Mandariinid saabusid

Mu silmad on veel väsinud, nad ei taha üles tõusta, teatas Väike Piiga. No üsna sarnane hommik eelnevatele – mida nädala lõpu poole, seda rohkem tahaks koju jääda, mitte riidesse panemise võitlust pidada ja lasteaeda minna. Ka Piigast paar aastat vanem Noorem Vend on sama meelt.

Riidesse nad siiski said, kuigi kõik pikkade käistega pluusid olid Väiksel Piigal otsa saanud ja selga läks pikkade varrukatega kleit. Nooremal Vennal oli veel üks pikkade käistega pluus, aga tema puhul on teada, et pikkade varrukatega pluusid tavatsevad lasteaiakappi koguneda, et seal kambakesi aega veeta – näiteks neljakesi. Keegi neid ju muul puhul ei kanna kui hommikul kodust tulles, õues käia saab veel vabalt mittekubujussiks riietudes, aga hajameelsed lapsevanemad unustavad neid koju tuua, kui kuhi kapis on väiksem kui 3 või 4. Vahel ma unustan siis ka. Ununeb lasteaeda minnes tühi kott kaasa võtta või siis pluusid näpu vahel koju jalutada, kummaski käes veel vähemalt üks laps ka – see on selleks kellaajaks mõnikord raske meeles pidamine, sest vahel ma teen samal ajal peas süüa. 🙂

Eile me kelgutasime koju. Kahe lapse, kahe kelgu ja kahe labidaga. Loomulikult unustasin ka kombe kapuutsi sisse kellegi pikkade käistega pluuse toppida. Tööpäevadel pesu pesemine on ka nagu on – kui meeles pidada, et lapsed panid pesu pesema, siis võib juhtuda selline kena lugu, et tuleb meelde ka keegi pesu kuivama riputada saata. Aga võib jälle vabalt unustada ja siis kell 22-23 vahemikus magama minnes meenub, et pesu ootab masinas ja igatseb kuivemat elu. See on raske koht, aga tavaliselt ma teen selle siis ikkagi ära ja loodan, et edaspidi panen äratuse selleks hetkeks, kui pesumasin pidi lõpetama.

Veel üks võimalus on hankida koju kohutav kogus riideid, nii et ükski lasteriiete sahtel kinni ei mahu, kõik on kortsus ja väikseks jäänud asjad ei lähe ka sahtlist iseseisvalt minema, aga siis võib tekkida olukord, kus pesu pole vaja pesta mitu nädalat (sest riideid ju jätkub), aga pärast on kahenädalane pesukuhi, mille poole vaadates nõrganärvilised häbelikult kõrvale vaatavad ja tugevama närvikavaga inimestel juhe kokku jookseb. Esimeste laste ajal katsetatud, kui pesemistingimused ja kuivama riputamine keerulised olid – ei soovita.

Aga keset hommikut – kui olin lasteaeda 7:30ks ära teatanud, kes läheb hommikul võimlema ja hommikusöögiks ei jõua, aga peale seda küll kella kaheksane teema – lapsed riides ja väike joru teemal “miks puder, miks mitte leib” ja teiselt lapselt “miks mina putru ei saa, tahan ka”. See, kes putru ei saanud, sai ühe mandariini ja lubas sellega lasteaiapudruni vastu pidada, aga 10 minutit pärast söömist oli mandariin tema tooli ette maha saabunud, väljudes kiirustades seedetraktist. Sellepärast ma tavaliselt mandariine ei ostagi (seekord ka mina ei ostnud, keegi tõi paari päeva eest).

Hmm. See selgitas küll, miks täna hommikul tema silmad kauem magada tahtsid ja üldse olek kuidagi uimasem oli. Aga õnneks oli saatus meie vastu nii armuline, et vaibad ja kleit jäid puhtaks, mina sain ilma suuremate ümberkorraldusteta koju jääda (panin veerandihinded juba eile välja, kuigi täna oli tähtaeg!) ja keegi teine ei saanud ka kokku ja üleüldse läks kokkuvõttes päris kenasti. Suuremad lapsed olid juba kooli läinud ja ainult nelja inimesega olukorras on tunduvalt lihtsam põrandat puhastada kui keset kiirustavaid kooliminejaid, kellel täna oli vaja halloweeni teemapäevaks riideid otsida (mis sellest, et eile oli ka päev) või siis kukkus mõnel kuuendat korda prillidel klaas eest ära, sest prilliraam on täitsa katki ja vaja oli kiiresti leida eelmine või üleeelmine paar, mis peaks ka töötama.

Tegelikult käisime eile  juba prillipoes ära ja tellisime paar uut paari prille ka ära, aga no peale seda tuleb ju veel paar nädalat vastu pidada a)liikluses b)kehalises kasvatuses c)trennis.

Instrumentaariumis on õnneks laste prillid päris hea hinnaga (raamid alates 29 ja 39 euri), aga neil käis kampaania, millega sai ühe paari ostmisel teise paari raamid tasuta. No olgu, see oli meil sel aastal teine või kolmas paar, järelikult pole probleemi paar paari juurde tellida arvestades eelpoolmainitud a, b ja c-varianti. Siis aga selgus, et kahe paari prillide ostuga saab veel kaasa raamide hinna väärtuses kinkekaardi, millega saab 3 nädala jooksul midagi osta. Ausalt, ma ostan 2 paari prille, mille saan kätte umbes 10 tööpäeva jooksul (ehk kahe nädalaga) ja siis viimase  nädalaga suudan midagi nii konkreetselt tuksi keerata, et peaksin kolmanda paari ka ostma??

Päris kahtlane, isegi meie pere kohta. Küsitlesin ka ülejäänud koduseid prillikandjaid, aga keegi ei tahtnud midagi juurde. Mida siis kinkekaardiga teha?? PARANDUS: Õnneks leidus blogilugejate hulgas juba üks huviline, nii et enam ei ole mul kinkekaardi üle jäämisega muret. 🙂

Naudin siis magavat Väikest Piigat, pesumasinal on oma tegevuse lõpetamiseks aega veel üks tund ja mul on avanenud suurepärane võimalus kududa, lund lükata ja vaba päeva puhul kohupiimakooki küpsetada. Erinevad põnevad pusled ootavad eri riiulites ja aknalaudadel, et ma kirjutaks postituse, mida teha, kui ees ootab pikem toas või voodis passimine ja ei taha last ainult ekraanide küüsi jätta – nimelt on meil ette näha ennenägematuid väljakutseid seoses 6 nädalat kipsis lapsega, kes peaks peale seda uuesti kõndima õppima. Vähemalt on tal praegu veel võimalus lasteaias käia ja kelgutada, eile rookis maja ees lund tund aega, sest plaanis teha lapikut kelgumäge. Elu on ikka ilus. 🙂

Maasikamoos ja kodune Nutella

Moosi keetmine on meil üks perekondlik ettevõtmine. Maasikaid puhastavad kas lapsed ise või mina koos lastega. Teiste marjadega on ka nii, aga siis käib esimese etapina hoopis korjamine, punased sõstrad meil kasvavad aias ise ja tunduvalt suuremas koguses kui maasikad, mis nobedate näppude tõttu koguaeg otsa saavad. Nii et moosi jaoks maasikaid ma ostan, igasuvine Maasikatädi toob need meile koju.

Puhastamine ei ole keeruline, võtab lihtsalt aega ja jututeemasid meil leidub.

Keetmine ka ei ole keeruline, vahukulbiga vahu korjamine mulle meeldib. Lõhnad on ka head.

Purkitõstmine ja üleüldse purgi steriliseerimine mulle ei meeldi. Tegelikult vanasti polnud mul selle vastu midagi, aga kui ma ükskord üle mitme aasta kompotte tegin, mis imeilusad välja tulid – tikritest ja mustsõstardest ja mis seal kõik veel oli – siis need viskasid pärast ükshaaval kõik kaaned pealt. Ju ma siis ei puhastanud neid kaasi piisavalt… või maitea… igatahes peale seda kurtsin Mehele, et mulle nii ei meeldi ja nüüd ta aitabki mind. Iga Kord.

Mina valin purgid välja, tema paneb ahju, kaaned ka ning kui moos valmis keedetud, võtab ta mulle ükshaaval neid purke ahjust välja. Mina täidan purgid moosiga, tema keerab kinni ja annab siis mulle uue purgi lõikelaua peale moosipurgi kõrvale pliidile.

See meeskonnatöö mulle meeldib, muidu ma ilmselt ei teeks moosi, mitte üle paari purgi aastas. Võib-olla kunagi läheks steriliseerimise-nässumineku-hirm üle ka niisama? Mälu nõrgenemisele ei saa loota, koledad vussiminekud püsivad ikka kaua meeles, nagu ka tookord, kui ma viiele liitrile maasika toormoosile soola panin suhkru asemel. Nuuks. Siiani on meeles. 😦

Moosi meil ikka kulub, kuna peaaegu iga päev teen lastele hommikul putru. Suvel on vahel siiski ka selliseid hommikuid, kus pudru asemel süüakse maasikaid või röstleiba. Siis süüakse putru lõunaooteks. 🙂

Riisihelbeputru süüakse kaneeli ja suhkruga, kaerahelbe- ning mannaputru moosiga. Vahepeal oli erandiks veel maisimanna puder, seda söödi tordikaunistuste šokolaadipudiga. PisiPiiga beebiajastul ikka sõime seda, sest talle maitses see ilma šokolaaditagi, piisas, kui õunatükke vms sisse keeta.

Kui lapsed väiksed olid, siis ma mingeid moose keeta ei jaksanud. Heal juhul viisin marjad/õunad emale ja palusin, et ta keedaks meile, ülejäänud juhtudel tahtis ta nagunii oma keldrit tühjendada. Mahladega on ka nii, rabarbri- ja punasesõstramahla olemasolul me poemahla peaaegu kunagi ei osta. Aga kehvade õunamahla-aastatega on lapsed suurteks õunamahla-fännideks hakanud ja tahavad iga kord kohvikus õunamahla. “Iga kord” tähendab siis mitu korda aastas, kui me lastega kuskil väljas sööma satume, Läti reisil näiteks. 😀

Muidu meeldib mulle neid ägedaid segumoose teha, porgandi-rabarbri, tikri-vaarika ja pirni-kiivi ja muid selliseid, aga lapsed miskipärast umbusaldavad neid. Saan ise pannkoogi peale ära süüa ja pärast laua pealt ja alt moosikleepekaid koristada. 🙂

Aga kui õunamoosist šokolaadikreemi tegin, nn. kodu-Nutellat, siis seda olid nad küll kõik nõus sööma! Selleks oli vaja ühtlast õunamoosi, ilma suuremate tükkide-õunakoorteta, lisada tuli võid ja kakaod.

Panin seda joogipulbri kakaod, suhkruga varianti. Või tuleb sulatada pliidil, lisada kakao ja siis see segu moosiga kokku segades korraks läbi kuumutada. Kui võid ei pane, ei muutu külmkapis tahkemaks. Ega moos ju üldiselt kõvaks ei tõmbu külmikus, aga see või tegi kuidagi kreemisemaks ka asja. Mmmm.

* Või ja kakao kogused? Sõltuvalt moosi hulgast. Eriti hea, et pole vaja poodi joosta, sest vaja pole lisada ei pähkleid ega šokolaadi! Võid ja kakaod on meil küll alati, me oleme hirmsad võisööjad ja kakaod ma ostan sooduka ajal hulgi.

Vaarika ja tikrimoosiga pidavat ka samamoodi Nutellat teha saama, mina pole proovinud, aga Carmen Mikiver kunagi Mareti ajakirjas soovitas. Aga ega see kodune šokolaadikreem kaua ei säili, paari päevaga on külmkapist otsas, mis sellest, et hirmus magus asi. 🙂

Mis moose teie teete?

Kas saate suveks keldri tühjaks ka??