Tavalised erilised veidrad lapsed

Juhtusin eelmisel nädalal mitme emaga aspergeri sündroomiga lastest rääkima. Kuna minu lapsel diagnoosi pole, olen täiesti tavaliste laste ema. 🙂 Ükskord ma juba kirjutasin natuke sarnasel teemal siin postituses.

Käekirjaasi. Ütlesin, et olen palunud lastel käekirja ikkagi harjutada, aga vasakukäelisusele lisaks on see ikkagi üsna koolipoisilik käekiri. Ja vastus: kõik teised noogutasid, sest see on nii tuttav teema. Üks ema ütles, et tema on mõelnud ka lõpueksamite loetamatu käekirja peale, aga ta on nõus küsima haridusministeeriumist oma lapsele kasvõi erinõudeid, et võiks näiteks trükitähtedega või arvutis teha, sest koolis kirjutab laps ka tal trükitähtedega, et oleks loetav. Või arvutis. Joonistamisega on suht sama lugu, kellel laps oli esimestel aastatel tohutu koguse pliiatseid pooleks murdnud, sest talle ei meeldinud joonistada, kellel polnud nõus pintslit kätte võtma, kes aga oli millalgi teismeea-aastate lõpul esmakordselt joonistamise vastu huvi tundnud ja nüüd siis muudkui joonistab ja joonistab. Kahjuks muu õppetöö arvelt ja ainult ühel teemal.

Paelte kinni sidumine – peokingade, botaste jms teema. Emad vestlusringist noogutasid ja ütlesid, et tänapäeval on nii palju jalanõusid krõpsudega. Ja kui ta suureks saab ja ikka ei oska neid siduda, siis müüakse ka täiskasvanutele krõpsude jms kinnitustega jalanõusid. Edaspidi ostab ta endale neid ise lihtsalt. Minu küsimuse peale, et aga mis ema ma siis olen, kui talle sellist oskust – minutiga paelad kinni saada! – selgeks ei õpeta, hakkasid nad naerma. Jah, mis ema ma siis olen? Kõrvaltvaadates paistab see inimestele ilmselt

a) jabur, et selliste asjade pärast muretseda, mis sellest, et me tahame oma lastele parimat!

b) arusaamatu. Mis mõttes ei oska paelu siduda???

Jah, need, kes pole puutunud kokku lapsega, kes saavad koolis mitte esimeses klassis, vaid hiljemgi nutuhoo näiteks sellepärast, et nad peavad niiiii palju kirjutama, kuigi oleks võimalik ka kohe vastus kirjutada [kirjuta välja kõik tehted, nii nagu peab, kuigi sa juba tead vastust, lihtsalt kirjutamisele läheb kohutavalt PALJU aega lapse meelest ja kannatlikkus kõigub päevast päeva ja tunnist tundi, räägi või ära räägi enda vaoshoidmisest]… Jah, minu laps pole kunagi pliiatseid pooleks murdnud, aga ma usun, et see ei tähenda kohe kindlasti seda, et ema on teda “piisavalt kasvatanud”. Eks meil kõigil ole oma viha ja abituse teemad.

Kõigil on ju omad kiiksud, seda muidugi. Ja kui ma mõtlen tagasi oma kooliaja peale, ka siis oli neid, kellel lisaks mulle olid oma kiiksud, oma tohutud teadmised mingil alal, nõrkused muudel aladel. Ma isegi ei mäleta, kas meid siis kuidagi võrreldi, ainult et need, kes ei sobitunud, saadeti kuhugi ära. Minu klassis rohkem kui paarkümmend aastat tagasi olid omad hüperaktiivsed lapsed, kelle suuvärk ja käitumine tekitasid minus tohutut hämmeldust (ja hirmu ka muidugi), olid needki, kes olid vaiksed ja samas kohutavalt targad, no ja muidugi olid ka liidrid, kes rääkisid nendest asjadest, millest ma tihti arugi ei saanud. Kui keegi tahaks, saaks ilmselt mullegi mõne diagnoosi kirja, aga ma arvan, et oluline on hoopis see, mida teha, et elu laabuks.

Mida teha, kui laps tahab kohutavalt palju rääkida mingil kitsal teemal, mida ainult tema valdab, näiteks arvutimängus teooria teemantite leiusügavuste analüüsist erinevates maailmates? Kui ta suudab 10 tundi järjest paari pisikese söögi- ja vetsupausiga ühte ägedat uut lego komplekti kokku panna, mis pole vanuse poolest “veel” talle sobilik?

Kui ta ei tunne sotsiaalseid norme ega saa kohati aru, mida temalt oodatakse? Mitte ainult kinos-teatris vaikselt olemist, vaid ka näiteks seda, et kui nädalavahetusel hommikul kell 7 kõik magavad, siis palve hommikuti vaikselt olla kehtib seni, kuni on magajaid, mitte 5 esimest minutit? Sest tema, ausõna, ei kuule, et ta raamatut lugema istudes taob rütmiliselt jalaga vastu tooli, kolistab kogemata köögis kruusidega-lusikatega-kappidega, lööb möödaminnes end valusasti vastu seda diivanit, mis juba palju aastaid samas kohas on…. Ja nii edasi. Ja ta ei pannudki tähele, kui pluusikrae kogemata pluusi küljest ära näris, sest nii hea on raamatut lugedes midagi nätsutada…

Tegelikult me kõik harjume tasapisi imelike, kuid korduvate olukordadega ja see kõik tundub pereliikmetele lõpuks täiesti tavaline. See on see perekondlik veidruste kogum, mille kohta inimesed mõtlevad, et ilmselt on see kõigi teiste peredes ka nii. On teiega nii juhtunud? Närib teil keegi tuttav jopelukke, pastakaotsi, kaotab keskmiselt paar korda aastas kehalise riideid/kindaid/telefoni? On arvudega ümberkäimises super, nii et telefoninumbrite meeldejätmine näiteks pole mingi probleem, aga kehalises kasvatuses ei valita teda kunagi esimese kümne seas oma võistkonda?

Või siis vastupidi, mingi hetk hakkab pere ühele lapsele tunduma, et näiteks tema õde on ikka täiesti imelik, sest kõik sõbrad ütlevad nii. Ja see võib olla täielik piin, sest mida sa oma pereliikmega ikka teed, kui teda muuta ei saa, ükskõik, kuidas sa ka ei prooviks?

Ja selleks ei pea tõesti mitte mingit diagnoosi olema.

Mäletan näiteks, et mul oli väiksena piinlik, et minu vend teiste poistega ei kakelnud. Ei kakelnud ta koolis, ei maja taga kelgumäel. Võib-olla isegi kakles, aga mina ei teadnud sellest midagi. Minu klassi poisid küll kaklesid peaaegu igas vahetunnis. See oli nagu mingi norm, et kõik kaklesid. Õnneks oli vend minust suurem, nii et sain vajadusel ikkagi suures hädas olles teisi lapsi hirmutada teemal “kui sa ära ei lõpeta, siis minu suurem vend tuleb annab sulle tappa!” Isegi kui ma teadsin, et ta ei anna kellelgi tappa, sest ta on lihtsalt nii rahulik.

Ma ei mõelnud siis kunagi, et võib-olla talle ei meeldi lihtsalt kakelda või on tal selleks muud põhjused, mis poiste mõttemaailmast väiksele tüdrukule kohale ei jõua. Aga ma harjusin sellega ära ja aastate pärast tundus see mulle väga normaalne, et ta koguaeg ei kakelnud ja oli hoopis hästi tark, on siiani. 🙂

Ma lohutan end, et ehk minu ja minu laste isiklike veidrustega on nii, et suuremat kurja ei sünni ja sellega harjub ära. Vanemate laste veidrustega on lihtsam, harjumisaega on rohkem olnud, kuigi osadel teismeiga alles alguses, väiksematega on esialgu põnev.

Aga küllap nende sõbrad ja hiljem abikaasad neid ka niisugusel moel hindavad nagu nad on ja armastavad neid just sellisena. Mis vahet seal siis on, kas pidulikud kingad on paeltega või paelteta, kas lapsena joonistamine meeldis või ei. See suurem plaan on olulisem, nii et tuleb vist  võtta mõni hetk aega selle peale mõtlemiseks, kui maailma juhtmed vahepeal kokku jooksevad.

P.S. sain just kingituse PisiPiigalt. Prillipuhastuslapi sisse pakitud praetud leivakuubikud, mida vanaema talle hommikul tõi. Empaatiline kaheaastane arvas, et mul on aeg arvuti tagant lahkuda ja sööma ning koristama hakata 🙂

Lasteriiete sorteerimisest auto imetervenemiseni!

Nädalavahetusel sorteerisin oma “laoruumi” ehk siis ühte tuppa ehitatud kastidega riiu- lite süsteemi. Üldiselt mulle väga meeldib selline süsteem, kus on pappkasti peal suurelt kirjas number – nt. Poiste 98 ja seal sees on sellele suurusele sobivad riided. Ja teises kastis T(üdruk) 80-86 kombed jne. Lasin riiulite vahed reguleerida banaanikastide suuruse järgi ja lisaks olen kasutanud kaablikaste (mis on umbes sama suured kui banaanikastid, aga mustad ja läikivad) ja A4 paberite kaste, nende sisse saab panna väiksemaid asju, nt. pealkirjadega Laste sukapüksid/Päevitused ja ujukad/ Klotsisorteerija + täheklotsid.

Pealkirjade panemine on kõige lihtsam valge paberi ja kleeplindiga, sest niisama kasti peale kirjutada saab ühe korra; edasi, kui muudad sisu, läheb juba sodimiseks ja kast on mitmetimõistetav. Aja kokkuhoid, kui ei pea kasti kõige alt selleks välja koukima, et veenduda, et selles TÕESTI pole enam 3 talvekombekat. Teisest küljest peab kastimajanduse vahetus läheduses olema pabereid, kleeplinti ja must marker, sest muidu kaob Tähtis Mõte kasti sisu kirja panna kohe toast lahkudes.  Been there, done that.

Igatahes on selles pisikses ruumis nüüd jälle (üle mitme kuu!) võimalik põrandale astuda, võib lausa tantsida 🙂 Välja tuli ka paar kummikuid suuruses 33, mis minu teada eelmisel sügisel olid suurus 34, aga kui nüüd 34 vaja oli, siis jah.. Hea, et 35 suuruseid mitu on ja kasutuses juba. 34 kummikute soovija pidi küll oma lapsele uued ostma. Need, mis hetkel mitu aastat ootama peavad, olgu siis jalanõud või Vahepealsed riided – lähevad üldse pööningule magamismattide ja magamiskottide seltsi.

 

Meie pööningu idee on umbes selline (pildiallika blogi siin – ent meie oma on metsikum).

Ja kohe hea tunne on! Lisaks veel ilus ilm akna taga ja peaaegu vaba päev lastega! Vaba päeva ülesanne tänaseks on tegelikult välja mõelda, kuidas rahulolematus välja otsida enda seest ja seejärel see välja kraapida, sest minu seljamured on vist ilmselt sellega seotud ja kavatsen neist lahti saada. Päris hea on vahelduseks oma mugavustsoonist välja astuda ja hirmudega tegelda – silmaarstil käisin sügisel, hambaarstil käisin jaanuaris ja veebruaris (varsti saab ehk käidud, siis lubas mu kallis ka minna, et Tervise rubriik kulude eelarves stabiilne püsiks), nüüd siis natuke selja-asju lahendada mõtisklemise + uurimise abil ja siis jääb veel trennitegemine.

Trenniga hakkasin hurraaga juba vahepeal pihta, aga siis sai vist ikka salaja natuke üle pingutatud,  kuna järgmisel päeval peale SUURT 10-minutilist trenni tõstsin Pisipiigat ja õlg tegi väikse nõksu ja jäi mitmeks nädalaks tundaolevaks. Nüüd on petlikult parem, kuna ma tean, et nii ruttu päris korda ei lähe, ikka paar kuud tuleb selle õlaga rahulikum olla ja mitte oma õlga teiste asjade alla toppima hakata. Ahjaa, sain ka meeldetuletuse oma õelt, kes ütles, et ülaselja hädad on ju puhtalt sellest, et teiste hädad oma kanda võtta. Võibolla ma sellepärast polegi rahul, et kõikide inimeste elu pole selline, nagu nad tahaks?

Seljaväänaja ütles, et mul on seal ülinõudlikkus ja kriitika ka, nii et mul kulmud kohe kerkisid, et kellel neid siis sisimas poleks? Samas – äkki ei olegi. Igatahes ruumi kaevamiseks on mõttemaastikul. Peab vist lastega jalutama ja lilli vaatama minema aeda, siis on hea mõelda.

Eile jalutasin autot*, mis parata, kui autoparandaja ei usu endasse. Asi algas sellega, et auto väitis mulle sulaselges lühenditega rootsi keeles, et tal on mingi mure ja nõudis, et väljalaskega kohe teenindusse pöördutaks. Näitas pilti ka juurde mootorist (mida mina mootoriks pidada ei teadnud). Ootasin paar päeva, aga nõue püsis. Käisin tööl ära, helistasin tagasi tulema hakates Parandajale. Rääkisin mure ära, ta arvas, et siis tuleb vaadata jah. Leppisin aja kokku pealelõunaks. Hakkasin siis koju sõitma – ja ennäe imet, Parandajaga vestlemine autos oli imetervenemise põhjustanud! Ju tal oli lihtsalt raviv hääl. Igatahes oli Emission serv. erfördras silt  [kirjapilt minu mälu järgi] lahkunud ja jälle oli võimalik jälgida, mitu liitrit kütust sel hetkel aurustati kodu poole liikumiseks.

Kodus rääkisin uuesti Parandajaga, ta küll kahtlustas, et mingi elektroonika vajab ikkagi kõpitsemist, aga peale lõunat selgus, et sain ainult diagnostika eest maksta. Raviv hääl on ikka odavam kui uued autojupid, on positiivne kokkuvõte. Isegi kui Parandaja kahtlustab, et küllap katkised asjad pärast uuesti nähtavale ilmuvad. Mnjaaa. Ehk meie autoke tahtis lihtsalt kuulda, et ma hoolin temast ja olen nõus isegi remonditöökotta helistama. 🙂 Isekas mina oleks eelistanud Parandajale raviva hääle eest 5 euro maksmist diagnostika eest võetavale 15 eurole, aga Parandajal polnud raviva hääle asjus eneseusku?! 😛

Laste riidesse panekuga tuleb nüüd küll kohe pihta hakata, kui nad oma väiksed legotükid ära on söönud ja siis need pokaalide ja klaaside seest/ümbert ära korjanud, sest täna käib miskipärast lusikatega kommisöömine. Millekski pidid need lilla-roosa-oranžikirjud legod head olema, aga kommide pähe ma neid Osta.ee-st tegelt ei ostnud! Vähemalt lastelaud ei kleepu pärast ega ole isegi moosine! Ainult Pisipiiga jätkab kastekannuga vennal pooleli jäänud kraanikausi kastmise tööd, mina ilmselt siis kraanikausis ootavat pudrupotti enam pesema ei pea. Neljane ja peaaegu-kahene on ikka paras tandem küll. 🙂

* Autot jalutama  – sõidad autoga parandusse ja ise jalutad koju, hiljem jalutad parandusse autole järgi ja sõidad koju.  Saab praktiseerida juhul, kui: a) keegi ei tule sulle teise autoga vastu, et sind koju ära visata b) sul pole auto pakiruumis käru, millesse laps(ed) panna ja koju jalutada c) ühtegi bussi kummaski suunas parajasti ei tule. Ajakulukas, aga tervislik.