kaugeleulatuvaid järeldusi, mis saab esikümnetel olnud lastest tulevikus. Siis see põhiline analüüsija leidis oma andmebaase ja olümpiaadide tulemusi lapates, et mingi korrelatsioon on, et oled hiljem kuskil heas koolis või ülikoolis. Kindlasti mitte üks-ühele, et KUI oled esiviiekümnes, SIIS hiljem oled õnnelik ja edukas.

Meie pere osalejate tulemused klappisid küll sellega, et kohad olid eelmise aastaga võrreldes vahetunud, aga lastel see mingit erilist tunnet küll ei tekitanud. Eks nad muidugi võrdlesid omavahel, aga peamiselt ikka vist võrreldi klassikaaslastega ja trennikaaslastega. Sel aastal läks Trennitüdrukul nii Miksikeses kui Kängurus paremini, sest tema võttis Miksikese peastarvutamises kõigist kolmest voorust osa, ja pääses edasi maakondlikule viievõistlusele, Vanem Poeg aga viibis kolmevõistluse viimase vooru ajal raamatukogus kuni raamatukogu kinnipanekuni ja arvutamine oli täiesti meelest läinud. Koomiksid ju ei oota! Olümpiaadidel olid mõlemad maakonnas-linnas esikümnes, aga edasi ei pääsenud. Hea rahulik elu. 🙂

Mõtisklesin eile laste poodisaatmise teemal. Kui hea, kui on selles vanuses lapsi, keda saab saata ainult piima-leiva järele! Muidugi tuleb täpselt ära seletada, mida lapselt täpselt ootad, et poeskäija pärast ema pahameele ohvriks ei satuks. Teine variant on, et ema püsib telefoni läheduses, kui poest saabub kõne, et MILLIST ma neist ostma pean, kui valikus on punane, sinine ja hallika pakiga piim? Me vahel harva käime küll lastega koos ka poes, aga enamasti mitte, isegi Väike Piiga on jõudnud sellesse ikka, kui on lihtsam ta koju jätta, eriti kui poeskäik satub väsimusega ajavahemikku.

Lapse poeskäigu boonused minu jaoks on, et a) laps saab perekonnale vajalik olla; b)saab õppida rahaga ümberkäimist ja arvutamist; c)kokkuhoitud aeg minu jaoks; d)ühelgi lapsel ei tule pähe osta nimekirjaväliseid asju, näiteks sinihallitusjuustu, kui see on parajasti soodushinnaga! Seega – kokkuhoitud raha ka! 🙂

Võime küll kokku leppida, et ta valib endale teatud sentide eest ka midagi ja võib oma raha poodi kaasa võtta, aga kindlasti peab koju tulles esitama poearve ka. Mitte sellepärast, et oleks näha, ega ta midagi teemavälist ei ostnud, vaid et oleks näha, palju raha kulus (lastel ei kulu ju toidukaupade hinnad pähe), palju tagasi anti ja toidukulud saab eelarve toidurubriiki kanda.

Ma tean küll, et ise saab ka niimoodi poes käia, et ostad ainult nimekirjas olnud asju. Või noh, esiteks, sööd kõhu täis enne poodiminekut ja siis TEED nimekirja. Ei unusta seda nimekirja köögilauale ega külmkapi külge, kui just pole kodus lapsi, kellele helistada ja küsida, mis seal väikese paberi peal kirjas oli, ma ei tea, kuhu ma selle pistsin enne poodiminekut, aga mu taskus seda pole??? Või noh, nutitelefoniga inimesed teevad ilmselt nuti-nimekirju või pildistavad oma poenimekirju, aga no minu jaoks on poes telefoniga kandle mängimine veel uus ja harjumatu asi.

Kui me mehega kahekesi käime poes, siis kindlasti läheb ostukorvi/kärru neid “Oo, see on soodus!” ja “See jäi nimekirjast välja, aga tegelikult on vaja”-asju ka ja arve on raudselt suurem kui üksi käies. Siiski on toidukulud enam-vähem eelarves ettenähtud summa piires ja kui natuke lähebki üle, siis tavalislt enne kuulõppu ma seda ei märka, eelarvefail pole minu arvutis. 🙂

Huvitav, kui paljudel inimestel üldse õnnestub oma poenimekirjast kinni pidada iga kord?

Kui me Väikse Piigaga juhtume kahekesi kodus olema ja poodi läheme, siis need autokärudega poed on kõige hullemad. Ainult vilkuvate tuledega mündiautod on veel tüütumad ilma raha kulutamatagi!

Uskumatu, kuidas mu kannatus ja läbirääkimisoskus 3-aastasega vesteldes muudkui kasvab ja kasvab! Õnneks enamasti töötab see, et Nüüd peame ühe minuti pärast minema hakkama, sa pead kiiresti ära sõitma ja autole  lehvitama. 🙂

5-aastase poja laupäevahommikuauto ehk Mida teha, kuni teised magavad:

SellineAuto

 

Äge hommik

Täna ärkasin ja vaatasin ringi. Väljas paistis valge. Kõik oli väga vaikne, nagu oleks varahommik. Mmmmm, mõtlesin, mulle meeldivad varahommikud, kui kõik peale minu veel magavad! Kuigi ma ei pannud eile äratuskellagi!

Ja siis kostis paar köhatust suurest toast. Väiksem poeg oli juba üleval ja pani oma tähestikumängu kokku. Iseseisvalt. No eks ta ole seda varemgi pannud, seal on sellised tähed nagu liikuvas aabitsas ja siis papist plaadid, kus on pilt iga sõna kohta ja tühjad lüngad, kuhu tuleb õiged tähed panna iga sõna kohta.

Tõusin, tõmbasin kardinad ära, õues oli juba soe! 3 kraadi on ikka soojem ju kui need miinushommikud, kui kõik loodavad, et enneaegselt saabunud soe suve-eelne kliima jätkub… Tegin kohvi ja pojale kakaod. Siis äkki selgus, et ta oskab lugeda.

Ma ikka alguses ei uskunud, aga ainult talle võõraste imelike asjade puhul ei saanud ta päris hästi aru, kas sõna, mis kokku tuli, on päriselt ka olemas, näiteks AER. Oma nime kirjutab ta ka, 7 tähega, vahel väga kaunis peegelpildis, aga enamasti Lugemaarusaadavalt, kui välja mõelda, et see üks konksu moodi täht peab S olema. Aga no värskelt viiese kohta täitsa äge! Kahjuks ma ei saa au endale võtta, sest mina teda lugema õpetanud küll ei ole. Järelikult siis lasteaed, mõtlesin mina ja küsisin pojalt. Jah, me oleme selle juba ära õppinud, vastas ta.

 

Mina veel mõtlesin, et aega on ja las olla pikem lapsepõlv… Aga elu teeb oma korrektiivid! 😀 Vanem poeg õppis ka noorest peast salaja lugema, kui Trennitüdruk 6-aastane oli ja kõva häälega veeris. Kuna me tol aastal Uppsalas elasime, pidi Trennitüdruk kooli minema, nii et tema sai oma lugemist koolis natuke isegi rakendada, laste nimesid lugedes näiteks. Rahvusvahelises koolis olid laste nimed väga huvitavad ja pealekauba sai õppida inglise keelt käigu pealt, aga see käik võttis ikka kuid, võrreldes sellega, mida kõik tuttavad arvasid – läheb kooli ja õpib kohe võõrkeele ära. Ta ju nii noor, mis see siis ära ei ole! Nii ta siis alustaski augusti keskel kooli ja tema sõnavarasse saabusid Hello, Stop it, Bye,  Come on! Ja nendega sai ta hakkama, kuude viisi, kuni novembris esimese inglise keelse lause ütles. Seni ei rääkinud ta mitte midagi, mis sellest, et me natuke juba muretsesime. Õnneks õpetaja ütles, et neil on ennegi selliseid lapsi olnud ja küllap ta kevadeks räägib nagu raadio. Rääkiski! Kevadepoole tuli üks uus tüdruk, kes ei osanud ka sõnagi, siis võtsid Trennitüdruk ja tema sõbranna Sruthy ta kenasti mängima, sest kui su sõnavaras on koos käeviibetega Come on ja Stop it, saab ju kõik mängitud – iga laps rääkis omas keeles veel sõnu juurdegi. 😀

Tol ajaperioodil meeldis kooli- ja lasteaiavaba elu peal pojale kõike lugeda ja seetõttu varusime temaga kusagil käimiseks kauem aega, sest ta pidi kokku lugema kõik tänavasildid ja kõikide laste nimed kappidel või piltidel seinte peal. Paralleelselt õppis ta telekast ja internetist rootsi keelt, aga kuna ta lasteaias ega kuskil ei käinud seal elades, jäi see meie eest saladuseks.

Kui järgmisel suvel tagasi kolisime ja ta raamatutesse sukeldus, ei viitsinud ta enam niisama poistega mängida, sest raamatud olid ju huvitavamad, selleks sai neid ise lasteaeda kaasa tassida. Pärast oli esimeses klassis raske, sest õpetaja ei lubanud neid raamatuid lugeda – Väikest Illimari ja Kevadet ei tohi 1. või 2.klassis lugeda, sest see on HILJEM alles kohustuslik kirjandus!

Aga tagasi kevade juurde. Roheliseks kisub juba. Algab aiaga ja aiata inimeste erinev eluperiood – kes vaatab aknast murelikult peenras olevaid naate ja loodab, et ehk õnnestub mõni vegan külla sööma kutsuda (tegelikult meeldib mulle endale ka rohelisi asju söögiks kasutada), kes ootab rõõmuga võililli, rohimiskohustusest vaba.

Ma olen vist segu, sest mulle võililled meeldivad – olen juba võitlusest loobunud, kuigi kevadel käin ja ajan mõned ikka muru seest minema, kuni ind raugeb, sest neid on ju sissesõiduteelgi lademetes. Miks murult minema? Sest kui võilill sirutab oma õie päikese poole, ajab ta ka oma lehed laiali mööda maapinda. Nii võimalikult laiali, et palju päikest püüda fotosünteesiks ja selle käigus sureb muru tema lehtede alt välja. Midagi muud rohelist ei saa ju ka kasvada, kui päikest ei saa läbi võilille lehtede. Sarnane lugu on nende väikeste siniste ilusate kevadõiekestega, mis mõnes aias plahvatuslikult laiali on – sibulad Scilla siberica Spring Beauty 058188C47sipelgate poolt laiali sokutatud või seemned levinud – aga pärast, kui neid on juba palju ja tihedalt, kaob muru nende juurest hõredamaks. Tsillad ehk siniliiliad õitsevad päris kiirelt ära, aga kevadel on neid päris ilus vaadata. Siingi selgus, et inimesi on erinevaid – sattusin kord Perekooli teemale, kus keegi härdalt küsis, KUST neid siniseid väikeseid imesid oma aeda küll saada ja teised teda hurjutasid sellesama sinise nuhtluse laikimise pärast. 😀

 

 

 

 

Vahepeal sain veel sünnipäeva maha magatud. Või noh, tahtsin midagi ägedat teha sõpradega, aga ei mõelnud kohe äkitselt välja, mida siis teha ja kellega ja saigi sünnipäev juba mööda. See vist tuleb vanusega, et ei taha sünnipäevaks midagi korraldada, või siis hoopis sellega, et alles oli Väiksema Venna sünnipäev, siis just nädalake enne minu sünnipäeva sai Pisiksest Piigast lihtsalt Piiga ja nagunii päev peale mind oli selle lapse sünnipäev, kes suguvõssa sündis peale eelmise aasta minu sünnipäevalt lahkumist. Ja kohe varsti tuleb Trennitüdruku sünna, siis kiire aeg eksamitega ja siis kohe järgmine meie pere sünnipäev ja siis äkitselt ongi juba juuni ja läheb rahulikumaks.

Aga Hele Valgus kirjutas nii ägedalt escape-ruumist, nii et ma tahaks kunagi sinna satuda küll. Juba enne tema kirjutamist tahtsin. Leiaks ainult kõigile sobiva aja!

Ükskord me sõitsime kartidega mu sünnipäeva puhul, siis, kui Tartus veel sisekardirada oli. See oli üliäge! Meie õega kippusime küll vastu servi sõitma – minul polnud autojuhilubegi – aga siis kardirajamees pani autokummid kenasti paika tagasi ja sai jälle paremaid rajaaegu teha.

Ükskord me käisime hoopis Otepää seiklusrajal – aga seegi oli piisavalt jube ühes Tarzani köiega kohas, kus pidi köiega kaugel-kaugel asuvasse tundmatusse võrku hüppama ja seejuures köiest LAHTI laskma. Kuhu kadus kontroll olukorra üle? Aga ma sain lõpuks isegi sealt edasi, sest pikapeale kiskus igavaks seal niisama passida ja kavalasti ehitatud rajalt ei saanud keset atraktsioone lahkuda ka.

Muidu ongi mul tavalised sünnipäevad olnud, ainuke eripära on vist see, et kunagi pole alkoholi vaja olnud. Mu sünnipäevad on alati niisamagi naljakad välja kukkunud. Ma vist olen natuke lapsik. Igatahes ei tunne ma alkoholist puudust ka. 🙂

Nüüd siis vaatavad mind aknast naadid punaste sõstarde alt ja tillukesed tumerohelised nõgesed vaarikate taga – ja palju mugavam oleks akna suunas vaatamise asemel mujale vaadata. Või kõrgemale vaadata – pilvitusse taevasse näiteks! Sest millegipärast on tihti nii, et kui on VAJA midagi teha, siis tahaks süütu näoga midagi muud teha. Kui kodu ootab koristamist, tahaks kangesti kodust välja minna, jalutada või hoopis poodi minna. Jalutamine on ju niiii tervislik. Ja poes pole ammu käinud, ehkki midagi nagu otseselt vaja pole. Ja sisimas tead, et kodu mitte enam ei oota, vaid juba nõuab tähelepanu. Lihtsalt see otsus, et nüüd teengi seda, mida vaja, ei ole alati kerge tulema.

Vanasti ma olin kohusetundlikum. Ei läinud kooliajal enne magama, kui õpitud. Gümnaasiumis üldse tekkis selline teema, et peaks öösel õpima, aga ükskord mu klassiõde reetis, et tema küll läks magama ja õppis hommikul. Proovigu me ka. No vene keele sõnade õppimine töötas raudselt hommikul paremini – kirjutad aga õhtul päheõpitavad sõnad paberi peale ja hommikul kooli jalutades loed ja kordad ja 25 minuti pärast kooli jõudes ongi peas, v.a. see üks ja ainuke, mis kuidagi pähe ei taha jääda. Selle kirjutasin siis peopessa, siis sain muude tundide jooksul ka vaadata ja korrata, kuni pastakatint laiali valgus ja maha kulus.

Aga nii ma tasapisi õppisin järele andma ja asju edasi lükkama. Praeguseks olen mõnel teemal lausa meisterlikkuse saavutanud ja hakanud end tagasi kohusetundlikumaks harjutama. Olen ka rohkem aru pidama hakanud, mis on tegematajätmise hind, kas on mõtet mõne asja nimel end kurjalt tegema sundida ja pärast mitte iial tahta sama asja teha. Seega kuldne kesktee minu jaoks on vist rohkem seal “küll hiljem jõuab ka olmeasju teha” temaatikas. Nii et kui ma olen ühel aastal ära proovinud, mis juhtub siis, kui aias midagi ei tee – näiteks aastase lapse kõrvalt saab rohimisminuteid vähe, õnneks meil rohimist ootav piirkond on suhteliselt väike – ei juhtu ka midagi. Kui peale kolme aastat maasikate saagikus langeb ja oleks vaja uus peenar teha, aga kaheaastase kõrvalt ei jõua, siis saabki sel aastal sealt peenrast vähe (null!) maasikat, sest ma palusin sügisel kõik taimed maha niita ja kevadel uusi istutada ei jõudnud. No ei olnud see hooaeg mu elust, et istutaks, pigem olid muud elulised teemad. Pealegi on meil metsmaasikavõsa, mis aasta aastalt lillepeenras laieneb, ja teine maasikapeenar, mis aedmaasikaid koos kuumaasikatega kasvatab, peale selle on meil tore maasikatädi, kes kilode kaupa maasikaid koju kätte tooma on nõus – kõik on ju tegelikult hästi. Seega – kui ma ei jõua lillepeenrasse enne naatide täiskasvamist, on pärast rohkem tööd, aga kui ma üldse sinna ei jõua, pean alati nööril pesu kuivatama, et ma seal taga olevat lillepeenart ei märkaks. Lihtne?

Jaa, lapsed aitavad ka vahel, kui ma palun, Vanem Vend aitas äralõigatud õunapuuoksi kimpu kokku korjata. Neid saab poole tunni kaupa tööle panna, kui ise ka aias olla – või aiapostide vahet tegema, kui ajalist piirangut maastikupiiranguga piiritleda, aga lastelt aiatööde vihkamist välja koolitada ma ka ei taha. Seega – eks näis, kas hakkan vajalikke asju tegema, kui on nädalavahetus või puhkan. Või mõlemat! Hästi doseerides ehk saabki mõlemat! Mis sellest, et ilusa ilmaga jalutama minek oleks veel mõnusam. Ma olen juba tagajärjed välja mõelnud, mis kohustuste juurest minema jalutades tekivad, nii et need võivad mulle mõnikord meelde tulla.

Nii et – värsket õhku saab aiast ka.  Lähen teen tillukestest tumerohelistest nõgestest head värsket teed. Head nädalavahetust! 🙂

Vajadustest ja motivatsioonist

Eile sain kuulda selliseid asju, mida iga õpetaja peaks teadma, aga tegelikkuses peaks iga ema ka teadma, mõtlesin mina. Ja miks ainult ema, iga inimene võiks teada, palju lihtsam oleks.

Kõigepealt rääkis Mare Tuisk õpimotivatsioonist. Väga huvitav, aga samas loogiline oli see, et iga laps areneb niikuinii. Ka need lapsed, kes koolis ei käi, arenevad (ma ei mõtle siin koduõppelapsi, vaid neid, kes mingil põhjusel koolis ei käigi, väiksest peast ka). Aga kuhu suunas ja mis kiirusega, selles suhtes saavad vanemad ja õpetajad mõlemad midagi ära teha küll.

See vajaduste rahuldamine peaks ka tuttav teema olema, sest alateadlikult me ju mõtleme sellele, kas sellel lapsel on kõik korras, et ta saaks rahulikult elada? Aga kust peab õpetaja teadma, kas laps saab piisavas koguses und ja süüa? Vajaduste püramiidi järgi peavad need füsioloogilised ehk esmavajadused täidetud olema, et saaks järgmisele astmele minna. Püramiidi pildi võtsin internetist.

http://www.hkhk.edu.ee/vanker/suhtlemine3/vajadused.html
http://www.hkhk.edu.ee/vanker/suhtlemine3/vajadused.html

Aga kui lapsel on küll piisavalt unetunde, kuid ta ei puhka välja? Mõni keerutab öö otsa teki sees, mõni näeb pidevaid õudukaid, mis magamise ajal alateadvusest välja ujuvad, sest loogika abil ei saa neid magamise ajal maha suruda. Seliseid asju on meie kõigiga juhtunud ja mitte ainult lapseeas, aga mida emana teha, kui laps ei maga välja? Mõnel on ka muud mured, mis magada ei lase, kasvõi magneesiumipuudus (magneesium vastutab lihaste lõõgastumise ja une kvaliteedi eest, seda nii liigse unisuse kui ei-jää-magama-olukorras) ja magneesiumi viivad organismist välja lisaks kohvile ka näiteks gaseeritud joogid. Kust magneesiumi saada? Sööte piisavalt täisteratoite, rohelisi maitsetaimi, banaane, pähkleid ja viigimarju?

Samamoodi on esmavajaduste täitmatajätmisel algklassilaste seas levima hakanud luude hõrenemine, ka nendel lastel, kellel kodus peaks süüa jätkuma. Aga kas laps saab piisavalt valke, kaltsiumi, D-vitamiini? Ehk siis: juurvilju sööb laps? Kui mitte hautatult, siis salatina? Kui piima ei joo, siis tuleb lihtsalt rohkem seesamiseemneid anda, sest neist saab päris hästi kaltsiumi. Mõni laps ei taha mingeid salateid, keedu/supijuurviljadest rääkimata. Porgandit ja õuna närima on nad ikka nõus, ma loodan. Vanema poja koolis on meil koolijuurviljade-puuviljade võimalus ja mulle nii väga meeldib see! Söövadki kaalikat või pirni. Terve klassiga, peale söögivahetunde, kui kõht jälle tühjaks minema hakkab! Meenutab mulle jälle meie Rootsis elatud aastat, kui algklassilastel oli söögivahetund, millele järgnes kohe otsa õuevahetund ja siis mõni tund edasi, enne pikapäevarühma algust oli tundide lõpus selline rahulikum hetk, kus õpetaja lasi lastel maas istuda enda ümber ja luges neile raamatut. Lapsevanematel oli kohustus selleks ajaks lapsele kaasa panna puu- või juurvilju, näksimiseks, et nende veresuhkur ei langeks! Küpsiseid ja šokolaadinäkse ei võinud, saiakestest rääkimata. Iga päev väike karbike kaasa, kellel oli seal mõni viinamari ja porgand, kellel kurgiviilud ja  mõni maasikas. Tükeldatud pidi ka olema, et laps tervet apelsini koorima-hammustama ei hakkaks suures hädas. Aga peale seda tundi oli veel õuevahetund ja siis sai lastele järele minna. Lapsed olid seal päris rõõmsad.

Ka Eestis on koole, kus pakutakse hommikusöögiks putru enne tundide algust, sest nii on suurem võimalus, et lapsed töötavad tunnis kaasa, sest nad on saanud sooja sööki. Ei tea, kui palju meil on krõbinaid + piima hommikusöögiks, aga olen blogidest lugenud, et kiirete hommikute puhul aitab ka see, kui eelmisel õhtul hommikusöögikrõbinad köögilauale kausikestesse välja valada. Piima nad ilmselt peale ei kalla, aga hommikul on selle võrra siis lihtsam. On arvamusi, et hommikusöögihelbeid piimaga KOOS tarbida ei tohigi, aga meie pere on nagunii rohkem pudruteemaliste hommikutega, krõbinad on kallid ja kui lapsed pole nendega harjunud, siis need ei maitse ka! Cini Minis on meil küll mõnikord erandmenüüs, aga kindlasti mitte iga kuu.

Hommikuse kiirustamise vähendamiseks saab ka patsid tütardele eelmisel õhtul valmis punuda, lugesin ükskord Postimehest. Ja laste riiete valmispanek kas siis terveks koolinädalaks või lihtsalt järgmiseks päevaks, see pole ka õhtul ju nii keeruline, sest see ei võta kaua aega! Mis klassini? See vist sõltub lapsest, tüdrukutel igatahes läheb otsustamine aasta-aastalt keerulisemaks ja need sukapüksid selle seelikuga ei sobi, aga neil teistel on silmad jooksnud ja siis ei jõuagi sööma, muidu jääb laps bussist maha? See pole ainult koolitüdrukute teema ju! Poistel on vist mingi eani ükskõik, s.t. ükskõik mis võib selga minna. Aga õhtul valmispanek aitab hommikusöögiaega rahulikumaks saada küll.

Tagasi vajaduste juurde – turvalisus ehk siis kaitstusetunne. Kellele meeldiks rõõmsal meelel tööd teha, kui kolleegid sinu üle tagaselja või avalikult irvitavad? Või kui neid määratakse sinuga koos töötama ja sa tead, et nad on väga rahul, sest sina teed perfektsionistina töö ära, aga nemad saavad mitte millegi eest sama tasu? Jah, koolis on sarnased olukorrad õpetaja vastutada, aga paraku on see koolikiusamine palju räägitud, kuid vähe paremuse poole liikuv teema meie ühiskonnas. On lapsi, kes üritavad enesetappu, sest nad tunnevad end nii meeletult üksi! Mitte ainult siis, kui keegi nendega vahetunnis ei räägi/mängi, vaid ka siis, kui keegi pole nõus lapse käest hoidma, et koos saali või sööklasse minna. Kui keegi pole kunagi su arvamusega nõus, sest sa pole klassi liider ja tema arvab teisiti, isegi kui see on jabur? Mida teha, kui samas klassis käivad sama pere lapsed saavad kodus kenasti koos mängitud, aga koolis üks laps eirab teist, et vältida ise klassi naerualuseks sattumist? Kõik ju mõtlemapanevad juhtumid, millega tihti seostub oma tutvusringkonnast sarnaseid lugusid.

Arvatavasti kuuluvad siia alla lähevad ka paljud Aspergeri joontega lapsed, kes lihtsalt ei saa aru, mismoodi teised mõtlevad. Mitte midagi ei saa aru! Klassikaaslaste nimed ei jää ka meelde näiteks, mis sellest, et juba viies aasta koos. Ja kuigi need Aspi-lapsed võivad olla kohutavalt andekad, tahavad nemad ka endale sõpru. See on mõnikord väga raske, kuna nende oma mõtted liiguvad teistel radadel, nende keel on teiste laste kõnekeelest nii erinev (Jah, kui Rooma linna ehitati, polnud sind ju veel sündinudki. Planeetidest tundub mulle kõige huvitavam Marss, missugune sulle meeldib? Olen mõtisklenud, et seesugune käitumine mulle seal arvutimängus sugugi ei meeldi.) , pidurdusmehhanismid on aeglasemad ja nende maharahunemine võib võtta tunde – ka  emal võib olla raske neist aru saada, mis siis veel omaealistest lastest rääkida!

Mõnikord on sel juhul abiks huviringid, kus tõrjutud või erilisemad lapsed sama huviga lastega lihtsamalt sõbraks võivad saada. Suuremates klassides võib väga palju aidata mõnda eriklassi sattumine, kus paljud (kui mitte kõik) on sarnaste erihuvide või võimetega.

Aga turvalisuse teine pool on selline, millest meil suurt ei räägita – kas väike vend või õde võib koolilapse töö ära sodida, vihiku katki rebida, käsitöös pooleli oleva asja üles harutada? Kas vanemal lapsel on oma nurgake või kasvõi oma voodi, kui tervet tuba tema päralt pole, kus rahulikult oma asju teha?

See on nii huvitav, viimaste aastate jooksul on vaikselt 1.klassi kooliasjade nimekirjadega mõne kooli nimekirjas ka töötegemise koht lapsele – kus ta teil koolitöid tegema hakkab? Kas tõesti köögilaua peal, kui ruumi on? Kas keegi puhastab selle enne ära ka, et õpikud-vihikud rasva- või moosiplekilised poleks või peab ta ise seda märkama?

Võibolla need tunduvad pseudoprobleemidena? Aga on neid pisikesi lapsi, kes elavad oma suuremate õdede-vendade seljas, mitte ainult õppimist segades, vaid meelega, tahtlikult haiget tehes, sest  s u u r e m  saab ju tavaliselt pahandada, kui ta väiksemale liiga teeb! Kui vanemal pole rahulikku hetke süvenemiseks, olles ise töölt tulles väsinud ja õhtusöögi valmistamisega seotud. Jaa, üks kord ikka juhtub, et laps sai kätte ja sõi ära, aga kui see üks kord on juba juhtunud, kas siis arutatakse see peres läbi, kuidas seda vältida? IGAL LAPSEL on vaja oma nurgakest ka ilma koolitöödeta, kus puhata ja omaette olla ja see pole telekaesine koht! Turvalisuse alla kuulub ka see, et keegi sinu asju kapist-sahtlist välja ei kisu, et keegi sinu joonistuste üle ei naera ega neid “mul tuli tõesti hästi välja, emme ma kingin selle sulle”-töid pliidi süütamiseks ei kasutaks!

Üksteise üle naermine ja naeruvääristamine on tunnis täiesti lubamatu. Kes kodus sarnase asja eest vastutab?

Kuuluvustunne ja tunnustusvajadus on ka seal püramiidis, nendest ehk on rohkem räägitud. Aga kõik need vajadused kokku annavad selle energia, kas siis hea või puuduliku, millega laps peab oma elu elama, tunnis kaasa töötama. Kui ta on väsinud ja näljane, kodused mured kukil (kellel neid ei oleks, jah?), siis ta võibki tunnis olla turtsakas ja tujutu, kuidas sa siis teda ajad “selliste hinnetega sa ei pääse tööturul löögile”-kaikaga liigutama?

Aga õpetajad õpetajateks, emadena on see ka tõsine mõtlemisaine ja nõuab AEGA – asjade läbimõtlemiseks, planeerimiseks, võib-olla millegi ümberkorraldamiseks, lastega uute reeglite paikapanekuks.

Et meil kõigil oleks võimalus oma vajaduste püramiidist hoopis positiivseid emotsioone saada ja selle arvelt motiveeritud ja hakkajad olla, ise oma elu eest vastutada/ vastutama õppida!