25 ekraanivaba tegevust lapsele

Panen siia kirja ideed, millega aega sisustada haiguse, paranemise või miks mitte ka reisi ajal 4-7 aastasel lapsel, kellele ei saa läbi lugemiseks kätte anda raamatukuhja. Tegin selle nimekirja oma lapse operatsioonijärgse taastumise ja kipsis olemise nädalate jaoks (võib-olla selle aasta lõpus), aga tõenäoliselt saab seda kasutada ka muude hetkede jaoks.

Olen näinud ka nädalaplaane, kus sarnaselt menüüplaanile on lapsevanem rahulike õhtute nimel välja töötanud plaani, mis tegevusi peale lasteaeda tehakse. Võib teha nii, et esmaspäeviti legod, teisipäeviti kriitidega joonistamine jne, aga võib ka eri lastele erinevad tegevused jooksvalt välja valida – vanem võtab ette nimekirja tegevustega ja hakkab seda ette lugema, lapsed saavad siis igaüks otsustada, mida just nemad täna mängida tahaksid. Võivad otsustada ka koos mängida (mõlema nõusolekul).  Järgmisel päeval saab samast nimekirjast uued tegevused valida. Lapsevanema valik, kas ta tõmbab valitud tegevused selleks nädalaks maha või saab järgmisel päeval valitud tegevust edasi teha.

 

1. Legod – duplod või väiksemad, kuidas lapsele parajasti sobib – selle jaoks on hea, kui on alles hoitud ka “õpetused”, mille järgi meisterdada, muidu on tüütu neid internetist lego lehelt välja printida õpetuse koodi järgi. Oleme kasutanud ka reisil (autosõidul), kui keskmise suurusega kindlalt suletavasse plastkarpi saab panna ehitusõpetuse ja jupid ja laps saab iseseisvalt seal karbi sees ehitada – nii ei kao jupid ära. Mida väiksem karp, seda raskem leida õiget juppi.
2. Pusled – olgu siis raamidega plaadipusled, ümmargused 3D-pusled või harilikud 15, 52, 200 või muude tükisuurustega pusled vastavalt lapse vanusele. Tihti kipuvad kodused pusled pähe kuluma, seega on hea läbi rääkida sugulaste või tuttavatega, kellel on mõni aasta vanemaid lapsi – äkki on neil kasutuseta seisvaid puslesid?

   

   19 tükiga äge, aga keeruline pusle – kõikidel on samad tiivapaarid peal!! Saime sõpradelt laenuks.

   Kõigil kindlasti pole, sest osa lapsi pole lihtsalt pusledest huvitatud, sama moodi nagu täiskasvanud – osad naudivad 1000-tükiliste puslede kokkupanekut, aga osadel pole selleks ei aega ega tahtmist. Laste puhul tuleb veel arvestada sellega, et väiksematel tuleb uute puslede panemisel abiks olla – õpetada, kuidas sorteerida välja serva- ja nurgatükid, kuidas sorteerida värvi järgi, kuidas saab üht ja sama pusletükki keerata nii, et see sobiks – nupupuslede sobivasse auku panek on ikka teistmoodi kui hilisem tükkide omavahel kokkuklapitamine. Kui ei vanemad õed-vennad ega lapsevanemad ise pole lapsega koos puslede panemiseks aega võtnud, on mõistetav, et sellisel juhul ei oska laps ise “käsu peale” tükke kokku panna, sest suure pildi mõistmine ühe tüki järgi ei ole kogu aeg olemas olev oskus! Hoiustamine – kaval on tükke hoida soonega kilekotis, kehtib nii raamiga puslede kui karbiga puslede kohta. Tangram-pusled (mis meenutavad karbis olevaid erineva kujuga tükke) käivad ka siia alla. Vippa teeb Eestis neid tangrameid ja allpool pildil oleva-taolisi saab ka Alist. Meil kogemus puudub, kuigi paistab põnev.

3. Raamatute ette lugemine – väiksematele koos piltide kirjeldamisega; vanemaga vaheldumisi veerimine suurematel. Igasugu otsimisraamatud ka.
4. Liikuv aabits – saab õppida tähti ja saab ka kahetähelisi sõnu kokku panna, hiljem kolmetähelisi jne. Sõltub vanusest. Mida väiksem laps, seda suuremad peaksid tähed olema. Meil tegi Vanim Laps ükskord ühed umbes postkaardi suurused papist lehed, mille peale kleepis liivapaberist välja lõigatud tähed. See suurus oli päris hea. Kõiki tähti peale vaja teha, ainult lihtsamad esialgu. Kui algul huvi pole, saab neid näiteks autos kaasas kanda ja pikema sõidu ajal välja võtta, et laps saaks näpuga järge ajada mööda tähte ja hääli teha. Liikuvaid aabitsaid saab tihti 1.klassi lõpetanud laste vanematelt.
5. Joonistamine, värvimine. Erinevate vahenditega – kriidid, pliiatsid, vildikad, guaššid, vesivärvid jne. Värviraamatute värvimise armastamine võib viia ka selleni, et laps ise joonistada ei tahagi, kuna ei tule nii hästi välja kui raamatus, nii et aegajalt tuleks ikka ise ka joonistada, et laps ei jääks ainult värviraamatutele lootma.
6. Plastiliin ja savi? Peab olema kannatlik lapsevanem ja ise juures passima, sest mida väiksem laps, seda kavalamaid võtteid ta kasutab plastiliini uute kasutusalade leiutamiseks ja vaiba tugevdamiseks. Mina plastiliini kardan, kuna meil on “tark plastiliin mitte nii targa lapse käes” imelikke kogemusi. Savi ma ei karda, see on ilusti oma pakis püsinud ilma olulisi pahandusi tekitamata vähemalt 6 aastat. Ma lihtsalt ei tea, kus see on, aga õnneks lapsed ka ei tea.
7. Lauamängud, kaardimängud. Igasugused täringutega või nuppudega asjad ei pruugi väiksematele sobida, ka kannatlikkus on lapseti erinev. Lisaks see mängulusti ja kaotuskibeluse teema. Osasid mänge ei saagi kahekesi mängida, on vaja rohkem osavõtjaid. Kaardimängude all pean silmas UNO, Saboteur jt selliseid mänge, mitte potiknoid ja linnade põletamist. Jälle koht, kus võib uurida naabreid, tuttavaid, sugulasi, kas kellelgi on lauamänge üle jäänud ja kas saab laenata või sobiva summa korral ära osta. Raamatukogud laenutavad neid ka! Meie oleme küll raamatukogust laenutamisega omad vitsad kätte saanud, sest kummastki lauamängust kadus üks jubin või kaart ära ja välja ei tulnudki, pidin raamatukogule kaks uut lauamängu ostma. Lauamänguõhtud raamatukogudes ja Brain games poodides on suurematele lastele head, koju aheldatud lapsele kahjuks ligipääsmatud. Mänge leiab ka eri linnade taaskasutuslistidest ja osta.ee/soov.ee/laat.perekool.ee/buduaar-sarnastest keskkondadest, aga seal tuleb hoolega uurida, kas mäng on kompaktne või müüakse seepärast, et nupud kadunud.
8. Konstruktorid – alates metallist mutrite/seibide/kruvidega variantidest kuni kõikvõimalike puidust ja plastist variantideni. Tähelepanu, uusi osta ei soovita väga, kuna pole kindel, kas laps nendega päriselt ka mängiks – eriti kui poes müüdav komplekt on väga pisike ja mänguvõimalusi sellega on ainult üks. Või kaks. Aga igasugu puidust kuubikud/klotsid, jenga-blokid on väga head kõiksugu ladumiste harjutamiseks – ei peagi ainult jenga-torni tegema, saab ka kindlusi või amfiteatreid teha. Ükskord ostis mu isa lastele puidust piklike klotside saamiseks mingi puitlippidest uksemati ja lammutas selle ära – ja siis ehitas koos lastega kuude kaupa.
9. Doominod – nendega saab ehitada nagu puidust klotsidega, saab arvutada, saab päris doominot mängida ja pikalikukkumisradasid ehitada, kui saad kusagilt mitu komplekti kokku. Müüakse ka eri värvi doominotükke ühe komplektina, et oleks ilus vaadata, kuidas kukuvad.
10. Memoriinid – paaride võtmise mängud. Üldiselt vist meeldivad väiksematele lastele rohkem ja suurematele tunduvad juba igavamad, aga siis saab kasutada harivaid memoriine – nt. linnuliikide tundma õppimiseks. Neid memoriinikaarte saab ka ise teha või internetist välja printida ja värvida, laste ajakirjade kaantelt lõigata… Tegelikult ma kahtlustan, et peaaegu igas peres on neid vähemalt üks pakk kindlasti olemas. Aga keegi ei mängi, kui pole “hooaeg”.
11. Magnetid – võib ka konstruktorite alla liigitada, kuigi nendega saab miljon muud asja ka teha – kuuliradu või metallist asjade otsimist vms. Väikesed kipuvad neid sööma, seega – väikse õe-venna läheduses tuleb olla ettenägelik ja väiksele midagi muud ülipõnevat kätte anda. Mitu komplekti magneteid on ikka mitu komplekti magneteid – minu meelest sõltumata laste vanusest on kõik nõus nendega mängima. Meil väga aktuaalne, sest kui satun kuhugi taaskasutuspoodi, kontrollin alati, ega magneteid ei pakuta. Ka kolm pakki erinevaid magneteid ei tundu üldse palju, kui mängijaid on mitu. 🙂
12. Nööbid – saab kasutada sorteerimiseks, kui on üks lahtritega karp või mõned nukutassid. Saab tema niidi otsa ajamist – eeldusel, et nööbid on kõrgema servaga karbikaane sees või kandikul, et kohe maha ei kuku, kui nõelaga kohtumise peale käest pudeneb. Meil on ühed suuremad (1,5cm) puidust värvilised nööbid, erinevate lillede ja liblikate kujulised – ostsin kunagi mitusada tükki (Alist) ja kinkisin 75% neist ära koos nõela-niidi komplektiga, aga meie omad on ikka kasutusel ja koguvad muid värvilisi ja värvitud nööpe juurde. Nii poisid kui tüdrukud on väga keskendunud, kui 30-cm-se nööbiussi valmis saavad.
13. Male ja kabe. Peab olema keegi, kes teab reegleid. Kabet on lihtsam mängida ja kõige lihtsam on veel Nips – ehk siis näpuga nipsu andes tuleb vastase kabenupud laualt minema lüüa. Kui hakkate koju malet või kabet hankima, siis kõige kehvemad on need 1cm-se või väiksema läbimõõduga nupud – kipuvad kiirelt kaduma. Ilmselt saaks 10+ vanuses lapsed imetillukeste malenditega ka hakkama, aga no neist me praegu ei räägi. Taskukabe, reisimale – veendu nuppude suuruses! Vanaisad on tavaliselt nõus sellist mängu mängima, suures lahkuses võivad nad ka mõned oma lipud või muud elutähtsad kiirestiliikuvad malendid oma mängupoolelt eemaldada, et lapsel oleks veidi edumaad. Peaaegu alati tekib võitja ja kaotaja, seega püsib kaotusega leppimise küsimus ja kuidas seda serveerida – kas laps peaks alati võitma või elus tuleb ka kaotama õppida-lähenemine?
14. Trips-traps-trull ja Gomoku, mis on eesti keeles siis Viis Ritta. Gomokut saab mängida Vint.ee lehel nagu kabet ja malet, aga saab mängida ka kodus ruudulise paberi ja kahte värvi pliiatsi/vildika/pastakaga nagu trips-traps-trulligi. Võib ka sama värvi pastakaga, kuid eri kujunditega.  Vanemate lastega lisandub laevade pommitamine, aga 6-aastastele on see võib-olla liiga vara. Kõigi nende mängude kohta on ilmselt ka elektroonilised variandid telefonis, aga kuna mul siin ekraanidevaba postitus, siis see selleks.
15. Veel käsitööd – heegeldamine või näpunöör/kassikangas, jämedast lõngast patside punumine. Pigem 6a kui 4a lapsele?
16. Sudokud – nõuavad natuke teistsugust lähenemist kui gomoku ja male/kabe, aga laste puhul tuleks leida selliseid, kus numbrite asemel on näiteks kujundid, värvid, puuviljad, lilled vms. Mida vähem ruute kokku on, seda parem algajale. Internetist saab otsida ja välja printida, aga on ka selliseid taskuformaadis kogumikke, milles on numbritele lisaks muud kujundid. Meil kodus on mingist ajast, aga ma ei ole praegu poodides pakutavaga kursis. Tean, et on taskuformaadis õhukesed sudokuvihikud suurematele lastele, aga viimasel ajal tõesti pole otsinud.
17. Arvutamine. Nii nagu on lugemise õppimise lauamäng, on olemas ka arvutama õppimise lauamäng, meenutab natuke puslede panemist ka. Arvutusülesandeid saab teha ka peast – autoga sõites näiteks lasta lugeda numbreid “üles ja alla” – kolme-neljaaastased õpivad lugema ühest viieni, aga raskem on neil lugeda viiest kolmeni. Viieaastane loeb kahekümneni, aga kahekümnest kümneni võib olla keerulisem – samas on see lahutama õppimise nö. alus. Saab anda ka lihtsamaid liitmistehteid ja lahutamisi – algul 2+1 ja hiljem 19+1 stiilis. Lapse kiitmine ja lapsega koos rõõmustamine teeb arvutamisest – nagu ka kõikidest muudest siin loetletud tegevustest – tõeliselt nauditava tegevuse lapsele. Mitte mingit matemaatikahirmu tekitada!
18. Nuputusülesanded. Nuputusraamatuid koolieelikutele – labürintide, suurem/väiksem, hulgaülesannete, joonista terve lehekülg samasuguseid siksak-jooni täis jms võib kasutada vaid siis, kui lapsele meeldib. Kindlasti ei tohi meelt heita, kui joon eksib rajalt kõrvale, selle asemel võib joonistatud lainete vahed erinevat värvi värvida või muul moel loominguliselt läheneda. Koolis jõuab neid teha küll ja küll ja pole vaja tekitada üleküllastumist. Kleepsuraamatud käivad ka siia alla – mõnele meeldivad, aga reeglina kleebitakse ruttu ära (või vehivad vanemad lapsed ilusamad kleepsud sisse) ja peale seda jääb raamat kasutuna riiulile.
19. Sorteerimine – lihtsam variant, kui annad lapsele mõne ohutu sahtli kätte, kas siis lauasahtli või mõne pudikarbi – ilma kööginugateta. 🙂 Tegevust tükiks ajaks. Või kogud vaikselt elamisest kõik väiksed pudinad mõnda purki/karpi kokku ja ühel päeval võtad välja ja lased aardekarbi nelja erinevasse karpi-topsi ümber sorteerida, laps ise valib, mille alusel ta grupeerib. Olen kasutanud juba pooleteistaastase lapse puhul, kui harva kätte anda, on alati sama põnev.

    

    Tegevuskotikete pilt MySmallPotatoes lehelt.

    Võib ka mitu “busy bag”-i olla erinevateks hetkedeks, võib ka lihtsalt pruuni paberkoti sisse panna 6 asja ja anda alla-aastasele kokku (sel juhul tuleb ikka suulage kontrollida, et maitsvat paberit sinna liiga palju ei koguneks).

20. Kuulatavad asjad – kui kodus on lastelaulude või muinasjuttudega plaate – (Eesti muinasjutte või Onu Remuse mp3-d, mis võrgus vabalt saada on), miks mitte neid ka näiteks joonistamisele taustaks panna? Klassikaline muusika sobib joonistamiseks veel eriti hästi – Vivaldi Aastaaegade järgi joonistatakse kindlasti koolis muusikatunnis, aga need on kõik nii ilusad, et saab kodus ka väiksematele lastele mängima panna ja uurida, mis tunne tekib seda kuulates?
21. Albumite lehitsemine/koostamine. Nii tore tegevus, kui oskad midagi pildile juurde rääkida, olgu siis fotoalbum või vana margialbum. Võib ka võtta hoopis aega ja koos lapsega selle aasta jooksul tehtud pildifailidest fotode tellimise raske valik ette võtta. Veel üks võimalus on võtta valge või mõni muu õhuke vihik või vana märkmik ja koos lapsega kusagilt reklaamlehtedelt mõned lemmikasjad välja lõigata ja sinna kleepida – mõni teeb masinate kollektsiooni alates muruniidukite, mootorrataste ja traktoritega, mõni kleebib loomapilte ja joonistab lilli lisaks, mõni teeb poenimekirja piltides. 🙂
22. Lõikumine ja kleepimine – käärid kätte ja tee lumehelbeid, värvilistest paberitest kujundeid, lõika välja ja kaunista mängupiparkooke – mida iganes! Tee mosaiiki, jõulukaarte, sünnipäevakaarte, seinapilte voodi kohale, vanavanematele… Mis veel? Vetsupaberirullist kinkepakid, nahkhiired või pisiloomakeste lillekaunistustega liumägi?
23. Kutsu keegi külla. Kui kutsuda appi täiskasvanu, kes lapsega tegeleb või temalt uudiseid kuulab, saab lapsega kogu aeg koos olnud lapsevanem ka puhata. Kui tegu pole nakkushaigusest tingitud kojujäämisega, võid kutsuda külla ka lapse sõbrad või kasvõi kogu lasteaiarühma, kui neid on kuhugi panna ega pea kaugelt tulema. Hea oleks muidugi sõpradega mängimiseks ka midagi välja mõelda, mitte nii, et sõbrad istuvad 5 minutit voodi juures ja lähevad siis teise tuppa küllakutsuja mänguasjadega mängima.
24. Veemängud – nagu aastastele lastele, meeldib ka suurematele iga kell veega mängida. Võib panna lauale froteerätiku, veega kannu ja 3 klaasi – ja paluda valada kõigisse sama palju vett. Vee asemel võib ilmselt kasutada ka makarone või kruupe, aga tuleb jälle jälgida, et mingeid väiksemaid lapsi maitsma ei kutsuta ja kindlasti ka kokku leppida, kes pärast ära koristab, kuivatab, pühib. Kui toidukraam püsib laua peal, saab seda hiljem ka söögitegemisel kasutada.
25. Nii – tavamänguasjad ka, nukunõud/nukuriided/mänguautod/loomakesed/raudteed/playmobilid jms ka muidugi, kellel mida kodus on, aga no nendega mängitakse igapäevaselt ja kuut nädalat järjest nendega ei sisusta.

Kui midagi juurde vahetada – sõpradelt-sugulastelt, siis parim variant on, kui mõtled kohe hoiustamise ka läbi, et kõiki asju korraga laiali ei tõmmataks ja kõige olulisem – et ise ikka sisse elama mahuksid, mitte asjad kodu üle ei võtaks. Seega kui keegi laenutab sulle asju, nii et saad pärast tagasi anda, või siis midagi oma suuremate laste asjadest seniks neile vahetusse anda – see on väga hea variant, sest siis tekib riiulile ruumi, kuhu sissetulnud asjad panna.

Hea oleks tagasinõutavate ja välja laenutatavate asjade kohta teha ka pildid – Sõbrannalt saadud 4 puslet on sellised (pilt), välja laenutatud raamatud koos laenaja näoga (pilt), siis on teada, kellele mis ja millal. Mina panen märkmiku tagakaanele tavaliselt kuupäeva ka kirja, millel kellelegi mis raamatu laenutasin – kui kolme-nelja kuu jooksul tagasi ei tooda, saan 6 kuu pärast küsida, kas loed veel või saame kokku? Sama lugu nende sisselaenutatud puslede ja lauamängudega – kuidas ma muidu tean, kellele mida tagastada, kui puslede arv kerkib juhuslikult näiteks 23ni? Raamatukogu küll teatab, kui laenutuse aeg puslele hakkab otsa saama, aga meil endil teatamine nii lihtsalt ei käi, kui ese silma alt ära ja otseselt vaja ka ei lähe. Kui üldse tagasi ei küsi, vaid ootad viisakalt, võib äkki selguda, et inimene on vahepeal korra kolinud ja ta ei mäleta, kuhu su asjad said. Kahju.

Üksikutele äraeksinud mängunuppudele ja pusletükkidele on hea eraldi karp või soonega kott võtta, aga seda vaid sel juhul, kui sa ei tea, KUST see pärit on. Alati on lihtsam pusletükk kohe omataoliste juurde panna kui loota, et lapsel tuleb  hiljem meelde seda kadunud tegelaste topsist/kilekotist otsima hakata. Pealegi on see kilekott ju riiulil kuhugi kõrgemale ära pandud, eks?

Osa siin loetletud tegevustest nõuab vanemate kohalolekut, teistega saab laps ka iseseisvalt aega veedetud, kõik sõltub lapse iseloomust, vanusest, harjumustest. Kannatlikkust peab ka õppima!

Üks ema, kellel oli kombeks lapsi iseseisvalt mängima õpetada selleks ettenähtud kohas – näiteks suur saunalina põrandal oli ühe lapse ja tema duplode/konstruktori territoorium – harjutas lapse tund aega omaette mängima nii, et algul aitas tal 5 minutit seal püsida, siis 10 minutit, siis edaspidi hakkas iga 5 või kümne minuti eest lapsele preemiat andma. Näiteks 6 tillukest kommi või õunalõiku iga 10 minuti järel, kokku tund aega omaette mängu 6 kommilise kuluga. Lapsed pole selles vanuses veel nii küpsed, et tund aega ära oodata 6 kommi kättesaamiseks! Pärast polnud komme vaja, laps sai keskendumise selgeks. No 9 lapsega, kes kõik kodus/koduõppel on, see on üsna mõeldav variant, et suuremad saaks samal ajal koolitööd teha, kui pole saja toaga kodu. Aga omaette mängimine vaiba või põranda või voodi peal ei ole ju tegelikult midagi imelikku, kõik me oleme lapsena oma asju niimoodi oma väljamõeldud kohas ajanud. Üle vaiba ei tohi astuda, kukud merre! Mäletad? 🙂  Territooriumil püsimine vähendab ka laste omavahelist tüli – kui väiksem läheks muidu suuremalt mänguasju hiivama või raamatulehti sodima.

Leidsin oma varasemate postituste seast ühe postituse 4-aastasele mõeldud tegevustega ka, eelmise aasta detsembrist ja seetõttu natuke jõuluteemalisem, et saab mänguautodele jõulupidu korraldada jms -link  SIIN.

Aga kõik ülejäänud head mõtted – laske aga tulla!

Mänguasjade migratsioon

Meile on saabunud uus laadung täppe. Tuntud ka tuulerõugetena. Aga vähemalt on 1.septembril haigestunu just terveks saanud ja nüüd siis Väikese Piiga kord. Vähemalt peaks siis kahe nädala pärast kõigil põetud olema, hurraaa! Kahjuks on Piiga natuke metsik loomake ja rohtu panna ei lase. Selles pole midagi imestama panevat, ta ei lase ka muul juhul rohtu panna, küll aga on ta nõus mind külma veega niisutatud vatipadjakestega tupsutama. Ma kohe hüppasin ehmatusest, aga mis teha, inimene harjub kõigega.

Vähemalt salvik pääses vatitupsudest. Küll ma imestasin, kellest jutt käib, aga uulelõugat‘ega loomake on tegelikult punkarisoenguga ükssarvik. See ‘salvik’ saabus meile ühe teise ema salasepitsusena, kui me neil külas käisime ja ära minema hakkasime ning ta kohaliku loomakese meile kaasa poetas, et me seda kunagi tagasi ei tooks. Nii et tema teismeikka jõudnud tütred ei näeks, poegadest rääkimata. Küllap ta ei jaksanud rohkem ise seda elukat põrandalt koristada.

Hoopis üks teine ükssarvik kui see meie kodune, aga käsitsi tehtud ja 7,5cm pikkune! Uskumatu töö! Valmistamise õpetuse leiab siit !!

Olen minagi nii autosid edasi sokutanud. Mitte neid lemmikautosid, mis iga päev põrandale kildudeks kukuvad, vaid neid ohutumaid, mis alati ühes tükis on ja sellepärast kellelegi enam huvi ei paku. Nooremas eas on aga kompaktsed masinad minev kaup, seega saab neid alati noortele huvilistele kaasa panna. Mänguasjade migratsioon.

Mees jõudis konverentsilt tagasi, lendude hilinemiste ja edasilükkamiste kiuste. Mina jõudsin käia ühel lastevanemate koosolekul, aga järgmisel nädalal on neid veel 4, neist vaid kaks samal päeval ja kellaajal. Ootan neid huviga, sest jälle hakkab teema “mis me jõulupakkidesse paneme” ja siis saab erinevaid inimtüüpe jälgida. Olen ära näinud Kommid-peavad-olema-grupi, Teeme midagi looduslikku või käsitööd-grupi, Raamatuid-võib-alati-kinkida ja Raamatud-meil-juba-on, no way!-grupid, siis on kindlasti liikvel Lepime Midagi Kokku, aga mina kingin ikkagi elektrikitarri-emad. Lisaks Kalevi ja Läti kommitootjate bukletid, mille abil saab vaielda tunde, mida, kas ja kui palju võtta, keegi nõuab kommide vahetamist üheainsa glasuuritud piparkoogi vastu… ja lõpuks ei otsustata midagi ära. Või no otsustatakse ära, aga detsembris kirjutab Kalev vastu, et ups, meile meeldis teie tellimus ja see, et raha sai makstud, aga midagi läks nässu ja meil pole enam komme.  Ja seda kõike päiksepaistelise vananaistesuve taustal…

Ah jaaa, kaks koolituspäeva oli mul ka just, sain käia tööstuses. Väga huvitav oli ühes tööstuses, mis meie oma kodulinnas juba aastakümneid möllab ja kurke purki paneb. Õpilasi nad sinna küll ei lase, hoiatati meid. Eks meie püüdsime kõik juuksekarvad mütsi alla peita, korjasime kaelast ära ehted… Mul rippuvaid kõrvarõngaid polnud, sest isa ei lubanud mul 8.klassis kõrva auke teha. Igatahes liigitusid need rippuvad kõrvarõngad ka keelatud aineteks.  Mu ketsilukud olid ikkagi salapäraselt rippuvad-lehvivad, sest need olid siniste susside jaoks liiga kõrgel ja kitli jaoks liiga madalal, aga ma südamest loodan, et mu ketsid ei tekitanud mingit salapärast kvaliteedi langust ei hakitaval kapsal ega muudel köögiviljadel. Kõrvitsalaadung, mille üks kasvataja oli neile toonud, oli vist kõige võimsam kõrvitsavaatepilt minu elus üldse. Need olid hiiiiigelkõrvitsad ja nendega oleks saanud vist pool kooliaula põrandat kinni katta. Või kolmveerand aulat, kui maakooolidele mõelda.

Teine põnev värk oli see masin, mis kontrollis, et kas kaaned on pealt lohuga. Üks ei olnud, see visati välja. Selleks ettenähtud kohta siiski, mitte aknast välja.

Teine tööstus oli hoopis teistsugune. Seal polnud muud teha kui juustu süüa. Mina kahjuks olen mõnikord pika taibuga ja viiest alustassil olnud juustust suutsin ära eristada selle, mis oli juba väga siniseks kiskunud ja selle, mis oli lisaks selgelteristatavale sokihaisule juba kollakashalliks tõmbunud. Ülejäänud kolm juustu olid kõik sama värvi, mis sellest, et kitse, lamba ja lehma või midagi selles stiilis. Üks oli hea, teisi võis ka tühja kõhu peale proovida. See-eest tuli paljudel kaaskoolitujatel meelde, kuidas neil reisil olles/reisilt tulles juustud halvaks on läinud. Meenus mullegi, kuidas peale nädalast kojusõitu Prantsusmaalt autokülmik streikima hakkas ja kangekaelselt 28 kraadi hoidis, kuigi auto oli jahtunud 24 kraadini… ja vanemad ei teinud minu jutust väljagi, et see on täitsa hea juust, ma ise ostsin, vaid suunasid mind kindla sõnaga vaarikapõõsaste juurde. Kuna nad lubasid mind mitte koju lasta, kuni ma juuste maa sisse pole kaevanud, olingi sunnitud need avama ja maha matma. Isa tunnistas aastaid hiljem, et oli neid õhtul sügavamale edasi matnud, kuna lehk ei tahtnud niisama ruttu kaduda… Vot siis seda valgehallitusjuustu!

Tänane koolituspäev möödus aga jootekolvi ja päiksepatareide elementidega, mille pidime kamba peale kokku jootma ja pildiraami sisse kleepima, et pärast saaks klaasi peale panna ja sellega telefoni laadida päikese käes. Suutsime jootevedeliku laua peale ümber ajada, nii et korraks tekkis isegi põnev moment, aga kuna keegi laialdasi happekahjustusi ei saanud, lõppes kõik siiski hästi. Päikest polnud, aga teisel katsel, kui tark tütarlaps Balletikoolist muunduri juhtmed ära vahetas, hakkas vähemalt led-lambike meie heaks tööle. Nüüd siis saavad kõik endale ebayst üksikuid tükikesi räniplaadikestest tellida ja traati ja Tööriistamarketist jootekolbe.. Aga paljud neist õpetajatest tegelikult õhinapõhiselt järgmisel korral klassi hüppavad ja hüüavad, et nüüd hakkame telefoni laadima, kes tahab laadija teha ja enda telefoniga katsetada? – seda ma ei tea.

Lihtsam on septembripäikese käes kooli õuepaviljonis istuda ja klassiga arutada, millest neil luud koosnevad, mis vahe on kollasel ja punasel luuüdil ja kuidas ma teismelisena trennis ükskord luuümbrise põletiku sain, kuigi mulle paistis see lihtsalt 2 kuud püsiva hariliku sinikana. Ja miks on oluline, et laste luud sünnituse vastu peaks? Kuidas aru saada, et beebidel on sünnitusjärgne rangluumurd? Kuidas koljuluud sünnituse ajal kenasti nagu kapsalehed üksteise alla võivad nihkuda ja miks ei lubata mõnikord tuharseisus sünnitada, aga mõnikord lubatakse? Miks hakkavad 30.datest eluaastatest inimestel luud hõrenema, aga mõnel juba 10-aastaselt? Ja nii edasi.

Päike paistis tunni lõpuni soojalt ja tuul puhus tasakesi peale, nii et magama ei jäänud keegi. Tööstust ei igatsenud ka vist keegi. Vahel mulle täitsa meeldib koolis! Küllap füüsikaõpetaja joodab ise neid kolbe. 🙂

Ootamatused

September on käes ja aktuski seljataga. Nagu ikka – traditsioonid! Rahvast täis aula, 1.klassi laste emad-isad beebidega, suve jooksul äkitselt pikaks kasvanud põhikooli viimase astme lapsed ja eriti traditsiooniline koht – Viimastesse Ridadesse Ei Kosta!

Koju tulles hakkasime Vanema Pojaga kooke tegema. Trennitüdruk jõudis oma kooli staadioni-aktuselt ka tagasi umbes samaks ajaks, sest me olime pojaga vahepeal ka poest läbi käia jõudnud. Kiire koristamine alaku, sest õhtul peame sünnipäeva!! Just siis, kui olin šokolaadi pliidile sulama pannud, et küpsisetorti üle valada, helistas mu õde.

Kui teed köögis süüa ja on vaja samal ajal telefoni laadida, siis targemad inimesed panevad selle loomulikult kööki laadima, hajameelsemad aga esikusse peegli ette. Nii et kui korraks vaatama jooksed, kes helistab ja end korraks vestlusesse kiskuda lased – Mul on kiire hetk, teeme midagi võidu? Jaaaaa, teeme 20 minutit võidu, mina teen seni Trennitüdruku hommikul tehtud küpsisetordile glasuuri, segan kokku šokolaadikoogi taina ja viskan ahju – Appi, keerake keegi šokolaadil tuli alt ära!!!

Ja köök ongi tumehalli suitsu täis ja šokolaad paistab pealt küll ilus sulapruun, kuid kastruli servadest immitseb tossu… Õnneks käivad meil aknad lahti. Õnneks on meil ahjuplaadil juba valmis küpsetuspaber eelmisest korrast, nii et veel šokolaadi nägu šokolaadi saab sinna peale kallata jahtuma, tuleb vaid hoiduda mustade tükkide kallamisest. See on päris lihtne, sest must sodi hoiab poti põhjast hoolega kinni. Šokolaadiste lärakatega küpsetuspaberi saab jahedamasse ruumi jahtuma viia, aga saaks nüüd köögi, söögitoa ja suure toa ka kuidagi läbipaistvamaks! Suitsuandur ei kõssanudki. Hmm. Ju siis saime ikka õigel ajal jaole või on hiljuti kilgina kilkamise ära õppinud suitsuandur vakka hoopis sellepärast, et patarei sai tühjaks? Mina arvasin, et enam ta ei kiuksu sellepärast, et äkki Mees vahetas patarei?

Kui te nägite, et sinist suitsu ja kõrbekat tuleb, miks te siis ise tuld ära keerata ei taibanud? Ma arvasin, et šokolaad ei lähe kunagi kõrbema, teatas Vanem Poeg hämmastunult. Ma arvasin, et see läheb lihtsalt vedelaks ja ongi vedel. [nagu supp? šokolaadisupp?]

Igatahes – sünnipäevalaps uut küpsetusšokolaadi peeneks hakkima, keev vesi soolaga kõrbenud poti põhja, väike pudrupott vahukoore ja uute šokolaaditükkidega soojenema, glasuur küpsisetordile, 6 muna šokolaadikoogi jaoks segamiskaussi…

Aga 20 minutiga ma seda järgmist kooki küll ahju ei saanud. Õde küpsetas seni muudkui vahvleid ja vahvleid ja vahvleid… ja õhtul sõid lapsed kogu A4-paberikastitäie vahvleid kiiresti ära. Šokolaadikook sai ka aru, et ma olen veidi hajameelne ja kerkis plaaditäieks kuppelmaastikuks. Õnneks õppisime me kohvikutepäevaga seoses tuhksuhkrut koogile raputama, nii et kook paistis endiselt söödav. Ja kõik ju teadsid, et see on šokolaadikook, seega probleemi polnud. Kõik olid kõhu juba spinati-fetajuustu-pirukat täis söönud.

Appi, lapsed on ju lasteaias veel, sellepärast ongi nii rahulik, taipasin ma kolmveerand viie paiku. Lapsed, ma lähen korraks lasteaeda, hõikasin Keskmistele Lastele. Aga ootamatused polnud selleks päevaks veel läbi!

Jõudsin samal ühe tüdruku emaga, nii et õpetaja meid nähes pead segaduses ühelt inimeselt teisele keeras ja teatas, et tal on vaja meile midagi rääkida, aga ta ei tea, kummast alustada. Mõtlesin, et küllap Noorem Poeg siis põrkas peadpidi selle piigaga kokku või midagi – aga Väike Piiga oli mind juba märganud ja tema suunurgad kerkisid kõrvuni, kui ta minuni jooksis. Venna õpetaja aga pühendas mind teemasse “Rühmas on tuulerõuged”. Jaa, olin nõus, laps juba rääkis mulle eile, kui lasteaia seinal seda silti nägin, et neil on magamistoas tuulerõuged, terve sein on täppe täis.

Õpetaja juhtis siiski leebelt tähelepanu minu täpilisele lapsele (kes hommikul veel polnud  vistrikega, aga nüüd meenutas 5-aastase asemel häbelikku teismelist),  mitte lasteaia magamistoa seinale. Hmmm. Just selline asi, mida 30 minutit enne sünnipäeva teatada, eks? Ei ole ikka igav see elu! 😉

Jalutasime lastega koju. Teel olles helistasin õele, venna perele ei jõudnudki helistada, sest nende lapsed on samas lasteaias ja kui ühes rühmas juba on, ega siis 3 teist rühmagi kauaks ilma ei jää, sest kõigil ju õed-vennad eri rühmades laiali. Igatahes oli veel pisut minuteid sünnipäevani, jõudsime peaaegu valmis. Sugulaskülalisi puudus tuulerõugeohu tõttu vaid kaks, tuulerõugeline ise oli heas tujus, nagu haiguse alguses ikka, kui sügelemine veel silmanägemist ei võta.

Seevastu on need aktuse-päeva sünnipäevad selles mõttes kehvad, et enne pidu tehakse ettevalmistusi, peale pidu tehakse korrastustöid ja siis on vaja järgmisel päeval kooli ka minna! Trennitüdruk sai kevadel õpikuid kooli viies oma selle aasta õpikud juba kätte, augusti viimasel nädalal sai ta ka töövihikud kätte ja oli sel moel kooliks suhteliselt valmis, õpikud paberis, töövihikud kiledes. Ka tema tunniplaan oli nädal enne kooli algust kooli lehel üleval. Peaaegu et lihtne!

Sünnipäevalaps polnud veel õpikuid saanud, tema koolis jagab neid selles põhikooli astmes iga õpetaja ise. Seega polnud muret ümbrispaberitega, küll aga selgus tunniplaan üsna jooksvalt koos 1.septembriga ja koolivihikute nõuded iga ainega olid kooli lehel olemas. Nii me siis peale nõude kuivatamist otsisime valmis mõned noodi-/valged/inglise keele- ja 20-joonelised vihikud ning päeviku, kuhu polnud tunniplaani kirjutatud, aga kooli lehelt sellest ka päris hästi aru saada polnud, millal on mis rühmal kehaline või informaatika.

Ja pinalit ei olnudki.

Uus koolikott oli eelmisest sügisest alates kõrgel kapis passinud, selle leidsin üles. Aga mida kusagil ei paistnud, oli sinine pinal. Ma  t e a n, et nägin seda suvel mingites kohtades ja ära pole kindlasti visatud, aga no ikkagi 5. klass ja millegipärast kipun ma vahel eeldama, et mina ei pea kõiki asju meeles pidama, lapsed võiks ka oma asju kindlas kohas hoida.

Õnneks oli meil valmis varutud tintenpenne ja harilikke, nii et kooli sai ikka minna. Pinal tuli kokaraamatute alt riiulist reede lõuna ajal välja.

Koolipäev läks reedel ka hästi, sest 5.klassil hakkas ju ajalugu! Ja informaatika!!  Unustasin ainult sünnipäeva komme jagada, meenus Vanemale Pojale õhtul kodus. See bussiraha, mis me hommikul kotti panime, seda polnud sel ajal seal taskus, kui ma bussijuhile maksma pidin, aga pärast koolis leidsin, et see ikkagi oli seal väikses taskus olemas.

????? Kuidas sa siis kooli said ?????

Üks tädi maksis mu eest, seesama, kes ükskord kevadel, kui mul bussikaart kadunud oli. Viin talle järgmisel nädalal raha tagasi.

Oeh. Maakoolis käimise eripärad hajameelsel Aspi-joontega lapsel, mis muud.

Trennitüdruku klassis oli 2 uut tüdrukut! Minul endal polnud reedel üldse tunde, ainult 2 täpilist lapsukest samast lasteaiarühmast kodus. Nii hea, kui sõber on sama täpiline ja saab sõbra külla kutsuda! Salajase planeerimisega õnnestus Väike Piiga siiski lasteaeda saada, kuna tema õpetaja lubas, et ta praegu veel teistele lastele täppide ohtu ei kujuta. Aga 20.septembril tulevad need täpid kindlasti, lubas lasteaia õpetaja. No parem ikka praegu kui jõulupidude ajal… vist.

Mis saab Vanema Venna sõprade sünnipäevast, seda me veel ei tea. Täna sügeleb vaene Noorem Poeg küll üleni, määri või ära määri… Puslede panemine natuke aitab. Selle ussipusle pani Vanem Vend kokku, et Nooremale Vennale piraadipusle panekul seltsiks olla.

Leia pildilt kokkupandud piraadipusle. 🙂

Haiguste peletuseks

Lugesin ühte väga asjalikku postitust haigeks jäämise teemal ja mõtisklesin selle üle.

Üks ema oli välja toonud, kuidas laste haiguse korral see periood kergemini üle elada, mida teha, kui ema ise ka pikali on ja kuidas pärast uuesti rööpasse saada. Väga asjalik!

Lühikokkuvõtte mõned punktid:

*  kui mõned on haigestumas/haiged, siis suurenda C-vitamiini annust. Seda olen isegi teinud, isegi kangemaid C-vitamiine hankinud löökdoosi andmiseks. Lastele olen haiguse alguses ka Acerola vitamiine söötnud, aga üldiselt aitavad sarnaselt ka mustasõstramoos kuuma vee ja meega, astelpaju või muud külmkapimarjad jms. Pärnaõieteed meega või ilma vastavalt soovile ka. Apteegi-gripitee asemel olengi rohkem pärnaõie- ja nõmmliivateeusku.

** söögiks varus ta igasugu lihtsalt söödavaid asju – soolaseid (aga mitte väga pudenevaid) soodaga küpsetatud küpsiseid, pähkleid, hakitud juurvilju-puuvilju. Nii saavad väiksed lapsed ka süüa neile sobiva koguse ja ema ei pea (nt.ise haigena) kõvasti vaaritama, kuna kõhugripi puhul nagunii suurt ei sööda, palavikuga ilmselt ka sooja sööki eriti ei lähe. Suhkrut võiks ka võimalikult vähe olla, aga seda ilmselt teab enamus emasid niigi.

*** Huvitav oli minu jaoks, et nad igapäevaselt D-vitamiini sisse võtsid, täiskasvanud rohkem, lapsed vähem (ilmselt lähtudes kaalust ja vanusest). Meil ju räägitakse pidevalt, kuidas D-vitamiini on eestlastel peaaegu et negatiivne kogus ja kui kõvasti tuleb seda juurde süüa, kui päikest pole. No ülesöömisest räägitakse vähem, aga üldiselt on vist rasvlahustuvate vitamiinidega ka omad ohud. Siiski – paljud meist iga päev vähemalt 15-30 minutit õues viibivad?

**** Aurutaja/inhalaator on paljudel olemas, seal blogis soovitati eukalüptiõli ka lisada, kui eriti karm hingamisteede häda on. Mulle muidu eukalüpt, sidrun ja sidrunhein õlidena täitsa meeldivad, aga mina neid küll terve pere õhuruumi lisada ei julge. Ühest küljest – väiksed lapsed ei pruugi neid lõhnu taluda. Teiseks olen lugenud erinevaid arvamusi õlide puhtuse ja koostise teemal ja neil on säilivusaeg ja kõik see kokku hirmutab mind, et kas teen ka õige valiku? Kas see kajastub märgatavalt ka hinnaklassis? Minu lahenduseks oleks ilmselt ainult vannitoas ja aroomilambis, näiteks vanniskäigu ajaks või hea valgusega vannitoa korral võiksin seal ka raamatut lugemas käia, et väike ruum turgutava euka-lõhnaga mõjuks. Paraku on meie VANNItuba ehitusjärgus ja teises vannitoas ei ole lihtsalt vanni. Dušinurgas saaks küll istuda, aga õnneks on meil mugavamaidki kohti. Kuna meil osa ruume on avatud süsteemina – koridorist saab ilma ukseta otse suurde tuppa, sealt söögituppa, sealt kööki, sealt edasi koridori ja sellest algse koridoriga kokku, siis moodustub kokku suurem ruum, kus lõhna ilmumiseks peaks päris kõvasti aurutama. Kuna aga inimesi on meil mitu, siis tundub natuke isekas peale suruda kõigile seda sama lõhna, mis mina tahan. Äkki ma kunagi siiski katsetan, kui KÕIK on nohused korraga? Siis nagunii vahet pole, keegi ei tunne mingit lõhna!? 😀

Kuidas teil kogemused on?

*****Taskurättidega oli tal hea nipp – et kui mõni pabertaskurättide karp tühjaks saab, saab seda kasutada kasutatud paberrättide hoidmiseks, et nohuninade ümbrus oleks puhtam. Meil on tegelikult tavakasutuses riidest taskurätid ja paberite kallale saadan inimesi alles siis, kui neil Paks Kollane saabunud on ehk kui tavarätid otsas on. Jaa, ma olen kuulnud, et Levivad Bakterid jms, aga riidest taskurätid on lihtsalt nii palju normaalsemad mu meelest. Kuna me kasutame neid suhteliselt harva, siis ei teki mingeid arvustusi teemal Jube-mis-kogus-pesupulbrit-kulub-nende-pesuks jms. 🙂 Igaüks kasutagu neid taskurätte, mis talle sobivad. Koolis ja tööl on paberrätikud mugavamad ka, kui on suur nohu, mitte ainult hügieenilisemad…

****mida teha nende lastega, kes pole haiged, et kisa-kära ei ajaks haigeid hulluks? Lahenduseks oli pakutud vaikseid mänge – eks ikka pusled, tekkidest-patjadest onnid, joonistamine kindlasti aitaks, (audio)raamatud, muusika/filmid.  Väiksematele sobiks kindlasti mõni selline äge komplekt tangide, lusikate, vatitupsude, dinosauruste jms-ga nagu siin Miss Mae lehel.

http://missmaesdays.com/thrifty-diy-center-activities/

Aga siis peaks olema mõni abiline ka, kes pärast mängimist asjad kokku korjata aitaks, vältimaks võimalust kuude kaupa võimatutest kohtadest vatipalle/täringuid leida.

*** Veel üks hea mõte oli oksendamisohuga lapsed põrandale mängima panna saunalina või suurema käteräti peale – lihtsam koristada. Mina olen sarnast varianti kõhuviiruste korral laste voodites kasutanud – padja ja lina peal. Virgematele emadele on ilmselt puhas väljakutse, mitu lina sa öösel zombina vahetada jõuad. Ah jaa, võibolla kõik polegi öösel zombid peale 3-4-ärkamist? 🙂

** No ja haiguspäevade lõpetuseks pidas ta vajalikuks märkida, et hea on lapsed tagasi haiguse-eelsesse aega treenida – et enam ei saa suvalisel ajal pähkleid-küpsiseid näksida [kellele siis söögiajad on?], enda järelt tuleb ära koristada ja kodutöid teha ning päev läbi raamatut lugeda-filme vaadata ka enam ei saa.

* pikemalt ja põhjalikumalt saab seda teemat lugeda 9-lapse ema nägemusest siit, Large Families On Purpose blogist.

Seniks aga head immuunsüsteemi teile ja teie lastele, st. rõõmsaid hetki, head und, süles- ja koosolekuid, värvilisi lehti 🙂