Tag Archives: flow-ilming

Nägin eile ninjat

September on nii imelikult läinud, et hakkasin jälle jooksmas käima, et mõtteid koguda. Eile jooksin ja üleeile jooksin.. vabatahtlikult. Ilma ees ootava maratoni-porgandita. Ei olnudki nii hull. Ent väljas on juba pime, siis tuleb ennast ju helkurdada! Rimis olid väga ägedad laste helkurjoped – üleni sellest helkivast hallikast materjalist tehtud – hea meelega oleks oma rattasõidu-lastele ostnud, aga polnud just sobivat suurust. Ali’s ka ei olnud… veel. Seal oli jalgrattakodarate helkurribasid, igale kodarale oma.

Aga peale minu jooksis veel üks inimene! No mitte päris tuulekiirusel minust mööda, aga kiire sammuga minust mööda. Nagu ninja. Vaikselt, kõrvaklapid kõrvas, mustad riided seljas. Ju ta põdes veel rohkem kui mina algusaegadel, et äkki keegi näeb?

Autod! Autod võiksid ju ikka näha, nagu see kunagi laste seas küsimusi tekitanud reklaamklipp – sõnumiga Kanna helkurit, siis auto näeb sind! Aga autod ju ei näe, juht peab nägema, see tekitas lastes vastakaid arvamusi. Pimedas autoteel jooksvaid ninjasid võiks küll keegi peale minu ka näha! 😛

Viimasel ajal olen sattunud rohelisele lainele, roheline_smuuti.jpgteen iga päev hommikusöögiks endale rohelist smuutit. Väga lihtne, valmib kiirelt, sisaldab vitamiine ja maitseb hästi!

  • Paar peotäit spinatit
  • 1 banaan
  • 1/2-1 kruus vett.

Võib lisada: astelpajumarju VÕI sidrunimahla VÕI õuna VÕI leotatud kookoshelbeid. Täitsa hea tööle kaasa võtta, kui kodus seda juua ei jõua, sest seal saab külmkapis hoida esimese või teise vahetunnini.

Aiast ilmusid välja lillad krookused. Ükski aasta pole nad veel nii suureks kasvanud, aga sel aastal ei jäänud neil lihtsalt muud üle, sest ma unustasin pojengipealsed enne sügist maha võtta. Krookused üritasid pojengidest üle kasvada, aga põlvekõrguseks  ikka ei ulatunud. Lõpuks ma juhuslikult nägin neid ja mõtlesin, et kaugel see sügiski on, varsti peab vist aia sügiseks ette valmistama. Lõikasin pooled pojengipõõsad maha ja siis… läksin vist midagi muud tegema, igatahes ootavad ülejäänud krookused ka võsast paljastamist. Äkki õhtul… Või homme. Roosid veel õitsevad, nagu selgus pojenge maha lõigates, vähemalt see Minu Õe Punane Roos, mille ta kunagi minu juurde potist peenrasse istutamiseks tõi, kuni tema õueala veel mullaga kaetud polnud. Istutasingi selle lillekese siis mitte rooside sekka, vaid pojengipeenra serva ja seal ta salaja kogu selle aja passis, õitseda ka ei söandanud, sest ta polnud ju üldse pojengide moodi. Aga nüüd oli tumepunane nupp täitsa olemas, tore!

Maasikapeenras õitseb Lollipop-roos, meie enda lemmik Põltsamaa roosiaiast. Selle järgi nagu polekski päris sügis, sest ka maasikapeenar on kahtlaselt kohev ja roheline ja pakub veel üksikuid metsmaasikaid. lollipoproos

Muu sügistemaatika on siiski saabunud, tammetõrud kästi kõik lasteaeda viia ja osa veel neljapäevaks korjata, siis toimub laat, kus arveldatakse tõrude ja kastanitega. Kooliminejate rühm korraldab seda igal aastal. Nad pidavat juba väga ootama ja valmistuma. Meie omad ootavad seda ka juba, aga kõik olemasolevad tõrud on meil juba ära koksitud. Meil on nimelt trepi ees väike betoonservake, mille sees on paar üksikut kivikesesuurust lohku. Kui sinna lohku panna tammetõru või ploomikivi, saab selle haamriga pooleks lüüa. Uskumatu, mitu tundi selle peale juba kulunud on, sest see on vist sama flow-tegevus nagu pähklite purustamine – kui korra alustad, siis jäädki tegema. Pähklite puhul muidugi sellepärast, et need pähklituumad on nii pisikesed ja haledad, et lähebki tunde, enne kui neist kõhu täis saad, pähklitangid ei purusta ebastandartseid hästi ja nagunii on teisi pähklijärjekorras ka, nii et loomulikult lendab neid pähklikoori tundide kaupa köögis laiali, ükskõik, mitu last pähklitangide järjekorras on.

Tammetõru sisud pannakse ühte topsi ja koored teise. Nooremal Vennal oli meie kõige väiksem haamer ja tema seda tööd üldse alustas, sest talle vist meeldib asju sorteerida. Pealegi pole lohku asetatud tammetõru puhul vaja näppudega tõru kinni hoida ja nii jääb kogu nutt ja hala olemata ning haamergi ei tundu piinariist. 🙂 Seevastu Väiksele Piigale jätkus ainult mingi puust mänguhaamer, mis polnud tema jaoks piisavalt efektiivne. Siis saabus küll pettumuste laine, et miks see haamer ei tööta!?

Ühel õhtul oli Minu Õe laps ka parajasti meil hoida, jalutasime Decorasse uute haamrite jahile. Kahjuks oli enamus papinaelahaamreid juba ära krabatud, järel oli ainult üks 100-grammine haamer ja üks 200-grammine haamer. Hinnaklass oli küll odavam kui mänguasjadel, 2 ja 3 euri. Koju jõudes said nad isegi natuke tammetõrusid koksida, aga kui väike külaline oli oma haamriga lahkunud (tema ei saanud päris hästi sellest tammetõrude koorimise fenomenist aru, aga see on andeks antav, ta on aasta Piigast noorem ka, õnneks asjade purustamine pole veel tema lemmiktegevuseks saanud), väsis Piiga ka. Ülejäänud päevad peale lasteaeda on nad neid Noorema Pojaga võidu töödelnud, nii et natuke nagu puidutööstus juba. Peamine, et keegi neid koori minema ei viskaks! Nii kui lasteaiast tulevad, ei saa tuppagi, kohe jälle töö kutsub neid.

Õhtud lähevad juba külmaks, väga kaua õues olla ei saa. Siis tehakse toas ümberehitusi – teine uus maania on sakiliste servadega vahvelklotsid. Loomulikult on neid pea alati liiga vähe, nii et pidin tuttavatelt uurima, kellel seisma on jäänud ja kas on üle. Samad klotsid on juba aastaid lasteaias ka ja hästi populaarsed. Paningi duplod kõik mõneks ajaks ära, et saaks samades korvides vahvelkonstruktori juppe hoida. Muidu näeb elu välja selline: vahvelkonstruktor.jpg

Kõik nohud ja köhad on ka juba õrnalt platsis, sest tuulerõuged said ju mööda. Lähen teen sidruniga teed, et koolist kaasa võetud töölehed ka ära paraneksid.

Flow-voog ja DIY.

Sain vahepeal ühe seeliku valmis. Vahelduseks, et poleks ainult töö ja lasteaias käimised ja söögitegemine. Jaanuaris oligi plaanis õmmelda ÜKS asi, sest õmblemine mulle meeldib, kuigi ma pole suurem asi õmbleja – kooliajal vist 5. ja 6.klassis pidi midagi õmblema, siis tegin esimesel aastal nukule öösärgi ja teisel aastal endale põlle, 7.klassist aga õmblemist enam polnud.

Mingil ajal osalesin meie kohalikus Muinas-Eesti klubis ja sellega seoses tuli õmblemine uuesti meelde tuletada, sest õmmelda tuli linasest ja villasest kangast ja ilma õmblusmasinata.  Vahepeal vist õmblesin õe õmblusmasinaga ka natuke, igatahes sain sujuvalt tehtud ka laste kleidid-püksid.

Kui poest ei leia midagi, mida tahaks, aga ise õmblemine on alustatud ja mingist faasist edasi ei liigu, siis ajavad tegemata asjade ja kokkuostetud kangaste kilekotid tuju ära. Õnneks leidsin ühe sõbranna, kes mulle ülikooli lõpetamise kleidi õmbles – peale selle oli ta nõus ka kõik mu varasemad alustatud õmblustööd lõpuni tegema ja minu hullude ideede järgi mulle näiteks rasedariideid  õmblema.

Oma ideedega on see lugu, et plaanid on tavaliselt võimsad – et selline ja selline, istub seljas kenasti jne. Kui valmis saab, võib algajal õmblejal (võib-olla ka kogenul, mina ei tea!)  selguda, et asjad ei istu üldse selga. Või vähemalt mitte sellisel moel, nagu lootsid…

Sellepärast ongi kõige lihtsam endale õmmelda – kui ka ei tule nii välja, nagu loodetud, ei ole vähemalt kellegi teise unistusi purustatud ja piinlik vaadata.:)

OLYMPUS DIGITAL CAMERA
Ühe satsiga seelik

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

 

See on üks väga väheseid roosasid asju, mis mul on, sest ma olen pigem rohelise ja valge inimene. Lastel kipub ka rohelisi ja siniseid asju rohkem olema kui roosasid. Kanda pole seda veel jõudnud, praegu on rohkem lumelükkamisriiete ilmad.

Kuna millegi valmis saamisest tekib väike kogus eufooriat, alustasin mõned päevad hiljem uue asjaga – ühe eest nööbitava triiksärgi laste öösärgiks moondamisega. Särk oli meile kusagilt tundmatust kohast tulnud, mitte meie perest pärit, õrn helelilla Sangari särk väikese defektiga, mis ilmselt pesus välja polnud tulnud. Poe-öösärgid pole päris minu maitse, ei materjali ega tegelaste tõttu, ning seetõttu ei raatsi ma ka sellist raha mittenahasõbraliku materjaliga öösärgi peale kulutada.

Igatahes otsisin välja imeilusa kleidiraamatu, mida vaadates mul alati ilusate riiete õmblemise igatsus tuleb ja lehitsesin selle läbi. Nagu ikka – umbes 5-6 kleiti oleks sealt KOHE kõne alla tulnud. Paraku on seal asjad lõigetega, mina aga põlveotsas meisterdajat tüüpi, seega – vaatasin pildid ära, siis vaatasin kortsus kulmuga lõikelehte, siis vaatasin suurt triiksärki ja võtsin kapist ühe Piiga suvekleidi.

Lõikusin ja tegin ka pilti, kust mis jupid triiksärgist välja lõigatud said, aga siis ütles fotokas, et need pildid kuuluvad salastamisele ja enam ei näe neid keegi. Paha lugu, muidu oleksin siia juurde pilte saanud panna, aga nüüd pean leppima Pinteresti pakutud sarnaste ideedega – palun:

kleit triiksärgist

Allikas: Turn your old stuff into your kids’ greatest treasures ehk 28 viisi erinevate majapidamisasjade ümbertegemiseks, millest enamus pole riietest. Mõned olid päris head!

Ühest väikeste ruutudega särgist plaanisin aga põlle teha, midagi sellist:

põll triiksärgist

Pildi allikas siin.

Igatahes olen meeste särgi öösärgistamisega poolel teel, valmis teha on veel sitsid-satsid alla äärde ja varrukatele. Eile üritasin särgiservadest-varrukatest lõigatud riideriba-juppe satsideks vormistada, aga kõik ribad on eri pikkustega ja õmblused tuleb teha hargnemiskindlaks, seega tekkis vaikses tööhoos see kuulus flow-ilming.  Eesti keeles siis kulg või voog, mille käigus kaob ajataju. Et mingit asja tehes on hea tunne ja ei pane tähelegi, kui palju aega on juba möödunud, sest mõnus on toimetada. See võib juhtuda raamatu lugemisel, lume lükkamisel, vannis mõnuledes, lapsevankri kärutamisega, autosõidul, joonistamisega, käsitööga – võimalusi on sama palju kui inimesi. Aga see flow peaks olema hea asi  selles mõttes, et inimene keskendub millegi tegemisele ja naudib seda tegevust ning sellest omakorda tekib mõnus rahulolev energiline tunne.  Siis vabanevad vastavad hormoonid, inimesed kogevad õnnetunnet. Mida rohkem selliseid hetki, kus oled keskendunud ja naudid “vabalt voolamist”, seda õnnelikumad inimesed on. Kellele meeldib TED-talk’e kuulata koristamise või muu rutiinse tegevuse taustaks, siis siin on Mihaly Csikszentmihalyi inglise keelne videokõne Flow, the secret to happiness.

On teil oma õnnetunde-tegevused teada? Kas tegelete nendega iga nädal või lihtsalt siis, kui aega on? Heal juhul vast ka iga päev natukene, ise seda teadvustamata. Lihtsalt head toitu või 6-minutilist vaba hetke nautides?

Vastupidiselt millegi valmissaamisele läks mul kellarihm katki ja tunnen end ilma kellata halvasti. Telefonilt kella vaatamise harjumus pole veel kujunenud ja pigem vaatan seinakella, aga neid ka igas toas pole. Imelik, muidu ei pane tähelegi, kui kasulik asi see kell on, kuni kell puudu pole. Ju ma saan siis veel neid aega teadvustamata hetki! 😀

P.s. Seelikutest olen varem kirjutanud siin (kõige esimene katsetus) ja siin (kardinast tehtud seelik). Muidu on mind seelikute asjus kõvasti inspireerinud Tiina, kes palju ilusaid seelikuid tegi ning  ühe põneva kleidi oma tütrele ka!