Tag Archives: jooksevad huntidega

Jooksupõdemisest

Ritsik kirjutas kaasakiskuva jutu lastele kuluvast rahast.

Hakkasin sinna kommentaari kirjutades mõtlema, et eelarve pidamisest olen ma juba kirjutanud tulude-kulude postituses, aga palju sealt lastele on kulunud, seda ma tegelikult eraldi arvutanud pole. Seda pakutud keskmist, 280 eurot kuus, me ilmselt iga lapse kohta küll kulutada ei saa.

Samas – enamus lapsevanemad on endale vähem kulutanud, et lastel kõik vajalik olemas oleks ja nii iga aasta, iga kuu, võib-olla iga nädal. Ma tõesti ei kujuta ette, missugune mu elu oleks, kui kõik lapsed oleks suured ja elaks oma elu. Võib-olla ma siis tõesti heegeldaks linikuid, võtaks ammuigatsetud afganistani hurda endale, peseks ja kammiks ja jookseks temaga iga hommik ja õhtu 8 kilomeetrit ja siis peseks-kammiks teda uuesti. Aaaa ja vahepeal laenaksin raamatukogust raamatuid, loeks neid LÄBI ja tagastaks enne tähtaega 🙂

Aaaa, telekat hankida vist endiselt ei viitsiks, aga otsiks välja mingid seriaalid ja vaataks paar hooaega ära. Ja koristada pole ju vaja, kui keegi midagi segamini ei aja? Veider elu oleks küll!

Praegu aga vaatame, kuidas koos lastega selle aasta suve sisustada. Eelmise aasta Läti-Leedu reisi asemel tahaks midagi muud teha, Saaremaal tahaks käia, aga edasi on rahulik. Lastel on võimalus vist tasuta karate linnalaagris käia, eelmine aasta neile seal päris meeldis, aga see aasta on see ainult paar nädalat augustis (ja vist 2 korda nädalas). Siis on veel üks väike teaduslaager, mis on ka kaks päeva ja meie lähedal, aga suurematele – alates 8.klassist. Pikem teaduslaager oli ka, mis vanuseliselt ka klapiks, aga 175 euri ühe lapse kohta ja kuskil kaugel-kaugel Kloogarannas. Mkmm.

Põhimõtteliselt puhkavad lapsed vast ilma laagrita ka hästi välja, kui pole kedagi, kes neid pasteeriks, nende asju ära näppaks/lõhuks, madratseid keset ööd tühjaks laseks. Raamatuid on raamatukogus endiselt palju alles, isegi kui raamatukogu suvised lahtiolekuajad vaid esmaspäevast reedeni kestavad.

Kaalusin loovkirjutamise nädalat neile, aga võib-olla ei vormista seda nädalana. Kirjandite kirjutamine 3-sõnaliste lihtlausetega võiks selle harjutamise käigus 4-5sõnaliste lausete juurde areneda näiteks. 🙂

Söögitegemise kodune laager võiks ka jälle olla ja ajaloonädal ka, sest Tore Ajalooõpetaja andis mulle kaks vanaks läinud ajalooõpikut keskaja kohta. Need on needsamad õpikud, mida Trennitüdruk järgmine aasta kasutama hakkab, sest nende koolis jagati sügisesed õpikud kevadiste ära antavate õpikute vastu juba kätte.

Söögitegemisoskuste kursust lastele pakuti internetis mingil ingliskeelsel lehel, lapsed olid teravate nugadega ja õpisid šampinjone ja kurke tükeldama. Ilmselt igasuguseid asju veel. Aga no ma mõtlesin, et meie omad võiks natuke müslit valmis teha tagavaraks ja natuke šokolaadijäätist ja marjadega mahlajäätist tagavaraks ja see oleks juba päris tore. No ja kotlette tegema on nad nõus küll, kui valmis tainast on, nii et võiks paar plaaditäit ette valmis teha. Moosimarjad-mahlad on ka ilmuma hakanud, rabarbrimahla tegemine juba algas. Suvel on päris lihtne vähem sooja toitu valmistada ja rohkem marju-aedvilju süüa. Vähemalt ma igal aastal mõtlen nii, aga lõpuks ikkagi imestan, kuidas poeskäigud ikka kuu lõpuks sama summa kokku teevad – sest kui omal suurt marjamaad pole, siis maasikate ostmine juba on kallis värk, kui 3 kilo 15 minutiga otsas on. Ilma toormoosiks sattumata.

Eelmised suved on Vanim Laps tööl käinud, aga see suvi plaanis ta välja kolida ja oma elu alustada teises linnas. Juba otsis endale töökohta ja sõitis pealinna proovipäevale. Kas seal hakkaks rohkem teenima kui raamatupoes, kus ta seni töötas, pole kindel, aga vähemalt pealehakkamist tal on. Jõuab linnaga harjuda, jõuab kahekesi elamist harjutada.. ja koju sööma tulemiseks peab vist ette teatama, et me ka kodus olla teaks. 🙂

Samas plaanisid keskmised lapsed ka suvel raha teenida, aga 10-13-aastastel on ikka päris keeruline kuhugi teenima minna. Ajalehemüüjaid vist enam isegi ei kasutata? Ausalt öeldes nagunii kahtlen, minu lapsed vist ei saaks sellega hakkama ka, sellised häbelikumat tüüpi noored.  Aga jäätisemüüjad on tõenäoliselt juba vanemad, 15-16-aastased ja Eesti suve korral, kus ilm tihti külm, tuuline, vihmane (mitte nagu praegu!), ei saa ka jäätise müümisele kindel olla. Mittemüügitöö? Missugune? Lapsehoidmine? Transporditöö? Rohimine? Maasikate korjamine?? Tundub, et sihikindlust saab harjutada mitmel moel.

Mina hakkasin näiteks jooksmas käima. Sihikindel ma tavaliselt pole, jooksja pole ma kohe kindlasti! Aga mis parata, õde registreeris mu 5 km pikkusele jooksule juba maikuus ära ja nüüd äkki jõudis mulle kohale, et kui ma üle 50 meetri (jah, meetri, mitte kilomeetri!!) joosta ei jaksa, siis saab raske olema. Nüüd ma siis harjutangi, juba kolmandat päeva. No sest vaheldus kulub tegelt ära! Kooliasjadest lõviosa sai tehtud ja koolilastel on vaheaeg alanud, aga minul on üks suvetööline ja üks eksamilaps. Seega saan ikka peaaegu iga päev koolis käia (tundub, et tihemini kui kooliajal!) ja sahtleid, kappe, riiuleid koristada, töölehti rühmitada, aastakokkuvõtet klahvidest välja imeda ja kolleegidega vestelda.

Ma nägin eile su patsi, lippas mööda Riia tänavat, kiitis Kolleeg. Jalad VALUTAVAD, kohmasin vastuseks. Mulle ei meeldi jooksmine! Ma parem sõidaks rattaga, aga no maraton ootab mind juba vähem kui kahe nädala pärast.

Sellega siis inimesed tegelevadki, kui tundide ettevalmistusest aega üle jääb – endaga vaidlemisega:

  • Mina – kas ma suudan 100 meetrit joosta?
  • Mulle ei meeldi, et jälle üle paljude aastate ei saa ma trepist alla kõndida, sest lihased valutavad!
  • Hea tunne, sain tõesti ühe kilomeetri korraga joostud, jeeeee! Kes oleks seda minust uskunud???! Igatahes mitte mina! Aga siiski!!
  • Nüüd hakkangi kaks korda päevas jooksmas käima, kuni vähemalt 20 korda jooksnud olen enne maratoni!
  • Mis maraton see ka on, kõigest 5 km, teised jooksevad seda nagunii 5 minutiga ja nimetavad seda ainult Jooksuks! (Mitte maratoniks, mida inimesed viimse hingetõmbeni jooksevad)
  • Appi, nagunii ma jooksen valesti. Kas kand ei tohtinud maha minna? Või pidi maha minema? Appi, päris valus on mõlemal moel. Sääremarjad on hoopis valusad? Äkki see on normaalne?
  • Mida need inimesed mööda kihutavates autodes küll nii aeglase tempo peale mõelda võivad? Hahaa, ei mõtle nad midagi, õnneks nad ju kihutavad. Ja korraks näitas automaatne kiirusemõõtja mulle 53 km tunnis, kuid ei, see vist ikka ei olnud minu kiirus… kahju….
  • Huvitav, kas ma jõuan kunagi kodust nii kaugele joosta, et pehmemal rajal ka saaks jooksu proovida? Aga ei, see park on ju oma 600 meetri kaugusel mu kodust, pärast sinnajõudmist ja seal jooksmist ei jõuaks ma ju enam iial tagasi koju…
  • Tegelikult ei olegi see jooksmine nii hull, kui ma arvasin. Äkki jõuan selle järgmise majani ka 8 meetri pärast?
  • Oi jah, peaks laskma apteegis oma jooksu või jalatalla asendit analüüsida, et mis laadi jalanõusid selleks soetada. Aga nende vanade ketsidega on tunduvalt odavam, ma ostsin need juba 6 aasta eest ja siiani jooksevad! Aga uued jooksujalanõud maksaks mingi ….eeee….kõige vähem 80 eurot? Ma ei ole kunagi endale spordipoest botaseid ostnud. Ausalt. Lastele küll olen, aga tunduvalt odavamaid. Neid nimetati hoopis vabaajajalanõudeks…
  • Ma olen kahe ja poole päeva peale juba kokku 8,1 km jooksnud! MINA!! Ma ei usu seda ise ka.
  • Aga äkki mind naerdakse mu aeglase tempo peale seal välja? So what. Neil on naerdes raskem joosta. 😛
  • Trennitüdruk tahtis ka jooksma tulla minuga. Isegi peale seda, kui ma tunnistasin, et ma ei jaksa joosta. Tema ka ei jaksa! No kui ta päriselt ka kaasa joosta prooviks, oleks küll tore. Ükskord umbes 8 aastat tagasi ma ju jooksin Karlovas Vanema tütrega. Iga tütrega siis näiteks üks kord iga 8 aasta tagant? Aaa, ei, Väikse Piiga järel jooksen ma ju niigi iga päev!

Eks näis, kas ma tõesti jõuan kunagi kahe nädalaga 5 km jooksmiseni. Soovijad võivad pöialt hoida, et mu sihikindlus areneks koos lihaste tekkimisega. Tegelikult olen valmistunud puhtalt enda pöialdega ka jooksma, sest enda jaoks ma seda ju hirmutavat jooksuasja teen. Oleks siis veel, et huntidega!

jookseb_huntidega

Pilt on pärit aadressilt http://www.faeriewood.com/Pages/Runningwithwolves.html

Vassilissa ja orhideed

Mõnikord on pühapäevad need päris pühapäevad, kui ei peagi midagi tegema-  isegi kui kõikvõimas valentinipäevamöll käib, võib kodus olla rahulik.

Pidasime sugulastega ja lasteaiasõpradega sünnipäevi. Suguvõsaga sünnipäevad on päris tihti, ainult toimumiskoht varieerub natuke, sest suguvõsa lapsi on meil mu õe ja venna peredega kokku 11. Sünnipäevad pole siiski igas kuus, vahepeal saab puhata ka – näiteks jaanuaris pole meil kellegi sünnipäeva. Aasta lõpus on jälle rahulikum november.

Eile õhtul, kui toad jälle lastest tühjenesid, koristasime ja tõstsime mööbli tagasi paika. Hämmastaval kombel oli sünnipäev selliseks kellaajaks sattunud, et sööki suurt ei kulunud, kuigi möll oli küll vägev. Esimene tund läheb tavaliselt laes rippuvate rõngaste, võrkkiige ja liumäe järjekorras rahmeldamise peale, teine tunnike on kõik juba nõus paigal olevate rongide-autode-legode-kalapüüdmistega tegelema. Söömiseks lihtsalt ei jää aega. Ausalt öeldes tunduvad 4-5-aastased veel nii noored, et neile mingeid erinevaid mänge organiseerida polnud plaanis. Ei toimunud ka erilist gruppidesse jagunemist, et tüdrukud ühes nurgas ja poisid teises, lapsi jätkus igale poole.

Tänane hommik algas aga ilmaüllatusega – rohkem lund kui eile! Ja mida edasi, seda rohkem lund, nii et kui lõunaunelised said lõunaunne, sain ma rahulikult raamatut lugeda, aga kui õhtuks ka sadu järele ei jäänud, oli ikkagi vaja teed puhtaks lükkama minna. Muidu päris keeruline pärast seda rasket lund kokku lükata, kui see veel ära külmub ja kivistub! Mina ei ole raiumishuviline.

Rahuliku pühapäeva puhul lugesin uue peatüki oma “naistekast”, mis on kõige sügavamas mõttes naistekas üldse – Naised, kes jooksevad huntidega – no selline analüüs ja teema selgitamine käis, et mõnulesin teksti lugesin nende ägedate, sisukate lausete peale. Olen üsna alguses, kolmas peatükk – Sinihabe on juba lahti seletatud, käes on Vassilissa ja Baaba Jagaa kord.

Sain korrapealt targemaks oma paar postitust tagasi olnud laste otsuste teemas – süda sai kohe rahu, et ongi aeg oma otsuseid teha noorel naisel, mina ei pea enam õpetama ega tema otsuseid segama, las kasvab. Kohe hea tunne tuli lugedes. 🙂

Teine asi, mis mind puudutas, oli mu enda otsuste tegemise saaga – seoses selle veebruarikuise koristamisväljakutsega on selgunud, et mul on arvatust raskem neid otsuseid ette võtta – mida jätta, mida mitte, miks jätta, miks mitte ja üleüldse, see tundub just selline ränkraske tegevus, et alustatud küll sai, aga ei edene. Ürgema tahkude lahtiseletamisel  selgus mitu tarkusetera.

Muinasjutus käskis Baba Jagaa Vassilissal oma kanajalgadega maja ja selle ümbrus puhtaks pühkida, mida autor seostas lisaks muudele asjadele sügavamate eluväärtuste puhastamise tööga – et vahel selline hingestatud töö hämmeldab naisi ja nad jätavad pühkimata. Nii kasvab kõik vaikselt võssa ja tekivad hingearheoloogilised peitvaremed.  Väga poeetiline. 🙂 Tark naine aga hoiab oma hingekeskkonna puhta ja korras, ja et tema pea püsiks selge, korrastab ta ka oma tööpaiga – võttes iga päev aega iseendale, paberi, kirjutusvahendi või värvidega, ruumis, mis oleks tema päralt, kus ta võiks teha, mida iganes soovib… Ühesõnaga see oma hinge toitmise koht, ilma milleta kodused naised nõiamoorideks muutuvad või tervis märku andma hakkab, et keeruline aeg on, aga läheb veel keerulisemaks, kui Sa midagi ette ei võta.

Baba Jagaa riiete pesemine Vassilissa poolt aga oli lahti seletatud nii, et oma ideede ja väärtuste (nagu riiete) kandmise järel venivad need välja. Pesemine värskendab ja tõmbab need pingule, toob mustrid uuesti nähtavale. Väga huvitav lähenemine minu meelest. Samas puhta asja puhul tuleb ka üle vaadata, mida alles jätta, mida parandada, mida maha kanda või kõrvale panna. See ei käi ainult riiete kohta. 🙂

Muidugi ei saa seda korrastustööd jätta üheks päevaks aastas. Ja kõige selle juures ei saa seda Baba Jagaad salatilehtede ja musta kohvi dieedile panna, seda ma naersin kohe kõva häälega, kuna nii tuttav tuli ette. Mitte see must kohvi, vaid põhimõte, et kuigi on vaja suurt jõudu kõikide asjade tegemiseks-kordasaatmiseks-läbiseedimiseks, tundub, et kuskilt tuleks veel samal ajal kärpida ka. Aga no inimene õpib kuni elab. Ega tavaliselt kolme päevaga kõike ära ei õpi, nagu Vassilissa kanajalgadega majakeses, kuid tore on ikka muinasjutte lugeda! Põnev, kuidas keegi neid ürgnaiselikkuse lahti harutamiseks ja naise tuhande tahu lahti seletamiseks kasutanud on, erinevate maade muinasjuttude ühiseid jooni kokku põimides ja samade (ehkki erinimeliste) tegelastega illustreerides. Tõlkijad on ka tõsist tööd teinud ja vaeva näinud. Natuke raamatukatkeid on tutvustuseks toodud veel siin lehel.

Aga netist võib ka tõsist tõrjejuttu leida selle raamatu kohta, kuidas liiga feministlik ja ei meeldi see naiste sidumine mingite loomadega ja üleüldse Võeh!  Mis seal siis ikka, eks iga raamat on eri lugeja jaoks erinev. Ma olen selline oma lõbuks lugeja, võin vabalt mõned lehed vahele jätta, kui igavaks kisub või raamatu käest panna, kui rohkem ei jaksa. Aga kui mõnikord tuleb tuju, siis on väga hea ja ergutav lugeda!

Valentinipäeva puhul käisid lapsed natuke nõutult ringi, eriti Trennitüdruk, et tahaks šokolaadikooki teha. Paraku selgus, et pole vahukoort, isegi kui hetkel 350 grammi šokolaadi olemas on. Keegi lumesajus poodi ka väga ei kippunud. Lapsed sõid siis eilse koogi viimseid tükke ja mina tegin peale allpoolnimetatud lumerookimist kauaigatsetud panniaedvilju.

Läksime hoopis õhtul lastega õue – väiksemad lapsed tegelesid kühvlite ja kelkude lume sisse jätmisega, meie Mehega lükkasime lund. Sellest aastast on meil kavas nädalas vähemalt 45 minutit kahekesi koos jalutada, millegipärast lükkub see tavaliselt nädalavahetusele ja eriti pühapäevadele. Täna siis asendasime selle suure lumelükkamisega ja kui kõik lumi kenasti kelgumäeks oli kogutud, tegid teised seni suure lumememme, kuni mina autot luuaga puhtamaks pühkida üritasin. Mina pean ju homme varakult tööle minema ja kui auto on mõne koha pealt lumest puhtaks tehtud (katus on tal peakohal, aga küljed on katusealusel avatud), saab hommikul aknast tuvastada, kui palju aega peaks auto väljakraapimiseks varuma.

Lumememm sai igatahes kahemeetrine, aga pigem sõbralik, mitte eriti töökas – luud kukkus tal kahel korral käest maha. Homme ei ole enam sõbrapäev, eks näis, mis plaanid tal siis on, kas võtab luua üles või seisab tühjade kätega edasi? PisiPiiga pakkus, et tegu ei olegi lumememmega, vaid lumevanainimesega. Hmm. 😀

Mina plaanin järgmisel nädalal vähemalt ühe orhidee ümber istutada, mille pott on 5 aasta jooksul päikesega kohtumisest servast murenema hakanud ja koorepudi ka ammu vananenud ja valet värvi. Aga alati, kui plaanin lõpuks ometi istutada, hakkab ta õitsema ja siis, kui õitsemise lõpetab, pole minul aega. Aga nüüd pole enam kusagilt kinni võtta, et potti kastma hakata, sest servad pudenevad tükk tüki järel lihtsalt pihku, nii et peab istutama.

Kunstiõpetaja tõi mulle kolmapäeval ühe salapärase potikese, mille kohta kiitis, et nii soodsalt pakuti, et ei saanud mitte sinna jätta. Ilusa õiega ka, kuigi seda praegu pole. President olevat ka!? Hmm. Poti järgi paistis nagu üks kambria, peale oli kirjutatud Burrageara ja Nelly Isler. Nelly on mul korra juba olnud, juhuslikult 1-euroga äraõitsenuna soetatud ja üles putitatud, aga kuna see on üks vähestest lõhnavatest orhideedest, mis mul oli, andsin lõhna pärast kellelegi edasi. Ei olnud minu lõhn. Aga praegu jälgin siis huviga, kas tal eluvaim on alles ja tahab siin kasvada. Ümberistutamist ei nõua, aga kuna tavaliselt tähendab läbipaistmatu orhideepott suvalist sodi poti sees, olgu siis vana nuustik või papipudi keset koorepuru, tunnen ikkagi vaikset sundi teda ümber potitada, kui puhkeaeg üle läheb.

Orhideeaknalauad olidki nii vaikseks jäänud, et saab aegajalt isegi tuba õhutada! Kunagi paar aastat tagas oli meil ligi 60 orhideed, nüüd olen selle etapi läbinud, mõned lillede maale saatnud, enamuse edasi andnud või kinkinud ja nii hea tunne on, kui kastmine enam 3 tundi ei võta. Puhas rõõm on 5 minutiga kõik 5 kraani alt läbi lasta! 🙂 Ja kuna kõik peale selle ühe uue sala-Presidendi õitsevad ka, vaatamata sellele, et aegajalt kastmisvahe pikaks venib, on mul üsna hästi läinud. Kevadekuulutajad lilled need orhideed, mis alati enne lume kadumist õitsema hakkavad! Tegelikult paistsid eile juba rohelised tipukesed maja ees ka. Täna enam ei paista lume alt.

Kas teil ka aknalauad (vaasiga või ilma) õitsevad?