Tag Archives: ilus elu

Teeks kohvikut?

Augusti keskel võtsime osa kodukohvikute päevast ja tahtsin sellest ka natuke kirjutada, et siis ehk on sellest kellelgi abi, kes ise korraldada plaanib.

Kuna juba varakult oli teada, mis kuupäevaks tuleb ära teatada osalemissoov, aadress, ligikaudne menüü ja korraldaja/vastutaja, siis väga palju üllatusi ilmneda ei saanud. Nime valik osutus esimeseks suureks proovikiviks.

Menüü jagasime kolmeks – magus, soolane ja joogid. Magusad olid siis küpsetised, soolase alla läksid supp, lõhesaiad ja fetajuustusalat ning pärast lisandused sinna veel täidetud munad ja juusturullid. Joogiks on hea teha kohvi, kakaod, mahla ja maitsevett (näiteks piparmündi või sidruniga). Plaanisime sooja ilmaga ka jäätist pakkuda (muffinivormidesse külmutada), aga jäätisetegu ebaõnnestus, sest ma segasin vahukoore liiga vara muuga kokku ja see ei läinud vahtu.

Lisaks laenasime külmkapi (mille me vahepeal mu vanematele olime viinud, kui endale suurema ostsime) ja sinna panime külma nõudvad magustoidud, mille varem valmis tegime. Külmkappi oli hea ka tooraine jaoks kasutada, näiteks 8 karpi mune ja salatimaterjal püsis seal kenasti.

Mis vähegi võimalik oli varem valmis küpsetada, selle tegimegi varem valmis: küpsised, šokolaadikoogid, kohupiimakreemi ja moosikihtidega tordid, küpsisetordi, vahvlid, müsli, puuviljakeeksid. Toorputru tegin ka eelmisel öösel valmis, aga seda väga palju ei kulunudki, sõin ülejäänu ise ära hiljem.

Mahladega oli lihtne nii, et kaks kannu olid kohvikulaual ja kui üks neist tühjenes, sai teise kiirelt ära täita ja tagasi tuua. Kolmas kann oli maitseveega. Piparmündi maitsevett sai kiirelt teha nii, et teed kruusi piparmünditeed, lased mõned minutid seista ja siis kallad kannu, ülejäänu paned külma vett. Kui piparmünditeed on võrreldes ülejäänud veega väike kogus, siis ei jää soe lahja piparmünditee, vaid pigem õrna piparmündimaitsega vesi. Piparmündivarrega saab ka maitsevett, aga siis peab see kauem vees ligunema, 5 minutiga küll piisavalt maitset ei saa külma vee puhul.

Oasupi ja fetajuustusalati tegime kohvikupäeva alguseks, mõlemaid sööke tegin päeva jooksul korra juurde ka. Üldiselt kulub palju kandikuid, sest peaaegu kõik väljapandav on kas suurte taldrikute või kandikute peal. Supp oli meil menüüst tellitav, see tähendab, et muul ajal hoidsime seda kohvimasina kõrval potisoendaja all soojas.

Kuna meil oli abistajaid päris mitu, saime läbi ilma plastnõudeta – see oli minu kõige suurem hirm tegelikult, et meie õues olev prügikast on kuhjaga täis ja igasugune söögine kraam vedeleb ka mõlemal pool prügikasti kuhjades… Aga ei! Meie prügikasti oli viisakate kohvikukülastajate poolt pandud ainult 3-4 kohvitopsi ja 5 eri suuruses läbipaistvat smuutitopsi. Meie kohvikuala prügikorvist lisandus veel umbes 8 salvrätikut ja poolik õun. KÕIK! Ülejäänud nõud olid kõik pestavad – alustassid, kohvitassid, taldrikud ja supitaldrikud, lusikad-kahvlid-klaasid samuti. Kuna meil nõudepesumasinat pole, pesime nõusid jooksvalt – nii ei tekkinud suurt kraanikausitäit.

Aias on meil tavatingimustel ainult üks vanaaegne voodi, millest on aiapink tehtud, nii et istekohtadele mõeldes rääkisin naabritega. “Räägi Inimestega” meetod töötas jälle, sest kahed naabrid laenasid meile oma pinke, toole ja laudu. Õde laenas varikatuse, millest äkiliste vihmahoogudega oli suur abi! Mehe vanemad aitasid klaaskannude ja kohvimasina laenutusega, minu vanemate juurest “sulasid välja” vanad serviisid kohvitassidega, supilusikad ja palju kandikuid. Vennanaine laenas ahjuplaate ja küpsetas mitu plaaditäit juusturulle, õde küpsetas 4 kasti vahvleid. Mina küpsetasin nelja eri sorti müslit ja vaeste rüütlite luid – ehk siis saiapulki kaneeli ja suhkruga, ilma munata. Müslid panime tühjadesse 0,5L keeratava kaanega purkidesse, saiapulgad läksid maakaartidega täiendatud pringles-krõpsude torudesse ja nende tulud läksid Carmeni fondi.

Carmen on ühe minu sõbranna 9-aastane laps, kellel on selline puue, et ta ei saa liigutada oma käsi ja jalgu nii nagu teised lapsed. Lihaspingete tõttu ei saa ta ka rääkida päris nii nagu meie. Tema diagnoos on sarnane meie Noorema Poja diagnoosile, aga kui meil on lihased pinges ühel kehapoolel, siis Carmenil üle terve keha, mistõttu ta ei saa iseseisvalt kõndida. Aga ta käib koolis, 2.klassis! Tema õppetöö toimub puutetundliku sülearvutiga, mis kahjuks kaotas augusti alguses oma puutetundlikkuse – parandus aga pidi maksma ligi 400 eurot. Kooli alguse puhul päris kurvastav, eriti kui keegi garantiid ei anna, et uut ekraani tellides-paigaldades viga kaob…

Aga Carmeni ema tegi erinevaid käsitööseepe ja Minu Õde tegi kookose-suhkru-kehakoorijaid, meie tegime müslisid ja saiapulki kaneeli ja suhkruga ning kõik need tulud läksid Carmeni arvuti paranduseks! Seebid said nii ruttu otsa, sest Carmeni ema oli samal ajal Vasesepa laadal ülejäänud seepidega, aga sealt tulles tõi ta osa seepe veel meile ja ka need läksid kui soojad saiad 🙂

CarmeniEmaSeebid
Carmeni laud – teine sats seepe, alles on veel kookosmüsli ja kaneelimüsli.

Teine heategevuse võimalus oli meil ka, sai osta erinevaid lilli-taimi ja flokside raamatut ja tulud läksid OPEROG’ile, Operatiivsele Otsimisgrupile, mis otsib kadunud lapsi-seenelisi-uppunuid-KedaIganesVajaOtsida, vabatahtlikele varustuse jaoks.

Laste jaoks oli meil kokku aetud “masinapark”, s.t. lisaks meie pere jalgratastele ja mängutraktoritele-tõukeratastele laenasime mõned Minu Õe käest veel juurde, laste pealeistutava mootorratta ka, nendega käis üks pidev möll. Ainult kaks last terve päeva jooksul olid õnnetud, et nad masinaga lahkuda ei saanud. Liumägi ja kiigupuu olid ka üsna hõivatud, aga eks meil õe ja vennaga ongi kolme pere peale 11 last, seega juba meie “kohalikke lapsi” jätkus iga nurga peale.

Et suurematel inimestel iga ei hakkaks, reklaamisime natuke enne viimast minutit raamatuportaali ka – inimesed said tuua omi vanu raamatuid ja asemele võtta uusi raamatuid. See isegi töötas, sest päris mitmed inimesed tõid raamatuid ja päris mitmed viisid ka, kuid õhtul, kui kohviku kinni panime, olime ikkagi ENEde omanikeks saanud, ülejäänud kahest kastitäiest rääkimata. Ma pole veel mahti saanud raamatuid taaskasutuse listi pakkumisele panna, aga loodan, et osadele leidub veel soovijaid ja ülejäänud viin kas tänavaraamatukokku või Rimi raamatuvahetuskasti ära, mis vähegi lugemist kannatavad.

Koristamine läks vaatamata nõudepesumasina puudumisele üsna kähku, sööke väga palju järele ei jäänudki, mõned tükid kooki ja viimased saiapulgad panin Vanimale Lapsele kaasa, kes kohviku kinnipaneku järel kohe Tallinnasse tagasi sõitis – ta oli meie tubli kassapidaja – ja peale seda saabusid veel ühed kliendid, kes viimase lõpu lõunamaisest oasupist ära sõid.

Mida jäi üle, olid salvrätid (400-ne pakk oli täiega liiast, küllap saame veel 10 aastat nendega sünnipäevi peetud), kolmekordsest saiakogusest kulus ära üks kolmandik, ülejäänuga sai veel kõvasti saiavormi ja saiapulki vormistada; jahu olin ostnud 12 kilo, seda jagasin nii vahvlite tegemiseks kui juusturullide tegijale enne ja peale küpsetamist, aga ainult 8 kilo ootab veel kasutamist… ja mune jäi ka üle, kuigi Kallis Mees tegi kõvasti Pavlovaid nii eelmisel päeval kui kohvikupäeval mitu korda päeva jooksul. Kui keegi plaanib veel Pavlovaid teha, siis arvestatagu seda, et need 90 minutit ahjus on,  ei saa seni mitte midagi muud küpsetada…

Aga just siis, kui olin peale kohvikutepäeva paar päeva asju tagasi andmiseks sorteerinud ja pakkinud, uuris üks mu klassiõde, kuidas meil kohvik läks ja selgus, et ta plaanis ka kohvikut teha, kuna nende linnaosa tegi just järgmisena kohvikutepäeva ja nii oli mul soodne võimalus nii oma kohvitassid kui taldrikud-kandikud neljapäeval enne ärasõitu talle laenata ja jahu koos salvrättidega ka. Täna sain talt kraami juba tagasi (õnneks mitte jahu!), kuigi nende suitsukalakohvikusse ma ei jõudnud, sest meie olime samal päeval Salme Viikingiturul. Nende muljed olid ka positiivsed, kuigi neil käis vähem külastajaid kui meil, eks reklaamil ole siin ka oma osa (Tähtvere kohvikutepäevast enne toimumist suurt infot ei liikunud, Tammelinna omadest kirjutati fb-s ja Tartu Postimehes ka) ja lahtiolekuaeg mõjutas ka – meie olime avatud 11-19, nemad tegid vist lõunast lahti.

Aga kes veel plaanib kunagi oma kodus kohvikut teha, soovitan küll proovida!

Kohvik2
Avamise järgne pilt – esimese asjana osteti ära 6 täidetud muna, puuviljakeeksid ja vahvlid ootavad oma aega..

Eraldi tasub läbi mõelda:

*lemmikloomade teema – kas näiteks koeraga võib tulla kohvikusse? Meil endal loomi pole, seega meie nõue oli, et loomadega võib ikka tulla, kui omanik vaatab looma järele, sest väikesed külastajad võivad lahtise looma peale ehmuda;

*tualettide teema – meil plaaniti Kemmerlingist välikäimlaid rentida, aga kuna lubas vihmast ilma, tundus ka mitme kohviku peale kalliks jääv see rent ja nii ta rentimata jäigi. Muidu oli plaan, et 20 korraldatavat kodukohvikut panevad oma osa ja siis on välikäimlaid mitu ja erinevates kohtades tänaval. Tegelikult käis meie pool tualettruumis vast umbes 8 inimest, neistki osa lapsed. Polnudki nii hull, et 8 rulli vetsupaberit kuluks!

*kui oma lapsed on väikesed, kes neid lõuna ajal magama paneb ja kus, kui koduaias toimub melu? Kui oma lapsed on suured, missugused ülesanded neil on ja kas mitu tundi järjest jaksavad nad neid teha?

* kuhu saavad külalised parkida rattaid, lapsevankreid, autosid?

* Kas väike pissipott väikestele külalistele on? Või mähkmevahetuskoht, kui väljas sajab vihma?

*Kas kohvikul on vihmakindel silt? Kas enne kohvikut on kusagil ka viidad? Õhupallid?

*Sularaha – kas arvestad hinna kujundamisel, et ei peaks 2- või 5-sendiseid tagasi otsima?

Üldiselt on hea, kui on ka rollid kokku lepitud – kes on kassas, kes aitab nõusid kasutatud nõude kastist kööki viia, kes mängib lastega, kes hakib salatit juurde, kes toob poest vajadusel piima/leiba juurde, kes küpsetab, kui midagi puudu jääb? Meil olin mina see, kes niisama ringi jalutas ja inimestega suhtles, see sobis mulle väga hästi 🙂 Kohvi tegi kaks inimest vaheldumisi, kassa taga oli suur tahvel, kus olid kirjas söögid ja hinnad – nii sai vajadusel kiiresti hinda muuta või midagi maha kustutada, samuti ei pidanud asendaja nuputama, mis hinnaga mis on – nii võib juhtuda siis, kui hinnasildid on näoga ostjate poole või siis viib tuul sildid minema.

KohvikH2
Teine pool lauast avamisjärgselt – hiljem polnud meil enam mahti pildistada! 🙂

Ja Helle Heegeldatud asju pakkusime ka – neid oli päris palju valmis heegeldatud:

kohvikH3
Helle Heegeldised: koogid, jäätised ja muffinid, foto: Henry Narits

Aga kui võtta kogu üritust kui lihtsalt perega koos olemise ja koostöö harjutamise aega, siis kukub hästi välja. Ja tore! Lapsed arvasid, et teinekordki! 🙂

Advertisements

Jõuluootuse kingiloos

Paar päeva  tagasi tuli mul laste voodit vaadates mõte, et võiks talveteemalisi padjapüüre teha,  kui ilusat riiet leian. Järgmisel päeval sattusin just sel ajal kangapoodi, kui veel meeles oli, et riiet otsisin ja saingi temaatilise riide otsitud. Väga ilusaid kangaid oli, valida oli raske, aga mees aitas!

Nii sain täna hommikul põtrade, lumehelveste ja jõuluvanaga padjapüürid  valmis õmmeldud.

DSC07094

Kitsama padja püür sai ülekeeratava otsaga, siis ei pea nööpe panema. Ruudukujuline padi sai väikeste paeltega püüri.

DSC07093Kangast jäi üle, mõtlesin, et võiks veel soovijatele padjapüüre teha! Kuna mul aga täna õnnestus kohtuda ühe toreda blogijaga ja temalt loosiga võidetud pakk kätte saada, siis mul on väga hea tuju.

Mõtlesin, et jõuan ka enne jõulu ühe väikese loosimise teha! 🙂

Huvitav, kas siinse lehe lugejate hulgas on keegi, kes soovib oma ühe või kahe lapse padjale  jõuluteemalist padjapüüri? Et padjapüür väga üksi ei tunneks end, panen kaasa ka ühe rahuliku pereeluga seotud raamatu, mis mulle palju häid ideid, mõtlemisainet ja ägedaid lahendusi on pakkunud.

Loosis osalemiseks on aega tänasest 13.detsembrist 20.detsembrini 22.00-ni. Minupoolne tingimus oleks, et paned kirja ühe minu postituse pealkirja, mis Sind kõige rohkem on puudutanud või kõige rohkem Sulle meeldinud.

Loosimise võitja saab ise valida, mis suuruses padjapüüri/püüre ta soovib. Postikulu on minu poolt. Võitja selgub 20.detsembri õhtul, et saaksin lubatud auhinna kiirelt valmis õmmelda ja võimaluse korral 21.detsembril postitada. 🙂

Sain nägijaks + seiklused põllul

Kui keegi veel mõtleb, mida arvesse võtta silmaoperatsiooniga seoses, siis nüüd ma oskan muljeid jagada!

Ehk siis see polnud üldse nii, nagu mina arvasin – umbes nagu et käin ära ja mis seal siis ikka. Mul oli isegi meelest läinud, et peale operatsiooni võib enesetunne olla nagu peale OPERATSIOONI. Ehk siis see polnud nendel operatsioonijärgsetel minutitel üldsegi nii mõnus.

Aga algusest: Leedus maksab silmade laseroperatsioon 770 euri + 40 euri konsultatsioon. Eestis on 1500-2000 euri suurusjärgus, olenevalt kliinikust. Kui juurde liita ööbimine, sõit ja söögid, tuleks ikka sadade eurodega plussi. Aga no eks sai aastaid raha kogutud ka.

Operatsiooni eel oli nagu tavaliselt – vaadake selle silmaga, kas mingeid tähti näete? Ei?

Siis oli arstiga vestlus, et Teie vanuses hakkab varsti  (5-8 aasta pärast!!) silmanägemine nagunii paranema, kas soovite ikkagi operatsiooni? See tuletas elavalt meelde, kuidas ma 18-aastasena silmaarstil käisin Põlvas ja silmaoperatsiooni kohta uurisin ja arst mulle imestunult otsa vaatas ning vastas: Aga 40-aastaselt hakkab teil ju silmanägemine jälle plusspoolele liikuma, see on ju üsna varsti, milleks seda operatsiooni veel vaja peaks minema??

Tookord mul kukkus küll suu imestusest lahti, et Mis mõttes, ainult natuke kauem kui kogu praegune eluaeg ongi veel oodata jäänud?? Tõenäoliselt m ei elagi ju niiiii vanaks!!

Aga jah, ütlesin nüüd siis arstile, et sooviksin ikka küll operatsiooni. Maksime ära, saime jalutada raekojaplatsi moodi väljakust teisele poole purkkaevu silmatilkade järele ja siis operatsioonile.

Peale mind oli veel 7 inimest, neist vaid ühega rääkis operatsioonile minejaid ettevalmistav õde leedu keeles, teiste kõigiga vene keeles ja minuga inglise keeles. Operatsioonile pääsesin kuuendana ja see läks tõesti mingi 7 minutit umbes kokku.

Esimene asi peale operatsiooni – midagi nagu nägin, aga udune oli ikka ka. Imelik oli ka. Päikseprillid ette ja tagasi ööbimiskohta – 30 minutit jalutamist. Polegi nagu eriti hull, aga päris normaalne tunne ka pole, sest silmad tahaks nagu kinni vajuda ja samal ajal tuleb liiklust ja teed jälgida. Õnneks mees talutas mind. 🙂

Well, kas teie teate, missugused kõnniteeplaadid teie kodulinnas viltu või puudu on või olete sellega ära harjunud? Vilniuse puhul mind hämmastas, kui palju oli neid puseriti kõnniteeplaate, igasugu auke, veidra lainetusega asfalti jms, mida muidu ausalt öeldes ei vaatagi. Või noh, kui jalutate käima õppiva lapsega, siis küll jälgite, et ära siin kuku ja tule hoia mul käest kinni. Aga tavaliselt on teed meil ju enam-vähem korras?

Päikseprillid on ka ühed head asjad, nagu selgus. Operatsioonijärgselt kästi neid 24h peas hoida, ka magada nendega. Kaval võte, sest nii kui tahad näppe vahelduseks endale silma torgata, jäävad prillid ette ja tuletavad meelde, et nüüd kuu aega küll silmi hõõruda ei või.

Eeldasin, et silmad hakkavad vett jooksma või midagi sellist, aga ei, lihtsalt ebamugav oli. Minu oma õde küsis, kas kraapis nagu liiva oleks silma sattunud? Ei, seda ka mitte. Lihtsalt tahtsin silmi kinni hoida ja puhata. Kuna raamatukeses oli ka kirjas, et tuleb puhata, võtsin oma traumajärgse homöopaatia sisse ja pikutasin. Magasin vist natuke ka, siis võtsin jälle homöopaatiat ja tasapisi läks paremaks. Sain seinal olevat maali vaadata! Kolme tunni möödudes oli juba tunne, et võiks poodidesse minna, mis siin enam pikutada! 🙂

Kallis mees laitis selle plaani mul maha, sest poodlemist polnud opijärgsetes tegevustes seal infomaterjalis loetletud. Käisime siis hoopis allkorrusel puhvetis söömas (praed maksid 3 eurot, päris normaalne) ja siis käisime ümbruskonnas jalutamas, minul päikeseprillid peas. Nägin ka lähedalt lugeda, kui menüüd uurisin hämaras kohvikus (võibolla see hämarus oli ka päikseprillidest pärit), kuigi algul, enne oppi pandi neid pupillisuurendamistilku silma, siis oli küll raske peenikest kirja lugeda. Aga öeldigi, et see 3-4 tunniga möödub.

Üldiselt hoiatati, et 2-3 tundi peale oppi läheb tuimesti üle (opieelsed silmatilgad), aga mina ei märganud midagi.

Õhtusel jalutuskäigul ei jõudnud me jalgradu pidi sinna välja, kuhu plaan oli, aga õhtu oli soe ja ilus, hoolimata mägede – küngasterikkast maastikust ja üheksakordsete majade rohkusest. 13-korruselisi oli ka, aga trepikodasid oli iga sellise tornmaja kohta hämmastavalt vähe, näiteks 1. ÜKS trepikoda ja siis viis sellist 13-korruselist maja. Huvitav.

Jõudsime tagasi ööbima, nägime, kuidas troll bussi minema trollis maja eest, küsisime mulle igaks juhuks lisapadja ka. Seda läkski tarvis, kuna ma tavaliselt vabatahtlikult selili ei maga, vähemalt mitte üle tunni. Rasedused nagunii takistavad viimasel kuul kõhuli magamist ja vist sellest on mulle külge jäänud igal võimalusel  kõhuli magamise komme. Kahjuks oli opijärgne kohustus magada selili, päikseprillid peas. 🙂

Kui keegi veel sellist nalja läbi peaks tegema, soovitan soojalt mitu paari päikseprille varuda, kuna ühe paariga võib vabalt juhtuda, et need hakkavad kõrva tagant õrna nahka pigistama ja valus on. Tund-paar päikseprillide kandmist pole üldse sama, mis nendega terve päev käia ja siis terve öö magada ka veel, kojusõidust ma ei räägigi.

Seega natuke magasin selili ka, siis vahepeal uni ei tulnud, istusin hoopis tugitooli, vooderdasin seljataguse patjadega ja lootsin, et hommik nagu imeväel saabub. Seal siiski tüütas ka varsti ära ja kolisin voodisse tagasi. Olin nii ära väsinud, et sain isegi magada.

Hommikul proovisin aru saada, et kas ma siis nüüd näen nagu paremini ka, aga kuna ma olen viimased 15 aastat enamus aega läätsedega käinud (välja arvatud 2 nädalat enne laseroperatsooni), siis väga vahet ei olnud. Nägin ikka eemal olevate tornmajade katuseservi ja kardinaid, tavaprillide asemel päikseprillid ees.

Silmad ikka ei kipitanud, ei jooksnud vett, ei hõõrunud. Iga 2 tunni tagant tuli tilku panna, see polnud valus.

Lahkusime ööbimiskohast vanalinna autoga parkimiskohta otsima, leidsime navi järgi kogemata üles ka (meil on selline old-school navi, 2009. aasta oma, ta näiteks kartis Vilniusse viivat kiirteed nagu tuld ja tegi kõik, et me igal võimalikul juhul kiirteelt maha keeraksime!), näitasin silmad arstile ette, kes jäi rahule ja ütles, et nägemine on 100%, aga paranemine võtab ilmselt veel kuu aega, mille jooksul süvaveesukeldumist ja tennise mängimist tuleks vältida.

Autot võib juhtida siis, kui tunnete, et olete selleks valmis, näiteks homme või näiteks nädala pärast. Või hiljem, kuidas tunne on. Väga informatiivne?

Plaanisime siis kenasti 7 tunniga koju tagasi sõita.

Aga teepeal oli õnnetus juhtunud, kui Leedu-Läti piirist natuke maad Läti poole olime jõudnud. Tee kinni, politsei juba kohal, tuletõrje ka. Navi ütles meile, ärge põdege, siitsamast kõrvalt saame teha väikse ringi!

Ho ho hoooo! Seal VÕIBOLLA oli 6 aastat tagasi tõesti tee olnud. Võibolla. Algul nagu oligi, väike kruusatee. Siis natuke väiksem metsatee. Ja siis … eeee…. selline põllurada. Ja mõned sügavad rööpad, kuhu me madalapõhjalise Volvoga kinni jäime. Ohhh.

Aga meie taga olid sama uljad leedukad, kes ka ei tahtnud ümbersõidunaljast ilma jääda, oma natuke kõrgema BMW-ga. Mees oli lahke, valdas mõne sõna inglise keelt ja meie valdasime ka paari sõna vene keelt ja ta aitas meid liikuma, lasime ta ette ja sõitsime edasi. Tema navi lubas ka talle teed, veel 700 meetrit ja siis vasakule. Aga puud tulid ette seal põllu peal, siis ta nägi kunagisi traktorijälgi ja sõitis veel siia-sinna, marsruudilt eemal.

Lootus kuhugi välja jõuda hakkas kaduma. Kaugemal paistis too suur asfaldtee, kust me ära olime pagenud, puude vahel liikusid kiirelt edasi autod, ummikut enam polnudki. Aga meie müttasime kellegi vanal võssakasvanud heinamaal.

Lõpuks leidsime, et meie pöörame tuldud teed pidi tagasi. BMW-mees teatas, et nägi kaugel põllu peal maja hoovis ka kellegi masinat, äkki on seal mõni tee, aga meie arvasime, et lähme ikkagi tagasi. Läksimegi, tasakesi. Ilus ilm, päike lõõskas, parme esines ka.

Jõudsime sinna, kus enne see sügavate rööbastega tee oli. Seal oli veel 2 autot, kellest tagumine ei saanud ei edasi ega tagasi. Noor naine oli väga närvis, mul oli nii kahju temast, oma uue suure Hondaga. Tagus kirkaga muru, aga auto ei saanud ikkagi liikuma. Minu mees ja kolmanda auto mees proovisid mitut moodi lükata, ei saanud. Kallistasin seda naist, sest ta oli niiii õnnetu ja nutma hakkamas, aga ei nutnud. Empaadi tunne tuli, sest hetkega oli minu rahulik “küllap inglid on kõik ära korraldanud ja aitavad meid siit välja”-enesetunne asendunud ääretu kurbusega ja mina hakkasin korraks nutma. Aga see läks kohe üle õnneks, sest need polnud minu enda tunded.

Igatahes jõudis oma uutelt tiirudelt heinamaal tagasi pööranud BMW-mees ka meie auto juurde tagasi ja tuli appi seda Hondat lükkama-tõmbama. Kui ei õnnestunud, mõtles ta välja kavala nipi, kuidas vedada autot hoopis risti teelt välja heinamaa poole, sidus katki läinud köie oma auto konksu külge ja urisedes ja siduripõletamishõngulises pilves pääses Honda liikuma. Bemarimees, kelle naine ka paar sõna inglise keelt rääkis, ütles, et neil on autos 4 last ja koer ja nad tahtsid kiiresti Jurmalasse jõuda. Aga üldiselt said nad siis kohe esimesena sealt minema, kui Honda eest ära oli, siis läksime meie oma auto juurde tagasi, Honda-naise 2 tütart koos koeraga läksid ka autosse ja kolmanda auto mees keeras Honda ringi ja läks siis oma autoga minema ja meie saime ka viimaks liikuma, ei jäänud enam kinni.

Ooo, milline suur rõõm ja tänulikkus mu sees oli!

Mõtlesin kõik variandid läbi – kellele me oleks saanud helistada, et abi kutsuda, kui neid teisi autosid seal samas jamas poleks olnud? Kellele? Eestisse kellelegi, tulge palun appi, me oleme siin Lätis, üsna Leedu piiril, ühes kohas põllu peal, kohanime kahjuks ei tea, aga siin teepeal oli ennem õnnetus!?

Või politseile? Läti politseid ma kardan, vene keelt ma ka suurt ei oska, kohalikke traktoriste taga ajada ka ei oskaks, kes välja tiriks… Nii et jube hästi läks, vaatamata navigatsiooniseadme katsele meid “aidata”.

Siit üks suur õppetund – võõral maal ei maksa külavaheteid usaldada. Võib teisiti välja kukkuda.

Meil vedas, tegime lihtsalt ühe “Lepnikovi lõike” – see oli üks bioloogide väljend selle kohta, kuidas metsas “ma tean, kuidas siit saab otse minna”-tehes samasse kohta kui alguses välja jõutakse,  2 tundi hiljem ja  poole väsinumana. Meil õnnestus tagasi teele jõuda tunni aja pärast (kirjutasin sõites piiriületuse ja ummikusse jõudmise hetke kellaajad üles) ja väsinud olime küll, päike ju paistis ja ajas autosid lükates higistama, aga kokkuvõttes saime ikka koju edasi sõita ja enne ööd koju.

Veel operatsiooni-järgsel teemal – minu väärarvamusi:

  1. Küll ma pärast pesen pead! Ega ikka ei pese küll, kuna nädal aega peaks hoiduma peapesust ja hiljem kuu aja jooksul ei soovitata ka šampooni silma ajada (minu teada keegi ei ajagi omast tahtest seda väga silma?). Mina mõtlesin, et 12.juuli ma ju pesin pead, peseks nüüd ka enne minekut, aga samas vaatasin, et 33 kraadi lubas sõidu päevaks Vilniuses – hakkan ilmselt higistama ja siis pole peapesust kasu. No tegelt olin ma sõidu ajal autos, ei olnud midagi palav ja peapesuga pean ka järgmise nädalani ootama. Õnneks eriti must ei olegi, hoian patsis lihtsalt.
  2. Operatsioon on nagu sünnitus, korraks on raske, aga edasi on hea – see ei aidanud küll, tabasin end mitu korda operatsiooni järel mõtlemast, et seda nüüd küll sünnitusega võrrelda ei anna. Sünnituseks ikka valmistud, mõtled asju läbi, pärast on ilus armas tita sinuga ja elu on lill. Silmaopi järel – mingit lapsukest ei paista, nägemine on blurry, enesetunne on imelik, aga midagi teha ka nagu ei anna. Mõistusega võttes tead küll, et teoreetiliselt peaks kunagi hiljem parem olema, aga no pool tundi peale oppi see ei lohuta. Üks noorem tüdruk olevat kõvasti nuuksunud seal ukse taga, rääkis mu Mees, see tegelikult lohutas mind, et kõigil teistel polnud ka “tühiasi, kõik on juba korras, näen kohe 120%”.
  3. Saan igal pool inglise keelega hakkama – mkmm. Vene keelt kasutas seal palju rohkem inimesi. Aga no vedas, mõned vene keele sõnad on mul peale 12 aastat vene keele tunde koolis ikkagi meeles, nii et jutust natuke saan aru, ainult et ise vastu rääkima hakates tuleb mingi inglise keelsete sõnade segapudru vene keelega. Kui esialgne konsultatsioon teemal Kas-saab-opile-või-ei? pidi tulema ainult vene keelt rääkiva arstiga, hakkas küll korraks hirm. Lugesime siis ruttu infovoldiku inglise keelset varianti vene keelsega paralleelselt, et meelde tuletada, kuidas on vene keeles sõna prillid jms. Aga arst oskas paar sõna inglise keeles ka ja vene keelt rääkis aeglasemalt, kui nägi, et me tuhmide nägudega paistame (Mees lubati sinna konsultatsioonile kaasa, et äkki kahepeale saame venekeelsest arstist aru). Õed olid seal nooremad ja ingliskeelsemad. 🙂
  4. Hinnad on odavamad? Nii ja naa, bensiin oli endiselt pisut kallim kui Eestis. Samas jah, silmaoperatsiooni kulud olid oluliselt soodsamad kui sama operatsiooni puhul Eestis.

No ja meie esimene kahekesi reis alates sellest ajast kui … ma ei teagi. Vanasti sai ju sõpradega igal pool käidud, siis lastega, nüüd see kahekesi reisil käimine oli peale Rootsi kolimist (6 aastat tagasi) esimene kord. Tegelikult tagasi kolides tõin ka lapsed Eestisse ära ja siis läksin tagasi, ostsime sealt oma Volvo ja tulime sellega kahekesi tagasi. 5 aastat vahe.

Keegi ei kraagelnud jah autos, pissipeatusi oli oluliselt vähem, saime isegi ühe hääletaja peale võtta, kes oli 8.kuud rase. Lapsi täis autosse ei mahu kunagi hääletajaid, nii et vahelduse mõttes hea, kui saab kedagi aidata.

Lõppkokkuvõttes on mul päris õnnelik tunne, et tehtud. Täna saab 2 päeva mööda opist ja tunne on, nagu poleks midagi erilist üle elatud, ainult õue pesu riputama minnes pidin päiksekad panema. Arvutis olen ka ilmselt vähem nüüd lähipäevil, läätsevedeliku ning konteinerid võin ära anda ja pimedas edaspidi ei loe, nagu ütles Kadri  Silvia Rannamaa raamatus peale silmaoperatsiooni.

Ah jaa, enne minekut lugesin samal teemal postitust Leedus laseroperatsioonil käimisest Reimo blogist siit.

Järgmine eestlane oli seal samas kliinikus reedel, kui läksin operatsioonijärgsesse kontrolli, mina teda ei näinud, aga Mees ütles, et ta oli Narvast ja sai sujuvalt vene keeles hakkama.

Kui kellegi on küsimusi, küsige julgelt.

Reisile ja reisilt

Reisilt tagasi tulemise mõtted on nagu tavaliselt – kui hea on ikka oma kodus! Lapsed on väga hõivatud oma mänguasjadega mängimisega jälle, mina olen rahul, sest jõudsin teise masinatäie pesu ära pesta ja sain OMA voodis magada.. Luksus jah, nagu Meeleheiteta Koduperenaine kirjutas! 🙂

Õnneks oleme end kodust äraolemistega natuke parandanud ja siis on parem koju tagasi tulla kui varasematel aastatel. Eelmises kodus oli meil väike korter 3.korrusel, kõik aknad päikese poole ja ka toatemperatuur suvele vastav – vahel jahtus isegi 28 kraadini maha hommikuks! Muul ajal oli päevitusriietega toas ka hullult palav. Seega kui sai kiiruga välja sõidetud peale tunde kestnud pakkimist ja segamini kodu, siis koju tulles tervitas meid tulikuum kodu, maas vedelevad asjad [mõtlesin, et jõuan enne ärasõitu tagasi panna, aga eiii] , kahtlased kuumtöödeldud prügihõngud jne… Ei olnud üldse julgustav niiviisi koju jõuda.

Nüüd katsume enne minekut kõik ära ka koristada, et oleks hea koju saabuda. Mitte ainult kompost ja prügi välja, kohvifilter tühjaks, põrandad korda ja kardinad ette (tänu sellele oli meil koju saabudes meeldiv 23 kraadine tuba, vaatamata mingitele kuumalaine-juttudele, mis Tartus olevat käinud), vaid ka lagedad lauad-diivanid-voodid ja suhteliselt tühi külmkapp.

Koju jõudes on tavaliselt lapsed üsna väsinud ja tahavad midagi kiiresti süüa kellaajale vaatamata (jõudsime kell 10 õhtul), nii et saime nad kiirelt voodite suunas juhatada, kuna olime Pärnust süüa võtnud ja peale seda Viljandi ja Puhja sissesõitude puhul ootamise kommi igale soovijale jaganud. Üldiselt töötavad tiktakid kummikommidest paremini, ei määri käsi, ei tilgu, ei jää hambavahedesse nokitsemiseks ning üks karp kestab autos kaua! Aga kui lapsed peavad midagi autos ootama, siis on väga hea ootamise eest või ootamise ajaks 1 tictac kommike anda igaühele. Muidugi tuleb seda erakordse pakkumisena välja reklaamida, et vältida üksikuid komme kuskil istmete vahel ja jututeemat “tahaks endale ka üht pakki” iga lapse suust. Seekord andsin siis vahelduseks roosasid kummikommisüdameid. Muidu ma neid ei osta, sellepärast on lapsed nendega väga rahul.

Koguperetöö: keegi vaatab väikeseid lapsi (kui neil pole oma nukusid/kotte, mida tuppa viia) ja ülejäänud moodustavad meeskonna kõikide asjade autost välja tõstmiseks + tuppa kandmiseks. Peale seda saab 30-40 minutiga kõik tuppa tassitud kotid lahti pakkida – jalanõud tuulekotta õigetesse kohtadesse, musta pesu koti saab tühjendada otse pesumasinasse (värvitooni järgi tuleb küll midagi pesukorvi ka sorteerida, aga ikkagi ei võta see 5 minutitki)  ja kui pole nii äikseline kui meie saabumise ööl, saab masina pesema ka sättida. Mina jätsin masina tööle panemise hommikuks, sest olen nii palju kodumasinate äiksekahjustuste juttu ja hoiatusi kuulnud, et olen parem ettevaatlik. Kõik tühjad kotid põrandatelt ja toanurkadest ka oma kohale.

Lasteriiete kappidesse tagasi panemine – eriti kui mõnel poisil on enamus riideid musta pesu kotti rännanud – võtab hulga vähem aega kui algul nende valmis pakkimine.  Ääremärkusena peab lisama, et Vanim Laps pidi järgmisel päeval kohe oma laagrisse edasi minema ja Trennitüdruk jäi Saaremaale meist kauemaks, seega nende riideid mina lahti ei pakkinud. Mineku eel pakin ma ju enda ja kahe väiksema lapse riided ja vaatan üle 2 keskmise lapse riided (neil on oma reisinimekiri, mis muul ajal on majapidamismapis kiletaskus, nagu mul on oma “nagu tavaliselt” reisinimekiri, et pakkimine kiirelt läheks) ja ikka ja alati olen mina viimane, kes oma riideid pakib, teised juba peaaegu autos. 😀

Kusjuures iga aasta plaanime ju täpselt nii vähe asju kui võimalik kaasa võtta, et ei peaks kolme niisama-kaasas-käinud pluusi, pükse jms reisile ja tagasi sõidutama. Meie auto pole kummist. Iga aastaga läheb asi paremaks, aga alati on näha paremaks muutmise variante. Seekord näiteks villaseid sokke ma ei kasutanudki, aga alati on kindlam tunne, kui need kaasas on, eriti selleaastast Eesti suve silmas pidades! 😉

Kui siis kolmveerand tundi peale saabumist lapsed magavad, toad on korras, mingeid riide-, jalanõude, prügi- ega seljakotte ei vedele, on päris hea tunne.

See kaalub isegi selle üles, et hommikukohvi jaoks piima ei ole. 🙂 No ja roti kojutoomine jäi ka järgmiseks hommikuks.

Ah jaa, ma siiani loodan, et kusagilt tuleb tagumise ukse võti ka vastu, mille ma mõtted mujal KUHUGI panin mõni hetk enne sõitu. Olen juba igale poole vaadanud, aga võtit ei paista ja otsimiseks ka rohkem ideid enam pole.

Ja ma suurt enam ei looda, et meie pere fotokas tagasi tuleb, millega Kaugatoma pangal pilti sai tehtud ja mis peale seda sai PisiPiiga turvatooli pandud, aga peale seda pole keegi seda enam näinud. Küllap keegi kusagil saab õnnelikuks, kui selle leiab!

Maasikakastide aeg (tee ise jalatsiriiul)

Varsti on jälle käes maasikate ja murelite aeg, mõtlesin rahulolevalt oma jalanõuderiiulit vaadates. See jalanõude hoiustamise riiul on meil nimelt moodulitest koosnev ja iga moodul – maasikakast – on külje pealt maasikatega, seest roheliseks värvitud ja mahutab kenasti ühe jalanõudepaari. Laste kingi mahub rohkemgi, ka väikseid kummukuid saab küliliasendis nende sees hoida.

Kingariiul

Meil on sellise riiuli koht mitte tuulekojas, vaid natuke seespool esikus, sest seal hoiame harvem kasutatavaid või mitte-nii-hooajalisi kingi. St. kui on vaja ketse, pidulikke kingi või tagavara-vahetusjalanõusid, saab pealmisi kaste korraks üles tõsta ja vajaliku kraami kätte. Ei vineer ega kingapaarid tee kaste eriti raskeks, kastide vahelt saab sisse piiluda, mis paariga on tegemist ja ainult alumiste kihtide kättesaamiseks peab kastid kõrvaltorniks tõstma.


kingariiul kastidest

Sügisel saab kilekoti ümber panna, kui tolmumure peaks tulema.

Saabaste suvel hoiustamiseks meeldib mulle tuulekoja laealune riiul. Sama värvi kui lagi, st. alt vaadates valge, kitsas riiul, nii et kinga/saapakarp kenasti ära mahuks. Karpide otsa kleepisin kas sildid  või kirjutasin peale, et poiste saapad 35 või Lillelised saapad, kuna ma pole selgeltnägija. Paraku mahutab see ainult ühe tuulekoja seinapikkuse plaadi, teisele poole vastu me praeguse seisuga teist riiulit ei pannud. Lambid on süvistatud tuulekotta keset lage, nii et valguse varjamisega ka muret pole. Enamus talvehooajast on kõik karbid sealsamas riiulil tühjad, suvepoole täis.

Kui meil mingil hetkel käru enam tuulekojas ei seisa, järgmisel aastal näiteks, siis mahuvad kevadel äkki kummikud ka tuulekotta ära! 7 inimese kingad, botased, rihmikud jms ei jäta suurt laiutamisruumi.

Ah jaa, osa murelikaste (samade mõõtudega kui maasikakastid, aga küljepilt on murelitest) on mul ka pööningul, nende jalanõudega, mis eelmisel aastal veel lastele jalga ei läinud. Samamoodi silt numbri ja värviga peal kirjas, kile ümber, uut aastat või jala kasvamisi ootamas. Kui kingad vanasti suurematesse suguvõsa ühiskastidesse laotatud olid, oli nagu kehvem ülevaade, mis seal suures kastis veel alles on, mis sinna peale väikseks jäämist tagasi on sokutatud jne. Pealegi oli suure kasti ringiliigutamine tülikam, kui sust/sul parasjagu tõstjat pole. Seega – ma täiega fännan neid maasikakaste! 🙂

Kust neid tasuta saab? Poodide hoovidest – meie omad on kas Maximate või Konsumite tagant pärit.

Kaste tasub vaatama minna kuiva ilmaga (märja ilmaga läheb vineer kummi, siis ümmarguse põhjaga ei seisa hästi nurgas, hallituse oht on muidugi ka), murelite/maasikate hooaja või sooduspakkumiste ajal.

Samas viinamarjahooajal jagatakse tavaliselt neid musti plastkaste, peenikeste ribidega, millest saab keldrisse kenad purgihoiukohad. Meil käivad eraldi kolme kategooria purgid – 0,7liitrised, 0,5-liitrised ja väiksed purgid. Nii on kastide otsas oleva sildi peal kirjas purgi mahu number ja sinna kasti käivad kaas allpool kõik puhtad pestud kinnikeeratud kaanega purgid. Kui tolm kogunebki talve jooksul, siis purgipõhja alt on seda lihtne maha lükata. Kui üks kast täis saab, siis järgmine sama suurusega purkide kast peale, uued purgid sisse, kui moosisöömine ja mahlajoomine edeneb, kuni suve hakul on riiulid tühjad,  ainult sildid servas reedavad eelmisi asukaid: Rabarbrimahl, Õunamoosid jne. Kui ma algul silte ei pannud, ei leidnud lapsed mõnikord soovitud moose üles.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA
Kastiga saab purgid moosikeetmise ajal korraga kööki toimetada ka.

Purkide keldrisse viimine on tüütu, seega seda teeb meil 9-aastane, kui vähemalt tühja 5 purki on kööki kogunenud. Tavaliselt ma igaks juhuks instrueerin teda, mis suuruses käesolevad purgid on, siis ta teab keldris, kuhu neid panna.

Aga tee-ise-riiulid, mis sobival hetkel tasuta kätte tulevad – need mulle meeldivad! 🙂

* Väga suuri meestejalatseid need kastid võibolla ei mahuta. Väga laiu-kõrgeid botaseid ka mitte.

** Olen kuulnud, et inimesed armastavad nendes kastides ka õunu üle talve säilitada, ühe kihina, et õhk kenasti vahele pääseks. Õunte ladustamiseks tunduvad nad minu meelest liiga väikesed, sest meil söödaks selline väike kastitäis õunu vähem kui poole tunniga ära, aga kaupluste taga jagatakse tihti suuremaid vineerkaste ka. Peab ainult vaatama, et katki poleks ja papinaelte/pindudega viga ei saaks. Maasikakastidega seda muret pole olnud, need päris ilusti viimistletud, ainult marjaplekilised mõnikord põhjast. Ühtlasema väljanägemise jaoks nad seest ära värvisimegi suvel, aga võib ilmselt ka ilusa paberi vms põhja laotada. Kingad ei kurda vast 🙂

Kingitused, mis teevad mõlemale poolele rõõmu

Seoses Pisikse Piiga sünnipäevaga avastasin, kui ägedaid nukumööbliasju müüakse poes! Puidust, palju vahvamad kui plastist, mõnusad käes hoida, malbete värvidega. Roosasid oli tegelikut ka, aga valged ja kollased olid mulle meelepärasemad.

Eelmisel aastal kinkisime talle ühe nukukapikese, kuna aastasele lapsele on ikka üsna raske kingitust valida, kui ta pole ainus laps. Esimese lapsega vaatad küll, millal kõrinaid kätte anda, millal füsioloogilise kujuga puidust haamer värviliste punnide tagumiseks, sobivalt mitmekülgsete kujunditega sorteerimiskast, õigel hetkel õige vanusega duplo-legod, poistele iga kord mõni auto ja nii see kraam koguneb.

Varsti on kõrinaaeg möödas, siis passivad sortimistünni värvilised jupid eraldi kuskil kasti/kapinurgas ja varsti saab [lapsevanem!] kokku panna paljusid erinevaid puslesid.  Seega – kingituse valimine väiksele lapsele võiks olla võimalikult lihtne.

Niisiis on meil nukumööbli sarjast üks eelmise aasta nukukapp mahukate ustega, sel aastal lisandus üks nukuhäll väiksele titanukule ja jõuluks kingiti suurem nukuvoodi ka. Ülejäänud asjad, mis väikseid lapsi rõõmustavad, on igasugused pallid – nii väiksed kui suured, tavaliselt kipuvad need küll mõne aja jooksul tühjaks saama või ära kaduma ja seega on uue kinkimine tavaliselt üsna tabav kingitus.

Siis pusled, kuni neid ei ole nii palju, et tükid omavahel määramatuse kuhjaks ei kogune, mida keegi enam sorteerida ei julge – eriti need, kus ühe karbi sees on 3 erinevate piltidega puslet, isegi samade tegelastega, aga tükkide tagumine muster on pisut erinev. Neid on minu meelest võimalik hoida ainult soontega kilekottides, kõik pusled eraldi, originaalkarbis.

Siis mulle meeldivad ägedad mänguasjakastid – no sellised, mis on pealt auto või mõne looma pildiga ja lihtsalt kokku volditavad, ilma teravate nurkadeta ja ilma ratasteta, mis pealeistumisel alt ära kaovad või põhja sisse lõikuvad.. Rannahooajal suured liivakastiasjad, kui on rannas/liivakastis käimise võimalusi – ilusaid liivaämbreid saab kasutada ka kinkekoti asemel või siis hoopiski marjakorjamisel, kui lastele suur ämber võimatu missioonina tundub. Olen näinud, et ämbrites hoiavad lasteaia- ja koolilapsed oma vildikaid ja nukuasju ka, kui atraktiivsed ämbrid on, mitte need tühjaks saanud šašlõkiomad. 🙂 Liivakastis õnneks vahet pole, kui on mitu kasutajat, läheb kasutusele kõik. Taaskasutamise mõttes oleme erinevaid jogurtitopse ka kasutanud, aga nendega on see halb asi, et kergelt lähevad katki ja kui pole kattega liivakast, lendavad tuulega kergelt ka minema. Liivakastist välja. Peenardele, aiaäärde või tänavale. Tavalised liivavormid on seetõttu asjalikumad, muudavad küll päikse käes praadimisel lõpuks värvi, aga peavad kauem vastu. Iseasi on muidugi need liivavormid, millest aru ei saa, millega on tegu. Meil on toas kasutute mänguasjade karbis üks helesinine morsk, mida lapsed kunagi ei kasuta. Mitte millekski. Ju see siis ei seostu millegagi. Aga kuna see on uus, pole ma seda ära ka visanud. Ju ta siis ootab taaskasutuspoodi minekut, aga ei tule mulle kunagi õigel ajal meelde.

Seega – pigem vähem, aga korralikke äratuntavaid ja lihtsalt vormitavaid asju, liivalossivorme, suuri kühvleid. Iga aasta mõni (alguses), hiljem vajadusel, kui osad purunevad või ära kaovad. Algul pole ju palju vaja ja ühel hetkel ei ole enam vaja.

Sellepärast ongi pere noorematel lastel lihtsam – kõik on juba kellegi jaoks olemas ja salaja saab pisikesi legosid ka suhu toppida, aga kingituse tegijal on raskem. Et mida kinkida, kui laps pole veel suures kontserdieas ja elamustest kahesena näiteks nagunii suurt aru ei saa, et just sünnipäeva puhul.

Seega on hea aeg nukunõudeks, nukumööbli kogumise alustamiseks, mõneks raamatuks või lauamänguks, kui majas veel tühja riiuliruumi on, nukuriieteks, mõneks ilusaks klambriks, kui sobivas pikkuses juukseid jätkub; loomi ainult siis, kui TÕESTI on vaja neid karvaseid. Meil on vanemate õdede-vendade loomakollektsioon: 2 karu, mõned koerad, paar hobust, bande öökulle, mõned hiired, mutt ja siil. Karud on kasutusel võrevoodipehmen- dusena, kust neid hommikuti välja aidatakse ja pärast riietumist tuleb karud tagasi voodisse laadida. Kolmas karu, kellel seelik koguaeg nägu varjab, saab erikohtlemist kärus sõidutamisest suure nukuvoodini, kui tal hea päev on. Koerad, kullid ja muud tegelased ei leia üldse kasutust, v.a. siis, kui paari kuu tagant nad kastiga toanurgast välja tõsta ja kaas irvakile jätta. Aga ma tean, et veel mõned aastad ja siis on vaja juba teatripublikut, kes oleks kannatlik, ei teeks teatritükiga samal ajal köögis süüa ja istuks seal, kuhu paigutatakse, kasvõi kuhjas kogu etenduse aja. Siis kulub see kastitäis pealtvaatajaid marjaks ära! Heal juhul saavad nad isegi pileti ega pane pahaks, kui etendus iga kahe minuti jooksul valju itsitamise pärast katki jääb. 🙂

Spordivahendid – neile saab avada ka kogumiskassa, kui parajasti midagi osta ei ole, aga tead, et poole aasta pärast oleks näiteks hea mõni kolme- või neljarattaline, suusk, uisk, kelk või rattakiiver kasutusse võtta.

Ah jaa, õhupallid, mullitajad, kunstitarbed ja väiksed autod on ka ägedad, kuni tuleb teismeiga ja peab valmis olema  mõni nädal küpsetusraamatut, teisel nädalal huulepalsameid kinkima. Poiste puhul aga pole mul õrna aimugi, mis sünnipäevalastele meeldida võiks, kuna asi piirdub ümbrikusooviga. Mingid aastad tagasi tegime Vanema Poja sünnipäeval mängude auhindadeks-loosideks erinevat kraami, näiteks taskulampe, kruvikeerajaid, mullitajaid. Kruvikeerajad olid ilmselgelt ebapopulaarsed, nende saajad soovisid need mullitajate vastu välja vahetada. Nojah, ega ema ilmselt nagunii ei lubaks kruvida. Waldorfkoolis pidavat kruvikeeraja ja heegelnõel nagunii kõigil õpilastel pinalis olema, räägib rahvasuu, nii et kruvikeerajaid polegi mõtet edaspidi osta, sest

  • osa lapsi on juba igapäevaselt kasutusele võtnud need, mis neil pinalis on
  • ülejäänud lapsed oskavad mullitajaga midagi ette võtta, kruvikeeraja-värk jäägu isadele või tehnoloogiatundidesse, äkki seal tehakse veel midagi sellist??

Tegelikult on need suured lapsed asjalikud ja koguvad  uute tehnoloogiavidinate, jalgrataste, merisigade ja raamatute jaoks raha. Sellepärast ongi nii armas, kui väiksed lapsed rõõmustavad südamest ka suure ilusa palli ja seda ümbritseva pakkepaberi, nukuhälli või mullitaja üle.

Või et sünnipäeva puhul saab kõik õe juukseklambrid pähe panna ja mängida kõigile pereliikmetele õnnesoovimise mängu, mis õhtu poole sujuvalt Tibu-tibu, ära näita!- mänguks moondub, sünnipäevalaps kavala näoga “Õnne! Ibu-Ibu-Näita!” sosistamas ja rahulolevalt naeratamas.

klambrid peas

Sünnipäevad on toredad! 🙂

Kaduneljapäeva ootus ja rahu saabumise nipid

Arvasin eile õhtul, et täna oleks hea päev kodu kraamimiseks ja siis jalutamiseks.

Hommikul aga selgus, et oli hea päev internetis kolamiseks ja niisama olemiseks, sest vaatasin kalendrisse ja paistis, et homme on kaduneljapäev. Järelikult saab hoopis siis koristada. 🙂

Mees võttis suure peegli seinalt maha, järelikult on aeg seina värvimiseks, aga ta jättis oma tööarvuti ka mulle koju, nii et värvimine pole veel teoks saanud. Aga selle asemel jõudsin paari plaadipoodi sisse kärutada ja vannitoaplaate vaadata. Kõik olid väga ilusad, seega ei teinud ma muud kui hinnauuringut.

Õde käis korraks külas – järelikult oli aeg juuste värvimiseks. Huvitav, et kui juukseid värvida, siis keegi ikka märkab, aga kui juukseid lõigata – viimati lõikas õde mul vist mingi 10-12 cm lühemaks juukseid ja keegi ei märganud. Isegi peale tähelepanu sellele juhtimist. Ainult mina muretsesin, kas patsi ulatab veel panna…

Mõni laps läks trenni, mõni sõbra juurde, mõni lasteaeda, mõni jäi vankris magama, mõni sobrab telefonis kuni juuksevärvi reageerimiseni – täiuslik “teen-mis-tahan-päev”. Nii hea vaheldus, kui polegi midagi õppida! Pole ühtki arstiaega tänaseks, trennilapsed saavad ise trenni… mõnus elu.

Pean juuksed kuivaks raputama ja natuke sangpommiga mängima ja ongi aeg lasteaeda minna. Pikkade juustega tihemini kui kord kuus pead pesta oleks ikka tüütu, just kuivatamise pärast  (kui lähed õhtul märja peaga magama, võib juhtuda, et ärkad hommikul ikka veel märja peaga) ja sellepärast ma seda tihemini kui 3-4 nädala tagant ei teegi. Sellepärast on juuksepesupäev ikkagi natuke eriline ka. Aga kuna ma eriti palju muusikat enam ei kuula – eelistan vaikust – siis see juuste muusika saatel kuivaks raputamine ka eriti ei tööta viimasel aastakümnel. Muusikat ma mõnikord ju kuulan – näiteks kui pesamuna sündi ootasin õhtuti, siis kahel korral kuulasin oma mp3-mängija läbi, aga ega ta mu uskumustega [hea on sünnitada hommikul peale hommikusööki, sest siis saab ennelõunaks lapsukesega kokku ja on aega rahulikult lõunat ka süüa] vastuollu ei läinud, öösel ei sündinud. Mulle lihtsalt kohutavalt meeldib magada ja ma eelistan öösiti ka magada, mitte sünnitada. Ja tookord õhtul muusikat kuulates oli hea muusikat kustutamiseks kasutada, et sünni-kinnisideed peast pühkida. Nagunii ootas lapsuke hoopis kuuseisu muutust, aga mina olin kannatamatu.

Tööle minnes ja töölt tulles saab ka muusikat kuulata, raadiost tantsumuusikat lausa, sest kuna ma seda muidu ikka kuulan. 10 minutiga tavaliselt hakkab raadio ennast ammendama ka, siis ongi paras hetk kohale jõuda kas siis kooli, poodi või koju. Kui pea on küsimustest ja/või murest paks, siis töötab muusika kustutamiseks paremini kui internet.  Millega muidu veel ennast vaikusele ja rahule tagasi lülitada saab?

*Raamatutega, jaa, aga neid ei saa lugeda, kui toas jookseb parajasti suhtedraama “seda legolennukit ei tohtinud võtta, aga ma unustasin selle laua pealt ära panna” või “MINA lugesin seda raamatut, anna tagasi!!!” või “miks tema sai üle aja tahvlis olla!!”

* Vannis/dušiall käies – aga vann pole meil veel vannitoaehitusplaanidega seoses oma otstarvet täitnud.. Aga vanas korteris töötas see Vanima Lapse maharahustamiseks küll hästi. Vannivahuga ja puha.

* Jalutades – jaa, eriti hea seltskonnaga (üksi või erinevate pereliikmetega, käruga või poeseljakotiga näiteks).

* Jalgrattasõit – mmmmm. Ma olen iga killustikust puhastatud tänavalõigu üle tänulik.

* Lõuna-Eesti kurtmisliinile helistades. Ehk siis Minu Õde 🙂

* vanasti, kui ma trennis käisin, aitas see ka. Peab proovima.

*** toiduga, aga see on a)keerulisem, pärast peab suunduma eelmise punkti juurde, kui ärevussöömist teha ja b) edasijõudnutele – need on vist need inimesed, kellel on hämmastavalt hea ainevahetus ja kes nagunii trennis käivad iga nädal. Ma olen sellistest inimestest isegi kuulnud, see pole päris väljasurnud tõug.

Mida veel soovitaksite?? 🙂

Kuidas teha KIIRESTI ja PALJU pannkooke :)

Kui pannkookide kasuks otsustada, siis tuleb neid tavaliselt teha päris kiiresti [sest kõik on äkitselt näljased] ja päris palju – meie peres vähemalt.

Kõige kiiremini saab nii, et teed taina sipsti valmis ja küpsetad korraga kahel pannil – kui pliidirauad mahutavad, saab teha kas kahe suure (28 cm läbimõõduga) panniga või ühe suure (28 cm) ja ühe väiksema panniga (24 cm). Meie pliit on nõus ühe suure ja ühe väikse panniga, s.t. suure peal saab teha palju pisikesi pannkooke ja samal ajal teisel pannil näiteks ülepanni-pannkooke. Saaremaal ma tegin kahe keskmise panniga ka, seal oli raudade vahel rohkem ruumi.

Samal ajal, kui üks pann tühjaks tegemist ootab, tuleb pannkoogid laotada kohe kõigile lauasistujatele taldrikule. Siis pole eraldi pannkoogivaagnat vaja pesta pärast 🙂 Aga kuna tänapäeval me enam köögis ei söö, sest me lihtsalt ei mahu sinna kõik korraga istuma, siis on tüütu joosta panni juurest söögituppa, tulikuumad pannkoogid pannilabidate vahelt põrandale tilkumas. Seega saab kasutada ikkagi ühte suurt taldrikut hoiustamiseks, mille pealt soovijad enda taldrikule kooke laadimas käivad, või siis saab kasutada selle inimese taldrikut, kes parajasti kodus pole või ise pannkooke küpsetab ja samal ajal süüa ei jõua. Sest no kahe pannitäie kulbiga täislaotamine, õli lisamine, kookide ümberkeeramine on üsnagi kiire tegevus 🙂 Peale selle peab aegajalt kiirkorras väiksematele kooke tükeldama, et nad ka kenasti süüa saaks, aga seda ainult siis, kui keskealised sööjad (keskmised lapsed) appi ei tule. Võib kasutada ka kahte hoiustamistaldrikut, üks toas ja teine pliidi juures ja siis toa-oma tühjenemisel kiire vahetus ja kõik hakkab otsast peale 😀

Hea on teha selline tainas, kus on nii soola kui suhkrut – siis saavad osad soovijad kahe pannkoogi (või ühe ülepannikoogi) vahele riivjuustu ja/või singitükke panna ja teised sööjad moosi või mett peale määrida. See tähendab, et ma ei tee kunagi erinevat tainast magusa ja soolase kattega kookide jaoks. Pealegi on tavaliselt lapsed pannkookide üle nii rõõmsad ja rahul, et esimesed koogid süüakse täitsa ilma moosita ära, sest niigi on nii hea 🙂 Siis natukese aja pärast hakkab juba moose ka kuluma – hea, kui on mitu erinevat moosi korraga lahti, siis ei teki moosijärjekorda! Kahe lapsega pole moosijärjekord pikk, aga juba 6-8 sööja puhul on muidu moos mööda lauda iga taldriku suunas jooksu pistnud 😛

Ja lõpuks – jooksvalt saab tainast juurde teha, kui tundub, et sööjatel jaks ei lõppe, aga valmistehtud pannkoogikuhja ülikiire vähenemise puhul ei viitsi keegi tavaliselt uuesti tainast tegema ja küpsetama hakata. Tore on, kui küpsetamise vahele saab teha väikse vahetuse – et küpsetaja ka paar kooki süüa saab ja keegi teine seni edasi küpsetab/kooke pöörab, muidu saab küpsetajal praadimisjaks otsa. Ja kuumaks läheb ka suurest küpsetuskiirusest, aga õnneks saab pliidi kuumust ja leegi suurust reguleerida, kui tundub, et tempo on liiga metsik/liiga aeglane/tainategu paralleelselt käsil.

Siis saavad kõik sööjad ükshaaval söödud ja jõuavad ükshaaval kenasti oma taldriku ka ära pesta ja kui paar kooki veel alles jääb, mida tõesti keegi hetkel süüa ei jaksa, siis on need alati enne õhtusööki või järgmist hommikut kadunud.

Ja tore on, et igaühel on üks OMA taldrik meie peres, siis on kohe näha, kes oma taldriku vedelema on jätnud või kelle taldrik altpoolt nõudepesuvahendinäljas on. Kruusidega ja laste nugade-kahvlitega on ka nii, kuigi minul on ainsana rohkem kui üks kruus, kuna ma olen kruusihull ja kui erakordselt ilusad metsaga või lilledega kruusid poes kasvavad, siis ma mõnikord lihtsalt ei saa niisama ära tulla (ja külalistele on ka kruuse vaja ju!). Aga no kasutusel on ka mul ainult 2 kruusi, nii et vähemalt ei saa meie kraanikauss pilgeni täis ei-tea-kelle pesemata nõusid. Hea tava on, et See, Kes Küpsetas, tainakaussi ja panne pesema ei pea, aga no mõnikord on ainult väikesed sööjad, siis käib küpsetamine rutem ja pesemishetkeks pole ka võhm täiesti väljas veel.

Ja kui keegi siis suurematest lastest kleepuva ja pisikeste rasvaste näpujälgedega söögilaua kenasti ära peseb ja moosid kappi viib, ongi pannkoogisööming kiiresti läbi, laud puhas ja elu läheb rahulolevalt edasi, KUI pesta väiksed lapsed ka puhtaks ja moosipluusid eemaldada. Muidu on varsti laud samasuguseid näpujälgi ja salajasi moosikleepekaid täis!

Pooleteise tunni pärast võib kõik aknad ka kinni panna! Aga väikesed, kenasti noaga lõigatud pannkoogitükid tulevad natuke hiljem laua, toolide ja pingi alt välja 😉

No kas tuli kiirete pannkookide isu?