Tag Archives: Harjumused

Korraks ajudest ja IQst

Kui sellised ilmad on, et väga külm pole, soovijad saavad lund lükata ja saab teha mõnusaid seest soojendavaid toite, siis on elu minu meelest ikka vägev!

Kadusid jääkolmnurgad akende nurkades ja väikesed mänguautod aknalaual pole ka kokku külmunud. Lund sain lükata tund aega, aga kõik sai lükatud ja 3 kuhja said kelgumägedeks disainitud. Väike Piiga käis küll ühe otsas kelguga – s.t. tema ronis mäele ja kelk oli tal käes, aga mäele ei jõudnud, sest mägi oli ikkagi väikene. Ma ise olen alla kahe meetri pikk ja mäed, mida ma tekitada suudan, on seetõttu kuni meetrised, aga no väikestele kelgutajatele sobivad. Ülejäänud lumekuhjad sobisid kelgutamise asemel sisseastumiseks. No nagu sisseastumiskatsed uuel unikaalsel moel, s.t. pärast pidin labidaga lume uuesti üles tõstma, kui sisse- ja väljaastumised ja “heina tasaseks tallumised” tehtud.

Ahjuroa tegemiseks nappis aega, nii et läksin kiiremat teed pidi ja tegin läätsesuppi. Välja kukub see umbes nagu hernesupp, sarnase maitse ja konsistentsiga. Tegin punastest läätsedest (mis on tegelikult kuivatatult oranži värvi), aga supp tuli kollane ja kõik kodused pidasid seda hernesupiks. Läätsede keetmisaeg on lihtsalt 10+ minutit, selle ajaga jõuab lisaks praadida küüslauku ja sibulat ja mõned punased oad võib ka sisse visata. Karrit ja pipart lisaks soolale ja ongi valmis!

Esmaspäeval oli koolipäev koos lastega, uurisin, kui paljud said vähemalt ühe sellise kingituse, mis neile head meelt tegi. Enamus tõstis käe, ühes klassis oli natuke üle poole neid kingi/kinkide üle rõõmustajaid, teistes klassides rohkem. Mul oli hea meel, sest järelikult inimesed ikkagi oskavad veel hinnata  kingitusi. 🙂

Paar last olid käinud ka autoga kraavis, aga keegi peale minu polnud käinud EMO-s. Hea tulemus.

Meil oli jälle paar koolitust seni, üks oli päris huvitav. Seal räägiti andekusest – koolitaja oli seda meelt, et kirjanduse põhjal on tõesti kõik milleski andekad. Aga mitu annet siis inimesel on? Mis teie pakuksite?

No üks protsent erinevatest andekustest ehk siis sünnipäraselt umbes 30 andekuse tahku on keskmine, kõiki tahke peaks kokku olema umbes 3000. Vau…  Kõik, kes olid mõelnud 3 või 5, olid ikka päris üllatunud! Puha geeniused ju, kui kõigil oma 20-30 andekust? Huvitav, kas siin mängib rolli see, et ei lihvita neid briljantseid oskusi, vaid püütakse kõiges vähemalt keskmisele tasemele jõuda, isegi kui mõnel lapsel lihtsalt pole motoorika nii hästi arenenud, et kauneid pilte joonistaks? Et arendame hambad ristis KÕIKI halbu külgi ka, mine tea, millal neidki vaja läheb? Hea külg on ju niikuinii tugev sul, mis selle lihvimisega ikka vaeva näha? Eriti kui oled viieline – siis ei oska ilmselt midagi eriti hästi? Segane värk.

Siis arutleti veel selle üle, et tänapäeva noored on ikka teistsugused! Ehk siis palk ei mängi nende jaoks enam nii suurt rolli kui eneseteostus – paljusid põnevaid, ägedaid asju on noored inimesed nõus tegema ka vabatahtlikult ja tasuta, mitte ainult raha koguse järgi ei käi töö ja tegevuse valimine. Märgatavalt on kasvanud igasugu vabatahtlike arv, seda olen ma kaasuva nähtusena ise ka avastanud. Ülikooli ajal käisin vabatahtlikuna erinevatel talgutel  ja see oli üsna kitsas ring inimesi, kes sellest asjast kuulnud oli ja seda viljeles. Praegu aga on palju erinevaid organisatsioone, kus saad vabatahtlikuna osaleda nii Eestis kui mujal maailmas ja teemade rubriik on ka lai – projektide kirjutamisest ja laste/loomade/keskkonna abistamisest paberimajanduse, teeninduse, ehituseni.

Inimesed hakkavad tagasi jõudma oma tunnete määramise juurde – kas ma saan aru, mida ma tunnen?  Miks ma nii tunnen? See on imelik. See võiks ju kaasas käia väikelapse east alates – tunnete nimetamine, teiste tunnete uurimine, aga ometi on see paljudele meie põlvkonnast raske. Mulle ka. Me oleme ju kõige vähem tunnetest rääkivad emad ja isad Euroopas!

Miks ma rohkem söön, kui on väga raske päev olnud? Miks ma ei peatu tunnete analüüsiks keset kööki?? Sest ma ei oska nimetusi anda ärevusele, masendusele, väsimusele, üleliia andmisele. Ma ei ole harjunud selle peale üldse mõtlema sellistel rasketel hetkel, kui tunnen mingeid negatiivseid või ärevaid mõtteid!

No see on näiteks see koht, et annad endast kõik ja natuke pealegi, sest nad nõudsid. Nüüd olen tühi, kelle käest võtta asemele? Kellegi käest võtta ei ole ilus, nimetatakse kohe vampiirluseks. Okei – k u s t  võtta asemele, kui energia on otsas? Toiduga ei saa ju emotsionaalset tühjust täita, aga vähemalt on valu või tühi tunne tuimem. Sest kõht on servani täis ja füüsiliselt on hea meel, et olen midagigi enda heaks teinud. Muidugi see pole kõigil nii, on ka neid, kes stressi tõttu just ei söö. Ei taha ja ei söö. Ülesööjad kadestavad neid (ja vastupidi). Samas võib vabalt olla nii, et tavaliselt sööd lohutuseks, aga väga suure trauma või üleelamise tõttu mingil perioodil unustad söömise. S.t. pole alati ainult üks variant võimalik, vaid need lohutusstrateegiad sõltuvad olukorrast. Lõikumisest ja uimastitest me praegu ei räägi.

Küllap sellegi käitumise paneb tööle õpitud muster. Huvitav oli see, et inimene pidavat kogu oma käitumise mustrid ära õppima kolmes faasis – esimene faas on 0-3 eluaastat. 3.eluaastaks on meie lastel siis kolmandik käitumismudeleid omandatud?!

Teine osa õpitakse 3.-7. eluaastal ja viimane kolmandik kooli ajal. Puberteedieaks on käitumismustrid juba selged, kuigi see lapse MINA, mis puberteedieas välja kooruma hakkab, on juba lapseeas olemas. No ja kogu elu siis kasutavadki inimesed seda lapsena etappidena omandatud “lapseminasid”, kui nad end ekstra treenima ei hakka halbade käitumisvalikute puhul. Hmm. Nojah, mida tavaliselt arvatakse, mida laps kolmeseks saamiseni õpib? Kõndima, rääkima, hüppama, sööma, sokke jalga panema, ennast emast eristama ja mänguasju jagama?

Meenub mu isa lause, millega harjumine mul tükk aega võttis – et 5.eluaastaks on lapse iseloom välja kujunenud. Usute? Tema oli seda kuskilt lugenud, algallikat ma ei tea, ju siis vist teadlased. 🙂

Aga päriselt, kui järele mõelda, on üsna tavaline, et laps peale jonnieast ülesaamist nö. küpseb ja pärast on tal needsamad jooned olemas küll, mis väiksenagi. Aga ma ei julgeks sellest küll kohe mingeid tohutuid ennatlikke järeldusi teha! Ikka ju vaieldakse, kas IQ on 10.eluaastaks kindlaks kujunenud või suureneb kuni 10% veel peale 10.eluaastat? Seega ei tohiks kooli sisseastumiskatseid algklassilastele teha IQ põhjal, äkki laps alles areneb?? Või, vastupidised uuringud viimase 5 aasta jooksul näitavad (teadlased!), et kehvades keskkonnatingimustes IQ võib hoopis väheneda!

Uuringus olid vist 7 aastased lapsed, uuriti neid kooli minnes ja siis vist 5 aastat hiljem. Kehvadeks oludeks, mille käigus intelligents vähenes, olid näiteks kooli sisekliima – kiusamine, narrimine, kurjad õpetajad jne. Selgub, et kui keegi ütleb Sulle halvasti, siis lülitub aju ilma mõtlemata välja, näiteks üks irisev repliik õpetajalt – või miks mitte ülemuselt töö juures – lülitab mõtlemise 30 minutiks välja. Jällegi uuringud – halb õpetaja, eriti algklassides, hävitab 85% lapse enesehinnangust! Ja tagasi seda niisama lihtsalt ei saa. Ka Eesti statistika ütleb seda – need, kes põhikoolist välja on kukkunud, neid on väga raske tagasi õppima saada. Koolikogemused on lihtsalt nii masendavad! Seda ka nende jaoks, kes pole küll koolist välja kukkunud, vaid selle hambad ristis läbi käinud – aga nad näiteks ei suuda minna lastevan emate koosolekule, sest selleks peab kooli uksele lähenema!

Selle halvasti ütlemise kohta oli ka aju-uuringuid tehtud,  lausa 100 inimesega kontoris, kus ülemus oli kõigile käratanud vastiku häälega: “Kas keegi üldse tööd ka teeb siin täna??” Ja lülitas nii 100 aju ~30 minutiks välja, kaotades sellega 50 töötundi. Ühe lausega.

Siis inimesed ei teegi tööd, kuna me ei mõtle üldse kogu aeg, nagu me ise arvame. Töö ajal saab automaatselt midagi teha küll, aga mõtted tegelevad häiritult muuga – Miks ta meile nii ütles,  Kas ta mõtles sellega mind jne.

Aga kui õpetaja tunni algul nii ütleb, kes siis tahab kaasa töötada? Või kes siis SAAB kaasa töötada? Või kui ema kodus nii ütleb? Või teie ei ole kunagi nii öelnud??

Veelgi enam paneb mõtlema see, et inimene saab õiglane olla ainult nende suhtes, kes talle meeldivad. Vist peaaegu kõik on seda kogenud, et töö on klassikaaslasega sama, aga üks saab parema hinde, teisel on rohkem vigu märgitud või vähem punkte samade asjade eest antud. Väidetavalt leiab inimene alateadlikult rohkem vigu nende puhul, kes talle ei meeldi. Hmmm. Siia alla käivad vist need hetked, kus üks kahest inimesest on mingil põhjusel teisele halvasti öelnud ja end halvasti tundnud ja siis meenuvad kohe kõik ülejäänud korrad ka, kus see teine vigu tegi või halvasti käitus. Temast polegi midagi paremat loota.  Või siin on jälle seesama koht, et mõttepaus ja ratsionaalne mõtlemine puhkab, aga mõte “nagu töötaks”? Nii, nagu lapsepõlves käitumismudel sellise olukorra puhul salvestatud sai teiste pealt?

Tegelikult räägiti toredaid asju ka, mitte ainult sellest, et polegi lootust, kõik on hukule määratud. Koolitaja näiteks selgitas, et temal läks terve üks aasta ülikooli õppejõuna harjutamiseks, et kõik üliõpilased meeldivad talle. Ta harjutas, et suudaks neid õiglaselt hinnata! Teine aasta aga kulus sellele, et endale sisendada, et kõik üliõpilased on väga targad.  Et see tunne määrab ära ka selle, kuidas nendega käitud – tunne on põhjus, käitumine on tagajärg.

Aga mida on siis õppimiseks  vaja? Sellist õhkkonda, kus inimesed ei muretseks oma mina pärast. Turvatunnet ja parajalt kiitust/tunnustust ka. Mitte ainult koolis ja mitte ainult õpilastele.

Et siis – kas tuled kooli hea tujuga või nakatad kõik paha tujuga? Või sama asi kodu kohta, igas peres – kas tuled koju hea tujuga või nakatad kõiki oma paha tujuga? Inimesed on ju võimekad. Ajudega! 🙂

ajuke

P.s. pilt tuli vastusena otsingule “aju lülitus välja” ja on pärit Psühhobussi lehelt.

Advertisements

Novembri harjumus

Mõtisklesin vastutuse teemadel, kui tuli välja, et kõik arvasid, et keegi teine vastutab. Või vähemalt süüdistage kedagi teist!

Kaheaastane pesamuna  tegi endale õdede-vendade eeskujul söögiaja-väliseid röstsaiu. Või noh, tegelikult oli saiad röstinud keegi puntselteine, või neile peale määrinud ja siis need ilmselt PisiPiigale usaldanud, aga tema leidis, et peaks ikka maitsestama ka. Nii see ürdisoolakuhi/ürdisoola v ä l i  sinna saiadele kandus. Võib-olla pisut jäi soolatopsi ka, ega need Rapunzeli topsid on üsna mahukad. Aga keegi neist, kes ei vastatanud, oli avatuks keeranud mitte soolapuiste augud, vaid suuuure ava.

Jaa, lauale jätkus ka. Loomulikult ei maitse rohekad, ülesoolatud saiad enam kellelegi. Ürdisoola tagasi topsi panna ju ka enam ei õnnestu, kui see juba või sees istub.

Kes koristaks? Kes vastutas? Mina ei olnud hetkel köögis, mina saabusin alles sissesoolatud laua juurde.

Vanem vend? Ei, tema tegi endale sealsamas kõrval röstleibu ja need saiad polnud üldse tema omad. Tema ei võtnud soola ka kapist! Keegi teine võttis! Keegi teine oli juba läinud teisele korrusele oma tuppa. Isegi ei kuulnud, mis soolamöll köögis toimub. Ei vastuta! Teised jäid ju Piigaga kööki?

Mina plaanisin oma tööasju teha köögist väljas – ka ei vastutanud. Või noh, mina olin vastutav, et tööasju tööpäevadel valmis ei jõudnud ja pühapäevahommikust lõunani ärkajate rütmis köögis ei veetnud.

See kõik – keegi ei vastututa, kui ei taha, tuleb kuidagi nii tuttav ette muudel elualadel ka:

Tahtsin ainult head – aga välja kukkus nagu tavaliselt.

Plaanisin see kuu kokku hoida, aga kulus sama palju kui tavaliselt.

Tahtsin täna koristada, aga millegipärast ei õnnestunud.

Aga õhtupoole ma lugesin oma Managers of Their Chores raamatut ja sissejuhatus pani mind mõtlema vastutuse teemal. See oli neil küll koristusteemadega seostatud, nt. keda oli kodus väiksest saati tööd tegema ja koristama koolitatud, nemad harjusidki üsna rahumeelselt ja sihikindlalt asju tegema. Mitte ainult koristama, vaid ka muudel elualadel vastutama ja tööd tegema. Paralleelselt oli toodud kirjakatkendeid ka nendelt emadelt, kellelt polnud kodus lapsena midagi nõutud, ema (või majapidaja) oli kõik ise ära teinud – tihti ajal, mil lapsed koolis olid – ja nad maadlesid kogu täiskasvanuea mitte ainult koristusteemadega, milleks neil väljaõpe puudus, vaid neil oli ka tungivam vajadus igapäevaselt “OMA aega” nõuda ning väiksemadki tööd tundusid neile rasked! Neil polnud alati tuju neid asju teha. Harjumuste värk.

Seda on väga huvitav jälgida, missuguseid asju kipuvad inimesed tegema, et vältida vajalike asjade tegemist. Juba väikesest peale on ju nii palju variante, mida teha siis, kui ei taha midagi vajalikku teha, mis nagunii tuleb millalgi ära teha.

Ma üldse ei salga, olen ise ka asendustegevuste peale meister. 🙂 Seda nimetatakse tänapäevasemalt ka reaalsusest põgenemiseks, ma pidevalt põgenen heal meelel raamatutesse (et endale ajju uut software’t installida) või oma mõtetesse. Aga see on ka reaalsus mu meelest, et mul mõtted on. 🙂

Viimaste aastate uudised, et inimeste asendustegevused on mõne väikse, keskmise või  suurema ekraaniga seotud, on sellele alale ka palju investeeringuid viinud. Järjest raskem on pilku ekraanidelt lahti rebida, kuna paljud inimesed saavad selle eest palka, et su pilk mõneks sekundiks mingisse ekraaninurka kleepida!

Juba lasteaedades pidavat lapsed ekraanidega hõivatud olema (meie 4-5-aastaste rühmast enamusel küll õnneks telefoni pole), aga kust see püsivus mitte-asendustegevuse tegemiseks siis peaks tulema? Vanemate eeskujust? Või on loota, et mingil hetkel tekib ekraani-resistentsus? Ei usu. 🙂

Managers of Their Chores ja Managers of Their Homes mõlemad on sellise taustaga raamatud, et oleks emadele abiks ja inspiratsiooniks. Chores on siis (laste) kodutööde teemal – eesti keeles pole vist täpsemat sõna selle kohta? – ja põhjalikumalt on juttu sellest, mis vanuses lastele mis ülesandeid anda, kui sageli neid anda, kuidas laps aru saab, mida temalt oodatakse ja siis kuidas-millal-mida kontrollida.

Näiteks toodud 14-aastase poisi igapäevaste tööde hulgas olid  hommikul voodi üles tegemine, vitamiinide valmispanek, hommikusöögilaua puhastamine, hambapesu, suurest toast asjade ärakorjamine, magamistoa korrastamine jne, lisaks kord nädalas siis veel kas mõne sahtli või kapiriiuli korrastamine või mõne toa tolmuimejaga üle käimine. Õhtused ülesanded olid tal ainult reedeti – garaaž korrastada, söögitoa laua õlitamine, vannitoapõrand tolmuimejaga+mopiga üle ja raamatud riiulis korrastada ning igaks nädalaks eraldi kas auto puhastus või voodipesu vahetus vms suurem töö.

Kõlab ju paljulubavalt? Töökas noor, kes seda kõike teha jõuab ja kui palju abi ta vanematel sellest veel on?!

Kindlasti rakendatav sõltuvalt pere suurusest ja laste vanusest – raamatus on teisigi näiteid teises vanuses laste kohta – aga eelkõige tekib küsimus, miks see 14-aastane neid “üleöö” tegema peaks hakkama.

Või teisest küljest – miks ta ei peaks neid tegema, kui tal juba 3- või 5-aastaselt omad ülesanded on olnud?

Sest kui ta ei hakka neid asju tegema, siis ta ei õpigi neid asju tegema ega märkama? Või peaks teda meelitama? Või kiitma? Kas tema ülemus hakkab teda tööl viiel erineval moel meelitama nende ülesannete juurde, mida tema töökohustused ette näevad? Miskipärast on päris palju kuulda seda juttu, et kui tuleb motiveeriv palk, küll ma siis hakkan tööl pingutama ka. Mis sellest, et tööharjumust pole?

Kuigi ma olen laste töödest varem ka kirjutanud siin, siis järele mõeldes tundub mulle kõige raskem ikkagi see, kuidas neid töid lastele arusaadavaks teha – MIDA peab tegema, milleks, kuidas. MIDA ma kontrollin, kui laps vastab, et ta pühkis põranda ära?

Pean ausalt tunnistama, et mulle tundus vanasti, et kõik inimesed sõltumata vanusest peaks oskama põrandat pühkida, sest mina ju oskan ja selles pole midagi keerulist. ja ma ei mäleta, et mulle oleks keegi midagi sellist õpetanud. Või noh, ma mäletan, et istusin vanemate poolt ehitatavas majas ühes pooleldi valmis ehitatud toas betoonpõrandal ja hari oli käes. Aega läks ja vahepeal ma laulsin seal, siis joonistasin tolmu sisse põrandale igasugu pilte ja vahepeal, kui keegi ukse vahelt vaatas, kas hakkab valmis saama, siis vist pühkisin ka natuke. Aga selleni ma ei jõudnudki, et kui see konkreetne asi A ära teha, siis on see päris kiirelt tehtud ja võib edasi liikuda, kas asja B juurde või niisama mujale (kui järgmist ülesannet polnud).  Et asjaga A ei pea lõputult venitama, kuni see tundub väga raske, tüütu, aeganõudev ja masendav.

Meie õega pidime maja koristama küll, palju aastaid, aga sellest ei tekkinud mul mingeid loomulikult organiseeritud ja puhtust hoidva inimese tundemärke, pigem kartsin just koristamist nagu midagi venivat ja kleepuvat ollust.

Ma ei suutnud päris hästi aru saada, miks meilt seda nõuti [kas sa siis ei näe, et puhtalt on parem? Ei??], miks ema ise ei koristanud; miks ta ütles, et pese põrandad ja pärast selgus, et ta mõtles selle all, et iseenesest mõistetavalt peaksin siis ka seinad ja laed puhastama! Mõtete lugemises olen täielik algaja, ausalt.

Oh, keeruline. Ja nüüd on mul lapsed ja ma püüan neile seda sama selgitada, ilma lagedele mõtlemata, aga ma ei suuda kuidagi seda laupäeva ennelõunal on koristushommikupoolik-hurraa! strateegiat kasutada, mida ka Meeleheiteta Koduperenaine mainis.

Kas asi on selles, et olen loomult  organiseerimata või siis jah lapsepõlve trauma, mille tagajärjel ma ei ole nõus laste taskurahasid koristamisega siduma või hoopis see, et lapsi on mitu ja segadust ka vahepeal mitu (postituse alguse soola näide), üks suurem segadus päevas on vist meie pere juures normaalne..

Aga ma ikkagi tahaksin jõuda sinna, kus mulle – ja loodetavasti ka mu lastele – jõuab kohale see, et kui mingit asja on vaja teha ja sa suudad selle tõesti ära teha (sest pihta hakates kulub sellele 5-15 minutit, kuigi algusega venitades võib ka üle 2 tunni kuluda), siis ei pea neid vajalikke, aga tüütuid asju kartma.

See on siis minu novembri plaan: võtta asjad ette, isegi kui need tunduvad venivad ja tüütud ja need ikkagi ära teha. Ja siis võrrelda, kas läks nii kaua aega tegemiseks, kui ma kartsin? Esialgu katsetan iseenda peal, aga kui Managers-raamatuid rohkem lugeda jõuan, äkki saan sealt ka hirmsat motivatsiooni ja teen lastega katseid.

Oktoobri plaan oli mul kella 22 paiku magama minna õhtuti, enamasti see õnnestus ka! Selle harjumusega jäin rahule ja plaanin nüüd sügistalve puhul piisavate unetundidega (rohkem kui 6!) jätkata. Küll ma kevade poole jõuan rohkem öösiti netis kolada. 😉

Koristamisteemal olen muidu kirjutanud veel siin MoMo-teemas, Ahjualuse teemas, Liblikate-buldooserite teemas ja ilmselt kusagil veel, mis meelde ei tule.