Oktoobrielu

Olen elukeerises kurvalt mõelnud, et kui kahju, et blogida ei jõua – aga ehk varsti läheb rahulikumaks?  Ja paistab, et nüüd ongi korraks rahulikum, sest tasapisi hakkavad asjad paika loksuma.

Rutiin on küll hoopis teistsugune kui varem, sest augustis vahetasin ma töökohta ja uues kohas harjumine võtab ikka aega. Tööle-koju sõitude aega läheb igapäevaselt kauem, lisaks on mul nüüd äkitselt täistööaeg. Enne seda on mul viimase 10 aasta jooksul olnud rahulik paar-kolm poolikut päeva nädalas töökoht, mille eest osa palka maksti vabas ajas.

Äkitselt on raske keset päeva lastega arstile minna, keset päeva poest mitme päeva kraam valmis osta – pesupesemisest ja nautlevast söögitegemisest nädala keskel ei tule ka tihti midagi välja. Uus amet aga meeldib mulle väga, kunagi ei hakka igav, saan palju inimestega suhelda – nii suurte kui väikestega – ja täna külastas mind isegi üks koer.

Koolitusi saan ka, näiteks hiljuti õnnestus mul käia väga põneval ja praktilisel lapse leina ja trauma koolitusel. Kuna palju sealt kuuldust oli selline, mida jagaksin hea meelega teiste emadega ka, loodan, et saan koolitajalt nõusoleku sellest siia ka kirjutada.

Veel olen sattunud alaealiste komisjoni. Ka see meeldis mulle esimesel korral väga. Kui ilusti need inimesed oma tööd tegid! Sain teada, et alaealiste komisjon ei ole karistusasutus, kuigi lastele ja nende vanematele tihti nii tundub. Mulle jättis igatahes sügava mulje.

Oma lapsed on aga jälle uude sügisesse liikunud. Vanim Laps käib ülikooli kõrvalt tiheda graafikuga tööl, mina ei tea, kuidas ta jõuab, aga igatahes saab ta kõik tehtud. Usun, et ta on õppinud viimase paari aastaga veel paremini oma aega planeerima, kuigi ta gümnaasiumi ajalgi  oli selles minu meelest päris pro – iialgi ei pingutanud üle ja mõnikord hakkas isegi enne kontrolltöö saabumist õppima. Tallinna elu on teda enesekindlamaks teinud, aga võib-olla on see ka vanus?

Trennitüdruk käib endiselt trennis. Koolis käib ka, õpib peaaegu iga päev – vastandina Vanemale Pojale, kelle kooliasjad aknalaua peal on, kuna riiuleid pole me remondijärgselt tagasi pannud. Asjad on aknalaua peal sellepärast, et neid ei lähe parajasti vaja – ma isegi ei mäleta, et oleksin teda sel aastal midagi laua taga kirjalikult tegemas näinud… Aga vene keel on raske, nagu ma kahtlustasin, kõigi oma erinevate susisevate häälikutega, mis Poja suus ühtlaselt üsnagi sarnasteks S-ideks moonduvad.

Temale hankisin selleaastaselt autismisümpoosionilt uue Aspide raamatu, Paula Tilli “Teisiti”, nüüd palusin tal see läbi lugeda. Raamatu linki kahjuks ei leidnud siia panekuks. Esimesed kommentaarid tulid küll, et tema ei näe midagi sarnast endaga. Ja “mis see autism veel on, ah, ma vist ajasin selle ateismiga sassi” kommentaar tuli ka ära.

Mingid tunnid hiljem tuli ta minu juurde ja teatas, et tundide osas on ta nõus. Nimelt kirjutas Paula sellest, kuidas talle lapsena meisterdamine ei meeldinud – vastik oli, kuidas tal sõrmed alati liimiseks said ja ega tal ei tulud see kunagi nii hästi välja ka kui teistel. Joonistamisega sama lugu – no ei tulnud nii hästi välja kui teistel, aga naabrinaine ütles alati, et neil naabritüdrukuga olid sama ilusad pildid. Kuidas naabrinaine küll tõde ei märganud, kas ta nägi siis halvasti? Hiljem tuli muidugi välja, et naabrinaine valetas, aga miks? Kas ta arvas, et tõde on raske taluda, imestas autor siiralt.

Minul tekkis kohe palju mälestusi – kuidas Vanem Poeg 1.klassis lõngajuppe samapikaks ei suutnud lõigata ja neid ilusasti 1 mm vahedega papi peale kleepida – tema lõngajupikesed olid natuke nagu segamini triipudega vaip, aga ma ju tean, kuidas ta pingutas – ta tõepoolest tahtis teha täpselt nii, nagu õpetaja valmis tööd näitas – aga tal LIHTSALT ei tulnud selline töö! Minul oli nii kahju, et selliseid asju hinnatakse.

Saksa keele grammatika oli üks köitvamaid asju Paula elus nooremana. Sest seal olid reeglid nii selgesti olemas, et lausa ilus 🙂 Kuna tema emakeel oli Soome keel, siis nautis ta saksa keelt veel eriti, aga õppis muude keelte grammatikad ka huvi pärast ära, kui need ilusad loogilised olid ja teistega selles keeles vestelda sai. Seda ma olen mitme Aspi raamatust lugenud, et nad ikka nii kenasti süsteeme jagada oskavad.

Minul on tööl kaks programmi, milles on ka süsteemid, aga mina neid küll päris täpelt ei jaga. Esimeste nädalatega tundus, et sain ühele programmile enam-vähem pihta, aga teise süsteem on ikkagi selline, et kui midagi valesti teed ja siis ära kustutad, jääb sinna tühi koht ja kõik saavad aru, et KEEGI on midagi valesti teinud. No ja siis ma värisengi iga kord natuke, kui pean midagi sinna süsteemi kandma. Vahepeal teen valesti ka, siis mu tööõpetaja-kullake imestab. Ja vahepeal tuleb ja vestleb minuga, et tegelikult on ju süsteem olemas ja ma võiksin sinna vaadata. Ma tunnen ju ise ka, et peaksin sellele pihta saama. Küll ta ükskord selgeks saab. Seni kripeldavad mõned lõpuni tegemata asjad mul ikka ja mõnikord ma ikkagi mõtlen õhtul  nende asjade peale, isegi öösel, aga üldiselt on mul kohutavalt hea meel, et ma parajasti homseid tunde ettevalmistama ei pea.

Ega ma varem kõik õhtud tööasju ei teinud, kaugel sellest, aga kuklas siiski kripeldas tavaliselt midagi, mida peaks tegema. Nüüd ma olen õhtuks tavaliselt nii väsinud, et midagi ei kripelda! 😀 Isegi süüa ei jaksa teha, õnneks on kõik kuidagi mõistvad meil kodus. Vahepeal võtsin küll nädalased menüüplaanid lootusrikkalt kasutusele, aga selgus, et ohoo – mind ei ole ju lõuna ajal kodus ja lapsed unustavad koolist tulles külmkapist asju võttes lugeda, mis külmkapi peal kirjas on lõunasöögiks. Nii et praegu ma ei vaevu uusi menüüplaane tegema. Mees teeb õhtuti süüa, kui tal kõht tühi on ja ta internetist põnevaid retsepte otsib – nii äge! Ma ise ei tuleks kanahakkliha-kodujuustu kotlettide pealegi, peedi-feta-omletist rääkimata. Aga järgmisel hommikul tööle kaasa võtta on küll hea!

Väiksed lapsed käivad jälle lasteaias – juba on haiguse ajad ka kohal. Üks nohiseb, aga ninast midagi välja ei tule, teine norskab. Magama minna ei taha vahel kumbki, aga mõnikord Noorem Poeg siiski halastab meile ja on nõus magama, Väikse Piiga sisepõlemismootor põleb aga ereda leegiga edasi. Ainult tekiga saab seda kustutada. See on minu tekk, minu voodis, mille all pikutades ta lõpuks rahulikuks kaisukassikeseks hakkab ja siis unisest peast tagasi oma voodisse marsib.

Väike Piiga hakkas septembris hoolega trennis käima – saab hüpata, ronida ja mööda redelipulki lipata, sekka rõngaste küljes kiikuda ja tasakaalulindi peal kõndida, aga nüüd on tema trennijõudmised kuidagi hõredaks muutunud – m i n a  ei jõua teda enam trenni viia!  4-aastased teatavasti ise ka veel ei lähe. Isegi Vanem Poeg ei lähe mõnikord ise trenni, kui ta trenniminekuäratuse vaikseks paneb ja “korraks” legod lõpuni ehitab või “ühe lehekülje veel loeb”. Mis teha. Lihtsalt kõik õhtud tunduvad palju hinnalisemad, nii tahaks kodus olla! Ühel-kahel õhtul nädalas käime tegelikult tantsimas ka mehega, nii et siis jääbki üle ainult 2 õhtut, mil peaks Väikse Piiga trenni viima ja 1 tööpäevalõpp, kui peaks Noorema Poja tema füsioteraapiasse viima. Aga mina pikutaks kodus ja loeks raamatut! Noorem Poeg hoopis arvutab ja mängib legodega, sest kuna ma toon teda 20-40 minutit hiljem lasteaiast ära kui eelmisel aastal, tunneb ta, et saab palju vähem õhtuti mängida. Legod ju ei kannata oodata tegevusetult!

Õnneks on raamatud ikka alles, isegi kui ma neid lugeda ei jaksa. Kõik  koju varutud lastekasvatusraamatud tunduvad mulle hetkel tööteemalised, nii et ma saan iga kell teatada, et loen tähtsat tööasja. Aga kõik meie perest teevadki õhtuti oma niisama-asju ja need asjad, mida ma kohustuslikult peaks tegema – riiulite tagasiorganiseerimine tühja tantsutuppa (varem tuntud ka suure toa nime all, aga enne remonti panin ma 2 punast vaipa kuhugi ära ja pole neid hiljem enam näinud) näiteks.. ei suju. Tühi tuba ongi vist hetkel parim lahendus. Milleks siia veel asju? 🙂

Pildihala

Peaks vist süüa ostma, mõtlesin. Postkasti olid laekunud toidupoodide sooduspakkumised ja kirjutasin oma hinnavaatluse kaustikusse üles, mida kust mis hinnaga ostaks. Viimati olin sinna kirjutanud märtsis, enne seda korra novembris ja septembris. Vanasti kirjutasin tihemini, kuna tahtsin enda jaoks mingeid märkmeid, mis ajavahemiku järel soodushinnad korduvad  samadel ainegruppidel ja mis poodides samal ajal samade asjade soodushinnad on. Muidugi on olemas selline tore asi nagu SEE leht, aga seal pakutakse ka neid kohti, mida ma ei külasta (nt Grossi) ja teiseks osasid poode seal pole, kus ma käin (nt. Kaupmees).

Mitu blogijat on kirjutanud e-poodidest ja mõtlesin, et see kojutoomine võiks olla suure koguse korral päris hea variant. Peale soovinimekirjade tegemist võtsin siis arvuti ette ja kohe selguski, et ei e-Selveris, e-Coop’is ega e-Maximas ei tooda kaupa mujale kui Harjumaale. Mhmh. Rimil aga e-poodi veel polegi, kuid vaevalt seegi kaua nii püsib.

Mis seal siis ikka, käin ise poes edasi. Täna käisin juba Väiksema Pojaga võimlemas, kuigi ta kuidagi ei tahtnud. Õnneks siis, kui liikuma hakkasime, oli ta oma suurema jorisemise suutnud ära joriseda ja töötas kenasti kaasa. Füsioteraapia ei ole ju alati selline lihtne ja valutu, vaid vägagi valus ja ebamugav, kui su liigesed ei tööta päris nii nagu tahaks. Või nagu teised arvavad, et peaks liikuma. Aga kui üldse ei liiguta, siis ei lähe ka paremaks, pigem hullemaks, nii et täiskasvanu loogikaga pole üldse küsimust, kas minna või mitte, kuid lapsel see arutelukoht alles areneb. Oi kuidas me ootame, et ta ise ka asja vajalikkusest aru saaks! Ehk juba järgmisel aastal?

Koju tulles sain ainult mõne hetke mõtiskleda, mida siis nüüd edasi teha, kui tuli Trennitüdruk ja teatas, et Väike Piiga pani endale legotüki ninna ja ei saa seda enam välja. Tegemist ei olnud õnneks duplodega, see oleks õudne olnud! Aga kui suuremad vennad peenikeste juppide legodega mängivad, siis neid pisikesi juppe jääb ikka üle ja nii see siis läks.

Puhu, ütlesin piigale ja hoidsin teist ninapoolt kinni. Piiga hingas kõigepealt kuulekalt sisse (tükki sissepoole tõmmates) ja siis välja, nii et pritsis pisut verd. Selge. Läksin EMOsse, mitte ei guugeldanud, mida teha. Telefoni unustasin ka koju. Aga istusime oma pool tunnikest EMO-s ära, pääsesime Trauma-uksest sisse ja kohe peletatigi meid minema, sest neil pole sellega küll midagi teha.  Minge nina-kõrva-kurgu-polikliinikusse Kuperjanovi tänavale.

Seal oli väga rahulik. Kedagi peale meie kusagil koridorides ei paistnud, valvelauatädi juhatas meid lifti suunas ja käskis teisel korrusel 234.kabinetti otsida, aga palus ukse taga oodata, kuna keegi on juba sees. Nii tore, mõtlesin ma tänulikult, et kuigi infolauas polnudki registratuur, on nad olulisele kabinetile siiski sellise numbri pannud, mis kenasti meelde jääks. No umbes nagu Trauma Üks, selline ilus kolmekohaline number nagu 234. 123 nad ilmselt ei julgenud panna, aga no see 234 sobib ju teise korrusega ka kenasti.

Varsti kuulsimegi läbi ukse, kuidas arst käskis sees oleval patsiendil kummeliteed juua, aga alkoholi mitte juua. Njaaa, tema ilmselt midagi ninna ei tõmmanud. Mees tuli välja ja meie pääsesime sisse. Minuti pärast väljusime, legotükk kaasas. Mitte midagi kohutavat ei tehtudki! Arst valgustas seda pisikest ninasõõret mingi tööriistaga  ja tõmbas heegelnõelaga legotüki välja.  Ta oli seda heegelnõela veidi modifitseerinud, kuid see töötas nii kiiresti ja kenasti, et ma tagantjärele täitsa imestasin, miks nad EMOsse endale üht heegelnõela soetada ei jaksanud.

Piiga sai kohe rõõmsaks. Ma polnud talle tegelikult midagi hullu rääkinud, mis juhtuda võib, kuigi mu enda peas tekkis küll igasugu mõtteid, kuidas väiksed jupid hingetorru minna võivad ja siis kopsutorude jagunemiskohta passima võivad jääda ja kuidas siis sõltub juba herneste kvaliteedist, kas neid saab sealt tervelt kätte või lähevad ära pudiks (limaskestad on ju niisked ja vett imav tükike võib veel paisuda seal, lego muutub ainult pisut limasemaks). Proovisin teha nii, et laps ei nutaks meie paanika pärast, sest algul ehmusime küll ära, aga nutuga ju tõmbab ka seda tükki ninna sissepoole.

Teinekord siis tean, KOHE nina-kõrva-kurguarstile, mitte EMOsse. Jälle targem. 🙂

Eile õmblesin padjakotte, et teeks siis neid põrandal istumise patju. Ühele vanale ja katkisele põranda-sulepadjale tahtsin ka uut ümbrist teha, õnneks oli kodus olemas tugev hall kangas. Isegi ei mäleta, mille jaoks, aga kulus marjaks ära. Lõikasin sellest ühe padja jagu riiet ära ja järgi jäänud L-kujulisest jupist sain veel kolmele padjale ümbrised teha. Väga lihtne, kui algandmeid pole, et tee just niisugust mõõtu või muidu ei lähe!

Õmblusmasin juba ootas laua peal, nii et kui padjakatted tehtud sain, oli kahju masinat rahule jätta ja õmblesin ruttu Väiksele Piigale ühe seeliku ka, sest hiljuti selgus, et kleidid lähevad nii kiirelt plekiliseks ja üks seelik oli pesus, teine on veel liiga suur (mille Suur Õde talle sünnipäevaks organzast õmbles). Nii ta läkski pildile poisipea ja roheliste pükstega.

Proovisime just hiljuti perepilti teha, nagu igal suvel – tellisin isegi Vanima Lapse kodulinna – sest Minu Vanaema sünnipäev läheneb ja ta on juba nii vana, et asju kingiks ei taha, aga fotode üle on tal alati hea meel. Nii me siis tavaliselt teemegi igal aastal juulis perega pilti, heade asjaolude kokkulangemisel ka kõigi läheduses elavate lapselaste peredega, aga kuna mu õe ja venna pered olid linnast väljas, oli seekord plaanis kiirpildistamine ainult oma perega.

Tegelikult on see pildistamine õudne asi. Minu jaoks vähemalt. Mida rohkem inimesi pildil, seda suurem tõenäosus, et keegi vaatab mujale, teeb imelikke nägusid või misiganes. Kui seltskonnas on beebisid või väikseid lapsi, on see kõik võimendatud. Ei kujutaks ette, et täiskasvanute grupipildi tegemiseks keegi kedagi lükkama või näpuga pahatahtlikult torkima hakkaks, kuigi täiskasvanutel on komme üksteisele sarvi teha (kolleegidega pildistamisel vähemalt).

M i n u  ettekujutus pildist on selline, et inimesed vaatavad peamiselt õigesse suunda, pole hullu, kui kellegi parajasti reha käes on või keegi kellelegi keelt näitab, aga pildistatavad ei peaks olema kurja või pahase näoga, et JÄLLE peab siia pildile jääma ja Appi, ma olen tegelikult hoopis zombi. No me ei pildista ju iga päev, mis mõttes see “jälle”?

Aga ilmselgelt olen ma üsna üksi selle sooviga. Kui sa ei palka kedagi pilti tegema, vaid palud mõnel suht hea fotokaga  sugulasel pilti teha, siis tulemus on… kurb.

Mina olen pahane, sest keegi jälle mossitab ja rikub pildi tegemist ära. Ja kes siis on kurja näoga pildi peal, sest ta keelab kedagi ja loodab, et näiteks ülejäänud 10 alaealist inimest suudavad veel natuke paigal olla, aga siis kukub keegi teine lihtsalt pikali ja ohhh. Ja siis Reet kirjutas, et vaatas naeratavate inimeste pilte ja tundis, et ta pole sama hea kui kaunis ja naeratav Tõeline Ema  ja mina lohutasin, et mis siis sellest, et nad naeratasid neil puudus pildilt vanniraamat. Aga ise näed põen ka.

—

Ma ei tea, on see siis nii palju palutud, et kord aastas paar perepilti teha, kus KÕIK oleks peal? Ükskord mul sai villand ja tahtsin fotograafi tellida. 200 euri? Eeee…? Mõttepaus. Ja siis kõik pakkusid, et ma tulen teen ise sul, ära võta fotograafi!

No ja siis iga aasta ma olengi kurb. Vaatan neid pilte, mis on hea sooviga tehtud, aga osadel inimestel on pool pead läinud, osadel lastel on juuksed või puulehed (??) näo ees ja fotograafil pole see häirinud. Või siis vaatame me kõik näoga päiksesse nagu kunagi kooli ees tehtavatel klassipiltidel, kus kõigist paistsid ainult kulmud (päikseprille ju ei olnud ja midagi tuli silma tungiva päikese varjuks ju ette tõmmata). Üks mitu-mitu-mitu aastat varasem perepilt on meil selline, kus mina olen ainsana varjus, nahk tumehall ja kõik teised on päikesepaistes ja näevad miskipärast elus inimeste moodi välja. Juba aimate, et see pilt on kusagile ära sokutatud, mitte raami sees? 🙂

Ja kõik (see oli nüüd väike naiselik liialdus) on pildistamise ajal minu peale pahased, sest mina üritan selgitada, et vaatame kõik vanaisa poole ja palun püsige korraks paigal ja palun ära tee seda naeratamise asendusnägu, kus grimass on sisse lülitatud. Õnneks selle näoga hakkan ma juba harjuma, sest esiteks kahel eelmiste aastate pildil on sellel lapsel seesama nägu olnud ja siis on ikka äratuntav järgmistelt piltidelt ka. Teiseks vaatasin rõõmuga lasteaiapilte ja seal olid vähemalt 3 noormeest sama õudse näo pähe teinud, üks hullem kui teine! Rahustav vaatepilt! Teiste peredes on siis ikka ka mõnikord nii.

Vaatad muidu näoraamatus või blogides teiste pilte – täiesti normaalsete nägudega lapsed. Reeglina õnnelikud. Ja need naeratavad näod, nagu pildistamine oleks normaalne asi! Ma ei tea. Ju neil on normaalne ema, kes teeb tihemini pilti ja ise naeratab malbelt.

Mul on ikka kahju ja siis ma teengi ülejäänud aasta lihtsalt seelikutest pilti. Või sellest, kuidas lapsed aias suusatavad, kriimulise näoga piparkooke kaunistavad või harilikus sassis põrandaga  toas legodest ehitavad. Ükskõik mis näoga, sest mõni ikka tuleb välja ja ma teen kasvõi 5 pilti, et kellelgi pead kogemata maha lõigutud poleks. Paar korda aastas panen albumisse ka ja vaatan. Ausõna, mõnikord vaatavad lapsed ka. Nii et ma ei tee neid ikka niisama ja selle pärast ei põe, et oma arvuti pildikaustas häid perepilte pole.

Mõned perepildid on meil seinal ka, paari viimase aasta omad (aga vist see ilma näokõrgusel lendava rehata) ja siis mõned äravahetamiseni sarnastest lastest. No et pildil on Trennitüdruk natuke peale aastaseks saamist, aga kõik kahtlustavad, et Väike Piiga, sest nad on nii sarnased. Ainult meie mehega oleme seal kuidagi kõhnemad, sest noh 12 aastat tagasi. 😀 Photoshop ilmselt. Sellega pidi ju saama kõigi pildilolijate näod otseks keerata, naeratama panna ja kasvõi poolteist pead juurde kleepida, isegi kui need poolteist pead muu pildi raamidest väljuvad.

Oh, ei saa meist seda naeratavat pildiperekonda. Lähen patju täis toppima. Nemad ka ei naerata viisakalt pildi tegemise ajal, muudest kommetest rääkimata, aga siis võin nad karistuseks pildistamata ka jätta. Väikese Piiga eilne seelik küll naeratas.

 

 

Ei saanudki sõstraid

Täna plaanisime mustsõstral käia. Võtsime isegi kaks last kaasa ja sõitsime maale. Kaks väiksemat last jäid seekord maha, sest mulle meeldib marju ikka rohkem kui ümber läinud ämbreid korjata. Mõne päeva eest kodus juba harjutasime punaste sõstardega, kõigil oma ämbrid käes – 5-aastane korjas kenasti, rõhutades meile iga minuti tagant, KUI puhtalt tema korjab (kuni ämbrisseastumiseni), seevastu 3-aastane käis ainult põõsaid välja valimas, kus tema korjata tahaks. Suuremad lapsed korjasid kenasti ja nii ma siis lootsingi, et saame palju mustsõstraid. Võtsin isegi kõvasti ämbreid kaasa, sest kuigi me ei olnud vaatamas käinud, kas marju sel aastal on, oli ikka lootust.

Sel aastal olid jälle mesilased ka. Mõnel kevadel on tunne, et äkki sel aastal ei tule mesilasi, aga iga aasta tuleb. Vanad tarud on tühjad ja soovijad leiavad need kasvõi viimasel hetkel üles. Lähedal on 3 vana pärna, ümber rapsipõllud – korjamist on küll.

Täna kahjuks korjeilma polnud. Suur torm oli ühe vana pärna maha murdnud, aga teised olid püsti. Päike ei paistnud, aga vihma ka ei sadanud, nii et mesilased tegid niisama taru ümber aega parajaks.

Siis ilmusime meie. Maiustasime mesimagusate kollaste tikritega, igaüks sai umbes 4, rohkem ei olnud. Mustsõstrapõõsad olid suuri marju täis, oksad maani lookas. Korja ainult! Punased sõstrad on aegamisi välja surnud, viimane oli ainult alles, mitte enam eriti suur põõsas, aga ka üsna leekivpunane ja küps. Asusimegi korjama – mina tarude poolt küljest, teised kõik teist rida. 20 minutit umbes saime rahulikult korjata, kuni keegi mesilinnukestest luurele tuli. Korjasime rahulikult edasi. Varsti tulid ülejäänud huvilised ka – mitte enam üksik luuraja, vaid  reameestega salk. Mees jooksis eemale, tuli tagasi korjama, jooksis eemale. Tema oli ainuke, kellel midagi peas polnud, sest reegel on ju, et kui mesilaste kandis liigud, olgu rätik või kapuuts peas, eriti kui sa neid juustesse ei taha.

Igatahes varsti enam ei saanudki korjata, pool perest praktiseeris “jookse mesilastest eemale, vehi piisavalt” taktikat ja teine pool proovis väga vaikselt ja liigutamata maas kükitada. Aga ei jäänud need mesilased meiega ikkagi rahule. Trennitrüdruk läks päris paanikasse, kui keegi talle näkku kinni lennata üritas ja jooksis ja kiljus ja ei saanudki täpselt aru, kas keegi teda nõelas ka või lõi ta ise ennast prillide pihta vehkides vastu ninajuurt. Saatsime ta autosse ära.

Siis leidis keegi mesilastest  rahulikult seisnud Vanema Poja näo ka üles ja üritas ta silma limpsida. Mees hüüdis eemalt, et mis toimub, kas juba nõelas? Mina hüüdsin, et ära liiguta, ole rahulikult. Mees hüüdis, et jookse siia! Ruttu!! Mina hüüdsin, et ära paanitse, ma kohe tulen aitan. Kas juba nõelas, karjus Mees. Rahunege, karjusin mina vastu, mõeldes, et seda oleks ju ometi KUULDA olnud, kui mesilane kedagi näkku nõelab. Mesilane liikus poisi silmanurgast natuke väljapoole ja sain ta taskurätiga eemale pühkida, siis saime poja ka autosse istuma saata ja võtsime Mehega järelemõtlemisaega.

Tavaliselt nad ei tee nii. Tavaliselt me korjame rahulikult ja ainult üks kord sain ma juustesse nõelata, kui üks rumaluke end mulle pähe ära peitis (kuigi mul olid juuksed patsis, suutis ta kuidagi pealaelt ühe juuksekarva leida, mille ümber ennast keerutada, et paremini sisse mässida end ja no ma käega katsusin, mis seal toimub, taipas mesilane kohe mu rünnakuplaani ja nõelas mind karistuseks. Aga sellest polnud midagi, ikka juhtub. Ainult et ükskord  juhtus nii, et Mees astus ühe mesilase endale varbavahele ja too ka nõelas ja siis selgus, et Mees on natuke allergiline ikkagi ja tuli kõrge palavik. Siis ei saanud me lastega järgmise õhtuni maalt minema, sest minul polnud  autojuhilube ja 39+ palavikuga ikka naljalt ei sõida tunnikest Tartusse.

Ja üks aasta korjas Räpina Vanaema mustsõstraid üldsegi hilisõhtuti, just enne pimedaksminekut, sest siis hakkasid mesilased juba magama minema ja nii ei läinud Vanaemal nädalatki. Kaval. Kartulivõtt pimedas tähendab ju seda, et korjad kartulite pähe ka ümmargusi kive (ja pärast imestad), aga pimedas mustsõstraid korjates ei jää tõesti muud näppu kui sõstrad või sõstralehed. Või no teod ka vahel, ma kahtlustan. 🙂 Räpina Vanaema ongi üks kaval naine, üks teine kord istus ta välisukse kõrval tooli peal ja lõi iga herilase, kes oma ukseprao-pesast väljus, kärbsepiitsaga maha. Kolme päeva pärast enam kedagi ei väljunudki. Muidu on ju paha, kui sul herilasepesa otse ukse kõrval on ja nad iga ukse liikumise peale vaatama tulevad, mis toimub ja kas süüa ka tõid? Kui ei, siis proovis herilane ikka oma pettumust mitte enda sisse jätta, vaid teiste sisse.

Väikse arutelu järel leidsime, et ma prooviks veel natuke korjata ja teised istuvad autos. Kahjuks olid mesilased siis juba meie auto ka luurelennul üles leidnud ja uurisid seda pahuralt. Mis teha, kui pole parajasti korjeilma ja igav on ja siis igasugused kohale ilmuvad! Mees ei tahtnud nendega enam jännata ja nii me jätsimegi mustsõstrad põõsaste külge edasi passima ja tulime tulema nelja liitri magusate, mahlaste mustsõstardega.

Järgmine kord lubas Mees kuurivõtme kaasa võtta, et mesinikuriided selga panna, siis julgeb paremini korjata. Mina võiks mõne suveöise tiiru ka teha, aga see kõlab umbes nagu jooksma minek – jajah, tahaks küll, aga reaalis olen ainult kahel korral juulis jooksma jõudnud. Kuigi nii tihti on öö hakul imeilus taevas!

Kuna harjutame lapsi teistes kohtades magama, on sellega ka paras segadus – kes soovisid karjakesi [kaks on ka kari!]  nari ülemisel magada, magavad peale proovimist jälle oma vanades kohtades edasi.

Kes soovis oma tuppa kolida, kurdab, et seal on natuke üksildane, kui väiksem vend nari alumisel korrusel ei jutusta ega lollita, kuigi natuke on tore ka. Saab rutem magama jääda. Aga voodi tundub nagu kitsam, pidin ma siis õega nõus olema voodeid ära vahetama?

Trennitüdruk sai õnnelikumaks, sest lõpuks – peale viit aastat ootamist – sai ta endale musta raudvoodi. Sellise lihtsa pikendatava voodi, mida ta kogu aeg endale ihkas, aga Vanem Õde polnud nõus vahetama. Juunis Tallinnasse ühikasse kolides jättis Vanim Laps aga oma voodi maha ja kuigi tema toa päris Vanem Vend, korraldas Trennitüdruk enne venna sissekolimist ruttu voodivahetuse. Seega tema on vist tõesti rahul, kuigi selle raudvoodi alla ei mahu puidust voodikast, kus oma salajasi maiustustepabereid ja tagaotsitavaid raamatukoguraamatuid hoida.

Vanim Laps aga teatas, et saab endale alates  1.septembrist ihaldatud ühikakoha. Kool vist hakkabki umbes siis, seni aga elab ta samas toas mitteametlikult sees. Osav.

Hea, et mulle minu voodi edasi jäi. Ma magaks igal hommikul vähemalt üheksani jälle, aga see laps, kes õhtuti magama jääda ei taha, äratab meid varakult oma porisemisega, kuidas tal pole tekki ja üleüldse tahaks juba üles tõusta. Aga ei tõuse! Poriseb edasi. Kuni mina ka lõpuks ärkan. Eile soovis ta õhtul hilja, et issi ütleks endale ise ‘Palun’ ja läheks üles tuppa talle rebaseid tooma, et ta saaks oma rebastega magama jääda. Väike Piiga ise olevat juba nii väsinud, et ei jaksa oma patjagi ilusti panna.  Raske elu ikka nendel tänapäeva lastel.

Aga mis loom see küll on, kellest Anneli siin Läti elamustes just kirjutas ja pildilingi üles riputas??? Väga veider. Aga ilus. Misniimi, misniimi?

Elamustest – lastega Rootsis

Kiiresti puhkamine on selline osa puhkusest, kus tuleb teha midagi sellist, et pärast saad mingigi juhtlõnga, millele siis puhkus kulus. Enamus päevi muutub muidu sellisteks “teen mis tahan”-päevadeks, kus on üldiselt päris mõnus, aga pärast on kõik endiselt segamini ja midagi nagu ei mäleta, mida teinud oleks, aga päev on ikkagi õhtus.

Me käisime eelmisel nädalal Pakri pankrannikut vaatamas, sest mina ükskord ammu käisin seal mingi kooliüritusega ja ilm oli ilus, mulle meeldis. Seekord pidime tegelikult Tallinna sõitma, seega sai Paldiski koos Pakri pangaga samale teele sättida. Ilm oli jällegi ilus, aga tuuline – kui meie seljataha kogunesid pidevalt äiksepilved, ei olnud meil nendest midagi. Õde, kelle olin vannutanud meie äraolekul meie aiast vaarikaid sööma, rääkis mingist kolmest erinevast äikesest päeva jooksul, nii et mul oli päris hea meel mujal olla. Ega meil äikese vastu ka tegelikult midagi pole, viimaste nädalate ilmavaatlused on toimunud isegi põnevalt – lapsed seadsid endale toolid suure toa akna alla ja vaatasid äikest nagu teatrit. Keeristormid ja puha. Vahepeal mina kiitsin veel köögist, kui äge  s e a l akna taga oli ja siis jooksid huvilised kahe akna vahet, et vaadata, kuidas vihm üles, alla ja ümber nurga sajab.

Vaarikatele selline ilm tegelikult ei meeldi, sest äiksevihm on ju üsna vägivaldne ja peksab vaarikad läbi. Või näiteks küpsed marjad küljest ära ja vaarikaladvad vastu maapinda. Osad vaarikad sidusin ma kinni ka, need murdis üks eelmine torm juba pooleks. Sain vihjest aru, enam ei seo. Sel aastal.

Paldiski oli nagu vanasti, üks mänguplats keset linna ja poode oli isegi juurde tekkinud, juba oli kokku 3. Aga pankranniku nägemiseks tuli paar kilomeetrit veel linnast edasi sõita ja seal see oligi – tuul oli MEGA, ma arvan, et oma 30 km/s. Merel oli lainejänkusid ka, aga seal nii hull ei paistnud see tuul, lihtsalt kõiki rannikul seisjad proovis tuul tagasi autosse lükata. Lastele täiega meeldis, kuigi minu plaanist – jalutada all mere ääres ja vaadata kivimikihtide läbilõiget koos kivilt kivile kekslemisega – ei tulnud midagi välja.

Sõitsime siis tagasi, tee peal tuli vastu Keila-Joa Schloss Wall. Mees arvas, et see sobiks ka meie ajavaruga ja nii me siis põikasime korraks parki ja vaatasime, kuidas vesi voolas. Lõunaeestlasena polnud ma ise varem sinna sattunud ja olin nüüd avanenud võimaluse üle rõõmus. Lapsed karglesid, neile meeldis ka.

Autosõitudega ongi selline lugu, et lapsed karglevad, kui peale pikka sõitu peatus teha. Kui teed ühele väikse pissipeatuse, hakkavad kõik ülejäänud ka nihelema ja tahavad autost välja. Kui teed Nüüd Kõik Välja peatuse, hakkavad kõik karglema ja sebima ja nii ongi, elu on selline. Võtsimegi siis seda arvesse ega eeldanud, et peale paaritunnist autosõitu suudaks lapsed rahulikult käituda. Aga lõppkokkuvõttes polnud hullu midagi.

Tallinna jõudsime kenasti enne õiget aega, laevale saime ka. Matkapuhkuse saime ka tehtud – isegi Mora kämpingud leidsime üles, kus ööbida. Kaheksa magamiskohta ehk neli nari ühes toas lisaks söögilauale ja külmkapile ja seda kõike 21 ruutmeetri peal! Kõrvalmajas olid vetsud, dušinurgad ja veel ühes kõrvalmajas köök ja pesuruum. Ümberringi männid ja haagissuvilad. Lapsepõlv tuli kohe meelde, kui vanaema juures Kubjal kämpingute koristamisel abiks olime (loe: vanaema ei tohtinud segada, minge mängige ise). Männimetsalõhn oli täpselt sama mis vanasti!!

Vahepeal vaatasime ühe päeva veel erinevaid Rootsi järvekesi, külastasime Nusnäs’is  hobusemaalijat – teate neid punaseid maalitud hobusekujukesi? Inimesed muudkui pildistasid neid ja kõiksugu lapsed muudkui ronisid seal. 

Hobuste tehasepood oli kallis, aga nurga taga oli neil üks Loppis ehk vanakraamiturg, kust ma ilusad lillelised kardinad ostsin. Kogemata käisime matkamas ka, sest sattusime ühe suusahüppemäe otsa juurde. Plaan oli tegelikult käia Faluni vasekaevanduses, aga enne seda käisime ümbruskonnaga niisama tutvumas ja sealsed mäed tundusid nii lahedad! Läksime ühte lähemalt vaatama, lapsed jalutasid mäkke – Vanem vend kõige ees, kaks noorimat järel, siis Mees ja lõpuks mina koos Trennitüdrukuga. Ega me ei arvanud, et nad kuigi kõrgele ronivad, nii 20 meetrit või nii – okei.

Aga Vanem Vend sattus hasarti, läks kiiresti eest ära. Noorem Vend ja Väike Piiga ei saanud seda ju rahulikult pealt vaadata ja läksid järele, Mees turvas neid siis ja arvas, et ega nad kaugele ei jaksa minna. Mina ei saanud aru, mis neil kõigil nüüd hakkas, aga läksin siis igaks juhuks järele. Varsti olime poole mäe peal, Vanem Vend lehvitas meile kusagilt kõrgemalt ja kuna ta meid eriti ei kuulnud, ronis edasi. Ega tema ei tulnud selle peale, et väiksemad ei saa eriti hästi püstloodis mäkke ronida. Aga eks me siis aitasime.

Autoparklat polnud varsti enam näha, see-eest oli väga ilus vaade ümbrusele – sinnakanti oli neil kunagi meteoriit kukkunud ja selle meteoriidi kraater oli diameetriga umbes 75 kilomeetrit. Kaali kraater oli lastel veel meeles, peale Saaremaa käiku olime neile veel meteoriitide langemisest erinevaid videoid näidanud ja seetõttu tundus see meteoriidikraatri jutt neile üsna mõistetav, lihtsalt see 75 kilomeetrit polnud enne hoomatav olnud. Nüüd, kui ümbruses paistsid kaugel eemal järvekesed, metsased saared ja teised metsased nõlvad kaugel teisel pool suurt järve, oli neil peaaegu Ahhaa-elamus.

 

Aga ega see ronimine väga lihtne enam polnudki. Meist umbes 60-80 meetri kaugusel liikus endiselt mäkke mingi toolidega asi, mäetõstuk äkki? Suusalift? Kuna ma pole varem selliseid asju näinud, siis arvan, et üks neist kahest see igatahes oli. Pärast nägin tee ääres reklaampilte, kus tõstukil istusid jalgratastega inimesed ja sõitsid mäkke. Mäest alla tuli küll palju rattajälgi, ehkki mulle tundus, et see on üks kole variant enesetapuhuvilistele. Kohati oli ronimisalune maa suurtest kividest, mis oli lamedaks kulunud, umbes nagu keegi oleks mõned ruutmeetrid asfalti sinna mäkke pannud. Mõned meetrid eemal aga oli kümmekond ruutmeetrit turbasegust maad – hästi pehme ja pude, kinni hoida pole millestki.. Aga need olid raja peal, radu oli mitu. Vanem Poeg oli kuhugi ülesmistesse sfääridesse kadunud, ta ei osanud vist arvata, et me teised nii palju aeglasemalt liigume. Telefoni tal loomulikult kaasas polnud, nii et lootsime, et ta ühel hetkel lihtsalt igavusest alla tagasi tuleb.

Mäe peal kasvas lopsakas taimestik, mäe ülemises osas kuused. Sinna me päris välja ei jõudnudki, ühel hetkel tundus, et allasaamine on üks keeruline protsess. Loomulikult ei näinud lapsed selles enne allaminekut mingit probleemi! 🙂 Aga kuna meil üks lastest on kaasa sündinud tserebraalparalüüsiga, mille tõttu on tal jalgades suur lihaspinge, nii et käia korralikult ei saa (sest ühel jalal kand ei lähe maha), siis aegajalt ta kukub. Või noh, päris tihti, kui ta ei pane tähele, kuidas ta täpselt astub. Igatahes mäkkeronimisega sai ta kenasti hakkama ja allatulekuks võtsime siis natuke rohkem aega, Väike Piiga läks issiga ees ja Trennitüdruk oli meil Noorema Pojaga seltsiks. Saime hakkama küll.  Suurem Poeg oli ka ühel hetkel tagasi alla tulnud ja läks meist kõigist jälle mööda. Vahepeal läks üks kohalik jooksja ka meist mööda, ta läks palju otsemat teed pidi alla kui meie, pidasin teda väga vapraks. Ellu jäi. Jooksis lihtsalt minema.

 

 

Lapsed väsisid päris all mäe jalami lähedal juba ära, päike oli hoolimata õhtupoolikust hooga kütnud koguaeg ja eks kehaline pingutus oli ka abiks. Aga nad olid väga pettunud, et me ujuma ei saanud. Otsisime igasugu ujumiskohti, mida kaardi peal näidati, aga need ei meenutanud randa. Nende meeles oli ujumiskoha liiklusmärgiga märgitud rand selline, et astud mööda graniitkillustikku vette. Või umbes nii. Ühes kohas me nägime kahte meetrit liivaranda ka, see oli umbes 5 meetri laiune riba pruuni liivaga ja meetri jagu liiva ulatus veest välja ning teine meeter oli vees. Tuul oli juba tõusnud ja ilma ujumatagi tundus külm. Tagasi kämpingu juurde minnes saime kämpingurannas käia, 75% lastest käis ujumas, Trennitüdrukul oli niisamagi külm.

Kui viimasel päeval tagasi sõitma hakkasime, käisime korraks selle eelmise päeva Gesundabergi juures oleva järve vastaskaldal, et mäge sealtpoolt küljest vaadata ja leidsime väikese maanina, kus oli IMEILUS rand. Lapikute kividega, inimtühi, ilma igasuguste rannasiltideta. Nagu sõõm värsket õhku. Aga meil oli kaevandus juba plaanis ja peatusime ainult korraks, kohakese mällusööbimiseks.

Vasekaevanduses käimiseks olime kaasa võtnud soojad riided, umbes nagu Eesti kaevandusmuuseumiski. Jalga kummikud. Seal oligi niiske ja pidevalt tilkus midagi, vihmakeebid anti veel oma riiete peale selga, selgus pärast.

Meie Väiksema Pojaga pidime siis teiste pereliikmete kaevanduse külastamise ajal Falunis niisama ringi kolama, mis minu unelmates paistis nagu poodides uitamine, kus kõik  ilusad vajalikud asjad on lõppodavad ja õigetes suurustes (nt. lasteriided), aga tegelikkuses hoopis mööda võõrast linna paaniliselt ringi sõites ja WC otsides. 😀

Muidu oli meil navi ka, ma isegi otsisin paar kohalikku kohta välja, kus ma tahaks käia – taaskasutuse stiilis jne, aga ise võõras linnas navi järgi sõita  ikka keerulisem kui juhi kõrvalistujana navi süles hoida ja kiita, et 230 meetri pärast mine paremale, enne seda on veel 3 muud paremale keeravat teed, sinna ära mine…

Aga ma olen tubli autojuht – suutsin sõita bensukasse ja sellest esialgu piisas! Leidsin WC ja sain sealt lisaks kaks Minecrafti ajakirja Vanemale Pojale, millest üks osutus põnevaks ja teine heaks, nagu pärast selgus. Taaskasutuse poodi jõudsin ka, aga selgus et see on hoopis mingi disaini-taaskasutuse pood, kus kõik asjad olid uhiuued, hinnad olid megad ja  vidinad olid imelikud, kuigi ilusaid asju oli ka – puukingade tüüpi SAAPAD ja lillelised mantlid näiteks olid täitsa ägedad.

Siis proovisin teise taaskasutuse poodi sattuda ja sattusin meie vana navi julgel juhatusel mingisse vanalinna-ühesuunaliste teede -parkimiskeelu piirkonda ja pusserdasin seal, kuni kogemata lõpuks parkimiskoha leidsin. Pärast selgus, et mänguasjapoe lähedal! Läksime Noorema Pojaga siis poodi, eksisime ainult pisut, siis vaatasin kella ja selgus, et tunni ajaline kaevandusekskursioon ongi läbi. What?? No igatahes saatsin neile sõnumi, et vaadaku aga rõõmsasti veel midagi, sest ma ei tea, kuidas siit välja saada. Ise lootsin, et ehk nad vaatavad natuke süüa ka, siis Väike Piiga ei jonni pärast autos. BR-Leksaker oli täiesti igav mänguasjapood, me ei tahtnud sealt mitte midagi! Leidsime siiski õiges suunas mineva ukse. Kes on Rootsi galleria-poodides käinud, kujutab ette küll – et näiteks kuues suunas võib poest välja minna ja iga kord erinevale tänavale sattuda! Eri korrustest rääkimata!

Navi aitas kaevanduse uuesti üles leida, rahulolevad muuseumikülastajad peale korjata ja meeleolusõrmuseid esitleda. Kuni teised end autosse pakkisid ja talveriideid suveriiete vastu vahetasid, jooksin mina veel korra kaevanduspoodi ja ostsin natuke vaske purgiga kaasa. Hea koolis õpilastele metallide teema juures näidata.

Üldiselt on lastega autoreisid täitsa talutavad, kui kaasa võtta vett (väga raske oli poest leida MITTEgaseeritud vett!) ja süüa ja vähemalt kord päevas üritada sooja sööki süüa. 6 inimese soe söök kolm korda päevas oleks muidugi ka tore, aga meie eelarvesse ei mahtunud, nii et tegime aegajalt toidupoetiire ja hankisime hommiku- ja õhtusöögimaterjali sealt. Õunu ja porgandeid teepeale ka. Aga veega oli tõesti kõige suurem häda, seda oleks tulnud julgemalt Eestist kaasa võtta. Laeva ja bensuka vee peale ei saa lihtsalt kindel olla, et juua kannatab ja kõhutõbesid ka ei tahaks.

Ah jaa, tagasi tulime ringiga, Soome kaudu. Kõigile uus kogemus, ainult Kallis Mees on seal aegajalt tööasjus käinud, temale tuli natuke tuttav ette. Kaljud olid natuke teistsugused kui Rootsis, metsad olid jälle sellised nagu Eestis ja Rootsis. Tunnelid olid ägedad. BikBok oli seal ka. Mina sattusin esimest korda elus Soome 12.klassis, sellest on peaaegu 20 aastat möödas ja vahepeal polnud ühtegi korda sattunud, lapsed polnud keegi kunagi käinud.

Kõige raskem hetk oli viimane tund aega enne kojujõudmist, kui kõigil oli totaalne reisiväsimus kohale jõudnud. Väike Piiga karjus, et tema pole nõus kuhugi minema, kus pole vähemalt KAHTE narivoodit! Koju minna tema ka ei taha. Vanem Poeg teatas, et hullult tahaks oma koju juba. Nende vahel istunud Trennitüdruk oli lihtsalt närvis, kuna 3-aastase kõrval istumine võib 4 päeva järjest olla paras piin, eriti kui teine on väsinud ja kuri. Tagumisel pingil istunud Noorem Poeg küsis, mitu minutit meil veel sõita on? MIKS me juba kohale ei jõua? Minul hakkas selg valutama ja ma oleks hoopis jäätisekokteili tahtnud.

Aga me jõudsime ikka koju, viisime kiirelt kõik kotid tuppa, tegime katuseboksi tühjaks, jätsime lapsed tuppa, hüppasime poodi, söötsime kodus lastel kõhud täis, panime lapsed magama, pakkisime kotid lahti… ja läksime ise ka magama. Ainult ühe lego komplekti õpetus on siiani salapäraselt kadunud. Mittesalapäraselt on kadunud üks meeleolusõrmus – Helsingis ühe pargi servas, kuigi Trennitüdruk otsis seda asjatult pool tundi – ja minu kaelakee. Riputasin selle esimesel õhtul kämpingusse saabudes ühte nagisse. Pärast Trennitüdruk nägi, aga arvas, et ma tean. Aga me avastasime muidugi tund peale sealt ärasõitu, nii et küllap keegi saab väga õnnelikuks.

Kui kõik viimased voodipesud pestud saavad, saan mina ka väga õnnelikuks. 🙂

Lastega ujuma?

Ikka veel on selline tunne, nagu suvi oleks just alanud, kuigi Trennitüdruk eile juba oigas, et juuni ongi läbi! Appiiii!! Koolivaheaeg saab niimoodi ju läbi!!!

Minu suvi hakkas küll tema omast nädalaid hiljem, sest puhkus algas natuke enne jaanipäeva, aga kõik need asjad, mida suvel teha lootsin, pole küll veel alustatud. Ausalt öeldes tihti tundub, et suuremat sorti korrastamisega alustamiseks on ju suvel aega, aga siis on ka kõik muud asjad, mis jooksvalt selga sajavad ja nii see edasi lükkamine lähebki.

Sellised päevad mulle meeldivad, kui saab asju järkude kaupa teha: keskmised lapsed rohivad näiteks kumbki sellise jupi aeda ja siis käime tunnikese jõe ääres, tagasi tulles sööme ja väikesed lähevad magama, peale seda teevad suuremad hoopis teist tööd ja peale seda saavad nad poodi leiba-piima tooma minna ja tagasi tulles endale poeskäigu-jäätised osta. Nii on nende tegevus enam-vähem struktureeritud, vahele jääb natuke vaba aega niisama ka ja midagi saab iga päev kodu jaoks ka tehtud.

Ujumas käimisega on muidu nii, et mina pean seda oluliseks ja Mees eriti ei pea. Minu lapsepõlves jalutas isa meid venna ja õega õhtuti ujuma, kui enam ehitada ei jaksanud, aga ema ei tulnud kunagi kaasa, sest tema ju ei ujunud. Tal oli lapsepõlvest selgeveelise veekoguga ujumise mälestus ja Tartus ju ei olnud sellist kohta, kus põhi ka meetreid kaldast eemal ilusasti läbi paistaks. Seega ei tulnud ta minu meelest KUNAGI kaasa. Tagantjärele ma ei tea, kas isagi iga kord ujus, aga meie küll saime ujuda ja pärast koos tagasi jalutada. See oli vist varases teismeeas, sest lapsena elasime korrusmajade piirkonnas ja seal joosti suvel niisama majade ja mänguplatside vahel. Kõik, kellel oli maakoht, läksid maale (minule tundus see “Maa” mingi müstiline koht, kõik käisid seal peale minu ja ma olin kade, minu vanemad ehitasid igal vabal hetkel peale tööd meile maja ja mingist müstilisest Maast polnud juttugi!) ja loomulikult ei tulnud keegi vanematest keset päeva töölt koju, et lapsi ujuma viia.

Maakoht oli meil tegelikult olemas, sest vanaisa elas Haanjas, aga no sinna oli nii pikk maa, et sinna mindi vanaisa sünnipäevale kord aastas. Suvel, seda küll, sest boonus oli see, et iga kord pidasid Võru sugulased paar käänakut enne vanaisa maja auto  kinni ja vanaema käskis meil tee äärest põllu pealt vanaisale lilli korjata. Kõik lapsed korjasid kähku kimbu ja sai edasi sõita. Oi ma vanasti unistasin sellest, et kui ma SUUR olen, siis sõidan ise autoga kuhu tahan ja võin alati tee ääres peatuda ja lilli korjata, kui tahan! 😀 Tegelikkuses on seda ainult paar üksikut korda mõnele suvisele sünnipäevaüritusele minnes juhtunud.

Maalemineku asemel olen mõned lapsepõlvesuved küll Võrus veetnud, sest üks vanaema koos sugulastega elas Võru linnas (ja teine vanaema koos meie perega Tartus) ja seal me käisime mõnikord KESET PÄEVA rannas. Nagu päriselt ka! Võtsime asjad ja läksime randa, ronisime, suplesime, tädi haldas siis meid nelja last ja minu rõõmuks õiendas ka mu vanema vennaga, kes tavaliselt alati piisavalt kaval [teistest vanem!] oli ja millegagi vahele ei jäänud! Pärast astusin ma vees endale veel ühe pudelipõhja jalga kinni ja siis see jooksis verd ja me pidime kahjuks ära koju minema. Rohkem ma ei mäleta, kas me rannas käisime, sest küllap karja laste haldamine võis tädi jaoks üsna väsitav olla.

Tegelikult selgus pärast, et meie vennaga pidime kohe uue õe saama, millest meile midagi ei räägitud, aga kunagi suve keskel koju sõites oli see õde juba olemas. Ma algul muidugi ehmusin, et tal polegi silmi, sest esimesel hetkel, kui teda nägime, siis ta karjus, suu pärani lahti ja silmad olid kinni. Aga pärast selgus, et ikka on silmad ka. Uhh, milline kergendus.

Mu mehel ka mingeid erilisi ujumaskäimisi lapsepõlvest meeles pole, sest kuna selles väikelinnas ujumiskohta polnud ja maakoht oli sellesama linna lähedal ja tööd ikka jätkus, kes seda aega ujumisele siis raatsis kulutada. Samas tema Saaremaa naabrilapsed ujusid nagu hülged ja mängisid vee all kulli ja sinna sattudes ta vist natuke ikka ujus ka.

Praegu igatahes meeldib mulle lastega ujuma minna, kui vähegi aega on! Tunnikeseks, kui ilma on, et saaks natuke liivaga möllata (kui liiva on) ega peaks kohe veest välja! riidesse! minema!-paanikat tegema. Eks seda ole ka tehtud, kui kuhugi suurema kambaga võõrasse kohta ujuma satume, aga ainult oma lastega minnes meeldib mulle rahulikum variant rohkem. Kui tund-poolteist käia, ei pea reeglina toitu-jooki kaasa võtma, sest tunnikese söögita kannatab ju ikka ära. Lapsed ei hakka vinguma, kui teavad, et me väga pikalt nagunii rannas pole ja päike ei tee ka nii kurjaks ja uimaseks kui pikema peesitamisega. Samas on kuidagi nii läinud, et mingit käterätti-päevitustekki maha panna pole mõtetki, sest selle peal nagunii keegi ei pikuta. Niisama kuivatamiseks sobib tavaliselt ronima või kiikuma jooksmine.  Ülejäänud rannasolijad ongi enamasti pikutamiseks randa tulnud, peesitavad telefon või kõrvaklappide või raamatuga.

Kui rannas on kaasas mõni 2-3-aastane jokker, kelle puhul iial pole ette teada, mis tal järgmisel minutil pähe tuleb, kuhu suunas ta jalutab/jookseb/kaevub, siis pole rannalina enne vaja, kui päriselt kuivatamiseks ja lahkumiseks läheb. Väiksematel üldiselt sobib hommikumantel isegi paremini kui käterätt, sest see püsib stabiilsemalt ümber keha võrreldes maaslohiseva või lahtihargneva käterätiga ja on ka kapuutsi pähe tõmbamise võimalus. Muidugi saab nii ainult autoni jalutada, mitte näiteks läbi linna koju või bussi peale… Vähemalt magavad lapsed peale ujumist ja söömist väga kenasti.

Aga kui pikemaks ajaks randa minna – näiteks koos läbi metsa jalutamisega läheb kõndimise või vangerdamise peale juba 2x pool tundi ära, siis tasub üks terve leib ka kaasa võtta, veepudelist rääkimata. Näljase kõhuga on leib laste meelest kohutavalt maitsev ilma mingi kattetagi. Tuulise ilmaga on muidugi võimalik liivakate, aga see krõmpsub hamba all ja siis tuleb lastele vastutuult söömist õpetada.

Jäätiseputkad, mis linnarandadesse paigutatud on, jätavad meid suht külmaks. Tunnikese saab ju söömata hakkama, see kehtib ka jäätise kohta. Alati saab ka öelda, et kui koju jõuame ja ilus ilm püsib, saame peale riiete kuivama riputamist ja kiiret lõunasööki külmkapist jäätist võtta, nii et kõigile jätkub. Seni saab märjad riided kõik mõnda liivaämbrisse panna, sest kui need keset kokkukeeratud saunalina on pandud, jätkub liiva pärast igale poole – toapõrandale, kraanikausi ümber ja esikusse jne. Kõik ühes ämbris, niisked käterätid eraldi kotis – siis saab ämbritäie riideid kiirelt kodus ära loputada ja saab kokku hoida selle “ma ise lähen loputan oma trikoo/püksid ära ja sujuvalt pesen jalgu ja siis näe jalad said liivaseks ja siis ma pean uuesti loputama ja nii 15 minutit järjest ja kuhu mu trikoo nüüd uppus, oi kui naljakas, vaadake kõik!” Ühe lapsega see tõenäoliselt polegi nii kurnav kui näiteks nelja või kuue lapsega korraga. Võib-olla ma lihtsalt olen selline laisk ema, kellele ei meeldi liivakuhjad ootamatutes kohtades põrandal.

Aga nüüd füsioteraapiasse!

Kokaraamaturiiul

Vahepeal on neid nädalaid, kus pähe ei turgata üldse midagi, mida süüa teha. Õigemini tahaks midagi süüa, aga mitte seda, mida iga päev! 🙂

Ehk siis vahel olen ettevõtlik ja teen pühapäeviti järgmiseks kuueks päevaks menüü külmkapi ukse peale, kus on kirjas iga päeva lõunasöök ja üks või kaks õhtusööki. Lisaetapis lähevad kirja ka need asjad, mida kodus külmkapis või sahvrikapis varuks pole, et saaks nädala kraami ühe poeskäiguga kätte.

Aegajalt tulevad teised pereliikmed appi ja istuvad pühapäeviti koos minuga söögituppa kokaraamatuid lehtisema, et midagi põnevat välja valida.

Trennitüdruk eelistab igasugu magusaid küpsetisi – talle meeldib neid teha, neid plaanida, eriti aga neid süüa. Vahepeal oli ta pikalt piimatalumatu ja kasutasime söökide sees sojapiima. Endale kohvi jaoks ostsin ikka tavapiima ka, ei suutnud sojapiimaga kohvi juua. Hommikuputrusid seevastu sai kenasti sojapiimaga teha, nagu ka pannkooke ja piimasuppe. Nüüd on meie keskmine piiga umbes poolteist aastat uuesti tavapiima joonud ja kuna ta pole ennast üldse tagasi hoidnud, on osad murekohad jälle välja tulnud ja peame vist kevade poole toidulauda korrigeerima. Seni on siiski koolitoit osa päevasest söögikorrast ja kui nii palju tunde koolis ollakse, et lühim päev on 6 tundi, pikemad päevad 7-8 tundi + trenn, ei saa koolitoitu söömata jätta.

Kallim armastab lihaga toite, pirukaid ja keerulisemaid küpsetisi. Kõige tihedamini lehitseb ta vist siiski neid söögiga seotud raamatuid, milles on ilusad pildid lihast nii- ja naapidi.

Oma osa on sellel ka, et oleme üle aasta katsetanud vähemate süsivesikute söömist ja see tõi kaasa rohkem liha ja rohkem juurvilju meie menüüsse. Mina paraku pikalt liha süüa ei jaksa, seega söön siis, kui tõesti isu on, kindlasti mitte iga päev. Olen varasemal eluperioodil aastaid lihata hakkama saanud, selles mõttes olen nüüd oma kuldse kesktee leidnud ja sellel teel on palju värvilisi aedvilju ja puuvilju, mitte saia ja kohukesi. Aga kui on vaja midagi head ja põnevat liha või kala kõrvale, siis sain jõuluks mitu põnevat raamatut, näiteks Kõrvalroad –  vahelduseks kartulile, riisile ja pastale hoopis midagi muud!

Meie lemmikuks on siit spinatiga kikerherned – saab teha hommikusöögiks, saab teha lõunaks – täidab kenasti kõhtu ja ei pea midagi kõrvale võtma, piisab täiesti spinatist, sibulast, küüslaugust ja vürtsidest. Valmib ruttu, enamus aega kulub külmutatud spinati sulamisele. Mõned lapsed söövad ka.

Kui lehitseme kokaraamatuid ja mõnda asja tahaks teha, siis aitavad hästi need poolläbipaistvad järjehoidjad, mida kirjatarvete poest saab. Saab erinevate lehitsejate vahel värvid ära jagada – kes oranže lipikuid paneb, kes siniseid – või siis lihtsalt vahelduse mõttes eri värve kasutada. Muidugi saab ühevärvilisi post-it kleepuva servaga pabereid ka kasutada, nendega on eriti hea kokaraamatusse märkmeid juurde teha – mina küll raamatusse kirjutada ei raatsi, aga no harilik järjehoidja on liiga lihtsalt eemaldatav noorema generatsiooni poolt ja kleepservalised jäävad kauemaks püsima. Järgmise küpsetuskorra ajal hea vaadata, mida teisiti teha, et paremini välja tuleks!

See viimane retsept – muna-juustuvorm päikesekuivatatud tomatitega – sobib hästi nädalavahetuse hommikuteks või siis nendel tööpäevadel, kui pole kiiret, sest küpsetamine võtab aega. Pärit on see hommikusöökide raamatust, mida kasutame kordades rohkem kui õhtusöökide raamatut, milles on häid salateid.

Mõned kokaraamatud on nii imeilusad, et muudkui vaataks ja imetleks – paraku tegudeni pole ma tolle raamatu järgi veel jõudnud: Paradiisi maitse Toortoit täidab kõhtu ja teeb rõõmu ainult lehitsedes ka! 🙂 Seevastu Retseptisahtli ostsin kunagi just nende ägedate mittetoidu-ideede pärast, näiteks need tee-ise-sekserid on superhüperlahedad! Ma niiiii teeks neid endale koju ka, varusin vahepeal isegi vanakraamipoest sobivaid nõusid, aga no kus neid hoiustada, kui parajasti ei kasuta? Päris kolakad ja võtavad ruumi ka, kui kokku liimida superatakiga, samas saab ju neid niisama ka nõudest ehitada, kui ainult lapsed (ja olgem ausad, täiskasvanudki!) ümber ajama ei kipuks?

Täiesti ägedad minu meelest.

Ühtlasi palun vabandust, pildid on telefonitsi tehtud ja pole üldse nii teravad kui fotoka omad, aga mingit aimdust ikka edasi kannavad.

Aga kokaraamatutel pole päris oma riiulit, nad on ainult ühe mänguasjade riiuli serva aetud, nii kõrgel, et väiksemad lapsed sinna oma asju nagunii ei tõsta ja samas on see riiul täpselt köögiukse kõrval, hea kööki minnes kaasa haarata! Varem olid meil kokaraamatud teiste raamatutega koos tavalistes raamaturiiulites, aga siis kadusid nad suuruse järgi ritta pannes sinna teiste vahele ära… Ja Pere ja Kodu vahelt pärit Pereköögid on eraldi ühes karbis, kuna neid on mingi tubli 7cm-ne pakk, ei saa neid muul moel hoida, levivad mööda tuba laiali ja pärast, kui otsid munadepühaks vutimuna-mozzarellasalatit, pole kusagil just seda sobivat Perekööki!

Üldiselt on retseptiajakirjade ja retseptikalendritega sama jama, nad on suuremas formaadis, raamaturiiulisse püsti ei mahu, lõpuks keegi neid otsida ei viitsi ja lihtsam on muudele huvilistele edasi anda. Mõne üksiku retsepti olen välja lõiganud elu jooksul küll ja oma kokamärkmikusse kleepinud, aga need peavad selleks ikka tõsiselt head olema, nagu lõunamaine oasupp tomatite, ubade ja kookospiimaga. Seda me PisiPiigaga sööks koguaeg. Ausalt. Aga kuna kookospiima ostan ma ainult siis, kui on soodustused, siis kokkuvõttes me sööme ikka teisi suppe ka, mitte ainult seda oasuppi. 🙂

PisiPiiga ongi parajasti selles eas, et tahaks hommikuks, lõunaks ja õhtusöögiks suppi. Ja ennemagamaminekut paluks ka! Mingi jokkerite aeg vist, iial ei või teada, kas seekord mõtles ta tõsiselt, et tahaks võileiba? Aga ei, jäi peale kahte ampsu pooleli nagu tavaliselt. Aga enne kui leib valmis sai, oli ta kindel nõudja, et tuleb röstida! Ilma tema ei söö! Ja ta kõht läheb ju järjest tühjemaks! Niiiii vaja on seda võileiba! Või noh, minuti pärast selgub, et vaja oli neid kahte ampsu ja seda turvatunnet, et kui mul on midagi vaja, siis aidatakse. Ülejäänud leiba võib päev otsa lauanurgal kohata, kuni ema provokatsioonile allub ja selle ära sööb.

Supiga on lihtsam, seda ei jäeta lauanurgale, seda on ka kohe vaja, aga see süüakse rõõmsalt ära. Teised lapsed vaatavad pisut võõristavalt pealt. Neil on see iga juba mööda läinud. Mõnest isegi suure ringiga. 🙂

Hmmm, peaks minema süüa tegema! Kõht läks kirjutades tühjaks.

Õudsete õhtute raamat ja lumi

Eile oli natuke soojem ilm, ainult mingi -12…-18 vahemikus, tänane -18… -21 tundus kuidagi külmem.

Aga kuna lumi on siin ikkagi suhteliselt uus asi, saime esimest korda sel aastal (heh) sissesõiduteelt ja maja eest lund lükata – Vanem Poeg pani ilmselt viimast aastat oma kombe selga (järgmisel talvel on ta juba 11, tea, kas sellistele suurustele enam kombesid tehakse?!) ja lükkas suurema osa sissesõiduteest enne puhtaks, kui mina välja jõudsin.

Minu ülesanne oli kaks väiksemat riidesse saada ja Trennitüdrukut ka õueminekus veenda, nii et arusaadavalt läks mul natuke aega, sest lõpuks pidin ise ka talvejope välja otsima. Enne oli just selgunud, et Vanema Poja saapad tegelikult talle ikkagi ei lähe, kuigi minu meelest alles kuu või kaks tagasi proovisime neid. ProovisiME selles mõttes, et mina nõudsin, tuletasin mitmeid kordi meelde ja seisin kõrval kuni tulemuse selgumiseni. Muidu võib hajameelsete laste käest saabaste või teksade sobivuse vastust ootama jäädagi.

Lume tuleku puhul aga selgus, et ka temast 2 aastat vanema Trennitüdruku saapad on täpselt sama 35 number ja jalga ei lähe. Õnneks olid tagavaraks ühed tundmatu suurusnumbriga madala säärega matkasaabaste laadi saapad, nii et sai lume peale astuda küll.

Lumega selgus selline hea asi, et väiksemad askeldasid lumelabidatega ja pärast panid end peaaegu ise magama, piisas lõunasöögist ja voodi kättenäitamisest. Tegelikult lubasin Piigale kohe raamatut lugema tulla, kui ma ainult korraks Trennitüdruku sahtlite sorteerimise üle vaatan, aga juba ta magaski.

Peale lõunaune magamist saime veel 2 korda oma tänaval kelgutamas käia, aga kuna kellaaeg oli hilisem, kraad külmem, ei julgenud kelgumäe jahile minna. Meil on küll Sanatooriumi Pargi Kohutav Kelgumägi üsna lähedal, aga külm oli ikkagi.

PisiPiiga, kes küll pikkuse poolest on endiselt väike, endiselt kaheaastane, aga väga kõva häälega ja jutukas, leidis sellegipoolest, et õhtul magama heitma ei pea. See on viimasel ajal mingiks uueks hullumeelseks normiks saanud, et ta ronib naeratades oma pulgavoodist välja ja kiidab kavala ahjualuse-naeratusega, et plaanis tegelikult veelkord pissil käia. Või oleks vaja juua. Jokkerite värk, teate küll! 🙂

Ja hundid tulevad, kardab ta, emme ja issi, palun plaksutage magamistoas, et hundid ära läheksid! Mõnikord ta plaksutab ise ka, aga kui see ei tööta, peame meie plaksutama. Kõvemini, sest hundid on vist kõva kuulmisega?

Minu varajased magamaminekud lähevadki selle nahka – Piiga jutustab voodis, räägib elust-olust, kordaminekutest (täna oli sinine kordaminek! Ja veel üks, roheline kordaminek ka!!!)  ja nii need tunnikesed lähevad, tema öö ei ole lihtsalt veel kätte jõudnud.

Lõunaunedega on lihtsam, kuid mitte-veel-ööuned tähendavad, et vennad kõrvaltoas ammu magavad, ja Piiga… on hommikul ikka nõus kell 7.30 ärkama.

Täna olin mina ära tööl, koju tulles selgus, et vanaema oli Piigat magama pannes juba magama jäänud, aga kui ta ärkas, oli isegi Piiga magama jäänud. Õue minna nad ei julgenud, sest -20 tundus vanaemale piisavalt külm. Nüüd õhtul tegin Nooremale Pojale sinepijalaämbrit. Sinepi-jalavanni jaoks meil vanni pole, aga üks valge toiduämber on väga mõnusa laia põhjaga, sinepise sooja vee jaoks ideaalne!

Igatahes nõudis Piiga endale ka jalavanni, kui vend oli oma jalad ära kuivatada lasknud ja sokid jalas voodis istus – jalavanni tegime voodi ees, käteräti peal, et suure kaarega vett ei pritsiks. Piigale tegin jalavanni siis köögis, kuna ta oli toolid sinna sinepise vee juurde tõstnud ja end kenasti paljaks koorinud. Temale aga soe vesi ei meeldinud, kuum polnud see ju ammugi, sest Noorem Poeg jõudis jalgade leotamise ajal maast ja ilmast rääkida ja järgmise kuumema vee ka parajaks jahutada.

Panin siis peale jalavanni Piiga ka voodisse ja ennäe imet, kellel vaja veel 2 korda pissil käia, pisut köharohtu nõuda (ega teda ei sega see pisiasi, et tal köha pole), juua, tekki peale, palun kassidele ka tekki  – ja siis ongi uni läinud!

Seekord ma isegi tean, kuhu uni läks, mina tahaks küll magada.

Aga  Trennitüdruk sai jõuludeks niiii hirmsa raamatu, et ta ei julgenud magada, kui ta seda päeval kell 3 lugenud oli. Siis paar päeva luges ta seda edasi ja kuidagi ei tahtnud pärast oma tuppa magama minna, sest Vanim Tütar oli jõuludest eilseni sõprade pool ja keegi ei maganud Trennitüdruku läheduses. Raamatus olid kummitused ka.

Täna avastas raamatu Trennitüdrukust noorem Vanem Poeg, luges… ja ei julgenud magada. MIKS üldse selline raamat kingiti, oigas ta. Nii, ema antud unerohi äkki aitab? Ei? Mis aitaks? Ruttu mõnda Pratchettit peale lugeda, ise hirmust ja külmast värisedes? Mees käis Trennitüdruku päevaseid kordaminekuid kuulamas ja poetas, et Vend nüüd ei julge ka magama minna. Oi, kui rõõmsaks Trennitüdruku nägu muutus! Ta polegi ainuke, kellele see raamat mõjus!

Lõpuks läks siis Mees poiste tuppa poistele seltsiks ja PisiPiiga hakkas kaheksandat jooksutiiru tegema. Autopuslega. Hea, et tema seda raamatut ei lugenud. Mina ise lugesin juba enne jõule, hea haarav raamat oli! Autor on Jonathan Stroud, seesama, kes Bartimaeuse raamatud kirjutas, Lockwood ja Co. Kisendav trepp, olge lahked, kellel lastele unetuid õhtuid on vaja. 🙂

 

Pean nüüd Piiga kinni püüdma, muidu on homme veel raskem tööle minna kui täna…

Sokid, rulluisud, peedisupp!

Eile plaanisin koolitööd teha, aga tegelikult läksin hoopis Mehele appi. Nimelt oli laenatud köögikombain juba nädalakese nurgas istunud ja porganditest-peetidest ei teinud ta väljagi.. Tuli ikka koridorist kööki ära tuua. Silma alla, ehk muutub teine tegusamaks.

Muutuski, viilutas 3 kotitäit porgandit  ja riivis 3 väiksemat kotitäit peeti. Tõesti kiirelt, tasus laenata küll kombaini!  Kaks kotitäit porgandeid panin juba sügavkülma ja 2 kotitäit riivpeeti ka. Kolmanda kausitäie riivpeediga panin kohe potti ja tegin suppi. Tuli väga söödav, s.t. mina üksi sain süüa ja teised vaatasid umbusklike nägudega. Aga mulle hullult maitses!

Peedi-juustusupp:

• riivitud peet (mul oli toores, aga tõenäoliselt kannatab keedupeediga ka teha),
• letšopurk eelmise aasta hoidistamishetkest (sel aastal oli letšot nii palju järgi, et juurde ei teinudki)
• 1 suur mahlakas küüslauguküüs (viilutasin ja tükeldasin)
• karp merevaigujuustu (suvaliste lisanditega sobib ka)
• natuke soola ja natuke vett ka vastavalt supi vedelikuhulga soovile.

Igatahes keetsin natuke, mitte kaua. Vett säästsin ka, tuli üsna paks supp. Peet jäi pisut krõmpsuks, letšo seest tulid vastu riivporgand, tomatitükid ja mõnus marineeritud-vürtsikas maitse.. Täna töölt tulles soendasin supi üles ja andsin PisiPiigale ka. Sõi küll. 🙂

Praegu on Piigake albumist enda piltide vaatamisega ametis. Keerab lehti, tunneb end igalt pildilt ära, sest ta ei usu, et pildi peal on mõni vanem õde, vaid hoopis rõõmustab ja kiidab, et “MA olen see!” Ja siis ta keerab kätega mu pead või lõuga arvuti poolt albumi poole, et ma ikka näeks, et ta on igal 10 aastat tagasi tehtud pildil. Heh.

Vanema Venna rulluisud jõudsid kohale. Nüüd tuleb ainult ruttu rulluisutamas käia kusagil, enne kui külmaks läheb. Üldiselt on vist päris hea pikkade pükste hooajal uisutama õppida. Ka kinnaste panek tundub praeguste ilmadega enesestmõistetav asi. Ühel rulluisul on tavaliselt pidur ka taga ja kuna ma seda ostmise eel pildilt vaadata ei taibanud, siis ma tõesti ei märganud, et see pidur oli päris ära kulunud. Aga ma ise ei pidurda peaaegu kunagi selle piduriga, ikka muul moel. Või noh, harva, s.t. IGAL aastal, kui ma rulluisutan. Selle aasta kevadel ka ükskord õnnestus,  eelmisel aastal ei õnnestunudki.. Igatahes ma loodan, et pidurite kulumine ei sega sõitmaõppimist. 🙂

Varsti tuleb ju pärisuisuhooaeg peale. Siis on hea kevadel jälle rulluiskudega jätkata, kui nad (keskmised lapsed) ikka plaanivad veel sinna maratonile minna. Vahepeal on nagunii see aeg, kui jääpeal uisutamine ära on tüüdanud, kui õues on peen kruus + libeduse peletuse liiv ning muu sodi maas ja puhast asfalti pole kusagil. Nii jõuab suveks isu tagasi tulla. Teoreetiliselt?

Kas teie, kellel on rulluisud, kulutate pidurit ka?

Nädalavahetusel jõudsin alustada uue seeliku lahtilõikamisega ja uue lõnga ostmisega. Lõnga kudusin kähku ära, tõin ruttu poest juurdegi, sain päris valmis ja siis selgus, et natuke suur sai ikka mütsi jaoks. Saaksin teha sellest hoopis salli. Või harutada üles ja teha uuesti müts, kuna nr8 varrastega käis tegu päris kähku. Hmm.

Üldiselt sulab kusagilt pidevalt välja sokke, kindaid ja väikeste laste mütse. PisiPiiga suurusele on meil ilmselt 8 mütsi, mõned õhemad, mõned paksemad, mõned rattakiivri-alused, mõned kapuutside alla mahtuvad, mõned isegi mütsitutiga. Tuti külge on hea helkureid riputada, sest kaheaastaste küljes pole a) kunagi piisavalt helkureid? b) kuidas nende põlve kõrgusel olevate helkuritega saab, kui kõrgel maast on ühe 85 cm pikkuse lapse põlv? 😀 Igatahes mütsituti külge rippumapanek on hea vaid juhul, kui keegi talle kapuutsi selle mütsi peale ei tõmba.

EDIT: olete neid imeilusaid helkurkiile juba näinud??

Vanema venna mütse on aga üks, see, millega ta vist viimased 3 aastat käinud on. Rattakiivri alla see ei mahu, sest see on paks. Kui ma talle ka teeks uue mütsi, pole kindel, kas ta seda ka märkaks – s.t. kodust kooli minnes võib ju pähe panna, aga tõenäoliselt koolist kojutuleku hetkeks on tal ammu ununenud, et tal selline müts ka on. Esimese sel sügisel väljaotsitud kindapaariga läks igatahes nii. Mul on natuke kahju, sest nüüd peab ta siis talvekinnastega rattaga sõitma, sõrmikutega on külm, aga need esimesed olid head fliiskindad rattakindlate tugevdustega peopesas. Küllap need peale jõule ka kusagilt trennist või koolist välja tulevad, kui ma piisavalt kannatlik olen.

Välja ilmunud villaste sokkide üle on mul ainult hea meel, kuna minu villased rohelisekirjud põlvikud tulid ka välja ja seelikuga saab siis edasi käia, Vanim Laps aga kasutab koolis villaseid sokke vahetusjalatsitena. Eelmisel aastal kasutas ka, see olevat kevadeks kulutulena levinud selles koolis. Samas ma ei imesta, juba meie ajal olid need paksud kiviseinad väga külmahoidvad. Tänapäeval on neil värsket külma õhku puhuv automaatventilatsioon ka klassides, kuna aknaid ei saa avada. Villased sokid ja mitu kihti kampsuneid aitab hästi! Tütar viis ühed sokid sõbrannale ka, kelle vanaema ei koo. Meile koob üks vanavanaemadest.

Kui temperatuurist rääkida, siis täna oli isegi minu klassis 16,4 kraadi. Sooja. Õnneks tegi soojapuhur enne laste tulekut sooja, nii et sain lapsed 18,8-kraadisesse klassi lasta. Ei ole enam maikaväel-kooli-episoode. Lapsed ise muidugi kütavad oma kohalolekuga kenasti klassi, nii et kui vaja õhutada, ei lange temperatuur enam nii madalale. Ikkagi sügis, mitte talv, sest enne lõunat hakkas juba päike sisse paistma ja soojendama. Hea, et ma olin ise parajasti Power ja Point ega pidanud tahvlile powerpointi laskma, sest neid on küll kõva päikselõõsaga vähe näha.

Väikeseid on meil nüüd päeval kodus kaks, sest lasteaialaps jäi ka köhaga koju. Nohu pole, köha on. Halb asi on ainult see, et kuna köha on harva, läheb köharohu andmine meelest. Aga kui ta magama jääda ei saa ja köhib kahest padjast hoolimata, siis tuleb mulle peaaegu kohe meelde, et lõuna ajal jäi ta sisse määrimata. Määringi teda siis õhtul ja lõhnan pärast kududes veel mitu tundi mõnusasti Weleda bronhipalsami järele. Sügis. 🙂

Lapsevanema õhtud

Oktoobri alguses mõtlesin, et hakkan varem magama minema.

Suvel pole ju hullu, kui jääd natukeseks peale laste magamaminekut arvutisse surfama, Pinterestist pähe turgatanud hullude ideede teostust vaatama, huvitavatesse blogidesse kiikama jne, aga tööperioodil hakkab selline asi segama. Laste magamapanek on õhtuti plaanis kella 21st-22ni, s.t. 21st umbes suundume magamistuppa, siis tekivad veel mõned “korraks-pissile” ja “palun-juua”-eksikülalised, aga kella 22ks on tavaliselt kõik juba rahulik.

Muidugi on kõige raskem magama saada 2-aastast, sest teised on… mõistlikumad. Trennitüdrukuga on kokkulepe, et kui ta peale kella 22 veel allkorrusel liigub, siis keegi tema tuppa päevasündmuste kordaminekuid kuulama ei tule. Poiste kordaminekud kuulatakse ära nari kõrval poiste toas ja Vanim Laps kokkuleppeliselt peale 22 arvutis enam ei ole. Tema räägib päevasündmustest reeglina õhtul koju jõudes, kui tal selleks tuju on, õhtul eraldi teemat pole, kui just mina midagi järgmiste päevadega seoses arutama ei lähe.

Kaheaastasega on seda “Figaro siin, Figaro seal” teemat kõige rohkem. Tema võib vabalt oma kordaminekutest rääkida oma voodis, aga siis tekipõlgajana teki jalgadega ruttu minema lüüa ja vaikselt teise tuppa imbuda, sest tal tuli kolmas kord pissihäda. Või naabri koer haukus, tahaks teda vaatama minna, kas ta juba magab? Või nuku on oma teki ära kaotanud ja Piiga ei taha teda enam oma voodisse. Või Mõmmi rabeleb, ei lase Piigal magada. Kõht läks just tühjaks! No põhjuse leiab alati. 😀 Viimases hädas kostab “Tulge ka magamaaaa!”

Umbes nädalakese olengi siis katsunud varem magama minna. Mõni öö on mitu ärkamist ja olen hommikuks kuri, kui olen ise alles peale 23 magama saanud. Või peale kella 24, kui on huvitav raamat, aga raamatulugemise järel ei pruugi uni kohe tulla. Pähe võib tulla veel paar erinevat lahendust, kuidas oleks hoopis lugu edasi või tagasi või kõrvale võinud minna. Siis ei aita üldse see unetutele mõeldud soovitus, et Kui teil ei tule und, lugege kolmeni. Kui see ei aita, siis poole viieni.

Igatahes jäin peaaegu iga õhtu enne kümmet magama. Ühel õhtul, kui olin päris väsinud, siis isegi natuke peale 21!

Jah, ma olen nüüd hommikuti puhanum. Arvestades seda, et enamus lapsevanemaid läheb liiga hilja magama, olen saanud enda jaoks piisavalt unetunde ja hommikuti rahulikum. Ühel hommikul olin peaaegu valmis kell 6 üles tõusma ja tegutsema hakkama, sest uni läks ära. Tegelikult ma siiski üles ei tõusnud, sest mõnus oli niisama soojas voodis pikutada ja kuulata, kuidas kõik on nii vaikne ja kõik magavad.

Katsun siis tänase erandiga toime tulla – käisime Vanimat Last külast koju toomas – ja edaspidi jälle kella 22 paiku magama saada. Siis jaksan hommikul erinevaid toite teha ja härmas muru peal paljajalu kõndida. Või noh, pigem joosta, sest tagasi ukse juurde jõudes on jalad juba krõbekülmad! Täna hommikul pidin isegi sooja dušši neile tegema, kuna kell 9 oli päris külm õues, aga ennelõunal kannatas niisama paljajalu kõndida, tuppa jõudes soenesin ise üles. Ujuma lihtsalt ei ulatu kuhugi lähedale ja vahepeal tahaks midagi KÜLMA, mis ergutaks. Sütelkõndija ja muidu ektreem ma pole, nii et paljajalu murul jooksmine on selline kodusem ja lihtsam variant. Nädalavahetusel jooksid väiksemad lapsed ka, aga siis polnud nii jahedad hommikud.

Ja pärast saab rahulikult paljajalu toas olla, polegi sokke vaja. See on umbes nagu peale külmas vees ujumist, et kui üles soojened, on isegi soojem kui enne! Mitte palavik muidugi. 🙂

Praegu olid vahtraallee puud nii ilusad nagu valgusfoorid – alt rohelised, keskelt kollased ja ladvast punaste lehtedega. Saab ägedaid maske teha, nagu Lambrine tegi, vaata siia!!

Vaatan ise ka huviga, millal ma magama minna ei raatsi ja “lapsevanema kvaliteetaega” unele eelistama hakkan – see on see iseenda aeg, mida väikeste laste vanemad tihti igatsevad, kui trennis või mujal üksi käia ei saa… Õnneks mul on rahulik elu, sest lapsed on juba suured. Või noh, iga päevaga suuremad. PisiPiiga just mõõtis täna nuku pikkust ja sai 2 meetrit. Ja minu pikkuseks sai ka 2 meetrit, nii et eks ma olen ka siis kasvanud vahepeal vanemana.

Vanasti, kui mu kolmas laps väike oli, sain pool tundi nädalas oma aega – siis, kui korrusmaja trepikoda koristasin. Tookord tundus see täielik õndsus, nüüd aga ajab natuke naerma. Eks elu õpetab, mis parajasti oluline on… tasakaalus püsimiseks. Minul on see sel kuul uni. Aga Teil?

Teadlased öös, kahesega linnas.

Reedese päeva puhul on mõnikord Noorema Pojaga läbirääkimised teemal “Äkki ma võin täna koju jääda, kui ma näiteks köhin, köhh-köhh?” või “Kas sa tuleksid mulle täna enne magamist järele?”. Erakorraliselt leppisime siis kokku, et hommikul käib ta lasteaias ära ja tulen peale lõunasööki järele, siis läheb ta kodus magama ja ma saan väiksema õe ka magama jalutatud.

Selgus, et hommik lasteaias tasus ennast ära – Teadlaste Öö puhul käisid inimesed jalgratastega ja tegid pauku. 4-aastase jutu järgi Lasime õhupalli taevasse ja siis laseriga lasime selle katki, vesinik plahvatas.. teisi pauke ja tossu olevat ka pakutud. Päris äge!

Igatahes oli ta nõus uuesti sööma, kuna Väike Õde tahtis ka süüa veel. Pikutama oli ka nõus, kuni ma kärutama läksin, aga magama ei jäänudki. Vähemalt jäi Väike Piiga tõesti magama, sest hommikul käisime linnas asju ajamas ja see tavaliselt töötab laste magamapanekul minu kasuks. Lasteaialaps peab üldjuhul magamata ka päris hästi vastu kuni kella 18ni, siis kisub jamaks.

Kõrvalepõikena olen nüüd iga nädal autota liikunud – rohkem rattaga ja käruga, vahepeal ka bussidega. Ainult siis, kui läksin linna ilma käruta, Väike piiga käekõrval, tabas meid igasugu ootamatusi, sest kellaaeg oli valesti valitud – poolteist tundi enne lõunauinaku aega võib juba tekkida lahkarvamusi, nt. missugusest uksest bussi siseneda (tema tahtis esimesest uksest, nagu eelmise bussiga, mina tahtsin hoopis sellest uksest siseneda, mis meie ees avanenud oli), mis raamatuid raamatupoest valida (mina arvasin, et ta võiks raamatuid v a a d e l d a, tema arvas, et katsuda ja sülle võtta on ikka hoopis teine tunne!) jne. Siis, kui olin oma kuhja õpetlikke raamatuid ja töövihikuid välja valinud ning maksta tahtsin, selgus, et rahakotti mul küll kaasas pole. Aga no ma ainult nende töövihikute pärast olingi tulnud Koolibri poodi, ma olin seda juba ammu plaaninud ja niisama koju tagasi minna ka ei tahtnud. Ega ma poleks saanud ka ju, sest bussiga ka ju niimoodi sõita ei tohi. Nojah.

Tegin paar kõnet sugulastele ja sain kellegi kätte, kes meid poest välja lunastas (ega neid 74-sendiseid raamatuid siis kõiki poodi alles jätta ei saanud!) ning autoga koju sõidutas. Matemaatika töövihikud, mis Vanemal Vennal koolis on, on Avita omad ja ostsin talle lisaks siis Koolibri omad, et õpetaja talle sealt lisaülesandeid anda saaks, kui tal varakult valmis ja midagi teha pole tunnis. Leidsin veel ägedaid eesti keele nuputamisülesandeid “Nutikate emakeeleülesanded”, natuke vanematele kui 4.klass, aga Trennitüdruk arvas, et täitsa ägedad; Kreeka-Rooma-Makedoonia raamatu kodustele ajaloohuvilistele ja natuke lasteraamatuid + mõned jõulukingiraamatud. 13 raamatut-töövihikut 32 euro eest on päris hea, aga tihemini kui paar korda aastas ma sinna Koolibri raamatupoodi ei satu ka, sest ega riiulid pole meil kummist. Septembrikuu sünnipäevalaps sai kuu alguses ka raamatuid, tõstsin osa õmblusasju riiulist maha, et raamatud ulmeriiulitesse ära mahuks. Õmblemine tundub juba vähem ulme nagunii.

Aga tagasi Teadlaste Öö juurde – plaanisime nii, et keskmised lapsed käivad Tamme Gümnaasiumis, meie väiksematega Chemicumis ja siis kõik koos Maaülikoolis. Keemiateatri ruum oli kahjuks rahvast servani täis, saime ainult laborist läbi jalutada. Trennitüdruk oli seni Tamme Gümnaasiumis paberit teinud ja lego robotitega toa avastanud. Kuna seda roboti teemat kusagil kirjas polnud, sai Vanem Vend suure pettumuse osaliseks, et tema sinna ei sattunud, aga natuke leevendas seda jäätise tegemine ja popkorni jagamine (teraviljade nimede äraarvamise eest) Maaülikoolis. EMÜ-s jagati lastele lehmakomme. Meie väiksemad muutusid loetud minutitega jokkeriteks/üleskeeratud robotiteks, üks kihutas ringiratast mööda kaldteesid ja treppe, teine kallas endale jäätist peale. Ja nii mitu korda järjest. Siis sai Mees teda huvitanud küsimustele vastused ja saime suhkrulaksu-kommide juurest põgeneda. Teise kommi sõin ise ära.

Läksime uuele katsetusele keemiateatrit vaatama, aga ei, kõik oli rahvast täis. Keskmised lapsed läksid samuti uuele katsele, et roboteid näha, aga suureks pettumuseks oli see ruum juba kinni pandud. Tulid koju tagasi, vaatasid väiksemaid lapsi ja meie Mehega läksime kolmandale katsele keemiateatrit vaatama. Vanim Laps lubas ka retsivaatlusürituselt koju jõuda. Keemiateatrisse jõudsime 3 katset enne lõppu, siis hakkas telekast otseülekanne ja kõik lahkusid. Läksime ka koju edasi vaatama, isegi lapsed õnnestus magama saada.

Täna on plaanis ainult pommikoerad, lastejooksud, õepoja sünnipäev ning saun.

Loodame, et tuleb rahulik laupäev. 🙂