Tag Archives: kips

Kevadine elukärestik

Nüüd on see kevadine sebimine siis hoos, kohati on tunne, nagu oleks kanuuga keset kärestikulist jõge. Saad mõnest kivist või allalangenud puust kenasti mööda, naeratad rahulolevalt – ja oledki karil. Või ülejärgmise kivi otsas. Loksutad end lahti, kanuu jääb õnneks terveks, aga siis õnnestub hooga kaldasse sõita seal, kus seda tegelikult plaanis polnud… Selline kevadine hetk. 🙂

Tegelikult käisime Mehega sel aastal hoopis kummipaaditamas, mitte kanuutamas, aga rattasõidu kinnastest oli ikka abi, istumisaluse unustasin kaasa võtta ja kummipaadi serval poleks seda nagunii võimalik kasutada olnud… Kivisid ja kärestikke koos vette langetatud puudega jätkus Võhandu peal ikka palju. Teise suure paatkonna rahvast käisid paar inimest kogemata korraks “ujumas” ka, meie paatkond pääses ainult märgade pükstega ja tennistega. Neil, kellel kummikud olid, jäid tennised kodus kuivaks.

Söögiks võtsid kõik kaasa termosetäie kuuma vett, et suppi teha, aga siis õnnestus ikkagi ühel inimesel priimus ka kaasa võtta ja supp sai üle ootuste kiiresti valmis mitme termosetäie tulikuuma vee keemaajamisega. Suurest supi saamise rõõmust õnnestus mul oma veekindlatesse pükstesse kuuma priimusega auk sulatada. Supp oli nimelt priimuse pealt maha tõstetud, aga keegi (näiteks ma ise) oleksin võinud taibata, et sellisel juhul ei tohiks alles kuuma priimust sinna supisaba ootel inimeste vahele jätta, et see, kes suppi jagab, saaks teravaid elamusi. Või Eriti Kuuma Hetke. Isegi mu sooja ilma jooksuretuusid sulasid korraks veekindlate pükstega kokku, aga kokkuvõttes olid need kõigest ühe ruutsentimeetrised augud, nii et tegelikult jäi piisavalt kohti, kuhu ka järgmiste aastate kanuutamistel-kummipaatimisel auke sulatada.

Loodus oli imekena (nagu ikka), esimest korda oli siis natuke soojem ilm ka. Aga 23 kilomeetrit sõudmist suutsid ikkagi päris ära väsitada, nii et pärast seda toimunud postapokalüptilisele sünnipäevaüritusele ei jaksanud me Mehega minna. mina käisin ainult kesklinnas Zerkala kooli tuleetendust vaatamas, väga cool oli.

Trennitüdruku jalg vabastati eile kipsist, aga millegipärast ei meenuta see päris täpselt seda teist jalga. Ikka on platsis paistetus, jalg on kipsi sees olemisest teise kuju võtnud, peale toetada ei julge. Nii me siis tulime sealt karkudega tagasi ka, sest kui oled ikka peaaegu 20 päeva hoidunud jala peale toetamisest, ega siis minuti peal kohe toetama ei hakka. Ja tema mõtles veel rattarallile minna laupäeval… No mina mõtlesin ka, et ta läheb, registreerisin ta nädala alguses ära. Eks näis.

Väike Piiga ja Noorem Vend võtavad lasteaiast viimast. Iga kord, kui ma lasteaeda järele lähen, kuulen härdaid palveid. Palun, paaalun, kas minu sõbrad võivad täna meie poole mängima tulla? Aga ööbima? Teine laps teiselt poolt: Kas mina võin täna oma sõbrale külla minna, ma jään ka ööbima, onju? 😀 Ma ei tea, kust see ööbimise tuhin siis nüüd valgete öödega neil saabunud on, me väga siiski ööbimisi ei korralda. Kuigi räägitakse, et klassiühtute asemel tänapäeval korraldatavad klassiööd (koolis klassiruumis madratsitega ööbimised koos õpetajaga) on jõudnud ka lasteaedadesse. Meie lasteaias õnneks lastakse õpetajad ikka õhtuks koju.

Tõesti, meil käivad küll  laste sõbrad mängimas, aga no päris 5 õhtut nädalas ma ei jaksa… ja kui mängimise nime all toimub legode külvamine, sest kõik ehitised ja masinad kukkusid avariide käigus katki, siis pärast peavad mõned lapsed mitu õhtut ja ööd neid parandama… Õnneks on olemas liivakast, mis kevadel päris edukalt legodega konkureerib, sest mõni pahatahtlik ema lihtsalt ei luba päise päeva ajal (kuni päike veel paistab!) arvutisse.

Tüdrukutega on lihtsam. Väike Piiga ei nuia kunagi, et sõbraga mainkähvi mängida tahaks. Selle asemel mängivad nad hooga kasse, jäneseid, liivkasti pagaritöökoda ja tagaajamist.  Ilmselt Elistveret ja printsesse ka vahepeal.

Meie Väike Aed on ka meie käsi tunda saanud. Laupäeval rohisid kõik hoolega, s.t. keskmised lapsed ja mina. Mees tegi mulle muruniidukiga multši, et puhtad põõsaalused oleks rohelised, kuid ilusad. Meie puhastasime Vanema Pojaga sissesõiduteed ja ta teatas, et talle see rohimine väga ikka ei meeldi. Viisin ta kurssi eelmise elaniku eluga, kes IGA PÄEV sissesõidutee killustiku igast rohuliblest puhastas ja maha lõigatud õunapuuoksad 2 sentimeetristeks juppideks hakkis ja teatasin, et minul kahjuks elu nii igav ei ole, sellepärast piisab mulle, et me kord või kaks kuus rohime. Selle peale oli poeg palju rõõmsamalt nõus rohima, sest noh, paar korda kuus tundus talle oluliselt meeldivam variant. Ta vist ei mõelnud selle seose peale, et igapäevaselt kuluks sellele palju vähem aega kui paari nädala tagant hoogtööna…

Tänavaparanduse meestel on ka pikad tööpäevad. Kaevamist alustati kohe lasteaia kõrvalt, nii et õpetajad muigasid, et õues olles peaks mõned pingid muretsema, kuna Väikse Piiga rühma lapsed seisavad aia ääres ja vaatavad suu ammuli, mis toimub. Aga nüüd on asfaldialune varanduse otsimine juppide kaupa edasi liikunud ja äkitselt on nad juba meie tänava otsa jõudnud. Kahtlustan, et ühel päeval tuleme rahulikult koju ja selgub, et ega niisama lihtsalt koju ei pääsegi. Juba praegu on meie otse-lasteaiatee muutunud pisikesest salajasest tänavast mingiks tiheda liiklusega magistraaliks, kuna inimesed siiski tahavad oma lapsi lasteaeda viia ja peaaegu kusagilt mujalt ei saa. Aga jah, küllap varsti läheb veel põnevamaks, kui KÕIK kohad üles kaevatud on. Suvine Tartu. 😀

meelespeavaas.jpg

Peab väga tähelepanelik olema, sest maikellukesed hakkavad varsti õitsema! Seni ajan karikakrapärgi taga, Trennitüdrukul on laulupeole vaja, aga poes pole peale ulmelille-pärgade midagi karikakralist näha. Enne tuleb kuidagi veel põhikooli lõpueksamid üle elada! Kannatlikkust ja rahulikke hetki kõigile kevadistele kiire elu elajatele!!

Advertisements

Jälle üks kevadine kips

Käes on see aeg kevadest, kus toimub Sebimine suure algustähega. Lasteaia ja kooli emadepäevapeod, lasteaiaõpetajate kingitused. Maratonid, kevadlaadad, kooliaastaga ühele poole saamine, viimased pingutused eksamiteks, kevadised sünnipäevalapsed, talgud, palju toredaid (õues) üritusi.

Ja kodu, kuhu küll iga päev jõuab, aga suurt aega peale söömise ja magamise ja pesupesemise nagu polegi. Koduaed ka – ilus roheline on juba väljas küll, aga juba varsti, ma kardan, tahavad naadid aknale koputada, sest peenraligi pole ma jõudnud. Õnneks on peenra all meie aiast ainult väike osa, nii et need naadid peavad veel pingutama, kui aknani jõuda tahavad. Teiseks pole ju vihma olnud ja maa on kõva. Küll see vihmgi tuleb.

Meil on üks uus kipsjalg ka! Käis esinemas, maandus ühele jalale natuke valesti ja jalg läks kahekorra. Treener tõi ta kenasti peale esinemist koju, sest mina olin osade ülejäänutega laste maratonil, Trennitüdruk oli ka maratonile registreeritud, aga mis parata. Paari aasta eest ta sai maratonipäeva kipsi ka.

Kodus hoidis Trennitüdruk jalal külmakotti peal, aga valus oli ikka. Käis veel saunas meiega, mina tegin omast arust nalja, et kindlasti tuleb tal ka käia, et puhtaks pesta, enne kui kipsi pannakse. Peale sauna õhtul kell 8 läksime siis traumapunkti, pandigi kipsi. Ei olnud tavaline hüppeliigese väänamine, mida tavaliselt ette tuleb, kuna paistes koht oli hüppeliigesest rohkem jalalaba poole, nii et siis pöialuumurd.

EMO-s oli palju rahvast, nagu laupäevaõhtul ikka – ühe grupi moodustasid tööriietega inimesed (oli näha tunkesid ja erinevaid värviplekkidega tööriideid), teise grupi moodustasid spordiriietega inimesed (jalkapoisid ja jooksuriietega lapsed), nagu alati oli kohal ka kinniseotud peaga verine purjus inimene, kes kiirabile teatas, et tema läheb igatahes minema, temal pole vaja siin olla; aga ratastoolist tegelikult ei tõusnud ning minema ei jalutanud. Tavalisi murelikke inimesi oli ka. Meil Trennitüdrukuga olid raamatud kaasas, aga seekord läks üsna ruttu, poolteist tundi registratuuri sisse ja väljajalutamise vahel on laupäevaõhtu kohta päris hästi.  Kui kohale tulles oli enne meid umbes 6 inimest, siis peale meid oli jälle ~ 8 inimest. Inimesed võtsid viimaseid “suveilmu” tõsiselt!

Tegelikult oli nii hea, et oli ette teada, et sellest nädalast lähevad ilmad jahedamaks, sest siis olid kõik motiveeritud võimalikult palju õues tegutsema. Neljapäeval käisime lastega prügikoristustalgutel, reedel käisin heateo jooksul, laupäeval oli laste maraton ja pühapäeval käisime Karilatsi talurahvamuuseumis emadepäeva üritusel. Iga päeva õhtuks olen olnud näost hõõguvroosa, õnneks pole nahka veel maha tulnud. Järgmiseks hommikuks on roosa kadunud ja peab otsast peale hakkama. 🙂

Nüüd siis selle nädala 2 ülejäänud emadepäevapidu, kolmas oli eile ära; 2 erineva õhtu laste sünnipäeva, palju kiireid kooliasju ja siis äkki tuleb tore laupäev!

Eile lubasin Trennitüdrukul koolist koju jääda, kuna treppidest üles-alla kargutamine on veel harjumatu. Pean kiitma – traumapunkt nii palju arenenud, et enam ei öelda, et jala peale toetuda ei tohi, aga ainult autoni võite ratastoolis minna, edasi vaadake ise, kuidas linnapealt kargud saate nädalavahetusel! Nüüd tehakse traumakas kenasti kipsipaneku järel karkude kasutamise leping, kus on kirjas, kuhu tuleb kargud tagastada ja rendihinnad. 4 nädala kargupaari rent on umbes 4 eurot, vähema aja eest vähem raha ei võeta. Oli võimalus isegi siniste ja roheliste karkude vahel valida! Trennitüdruk soovis loomulikult siniseid.

Ega see kerge talle siiski pole. Käed hakkavad õhtuks valutama karkude hoidmisest, isegi jalg valutab vahepeal ja kipsi sees on kand ära hõõrdunud, aga midagi teha ka ei ole kahjuks. Täna tahtis ta siiski kooli minna, viisin siis autoga. Kui kodus on paari korruse vahel vaja treppidest käia, siis koolis on korruseid vähemalt 3. Kõige raskem on trepist alla tulek – jala peale toetuda ei tohi,  pepuli laskuda ka koolis ei saa, aega läheb ka palju. Ei tea, mis sellest söögivahetunnist saab, aga ehk keegi sõpradest ikka aitab teda, sest kahe karguga, kandik hambus… no ei tundu reaalne. Tegelikult ta Karilatsi väliüritusel proovis joogitops näpus oma kohale tagasi hüpelda karkudega, aga ega siis polnud vist suurt midagi enam juua sealt topsi seest. Teavitasin teda võimalusest, et kui keset koolipäeva väga hulluks läheb, võib järele kutsuda mind.

Nüüd ootavad mind ees selle nädala ainsa vaba päeva erinevad võimalused: kiiresti palju tööasju teha, kiiresti palju peenart rohida või siis kodu koristada. Arvatavasti lähen hoopis natukeseks magama, sest Väike Piiga nägi öösel halba und ja me olime hommikuks sama väsinud kui tema, aga meie mehega ei karjunud lasteaeda minnes. Puhanud peast on vast rohkem kevade tunne neljale soojakraadile vaatamata. 🙂

esimenetulp

Rattarallil ei kukkunud käod…

Täna oli meil terve perega plaanis rattaralli. Sõitsid 4 last viiest, s.t. Vanim Laps oli meile niisama abiks – küll numbrite kättesaamiseks, vahepeal kokkusaamiskohal valvamiseks ja väikestega igat pidi ka. Kuna kaks väiksemat on meil 2 ja 4-aastased, panime nad koos kuni 3-aastaste starti. Ise läksime mehega kaasa, tema Väikse Pojaga, mina Pisikese Piigaga.

Kolmerattaliste, jooksurataste ja pealeistutavate autode vahel oli algul väga kitsas, aga pärast päris rahulik. Sõidurõõmu meil suurt ei tekkinudki, kuna Piiga läks pedaalidega tülli ja edasi väntamisest keeldus. Aga no rattal oli taga pikk sang ja ka finišis lubatud jäätis kannustas teda edasi sõitma.

Suuremad lapsed pidid startima 9-aastaste ja vanemate lastega, sel aastal tundusid nad juba piisavalt suured (9 ja 12), et saavad ise hakkama. Eelmisel aastal sõitis 8-aastane koos issiga veel, kuna tema sõidustiil nõudis igaks juhuks kedagi kaasa. Sel aastal oli ta juba osavam ja lõpetas päris kiirelt, mitte küll esimeste seas, aga ikkagi varem, kui me lootsime. Keda aga finišijärgsesse kohtumispaika ei ilmunud, oli Trennitüdruk.

Mina viisin samal ajal 3 ülejäänud last koos nende ratastega juba koju, kui Mees helistas, et keegi lastest oli kukkunud. Hea, et sain väiksed lapsed koju taastuma jätta (kuum ilm ikkagi!) ja üksi tagasi linna sõita. Kiirabi oli Trennitüdruku Statoili tankla juurde meie kohtumispaika maha pannud ja ütles, et suurt viga pole ja pindmised vigastused. Õnneks nad olid ka tema ratta rajalt ära korjanud.

Keegi poiss oli talle Teguri tänaval tagant diagonaalis sisse sõitnud, kuigi ruumi nagu oli olnud. Põlved ja üks küünarnukk olid ära plaasterdatud, teise käe ranne oli valus, aga ilma sinikateta. Üks peopesa ka natuke kriim. Siis selgus, et kõige kurvem oli hoopis see, et ta ei saanud oma lasteürituse medalit ega jäätist! Jooksin igasugu telke pidi ja sain kotikese medaliga, jäätise ostsime hiljem poest, kui kodus PisiPiigaga lõunaune teemal kemplesin (kärutasin Piigaga poodi ja tagasi, tema küll ei maganud).

Õhtuks siiski käevalu ära ei kadunud, aga nähtavaid sinikaid, verevalumeid, paistetust ka ei paistnud. Mitte see lõhkise küünarnukiga käsi, vaid parem käsi, mida kõik paremakäelised kukkudes esimese asjana pidurdamiseks maha toetavad. Nüüd enam toetada ei saanud sellele. Isegi minu salanipp – katsu, kas haiget saanud koht on kuum – ei andnud vihjeid. Pealtnäha polnud mingit vahet teise käega ja soojem polnud see käsi valusa koha pealt ka.

Kuna paari päeva pärast on Tartu Võimalemispidu, kus Trennitüdruk ka esinejate nimekirjas on, ei andnud see randmeasi mulle ikka rahul. Helistasin, pidasin nõu vennanaisega, kes ütles, et näitamaminekuks on 1930 kõige kehvem aeg, kuna sel ajal toimub seal tavaliselt “vahtkonnavahetus”, et mõni aeg peale kella 20 peaks normaalsem olema.

Peale kella 8 hakkasimegi EMO poole jalutama ja loomulikult oli osa laupäevaõhtusest põnevast rahvast juba kohal. Mina võtsin kotist nuku, heegelnõela ja lõnga ja nii need 45 minutit läksid. Siis natuke sebimist kabinetist kabinetti ja 20 minuti pärast oli Trennitüdruku käsi kodarluu katkise otsa tõttu kipsis.

Ei mingit võimlemispidu. Olin natuke rahul ka – et ikkagi traumapunkti tulime, kuigi “karjuvat vajadust” pealtnäha polnud. Kuskil ajusopis oli mul meeles lugu, mida ema mulle vanasti rääkis – tema töökaaslase tütrel oli paar varvast valus, tükk aega, aga kehalise tunnis ikka pidi käima. 2 kuud oli kohati ikkagi valus ja hinde peale hüppenööriga hüpata ta ka ei suutnud, aga muud asjad tegi läbi häda ära, sest keegi ei võtnud tema valu tõsiselt! Koguaeg ei valutanud ju ka. Aga lõpuks läks ema temaga ikka arstile ja need kokkukasvamata varbaluud olid ikka veel kokku kasvamata. Või noh umbes sellisel teemal lugu, üksikasjad pole täpselt enam meeles, ainult see põhimõte, et oli küll nagu valus, aga vist mitte piisavalt.

Paraku võib ka seda juhtuda, et röntgen kohe ei näita vms. Mina olen ka ju varemgi põdenud, kas lähen neid EMO-inimesi tühja asja pärast tülitama või on see piisav põhjus, et laps kurdab? ÜHEL KORRAL on minuga juhtunud, et kui helistasin traumapunkti ja küsisin, kas tulla näitama või ei (kõndimaõppija laps kukkus igeme ja huule vahel oleva kida nii puruks, et see ripnes hammaste kohal ja verd ka muidugi lahmas, nagu suuhaavadega ikka), nad ütlesid, et muidugi tulge, näitame ikka kirurgile. Meil küll kiirabi ei ole, nii et äkki tulete taksoga, kui teil oma autot pole? No takso siis takso.

Kohale minnes sain aga hoopis pahandada, et  s e l l i s e  asja pärast tulitegi või? Kui ta selle kida katki kukkus, ju siis oligi liiga pikk kida ja hea, et nii läks! Säärase vastuse peale ei osanud ma küll muud teha kui hämmeldunult oma nutetud näoga last vaadata ja pettunult mõelda, et Tartus nad küll niimoodi EMOs öelnud ei oleks. Ausalt. Aga see oli juba üle 10 aasta tagasi. Ju see olukord ikka natuke alandav oli, et siiani meeles püsib ja liigseks kanaemaks hakkamist takistab…

Eelmisel korral meie traumapunktiloost kirjutades oli imetervenemise lugu, seekord aga siis kipsilugu.

Ah jaa, küsisin, aga värvilisi kipse nad traumaosakonnas ei pane, neid saab ainult korduvates. See vist tähendab, et peab korduvalt midagi murdma mõnes teises osakonnas ja meil Trennitüdruk nii suur laps ka juba, ei hakka vast värvilise kipsi pärast teist korda elus midagi murdma. Kui me Rootsis elasime ja Vanem Poiss tookord 4-aastasena käe kipsi kukkus, oli neil roheline kips sinisega jätkatud, kuna roheline kipsiplaastrirull sai poole käe peal umbes otsa. Naljakas, et neil ka seal asjad otsa saavad mõnikord, mõtlesin mina. 🙂

Aga nukukleit päris valmis ei saanudki. Natuke peaks veel heegeldama.

p.s. Rattarallist on meie lapsed osa võtnud tublisti üle 10 aasta, eks kukutud ole varem ka, aga peale peopesakriimude pole midagi hullu juhtunud. Servas on ohutum sõita kui keskel! ja Trügimisest hoia heaga eemale! reeglid on tavaliselt aidanud.