Tag Archives: DIY

Kostüümid ja ronimispuu tuppa

Eile õhtul selgus, et see lasteaia karneval on ikka päriselt KOHE saabumas. Kes oskab homseks meisterdada kuke, kana, tibu või muna kostüümi harilikest kodustest vahenditest, käsi püsti??

Väikse Piiga puhul oli teada, et karneval saabub, selleks oli isegi umbes nädal aega võimalik ettevalmistusi teha. Pealegi uuris ta hirmuga, kas see karneval on mingi väga õudne asi, nii et palusin ka lasteaiaõpetajal igaks juhuks lastele üle seletada, et karneval on rohkem nagu pidu (ja luukeresid pole lubatud). Aga kui parajasti pole veel väga kiire, ei võeta ettevalmistuste asja tõsiselt, sest meil oli ju Väikse Piiga sünnipäev ja kipsis jalaga vennike ja puha.

Trennitüdruk oli ühe valge tuunika kõrvale pannud, mis talle väike oli, igatahes oli see lehvivate pitsist varrukatega ja ma lootsin, et sellega on muna (kui kleidi alumine serv kummiga kokku tõmmata) või tibu kostüümimure murtud.

Noorem Poeg aga käis peale kipsi mahavõtmist esimest päeva lasteaias eile ja see polnud ette teada, kuidas tal kipsitult kõndimine läheb – vaikselt ja rahulikult, väga ettevaatlikult ja väga aeglaselt. Tema arvas, et saab küll lasteaias käidud (peale kuuajalist puudumist on ju lasteaed teretulnud vaheldus!) ja teavitas mind ka eile, et tema tahab homseks kuke kostüümi.

Kipsi kohapealt lisaksin veel, et kui kipsi alt hauduma läheb, on jalal väga raske kitsa kipsi sisse ära mahtuda. Internet pakkus, et võib soodat sinna sisse puistada, aga mina ei julgenud katsetada. Hoidsime lihtsalt külma kipsi peal/ümber – selle jaoks ju külmutatud aedviljade pakid ongi sügavkülmas, jah? Üks tuttav soovitas ka hõbedaspreid osta apteegist, aga enne kui ostmiseni jõudsime, saime juba külmaga seda paistetussurvet vähendada ja edasi läks iga päevaga paremaks. Kipsi mahavõtmise järel tuli muidugi talla alt kõvasti nahka maha haudunud kohtadest ja seal, kus üks sidemevolt oli jäänud kipsi sisse, selle ümber oli kõva nahakurd tekkinud, see pole siiani päris ära tulud. Aga küllap paraneb tasapisi, sest käia juba saab!

Kammisin internetti – kuke kostüümi peale pakuti erinevate kostüümilaenutuste pilte ja valikus oli ka kaunid värvirikkad rätseppade tehtud kostüümid. Inglise keelse otsinguga sai natuke nalja, sest mul ei tulnud kohe sõna “rooster” meelde ja proovisin ühte teist, eesti keelsele sõnale sarnasemat väljendit, aga siis tuli lisaks kukekostüümidele vastu ka suguelundiks riietunud lapse pilte. Kes küll teeks oma lapsele nii??

Mis mul ikka üle jäi, läksin selle koti juurde, kuhu sorteerin kaltsuvaiba jaoks sobivas toonis riideesemeid (kollaseid ja rohelisi) ja imekombel leidsingi ühe kollase meeste polosärgi. Sinna juurde oli puudu vaid saba. Sallide riiulil oli üks oranži-punasekirju väikeste tutikestega sall – selle keskelt kokkunöörimisega oli saba ka olemas, mille ma hommikul kollase särgi külge õmblesin. Kuke peaehteks sobis üks puuvillane kollane tuukrimüts (nüüd ma sain aru, miks see mul 2 aastat kasutatuna seisnud oli, ootas harja!), millele ma vildist kukeharja külge õmblesin. Lõualotti ei õnnestunud paigaldada.

Muna asemel tibu etendada soovinud Piigale leidsin ühe väikseks jäänud roosa mütsi, õmblesin külge sinised vildist silmad (silmamuna sai markeriga mustaks teha, mul musta vilti polnud) ja kukeharja lõikamisest järele jäänud osa vildist moodustas pisikese harja.

Kui täna peale karnevali veel kostüümidest midagi järgi on, riputan paar pilti ka, äkki keegi on teinekord samas hädas nagu mina ega taha ühe ürituse jaoks karnevalipoodi tühjaks osta. Õnneks pidin ainult 2 kostüümi tegema, mitte rohkem! Veab, kui vaid 2 last lasteaias käivad korraga!

Pärast kostüümide väljamõtlemist ja kokkuõmblemist leidsin loomulikult ühe oranžikaskollase sametist võimlemistrikoo, kollase tüllist seeliku, kuldsest kangast liblikatiivad ja valge karvase kampsuni, mis oli kunagi jääkaru mängimiseks kitsamaks õmmeldud. Njaaa. Pärast sulavad alati mingid uud võimalused ka välja, aga no mis parata, olin õmmeldes juba 2 korda nõelaga näpust vere välja torganud, nii et ma ei saanud ju minna lihtsama vastupanu teed.

Vanaisa tegi Piigale sünnipäevaks katusealusesse seina ronimispuu. Seal on selline madala kaldu laega osa, kus hoitakse mõnikord kohvreid või palle, aga ronimiskohti pole ju iial küllalt! Kuna käisin paar nädalat enne sünnipäeva ühes ägedas liistude poes, kus müüdi näiteks pikki ümmargusi pulki – võrevoodi pulkade lauisest kuni 4cm läbimõõduga pulkadeni – siis mul tuligi kohe idee. Kõrguse poolest (umbes 1,7 m) mahuvad praegu nii Noorem Poeg kui Väike Piiga sinna ronima ja rippuma, aga kui nende jaoks liiga väikseks peaks jääma, saab uuesti maha kruvida selle.

ronimispuu_tuppa1

ronimispuu_tuppa2

Kasside pesa heegeldas Piigale Minu Ema, kassi_pesakuna kassid on Piigal väga aktuaalsed. Ükskord oli tal neile mütse vaja ja siis ta käis nii kaua peale, kuni Minu Ema need ta kassidele ka heegeldas, pitsservakestega ja lõua alt kinni käivate paeltega… 🙂

Kassipesa on heegeldatud riideribadest ja abiks on sisseheegeldatud traat. Kohati on pildilt isegi vist näha seda kollase-rohelisekirju traati. Tänu traadile on sang ja korvi servad jäigad. Pesa põhi on kahekordne, alt pruun, seest heleroosa. Piigale väga meeldib ja kassid ka ei kurda!

 

 

Advertisements

DIY ja rohelised jõulud

Täna paistis üle pika aja päike, nii et sain üle mitme kuu jooksmas käia! Mul pole küll kahju, et seekord lumiseid jõule pole, küllap need lumised värgid ka tulevad. Joosta oli hea, sest käisin reedel Lätis jõuluturge otsimas ja Valmieras niisama ka poes ja leidsin endale kauaigatsetud soojad jooksuretuusid. Minu suurust oli, ei olnud ainult One-size-fits-all-nobody ja isegi minu lemmikvärv oli! Kuna need olid 3-4 korda odavamad võrreldes nendega, mida meie sporditarvete poed müüvad, siis oli see puhas rõõm!ma olin küll oma jooksubotased Õele tagasi andnud, sest ta läks ükskord trenni ja unustas enda omad koju ja ta ei jõudnud enam tagasi minna, aga avastasin, et mu mõlema koolilapse botased lähevad ka mulle jalga. Järelikult on need neile mõlemile suured, aga no vähemalt varvas ei pigista! See on ju kõige tähtsam! Ja hea, et need koju toodud olid koolivaheajaks, muidu ma poleks küll joosta saanud. Laste eest on nii palju põhjusi tänulik olla! 😀

Joostes mõtlesin, et sel aastal on kuidagi imelikud jõulutervitused erinevatelt firmadelt tulnud – jõulud ja vana-aasta oleks nagu ühte patta kokku segatud, et ühine kaart saata kahe erineva püha puhul kokku. Peaks nagu uhke olema, et ei risustata postkaste kaks korda, aga no sõnum on ikkagi kipakas – Soovime häid jõule ja uuel aastal osta kindlasti need asjad meie poest! Ikkagi veider. Kuhu jäi see traditsiooniline “Häid jõule ja head vana-aasta lõppu!” variant??

Kuna lund ei ole, ei pidanud keegi oma kallitega ajaveetmisest loobuma lumerookimise kasuks, lumetuisk ei ajanud külla/kojusõitvaid inimesi autodega kraavi, keegi ei külmunud loodetavasti surnuks ka, sest täna hommikul oli meil akna taga igatahes +2 kraadi.

Minu Õde valmistus ka jõuludeks, tegi üliägedaid vahukommidega kakaovalmistuspakikesi – retsept on päris internetiavarustest, aga pilt on ikkagi Minu Õe tehtutest, sest need nägid niii ilusad välja!

Tee_ise_kakao.JPG
Tee-ise-kakaopakikesed: grilltiku küljes on silt Kasta kuuma piima sisse!

Nädala sees käisin õe juures veel kehakoorijaid ka kokku keeramas – piisab, kui on olemas paar pisikest kaanega purki, kookosrasva, suhkrut ja mõni tilk mandliessentsi või sidruniõli. Tegelikult esimese koguse tegin täiesti ekspromt kättejuhtunud asjadest – mandlilikööri essents (mulle tundus, et see on see, aga poolakeelne rohkete susisevate tähtedega nimetus ei andnud mingeid vihjeid!) ja kakaopulber. See mõru kakaopulber, mitte piima ja suhkruga variant. Ja tuli kõik kokku segada ja soovi järgi konsistentsi parandamiseks kas suhkrut või paar tilka essentsi või värviks veel veidi kakaod lisada. Minu Õde tegi samal ajal paari tilga mahla ja piparmündiõliga piparmündi kehakoorijaid.

Tee_ise_kehakoorija.JPG
Tee ise kehakoorija: segamisfaas
Kehakoorija.JPG
Kehakoorijad on purki aetud ja kaanetamiseks valmis.

 

Lastega on tore. Lasteaialapsed küll nohused, aga kahtlustan, et raviga “maiustuste ärajätmine” pole võimalik alustada enne ülehomset. Ühel koolilastest lõppes kool varem, teisel tehti veel viimastel päevadelgi koolis 27-lehelise materjali peale “tunnikontrolle” ja Vanim Laps saabus ka koos kallimaga jõuludeks koju. Saime siis 8-kesi söögilaua taga istuda ja söömisega mitte üle pingutada, natuke õnnestus ka, sest meil polnud seekord kartuleid prae kõrvale plaanitud. Samas õhtuks tegi Kallis Mees kahte erinevat kooki – õuna oma ja sidruni biskviidi taolist – ja lõpuks oli kõht ikkagi täis ja isegi mind meelitati lauamängu mängima.

Täna on meil ees suguvõsaga kaks pidu, kus meie kanda jäi salatiosa + värsked köögiviljad (suurema suguvõsapoolega peol). Õe perele laenasime juba välja kõikvõimalikud võileivatikud, nii et ootan põnevusega, mida kõike nendega tehakse! Ema lubas seekord sinna kaasa praadida kanafileetükke, tavaliselt teeb ta soojad kotletid. Venna pere lubas lisaks söögile organiseerida ka sombreeroga jõuluvana, nagu igal aastal, ehkki sel aastal polnud lõpuni kindel, kas jõuluvana oma perekondlike eriolukordade tõttu ikka tulla saab.

Nüüd siis ruttu oasalatit tegema! Punased oad + singikuubikud + keedumuna + majonees hapukoorega + riivjuust, ma arvan.

Teeks kohvikut?

Augusti keskel võtsime osa kodukohvikute päevast ja tahtsin sellest ka natuke kirjutada, et siis ehk on sellest kellelgi abi, kes ise korraldada plaanib.

Kuna juba varakult oli teada, mis kuupäevaks tuleb ära teatada osalemissoov, aadress, ligikaudne menüü ja korraldaja/vastutaja, siis väga palju üllatusi ilmneda ei saanud. Nime valik osutus esimeseks suureks proovikiviks.

Menüü jagasime kolmeks – magus, soolane ja joogid. Magusad olid siis küpsetised, soolase alla läksid supp, lõhesaiad ja fetajuustusalat ning pärast lisandused sinna veel täidetud munad ja juusturullid. Joogiks on hea teha kohvi, kakaod, mahla ja maitsevett (näiteks piparmündi või sidruniga). Plaanisime sooja ilmaga ka jäätist pakkuda (muffinivormidesse külmutada), aga jäätisetegu ebaõnnestus, sest ma segasin vahukoore liiga vara muuga kokku ja see ei läinud vahtu.

Lisaks laenasime külmkapi (mille me vahepeal mu vanematele olime viinud, kui endale suurema ostsime) ja sinna panime külma nõudvad magustoidud, mille varem valmis tegime. Külmkappi oli hea ka tooraine jaoks kasutada, näiteks 8 karpi mune ja salatimaterjal püsis seal kenasti.

Mis vähegi võimalik oli varem valmis küpsetada, selle tegimegi varem valmis: küpsised, šokolaadikoogid, kohupiimakreemi ja moosikihtidega tordid, küpsisetordi, vahvlid, müsli, puuviljakeeksid. Toorputru tegin ka eelmisel öösel valmis, aga seda väga palju ei kulunudki, sõin ülejäänu ise ära hiljem.

Mahladega oli lihtne nii, et kaks kannu olid kohvikulaual ja kui üks neist tühjenes, sai teise kiirelt ära täita ja tagasi tuua. Kolmas kann oli maitseveega. Piparmündi maitsevett sai kiirelt teha nii, et teed kruusi piparmünditeed, lased mõned minutid seista ja siis kallad kannu, ülejäänu paned külma vett. Kui piparmünditeed on võrreldes ülejäänud veega väike kogus, siis ei jää soe lahja piparmünditee, vaid pigem õrna piparmündimaitsega vesi. Piparmündivarrega saab ka maitsevett, aga siis peab see kauem vees ligunema, 5 minutiga küll piisavalt maitset ei saa külma vee puhul.

Oasupi ja fetajuustusalati tegime kohvikupäeva alguseks, mõlemaid sööke tegin päeva jooksul korra juurde ka. Üldiselt kulub palju kandikuid, sest peaaegu kõik väljapandav on kas suurte taldrikute või kandikute peal. Supp oli meil menüüst tellitav, see tähendab, et muul ajal hoidsime seda kohvimasina kõrval potisoendaja all soojas.

Kuna meil oli abistajaid päris mitu, saime läbi ilma plastnõudeta – see oli minu kõige suurem hirm tegelikult, et meie õues olev prügikast on kuhjaga täis ja igasugune söögine kraam vedeleb ka mõlemal pool prügikasti kuhjades… Aga ei! Meie prügikasti oli viisakate kohvikukülastajate poolt pandud ainult 3-4 kohvitopsi ja 5 eri suuruses läbipaistvat smuutitopsi. Meie kohvikuala prügikorvist lisandus veel umbes 8 salvrätikut ja poolik õun. KÕIK! Ülejäänud nõud olid kõik pestavad – alustassid, kohvitassid, taldrikud ja supitaldrikud, lusikad-kahvlid-klaasid samuti. Kuna meil nõudepesumasinat pole, pesime nõusid jooksvalt – nii ei tekkinud suurt kraanikausitäit.

Aias on meil tavatingimustel ainult üks vanaaegne voodi, millest on aiapink tehtud, nii et istekohtadele mõeldes rääkisin naabritega. “Räägi Inimestega” meetod töötas jälle, sest kahed naabrid laenasid meile oma pinke, toole ja laudu. Õde laenas varikatuse, millest äkiliste vihmahoogudega oli suur abi! Mehe vanemad aitasid klaaskannude ja kohvimasina laenutusega, minu vanemate juurest “sulasid välja” vanad serviisid kohvitassidega, supilusikad ja palju kandikuid. Vennanaine laenas ahjuplaate ja küpsetas mitu plaaditäit juusturulle, õde küpsetas 4 kasti vahvleid. Mina küpsetasin nelja eri sorti müslit ja vaeste rüütlite luid – ehk siis saiapulki kaneeli ja suhkruga, ilma munata. Müslid panime tühjadesse 0,5L keeratava kaanega purkidesse, saiapulgad läksid maakaartidega täiendatud pringles-krõpsude torudesse ja nende tulud läksid Carmeni fondi.

Carmen on ühe minu sõbranna 9-aastane laps, kellel on selline puue, et ta ei saa liigutada oma käsi ja jalgu nii nagu teised lapsed. Lihaspingete tõttu ei saa ta ka rääkida päris nii nagu meie. Tema diagnoos on sarnane meie Noorema Poja diagnoosile, aga kui meil on lihased pinges ühel kehapoolel, siis Carmenil üle terve keha, mistõttu ta ei saa iseseisvalt kõndida. Aga ta käib koolis, 2.klassis! Tema õppetöö toimub puutetundliku sülearvutiga, mis kahjuks kaotas augusti alguses oma puutetundlikkuse – parandus aga pidi maksma ligi 400 eurot. Kooli alguse puhul päris kurvastav, eriti kui keegi garantiid ei anna, et uut ekraani tellides-paigaldades viga kaob…

Aga Carmeni ema tegi erinevaid käsitööseepe ja Minu Õde tegi kookose-suhkru-kehakoorijaid, meie tegime müslisid ja saiapulki kaneeli ja suhkruga ning kõik need tulud läksid Carmeni arvuti paranduseks! Seebid said nii ruttu otsa, sest Carmeni ema oli samal ajal Vasesepa laadal ülejäänud seepidega, aga sealt tulles tõi ta osa seepe veel meile ja ka need läksid kui soojad saiad 🙂

CarmeniEmaSeebid
Carmeni laud – teine sats seepe, alles on veel kookosmüsli ja kaneelimüsli.

Teine heategevuse võimalus oli meil ka, sai osta erinevaid lilli-taimi ja flokside raamatut ja tulud läksid OPEROG’ile, Operatiivsele Otsimisgrupile, mis otsib kadunud lapsi-seenelisi-uppunuid-KedaIganesVajaOtsida, vabatahtlikele varustuse jaoks.

Laste jaoks oli meil kokku aetud “masinapark”, s.t. lisaks meie pere jalgratastele ja mängutraktoritele-tõukeratastele laenasime mõned Minu Õe käest veel juurde, laste pealeistutava mootorratta ka, nendega käis üks pidev möll. Ainult kaks last terve päeva jooksul olid õnnetud, et nad masinaga lahkuda ei saanud. Liumägi ja kiigupuu olid ka üsna hõivatud, aga eks meil õe ja vennaga ongi kolme pere peale 11 last, seega juba meie “kohalikke lapsi” jätkus iga nurga peale.

Et suurematel inimestel iga ei hakkaks, reklaamisime natuke enne viimast minutit raamatuportaali ka – inimesed said tuua omi vanu raamatuid ja asemele võtta uusi raamatuid. See isegi töötas, sest päris mitmed inimesed tõid raamatuid ja päris mitmed viisid ka, kuid õhtul, kui kohviku kinni panime, olime ikkagi ENEde omanikeks saanud, ülejäänud kahest kastitäiest rääkimata. Ma pole veel mahti saanud raamatuid taaskasutuse listi pakkumisele panna, aga loodan, et osadele leidub veel soovijaid ja ülejäänud viin kas tänavaraamatukokku või Rimi raamatuvahetuskasti ära, mis vähegi lugemist kannatavad.

Koristamine läks vaatamata nõudepesumasina puudumisele üsna kähku, sööke väga palju järele ei jäänudki, mõned tükid kooki ja viimased saiapulgad panin Vanimale Lapsele kaasa, kes kohviku kinnipaneku järel kohe Tallinnasse tagasi sõitis – ta oli meie tubli kassapidaja – ja peale seda saabusid veel ühed kliendid, kes viimase lõpu lõunamaisest oasupist ära sõid.

Mida jäi üle, olid salvrätid (400-ne pakk oli täiega liiast, küllap saame veel 10 aastat nendega sünnipäevi peetud), kolmekordsest saiakogusest kulus ära üks kolmandik, ülejäänuga sai veel kõvasti saiavormi ja saiapulki vormistada; jahu olin ostnud 12 kilo, seda jagasin nii vahvlite tegemiseks kui juusturullide tegijale enne ja peale küpsetamist, aga ainult 8 kilo ootab veel kasutamist… ja mune jäi ka üle, kuigi Kallis Mees tegi kõvasti Pavlovaid nii eelmisel päeval kui kohvikupäeval mitu korda päeva jooksul. Kui keegi plaanib veel Pavlovaid teha, siis arvestatagu seda, et need 90 minutit ahjus on,  ei saa seni mitte midagi muud küpsetada…

Aga just siis, kui olin peale kohvikutepäeva paar päeva asju tagasi andmiseks sorteerinud ja pakkinud, uuris üks mu klassiõde, kuidas meil kohvik läks ja selgus, et ta plaanis ka kohvikut teha, kuna nende linnaosa tegi just järgmisena kohvikutepäeva ja nii oli mul soodne võimalus nii oma kohvitassid kui taldrikud-kandikud neljapäeval enne ärasõitu talle laenata ja jahu koos salvrättidega ka. Täna sain talt kraami juba tagasi (õnneks mitte jahu!), kuigi nende suitsukalakohvikusse ma ei jõudnud, sest meie olime samal päeval Salme Viikingiturul. Nende muljed olid ka positiivsed, kuigi neil käis vähem külastajaid kui meil, eks reklaamil ole siin ka oma osa (Tähtvere kohvikutepäevast enne toimumist suurt infot ei liikunud, Tammelinna omadest kirjutati fb-s ja Tartu Postimehes ka) ja lahtiolekuaeg mõjutas ka – meie olime avatud 11-19, nemad tegid vist lõunast lahti.

Aga kes veel plaanib kunagi oma kodus kohvikut teha, soovitan küll proovida!

Kohvik2
Avamise järgne pilt – esimese asjana osteti ära 6 täidetud muna, puuviljakeeksid ja vahvlid ootavad oma aega..

Eraldi tasub läbi mõelda:

*lemmikloomade teema – kas näiteks koeraga võib tulla kohvikusse? Meil endal loomi pole, seega meie nõue oli, et loomadega võib ikka tulla, kui omanik vaatab looma järele, sest väikesed külastajad võivad lahtise looma peale ehmuda;

*tualettide teema – meil plaaniti Kemmerlingist välikäimlaid rentida, aga kuna lubas vihmast ilma, tundus ka mitme kohviku peale kalliks jääv see rent ja nii ta rentimata jäigi. Muidu oli plaan, et 20 korraldatavat kodukohvikut panevad oma osa ja siis on välikäimlaid mitu ja erinevates kohtades tänaval. Tegelikult käis meie pool tualettruumis vast umbes 8 inimest, neistki osa lapsed. Polnudki nii hull, et 8 rulli vetsupaberit kuluks!

*kui oma lapsed on väikesed, kes neid lõuna ajal magama paneb ja kus, kui koduaias toimub melu? Kui oma lapsed on suured, missugused ülesanded neil on ja kas mitu tundi järjest jaksavad nad neid teha?

* kuhu saavad külalised parkida rattaid, lapsevankreid, autosid?

* Kas väike pissipott väikestele külalistele on? Või mähkmevahetuskoht, kui väljas sajab vihma?

*Kas kohvikul on vihmakindel silt? Kas enne kohvikut on kusagil ka viidad? Õhupallid?

*Sularaha – kas arvestad hinna kujundamisel, et ei peaks 2- või 5-sendiseid tagasi otsima?

Üldiselt on hea, kui on ka rollid kokku lepitud – kes on kassas, kes aitab nõusid kasutatud nõude kastist kööki viia, kes mängib lastega, kes hakib salatit juurde, kes toob poest vajadusel piima/leiba juurde, kes küpsetab, kui midagi puudu jääb? Meil olin mina see, kes niisama ringi jalutas ja inimestega suhtles, see sobis mulle väga hästi 🙂 Kohvi tegi kaks inimest vaheldumisi, kassa taga oli suur tahvel, kus olid kirjas söögid ja hinnad – nii sai vajadusel kiiresti hinda muuta või midagi maha kustutada, samuti ei pidanud asendaja nuputama, mis hinnaga mis on – nii võib juhtuda siis, kui hinnasildid on näoga ostjate poole või siis viib tuul sildid minema.

KohvikH2
Teine pool lauast avamisjärgselt – hiljem polnud meil enam mahti pildistada! 🙂

Ja Helle Heegeldatud asju pakkusime ka – neid oli päris palju valmis heegeldatud:

kohvikH3
Helle Heegeldised: koogid, jäätised ja muffinid, foto: Henry Narits

Aga kui võtta kogu üritust kui lihtsalt perega koos olemise ja koostöö harjutamise aega, siis kukub hästi välja. Ja tore! Lapsed arvasid, et teinekordki! 🙂

Viikingite värk

Suvi pole veel läbi!

Saime isegi ninad päikesest punaseks nädalavahetusel, kui Saaremaal toimus Salme Viikingiturg. Minu jaoks üsna uskumatu, sest olen alati arvanud, et augustist on päike juba nõrgem… Aga nüüd lausa nii augusti lõpus ja kõik puha punetasid näost! 🙂

Muinas-Eesti klubide üritustel pole me tegelikult juba aastaid käinud, põhjusi on olnud rohkem kui üks. Vanasti sai käidud koos perega nii Käsmu Viikingipäevadel kui Kassinurme Mütofestidel, siis tuli umbes viieaastane paus.. ja nüüd siis avastasime paar päeva varem, et ilm vist ikka lubab lausvihma vabu päevi, võib minna küll.

Külastajatel on lubatud igasuguste riietega minna, aga kuna meil olid varasemast ajast oma linased ja villased riided + muu varustus olemas, võtsime nõuks minna ikka muinasriietega. Selgus aga, et mis 5 aastat tagasi kolimise järel ära pakitud, seda niisama lihtne leida polegi. Lõpuks leidsime peaaegu kõik, välja arvatud laste villased kapuutsid, millega ma palju vaeva olin näinud ja serva lilli tikkinud… Ju siis on kellelegi laenatud, aga nüüd ei mäletanud enam keegi, kellele ja mida.

Samas olid keskmised lapsed vahepeal kasvanud. Trennitüdruk oli kasvanud vanema õe riietesse sisse, ainult käed olid pikemaks veninud! Noorem Poeg oli kasvanud venna linastesse pükstesse sisse, seevastu Vanem Vend oli järelikult hädas. Neljapäeval tegin veel tiiru Abakhani kangapoodi ja sain kahte erinevat helesinist linast, ühe tumerohelise linase ja kaks linase-karva linast kangajuppi. Tumeroheline kangas kuluski Vanema Poja pükste tegemiseks ära, kuigi ma pole suurem asi õmbleja… Aga tegelikult see isegi kergendab asja, sest sellisel juhul tunnen ma end õmblemisel nagu loometööl ja võin vabalt ise pükstele suvalise lõike välja mõelda. Tegelikult ma vaatasin neid meeste pükste lõikeid ka, aga need tundusid korraga nii keerulised kui naljakad, et ma ei hakanud üldse ette kujutamagi, et teeks selliseid:

meeste pükste lõige meeste püksid2

No ja siis võtsin salaja ühed mitte-teksad ja õmblesin nende järgi midagi sellist, mis võiksid pükse meenutada, mida saaks vöökohalt paelaga kokku tõmmata (nööpe ja kummi ju muinasajal väga ei kasutatud, õmblusmasinast rääkimata) ja kui ma need kiiruga valmis sain, läksid need isegi jalga! Muidugi venis nende pükste tõttu meie väljasõit plaanitud hommikul kella 11st kella 13.30neks, aga kuna meil polnud praami broneeritud, polnud väga muret, et peaks kindlaks ajaks sadamas olema.

Väiksele Piigale tahtsin ka uut ja ilusat kleiti teha, sest tema suurusele mõeldud riided olin juba edasi andnud kunagi. Olin kusagilt kõrvale pannud ühe ilusasti pilutatud linase laualinajupi, võtsin siis Piiga suvekleidikese välja ja lõikasin linase ka lahti. Siis selgus esiteks, et vale lõige – linased kleidid ja hamed on alati hästi lihtsa lõikega, ei mingeid kaares kaenlaauke! Teiseks selgus see, et õmblused kõditavad ja Väike Piiga karjus nagu ratta peal, kui kokkuõmmeldud kleiti talle selga proovida tahtsin. Oeh.

Võtsin siis hoopis helesinise linase kanga, tegin ÕIGE lõikega kleidi talle, natuke laiema ja natuke pikemate varrukatega, et saaks järgmine aasta ka kanda, õmblesin isegi kiilud allserva, et poleks vaja väga mõõduka sammuga astuda (kitsa kleidiga ei saa ju üldse mingeid erilisi manöövreid sooritada, näiteks turnida või kiigule ronida). Seda oli ta nõus kandma ainult juhul, kui pikkade käistega pluus on all. No olgu, Saaremaal on ju alati tuuline?

Kogu tee õmblesin helesinise kleidi varrukaid ja kehaõmblusi peiteõmblusteks, et selga pannes kostaks vähem karjeid. Ometi kord kulus 7 tundi Saaremaale sõiduks täiesti marjaks ära – õhtuks oli kleit enam-vähem valmis! Õmblesin muidugi ka praami peal nagu mingi hull käsitööline, õnneks keegi ei vaadanud. Või noh, mina ei vaadanud, sest muidu on võimalik kenasti nõelaga küüne alla torgata.

Laupäeval oligi ilus ilm ja kuna meie Saaremaa-kodust oli sinna alla 10 kilomeetri, riietusime kodus ja sõitsime autoga kohale. Riietumine võttis ikka kaua aega, sest tuli ära jagada kõik ehted ja sõled ja käevõrud ja kotid. Puust söögikausid ja Muhu leivad võtsime ka kaasa, kuna kohale jõudes on tavaliselt üks esimesi lauseid lastel “süüa tahaks!”

Õnneks oli tuttavaid inimesi ka oma viikingitelkidega, sättisin end ühetraadiketi ja lusikate müügiplatsi kõrvale oma lambanahkade peale ja hakkasin seda pooleli jäänud linast kleiti edasi õmblema. Mees käis lastega viikingilaevade võidusõitmist vaatamas ja pärast käisime ise ka ühe eestlaste laevaga mere peal, mina õmblesin seni juba kapuutsi. Palju toredaid inimesi oli näha!

Käsitöölisi väga palju polnud, aga kohapeal sai osta ilusaid kõlapaelu, nõeltehnikas mütse ja sokke, kätiseid, puust kausse ja lusikaid, noaterasid, valmis nuge, ühetraadiketi tehnikas kaelakette ja käevõrusid pronksist ja hõbedast, erinevaid põletatud savist kausse ja topse, seepe ja erinevaid ehteid. Ilmselt midagi veel, mis mul meelest läks…

Kohapeal toimusid nahaparkimise õpitoad, aga need ülejäänud õpitoad, kuhu meie plaanisime oma lapsi sokutada, jäid kuidagi vaikselt ära. Samas tegid Loki Rebased lastele erinevaid mänge ja kuna nemad tegid ka süüa, siis ei jäänudki ilmselt eraldi kõlapaela tegemise jaoks aega. Kangakudumist nägin ma kohapeal küll.

Kohal olid ka pisikesed 2-kuused kaksikud, kelle ema oli neile küll villasest mantlid õmmelnud, aga kuna oli ebatavaliselt soe, ei saanudki pisid neis mantlites magada, higiloigukesed külje all.  Ega ma ise ka oma villast vaipkleiti selga ei pannud, Vanem Poeg jooksis ilma särgita ringi, higi juustest nõrgumas  ja täiesti südasuvine tunne oli!

Järgmisel päeval käisime veel tiiru ilma lasteta ja ostsime ühe noatera ja põletatud savist suurema kausi. Leedust või Lätist pärit saviesemed olid väga ilusad – kõige ilusamad olid suured savist kannud! Neil oli lastele ka savist linnukujulisi vilesid tehtud, millega ilma veeta vilistada sai. Erinevaid klaaspärleid müüdi ka, aga neid olime eelmistel üritustel juba tasapisi lastele ostnud ja nüüd saime 3 kaelakeed oma pärlitest juba kokku: mulle, Trennitüdrukule ja Väiksele Piigale. Piiga kaotas oma kee korra ära ka, aga kuna ma olen korra juba muru seest pärleid taga ajanud (osaliste kadudega), tegin seekord kee otstesse sõlmed, nii et kui sõlm kaela tagant lahti tuli, ei veerenud kogu pudi laiali ja Mees leidis kee teepealt üles.

Tagasi sõites sain ühe villase hame õmblused kenasti ära õmmeldud, nii et nüüd on vaja ainult lõngast paelu punuda või mõnda väiksemat kõlavööd serva ja saabki valmis! Üritused on ikka head, sunnivad lõpetamata õmblustöid lõpetama ja saab veel ägeda viikingilaevaga ka sõita. Ainult praamijärjekorrad tagasitulles ei ole nii lõbusad.

villaneKleit

Alumine serv on küll veel palistamata, aga selle asemel võib vaadata hoopis kammi, sõlge või helmekeed, eks? Ehk õnnestub paremate värvidega (kus tumerohelised lõhikud ka helerohelise kleidi juures silma paistavad, mitte poolvärvitud nagu praegusel!) pilt ka pärast teha. Ja kui Väikese Piiga linane kleit ära kuivab, panen sellest ka pildi.

Ikka veel täitsa suvi

Eile oli just selline tunne, nagu HU kunagises laulus, et Ja suvi ei lõppenud kunagi juulikuus.. Selles mõttes, et sel aastal on päris palju olnud suve moodi suve.

Saab käia ilma kampsuni ja jopeta. Saab ka muud teha kui ainult ülepäeva muru niita. Saab tohutus koguses maasikaid, siis vaarikaid ja nüüd juba räägitakse mustikatest, mustsõstardest ja seentest. Saab teha neid asju, millest ma talvel alati mõtlen, et kui suvi tuleb, siis teen!

Loomulikult ei ole ma pooligi neist soovitud tegevustest tehtud jõudnud. Minu suured plaanid kõik ära koristada – kaugel sellest! Olen küll alustanud, siit sealt koristanud -hommikukohvi kõrvale köögi sodisahtlit,

enne
Köögisahtli Enne ja Nüüd:

köögisahtel

pesuruumi “tõsta kõik toodud kotid siia”-piirkonda, ühe lapse väljakolitud tuba on täiesti puhas, v.a. tühi voodi ja tühi kapp. Aga ikka on palju asju veel teha. Suur maja on teinekord just selline maja, mille pärast ma kunagi ammu 9 aastat tagasi väikesesse korterisse kolisin – koristamiseks mõeldud piirkonnal on PIIRID. 🙂

Kui keegi toob paar kotitäit asju, “sest sul on palju lapsi”, siis mõnikord ma jõuan kõik sama päeva-paari jooksul läbi vaadata ja ära sorteerida, mida alles hoida, mida edasi anda. Mõnikord mitte. Sorteerimine suuruste järgi järgmisteks aastateks õige suurusnumbriga kasti – a la Tüdruk 86  või Poiss 128  kõlab ju lihtsalt ja loogiliselt, aga välja kukub ikka nagu tavaliselt: osadel asjadel pole suurust enam sees, osadel asjadel on plekk (kui see välja tuleks, paneks küll oma lastele tagavaraks, aga seniks panen pessu ja siis on juba teised asjad ära pakitud kuhugi).. ja mul on üks kotitäis asju, mida kindlasti ei kannaks ja edasi ka ei annaks, aga sellest saab “kunagi” teha midagi, kas siis kindlas värvitoonis kaltsuvaiba (see mõte hakkab juba üle minema), lapitehnikas midagi (sest Kreeka Pähkli seelikud on niiiiii ägedad!) või siis täita nendega lihtsalt ühte suurt patja. Sellist põrandal istumise patja, mida padjasõjaks kasutada ei saa, aga niisama istumiseks ja raamatu lugemiseks võiks täitsa mugav olla. Meil neid iga nurga peal raamatulugejaid on viimasel ajal ainult üks, seesama, kes perega reisil käimise järel reisimuljete kirjandisse kirjutas, et “mina lugesin Ürgsortsi läbi”.

Tema peakski väljakolinud lapse tuppa kolima suvel. Tuba ise on pisike katusealune, aknast kõige kaugemal nurgas on voodi ja lähemal on kaks pisikest riidekappi, aga laud või tool sinna küll ei mahu. Nii et padi kuluks ära küll. Selleks oleks vaja ainult sobivas suuruses padjakott õmmelda ja kõik asjad väikesteks ribadeks lõigata. Muidu jääb padi väga muhklik ja klombiline, jutustab internet. No üksikuid lastesokke vast lõikuma ei pea, neid on mul PALJU. Vanasti ma kogusin üksikuks jäänud villaseid sokke ja kindaid, et neist voodi ette sooja vaipa teha, aga sellest mõttest olen ma juba loobunud, sest meie põranda peal oleks see ilmselt libe ja lahkuks kohe sobivas suunas (nt. voodi alla) ja kui villased asjad on mustad, tulevad koiliblikad ja siis peab ju plaksutama hakkama (minu irratsionaalne hirm). Aga no selle peale, et suvel iga päev tunnike mingeid ribasid millestki lõigata, pole ma küll raatsinud aega kulutada.

Samas meil üks suur padi on, mille leidsime siia majja kolides ja see on vägagi kasutusel olnud Vanimal Lapsel. Kui ta nüüd ära pealinna kolis, krabas selle endale Trennitüdruk, kuigi Vanim Laps arvas, et kohe, kui tal mingi ühikakoht selgub, viib ta oma suuure padja sinna kaasa. Vanim Poeg ei ütleks ka koos toaga saadud padjast ära, nii et soovijaid on. Peabki vist nemad lõikuma panema neid riidehelbeid.

Väike Piiga on meil ka suverežiimil, ta läheb õhtul väga hilja magama, ärkab hommikul PEALE kella üheksat, vahel isegi peale kümmet, lõunaunne iga päev ei jää, kuid ülepäeviti see peaaegu õnnestub. Ta peaks augusti keskel lasteaias käima hakkama, et septembriks oleks oodata esimesi tagasilangusi, aga seni on ta veel väike laps. Või kass. Talle meeldib väga kass olla, nii et ka käib siin kenasti neljakäpukil, aegajalt nurrub ja küsib sülle, aegajalt teatab, et kassile on vaja juua anda, kass ise ei saa. Kassikese hooaeg on juba mitu kuud kestnud ja üldiselt on see vist ealine iseärasus. Üks hooaeg enne lasteaeda tekib meie lastel mõni kujuteldav sõber, kes alati kõiki pahandusi teeb või siis jah, muutub kevadel laps loomaks. Kui ta laeva peal ringi käputas neljakäpuli, siis ei tahtnud ta üldse aru saada, miks peale seda käsi pesema peab. Raske nende vanematega. Hea, et ta end privaatsetest kehapiirkondadest limpsima pole hakanud.

Lasteaiaks valmistumine toimub sellega, et mina räägin, et lasteaias peab laua taga sööma, kui lapsuke võileivaga (mitte kunagi näiteks supiga!) laua äärest või köögist minema jalutab. Just nimelt “või köögist”, sest kuna me kööki sööma ei mahu, siis kõnnime tegelikult kõik söögiga kõrvaltuppa, kus on suur söögilaud, et kõik ikkagi istuma mahuks. Aga sealt söögitoast suurde tuppa ei vii mitte uks, vaid eelmised elanikud võtsid ukse maha ja tegid siia laia kaare, nii et tegu on üsna avatud ruumiga. Teised üldiselt söögiga ei jaluta, aga Väike Piiga on üsna tagasihoidlik sööja ja kuna ta on teistest hulga energilisem, siis tema jõuab küll igale poole. Eriti hull on õunaaeg, kui toas söövad teised ka ja õunasabasid leiab tosina kaupa diivani seljatoelt. Sellest hullemad on ainult poolikud õunad, nii et alati saab õunasabade üle ka rõõmustada. 🙂

Noorem Vend saab nüüd esineda Lasteaia Kõiketeadjana. Lasteaias ei või kommipaberit ise prügikasti ära viia, õpetaja viib. Lasteaias te teete kamapalle ja smuutit, aga siis teie ainult lõigute ja õpetaja paneb ise need asjad masina sisse. Lasteaias sa pead hästi kaua magama, kaks tundi. Lasteaias sa pead oma riided tooli peale panema. Lasteaias võid sa ainult oma kohal istuda laua taga. Ja nii edasi, sest lasteaeda minekut on Väike Piiga igatsenud juba väga ammu ja temast suurem Noorem Vend saab seetõttu pidevalt tarkuseteri jagada, kõik huvitab Väikest Piigat väga.

Mina pole veel kooli ega lasteaialainele sattunud, mul on hea meel, et poodides neid koolikaubalette laiali löödud pole. Ma olen küll korra mõelnud, et peaks lasteaeda paar öösärki õmblema Piigale, aga no sellega on veel nii palju aega. Enne peaks padjapüüre ja lapiseelikuid tegema, aga neid ju ka ei taha teha, kui on nii ilus ilm, et võiks hoopis õues olla… Või koristada mingeid kahtlasi nurki, tõsta sahtlites sisu ümber, riputada/korjata pesu… Isegi raamatut lugeda pole tahtmist, ikka tahaks mingi suvel-teen-asja ära teha. Kohvi juua küll on aega. Või hommikuteed – täna läks jälle kell 6 uni ära ja nii hea on vaikselt tagasi varahommikurežiimile lülituda. Kui see kella kuuene ärkvelolekuhetk edasi pikutada, ärkan kell 10 ja siis äkitselt on kell 12. Ja loomulikult pole kell 10 siis üldse väljapuhanud tunne, vaid lihtsalt hommikune tunne. Seega enne teisi ärgata meeldib mulle ikka rohkem. Saab näiteks ilma päästa. Kui tõusin, oli väljas hästi ilus ilm, pesu paistis nööridel täitsa kuiv, kuigi ma tean, et see on veel kastest niiske. Siis mingi hetk enne seitset läks taevas pilve, tumesiniseks.. Jätsin tee pooleli, korjasin pesu õuest kokku ja viisin tuppa kuivama – ja veerand tundi hiljem pilved juba lahtusidki. Suvesinine taevas ja korstnaplekkidelt peegelduv päike. Päästsingi magajate teadmata ilma ära.

Loodan, et vähemalt pooltest mu suveprojektidest ikka asja saab, sest nüüd ma olen vähemalt kodus ja kirjutan kõiki tehtud asju üles, et mul pärast tunne oleks, et ma tegin midagi vajalikku ka. Kuigi osa asju kirjutan üles ka selleks, et need kindlasti ära teha tuleks, meeldib mulle üles kirjutada ka kõiki neid asju, mida ma tegelikult sinna vahele ära tegin, sest liblika meetodil koristamine ja lastega elu lihtsalt kukub vahepeal nii välja. Siis tuleb see nimekiri rõõmsam, mitte stressitekitav. No et kui viiest punktist ühe teed, tekitab ju stressi, eriti kui oled selline inimene, kellel alati tuleb muid asju ka ette, mida nimekirjas polnud. Aga kui nimekirjas on läbisegi 18 asja, millest 3 jäid tegemata (need olid need 5 esialgset, mida oleks TULNUD teha) ja ülejäänud said tehtud, on palju lihtsam järgmine päev ka midagi teha, mitte vaadata kurjalt eelmise päeva nelja tegemata asja viiest ja lisada sinna veel 7 uut.

Eh, ma ostsin ühe uue koristamisteemalise uue e-raamatu ka Early Bird Mom kodulehelt, sellega seoses tuli mul meelde, et lubasin kunagi mingi teema kommentaarides koristamisraamatutest postituse teha ja nüüd on välja laenatud Suure Pere Logistika raamat minu juurde tagasi  saabunud ja nendest raamatutest kirjutada oleks tore. Kuigi aegaajalt mulle tundub, et teistel inimestel on see koristamisgeen kõigil olemas ja mina olen see ainuke, kes seda arendama ja aretama peab. 😛 Või siis on teistel vähem lapsi ja ühe-kahe lapse järelt emad ikka jaksavad koristada, aga edasi läheb kuidagi “laste järelt koristamine on nagu lumetuisus lume rookimine” vs. Kas nad siis ei pane kõike ise kohale tagasi, nagu mu ema minult imestunult küsis. Mõnikord panevad, AUSÕNA, aga siis ma ju ei märkagi, et midagi halvasti oleks!  ja ma ise ka ei jõua kõike kohe tagasi panna mõnikord ja üleüldse – asju on vahepeal palju. Punastamise koht.

Sest inimesed imestavad, miks ma ise sõna lausumata kõike ära ei korista tööl käimise kõrvalt ja miks ma üldse teen lastele selliseid ülesandeid nagu nõude pesemine, pesu pesemine + kuivama riputamine, toa koristamine, põranda pühkimine, aknapesu, prügi sorteerimine jne? Katsun siis seletada, et neil on äkki kodust välja kolides raske esimese asjana endale koristajat-söögitegijat-nõudepesijat palgata. Või kust muidu need oskused peaks tulema, kui neid lapsena järjest ei tee? Kui teismeline on juba lapsena oma kruusi pesnud, ei pea ta seda teismelisena nii võimatult suureks nõudmiseks kui siis, kui seda teismelisena nõudma hakata, et “nüüd sa oled nii suur ja pead oma mässavate hormoonidega kruusi ka ära pesema!” või noh midagi selles stiilis.

Ja see ei tähenda üldse, et mu lapsed ainult majapidamistöid vorbiksid teha ja mina veedan kvaliteetaega internetis! 😀 Eiei, ma ikka ise ka õpin alles, kuidas luua süsteemi ja kuidas kõige optimaalsemalt vajalikud asjad tehtud saada ilma näägutava ema sündroomita. Vahepeal õnnestub, vahepeal ei õnnestu. Aga edasiminek ikka toimub mu sees. 🙂

Sinna ja tagasi

Kodus tagasi on ikka nii hea olla. Lapsed magavad, toas on kõvasti alla 30 kraadi ja pesu ripub tuulevaikses õues tasapisi vihma oodates.

Eile olime külas äiksepeol, lastele väga meeldis. Tore, kui saad äikese ajal kusagil ohutus kohas olla ja siis omal soovil õues võimsaid loodusnähtusi aukartusega jälgida, näiteks kuidas terrassil olevad asjad minema lendavad (kergemad jalanõud, telk…) ja otse loomulikult üritavad tuuleiilid gaasigrilli leegi iga sekund ära puhuda. Ega enamus kartuleid-sibulaid olidki juba valmis selleks ajaks ja šampinjone röstida sai hiljem ka.

Eelmised õhtud olime kõik Saaremaal, kus kuidagi ei raatsinud enne südaööd magama minna. Jaaniõhtul rannas käis pendeldamine kahe lõkke vahel, kuna meil oli plaan paljudest väljajuuritud kändudest lahti saada ja neid jätkus ka naabripere lõkkesse 80 meetrit eemal teisel pool jõge. Jõgi ise oli ära kuivanud, nii et sellest sai traktori ja laste/juurikate järelkäruga kenasti läbi sõita. Selgus, et traktori järelkäru mahutab kenasti 7 last või 2-3 kändu koos juurtega.

mererand

Naabriperel oli maiustuse otsimise mäng laste jaoks, bioloogidest vanemad on tõsiselt ägedad! Igale lapsele anti paberisse keeratud roheline kimp – selle järgi sai teada, kust pead oma maiust otsima. Näiteks kuivanud kadakaoksa koos saarelehtedega on paberi sees võimalik käes hoida küll (paljakäsi ei tahaks!) ja otsijal tuli leida selline koht, kus need mõlemad koos kasvasid, sinna juurde oligi üllatus peidetud. Kuna meie keskmised lapsed osalesid ka otsingul, sain pärast ühe ebajasmiinioksakese sellele lapsele nuputamiseks anda, kes ise ei olnudki ühtki leidnud, ainult teisi otimisel aidanud, sest suuremad olid kõik kiiremini üles leidnud ja meil oli autos üks pakk tagavara pähkleid. Leitud kraami söömine toimus põhimõttel kõik koos. Plastik-kommipaberi-prügi beseedega üldse ei tekkinud ja lehmakommide pabereid sai kenasti lõkkesse lisada. Naabripere koos lastega jäi randa ööbima ka, hommikuks pannkoogimaterjalid ja kohvipurugi kaasas. Neil on vist iga suvi nii, v.a. too kord, kui kõigile kombed selga ja väiksematele kindad kätte tuli panna, et rannas ära ei külmuks.

Leidsin suure otsimise peale Salme poest peale piparkookide ka vahukommid üles, ühe põlvekõrguse riiuli tagumisest servast – 5 minutit otsimist tasus ikka ära! Lapsed grillisid siis paar-kolm esimest pakki ära ja viimane pakk jäi lapsevanematele. Mina ise kunagi vahukomme lõkkel küpsetanud ei olnud, maitsnud ka mitte, aga kui Mari mulle oma kiirgrilli tehnikat õpetas, siis tahtsin seda käppa saada ja sõin mõned vahukommid peale karamellglasuurimist ära ja enam ei kukutanud neid poole küpsetamise pealt lõkkesse. Väga õpetlik.

Vahukommid nägid natuke kärbseseente moodi välja peale grillimist, pruunid ja valgete täppidega. Aga meenutasid karamellistunud maitse poolest suhkruvatti, seda vanaaegset suhkruvatti, mida isa ükskord meile töölt koju tõi ja ema ehmatamiseks meile vennaga pakkus, lisades rahuloleva häälega: “Tõin lastele töölt klaasvilla, proovige, kui hea!” ja ema ehmus. Siis ei müüdud veel kusagil suhkruvatti, aga isa tööjuures oli ühel töökoja mehel  kuhugi töötava käia peale suhkrut kukkunud ja siis ta sõi selle peale kiududeks muutumist ära ja kuna oli hea, tegi veel ja pakkus töökaaslastele ka nalja pärast…  Ja klaasvill oli vanasti ju kole asi, mitte nagu tänapäeval, kui peale klaasvillaga soojustamist ei pea oma käsi kipsi panema, et klaasvilla läbipaistvaid ülipeenikesi kiudusid naha seest kätte saada…

Lõu lahe äärset tuletorni oleme pea igal suvel üle vaatamas käinud, Kaugatoma panga juures maasikaid ja nõmm-liivateed korjanud, aga seekord nõmm-liivatee veel ei õitsenud.

Pärnad vanaema maja ees ka veel ei õitsenud. Maasikaid oli natuke küll, nii Järve randa mineva tee ääres kui rannikupangal. Maasikad olid väga pisikesed, aga täitsa magusad.

Ohessaare

Uus koht minu jaoks oli Ohessaare,  seal oli jälle kohutavalt ilus rannik ja palju kivilt-kivile hüppamise kive, lapsed ei saanud kuidagi pidama 🙂 Kivistisi oli ka maas päris tihti – mind alati vaimustavad sellised asjad, mis kivide sisse jäänud on. Mere ääres oli infotahvel ka, kes millal kuhu kivistunud on ja mismoodi.

Ohessaares oli üks rahvarohke tuulik ka, seal tehakse romantilisi elamusi. Miks, sellest  Vanem Poeg aru ei saanud. Mis värk ikkagi selle romantikaga on? 10-aastase jaoks igatahes puudus kogu sellel romantikal mõistlik selgitus. Aspide elu. 😀

Korraks käisime Sõrve tuletorni juures Sääre tipus ka, aga kaugele ei kõndinud, sest kell oli pool 12 ja lapsed hakkasid väsinult väikste asjade pärast häält tõstma, seetõttu ainult tuletornini ja natuke edasi. Seal on järjest rohkem renoveeritud maju ja neisse on tehtud  kohvikuid ja muuseume. Samas satume sinna tavaliselt peale külastusaja lõppu, nii on hea rahulik – võib ainult müügiletist mööda jalutades hinnasilte lugeda – pudeliavaja 9 eurot – aga midagi ostma ei pea, sest asjad on ammu ära korjatud ja müüja koju magama läinud. 🙂

Ülejäänud päevadel käisime korraks Järvel ühes vanas heas kohas ujumas, kus meil oli tol hetkel privaatrand – sest võidupüha polnud veel pihta hakanud ja kes siis kell 11 randa läheb? Meie hakkasime juba kell 12 tagasi minema, sest kõva tuul oli, Väike Piiga võdises peale vees leotamist ja lõunasöök oli vaja teha, siis just olid teised inimesed ka parklasse kogunema hakanud.

Käisime ujumas ka ühes teises kohas, kus muidu käime niisama, ilma ujumata, sest see jääb oma ujumiskohast umbes 100 meetri kaugusele, aga nagu nende “oma” kohtadega on – kui sinna ligipääs on kiire ja kerge, pole need varsti enam omad, vaid rahvamasside poolt üle võetud. Kui aga sinna “oma kohta” on ligipääs kole ja vaevarikas, mõtled ikka ise ka mitu korda, kas see matk veeni jõudmiseks läbi teravate kõrkjate, muda, parmude ja kuuma haisva vetikamassi on ikka seda kõike väärt? Jah, ujuma minnes pesed end veega puhtaks, aga tagasi pead ju ka tulema ja kui siis põlvini musta mudaga oled, parmud rõõmsalt hammustavad ja pärast istud mudasena autosse või jalutad pool tundi läbi metsa koju ja pesed ja pesed, aga see muda on nagu võimas looduslik henna… Siis ei lohuta üldse see koduse tasuta mudaravila pakkumine. Saab ka ogalikku jalga astuda või teravaid elamusi kividega, mis sellest, et mererannas p e a k s  kõik kivid ju pidevast lihvimisest ümarad ja nunnud olema. Onju?

OhessaareE
Ohessaare

Tassisime väiksemaid lapsi peaaegu kogu tee kukil, kuni tuli madal läbipaisev vesi ja kõik jalutasid ise. Kohal olles oli ju väga tore liivarannal supelda – mina vaatasin väiksemaid pahkluuni soojas triibulise liivaga vees, mees käis kahe suurema lapsega 60 meetrit eemal vööni vees ja pärast jalutasime muda pidi tagasi. Olime juba targemad ja läksime suurema ringiga, saime ainult viimased 40 meetrit sooja sodi sees jalutada. Väike Piiga on meil 3-aastane, oma 11 kiloga suhteliselt kerge – mina tassin teda hea meelega kukil, sest veel jaksan!  5-aastane on juba hulga raskem, kuid olude sunnil vajab tema ka aegajalt tassimist ja kukil kanda on raskem, kuid süles tassida veel raskem. Mõnikord ta ei taha kaasa tulla, kui pikad maad jalutada on, aga Kuressaare lossis sai ta küll käidud, olgugi seal palju treppe ja koridore. Mina kaasas ei käinud, sest 3-aastasega oleks see puhas piinamine, leidsin mina (mitte eriti ajaloohuviline). Teistega olime käinud viimati 4 aastat tagasi, siis ka mina kärutasin noorimaga niisama lossipargis ja linnas, sellepärast mulle meeldis.

diy_laud.JPG
Tegelikult tegid nad need lauaplaadid jämedatest okstest, mitte puutüvedest.

Vähemalt õnnestus Mehel koos Vanaisaga seekord puutüvedest lauad teha ja saunapõrand ära plaatida. Süüa tegin mina, sest üheksale inimesele söögi tegemine on õnneks umbes sama mis seitsmele – kui paar panni ja üks suur pott olemas on, ongi juba pool tööd tehtud. teine pool on lihtsalt suur kogus sööki iga kord. Meie Vanim Laps oli hoopis mujal, vanatädi aga sööb veidi teistsuguseid toite, nii et kõik 9 kohalolijat mahtusid peaaegu samaaegselt köögilaua taha  istuma.

 

Kui ärasõitu plaanisime pühapäeva hommikul 7.30, et mehe õde linna 8.20 bussile viia, siis kuuma öö tõttu olid kõik hommikul ikkagi veidi zombid, hommikusöögilauas küll näsisid midagi, aga asju pakkides ikkagi lapsed tukkusid, asjad enne kottipanekut tuimalt peos. Siiski läks kottidesse pakkimine üsna kiiresti, sest eelmistel päevadel oli mustad riided eraldi sorteeritud ja muid riided-asju polnud palju. Kahjuks seda me ikkagi välja ei mõelnud, kuidas ühte harilikku Volvosse nii lapsed, meie, meheõde kui ka kõikide asjad ära mahutada. Katuseboksi me ei hakanud seekord rentima, sest kaasa said ju ainult 6 inimese riided, pissipott, voodipesu ja kõik Trennitüdruku laagriasjad, sest me võtsime ta tulles ju laagrist peale.

Siis läkski hoopis Vanaisa bussijaama sõitu tegema ja meie saime kõik 6 inimest ja asjad pakitud  väljumisajaga 8.20. Äike tuli selja taha alles Kuressaare järel, aga Kaali juures oli ikka veel ilus. Kaali kraatri juures oli üks maailma kõige ilusamatest kohtadest – küpsev viljapõld, mis oli rukkililledest ja punastest moonidest puha sinise-punasekirju!

Kraater ise oli nagu ikka, mitte nii tühi kui ükskord ja mitte nii servani täis kui mõnedel interneti piltidel. Jälle jõudsime nii vara, et müügilauakeste prouad alles sättisid oma asju välja ja saime rahulikult neid segamata mööduda. Väiksel Piigal oli oma pisike atv (mis selle masina eestikeelne nimi võiks olla? aateevee?) kaasas, mille ta märtsis sünnipäevaks sai, aga mis kohe nurgadiivani alla sõitis Saaremaal käies ja alles nüüd kojusõidu-koristamise ajal mul meelde tuli ja välja õngitseda õnnestus. Seega suutis Väike Piiga rahulikult kõigile nunnudele heegeldatud karukestele lihtsalt lehvitada, mida ühes koolimajas koos tohutu koguse muu nunnu käsitööga müüdi, kui kraatri vaatamise järel Piigaga pissipeatust tegemas käisime. Ajaloohuvilised ülejäänud pereliikmed aga ronisid seni kraatrisse vee piirile ja tegid oletusi ruumala, massi, purustusjõu jms kohta. 🙂

Praamile saime üsna napilt, sest meile juhtus väga rahulik kassiir, aga ülejäänud tee kostis Väikse Piiga ja Noorema Venna tagapingilt itsitamist, susistamist ja õiendamist, kuni me nad Rõõmuallika Kohviku juures täis sööta ja ümber istutada plaanisime. Vahele veel Väikse Piiga kõhuvalu. Kahjuks aga oli see Tihemetsa kohvik seekord pühapäeval suletud ja me ei saanudki süüa, panime Väikse Piiga hoopis Trennitüdruku ja kotikuhja kõrvale sisse ja poisid taha istuma ning sõitsime Väikse Piiga kõhuvalu saatel Viljandisse. Sealt saime Selverisööki, kuni lapsed autos istusid (väljaspool autot oli ju kõvasti kuumem) ja peale seda LOOTSIME, et mõned nooremad jäävad lõpuks ikkagi magama, aga ei. Hommikul kella seitsmest ärganuna jäid nad mõlemad lõpuks alles peale kolme magama, aga no siis küll oma voodis ja peaaegu kohe. Minu suguvõsa kolmiksünnipäev pidi hakkama alles õhtul kell 5, seega oli vähemalt jahedas magades väljapuhkamise võimalus olemas. Meil läks seni pakkimisega nii nagu ma ükskord siin kirjutasin, hea seegi!

Ja see äike! Nii, jõudsingi reisikirjaga algusesse tagasi. 🙂

Segipekstud vikerkaar

Alustan kodusest lauamänguõhtust – selgus, et Carcassone lauamängu Star wars variant on täiesti mängitav ka 5-aastasega. Seda olen ma isegi nõus mängima, kuigi (nagu alati) ei tulnud meie pere küll lubatud ajalimiidi – 35 minutiga välja. Alati kipub üle minema. Samas kuna tegu oli esimese katsetusega, siis ehk teine kord läheb kiiremini.

StarWarsike

Päris Carcassone’le eelistan ma tegelikult Katanit, aga kuna Katani uusi osasid müügil ei olnud, siis polnud ka sünnipäevaks kinkida võimalik. Samas on peremängud või suuremate laste lauamängud sellise hinnaga (30-40 eurot), et üle ÜHE mängu aastas väga ei raatsigi osta… See aasta kevadel tegelikult soetasime Dixiti ka, mida keskmised lapsed juba pikalt osta olid plaaninud.

 

Mul oli reede õhtul väike ja kiire käik Abakhani kangapoodi. Selle järel tulin koju ja õmblesin endale ühe pika seeliku. Ühel mu kolleegil on nii ägedad pikad seelikud koguaeg, et mõjus inspireerivalt. Pealegi ei vaata siis keegi, mis päevitusega/ mis karvapikkusega/ sääsepunnidega/ kanuusinikatega jalad mul on, nii et õhtul õmblesin ruttu kaks satsi kokku ja hommikul õmblesin vöökoha ka. Segipekstud vikerkaare seelik, kommenteeris Vanim Laps.

vikerkaareseelik

Ja nädalavahetus läks jälle lastega rattarallil ja pärast aias. Kõik peale Vanima Lapse sõitsid, mina jalutasin, pidades aegajalt motivatsioonikõnet, kui 3-aastane keset sõitu tõukerattaga pikemat puhkepausi plaanis. Õnneks me läksime 1-2-aastaste retke ajal, seega meie pärast ei lükkunud suuremate sõidud edasi.

Marjaks kulusid ära nii veepudel (sest limonaad ju janu ei kustuta) kui niisked salvrätikud – sel aastal on jäätised šokolaadikattega, mis iseenesest näkku kargab. Mulle õnneks ei karanud. Aga kuna väikeste ja suurte sõidu vahele jäi peaaegu tunnine paus, siis see ootamine muutus isegi Mul-tuli-mõte-küpsistega igavaks. Seekord oli mul neljapäeval mõte tulnud, et teeks Mehele sünnipäevaks küpsiseid, aga tal jäi neid tööjuuresünnipäevast veel alles. Siis tegin teistsuguse laari veel – esimesed kaks plaaditäit said kaerahelbeküpsised rosinatega ja teised kaks plaaditäit riisihelbeküpsised rosinatega. Üldiselt mulle meeldivad jahuvabad küpsised, siis ma saan neid ise ka süüa. Riisihelvestele lisaks panin küll natuke kookoshelbeid ja riisijahu ka, sest riisijahu ootab juba mitu aastat, et teda natuke kusagile sisse pandaks, kuna niisama küpsetada AINULT riisijahust ei anna, tuleb minu jaoks liiga plönn, ei kerki. Aga küpsiste sisse täitsa sobiv, sest minu tehtud küpsised kannavad tavaliselt pealkirja “Mul tuli mõte!!” ja ma ei tea kunagi hiljem, mida ma mis koguses sinna sisse panin – mis mõttesse tuleb, seda panengi. Eriti hea, kui neid asju kodus olemas on, näiteks rosinad, mida eelmisel aastal ostetud viiest kilost siiani alles on. Õnneks saavad kõik küpsetised meil sellegipoolest otsa. Rattarallist  jäi järele ainult 2 küpsist ja needki olid õhtuks otsas.

RiisihelbeküpsisedKui pühapäeval olin aias ja puhastasin kogemata maasikapeenra ära, siis peale seda proovisin Mehele seltsiks olla, kui ta oma artikleid luges. Tööasjad on ta nii nurka surunud – nagu iga kevad – kus ta igal vabal hetkel mingeid ingliskeelseid teadusartikleid loeb, kedagi oponeerib või juhendaja arvamusi kirjutada vihub, konkreetne baka/magistri/doktoritööde juhendamine ja päristöö ka veel lisaks. Seega ma passisin seltskondlikult aias ja üritasin “Teekond soovitud armastuseni” lugeda, sest ma olin seda raamatut juba alustanud ja järjehoidja-postkaart oli poole peal. Aga ei, sain ruttu aru, mispärast see postkaart mul sinna vahele jäänud oli – Harville Hendrix suutis iga paari lause tagant mu pikad juhtmed kokku kärsatada.

Näägutamine ja virisemine on täiskasvanute versioon nutust, jõudis kirjanik arusaamisele. Et mida vastikumad  oma lähedasemate vastu oleme  õiendamisega, seda meeleheitlikumalt proovime neile märku anda, et Emme, midagi on pahasti, mul on ebamugav – sellepärast ma nutangi, et sa ruttu siia jookseks ja ära arvaks, mis mul viga on. Ma ju ise ei saa aru. Sina pead ära arvama!

Ja sellepärast ongi inimesed oma partneriga ebameeldivad ja ärritavad, et sundida meelitada oma nõmeda käitumisega  partnerit meie vajadusi täitma! 😀

Eeee…. mida? Siia otsa veel see, et partner valitakse endale omaenda ja vanemate negatiivsete iseloomuomaduste järgi, et me saaksime kuidagi kompenseerida või end tervendada sellest kogemusest, mis lapsepõlvest meile jäänud on. No et kui tütarlapsel on kurjad vanemad, siis ta hangib endale alustuseks meeldiva, kuid vägivaldsete joontega mehe. Ja kuna me keegi lapsepõlves ei naeratanud magusalt emale, et ta meie vajadusi rahuldaks, vaid karjusime koleda häälega, et teda ligi meelitada, hakkab hilisemates suhetes see imikuea sisseõpitud muster tööle. See on armastuse relv võimuvõitluses.

Jah, ma ei jõudnudki enam edasi lugeda, sest mul läks selle seedimisega aega. Osalt nagu klappis kõik – osad paarid käituvad tõesti omavahel nii õudselt, et mitte ei saa aru, miks nad koos on – aga iseennast samasse katlasse mõista on ju hulga raskem. Hakka siis veel mõistusega lahkama, kas tahtsid näiteks laste kallal viriseda, et nad sind rohkem armastaksid või tegid seda puhtalt selleks, et nad oma asjad ära koristaks ja et neist tulevikus tublimad inimesed saaks, kes ise omadega hakkama saavad.

Vot sulle siis teekond soovitud armastuseni!

Ära vajuta! nupp

Tunnen end natuke pahasti, et pole ammu kirjutanud, aga no mis teha, kevad! 🙂

Tööl on mitmedki noored inimesed ärganud ja leidnud, et kaks nädalat enne aastahinnete väljapanekut oleks ju aeg end liigutada – aga need, kellel juba mõned eelmised veerandid välja panemata on jäänud ja keda tõesõna ähvardab suvetöö, et siis oma vanu asju järele teha – nemad vist veel unistavad, et niisama läheb korda. Grrrr.

Maakonna parimad õpilased kutsuti vahepeal kokku. Maavanem ja Üks Omavalitsuste Mees pidid siis tublide  ja nende õpetajatega vestlema, aga maavanem ei saanud kahjuks tulla, sest ta oli ikkagi haridusteemalisel üritusel meist poole kilomeetri kaugusel koos ministeeriumi inimestega. Aga ta oli kavalasti asja ette näinud ja selle asemel, et kuupäevi nihutada ükskõik kummal üritusel, meile videotervituse saatnud.

Tervituses rääkis ta, et maailmas on ainult kolme sorti inimesi. Kui kusagil on üks ilus silmatorkav (või punane, ma täpselt ei mäleta) nupp, seal juures silt, et “ÄRA vajuta!!“, siis inimesed lahterduvad kohe kolmeks:

  • Need, kes mõtlevad: Ahaa! No kui selline nupp on, siis ma tean, mida teha! Ja nad ei vajutagi seda nupu, sest nii on ju kirjas.
  • Need, kes mõtlevad: Mis mõttes?!? Mis mõttes ma ei tohi seda nuppu vajutada?
  • Need, kes mõtlevad: Miks??? Miks ei tohi seda vajutada??

No ja et heade tulemustega on tõenäoliselt need viimase grupi omad, nii et maavanem tervitas meid ja ütles, et Teinekordki! Või no Kohtumiseni vms.

Arvatavasti tegid kõik videotervituse vaatajad kohe oma peas lahterdamist, mis tüüpi inimesed nad siis on. Tegelikult arutasid kaks meie lauas istunud noormeest juba enne ürituse algust, mis värk nende laimide ja sidrunitega on. Õpetaja, miks sidruniviilud püsivad veekannus pinnal, aga laimiviilud on põhjas??

Eeee? Pareerisin muidugi esimese lausena, et see on ju füüsika! [füüsikat ma ei anna, sest ma ei oska seda]. Pakkusin siis lambist, et seal koore all see valge kiht on tõenäoliselt poorsem ja õhurikkam ja seetõttu hoiab sidruni pinnal, nagu laevad vee peal püsivad, teiseks on ilmselt tsitruseliste mahl  veest erineva tihedusega, kolmandaks laimil on see koorealune kiht üsna õhuke, võibolla sellepärast ta on põhjas.. aga ma polnud küll kunagi selle peale mõelnud. Konks oli selles, et meie laua laimid rikkusid seadust – 2 viilu olid põhjas ja kaks pinnal. Tee siis oma järeldusi sama vilja õhurikkuse, viilude paksuse, mahla tiheduse ja maitse kohta! Lõpetuseks soovitasin neil kodus guugeldada.

Mhmh, nüüd guugeldasin ise ka – ongi pigem see poorne materjal, mis sidruni koore all on, mahla tihedus pole nii palju erinev happe ja vee puhul kui näiteks õli ja vee puhul.

Ma ei tea, ju see oligi see tõestus, et need Miks-inimesed meil seal istusid ja küpsist sõid. Siis jagati veel paar lauatäit eri värvi medaleid, meid eksitas Chalice, keda esimese laulupausi eel tutvustati Jarek Kasarina. Minu kõrval istunud 4.klassi õpilane oli igatahes ilmses segaduses, miks sama mees laulab, kui teisel korral lubati ju kedagi Chalise’i???

Laupäeval käisime mehega kanuuretkel, nagu iga kevad. Seekord olid teistsugused kanuud kui eelmisel korral, sest sisse mahtus kolmele pingile keegi (me sõitsime ikkagi kõik kahekaupa) ja pingid olid natuke pehmemad, sest keskelt olid punutud – vt.pilti.kanuutama

Sel korral siis Põltsamaa jõel. Kuna lumi on ammu ära sulanud, polnud väga servani see jõgi, aga polnud ka nii nagu mõni aasta, et puha üks risu teise järel ja  muud ei saa kui kaldast kaldasse sõita, et langenud puudest mööda saada.

Kusjuures mõned puud ikka olid, et retke põnevamaks teha, ühte kohta sõitsime teiste kanuude otsa kinni ja alles mingi viies saabuv kanuu sai sealt kenasti minema, no siis toimus kohapeal jões söögipaus! Mmmm, midagi ei maitse nii hästi kui juusturullid, tundus mulle, sest no mina ei olnud üldse mingit sööki peale kahe õuna kaasa võtnud (ja need olid ammu otsas) ja mulle annetati ka üks juusturull ja osa vedelat šokolaadi, mida üks mees südame ligi hoidnud oli, hehee  – sellest šokolaadist sai lausa lonksu võtta. 😀

Kes läheb kuumal päeval matkale või kanuutama,ise riskite nende sulama kippuvate asjadega, kotis on võibolla väiksem tõenäosus kui taskus, aga ikkagi. Lastele on ka müslibatoone lihtsam ekskursioonile kaasa panna.

Korraldaja pakkus kilesauna, aga meil olid mitmetel osavõtjatel juba oma saun plaanitud. Kuigi jah, vahepeal vaatasin, kuidas kõik kanuuga üle kase hüpata püüdsid ja mõistatasin, kas mõned käivad sisse ka, aga ei. Kõik olid üsna kained ja mitte keegi päästevesti otstarbekalt kasutada ei saanud, kuigi jalg üsna värises seal keset jõge puu peal seistes. Õnneks mina keset purret seistes kanuud üle selle suure kase tõstma ei pidanud, Kallis Mees aitas. Me vist ainult ühel korral kuuest aastast oleme vette käinud, nii et ma olen üsna ära harjunud, et saab kuivalt – seetõttu unustasin seekord kilekoti maha, millesse seljakott pakkida kanuus ja põhjas voolav veenire tegi kotipõhja märjaks. Veenired tulevad tavaliselt sellest, et tagumine vehib aeruga, et seda ühelt küljelt teisele tõsta ja juhuslikult on vesi sel puhul üsna aeru külge kleepuv, kuni keset kanuud jõudmise hetkel kõik vesi sealt küljest maha niriseb. Ja nii sadu kordi järjest. 😀

Võtsin telefoni soonega kilekotis ka kaasa (üks mees andis, sest ta oma telefoni kaasa ei võtnud jõe peale, aga kilekoti oli igaks juhuks kaasa võtnud), sest tahtsin EndoMondoga kanuusõidu vahemaad mõõta. Paraku oli hommikul ainult kolmandik akust alles, laadima panna ei jõudnud ja nii andis telefon kusagil 20 km kandis alla. Ma üldse ei arvestanud, et pidev GPS-itamine tal niimoodi akut raiskab, aga no ma nii hiljuti nuppudega telefonilt üle tulnud, õpin iga nädal midagi uut. 🙂 Kanuu asemel panin kayakitamise, sest kanuusõidu võimalust polnud seal ja see on ju umbes sama. Meie eelmise aasta kanuusõidust kirjutasin siin.

Kuna ma mõni aeg tagasi pidin oma lõputööd kirjutama, leidsin igasugu asendustegevusi, mida lõputöö kirjutamise asemel teha. Äkitselt tundus isegi peenra rohimine põnevam kui mingi eneserefleksioon! Nüüd on siis tulemused käes – tundub, et tuleb jälle rohida, sest kui ainult paar üksikut umbrohuliblet paistab, ei tundu rohimine üldse nii raske. Imelik värk.

Aga meil on juba poolteist nädalat maasikakastid ka, neid on ikka nii ilus vaadata, kui maasikad on alles väikesed ja muld värske ja rohimist ei vajagi. kastis_maasikad

Kahtlustan, et suve lõpuni see nii ei jää, aga seni saan iga õhtu kasteteraapiat teha endale – kõndida paljajalu kasteses rohus ja kastekannuga maasikaid kasta. Väike Piiga lööb ka kampa, ta oli nõus isegi oma kõhuvalu ära jätma, et ainult õue kastma saada. Siis ta alati korjab mulle neid 8 cm pikkuse varrega tulpe ka, nii et nüüd on meil tulpidega ühel pool, ainult vaasis meelespeade sees on veel 3 tükki. Aga linnas on juba maikellukesi müügil, meie omad hakkavad ka varsti lõhnama! Pesu riputamine pole kunagi olnud nii nauditav! 😀

Hahaa, nali, on küll. Pesu riputamine on sellest ajast peale nauditav, kui meile teine pesunöör ka ilmus ja pesu nööridele ära mahub. Heleroheline pesunöör, aga kuna selle all on liivakast ja läheduses vaarikad ja naabri võrkaed, mis pikemat pesu kohe näpistama asuks, saab rohelisele nöörile ainult väikeste laste pluuse-pükse-sokke riputada. Ma võiks neid tundide kaupa riputada ja ära korjata, mulle meeldib. Lapsed seevastu on erinevad, enamus on nõus pesu pesema panema või siis pesu masinast välja vanni panema, mõni korjab heal meelel ka õuest kokku, aga riputada ei armasta neist keegi nii nagu mina. Nii meil siis ongi tööjaotus, igaühele tema lemmiktöö, aga kui lapsed alles koolis käivad, saan varahommikul pesema panna ja hilishommikul riputada ja lõunaks ära korjata. Mõnna. Paneks keegi neid ainult kappi ka peale kaheksaks sorteerimist……….. grrrrr. 🙂

minumaasikadAknaalused metsikud maasikad on teistest maasikatest ette jõudnud. Kastisüsteem pole nende rida.

 

Mida teha papist?

Esimene, vägev idee Minu Õelt: võib teha noorele huvilisele pesumasina.

Kaua tegemiseks aega läks, on täpsustamisel. Ülejäänud töö kirjeldus on selline:

Valisin paksemast papist kasti,  nudisin sobivasse suurusesse. Liimisin ja teipisin kasti kinni.

Joonistasin ette luugi ja lõikasin välja. Ülejäänud kastimaterjalist lõikasin teise luugisuuruse tüki, liimisin nende kahe tüki vahele ühe kiletasku kile.
Teipisin pesumasina üle kleebitava linoleumi tükkidega, nii palju kui neid kunagisest köögilaua projektist üle oli jäänud. Natuke jäi puudu ka, sinna kleepisin lihtsalt valge paberi, et oleks valgem. 
Uksele tegin magnetiga kinnituse – ukse külge kleepisin magneti (külmkapi külge käiva poenimekirja magnetiga papist tagakaas) ja pesumasina külge õmblesin ( 😀 ) kaks seibi.
Joonistasin peale nupud ja pesupulbri luugi, keeratava nupu tegin 5L veepudeli korgist poldi ja mutri abil.
Vsjo! 😀

pesumasin2

pesumasina-huviline

pesumasin-diy

Igasuguseid asju saab sellega pesta, eriti riideid ja mänguautosid. 🙂

Aga teine asi, mida papist teha saab, on riidega kaetud musta pesu korvid. Sangadega.

Tööpõhimõte on sarnane esimesele papiasjale – valid sobiva suurusega kasti ja mõne kanga või kangad, millega kast pealt ja seest katta. Arvestad õmblusvaruga ja lõikad kõigi külgede kahekordse materjali ja kahekordse põhja riidest välja. Õmbled omavahel kokku nii palju kui võimalik, ajad ühest-kahest küljest lahtise riidekoti kastile selga, õmbled servad kinni. Kui soovid sangadega varianti, õmbled sangad ka enne kanga külge, aga kui meelest läheb, saab ka hiljem need juurde õmmelda.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Meil on 2 erineva suuruses kangaga kaetud pappkasti, pole poole aasta jooksul veel ära lagunenud, nii et julgesin ikka postituse teha. 🙂 Väiksemat kasti on poisid ikkagi ühest servast pisut retsinud, aga üldiselt on hästi hoitud. Miinuseks on see, et kui ei taha õmblusi harutama hakata, siis tuleb hoida, et kastikangast väga ära ei määriks. S.t. väga märgi või pudruseid riideid tuleb pesukorvi ettevaatlikult panna või hoopis kohe pesumasina juurde ära viia, et riie ei määrduks. Muidugi sobiv kangas aitab ka kaasa, lumivalgest kangast ei soovita näiteks teha.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Aga muidu üsna käepärane ja soodne võimalus pesukorvide ise valmistamiseks, sest need võrkmaterjalist traatservaga pesukorvid kippusid meil lagunema, kui nendega telgimasinaid mängiti. Miks just telgimasinaid, ärge küsige, mina ei tea, kust see idee tuli. 🙂

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Ja kui suurematel lastel igav hakkab, võib teha lego lauamängu. Mängureeglid vastavalt tegija soovile!

lego_lauamang

Esikuriiulit tahaks

Ritsik kirjutas oma blogis anagrammi programmist, millega saab oma nimest uued variandid välja töötada tähtede asukohta muutes. Sellega oli palju nalja – minu nimest ei saanud küll rohkem kui paar varianti, aga ülejäänud pereliikmetele oleks küll saanud huvitavaid alias-nimesid välja töötada. Nii et kui üks laps oma nime tähed segamini ajaks, saaks teda kutsuda Õigluse Maja’ks või Ajasime Õlgu. Tean küll, et nimedega ei mängita… aga head nuputamist teilegi! Anagramme saab teha siin.

Otsisin vahepeal ühte puidutöömasinat, mille nime ma eesti keeles ei tea. Nii on päris raske otsida. Tegelikult läks isegi selle eseme inglise keelse nimetuvastamise peale aega…

Milleks? Alustasime kunagi paar aastat tagasi esikuriiulite planeerimisega. Võtmete riiuli saime valmis. Kuna osa lapsi hoiab oma riideid ühes esikus ja teised kõik teises esikus ja meie peame ka kuhugi oma riided, mütsid, kindad ja sallid panema, kuluks ära selline mõnus pikem riiul, kus igaühel on oma nagid, ruumi pingil istumiseks ja ehk ka mõni korv mütside jms peenema kraami hoidmiseks.

esikuriiul

Algidee foto allikas Ana White lehel koos õpetusega.

Kuna sellel lehel on mudroom’ile ehk esikukappidele mitmeid variatsioone, siis leidsime, et alumisse ossa sobiks meile sahtlite asemel paremini pingiosa, umbes nagu siin, aga korvideta – siis saab seal all kummikuid ja saapaid hoida:

esikupink

Pildimaterjal õpetusega sealt samast Ana White lehelt.

Paraku ei saa meie esikuseinale midagi peale kahe nagi kinnitada, sest lootus, et see on telliskividest asendus teadmisega, et ei ole. igatahes on meil vaheliistude koha peal (mida tapeedikihi alt näha pole) kaks nagi, kus kumbki tüdruk oma jopesid-mantleid hoiab, aga vaja oleks rohkemat.

Hankisime puitmaterjali ja Mees tegi selle alumise istumisosa – esikupingi valmis, täpselt meie esiku mõõtude järgi ja see tuli väga praktiline. Ülemise osaga, mis on nagu sellel ülemisel pildil, tuli mingeid jamasid ja siis jäi natukeseks asi seisma. Panime väiksematele lastele nn. lasteaia-nagid (kolm nagi järjest puidust aluse peal, kokku siis 6 väikest nagi maast umbes meetri kõrgusel, et kõik joped, dressipluusid ja kombed lastel endal võtta ja riputada oleks võimalik) teise ruumi  ja esikuriiul ootas oma aega, aga ei edenenud üldse, sest vaja oleks olnud sellist puuri, millega nurga all auke lasta. pocket_hole_ühendus pocket_hole2

Mõtlesin siis, et äkki jaanuari eelarvesse mahub selline masin ja kammisin hoolega Ana White’i lehte, et kuulda, mis nad selle kohta ütlevad. Ühes lihtsate garaažiriiulite õpetusvideos oligi kreg-jig sees ja kui ma pärast suurt kirjapildi nuputamist selle googlest leidsin, olin väga rõõmus.

Paraku jah – kust seda Eestis leida? Helistasin, kirjutasin, ei mingit vastust. Üks puidutöömees on mul tutvusringkonnas, tema polnud ka kuulnud. Inglismaal siiski müüakse, ma ei tea, kas kuskil lähemal ka, aga Amazonist ikka saab midagi sellist:

kreg jig

Küsimus suurele ringile, kas seda on siiski Eestis ka kusagil saada? Kui jah, mis nimega??