Uued algused vanadele

Vahepeal on saabunud käesolev aasta ja vabu hetki pole eriti ette tulnudki. Või on asi olnud hoopis viimase jõulupeo korraldamises, koolitustes ja Paide ajakeskuses, ei tea.

Igatahes jõulud said mööda, kingitused on vist juba leidnud oma koha ja nädalavahetused olid kadunud. Nädalavahetused on üldiselt kõrges hinnas, sest siis saab puhata, aga seekord olid nädalavahetused väga hõivatud seoses jõulude ja uue aastaga, nii et tunne oli, et nädalavahetused jäid ära. Täna juba oli natuke nädalavahetust, sest toimus kauakorraldatud viimane eelmise aasta jõulupidu.

Inimesed ikka mõtlevad uue aasta saabumisel, et mis siis eelmine aasta tehtud sai ja kas läks ka hästi. Meie vaatame tavaliselt seda nimekirja, mis jaanuarides tavaliselt koostud on saanud – Plaanid koduga 2014/2015/2016. Ehk siis kolm erinevat paberit on, mõned asjad on ka plussmärgiga, aga mõned passivad juba 2017 aasta plaanide nimekirjas ka nagu veteranid. Eelmisel aastal alustatud veevärgistamise plaan näiteks.

Käisime suvel kohalikus veevärgis ja kurtsime, et vett ei tule kraanist eriti. Või siis tavaliselt natuke tuleb, aga hoidku selle eest, et keegi kusagil samaaegselt nõudis peseks, siis pole võimalik enam hambaid pesta. Või teatud hetkedel, kui pesumasin peseb. Mõnikord kasutab keegi ka tualetis vett või peseb näiteks värviseid pintsleid. Siis ei saa keegi teine vett. Veevärgimehed käisid meil ükskord kohal ka, vangutasid pead ja ütlesid, et majja sisse tulev toru on vist väikese näpu jämedune.

Veevärgis kohapeal selgus kummaline tõsiasi, et kuigi meie maja on juba eelmistest elanikest saati liitunud ja meil on kehtiv leping, ei tea keegi, kust siia vesi tuleb. tõenäoliselt mingite teste kruntide alt, aga kas paari maja kauguselt kuidagi risti või siis hoopis ühest väiksest kõrvaltänavast 5 maja eemalt, läbi viie erineva aia? Aga veevärgist öeldi, et me peaks ikkagi asja käsile võtma, sest kui kusagil tekib avarii, on vaja ju meil asi korda teha. Meil??? No jah, korda tegemine tähendab, et oleks vaja majast tänavani kraav kaevata ja siis natuke asfalti üles võtta ja siis sinna kanalisatsioonitorule lisaks veetoru ka panna. Hmmm, meetri jagu asfalti peate ka üles võtma ja tagasi panna laskma ja see läheb teil umbes 2000 euri maksma.

Me Mehega ehmusime selle peale natuke ära ja plaan järgmisest päevast oma vanni kasutama hakata jäi pisut soiku. Ja kuna veevärk lahkelt teavitas, et suvel ja sügisel pole nagunii kellelgi aega seda eriti teha, siis me väga ei kiirustanud ka. Aga karta on, et sel aastal tuleb veevärki edasi torkida ja küsida, miks meie peame vastutama viie krundi alla maetud veetoru avariiohu pärast, äkki nad saaks ise ikkagi välja uurida oma arhiivi kaevudes, kes kuhu mis torud pani. Ja kui peab ülejäänud kohad üles kaevama ja küüntega asfalti puruks kraapima, siis jätame selle suveks või sügiseks. Aga torkima vist peab, kuigi duši all saab ka käia. Saun on ka meil renoveerimisplaanis, aga kuna seal palju teha pole ja kiiret ka pole, siis võib see kuhugi aasta lõppu jääda. Aastanumbrit ei hakkaks täpsustama. 🙂

Mingeid plaane oli meil veel, kõiksugu korrastamine ja muu säärane igapäevane kõigepealt. Aga selles pole midagi erilist, sest seda me plaanime iga aasta ja tegelikult saabki iga aasta natuke tehtud. Legohuvilisi on meil juurde sirgunud, nii et jõudsime hankida ühe legotükkidele mõeldud karpide-sahtlitega süsteemi, sest Tööriistamarketis oli soodukas. Nende tükikeste sinna sisse sorteerimine võtab ilmselt natuke aega, sest tükid on lisaks erinevatele suurtele plastkarpidele kuidagi ka põrandale valgunud. Duplo legod elavad endiselt oma mänguasjade kummutis ja nende igaõhtune vaibalt ärakorjamine on Noorema Venna töö, sest nemad Väikse Piigaga ju iga päev ehitavadki.

Tööd said ka jälle ümber jaotatud, köögikoristamine läks pooleks, s.t. Vanem Vend hakkab Trennitüdrukult ametit õppima (minu abiga muidugi) ja 3 päeval nädala alguses vastutab köögi eest tema. Esik ja trepikoda on ka ära jaotatud, tingimusega “ema nõudmisel, aga vähemalt kord nädalas”. Köögiga paralleelselt jookseb söögituba – kui üks keskmistest lastest teeb kööki, koristab teine söögitoalauda-põrandat ja muudel päevadel vastupidi. Siis ei teki vast seda hetke, et köök on korras, aga söögitoalaual on üksildased ketšupiplekid magama jäänud ja varitsevad pooluniseid hommikupudrulisi…

Väiksemad lapsed käivad jälle rõõmuga lasteaias. Väike Piiga enam nii palju õmbluste peale ei kilju, aga sellegipoolest tuleb meil teda tihti hommikuti veenda, et need sukapüksid ONGI tema uued lemmikud. Siis ta ise elavneb ka kohe, kui ta kõigest sellest aru saab ja mõnikord ei koorigi ta siis 3 minuti pärast neidsamu sukapükse jalast ära, sest need ikkagi ei sobinud. Niidid ikkagi. See-eest on venima hakanud tema lasteaiast kojutoomine, kuna seal on riietumise venimine saavutanud uue taseme. Kui varem proovisin teha Kiirelt Koju meetodit, et ütlen ühte rühma, et see laps võiks seni riidesse panna, kui ma teises rühmas väiksema lapse riide saan ja talle järele tulen, siis nüüd see enam ei tööta. Vanem laps paneb riidesse ja siis passib ja ootab kurva näoga, kombe seljas, oma rühma riideruumis, kuni noorem laps maja teises pooles kaasavõetud kassi vahvelklotsidest ehitisest välja päästa üritab.  Puur mis puur, ega sealt vabastamine nii kähku ei käigi. Nüüd ma siis lasen hoopis Nooremal Vennal riidesse panna ja siis saame koos Piiga rühma minna. Millegipärast on meie laste rühmades troopiline kuumus, nii et kui viid hommikul lapsi lasteaeda ja ennast sealsamas jopest-mantlist paljaks ei koori, võid ise tööle minna läbimärgades riietes. Reedel selgus ka põhjas, keegi oli Noorema Poja rühmas jälle radika nupu pihta läinud ja selle 27 kraadi peale keeranud. Reede õhtul sai see siis tagasi inimlikuks keeratud. Väikese Piiga rühmas toimub ilmselt midagi sarnast. Mõnikord ma tahaks töölt tulles sinna riideruumi pehmesse tugitooli end kerra kerida ja magama jääda, sest Piiga ripub parajasti riidekapi toru küljes ja tunneb ennast akrobaadina. Mis on iseenesest tore, sest siis on tal edaspidises elus kindlasti lihtsam trikimeistrina tööd saada mõnes filmis või tsirkuses.

Kuna ma 2016 aasta lõpus ei suutnud oma raamaturiiulit ära korrastada, raamatuid aga tuli natuke juurde ka (joogiraamatud peaks hoopis kokaraamatute riiulisse panema, aga ma ei raatsi enne panna, kui pole kummastki vähemalt kahte mahla/smuutit teinud), siis mõtlesin, et mu selle aasta väljakutse võiks olla Loen oma raamaturiiulist vähemalt 30 raamatut! Rohkem ei hakanud panema, sest osa raamatuid on paksud ja nõuavad käestpanekut ja nende peale mõtlemist. Uusi ka enam väga osta ei taha, sest vanad on lugemata. Juba ammu inspireeris mind Kasuta oma kokaraamatuid-blogi, sest seal on ägedaid retsepte ja hea idee. Aga oma kokaraamatuid kasutan ma niigi, kui meil vahepeal nädala menüüplaanidesse igavus hiilima hakkab ja tahaks midagi muuuuud vahelduseks.

Lastega sai peale eelmise aasta Rootsi reisi arutatud, et sel aastal teeks jälle Eesti puhkuse, aga kuhu täpsemalt, seda veel ei tea. Kevadel on oodata Noorema Pojaga uut Haapsalu visiiti, võib-olla tahaks teisi lapsi ka sinnakanti viia suve poole, sest seal oli niii ilus! ma ei tea, kas Vanim Laps ka sealkandis käinud on, kui ei, saame äkki temagi nõusse. Praegu maadleb oma elu esimese sessiga ja see on üsna tasavägine võitlus, nagu ma aru saan, sest kumbki pool pole veel võitjana väljunud, aga lõpuminutid on lähedal!

Ah jaa, tegime perele 2017 eelarveplaani  ka peaaegu valmis, nii et kes oma perele veel eraldi rubriikidega selle aasta plaani (vt. kulude/tulude postitus) soovib, andke mulle Tammelilled ätt gmail.com teada 🙂

Aprill lastekasvatuses!

Viimane nädal on nii kiire olnud, et ma polegi jõudnud kirjutama märtsi kokkuvõtet, küll aga olen jõudnud mõtiskleda teemadel märtsikuu tegemata kokkuvõtted, veerandilõpp ja sinililledega sünnipäev.
Mingil kellakeeramise järgsel hämaroleku tunnil – no teate küll, väike väsimus on kallal, lapsed magama pandud, kell on 22 ja pisike hääleke peas sosistab, et tegelikult ei ole kell 10, eiei, alles 9 õhtul! – juhtusin üle pika aja lapsevanemate foorumist lugema teemat emade elust. Ehk siis üks ema kirjutas, et tema 15-aastane tütar teeb endale hommikusöögi, aga ära koristama ei kipu, ja kui endale lõunasöögi teeb, siis ka jätab asjad tagasi panemata ja pesemata. Et ei tea, kas peaks olema tänulik, et teeb süüa või tuleks ikkagi väike vestlus maha pidada teemal PALUN korista enda järelt köök ära, mul töölt tulles on nii nadi tunne koristamata kööki astuda.
Ja teemaalgatajal oli veel teinegi laps, kes oli väiksem, vist umbes 11 aastane ja pesi ise pesumasinas oma teksapükse, mõnikord muid hilpe juurde pannes, et päris tühi pesumasin poleks. Kõik oleks olnud igati kena ja kiiduväärne, paraku sattusid aegajalt hulka ka mitte teksapükste tooni riided, õe ilusad valged pluusid näiteks, mis pärast enam ei olnud nii ilusad, sest nad polnud enam valged. Jällegi emal küsimus, mida teha, kas olla tänulik, et peseb, või ikkagi vihjata, et PALUN ära pese, kui sa ei suuda teist värvi riideid masinasse panemata jätta.
Enamus kommenteerijaid olid väga asjalikud, pakkusid variante, kuidas pesuruumi musta pesu korv ja valge pesu korv eraldi panna jne, aga üks tõsine kommenteerija oli pika jutu kirjutanud, et mida see ema küll endast mõtleb, mida tema vaesed lapsed peavad temast mõtlema ja mida selle naise mees temast arvata võib, kui ta ei suuda ISE oma lastele süüa teha ega ISE piisavalt tihti laste pesu pesta. No selline põhjalik provotseering, nagu järgmine kirjutaja tabavalt märkis. Et ühe inimese meeles oli tegu laisa, halva emaga, kes ise liigutada ei viitsi ja lapsi sellisel moel piinab, et nad ise süüa tegema peavad ja ise pesu pesema peavad, lapsepõlv jääb täiesti saamata neil.

Lugesin ja imestasin, kuni mulle meenus kunagi aastaid tagasi piss_pott listist loetud jutt ameeriklaste teemal. Nimelt olla keegi öelnud, et need inimesed ei tohiks üldse lapsi saada, kes ei taha 5-6 aasta vanustele/vanuseni oma lastele mähkmeid panna. Et varem potile harjutamine on üks lapse piinamine ja last saades sa pead arvestama sellega, et mähkmevahetus on lapsevanema kohustus ja inetu on sellise kohustuse eest minema hiilida liiga varase potitreeninguga! Kui sa ei suuda nii palju aastaid mähkmeid panna, siis sa ilmselt ei sobi lapsevanemaks ja ei peaks lapsi saama.
Võib-olla ei ole mul sõnastus küll sõnasõnalt meeles, aga meelde jäi just loetu mõte.

Tookord lõi selline vaatenurk mu päris pahviks ja ilmselt sellepärast siiani meeles ongi:) Aga ju siis selliseid inimesi on tõesõna olemas, nii tõsimeelseid “15-aastane laps ei tohi ise endale süüa teha, milleks tal siis ema on!” kui “lastesaamine ongi raske, olen arvestanud, et mähkmeid panen lapse 5-aastaseks saamiseni!”-inimesi. Mis seal siis ikka, erinevus rikastab 🙂

Ainult et mina olingi selline laps, kes 18-aastasena kodust minema kolis, süüa tegi meie peres vanaema, hiljem ema. Mina oskasin süüa teha kahte asja: keedukartuleid praadida JA võileiba teha. Ükskord olin enne seda kartuleid ka keetnud. Muna praadimine tundus juba liiga keeruline, sellist asja ma proovida ei julgenud!

Aga päris raske oli, ausalt. Keegi mulle süüa ei teinud, ise pidin tegema. Katsetama, et mannaga ei saa jahukastet teha, sest see on natuke imelik ega pruunistu praadides üldse. Et kisselli tehes keeva mahla sisse pool kruusi vees lahustamata tärklist lisades saab suure limapalli, mis on seest valge ja mille ümber on tõesti natuke kisselli ka.. brrrr. Päris kohutav oli, aga läks ikka aega, kuni julgesin tatraputru teha, muudest putrudest rääkimata, korduvalt sai mannapudruga müüri laduda ka, kuigi tegelt ma ei ladunud, aga olin väga pettunud, sest mul ei õnnestunud KUIDAGI selline mannapuder, nagu mu ema tegi.

Aga kas ma nüüd saadaks oma lapsed sama moodi oma elu peale, et nad ise õpiks? Ei, kindlasti mitte, nad oskavad ikka peale võileiva ka midagi endale teha, kartulikoormisest rääkimata! Vanem tütar teeb meile täiesti hiilgavalt šokolaadikooki, kui paluda, keskmine tütar teeb pannkooki ja noorem tütar on nõus kõik eelpoolmainitu ära sööma. Tema on nüüd juba selles eas, et õpib merevaigujuustu leivale ja lauale määrima, see tähendab, et nälga ei jää! 🙂

Vanem vend veel väga palju süüa ei tee, v.a. võileivagrilli ja rösteriga teemad, dipikastmed ja kartulikoorimised, aga küllap pere keskmised 9-aastased saavadki rahulikult omas tempos asju ajada, kui neil raamatulugemisest, trennist ja minecraftimisest aega üle jääb. Ega need muffiniküpsetushood tabavad tavaliselt ootamatult 🙂