Tag Archives: haiglas

Kodune naisekandmisvõistlus

Olengi kodus tagasi, sest meid lasti eile haiglast välja. Ülejäänud pere oli kenasti ära elanud, külmkapis oli söögikraami, korra oli pestud pesu … ja nii ma ei heitnudki kellelegi ette esikusse hiilinud liiva.

Praegu peame ainult aegajalt valuvaigistit manustama – juba harvem kui haiglas – ja saab teha trenni. 6-aastase lapse toas ringitassimine või teisele korrusele legodega mängima tassimine on umbes nagu naisekandmisvõistlus, tundus mulle täna. Õnneks ei pea läbi lompide ja muda silkama. Naised kaaluvad siiski rohkem kui 21 kilo, nii et mul on vedanud.

Õues on veel muda küllaga, sest kui Väiksele Piigale lasteaeda järele läksin, värvis ta parajasti põrandat. Õues, puuoksaga. Põrand oli siis lapike puhast ja kuiva asfalti – no nii mitukümmend ruutmeetrit, et väga kiirelt neil värvitud ei saanud ühe teise tüdruku abist hoolimata. Lunisin ikka kojuminekut, kuni ta oli nõus oma “pintsli” ära peitma ja homme jätkama. Nende rühma õpetaja kiitis, et seekord pintslitega värvisid, mõnikord värvitavat lihtsalt kinnastega – lapsed võtavad sületäie muda, tassivad kohale ja siis hakkavad värvima. Töökad noored!

Homme on mul üle pika puudumisaja koolipäev. Juba ootan seda pikisilmi – tundub, et pole neid koolilapsi nii ammu näinud ja kuna selle nädala lõpust hakkab vaheaeg ka, on kõik nagunii väga elevil. Sisseastumiskatsed gümnaasiumisse!!!

Sellesama nädala jooksul toimuvad ka Miksikese peastarvutamise poolfinaalid ja Känguru nuputamisvõistlus. Siis on koolis veel üks vahejajärgne nädal veerandilõpuni ning peale seda algabki Viimane Veerand.

Praegu välja vaadates ei ütleks küll, et suvi paistab, aga äkki märtsi lõpus paistab teisiti?

Mõned naljakad hetked on ka vahepeal olnud. Noorem Poeg arutas, et kui nad veskis käisid oma rühmaga, siis oli seal ju see mörder ka. Või oli see mörvar?

Mul läks hetk aega, enne kui kohale jõudis, et tänapäeva lastele on mölder nii võõras sõna, et isegi mõrvar tundub loogilisem variant veskis töötava inimese kohta. Samas – kust teie teate sellist sõna nagu mölder? Minu meenutamist mööda pärinesid lapsena minu teadmised muinasjuttudest – ikka need veskilkäimised ja käsikivid ja no lõpuks lumemöldrid ka. Aga nooremale põlvkonnale need muinasjuturaamatud nii tuttavad ette ei tule, kui just Lego City ja Ponilinna tegelasteks möldreid pole pandud.

Emme, ma tahaksin, et sa mulle tänapäeval ikkagi koera ostaksid, teatas Väike Piiga. Ma igaks juhuks ei küsinud, et kas tänapäev on varsti platsis ?

Ja palatiseinalt näide mitmetimõistetavast emakeelest: Arvestage teiste patsientidega – ärge rääkige, n a e r g e   k õ v a s t i. Teksti hõrendus on minu poolt lisatud.

Advertisements

Tervitustega lastekirurgiast

Istume ja pikutame haiglas ning ootame, et Nooremal Pojal juba rõõmsamaks läheks elu ja koju lubataks. Praegu lükatakse iga päev seda koju minekut ühe päeva võrra edasi ja see on asjaolusid arvestades minu meelest üsna mõistlik.

Üldiselt on see haigla siin väga hea koht. Positiivsed küljed on lahke ja hooliv personal, soe söök, ka palatid on päris normaalse temperatuuriga (kuigi esimesel päeval tunduvad mulle palatid ükskõik millises haiglas natuke külmad – võibolla alateadvuses pesitsevast ärevusest?) ja vaade sõltuvalt korrusest võib ka ülelinnaline olla. Meie praegusest aknast näeb igatahes raudteejaama, sinna saabuvaid ja sealt lahkuvaid ronge, raudteetorni, veetorni Õpetaja tänaval ja isegi Tigutorni, Tartu Mill on peaaegu kiviga visata.

AknastEile õnnestus mul voodist välja hüpates  põrandal järsku kurvi võttes libiseda ja põlvelt nahk maha saada, nii et edaspidi olen palatis sokkide väel käies [ringi tormates] kindlasti rahulikum. Sööki jääb meil iga päev natuke üle, sest palavikuga ei lähe lapsel toit just eriti alla ja vahepeal ma juba muretsesin, et peaks talle puuvilju või midagi sarnast vesist juurde pakkuma, sest saiakeste dieet pole meie kummagi lemmik. R-kioski meloniviilud olid tõesti vesised, aga ajasid ta saladuslike kaubandusliku välimuse säilitamisainetega täpiliseks. Siiski selgus, et juusturulle on ta nõus sööma, sest temaga samal päeval operatsioonil käinud tüdruk sõi siin peale operatsioonipaastu juusturulli ja tekitas isu.

Muidu on poja lemmikud kõrremahlad, sest koju me neid ei osta, omad mahlad olemas, kuigi tavaliselt ilma kõrreta ja klaaspurkides. Haiglasööklas maksis kõrremahl 40 senti, R-kioskis aga 85 senti. Päris huvitav vahe (ma küll ei tea, mis nad poes maksavad), aga nüüd suure palavikuga ei edenenud need kõrrejoogid üldse.

Õnneks tõi Minu Õde meile poja tellimise peale ägeda veepudeli, nii et nüüd õnnestub juua küll. Kui ainult jalg nii tihti ei valutaks! Ma ei saa ju seda kipsi ära, kurtis laps peale narkoosist ärkamist. Kipsiga harjumine võtab aega, sest enam ei saa jalga liigutada kuhu tahes, öösel tundub, et kogemata on saapaga magama heidetud. Vahepeal, kui jalg padjalt maha libiseb, lähevad varbad paiste ja laps kahtlustab, et kohe varsti see kips siiski plahvatab. Kirurg oli kunagi öelnud, et selle kipsi materjali kasutatakse ka võidusõiduautode tegemisel, sest see on nii tugev. Nii et ei mingit purunemislootust…

Kui ma enne haiglasse tulekut üritasin välja mõelda, missugust põnevat juturaamatut kaasa võtta – kas Saja rahva lugude pakki, Harry Potteri esimest osa või Septimus Heap-i sarja esimest osa Wõlukunst, oli päris keeruline dilemma. Mitu tundi läks mul Harry Potteri läbisirvimisele (mis läks sujuvalt raamatulugemiseks üle), aga see tundus ikka natuke vanematele lastele sobilik, värskele 6-aastasele võibolla liiga arusaamatu ja kohati hirmutav ka. Mõned ülejäänud tunnid läksid Septimus Heapi alguse üle lugemisele, see tundus ikka rahulikum ja mitte nii vägivaldne, nii et võtsingi siis kaasa Saja rahva lugusid ja selle Wõlukunsti. Peale operatsiooni tundus, et saame varsti koju ja saatsin rahvaste muinasjutud lugemata tagasi koju, aga nüüd me oleme siin ikkagi “kohalikeks” muutumas ja mul on hea meel, et see Wõlukunst nii paks on. Oleme alles leheküljel 157   459-st!

 

Wõlukunst
Wõlukunsti iga peatüki alguses on mõne selle peatüki peategelase pilt.

Esimesel õhtul enne operatsiooni oli meil üks tore 8-aastane tüdruk ka selles palatis, õhtu otsa käis neil Noorema Pojaga kõva mudelautode võidusõit avariiohtlike olukordadega ja neil oli koos nii lõbus. Siiski sai see piiga peale nakoosist toibumist samal päeval koju ja nüüd ülejäänud päevad oleme kahekesi palatis olnud. See polegi väga kurb, pigem oleks kahju, kui keegi teine peaks koos meiega hilistel öötundidel ja varajastel hommikutundidel üleval olema ja läbi nutu ootama, millal valuvaigisti mõjuma hakkab.

Operatsioonipäevaks valmistudes olime vaadanud anest.ee lehelt videot “Amanda läheb operatsioonile” ja sellest oli suur abi. See video klappis tõesti suurel määral päriselt toimunuga, nii et julgen soovitada. Muidugi ei olnud ette näha, mitu korda kanüüli paigaldada tuleb ja et kanüüli paigaldanud õde pakub ühte tagavarakanüüli lapsele koju kaasavõtmiseks. Ma loodan, et  nad kodus seda siiski paigaldama ei hakka.

Nii me siis ootame, et äkki õhtul on juba parem ja et ehk homme saab juba koju!  Seni sööme ebavõrdselt (eile sõin ma tema eest küpsetatud lõhet, kuna tema igaks juhuks ei tahtud), helgematel hetkedel saab vahepeal värviraamatut värvida ja legoautosid kokku panna; printsess Jenna, Nicko ja Poiss 412 seiklustest kuulda ja mõnikord isegi telekast kidzone igikorduvaid multikaid vaadata. Igikorduvateks pean ma neid seetõttu, et laps on mitmeid neist juba vanaema ja vanaisa pool näinud ja siin võib sama multikat veel 2 korda päevas näha, täpselt sama osa! Ma pole üldiselt telesaadetega kursis, aga mulle tundub see päris hea lastepeletustehnika olevat programmi koostajate poolt, sest huvitavate osade puhul ilmselt tahaksid nad palju pikemalt telekat vaadata?

Meie peame multikate vaatamiseks tekkidest ja patjadest seljataguse ehitama, lisapadja jala alla kõrgenduseks panema ja nii peab ta natuke aega vastu, pikapeale aga vajub longu, nii et puhkamiseks ja kosumiseks jääb ka piisavalt aega.

Head nädalavahetust! 🙂

Keset kiiret

Nii see detsember läheneb – ajad lähevad tasapisi kiiremaks, tegevust jätkub igal päeval hilisõhtuni välja. Kodu ootab, et keegi leiaks aega ka koristamiseks, aga seni on leitud aega hoopis paljude raamatute lugemiseks – läptopiga sama laua peal ootavad oma kohta tagasipanekut või raamatukokku tagastamist nii Kepler62, Vikatimees, Eestlaste pöörane rännak Euroopas, Septimus Heap’i Rännak ja Usu endasse, Crystal. Minu raamatud neist ükski pole, aga ega need ilma minupoolse juhatuseta ka vist siit liikuma ei hakka. Minu lemmik oli hoopis Naomi Novak – Välja juuritud. Soovitan soojalt.

Väike Piiga on nohune-köhane ja selle puhul on ta paari tuppa mõned onnid ehitanud tekkidest ja kardinatest. Mina olen see, kes peab asendama puuduvat venda, aga ma ei mängi ju üldse nii nagu lapsed. Kui Noorem Vend kodus oli, ehitati iga õhtu mingeid duplomasinaid ja ehitisi, aga kui venda pole, käib mingi pehmete loomakeste kirev etendus – kes kus magab, kes kus seljakotis või korvis kuhugi kaasaminekut ootab ja keda ootab tohutu kogus sööki nukunõudes. Need tammetõrud on tegelikult üsna kauamängivad, kui neid enam haamriga ei koksita.

Mina olen mõelnud, et peaks kunagi kingitusi ka varuma, aga natuke olen tellinud ja pole veel kätte saanud ja ülejäänud asju olen tasapisi kuhugi peitu pannud, nii et paistab, et tuleb kiirelt nimekirju koostama hakata, et asjad ära ei kaoks – hästipeidetud asjad võivad vahel 3 aastat valel ajal peidukohast “välja sulada” ja siis uuesti ära kaduda. Tegelikult on küll ainult mõned ehted ja üks legokomplekt niimoodi oma õiget aastat oodanud, ülejäänu olen ikka õigel ajal üles leidnud.

Noorem Vend igavleb haiglas. Kui oled päevade kaupa võõras keskkonnas, kaasas posu puslesid ja mõned autod ja raamatud ja ainult üks lego, mida üle 5 korra ei jaksa lahti võtta ja kokku tagasi panna – ja siis on mõni päev ainult ÜKS võimlemine terve päeva jooksul, ülejäänud aeg tee ise midagi oma palatis või jaluta vaatama, kas süüa juba saab – hakkab igav küll. Me vahepeal skaibime ka, aga kuna nad pole oma palatis üksi, siis ei tahaks palatikaaslast ka häirida. Samas peaksin järgmine nädal mina seal koos temaga ülejäänud nädala veetma, seega saan vähemalt värskemaid mänguasju kaasa võtta.

Pühapäeval, kui sinna sõitsime, olin üle pika aja teist korda elus Haapsalus. Esimest korda käisin seal vist umbes 15 aasta tagasi, kui seal üks LARP (live action role play) toimus linnuses. Päris äge mäng oli, kuigi läksin sinna Tartust häälega ja ööbisin kursaõe ema juures Viimsis ja lumetorm oli minnes. Haapsalu linnast ei mäletanud ma tookord suurt midagi, nii et nüüd, ainult korraks läbi linna sõites olin vaimustunud. Nii ilus linn! Tahaks kindlasti kunagi suvepoole ka sinna sattuda, sest kui nüüd järgmine nädal õhtul pimedas sinna kohale jõuan, ei jõua jälle midagi vaadata, sest Mees peaks kohe minu saabumise järel sama autoga jälle tagasi sõitma ja ülejäänud lapsed ootavad kodus, sest ega see 4 tundi sõitu pole naljaasi. Vähemalt minu jaoks.

palatiaknast

Aga palatiaknast on väga ilus vaade, nagu ma juba seal käies veendusin. Ja kui on ilma, saab ka lapsega jalutamas käia, kui laps terve on – paraku on Noorem Vend praegu köhas olnud seal kohapeal ka ja sellepärast ei ole saanud ka ujuma. Nii et ma ei tea, kas pääseme Haapsallu jalutama, aga hoian pöialt. Suveni on ju nii pikk maa!

Koolis oli tõsine novembrilõpp. Lapsed väsivad novembriks üsna ära – vaheajast on juba mõni nädal möödas ja detsember koos jõulutulede ja mölluga pole veel saabunud. Ühel selle nädala hommikul koolis küsisin, kes teist välja puhanud on? Vähem kui kolmandik klassi tõstis käe. Kes veel magada tahaks, neid olid kõik kohad täis. Ja kui nad siis paari tunni jooksul üles ärkavad, on nad päeva lõpuks jälle väsinud. Kõik tahaks juba detsembri keskpaika, sest siis paistab juba detsembrilõpp ka.

Vähemalt on nüüd lumi maas! Saab kelgutama minna. Kui teha kelgutamisteemaline kiirkoristus kõigi kodusolijatega – mina + Väike Piiga + vanem vend, saab äkki pärast kordasamist kelgutama minna! Meil on suur õnn ühe lähedalasuva kelgumäe igatalvised külalised olla ja kraatrisse kelgutada. Väiksemad saavad kraatri külgedelt alla kelgutada, suuremad ja julgemad kraatrisse sisse ka. Ja alati saab ka kiirelt koju tagasi jalutada – või siis kodust teisele poole kooli mäe poole jalutada. Ikkagi päris talv ja mitte liiga külm!

Head kelgutamist-uisutamist-suusatamist teile ka. 🙂