Haiguste peletuseks

Lugesin ühte väga asjalikku postitust haigeks jäämise teemal ja mõtisklesin selle üle.

Üks ema oli välja toonud, kuidas laste haiguse korral see periood kergemini üle elada, mida teha, kui ema ise ka pikali on ja kuidas pärast uuesti rööpasse saada. Väga asjalik!

Lühikokkuvõtte mõned punktid:

*  kui mõned on haigestumas/haiged, siis suurenda C-vitamiini annust. Seda olen isegi teinud, isegi kangemaid C-vitamiine hankinud löökdoosi andmiseks. Lastele olen haiguse alguses ka Acerola vitamiine söötnud, aga üldiselt aitavad sarnaselt ka mustasõstramoos kuuma vee ja meega, astelpaju või muud külmkapimarjad jms. Pärnaõieteed meega või ilma vastavalt soovile ka. Apteegi-gripitee asemel olengi rohkem pärnaõie- ja nõmmliivateeusku.

** söögiks varus ta igasugu lihtsalt söödavaid asju – soolaseid (aga mitte väga pudenevaid) soodaga küpsetatud küpsiseid, pähkleid, hakitud juurvilju-puuvilju. Nii saavad väiksed lapsed ka süüa neile sobiva koguse ja ema ei pea (nt.ise haigena) kõvasti vaaritama, kuna kõhugripi puhul nagunii suurt ei sööda, palavikuga ilmselt ka sooja sööki eriti ei lähe. Suhkrut võiks ka võimalikult vähe olla, aga seda ilmselt teab enamus emasid niigi.

*** Huvitav oli minu jaoks, et nad igapäevaselt D-vitamiini sisse võtsid, täiskasvanud rohkem, lapsed vähem (ilmselt lähtudes kaalust ja vanusest). Meil ju räägitakse pidevalt, kuidas D-vitamiini on eestlastel peaaegu et negatiivne kogus ja kui kõvasti tuleb seda juurde süüa, kui päikest pole. No ülesöömisest räägitakse vähem, aga üldiselt on vist rasvlahustuvate vitamiinidega ka omad ohud. Siiski – paljud meist iga päev vähemalt 15-30 minutit õues viibivad?

**** Aurutaja/inhalaator on paljudel olemas, seal blogis soovitati eukalüptiõli ka lisada, kui eriti karm hingamisteede häda on. Mulle muidu eukalüpt, sidrun ja sidrunhein õlidena täitsa meeldivad, aga mina neid küll terve pere õhuruumi lisada ei julge. Ühest küljest – väiksed lapsed ei pruugi neid lõhnu taluda. Teiseks olen lugenud erinevaid arvamusi õlide puhtuse ja koostise teemal ja neil on säilivusaeg ja kõik see kokku hirmutab mind, et kas teen ka õige valiku? Kas see kajastub märgatavalt ka hinnaklassis? Minu lahenduseks oleks ilmselt ainult vannitoas ja aroomilambis, näiteks vanniskäigu ajaks või hea valgusega vannitoa korral võiksin seal ka raamatut lugemas käia, et väike ruum turgutava euka-lõhnaga mõjuks. Paraku on meie VANNItuba ehitusjärgus ja teises vannitoas ei ole lihtsalt vanni. Dušinurgas saaks küll istuda, aga õnneks on meil mugavamaidki kohti. Kuna meil osa ruume on avatud süsteemina – koridorist saab ilma ukseta otse suurde tuppa, sealt söögituppa, sealt kööki, sealt edasi koridori ja sellest algse koridoriga kokku, siis moodustub kokku suurem ruum, kus lõhna ilmumiseks peaks päris kõvasti aurutama. Kuna aga inimesi on meil mitu, siis tundub natuke isekas peale suruda kõigile seda sama lõhna, mis mina tahan. Äkki ma kunagi siiski katsetan, kui KÕIK on nohused korraga? Siis nagunii vahet pole, keegi ei tunne mingit lõhna!? 😀

Kuidas teil kogemused on?

*****Taskurättidega oli tal hea nipp – et kui mõni pabertaskurättide karp tühjaks saab, saab seda kasutada kasutatud paberrättide hoidmiseks, et nohuninade ümbrus oleks puhtam. Meil on tegelikult tavakasutuses riidest taskurätid ja paberite kallale saadan inimesi alles siis, kui neil Paks Kollane saabunud on ehk kui tavarätid otsas on. Jaa, ma olen kuulnud, et Levivad Bakterid jms, aga riidest taskurätid on lihtsalt nii palju normaalsemad mu meelest. Kuna me kasutame neid suhteliselt harva, siis ei teki mingeid arvustusi teemal Jube-mis-kogus-pesupulbrit-kulub-nende-pesuks jms. 🙂 Igaüks kasutagu neid taskurätte, mis talle sobivad. Koolis ja tööl on paberrätikud mugavamad ka, kui on suur nohu, mitte ainult hügieenilisemad…

****mida teha nende lastega, kes pole haiged, et kisa-kära ei ajaks haigeid hulluks? Lahenduseks oli pakutud vaikseid mänge – eks ikka pusled, tekkidest-patjadest onnid, joonistamine kindlasti aitaks, (audio)raamatud, muusika/filmid.  Väiksematele sobiks kindlasti mõni selline äge komplekt tangide, lusikate, vatitupsude, dinosauruste jms-ga nagu siin Miss Mae lehel.

http://missmaesdays.com/thrifty-diy-center-activities/

Aga siis peaks olema mõni abiline ka, kes pärast mängimist asjad kokku korjata aitaks, vältimaks võimalust kuude kaupa võimatutest kohtadest vatipalle/täringuid leida.

*** Veel üks hea mõte oli oksendamisohuga lapsed põrandale mängima panna saunalina või suurema käteräti peale – lihtsam koristada. Mina olen sarnast varianti kõhuviiruste korral laste voodites kasutanud – padja ja lina peal. Virgematele emadele on ilmselt puhas väljakutse, mitu lina sa öösel zombina vahetada jõuad. Ah jaa, võibolla kõik polegi öösel zombid peale 3-4-ärkamist? 🙂

** No ja haiguspäevade lõpetuseks pidas ta vajalikuks märkida, et hea on lapsed tagasi haiguse-eelsesse aega treenida – et enam ei saa suvalisel ajal pähkleid-küpsiseid näksida [kellele siis söögiajad on?], enda järelt tuleb ära koristada ja kodutöid teha ning päev läbi raamatut lugeda-filme vaadata ka enam ei saa.

* pikemalt ja põhjalikumalt saab seda teemat lugeda 9-lapse ema nägemusest siit, Large Families On Purpose blogist.

Seniks aga head immuunsüsteemi teile ja teie lastele, st. rõõmsaid hetki, head und, süles- ja koosolekuid, värvilisi lehti 🙂

Lasteriiete sorteerimisest auto imetervenemiseni!

Nädalavahetusel sorteerisin oma “laoruumi” ehk siis ühte tuppa ehitatud kastidega riiu- lite süsteemi. Üldiselt mulle väga meeldib selline süsteem, kus on pappkasti peal suurelt kirjas number – nt. Poiste 98 ja seal sees on sellele suurusele sobivad riided. Ja teises kastis T(üdruk) 80-86 kombed jne. Lasin riiulite vahed reguleerida banaanikastide suuruse järgi ja lisaks olen kasutanud kaablikaste (mis on umbes sama suured kui banaanikastid, aga mustad ja läikivad) ja A4 paberite kaste, nende sisse saab panna väiksemaid asju, nt. pealkirjadega Laste sukapüksid/Päevitused ja ujukad/ Klotsisorteerija + täheklotsid.

Pealkirjade panemine on kõige lihtsam valge paberi ja kleeplindiga, sest niisama kasti peale kirjutada saab ühe korra; edasi, kui muudad sisu, läheb juba sodimiseks ja kast on mitmetimõistetav. Aja kokkuhoid, kui ei pea kasti kõige alt selleks välja koukima, et veenduda, et selles TÕESTI pole enam 3 talvekombekat. Teisest küljest peab kastimajanduse vahetus läheduses olema pabereid, kleeplinti ja must marker, sest muidu kaob Tähtis Mõte kasti sisu kirja panna kohe toast lahkudes.  Been there, done that.

Igatahes on selles pisikses ruumis nüüd jälle (üle mitme kuu!) võimalik põrandale astuda, võib lausa tantsida 🙂 Välja tuli ka paar kummikuid suuruses 33, mis minu teada eelmisel sügisel olid suurus 34, aga kui nüüd 34 vaja oli, siis jah.. Hea, et 35 suuruseid mitu on ja kasutuses juba. 34 kummikute soovija pidi küll oma lapsele uued ostma. Need, mis hetkel mitu aastat ootama peavad, olgu siis jalanõud või Vahepealsed riided – lähevad üldse pööningule magamismattide ja magamiskottide seltsi.

 

Meie pööningu idee on umbes selline (pildiallika blogi siin – ent meie oma on metsikum).

Ja kohe hea tunne on! Lisaks veel ilus ilm akna taga ja peaaegu vaba päev lastega! Vaba päeva ülesanne tänaseks on tegelikult välja mõelda, kuidas rahulolematus välja otsida enda seest ja seejärel see välja kraapida, sest minu seljamured on vist ilmselt sellega seotud ja kavatsen neist lahti saada. Päris hea on vahelduseks oma mugavustsoonist välja astuda ja hirmudega tegelda – silmaarstil käisin sügisel, hambaarstil käisin jaanuaris ja veebruaris (varsti saab ehk käidud, siis lubas mu kallis ka minna, et Tervise rubriik kulude eelarves stabiilne püsiks), nüüd siis natuke selja-asju lahendada mõtisklemise + uurimise abil ja siis jääb veel trennitegemine.

Trenniga hakkasin hurraaga juba vahepeal pihta, aga siis sai vist ikka salaja natuke üle pingutatud,  kuna järgmisel päeval peale SUURT 10-minutilist trenni tõstsin Pisipiigat ja õlg tegi väikse nõksu ja jäi mitmeks nädalaks tundaolevaks. Nüüd on petlikult parem, kuna ma tean, et nii ruttu päris korda ei lähe, ikka paar kuud tuleb selle õlaga rahulikum olla ja mitte oma õlga teiste asjade alla toppima hakata. Ahjaa, sain ka meeldetuletuse oma õelt, kes ütles, et ülaselja hädad on ju puhtalt sellest, et teiste hädad oma kanda võtta. Võibolla ma sellepärast polegi rahul, et kõikide inimeste elu pole selline, nagu nad tahaks?

Seljaväänaja ütles, et mul on seal ülinõudlikkus ja kriitika ka, nii et mul kulmud kohe kerkisid, et kellel neid siis sisimas poleks? Samas – äkki ei olegi. Igatahes ruumi kaevamiseks on mõttemaastikul. Peab vist lastega jalutama ja lilli vaatama minema aeda, siis on hea mõelda.

Eile jalutasin autot*, mis parata, kui autoparandaja ei usu endasse. Asi algas sellega, et auto väitis mulle sulaselges lühenditega rootsi keeles, et tal on mingi mure ja nõudis, et väljalaskega kohe teenindusse pöördutaks. Näitas pilti ka juurde mootorist (mida mina mootoriks pidada ei teadnud). Ootasin paar päeva, aga nõue püsis. Käisin tööl ära, helistasin tagasi tulema hakates Parandajale. Rääkisin mure ära, ta arvas, et siis tuleb vaadata jah. Leppisin aja kokku pealelõunaks. Hakkasin siis koju sõitma – ja ennäe imet, Parandajaga vestlemine autos oli imetervenemise põhjustanud! Ju tal oli lihtsalt raviv hääl. Igatahes oli Emission serv. erfördras silt  [kirjapilt minu mälu järgi] lahkunud ja jälle oli võimalik jälgida, mitu liitrit kütust sel hetkel aurustati kodu poole liikumiseks.

Kodus rääkisin uuesti Parandajaga, ta küll kahtlustas, et mingi elektroonika vajab ikkagi kõpitsemist, aga peale lõunat selgus, et sain ainult diagnostika eest maksta. Raviv hääl on ikka odavam kui uued autojupid, on positiivne kokkuvõte. Isegi kui Parandaja kahtlustab, et küllap katkised asjad pärast uuesti nähtavale ilmuvad. Mnjaaa. Ehk meie autoke tahtis lihtsalt kuulda, et ma hoolin temast ja olen nõus isegi remonditöökotta helistama. 🙂 Isekas mina oleks eelistanud Parandajale raviva hääle eest 5 euro maksmist diagnostika eest võetavale 15 eurole, aga Parandajal polnud raviva hääle asjus eneseusku?! 😛

Laste riidesse panekuga tuleb nüüd küll kohe pihta hakata, kui nad oma väiksed legotükid ära on söönud ja siis need pokaalide ja klaaside seest/ümbert ära korjanud, sest täna käib miskipärast lusikatega kommisöömine. Millekski pidid need lilla-roosa-oranžikirjud legod head olema, aga kommide pähe ma neid Osta.ee-st tegelt ei ostnud! Vähemalt lastelaud ei kleepu pärast ega ole isegi moosine! Ainult Pisipiiga jätkab kastekannuga vennal pooleli jäänud kraanikausi kastmise tööd, mina ilmselt siis kraanikausis ootavat pudrupotti enam pesema ei pea. Neljane ja peaaegu-kahene on ikka paras tandem küll. 🙂

* Autot jalutama  – sõidad autoga parandusse ja ise jalutad koju, hiljem jalutad parandusse autole järgi ja sõidad koju.  Saab praktiseerida juhul, kui: a) keegi ei tule sulle teise autoga vastu, et sind koju ära visata b) sul pole auto pakiruumis käru, millesse laps(ed) panna ja koju jalutada c) ühtegi bussi kummaski suunas parajasti ei tule. Ajakulukas, aga tervislik.

Sibulamatus, järjehoidjakaustik ja homse varna lükkunud kodutööd.

Veebruari lõpp läks nii kiireks, et sain isegi oma eelmises postituses mainitud kummuti  3 korda ära värvitud ja tuppa 🙂 Trepikojavärvimist sain alustada, aga seda peab veel jätkama, kuna selgus, et pisikese ruumi asemel peaks kogu trepikoja värvima, sest keegi (huvitav küll, kes!) on trepist alla tulles käsipuu puudumise tõttu seina katsunud. Pidevalt. Tapeeti sealt maha kakutud polnud, aga salakavalalt värvi vahetanud oli see sein sealt küll.  Siis muidugi vanast värvikogusest ei piisanud (mis ma ükskord valmistoonituna ostsin, sest keegi oli toonida lasknud ja siis välja ostmata jätnud), suuremat kogust ostma minnes aga selgus, et valisime uue värvi ka. Poes tundus täitsa kena, seinas aga paraku hoopis teistsugune. Nojah, mis seal ikka 🙂 Vähemalt värvida mulle meeldib.

Kahjuks otsustasid lapsed riburadapidi jälle haigeks jääda, seega on värviprojektide teostus ikkagi natuke nadi.

Seega minu plaanid märtsiks oleks

1. trepikoda ja tuulekoda värvida

2. Diivanikate ikkagi valmis õmmelda

3. Vähemalt 1 uks ära värvida (kummuti valget värvi jäi üle).

Raamatutest võiks Praktilise perenaise sarjast 2. raamat (üldpuhastus)  ja 3. raamatu (rahateema ja kokkuhoid) läbi lugeda, laenasin mõlemad raamatukogust, sest arvasin, et enamus teemat tuleb ehk tuttav ette või siis pole päris minu teema, seega on hea laenutada ja head juhised välja kirjutada. Lk 106 juba oligi 1 asi, mida ma ei teadnud peast! Nii et laenutus tasus ära, sest PET-koodid (milliseid plaste võib hiljem uuesti söögi/joogi ümber kasutada ja milliseid kindlasti mitte) tundusid huvitavad ja raamatud pole mul ajapuudusel üldsegi veel läbi. Raamatuväliselt ehk siis internetist saab neist plastikukoodidest aimu siit.

Mul on muidu üks suur kaustik, ilusa pildiga, kuhu ma üles kirjutan need ägedad asjad, mis internetis või mõnes raamatus (nt. ülalmainitud Perenaises) mulle vastu tulevad ja tunduvad meelespidamist väärt. Et ma arvutit päris iga päev ei kasuta, on hea, kui ideed on kuskil paberil kirjas ja neid saab aegajalt lehitseda ja praktiseerida. Alates siis letšoretseptist kuni naljakate asjadeni – Freezer friendly banana bread, Kadri empaatide leht , frou-frou stiilis seeliku tegemise õpetus (mis seisneb peamiselt selles, et paned otsingusse frou-frou skirt ja otsinguga leitavate piltide peale vaadates saad enam-vähem aru, kuidas need tehtud on: A-lõikeline alusseelik, mille külge on õmmeldud eraldi krousitud kihid), Katwise stiilis mantlid jne.

Mõte on selles, et vanasti panin palju asju arvutis bookmarkidesse, sest need olid niiii ägedad. Ja sellega asi piirdus… Ühel hetkel taipasin, et järjehoidja lisamise järel – isegi kui neid murdosa servaribal nähtavale jätta – ei vaata ma neid ägedaid asju enam kunagi, sest uusi ägedaid asju tuleb peale. Mõnikord lausa tahtsingi tagantjärgi vaadata mõnda lehte, aga siis oli näiteks internet need sealt mujale kolinud ja jälitada polnudki niisama lihtne. Nüüd ma siis kirjutan huvitavad asjad üles ja lisan oluliselt harvem neid endale lihtsalt järjehoidjatesse. Aga vähemalt on koht, kuhu saab katsetamise käigus juurde märkida, et piparmündikastme tegemisel peab järgmisel korral rohkem panema seda või vähem toda. Õnneks läheb mu mälu järjest paremaks.

Siis juhtus selline tore asi, et mul käis külas refleksoloog – üks armas tore naine, kellega koos me vanasti õppisime seda asja 🙂 Eriti toredaks tegi asja see, et lõpuks ometi tegi keegi   m u l l e  ka refleksot, muidu masseerin ainult ise oma varbaid, mitu korda aastas. Või kui mingi konkreetse asja jaoks vaja on. Aga kui keegi teine teeb, siis see on luksus! Äge. Hakkan ka nüüd rohkem tegema jälle.

Ja märtsiga on veel rohkem lilli näha kui need vabariigi aastapäeval ilmunud 3 õitsvat lumikellukest! Iga kevad olen lillejahti pidanud, kuna eelmised elanikud olid pea kõik lilled likvideerinud ja nüüd on igal aastal järjest rohkem kevadisi rõõmustajaid meil. See teeb tuju kohe heaks, kui sellele mõtlen! Vahepeal ma istutasin nii, et pärast ei ilmunud midagi nähtavale, mingis foorumis nimetati selliseid hüatsindiistutamisi matusetalitusteks (matad sibulad maha ja ei kohta neid enam kunagi). Loodan, et eelmisel aastal läks paremini ja ehk sel kevadel mõni neist istutatutest mäletab ehk, mida kevadel tegema peab 🙂

Lilledeni!!!

Ei ole vaikne talv (viha versus enesevalitsus)!

Nii huvitav, et on nagu täielik veebruar, kalendrisse vaadates vähemalt, aga mõni päev on juba karjuvalt märtsine ja mõni päev lihtsalt novembrit meenutav. Veebruar sel aastal külmadega küll veel silma pole paistnud. Karjuvalt märtsiste päevade puhul, kui õues lõõskab päike, linnud vestlevad omavahel nagu lõbus Itaalia perekond, kõikjalt kostab tilkumist ja lumi ja jää sulavad võidu, on küll tunne, et KOHE on kevad käes. Küsisin Vanima Lapse käest, millal siis suveajale keeratakse kella, ta vaatas kalendrit ja kommenteeris, et märtsi lõpus!! Milline imelik segadus. Mina oleks kohe olnud nõus selle kella kevade peale ära keerama..  🙂

Aga nüüd siis on jälle hallid, ilmetud, niisama-päevad. Ei ole tohutut tungi õue jalutama minna, vaid saab rahulikult legosid koristada, raamatuid raamaturiiulitesse tagasi panna, hommikul õhtuks hautist teha ja iga 5 minuti tagant akna poole vaadata, et ÄKKI ikkagi tuleb päike välja. Kuna selleks pole õrna lootustki, igalt poolt on ühtlaselt hall, võiks ju rahuneda, aga ei. Ikka vaatan ja ootan päikest!

Sombusel ajal on hästi hea veel meeleolude üle järele mõelda. Viimasel ajal loen huviga emade pahameelest ja raevust ja vihast. Miks kõigile tundub, et teistel seda pole, kuigi järele mõeldes see isegi lohutab, et pole ainuke… Mulle meeldis see “She’s gonna blow” raamat, kus emasid võrreldi vulkaanidega. Et iial ei tea, millal ta jälle purskama ja tuld sülgama hakkab, kuna emad tihti isegi ei märka neid ohumärke väikestest aurupilvedest, mis vaikselt podisevad ja podisevad ja lõpuks on kõik plahvatuse peale ikkagi üllatunud nägudega.

Pärast on vahel kahju, vahel piinlik, vahel ei lähe plahvatusest isegi paremaks, kaua allaneelatud kibestumus muudkui podiseb edasi ja pere saab verbaalse, söövitava ja tulikuuma laava enda kaela. Aga kus sa sellisest asjast ikka kõneled või abi otsid, kui endalgi on piinlik? Hea on, kui saab helistada sõbrannale või õele ja küsida, kas Lõuna-Eesti Kaebetelefon kuulab? Või perekooli kirjutada, mis on riskantsem, aga samas soovi korral meeldivalt anonüümne.

Vahel mõtlen, et tõesti-tõesti võiks olla tugigrupp emadele, kes tahaks olukorda muuta, ennast muutes, aga ei oska. Suurt julgust nõuab ju oma probleemiga teiste ette tulek, lahenduseks analüüsima hakkamine, mis kõik halvasti võis olla, et üldse plahvatusohtlikuks kujunes asi – ise hirmunult silmi kinni pigistades ja eitades ju asjad tegelt ei lahene.

Kas analüüsid peale plahvatuslikku pahameelt, kust kogu see pime raev pärit oli? Olid söömata? Või oli see alles kaheksas kord, kui palusid lapsel midagi ära teha ja ta ei teinud? Või oli mingi muu tunne, magamatus, väsimus, pingeolukorrad tööl, tuul ukse ette prahti kandnud? Laps kaua haige ja koduses vangistuses ema?

Ja isegi kui analüüsi järel ilmneb, et seekord olid põhjuste seas näiteks punktid 1, 4 ja 7, mis siis edasi saab? Afektiseisundis käitud ju nagunii kätteõpitud lahendusega, ei suuda oma aju nii kähku pidurdada, et välja mõelda uut harjutamata käitumisviisi. Kisast-kärast on saanud harjumus. Mis siis aitab? Kuiv trenn! Et kui on selline lugu, ütlen nii: …  ja harjutagi siis kodus peegli ees iga päev, ilma stressiolukorrata, 10 korda järjest sama lauset. Nii kujuneb sellest ka mingi aja jooksul harjumus ja edaspidi saab ehk afektiseisundiski juba valida kahe käitumisviisi vahel.

Ilus teooria ju, eks?

Mina olin täna kuri, ei, see tähendab pahane, ei, see maskeerib mingeid muid tundeid… eeee… pettunud. Jah, täiega pettunud. Kokku lepitud ajal ei olnud laps seal, kus ta juba 8 minutit tagasi oli lubanud “kohe” olla. Mina siis seisin autoga keset ristmikku ja pidin välja mõtlema, kuhu minna, kui pole plaani B. Inimesed teistes autodes saavad aru, et sinuga on midagi lahti, kui sa üle 3 sekundi seisad ja otse ei sõida ega muid manöövreid ei tee. See on ju kohutav, eksole? Ja enne, kui nad signaalitada jõuavad, olen juba ära keeranud, plaani B välja mõelnud, aga pettumus on ka kohal. Jõuan teise kohta, kust laps peale võtta, aga seal teda ka pole. Pettumus ja ärrituvus on juba suuremaks kasvanud, sest kodus on mõned haiged lapsed, kes magavad (vist. veel?) ja suurem haige laps, kes neid vaatab, aga parkima pean ikkagi, sest laps pole ikka veel ilmunud. Ja ma hakkan jälle helistama, aga ta tulebki.

Kui oleks iluskenatore päev, naerataksin lahkelt, küsiksin, mis siis koolis uudist, võtaksin taskust talle söögiks kaasa võetud väikse šokolaadi [pahasena avastasin selle muidugi oma jopetaskust koju tagasi jõudes. Oi, tema kooliasjad jäid ka vist autosse, tuleb mulle nüüd meelde:S ], viiksin ta kenasti trenni ja tuleksin ise autoraadiole kaasa lauldes kenasti koju, kus kodused haiged lapsed on ka loodetavasti vahepeal terveks saanud.

Aga ei, reaalsus oli, et ma ei olnud selline päiksejänku. Minu vanemad ei vedanud mind küll kunagi autoga, aga kallis õde mäletab siiani, kuidas isa ükskord autoga talle järgele tuli, kui ta teises linnaotsas ujumas käis. Oma laste autopealekorjamine polnud siis veel eriti moes, kui lastel kaks jalga all oli ja kuupilet taskus. Aga just tookord oli isa lubanud ta peale võtta, et ta märja peaga koju ei peaks minema pikalt. Ja just tookord lubati neid tund aega kauem basseinis olla! Uskumatu õnn! Muidugi ei olnud siis mobiiltelefone… ja ega keset basseini ei tuleks isale helistamine nagunii pähe… Igatahes pidi mu õde ise koju minema, sest isa ei jaksanud teda ära oodata. Mis te arvate, kas ta tahtis kuulda, miks tütar ei tulnud õigeks ajaks kokkulepitud kohta? Või kas ta äkki muretses, kas lapsega on ikka kõik korras, kui ta õigeks ajaks ei tulnud? Ei tea. Isa pahameelt ja oma süütunnet mäletab mu õde aga siiani.

Nii et jah, pean vist võtma ühe märkmiku ja panema sinna kirja, mis etapid eelnesid mu plahvatusele ja mis lauset ma edaspidi sarnasel juhul kasutada võiks. Ja siis ma tahaks veel rahulikku õhtut raamatupoes, et ei oleks tunnet, et siin ma siis nendega kodus istun ja kuhugi ei pääse (väljaarvatud autoga trenni ja tagasi viima!)!!! Õnneks ma hakkan kohe heaks, ennelõunat tööle pandud slowcooker saab kohe varsti õhtusöögi valmis küpsetatud ja enne kui lapsed ärkavad, jõuan tunnikontrollid ka ära parandada. Kõlab ju nagu vaba õhtupoolik?

Magamistoast kostab huilgamist. Selle huilgaja varjunimi on “Väike Palavik tõuseb oma voodist ja vaatab mind kurjalt” 🙂 Aga ma plaanin veel enne õhtut vabandada ka. Kes teeb, see jõuab! ??

Suhe traumapunktiga.

Reedel juhtus selline asi, et ajalugu kordus ja me käisime traumapunktis. Verepunktis, nagu mu noorem poeg traumapunkti nimetab. 🙂

Tegelikult olen ma seal juba palju kordi käinud – mu vanem poeg ütles 3- aastasena vanaemale ja vanaisale, et “tavaliselt pargime me sinna.” Harilikult võtame raamatud ka kaasa, et olla rahulikud ja ootamiseks ettevalmistunud, kuigi kogemus näitab, et raamatu kaasavõtmisel kasvab tõenäosus, et just Trauma I ukse taga olev laelamp on kustunud, aga kõik muud lambid põlevad ja pime on lugeda.

Aga seekord siis tegi keskmine tüdruk noorema tüdrukuga nii, nagu omal ajal vanem tüdruk keskmise tüdrukuga tegi, st. tõmbas käest nii, et mingid pisikesed randmeluud venitamise käigus pisut paigast nihkusid ja kätt enam ilma valuta liigutada ei saanud. Mänguhoos muidugi, nagu lastel tavaks on. Aga kui Pisike Piiga 20 minutit järjest nutnud oli, pakkisin ta ettevaatlikult minekuks riidesse.

Nii väikestega raamatut kaasa võtta pole mõtet ja kui nii nutune lugu on, pole ka heegelnõela ja lõnga nukuriiete meisterdamiseks mõtet kaasa võtta, nii et ütlesin keskmisele tüdrukule, et ta meile ühe auto kaasa annaks. Andiski ühe kulunud automudeli. Mina arvasin, et võiks teise veel võtta, aga tema arvas, et äkki kaob veel ära ja keeldus. Nojah, kokkuhoidlikkus geenides, mõtlesin mina. Tegelikult selgus, et tal oli hoopis intuitsioon tööle hakanud!

Käisime Lastekliiniku erakorralises, kust meid Ülikooli Kliinikumi EMO-sse edasi põrgatati, seal siis läbisime käbedalt vastuvõtu ja läksime harjunud kohale Trauma I ukse taha pingile. Üks mees juba istus seal  ja asus Pisipiigaga auto teemal vestlema. “Mis auto sul on? Näita mulle ka! Anna mulle!” Piiga istus morni näoga ja tõmbas aegajalt nuuksatades hinge (vastuvõtus oli ju jope ära võetud ja käsi kaela seotud, ai), autot käest ei andnud, käratas ainult EI. Keskmine õde oleks võinud rohkem meid usaldada, mõtlesin, kes see oma autosid ikka käest annab. Aga kui neid 2 oleks, siis võibolla annaks ka?

Nii me siis istusime, kuni tuli päris kähku meie kord ja siis pildistamise kord ja nagu nii mõnelgi eelmisel korral, tegi ka seekord röntgen imet. Selles mõttes, et selle pildistamise ajaks kätt nii- ja naapidi väänates ja paigal hoides läks ranne tal vaikselt ja salapäraselt korda, röntgenikabinetist väljudes ta enam ei kurvastanud ja sai vaikselt kätt liigutatagi – ilma mingeid grimasse tegemata. Siis mul tuli meelde, kuidas ma mõni aeg tagasi väiksema poisiga samal teemal traumakas käisin ja ka peale röntgenit enam probleemi polnud. Tundus teine nagu väike simulant tookord, nüüd siis oli samasugune imetervenemine. Too esimene kord, kui vanem tüdruk keskmisel käe ära tõmbas, oli ka sarnane lugu. Kaks korda kahenädalase vahega, nagu tüdrukud ikka, ma-tõmban-sind-käest-mängud.

Mulle hakkavad need röntgenaparaadid sellise tervendamisvõimega peaaegu veel meeldimagi, aga kuna röntgeni teemaga kaasneb tavaliselt ikkagi valu või midagi enamat (punakaslillat ja paistes?), siis see suhe jääb meil loodetavasti ikka üksikuteks harvadeks kohtumisteks, mis lõppevad ilma lahase ja kipsita.

Ja palju aega meil traumapunktis läks, tee oma pakkumine?

18 minutit, ütleb roosa paber perekondliku haiguslugude mapi vahelt.

Selle aja jooksul jõudsin loodetavasti ainult mina märgata pudruplekki Pisipiiga kleidi peal 🙂 Sest kui traumapunkti minekuks kisub, ega siis väga riideid vahetama tavaliselt ei jõua hakata. Pähe tulevad ainult need imetervenemislood ja väike kahtlus, ega seekord simulandiga tegu pole? Samas nii väiksed, 1-3 aastased lapsed ei jaksaks 20 minutit järjest nutta, kui ikka põhjust pole ning õnneks pole keegi kunagi minuga traumapunktis pahandanud, et käite siin nii sageli!!! Pigem on nad alati nii toredad ja lahked ja abivalmid olnud ja peaaegu et grupiviisiliselt peale puhunud (ükskord, kui keskmisel tüdrukul pöial autoukse vahele jäi ja kolmekordseks paistetas). Nad on ikka nunnud seal.  Peaks neile kooki tegema.

Et teil ka traumapunktis kenasti läheks 🙂 Ja neil seal ka.