Ootamatused

September on käes ja aktuski seljataga. Nagu ikka – traditsioonid! Rahvast täis aula, 1.klassi laste emad-isad beebidega, suve jooksul äkitselt pikaks kasvanud põhikooli viimase astme lapsed ja eriti traditsiooniline koht – Viimastesse Ridadesse Ei Kosta!

Koju tulles hakkasime Vanema Pojaga kooke tegema. Trennitüdruk jõudis oma kooli staadioni-aktuselt ka tagasi umbes samaks ajaks, sest me olime pojaga vahepeal ka poest läbi käia jõudnud. Kiire koristamine alaku, sest õhtul peame sünnipäeva!! Just siis, kui olin šokolaadi pliidile sulama pannud, et küpsisetorti üle valada, helistas mu õde.

Kui teed köögis süüa ja on vaja samal ajal telefoni laadida, siis targemad inimesed panevad selle loomulikult kööki laadima, hajameelsemad aga esikusse peegli ette. Nii et kui korraks vaatama jooksed, kes helistab ja end korraks vestlusesse kiskuda lased – Mul on kiire hetk, teeme midagi võidu? Jaaaaa, teeme 20 minutit võidu, mina teen seni Trennitüdruku hommikul tehtud küpsisetordile glasuuri, segan kokku šokolaadikoogi taina ja viskan ahju – Appi, keerake keegi šokolaadil tuli alt ära!!!

Ja köök ongi tumehalli suitsu täis ja šokolaad paistab pealt küll ilus sulapruun, kuid kastruli servadest immitseb tossu… Õnneks käivad meil aknad lahti. Õnneks on meil ahjuplaadil juba valmis küpsetuspaber eelmisest korrast, nii et veel šokolaadi nägu šokolaadi saab sinna peale kallata jahtuma, tuleb vaid hoiduda mustade tükkide kallamisest. See on päris lihtne, sest must sodi hoiab poti põhjast hoolega kinni. Šokolaadiste lärakatega küpsetuspaberi saab jahedamasse ruumi jahtuma viia, aga saaks nüüd köögi, söögitoa ja suure toa ka kuidagi läbipaistvamaks! Suitsuandur ei kõssanudki. Hmm. Ju siis saime ikka õigel ajal jaole või on hiljuti kilgina kilkamise ära õppinud suitsuandur vakka hoopis sellepärast, et patarei sai tühjaks? Mina arvasin, et enam ta ei kiuksu sellepärast, et äkki Mees vahetas patarei?

Kui te nägite, et sinist suitsu ja kõrbekat tuleb, miks te siis ise tuld ära keerata ei taibanud? Ma arvasin, et šokolaad ei lähe kunagi kõrbema, teatas Vanem Poeg hämmastunult. Ma arvasin, et see läheb lihtsalt vedelaks ja ongi vedel. [nagu supp? šokolaadisupp?]

Igatahes – sünnipäevalaps uut küpsetusšokolaadi peeneks hakkima, keev vesi soolaga kõrbenud poti põhja, väike pudrupott vahukoore ja uute šokolaaditükkidega soojenema, glasuur küpsisetordile, 6 muna šokolaadikoogi jaoks segamiskaussi…

Aga 20 minutiga ma seda järgmist kooki küll ahju ei saanud. Õde küpsetas seni muudkui vahvleid ja vahvleid ja vahvleid… ja õhtul sõid lapsed kogu A4-paberikastitäie vahvleid kiiresti ära. Šokolaadikook sai ka aru, et ma olen veidi hajameelne ja kerkis plaaditäieks kuppelmaastikuks. Õnneks õppisime me kohvikutepäevaga seoses tuhksuhkrut koogile raputama, nii et kook paistis endiselt söödav. Ja kõik ju teadsid, et see on šokolaadikook, seega probleemi polnud. Kõik olid kõhu juba spinati-fetajuustu-pirukat täis söönud.

Appi, lapsed on ju lasteaias veel, sellepärast ongi nii rahulik, taipasin ma kolmveerand viie paiku. Lapsed, ma lähen korraks lasteaeda, hõikasin Keskmistele Lastele. Aga ootamatused polnud selleks päevaks veel läbi!

Jõudsin samal ühe tüdruku emaga, nii et õpetaja meid nähes pead segaduses ühelt inimeselt teisele keeras ja teatas, et tal on vaja meile midagi rääkida, aga ta ei tea, kummast alustada. Mõtlesin, et küllap Noorem Poeg siis põrkas peadpidi selle piigaga kokku või midagi – aga Väike Piiga oli mind juba märganud ja tema suunurgad kerkisid kõrvuni, kui ta minuni jooksis. Venna õpetaja aga pühendas mind teemasse “Rühmas on tuulerõuged”. Jaa, olin nõus, laps juba rääkis mulle eile, kui lasteaia seinal seda silti nägin, et neil on magamistoas tuulerõuged, terve sein on täppe täis.

Õpetaja juhtis siiski leebelt tähelepanu minu täpilisele lapsele (kes hommikul veel polnud  vistrikega, aga nüüd meenutas 5-aastase asemel häbelikku teismelist),  mitte lasteaia magamistoa seinale. Hmmm. Just selline asi, mida 30 minutit enne sünnipäeva teatada, eks? Ei ole ikka igav see elu! 😉

Jalutasime lastega koju. Teel olles helistasin õele, venna perele ei jõudnudki helistada, sest nende lapsed on samas lasteaias ja kui ühes rühmas juba on, ega siis 3 teist rühmagi kauaks ilma ei jää, sest kõigil ju õed-vennad eri rühmades laiali. Igatahes oli veel pisut minuteid sünnipäevani, jõudsime peaaegu valmis. Sugulaskülalisi puudus tuulerõugeohu tõttu vaid kaks, tuulerõugeline ise oli heas tujus, nagu haiguse alguses ikka, kui sügelemine veel silmanägemist ei võta.

Seevastu on need aktuse-päeva sünnipäevad selles mõttes kehvad, et enne pidu tehakse ettevalmistusi, peale pidu tehakse korrastustöid ja siis on vaja järgmisel päeval kooli ka minna! Trennitüdruk sai kevadel õpikuid kooli viies oma selle aasta õpikud juba kätte, augusti viimasel nädalal sai ta ka töövihikud kätte ja oli sel moel kooliks suhteliselt valmis, õpikud paberis, töövihikud kiledes. Ka tema tunniplaan oli nädal enne kooli algust kooli lehel üleval. Peaaegu et lihtne!

Sünnipäevalaps polnud veel õpikuid saanud, tema koolis jagab neid selles põhikooli astmes iga õpetaja ise. Seega polnud muret ümbrispaberitega, küll aga selgus tunniplaan üsna jooksvalt koos 1.septembriga ja koolivihikute nõuded iga ainega olid kooli lehel olemas. Nii me siis peale nõude kuivatamist otsisime valmis mõned noodi-/valged/inglise keele- ja 20-joonelised vihikud ning päeviku, kuhu polnud tunniplaani kirjutatud, aga kooli lehelt sellest ka päris hästi aru saada polnud, millal on mis rühmal kehaline või informaatika.

Ja pinalit ei olnudki.

Uus koolikott oli eelmisest sügisest alates kõrgel kapis passinud, selle leidsin üles. Aga mida kusagil ei paistnud, oli sinine pinal. Ma  t e a n, et nägin seda suvel mingites kohtades ja ära pole kindlasti visatud, aga no ikkagi 5. klass ja millegipärast kipun ma vahel eeldama, et mina ei pea kõiki asju meeles pidama, lapsed võiks ka oma asju kindlas kohas hoida.

Õnneks oli meil valmis varutud tintenpenne ja harilikke, nii et kooli sai ikka minna. Pinal tuli kokaraamatute alt riiulist reede lõuna ajal välja.

Koolipäev läks reedel ka hästi, sest 5.klassil hakkas ju ajalugu! Ja informaatika!!  Unustasin ainult sünnipäeva komme jagada, meenus Vanemale Pojale õhtul kodus. See bussiraha, mis me hommikul kotti panime, seda polnud sel ajal seal taskus, kui ma bussijuhile maksma pidin, aga pärast koolis leidsin, et see ikkagi oli seal väikses taskus olemas.

????? Kuidas sa siis kooli said ?????

Üks tädi maksis mu eest, seesama, kes ükskord kevadel, kui mul bussikaart kadunud oli. Viin talle järgmisel nädalal raha tagasi.

Oeh. Maakoolis käimise eripärad hajameelsel Aspi-joontega lapsel, mis muud.

Trennitüdruku klassis oli 2 uut tüdrukut! Minul endal polnud reedel üldse tunde, ainult 2 täpilist lapsukest samast lasteaiarühmast kodus. Nii hea, kui sõber on sama täpiline ja saab sõbra külla kutsuda! Salajase planeerimisega õnnestus Väike Piiga siiski lasteaeda saada, kuna tema õpetaja lubas, et ta praegu veel teistele lastele täppide ohtu ei kujuta. Aga 20.septembril tulevad need täpid kindlasti, lubas lasteaia õpetaja. No parem ikka praegu kui jõulupidude ajal… vist.

Mis saab Vanema Venna sõprade sünnipäevast, seda me veel ei tea. Täna sügeleb vaene Noorem Poeg küll üleni, määri või ära määri… Puslede panemine natuke aitab. Selle ussipusle pani Vanem Vend kokku, et Nooremale Vennale piraadipusle panekul seltsiks olla.

Leia pildilt kokkupandud piraadipusle. 🙂

Sina ju pole kontrollifriik?

Sel nädalal olen vaikselt energia säästu režiimis olnud ja lootnud, et kui ma suurt midagi ei tee, lähevad asjad ise korda. Enamasti ongi läinud! Paraku on elu mind nädala jooksul juba mitu korda kontrolli teemal mõtlema pannud. Kas kontroll on hea või halb? Või mis kogus kontrolli on “kuldne kesktee” ehk mõõdukas kogus?

Kelle kontrolliga on üldse tegemist? Enesekontroll on ju vajalik asi? Kontroll oma laste ja pere üle on ju ka kohustuslik?

Mõnikord on nii, et ma ise ei saa arugi, kui kontrolliv ma olen. Mõtlen ise, et tegu on hoopis hoolimisega või et tahan teistele head, et nad ei teeks halbu otsuseid. Enamasti ma lihtsalt ei mõtlegi selle juures kontrollist.

Kunagi üle 10 aasta tagasi ma lugesin ühte raamatut, “Julgus alistuda” – ent ma ei tundnud ennast üldse seal kirjeldatud joonte järgi ära, pigem teisi inimesi, aga raamatu keskele jõudes olin juba tõsiseks muutunud. Appi, kui tugevad kontrollimustrid igas asjas sees, sest ma ei pea seda üldse kontrolliks, vaid arvan, et see ongi normaalne!

Mulle meeldis üks selline lause sealt, et Tihti me ise arvame, et ei puudutagi lülitit, aga tegelikult lamame kogu keharaskusega selle peal. Mul läks natuke aega, kuni selle lause sügav mõte mulle kohale jõudis, aga lõpuks jõudis.

Tavaliselt arvan, et ma pole üldse mingi kontrollifriik. No jah, ma ütlen, mis kellast keskmised lapsed kodust väljuma peaks, et nad kooli jõuaks, mida nad täna söövad (teatud isetegevus on siiski lubatud) jne. Kui mingid riided tuleks enne kooliminekut vahetada, aga nemad pole märganud, siis ütlen. Kui liiga kaua arvutis on või oma asjad laiali jätavad, ütlen. Jaanuaris võtsin külmkapi pealt tööde nimekirja maha ja tagasi pole seda sinna pannud, nii et koduseid töid tehakse siis, kui mul meelde tuleb kedagi paluda, sest mul pole selle nädala tööde nimekirja koostamiseks hetkel energiat jätkunud ja järelikult ei jaksaks ma siis ka kontrollida ega meelde tuletada. Järelikult saan praegu kõik pakilise ise tehtud.

Aga ma olen aegajalt väsinud ja õiendav, sest keegi ei loe mu mõtteid ega tee asju nii, nagu mina mõtlesin ja äkki tundub inimeste mikrojuhtimine nii normaalne ja igapäevane tegevus, et üldse ei saa aru, miks nemad kurjaks saavad.

Kui vastutad kellegi väikese eest ja peadki talle samm sammu haaval õpetama, mida teha – kuidas panna sokki jalga, kuidas pesta käsi, kuidas lusikaga süüa jne (puhas mikrojuhtimine) – siis ühel hetkel muutub see refleksiks ja hakkad kõiki teisi, k.a. meest õpetama, kuidas näiteks nõusid õigesti nõudepesumasinasse panna vms. Õnneks meil ei ole nõudepesumasinat. 🙂

Pärast imestad, et kõiki pead tagant sundima, ei tee see mees kodus midagi, ei taha lapsed midagi teha ja nii väsitav on kõigi kallal õiendada, aga ikka pead kõik ise ära tegema, et asjad tehtud saaks.

Raamatus sai ka testi teha, kui kontrolliv sa siis oled. Vanasti, kui testi tegin seal, tuli “palju õnne, asi pole vist väga hull” või mulle lihtsalt meeldib nii mäletada. Praegu, kui ma igapäevaelus üldse selle peale ei mõtle, saaksin ilmselt “üleväsinud ja ülekamandav” diagnoosi. Mis sellest, et ma enda arvates ei teegi nagu midagi halvasti! Üritan ju kõigile paremat elamist välja võluda, on neil siis kahju selle nimel pisut pingutada?, õigustab mu alateadvus.

Tegelikult aitab mul mõistusele tulla väsimus. Kui hakkan teiste väikeseid vigu märkama, tähendab, et olen ennast käest lasknud, pole endaga piisavalt tegelnud. Raamatu autor Laura Doyle soovitab iga päev teha vähemalt kahte asja, mis teevad Sind õnnelikuks ja rahulolevaks (peatükk heast raamatust või latte kohvi, misiganes) ning iga päev ka paar sellist asja, mille tegemine võib olla tüütu või raske, aga mille tagajärjel tunned end paremini (nagu riidekapi koristamine nt).

Kui aga oled end väga ära kurnanud kupjana teiste seljas elades (või ainult mehe seljas, kui lapsi pole), peaksid iga päev tegema vähemalt kolme asja mõlemast rubriigist. Peaksid taas oma meest austama hakkama ja mitte tema ema või õpetajat mängima. Kuigi raamatu autoril pole lapsi suurt sisse toodud sinna, sest tal endal lapsi polnud, arvan, et laste kallal õiendamine ja näägutamine tuleks samuti lõpetada, kõiki asju saab rahulikumalt ka rääkida.

Oo jaaa, jonniva kahesega on ilmselt lood teistmoodi. Ema ütleb, et laps jonnib, laps arvab, et ema jonnib. Kogu lapsepõlve-ea oma ema ilusti kõike teinud, mida laps palub, aga nüüd ema jonnib ja trambib jalgu ja poes käitub halvasti, ei kuula sõna… Last, kes üldselt oma ema väga armastab, ajab selline asi päris kurvaks ja vihaseks. Aga see pole päris see teema, laste jonnitemaatikast kirjutas väga kenasti ja põhjalikult siin  Elisa.

Igatahes tagasi kontrolli juurde – miks üldse peaks oma “kindla käega kodu ja pere juhtimise ohjad” lõdvemaks laskma? Kas see muudaks midagi kodu olustikus?

Aga kas liigne kontroll muudab midagi? Kui mina ütlen, kuidas täpselt sa mingit asja tegema pead ja mis kell ja mis riideid sa kandma pead ja kuidas sa üleüldse ei tea, mis salatit ma tahan? Kas see kõik on normaalne kooselu või nagu pisut keskpunktist ja üksteisega arvestavast kulgemisest äärmustesse kaldunud, et on ainult üks otsustaja?

Vahel mul on ka tahtmine ise kõike otsustada. Mitte öelda, et teeme nii, nagu sulle sobib, vaid nii, nagu mina tahan, isegi kui sa ei taha. Et teeme siis, kui mina parajasti tahan, mitte siis, kui sul aega on. Aga tegelikult ma mäletan kuskil alateadvuses, et kui ma ise enda eest hoolt kannan ja oma soove välja ütlen, mitte ei arva, et kõik pereliikmeid peaks neid iseenesest teadma (kas nad siis ei loegi mu mõtteid??), läheb elu kuidagi rahulikumalt ja mõnusamalt. Ega kellegi ei meeldi tegelikult riiukukk olla. Aga vahel me lihtsalt takistame pereelu rahulikult sujuvat mängu, sest kontrollimine on muutunud hoomamatuks harjumuseks.

Nii ma siis ärkasingi täna vara ja hakkasin mõtlema, kuidas serveerida rahulikult ja rääkiva inimese kombel oma Vanimale Lapsele, et mulle ei meeldi tema üleeile tehtud otsus, mida enam muuta ei saa. Eile ma sellest veel rahulikult rääkida ei saanud, nii et lihtsam oli asi peale paari teravat repliiki edasi seletamata jätta, kuna kumbki tõmbus rünnakule.

Millal algab oma elu ja teised ei peaks lapsi kontrollima? Kui vanalt saavad lapsed ise oma otsuseid teha ja kui palju nad peavad mässama, et keegi lõpuks arvestama hakkaks nende otsustega? Kahesena? Kaheteistkümnesena? Kaheksateistkümnesena? Või nagu ma nüüd välja pakkuda tahaks, mina ikka peaks otsustama 18-aastase eest ka, sest muidu tulevad muud inimesed tema otsuste pärast äkki mind ründama?

Siis ma võin ju vabalt 20-aastase eest ka leida, et parem on, kui ta kunagi vigu ei tee ja küsib ikka minu käest, mida peaks tegema? Sest mulle meeldiks teda kontrollida ju puhtalt selle pärast, et nii oleks tal lihtsam ja kergem elu ning ta ei peaks vigadega maadlema?

Seni on ju nii olnud, et lapsed on väikesest peale oma otsuseid teinud – kuhu poole keerama õppida, kuhu (ette või tahapooole) roomata, mis mänguasjadega mängida, mida süüa ja söömata jätta, kellega lasteaias mängida, keda oma sünnipäevale kutsuda, kas õppida või õppimata jätta (vanemad ja õpetaja aitavad neid otsuseid oma hääletooni ja numbriliste vihjetega muidugi korrigeerida), kellele rääkida oma mõtetest ja ideedest, kellega esimest korda suudelda. Nii palju otsuseid, et me ei jõuaks neid nagunii teise inimese eest ära otsustada ega oma tahet igas asjas peale suruda, sest meil on ju ka enda otsused.

Vähem otsuseid, rohkem aega?, kirjutasin ma millalgi eelmise aasta alguses.

Ehk siis kui üldised põhimõtted üle vaadata ja lastega läbi arutada, peaks nad suutma õppida ise otsuseid tegema ja nende tagajärgi analüüsima. Aegajalt võib uusi olukordi juurde tulla, siis võib otsustamiseks lisainformatsiooni juurde küsida vanematelt või muudelt teadjatelt (eakaaslased), aga inimene õpib otsustama kogu elu, isegi kui ta on kaalude tähtkujust ja see tundub tema jaoks palju raskem kui teistele.

Nii et ma peaks vist jätma oma kahtlused ja “kas sa selle peale üldse mõtlesid, et..????” kas välja rääkimata, mida ma ei suudaks – enesekontroll pole mu kõige tugevam külg – või siis pean neid asju rahulikult ja vanusele vastavalt serveerima, kuidas tema tehtud otsused meid puudutavad. Nemad peavad ju minu tehtud otsustega ka edaspidi elama, isegi kui neile ei meeldi. Fifty-fifty, nagu öeldakse, isegi kui nad on lapsed.

Aga selle enda kontrollimustrite äratundmise raamatu pean vist veebruariks uuesti plaani võtma, sest sisukord tuli küll tuttav ette, aga inimene ju unustab, kui ei kasuta. 🙂

Kuna see raamat on Eestis läbi müüdud, saab seda raamatukogust või eestikeelse e-raamatuna Rahva Raamatust.  Väga põhjaliku kokkuvõtte on teinud Ingelise Israel oma blogis siin.  Internetist leiab ka inglise keelsena, Laura Doyle, Surrended wife.

Mõned kiired nipid

Seekord tuleb jutuks kiire WC-puhastus, plekkidega pesu puhastamise 2 nippi, kleeplindi kavalad kasutusalad, toiduportsude külmutamine, matemaatika õpetamine pärlitega, jaanuari koristusplaanide teostumise seis, nõudepesu oskus lastel, elu võimalikkusest nõudepesumasinata ja sünnipäevajärgne koostööharjutus perele.

Vahel kulub väikeste poiste emadele ära Poiste Vetsu Sprei. Vähem urinat ja kiirelt korras, oleks selle pihustuspudeli reklaamlause. DIY ehk kuidas teha? Väga lihtne, tuleb võtta mõni majapidamises tühjaks saanud pihusti-otsaga pudel – ja teha sinna sisse suure lahjendusega nõudepesuvahendi või dušigeelilahus. Meil oli kasutusel õrna sidrunilõhnaga nõudepesuvahend, see töötas väga hästi. Nii kui mõni noormees, kes alles alustab suurel potil käimist, mööda sihib, saab puhastusvahendiga pritsida (lastele meeldib see peaaegu sama palju kui lillede pritsimine, aga vetsus ei saa vähemalt aknad märjaks)  ja vetsupaberiga kiirelt kuivaks tõmmata. Ei pea tervet vannitoapõrandat pesema hakkama, välja arvatud juhul, kui laps kurvalt teatab, et Kuidas ma ka ei püüdnud, lakke pihta saada ei õnnestunud. 😦 🙂 Õnneks polnud minu laps ja õnneks polnud see juhtum meie pool, aga mällu on see lause  söövitatud. Naerma ajab alles tagantjärgi, et poisslapsed kõrge kaarega lakke pissida üritasid. Tüdrukutel ei tuleks selline asi KUNAGI pähe! 🙂

Väikeste laste pissipottide ümbruse kiirkoristamiseks sobis selline pihustipudel ka hästi.

Pärast ühe pritsipudeli täitmist tegin teise veel köögi tööpindade jaoks – see tavapärane Erese vahend (mis on tegelikult keraamilise pliidi puhastamiseks, mida meil enam pole, aga see võtab kõike muud ka superhästi puhtaks – alustades meest ja lõpetades kalalimaga) on super efektiivne ja hea, aga kallis ka! Nii et seda kasutan siis, kui on midagi tõsiselt määrivat või gaasipliidil mingi külgekeevitatud toidujäänus.

Kui üks pihustipudel veel kusagilt vanade asjade hulgast vastu tuli, tegin sinna sisse sapiseebilahjenduse ja kasutan pesu eeltöötlemiseks, kui mingid koledad kohad on riietele tekkinud. Paar pihustust on minu jaoks lihtsam kui määrdunud esemega kraanikausi juurde jooksmine (kraanikauss ei asu meil pesumasinaruumis) ja seebiga kokkutegemine ja tagasi pesumasina juurde lippamine. Hajameelsusest võin veel vahepeal kogemata kööki külmkapi juurde eksida muidu.

Pesumasina kohal on tükike kriiti ka, rasvaplekkide kiirtöötluseks enne pesu. Kriit aitab peaaegu alati ja pleki kriidisekstegemine võtab ainult paar sekundit, aga korra jäi plekk peale pesu liiga valge, kõigil muudel kordadel olen tulemusega rahule jäänud. Liigse kriidi plekk tuli ka järgmise pesuga välja.

Teiselt poolt

Pudelite peale tuleb muidugi sildid panna, millega tegu on, kui pole enam originaalsisu. Siin aitavad hästi kleepekad, mis on kleeplindiga kaetud – siis ei tule kleeps niisama lihtsalt maha.

Kleeplindiga üle kleepimine aitab ka siis, kui kirjutad markeriga kelgule, uiskudele, pastakatele, teritajatele, kääridele vms kooliasjadele nime peale – muidu kulub marker kiirelt maha. Lasteaias on meil näiteks 3 rohelise lumelabidaga varustatud last, minu laps nende hulgas. Ainult markeriga kirjutatud nimi kulub külmaga maha – võib-olla see sõltub markerist ka, meil on mingi harilik veekindel marker, aga läbipaistva teibiga üle kleebitud nimi kestab kelgu peal palju aastaid. Markerit kasutan tegelikult peamiselt köögis, sügavkülma pandud Tööle kaasa-toiduportsude kottidele peale toidu nime ja kuupäeva kirjutamiseks, muidu on tegu Salapärase Pakikesega, mille taolisi külmiku sulatamisel vastu tuleb. Toiduportsud saab panna kilekotti ja kilekoti sobiva suurusega plastmassist toidukarpi, kui söök on ära külmunud, saab karbi eemaldada. Vähemalt on lootus, et külmunud toidupakike pärast ikka kuhugi sisse mahub, kui teda tööle kaasa on vaja võtta. Ja sinna toidukotile pole mingit kleeplinti markerikirjale lisaks juurde vaja.

 

Täna sattusin ka pärlitega matemaatikaõpetamisest lugema. Et kui su lapsele meeldib pärleid nööri otsa ajada, saad talle sellega matemaatikat õpetada – viiel erineval moel või umbes nii. Artikkel Math Geek Mama lehel annab ehk ideid juurde, mis otseselt 2 pärlit + 2 pärlit pole. Sobivas vanusegrupis lastele kindlasti äge, sest roosade pärlite asemel võivad vabalt olla ka sooneutraalsed jubinad – lehed, pärlikoja tükid vms põnevat Karnaluksist leiab. Võib ka muid kanga-nööbipoode ka külastada, ma ise pole Karnaluksi veel sattunud, aga veebipood oli neil põnev. Ägedate väikeste lehtede idee tuli mulle Lambrine blogist, kuigi algul kirjutasin kogemata, et  Mutukamoosi blogist. Suured tänud Evelile paranduse eest!! Igatahes oli seal postitus, kus armsad väiksed lehed tuli pühkida kokku ja väikese luua asemel oli tal pirukate pintseldamise pintsel selleks otstarbeks. Mulle nii meeldis!

Muidu oli mul jaanuariplaanides köök ja magamistuba üksipulgi ette võtta ja ära puhastada ja siis puhtana hoida.  Magamistoas on tulemused tagasihoidlikud – mõned riiulid kapist ja kummutist on koristatud, aga mõned veel ootejärjekorras. Köögist sain ikka suure hurraaga  – jaanuari alguses on suur entusiasm ju kallal! – enamuse tehtud, mis silma jäi ja plaanides oli, nihutasin Mehe abiga isegi ühe sahtlikapi pliidi ja külmkapi vahelt välja, et pliidivahesse kukkunud sodi sealt kätte saada ja sahtlikapi külg ning pliidikülg ära pesta! Tavaliselt teen ma selliseid asju kolides, sest noh.. need ei jää silma ja alati on muid vajalikke asju ka, mida teha, näiteks raamatut lugeda!

Paar päeva hiljem selgus, et keegi oli juba uue praekartuli tüki sinna pliidi ja sahtlite vahele poetanud… Hehehee, nagu lastega peres ikka – kõige kindlam variant peale koristamist kodu korras hoida on inimeste kodust eemalhoidmine! Tegelikult pole sellest hullu midagi, ega see salajane praekartulitükk ei torkagi kellelegi teisele silma, vaid ainult sellele, kes just seda kohta puhastanud on. Siit ka see tarkus, et tualeti koristamine peaks mõnda aega poiste töö olema, siis nad õpivad täpsemad olema. Ühe tuttava peres oli selle ruumi koristamine kolme poja vahel nii kenasti ära jagatud, et ema käis vist ainult üle vaatamas.

Midagi, mida täiskasvanuellu kaasa võtta, mõtlesin mina. Huvitav, kui paljudes peredes on nõudepesumasinad, kas lapsed mingis vanuses ikkagi käsitsi nõudepesemist ka õpivad? Või on esimene asi, mis omaette kolides tudeng endale soetab, nõudepesumasin? Sõltub ilmselt peredest ka.

Meil oli vist 4 aastat umbes nõudepesumasin. Viimased 5 aastat pole olnud, aga ausalt öeldes ma puudust sellest küll ei tunne. Palju neid nõusid meil ikka tekib? Mina pesen enda nõud, potid-pannid (mõnikord palun mõnda last ka appi pesema või kuivatama) ja kahe väiksema lapse nõud. Kui väiksem poeg 4-aastaseks sai, sai ta endale nõude kuivatamise õiguse. S.t. aegajalt annan talle midagi kuivatada (iga päevaselt kasutame nõudekuivatusresti), mida tahan pärast kohe kappi ära panna, ehk siis kausid või poti/pannikaaned vms. Kui ta viieseks saab, lisandub võimalus ISE oma taldrik ära pesta. teised pesevad kõik ise, sest ühe taldriku ja lusika/noa/kahvli pesemine ei võta eriti aega. Aegajalt tekib ühe-kaheinimeseline pesemisjärjekord, kui kõik korraga söömise lõpetavad, aga tavaliselt sujub kenasti.

Ah et vett kulub rohkem? Ei usu. Pigem olen rahul, et ei pea pooltäis nõudepesumasina avamise lõhna taluma; õiendama, et keegi kõik asjad välja ja/või tagasi kappi tõstaks jne. Nõudepesumasina aastatel oli meil üleüldse liiga palju taldrikuid, sest masin, mille me päranduseks saime (ise ei ostnud), oli suur ja sinna pidi ikka mitu päeva nõusid koguma. Seega pidime järjest nõusid juurde soetama ja tundsime end halvasti, kui vahepeal kogemata mõne asja niisama vanast harjumusest ära pesime,, sest järelikult läks nõudepesumasina täitmiseks kauem aega. Samas potte-panne on meil vähe, neid seega paariks päevaks masinasse panna ei saanud – tuli ikka ise puhtaks pesta-kraapida.

Mul pole midagi selle vastu, et inimestel on oma nõudepesumasin ja nad on sellega kohutavalt rahul. Mul on selle üle ainult hea meel, kui see kellegi elu lihtsamaks ja rõõmsamaks teeb. Minu teemapüstituse mõte oli see, et saab vabalt ka ilma, isegi 7-liikmelise pere puhul. Saab ka sünnipäevade järel, kui 20+ inimest ühe õhtuga külas on, sest siis saab rõhuda koostööle – mõned pereliikmed korjavad nõusid ja sööke laualt, keegi järgmine peseb, mõned kuivatavad ja mõned viivad laualina ära, lükkavad laua kokku ja panevad klaasid-taldrikud-lusikad karpidesse tagasi. meie sünnipäevapeod muidugi lõppevad tavaliselt enne ööd, keset ööd ei jaksaks lapsed tõenäoliselt enam koristamises osaleda. Aga vähemalt oskavad nad ise nõusid pesta, kui suuremaks saavad. Ja kui meil on mõned korrad aastas vaja kahvlite-nugade-hoidikut põhjalikumalt pesta kui niisama harja ja seebiga (seda teeb tavaliselt Vanem Poeg), siis läheb see hoidja minu õe nõudepesumasinale külla. Üks tsükkel ja ohhoo! 😀