Kaheksajalalõke ja väljakutse

Palun vabandust, ma pole ammu kirjutanud, kuigi mõtteid on olnud. Kevad on sel aastal sama kiire olnud kui tavaliselt – eelmisel kevadel tegelesin kogemusnõustamisega töö ja kodu kõrvalt ja sain lõpuks tunnistuse, see kevad olen hoopis ühe MTÜ heaks palju oma aega andnud – ehk siis kirjadele vastanud, palju aega facebooki arutelus osalenud ja aegajalt närve kulutanud, aga ka sellega on nüüd rahulikumaks minemas, arvasin ma. Tegelikult ei ole, aga eks ka sellega harjub. Veebruarist alustatud tantsukursus sai ka mai lõpus läbi, nüüd on isegi töö mõneks ajaks läbi ja suvi tuli.

Enne jaanipäeva oli nagu ikka palju sebimist, sest juunis olid koolis eksamid ja konsultatsioonid ja me kõik tormasime muudkui ringi, kuni selgus, et läheme jaanipäevaks ikkagi oma Saaremaale. Me oleme vist päris palju jaane ja uusaastaid seal olnud, jaane ikkagi rohkem, sest need külmad ja vihmased mereäärsed hetked, kui peab keset suve lastele kindad kätte tõmbama, ei unune. 🙂

Saaremaal saime nüüd olla ainult 4 lapsega, sest Vanim Laps on parajasti oma esimesel Euroopa tuuril seiklemas ja saadab meile järjejutuna tekstisõnumeid oma seiklustest 8 km/h liiklusega kiirteel ja Amsterdami majadest ja muuseumidest. Neil sajab ka vihma.

Seekord oli jaanilaupäeval vähemalt esialgu nii soe, et päeval sai isegi päevitada õue peal raamatut lugedes. Väga hea raamat on, Caroline Myss Invisible Acts of Power. Aegajalt pean mõne sõna tõlkima, aga üldiselt kergelt loetav. Ma olen seda vahelduva eduga juba mitu nädalat lugenud ja kotis kaasa tassinud haiglasse, autoparandusse ja lõpueksamile, sest võõrkeeles lugemine võtab mul aega, eriti kui peab sisu üle mõtlema. Kindle’s olevaid raamatuid ma olen küll kõvasti lugenud inglise keeles, aga seal on mul pigem need raamatud, mida ma loen natuke ja siis tegutsen nende peale mõeldes või siis loen neid, millesse pikalt süvenema ei pea, sest need on ainult mõtete kõrvalejuhtimiseks ja vahelduseks.

Seekord olid meil mereäärne lõke kaheksajalgadest. Tegelikult küll erinevatest puujuurtest, aga põledes tundus, nagu oleks üks suur kuhi kaheksajalgu leekides. Kände koos harali juurikatega väga tihedalt kokku pakkida ei aa, pealegi oli meie mereäärses kandis pikalt kuiv olnud, nii et lõke sai õhuline ja põles erakordselt kiiresti – umbes 20 minutiga – kolmemeetrisest meetriseks.

See känd seal eemal on umbes 1,5 meetri kõrgune, lapsed pidid sinna peale ronimiseks päris palju vaeva nägema.

Kaheksajalgadega lõke

Väljajuuritud kände oli ka tagavaraks nii palju, et lõke pidas ikka tunde vastu, ainult lapsed ei saanud vahukomme grillida, kuna lõkke lähedal oli niiiiiii palav. Üle jõe tegid naabrid oma kadakalõket, kuhu kuivanud kadakaid ainult ühekaupa lisada sai, sest sädemeid lendas kärinal igas suunas. Naabrite lõke oli madalam ja seal sai vahukommid lõpuni grillida, lisaks said välejalgsemad üle lõkke hüpata. Meie väiksematel tikkus uni peale ja nad läksid vanaisaga meie lõkke juurde tagasi ja said enne meid koju. Meiegi läksime Mehe ja Trennitüdrukuga neile varsti järgi, nii et magama väga hilja ei saanudki – nemad vähemalt.

 

Mina olin jaanilaupäeva hommikul ju kohvi joonud üle poole aasta – sest meie Saaremaa kodus on lihtsalt niiii mõnus traditsioon armsate inimestega hommikul köögis istuda ja hommikusöögi kõrvale üks kohvi juua. Millest tulenes see, et kui teised kõik nohinal magama jäid ja jaaniöö hommiku suunas tiksus, keerasin mina veel 2-3 tundi külge ja olin täiesti ärkvel, sest no ei mingit und. Novembris kohvi maha jättes ma algul ei tundnud, et sellest midagi oluliselt muutunud oleks – jah, algul pidin hommikul sooja joogi joomise harjumuse tõttu teed jooma, aga pikapeale piisas vee joomisest, aga nüüd sain aru, et keha on seda ilma kohvita elu ikka tõsiselt nautinud. Võtsin ühe nerheeli tableti (laste halbade unenägude peletusrohi) lõpuks sisse ja suutsin kella kaheksani magada! Nii hea oli. 😀

Seekord me kauemaks Sõrve säärele jääda ei saanud, sest minu suguvõsa rahvas pidas suvist kolmiksünnipäeva Tilleoru matkarajal. Mandrile tagasisõidu ajal lootsime ainult, et auto vastu peab, kuna ta on hakanud vanaduse märke ilmutama ja värskelt enne Saaremaale minekut olin käinud küünlaid vahetamas autol, aga selgus, et jamad püsisid ja auto kippus perutama ja vähimagi pingutuse korral hingeldama. Saarel olles sõitsime nii vähe kui võimalik, sest teadagi – kui auto võõras kohas pühade ajal katki läheb, on häda käes. Õnneks oli auto vastutulelik, lootuses, et ma kohe peale pühi helistan uuesti parandusse.

Paar kuud tagasi pidasime umbes sama rahvaga mu vennalaste kevadisi sünnipäevi Valgesoo matkarajal, aga see oli selline pooletunnine jalutuskõik. Seekordne Tilleoru rada oli pikem ja mitmekesisem, natuke oli laudteed, pikalt metsa all ja heina sees jalutamist ja tooni andsid puujuured, allikad ja väiksed mudased kohakesed. Allikad olid nunnud nagu allikad ikka. Sünnipäevapiknikuks sõitsime Palojärve äärde, see oli umbes 8 km eemal, aga palju mugavam pikniku pidamiseks kui Maanteemuuseumi parkla, kust Tilleoru matkarada algas. Sääski jätkus nii Saaremaale kui Võrumaale, mõned lapsed on meil magusama verega kui teised, need osutusid täpilisemaks kui teised lapsed. Pärast tegime kodus puugiotsinguid, õnneks tulemusteta.

Täna kodus ärkasin vara, mõtlesin koristama hakata, puhastasin ära tühja külmkapi riiulid (reisilt tuleku rõõmud!) ja püüdsin arvutada, kuidas 250 asjast vabanemise väljakutse edeneb. Ükskord eelmisel aastal ma kirjutasin sellest 500-väljakutsest, nüüd õega mõtlesime, et peaks jälle tegema. Minu Õde arvas, et piisab, kui 250 üleliigset asjagi ära visatud või ära antud saaks, aga paraku pole me vist kumbki suurte tegudeni jõudnud. Mina olen ära andnud mõned orhideed (naabrile), harvendanud rattaparki keldris passinute arvelt (peamiselt väikeste laste omi), tagastanud paar kotitäit puslesid ja lauamänge sõbrannale, natuke lasteriideid tuttavatele ja Tartu Pereliitu, üleliigset voodipesu (viisin Saaremaale) ja ikka ei paista kusagilt, et midagi vähenenud oleks… Sest suures toas laiutavad värskelt mängimiseks välja otsitud duplolegod (lapsed jõudsid peale 4 äraoldud päeva lõpuks ometi koju ja tormasid duplokastide kallale!), on suured paberite ja mappide kuhjad mappide riiulis, sest ma otsisin autoparanduspaberite mappi ja mõned kangad, millest ma kohe, kuu-kaks tagasi seelikut õmmelda tahtsin…

Noh, kes võtab minuga 250 challenge’st osa?? Ainult mõned viimased laulupeoliste-tantsupeoliste pärjad on mul veel välja jagada, autoparandusse helistada ja siis saangi pihta hakata!! Suvi on nüüd ametlikult saabunud, s.t. varsti hakkame me suure toa põrandat üles võtma ja see on suurepärane võimalus seismajäänud asjadest lahti laskmiseks, sest siis on remondi ajaks vähem asju hoiustada.

Kes teist veel sellesuvisele remondile loodab?

Vaheaja tähistamine garaažis

Toimus meie Vanima Lapse sünnipäev. Ta tuli selleks isegi koju ja oli nõus ahjukartulite küpsetamiseks kartulid ise ära koorima-lõikuma. Vanaema tegi kotletifännidele kotlette, Minu Õde tegi paar suurt taldrikutäit vahvleid ja Vennanaine küpsetas kaks plaaditäit pitsat. Vanima Lapse kallim tegi fetajuustusalatit. Inimesed on ikka nii suurepärased!

Minu teha jäi lisaks banaani- ja pomelotükkidele ainult kook ja midagi head soolast. Mõtlesin siis soolaseid kaerahelbeküpsiseid teha, sest juustu-kaerahelbeküpsiste isu oli. Guugeldasin, keegi on veel sellistele asjadele mõelnud, retseptidki oli internetis saadaval. Lugesin siis ühe retsepti läbi ja tegin teisiti, jahu ja piimata. Said küll söödavad küpsised – lisaks 3+3 dl kaerahelvestele panin 200g riivjuustu, natuke soola, 2 muna, igavuse peletamiseks veel natuke pipart, toortatart ja kanepiseemneid. Muidu need passivad mul kapis ja ma ei tee nendega mitte midagi, v.a. pipar muidugi, seda ma kulutan küll peaaegu iga päev aedviljade peale.

Trennitüdruk tegi pätsikesed, saime kaks plaaditäit ja küpsetada tuli umbes 12-15 minutit sõltuvalt sellest, kas ahi oli juba sooja saanud või veel mitte. Kui ahi oli juba soojas, tegin ruttu teistmoodi šokolaadikoogi ka – tavaliselt teen seda Rootsi kladdkaka’t ehk kleepkooki, mis on põhimõttelist õhuke, šokolaadine, megahea brownie. Mu kursaõde, kes vanasti Rootsis elas, tegi ükskord oma sünnipäeval seda kooki ja ma kahtlustan, et kõik külalised jäid sõltuvusse. Peale seda sain retsepti ja tegin seda kooki igaks sünnipäevaks – IGA KORD läks täppi: kiirelt valmis, kiirelt ahju, alati tuleb välja. Isegi šokolaadi pole vaja panna – muidu poleks mul kunagi koostisosasid varuks, sest need ju ei säili. 😛

Seekord aga tegin hoopis teisiti, suhkrut, võid ja muna panin poole vähem ja ühe purgi õunamoosi panin ka sisse, et tuleks mahlasem. Mkmm. Ei mingit mahlasust, aga vot kuppelmaastiku mulaaži sain küll. Poleks pidanud kergitusainet panema, kladdkaka’le ei panda ja töötab ikka. Aga külalised ei kurtnud, ikka sai kõik otsa, ka vooremaa-piirkonnad keset kooki.

Tead kui raske, ma pean iga õhtu kööki koristama, kurtis Trennitüdruk vanemale õele. Heh, ma koristasin ka kööki, ütles õde, aga nüüd ühikas pean ma iga päev endale ise süüa tegema, nõud pesema ja koristama ka! Ükskord ma pesin isegi vannitoaukse vabatahtlikult ära, sest see oli seal nii must! Trennitüdruk jäi vist tema vastusega rahule, sest meil kodus pesevad aeg-ajalt  teised ka panne, mitte ainult tema. Uste poole ei vaata keegi, need on niigi haruldased! Meie maja ehitanud mees pani uksed algul allkorrusele ette ja siis ehitas üles ka toad ja viis uksed sinna. Tagasi ei toonudki. Vedas, et vetsule uks alles jäi. Võib-olla sellepärast nad müüsidki maja maha, mitte küttearvete pärast?

Täna siis tähistasime koolivaheaja algust – mina käisin rehvivahetuses,VaheajaVeetjad lapsed aitas talverehvidega rattaid läbi garaaži veeretada algul ühes suunas ja pärast suvekummidega rattaid teises suunas ja alla keldrissegi veeretada. Raske oli küll, trepi peal kippusid rattad perutama ja plaanisid tagaajamist korraldada, aga ma sain ennast kehtestada ja rattad läksid lõpuks ikkagi sinna, kuhu mina tahtsin. Autoparandajamees teatas, et järgmine kevad küll nende rehvidega edasi sõita ei saa, et nende aeg on läbi. Naiivselt küsisin, miks ma nad siis koju viima pean? Selgus, et ainult siis, kui ma nende käest suverehvid ostan, võin oma vanad rehvid neile jätta. Miskipärast unustasid nad mulle siis kohe suverehve müüa, nii et pidin nende vanadega siiski koju sõitma. Küllap nemad on ka mõnikord hajameelsed, mõtlesin, ega hakanud neile seda meelde tuletama. Niigi said nad mu käest 15 euri, kuigi ma vaatasin, et juba rataste tasakaalustamine maksab tänapäeval 30 euri. Väga veider.

Siis tähistasime kodus vaheaja jätkumist sellega, et ma koristasin garaaži ja lapsed pidid liivakastimänguasjad liivast eraldama ja need sisse tooma, mina kontrollisin (ikka olid liivased) ja ladustasin. Jalgratastega samamoodi – 3 tõukeratast, üks kolmerattaline, kahed abiratastega, üks ilma abiratasteta, aga abitu ratas ja siis veel mõned suuremate rattad. Nagu terve päeva töö, ainult 2 ratast jäid homset lund ootama – see, millega Vanem Vend trennis käib ja see, millega mina pidin postkontorisse sõitma täna, aga kuna ma koristasin ennastunustavalt garaaži, siis saan homme jälle üritada.

Garaažikoristamine on oluliselt toredam, kuna seda saab teha kellelegi kingituseks. Noh et Mees tuleb koju ja ühel hetkel avastab, et ohoo! Aga tegelikult ju nii ei läinud, sest:

1. Seal oli väga palju minu asju, mida ma nagunii oleks pidanud ära panema – orhideemuld, muruseemned – mille kilekott oli juba talvest saadik ühe eksinud hiire tõttu katkine, nii et ma ei saanud seda ju varem ära panna, sest see oleks põrandalt tõstes kuhugi pudenenud… Aga täna ei pudenenudki, sest ma panin käe alla. Huvitav, et see polnud üldse nii raske, kui ma kuude kaupa arvanud olin (ja kummikute ning porganditega varjamine aitas ka neil märkamatuks jääda).
2. Seal oli palju kingi, mis me vist kevade ja suve kohtumise ebamäärasel hetkel kuhugi “kõrvale” sorteerisime ja nii nad seal passisid, kuni keegi ei julgenud sinna vaadata. Kingad ei ole ainult minu teema, teiste kingad olid seal ka!
3. Kahjuks sulas välja hulk kraami, mille ma päev varem oleks saanud kenasti täna varahommikul kell 11 äraveetavasse pakendikotti toppida – pisut ehitusmaterjalide kilet, pakendeid, pappkaste – ja see “pisut” täitis uue pakendikoti poolenisti ära. Ainult 4 nädalat on jäänud uue tühjendamise ootamiseni…
4. Kui palju on meil ämbreid ja kui tore on neid üksteise sisse kokku panna! Hurraa, oleks kohe nagu  p a l j u  koristanud! Ämbrid tulevad meile naabritädilt, kelle sugulane toob talle sööklast järele jäänud valgeid ämbreid ja siis naabritädi heidab neid meie aeda. No umbrohu korjamiseks on mõni ämber isegi hea, aga miskipärast ämbrid iseseisvalt umbrohuga ei tööta ja ämbrid sigivad / siginevad. Need ämbrid, mis vihmaveetorude all vett koguvad ja jääga katki külmuvad, saab maha matta, muud üleliigsed ämbrid hoiab iga eestlane uhkusega alles. Tasuta saadud ju!! Varem viskas sama naabritädi meile laste kombesid üle aia, eelmine nädal aga kapsaid, nii et iial ei või teada. Vahepeal ma tõstan mõne euroaluse neile kütteks vastu. Ikkagi naabrid.
5. Siis oleks olnud õige aeg Mehe asju koristada, aga piirdusin ainult põranda pühkimisega ja jätsin midagi talle ka. Arvasin, et ta tahab oma asju üles ka leida.

Üles leitud ketsid ja väikseks jäänud botased viisin pesuruumi, mis nägi välja, nagu oleks kõik hetkel ebavajalikud asjad sinna kogutud. Ohkasin. Nii kurb, kui peab OMA segamini ruumi ka koristama. Ja kui Mees töölt tuli, viisin ta loomulikult garaaži vaatama (peale sööki alles, mitte KOHE, ma olen teinud edusamme!) ja siis palusin, et ta võiks mind pesuruumiga aidata, vähemalt alustuseks. Äkki ma siis kunagi tegeleks sellega ka. Üks päev on ju veel vaheaega jäänud, siis hakkavad koolitused.

Muidugi jooksin peale koristamist lasteaeda, siis jalutasime koju, tegin kiirelt aedvilju küüslauguga ja siis meenutasin, kuidas pühapäeval ühel vaiksel hetkel arutasime Mehega maailma asju. Ta küsis, missugust osa minu tööst ma hindan kõige olulisemaks. Mina muidugi sain aru, et ta küsis, mida ma päevad otsa teen, mis on kõige ebaolulisem? Nii et kui ma vastasin, ei saanud tema midagi aru ja mina ei saanud midagi aru, miks ta selliseid asju küsib, niigi on piinlik niisama internetis passida, ilma et seda veel kellelegi üles tunnistaks. 🙂

Aga peale küsimuse sünkroniseerimist tunnistasin, et ma teen ju tavaliselt neid asju, millel mingit suuremat tähtsust pole, aga mis tegemata jätmisel kenasti kätte maksavad. Ehk siis teen neid asju, mida “majapidamise ringteele” sattunud inimesed ikka teevad – pesen pesu, aga keegi määrib selle varsti jälle mustaks. Pesen nõusid ja teen süüa, aga keegi sööb kõik ära ja nõud lähevad ka jälle mustaks. Täidan külmkapi kõhtu, aga pikapeale saavad isegi külmutatud aedviljad otsa. Jne. Ma nagu ei teeks kodus midagi olulist, millest tohutu märk maha jääks, et VOH – tehtud! Pigem pean siis oluliseks sellist asja, millest midagi järele jääb – kui ma näiteks mõne armsa kleidi koon Väikse Piiga nukule või endale seeliku õmblen või näiteks blogisse kirjutan, siis vahel mulle tundub, et ikka jääb mingi jälg maha. Kas see on imelik?

Aga jälg võib ka vastupidiselt jääda. Väike Piiga käis täna lasteaias. Läksin järele talle, siis mulle tundus, et ta ülemine esihammas on katki läinud. Oligi, ta oli pingiga kiikunud ja hoogu pidurdanud ja raudpost oli jälje jätnud tema suhu. Üle poole hamba on ikkagi alles ja suurt verejooksu ka õnneks ei tekkinud, sest ta huul ei jäänud kusagile sinna posti ja esihamba murdumise vahele. Kahtlustan, et selleks pidi suu kas naerust või kilkamisest lahti olema, siis on selline hambamurd teostatav küll.

Pealelõunane lasteaiaõpetaja ei teadnud hommikusest marulisest kiikumisest midagi, kuigi meenutas, et magamise ajal oli küll Piigal hammas valutanud. Hambaarst arvas, et võib järgmisel reedel vaadata, kui just peab. Ma nüüd ei teagi, kas peab vaatama, aga paistab terav viltune serv  ja katsudes pidavat valus olema. Tegelikult hakkavad tal vast mõne aasta pärast jäävhambad saabuma, nii ehk peab vaid kuni 3 aastat ootama? Nooremal Vennal, kes on umbes viie ja poole aastane, on 5 hammast juba lahkunud, 2 uut suus  ja neli parajasti saabumas.  Kooliminekuküpsus pressib ligi.

Homme on jälle vaheaeg!

Koristusraamatute kokkuvõte

Suvi on hakanud augusti nägu võtma. Nii palju on teha, mida enne sügist või puhkuse lõppu ära tahaks teha, aga tunne on, et päevad libisevad näppude vahelt ja mina vaatan lihtsalt seni aknast välja… 🙂

Vahepeal ma tegin peaaegu 60-nimetusega nimekirja, mida tahaks ära teha. Siis vaatasin reaalsusele näkku ja leidsin, et vist ei õnnestu. Kas siis üldse on mõtet pingutada? Sügis tuleb ju naguniii?

Ühel hommikul viisin kaks väiksemat last vanaemale hoida ja jõudsin palju tehtud. Enda meelest. Siis mõtlesin, et äkki mul on varsti kaks lasteaialast, siis ma jõuan võibolla tiheminigi kodus vajalikke asju teha? Või siis vastupidi, käin tööl, teen kodus ka tööasju, teen süüa, jooksen lasteaeda ja kõik need vabad hetked, kus tõesti VÕIKS midagi teha, unelen tugitoolis ja loen hoopis mõnda juturaamatut. Elu jääb ikka samaks?

On mingid edasilükkamatud asjad ka, mis ei sõltu minust, need on teiste inimeste taga ja torgi või ära torgi, august on selles mõttes ikka veel suvi, nii et asjad ei liigu. Juunis öeldakse, et meil ei ole selle inimese juurde aega võimalik panna, ta on puhkusel ja tuleb augustis. Juulis öeldakse, et augusti alguses teda ei ole, aga helistagegi augusti alguses. 2. augustil öeldakse, et augusti ajad on kahjuks täis ja helistage septembris. Hmmm? Miskipärast kujutan juba ette, mida septembris kuulen sealt.

See ei pruugi alati olla isegi arstiga, proovisin paari firmaga õnne, kellelt esmatarbekaupa suuremas koguses osta ja sama teema, juulis puhkame, augustis tagasi. Tore, puhake aga, aga augustis? Augustis vastavad telefonis kõik Jaaa, saatke meile kiri. Edasi ei juhtu mitte midagi. Kas torkida? On mul siis nii kohutavalt neid asju vaja? Aga minult küsivad kõik teised, millal saab, kas juba saab, ootame juba ammu. Ohkan ja mõtlen, et pean ikka edasi torkima, et hulgilaod ja mõni Eesti firma saaks oma asju müüa. Miskipärast suudan jätta helistamata. Minulik. 😀

Ja siis, kui ma ei rabele, lähevadki asjad rahulikult. Tikrid, sõstrad – korjamata. Kirsid said ka juba küpseks, ent me oleme nii harjunud, et nad on veel toored, nii et keegi isegi ei vaata enam kirsipuu poole… Vähemalt mitte nii tihti, kui murelite valmimise ajal. Paari aasta eest, kui meie kirsid septembris valmis sain, nuputasin selle fenomeni sisu lõpuks lahti – tundub, et meil on hiline sort lihtsalt! Kuna ise pole istutanud, siis  on vähemalt uhke tunne, et lõpuks mõistatuse ära mõistatasin.

Ja raamatud. Meil tuleb nädala lõpus siia Raamatuportaal, Tammelinna Kohvikupäevade raames. No selline raamatuportaal, et igaüks võib kodust üleliigseid raamatuid tuua ja endale midagi muud asemele võtta. Kui soovib. Kuna ma ise väga neid raamatuid ei kogu, mida ma ei loe (Mehe ja laste eest ma ei otsusta, nendel on omad valikud ja lemmikud), siis minu poolt ära antav patakas on tagasihoidlik – paar korda aastas raamaturiiulite suurpuhastust tehes leian alati vähem või rohkem, mida tuttavatele pakkuda või Rimisse viia.

Ürituse jaoks oleks aga algatust ikkagi vaja, seega pöördusin vanemate pole ja peale mitmetunnist riiulite sorteerimist tuli juba erinevaid lasteraamatuid ja muud. Lapsed lendavad meil ilmselt veel peale ja loevad huvipakkuvamad enne nädalalõppu läbi, nii et vast ei karga need saabunud raamatud vaikides meie riiulitesse. Kellel veel raamatuid üle või just puudu on, võib pühapäeval läbi astuda!

Mõned muud raamatud on ka, millest juba ammu kirjutada tahtsin. Alustan siis äkki õhematest?

Ülevaade: Minu koristusteemalised raamatud meilt ja mujalt!

Üks kõige esimesi, mis mul on, on siniste kaantega Feng Shui: Kuidas kujundada energeetiliselt elukeskkonda:eluruumi, töötuba, püha ruumi linnakorteris ja maamajas. (Intuitiivteaduste Kool, 1999.a). Nagu vihik – 42 lehekülge – ja vähemalt pool sellest on feng shuid täis. Aga esimene pool on asjalikum, seal on mitmeid paeluvaid kohti, mis just alustamiseks väga turgutavad on. Näiteks kirjutatakse seal, et kui me silmad kinni paneme ja hetkeks oma kodule mõtleme, teame tegelikult täpselt, kus meil kodus segadus on. Või et kui kusagil on segadus, kahandab see pidevat enesetunnet ja rikub salamisi tuju… Kes meist poleks peale paaripäevast kodust äraolekut koju tulnud ja ust avades tundnud kergendusega segatud kurvastust, kui sassis esik/tuba vastu vaatavad?

Siin oli ka see lause, et kui oled aldis tagavarade soetamisele, võta endale uus reegel: kui midagi uut tuleb sisse, siis midagi vanast peab ka välja minema. Lõppude lõpuks vahetub su segadus, olgugi et ei kahane.

Feng Shui juttu on ka, mis piirkond mida tähendab; katkiste asjade alleshoidmine parandamise/äraviskamise asemel kahandab energiat, lõpetamata asjad kurnavad – kirjuta ära kirjutamata kirjad ja koo lõpuni poolikud asjad! Nojah, ma pole päris kindel, kas need asjad kõik enne selle jutu lugemist mind pooltki nii kurnasid! 😀

Number2. Mitte küll sama õhuke, aga väikses formaadis: Skye Alexander, Segaduse kõrvaldamine 10 minutiga. (2005) Natuke fengshuiline jälle, aga koristamisest vist vahepeal midagi eraldi välja ei antud.  Seda ma osta eriti ei soovitaks, pigem raamatukogust laenata, läbi sirvida ning 5 teostatavat asja välja kirjutada siis näiteks, mida reaalselt ka praktiseeriks. Pealkiri on veidi eksitav – sellepärast ma ta kunagi ilmselt ostsingi – et võtad aga raamatu lahti, loed manuaali sipsti! läbi ja 10 minuti pärast on sul elamine korras. Aga ei, tegelikult on siin kirjas 100 + asja, millest igaüks võiks umbes 10 minutit aega võtta. Aga võib ka rohkem, nagu näiteks soovitus “valige isiklikud värvitoonid ja ostke ainult seda värvi riided. -> võite poes mööduda kõigest, mis pole teie isiklikku värvitooni.” Aga on ka reaalselt kasutatavaid juhiseid, nt. kasutage üksikuks jäänud sokki peeglite pesuks või tolmulapina ja pärast visake ÄRA! Või siis Märgistage kingakarbid!   Pange ehted käepärasesse kohta, kasutades kalameestele mõeldud landikarpe. Hehee, pinterest on täis neid käepäraseid kohti alates pesunööridest, kus inimesed oma viitsada rippuvat kõrvarõngast hoiavad ja küünlajalad, mis sobivad käevõrudele.. Osa juhiseid on selliseid, mida võibolla isegi teeks, kui päriselus ka meelde tuleks, paraku hajuvad need peale lehekülje pööramist su mõtetest, nt. kasutage võimalikult palju vertikaalset ruumi.

Number3. Nagu eelmine, pole see ka suurem asi abiline mu meelest: Anthea Turner, Kuidas olla täiuslik koduperenaine. Kodujumalannade ja puhtusekuningannade kohustuslik kirjandus vist, s.t. kohutavalt roosa. Hea, et ma selle riiulist välja võtsin, see läheb vist ka pühapäeval Raamatuportaali-kasti, sest ma ükskord isegi püüdsin seda lugeda, aga me ei klappinud omavahel. Siin on küll kirjas õpetlikke asju, kuidas ise teha plekieemaldajaid ja pesuvahendeid, võõrustada külalisi kolmel erineval moel, teha õigesti sisseoste jms, aga ma paljusid asju juba tean (Varisevad lehed toataimedel? Põhjus võib olla puudulik kastmine! ) ja osa on minu meelest liiga ameerikalikud. Ausalt. Raamatust selgus, et autoril on oma telesari vms – ma tõesti ei tea, kas Eesti kanalitel ka jookseb – ja kuskil ta kirjeldas, et keegi oli küpsetanud neile imehäid kukleid, kui võttegrupp saabus seda sassis kodu saate jaoks filmima – “aga selle asemel oleks ta ju võinud seni oma kodu koristada, mitte kukleid küpsetada – kukleid saab ju poest ka osta, daaah!” Selle kommentaariga liikus ta minu silmis üheks nendest inimestest, kellel see koristamisgeen on sees juba sünnist saati ja kes imestab, miks teised KOHE aru ei saa, kuidas neid asju teha, kui see on ometi nii lihtne???

Number4. Ka eestikeelne, minu jaoks kõrgemal kohal kui eelmised – S.Roberts, Segadusest vabaks. Kuidas oma kodu ja elu üle kontroll saavutada. 2009. Põhjalik, ei meenuta pildiraamatut, alarubriigid alustamise, asjade/süsteemide läbimõtlemiseks, korra säilitamiseks. Samas – minu jaoks natuke liiga põhjalik. Jah, ma võtsin küll kaustiku, mille pealkirjastasin Segaduse korrastamiseks jne, aga eee… vaikselt said sinna igasugu muud teemad ka kirja, näiteks permakultuuri loengud ja jõulukingituste nimekirjad aastate kaupa, aga kus see märkmik praegu on, ei tea, ju siis kusagil segaduse sees. 😀 Vähemalt oli hea lugeda, et ka raamatu autor on unistanud, et tal võiks olla selline puhtusefriik-mees, kes kõik tema eest ka ära koristab – ja siis vabandab oma mehe ees. 😉

Ühe koha peale on mul isegi kleeps vahele kleebitud – seal on peatükk Vabane “võib-olla-kunagi-nad-sobivad-mulle”-riietest. Nõuandeid seal all oli mitmeid ja need ei olnud, et loobi kõik minema ja hakkab hea, sest sellised nõuanded mulle ei sobi – muidu ma oleks need juba ise minema visanud ju, seega probleemi polekski. Riiete kohta on tegelikult üks teine, mittekoristamise raamat, mida ma aegajalt sirvin – B.Kinsel, “Kuidas osta ujumistrikood”, 2003. Kleidi ostmine on nagu meheleminek – te peate selles 100% kindel olema. Selles toodud nõuanded on küll 40+aastastele, aga kuna nõuanded on mõistlikud, sobivad mulle ka. Küll ma kunagi saja aasta pärast 40 ka saan, kui hästi läheb.

Number5 : inglise keelne House works, Cynthia Townley Ewer, 2009. Tellisin kunagi ammu Amazonist, kui Ana White’i lehel kolasin ja nägin kellegi tehtud riiuli pilti, milles oli sarnase pealkirjaga koristusteemaline raamat. See on üks mu lemmikuid ja just sellepärast, et selle autor on tavaline kahe lapse ema. Raamatu alguses on tema edulugu kirjas – kuidas ta kahe väikse lapse emana elas lahutust üle ja andis jõululaupäeval lapsed mehele kaasa ja ise käis oma vanemate juures jõululõunal. Tagasi koju jõudes avastas ta, et keegi oli tema koju sisse murdnud. Vabisedes kutsus ta kohale politsei, kes käis sees luurel ning õhk oli puhas – aga politseinikule oli suureks mõistatuseks, kuidas maja oli TÄIESTI segi pööratud, kuigi varas polnud turvapoltide tõttu uksest tegelikult sisse pääsenud. Siis see ema proovis talle selgitata, et ei, kõik on korras, see jäigi mul natuke segamini (teate küll seda tunnet, viin lapsed ära ja siis pärast koristan!!), aga politseinik raputas uskumatult pead ja vaatas teda imelikult…

Igatahes peale seda tunnistas see ema endale, et tal vist ikka on selle koristamisega probleem ja luges palju raamatuid ja pärast hakkas heaks. Või noh, Cynthia luges kuude kaupa palju raamatuid raamatukogust ja osa neist osutusid sellisteks, mille olid kirjutanud harilikud Penelope-inimesed/ puhtusefriigid, kellel olidki asjad korras ja asi see siis teistel asju sama korras hoida? Aga neid raamatuid, mis oleks sellistele tavalistele inimestele, kes on koristamisega kimpus ja üksainus põhjalik kevadine suurpuhastus ei aita, sest peale seda on kõik varsti jälle sassis – neid nagu suurt polnud ja siis ta kirjutaski ise. Ilma fengsuitamiseta. Ja siis ta treenis ja õppis selle käigus ja nüüd tal sujubki kõik hästi ja uue mehe leidis ka, kellele ta esimesel kohtingul selgitas, kuidas tal kodus teadetehvel ja koristamise plaanid on ja pärast põdes, miks ta kohtingul küll selliseid asju rääkima pidi.  Aga mehele mõjus! 🙂

Minu Mees sirvis ka seda raamatut (eelmisi kohe kindlasti mitte!) ja tänu sellele tegi organiseeritult korda hulga paberimajandust – nüüd on meil mapid siltidega “kasutusjuhendid kodumasinatele”, “lepingud” jms. Muidu olid nad umbes kolmes eri kohas segiläbi muude paberitega. Vähemalt saab vajadusel kiirelt blenderi manuaali või flöödirendilepingu välja otsida (kuigi keegi meil enam flööti ei mängi). Ja mina sildistasin näiteks kapist need riiulid ära, kust keegi peale minu peale vaadates aru ei saanud, kus on tavalised voodilinad, kus laia voodi linad ja kus tekikotid jms. Siiani hea vaadata ja voodipesu läheb reeglina õigesse kohta, ükskõik kes neid kappi paneb.

Selles raamatus oli ka “clutter personalities” koos piltidega, et kes missuguseid magustoidukausikesi ja miks alles hoiab. Leidsin selle veebist ka, keda huvitab, leiab lingi siit, kahjuks piltideta. Raamatut vist enam saada pole, aga Cynthia tegi väga hea veebilehe endale, organizedhome.com, sealt saab välja printida to-do-liste ja erinevaid töölehti ja raamatu teemad on ka kajastatud seal.

See raamat aitas mind päris palju edasi igatahes ja pildid olid ka ilusad, mitte liiga roosad. Teemad kattusid selle number 4 eestikeelse “Segadusest vabaks” raamatuga. Samas see ingliskeelne polnud raske sõnavaraga, üsna hea oli lugeda – võrreldes järgmisega!

Edasijõudnute variandid – kui mulle tundus, et ühe-kahe lapsega on see kõik ju lihtne, aga edasi kipub juhe kokku jooksma – tellisin endale mõned aastad hiljem, alustuseks

Number6: Large Family Logistics, Kim Brenneman, 2010. Formaadis A4 ja 320 lehekülge – see on tõesti põhjalik. Tegu on 9 lapse emaga, kes lisaks kodu korrashoidmisele ka koolitab oma lapsi kodus ja kõik käituvad neil hästi ja ta jõuab aega veel vormis olla (kodus harjutusi tehes) ja üleüldse, ta vist ei karju oma laste peale mitte kunagi, ta isegi ei luba oma lastel ennast teisest toast hõigata! Laste keelamist üle ühe korra ta ka ei praktiseeri. Raamatul on kristlik taust, aga see mind ei seganud, ma õnneks ei saa pühakirja vanast inglise keelest pooltki aru ja no need leheküljed sai vahele jätta, kus oli kirjas, millisele testamendi osale toetus see lõik, et sa pead olema säästlik naine, siis su perel läheb hästi.

Jaa, süsteemid olid tal puha läbi mõeldud ja võibolla minu jaoks liigagi ära süsteemitatud – ma pigem selline vabakäigu-inimene, kindel päevaplaan ja iga-neljapäev-linnapäev pole päris see, millega ma harjunud oleks (linnapäev tähendas seda, et siis nad sõitsid oma 200 km poodi süüa ostma, kord nädalas! KÕIKIDE lastega!!), kuid vähemalt oli väga huvitav lugeda. Mõttemaailma muutis see raamat küll, sest ma poleks iial iseseisvalt sellise nurga alt asju näinud, nagu sealt paistis – et laste hõikamine teisest toast on ema halb harjumus ( ja vastupidi, lapsed ka ei tohi oma ema hõigata, vaid peavad vajadusel ema juurde tulema, ei tohi tema juttu katkestada, vaid peavad oma käe ema käsivarrele panema ja kui ema saab aega ja küsib, mis värk on, SIIS nad võivad oma probleemist/küsimusest rääkida), et mingeid vabu päevi ega tunde omaette pole emadele tegelikult vaja (sest see on isekas, mine loe parem pühakirja selle ajal) jne. Aga kokkuvõttes – igaüks valib need kohad, millest talle abi on ja paneb need kõrvataha, ülejäänu las jääb rahus järgmiseks korraks või järgmistele lugejatele.

Sarnasel teemal lugesin veel Number7-t, väikest ja õhukest 8-lapselise  ema raamatut – A sane woman’s guide to raising a large family, Mary Austin – see oli eelmisega võrreldes nagu väike armas vihik, aga põhimõtetepoolest, kuidas asjad tööle panna ikkagi kasulik, lihtsalt teist moodi praktiline. Tema oli palju lapsi lapsendanud, aga raamatus kirjutas, kuidas järjest rohkem lapsi oma majja ära mahutada ilma maja vahetamata, kuidas 5 last korraga trennidesse panna ja muu sarnane värk. Ei mingeid tabeleid, skeeme, ainult ideed, mida saad ise edasi nuputada ja kohalikele oludele vastama panna. Sarnasel teemal – palju lapsi ja säästlik eluviis, kristlik taust – on Large families on Purpose blogi ka, leidsin Reeda blogi viidetest, loen aegajalt siiani.

Viimased, mis olen ostnud, olid ka minu jaoks natuke liiga radikaalsed, Managers – sarjast 2 raamatut – Managers of their homes ja Managers of their chores.  Peamiselt skeemidest, mis kell mis laps mida õppima/koristama/mängima peab ja lugejate kirjadest, mis ütlevad, et jah, töötas. Neist ma ükskord kirjutasin ka natuke siin.  Eriti ei julge soovitada.

Aga eks erinevaid  Perenaise käsiraamatuid on ka eesti keeles ilmunud, pluss vanemad – näiteks see nostalgia: Salme Masso koostatud  “Kodu ja perekond”. See on mul küll olemas, aga ega ma seda eriti tihti ei sirvi. Seal oli riietele aplikatsioonide tegemise teema ka sees, vist lihtsamad punasetäpilised lastehaigused koos pildiga jne.

Ja võibolla on midagi, mis mul on olnud ja ma olen edasi andnud + unustanud, seetõttu nimetamata jäänud?  Kui kellegi on häid muid, andke aga teada!

Penelope’de kohta on natuke siin, need on need, kes armastavad koostada nimekirju ja asju korras hoida. Jagavad oma häid ideid ja blogipostitusi teistega ka Pinterestis.

Motivates Moms leht ka siia nimekirja lõppu – kellele meeldib teiste koostatud tööde nimekirjast asju teha ja linnukesi teha kastikestesse kõige kohta, mis tehtud sai – isegi kui teil pole seda salapärast ac-d, millel filtreid vahetada – lõpuks tuleb välja, et tegu on õhukonditsioneeriga! Neil saab nii kalenderplaani kogu aasta kohta (vajadusel nädalate kaupa väljaprinditav) kui ka mobiiliäppe (vist). Põhimõtteliselt saab igaüks ka oma kodule vastava kalenderplaani välja mõelda, koos kastikestega, mis just oma vajadustele vastab.

Aga lõpuks tuleb ikkagi ise tööle hakata – enesedistsipliin ongi see motivatsiooni esimene lüli. Et hakkad kuskilt otsast pihta ja teedki, ole siis liblikas või buldooser. Või kombain – kui tahan, teen tööd, kui ei taha, lähen katki ja puhkan.  🙂

Tunnused ja tuhinad

Mille järgi saab aru, et kevad on käes?

Aknad tunduvad päikselise päevaga jube hallid. Nagu ei paistakski suurt läbi, nagu oleks meie elamise juures 2.korruse akende taga autotee! Tegelikult ei ole, aga ikka on kuivanud vihmapiiskade värvi aknad, kui toast õue vaadata.

Kassid on jälle põiega hädas. Probleem pidamatu põiega tekib neil miskipärast just meie välisuksemati ees. Ega siin muud abi pole, jälle sidrunimahl külmkapist välja ja uksepaku ette ise ka loiguke tekitada. siis on mõneks ajaks rahulikum.

Räästad tilguvad ja lapsed unustavad end räästa alla seisma, lootuses jääpurikaks muutuda. Minule räästa-alune krobeline naljakaks külmunud jää eriti ei meeldi (kaugemalt vaadata võib, aga maitsta ega liugu lasta ei taha), aga päike peegeldub sellelt küll kaunilt vikerkaarevärvides. Väiksena meeldisid sellised sulanud-külmunud-sulanud jääkuhjakesed mulle rohkem, kuni koolis kunagi põlve jõhkralt katki lõikasin näiliselt peegelsileda jääga, nii et lausa õmblema pidi.

Saab veel kelgutada! See “veel” tähendab, et ühtegi hetke ei tohi raisku lasta ja tuleb hommiku jooksul mitu korda õues käia. Nii mäest alla laskmas kui tasasel autoteel on hea kelgutada, kui nöör piisavalt pikk on. PisiPiiga oleks nõus olnud kelgul magama ka, aga toas tuli talle eluvaim jälle sisse, pakkis ennast peale sööki kenasti riidesse ja läks uuesti õue. Päris raske oli teda magama saada, kuigi mina oleks arvanud, et kell 7 tõusmine ja õueskäigud teevad magamist lihtsamini seeditavaks. Nüüd ta igatahes magab.

Saab jälle õues päiksega plekieemaldust teha. Kui päike paistab nii kõvasti, saab neid riideid pleekimisele sättida, mille intelligentsetest molekulidest kangekaelsed plekid muidu ei eemaldu. Mitte nii hajameelsetel inimestel on tõenäoliselt kõiksugu plekieemaldajad kodus olemas, aga mul ei tule need asjad kunagi poes meelde. Teleka reklaamipause ka iga aasta nägema ei juhtu, seega pole ühtki nime, mis plekieemaldajana pähe kargaks. Odavam variant –  päike – on millalgi ikka võtta ja sapiseep aitab ka vahel. Praegu siis vaatab sapiseebistatud karriplekk teksade peal päikesega tõtt. Mind huvitab ainult see, kas talle piisab ühest või kahest päevast (ja loodetavasti on need kaks päeva siis kõrvuti), et ta enam päikest nähagi ei taha.

Ilm on ka kevadine – tuul on küll, aga mitte nina peast puhumiseks, vaid niisama vahelduseks. Muidugi aknast tundub väljas hullult soe, nagu iga kevade veebruaris! 😀 Akendega ongi nii, et kui vaadata sealt välja, kust parajasti päike otse aknasse ei paista, pole akende läbipaistvusel häda midagi. Nii et ülejäänud akendega tuleb ka oodata, kuni päike sealt poolt maja kaob. Tegelikult ma hea meelega peseks neid ka, aga kogemus on õpetanud, et miinuskraadidega läheb aken keset pesemist jäässe, siis on kuivatada kehva. Küllap ma saan paar päeva veel hakkama, ega see miinuskraad kaua ei kesta.

Peaaegu on käes see aeg, kui talvel vähem õues käinud lapsi saab uuesti päikesele näidata, et neil kaame näokese peale kevadisem jume tuleks. Mitte üle pingutada, jajah, aga ikka on hea, kui saab mõne põse roosaks vankrimagajatel ja D-vitamiini sünteesimiseks läheb. Emadel ka. Vähem D-vitamiini sisse süüa pole vist veel mõtet, kuna meil ju see pikk kevad viimastel aastatel, kus päikest peale veebruari-märtsi paar kuud jälle pole. Eks näis, mis sel aastal saab.

Nagu Ritsik kirjutas, mõjub päike ka inimesi aktiviseerivalt – eelmine nädal ei jõudnud ma ühtki masinatäis pesu pesta, täna juba teine masinatäis töös! Tegelikult polnud mind eelmisel nädalal eriti kodus ka. Pool masinatäit jäi veel seemneks, et järgmine kord ka midagi teha oleks. Koristada saab sellise ilmaga ka hästi – igasugu tolm paistab palju paremini silma. Kui hea, et mõnikord töölt vaba päev on! Vahepeal hinnatakse oma energiataset ju just nimelt selle järgi, kas on juba jaksu koristada. Eile käis üks seljaga hätta jäänud naine teraapias ja kiitis, et eelmise korra järel oli tal juba parem, aga koristada veel ei jaksanud. Ma ei tea, kuidas seekord läks.

Ise olen küll kunagi refleksoloogilise massaaži järel koju kiirustanud ja koristama kukkunud. 😀 Aga mõni ütleb, et sõitis ruttu koju magama ja magas paar tundi, siis aga jaksas edasi igasuguseid asju teha – keeta 4 liitrit suppi ja pakkida ammu seisma jäänud reisikotid lahti. Mõni ei tunne üldse midagi, alles 3-5 päeva hiljem organism “ärkab”. Äge. Vahel ei ärka ka, lihtsalt niisama hea on, kui keegi varbaid katsub. On ka neid, kes kedagi oma varvaste kallale ei laseks – inimesed on põnevalt erinevad! Aktiveeruvad päikese, kohvi, massaaži või jubedate liiklusolude peale, nii et tükk aega veel on vägagi elus ja kohalolev tunne! Ritsik soovitas tema eest beseed ka süüa, ehk see aktiveerib ka. 🙂

Ma vist pean ka nüüd ruttu oma raamaturiiuli väljanägemise parandamisega tegelema, sest teised raamaturiiulid on kõik juba enam-vähem korras. Minu oma on nii pidevalt kasutuses, et  ta on jälle omanäoliseks muutunud, ei meenuta eriti seda suvist koristusjärgset riiulit, mille pildid olid siin. Praegu näeb riiul välja hoopis selline:

Pärast, kui korda saan, panen ka pildi. KUI saan.

 

Nii et nüüd tuleb ruttu koristustuhinale järele anda – kuni teine masinatäis pesu riputamist tahab, kuni Piiga üles ärkab, kuni Noorem Vend lasteaiast tuleb, kuni söök ahjus küpseb..

Loodan, et teil on ka tegusate hetkedega päev!

Challenge

Jaanuar on möödas, see läks päris hästi, veebruaris paraku puhuvad hoopis teised tuuled.

Minu suureks imestuseks õnnestus mul jaanuaris päriselt ka oma plaanidega enam-vähem joonel püsida, sain isegi mõned rasked – tüütud asjad tehtud, mis iseenesest polnudki niivõrd rasked kui tüütud. Aasta alguses on seda pealehakkamist ka rohkem – tavaliselt veebruariks kipub see juba hajuma.

Õnneks oli ka asju, mis läksid jaanuaris plaanidele vastupidises suunas, muidu vist olekski tunne, et sai nagu pingutatud kah ja rohkem sel aastal ei pea. 🙂

Veebruaris plaanisin endale 500 asja korrastamise, sest ühes inglise keelses blogis oli seesama teema jaanuaris ette võetud – 500 things declutter challenge. Siis sai iga päev lugeda, mida inimesed koristasid ja palju neil päeva “skoor” tuli ja mis seis lõpuks sai. Ma iga päev ei lugenud, aga lõpuks sai vist 500 kokku küll, pisut ülegi.

1.veebruaril siis leppisingi õega kokku, et prooviks ka. Mõeldud, tehtud – mul õnnestus koristada kooliasjade kappi ja PisiPiiga kõrvalepandud riidekotti. Riidekotiga oli lihtne – olin selle hiljuti tekitanud, kui jaanuaris magamistuba “sügavpuhastasin” – tegelikult viilisin sellest ja suutsin ainult 2 kummutisahtlit ja ühe kapiriiuli korrastada. Igatahes tookord ladusin vale hooaja riided kilekotti, et ma neid hajameelselt kuhugi kappi tagasi ei topiks ja nüüd sorteerisin kahte lehte: edasi anda ja suveks kõrvale panna. Lühikeste pükstega pole meil talvel midagi teha, enam pole ju toas +25, nagu korteris elades igal talvel ette tuli. Huvitav, et suvel meil ka ei ole kunagi toas +25, aga suvel tundub see +20 kuidagi soojem kui talvine +20. Teistel kindlasti on suveriided juba sügisel ära pandud, aga no jaanuar pole ka selleks halb aeg! 🙂

Siis see kooliasjade kapp. Sinna ma peitsin salaja neid asju, mida “võib veel vaja minna”. No teate neid eelmise aasta algklasside töövihikuid… ja üle-eelmise aasta omi… ja siis mõned töölehed – ja veel nii 200 tükki… palju kunstitöid, millest täpselt aru ei saa, mida ja kas on kujutatud… brrrr. TEISED viskavad minema, aga mina ei suutnud ilmselt tol hetkel otsustada, kas visata kohe minema või panna lapsed neid sorteerima? Välja arvatud muidugi need pildid, mis joonistuste alleshoidmise mappi lähevad, et hiljem näeks, mis asju vabatahtlikult joonistati, ilma kunstitunnita.

Mul on see kiiks, et kuna meil ahikütet pole, vanapaberit aga korjab koos plastiku ja klaasiga kokku prügifirma (tasuta pakendikoti äravedamise teenus kord kuus), siis isikuandmetega pabereid minema ei visata. S.t. kas on vabatahtlikke, kes kõikidel töölehtedel, kontrolltöödel, tunnikatel lapse nime küljest rebiks? 😀

Nüüd siis olin mina see vabatahtlik. Sain suure kuhja no-name vanapaberit ja väikese kuhja “tundliku infoga” paberit, mis läheb mu vanemate poole ahju, nagu ka arved jms.

Sorteerisin ka natuke esiletükkinud ja väikseks jäänud kummikuid ja viisin 6 paari ülemisele korrusele – esimeses etapis muidugi pesin taldu. Vanasti tundus kummikute pesemine kraanikausis üks paras mäkerdamine, aga praegu pole sooja veega mängimine üldse nii jube, pigem nagu hetk iseendale. Soe vesi voolab ja vuliseb, see on ju rahustav muusika – ja pori ka natuke pritsib, aga seinu ei pea pesema… Vahel pesevad lapsed ka, sest üleni mudased kummikud esikus kipuvad mingil põhjusel seinu nügima. Tuulekoja värvimine oli mul eelmisel aastal plaanis, värvid sai ostetud, aga kuna meil on vaja üks suur vannitoa-mööbliese läbi tuulekoja vedada, ei näe ma põhjust tuulekoja ülevärvimisega kiirustada. Nii et kui seinad saavadki põlvekõrguselt mudaseks, mis seal siis ikka. Töökasvatus.

Ühe oma riiete kuhja leidsin ka, millest paar paremat juppi taaskasutusgruppi üles laadisin ja millel uued omanikud juba järel käisid, ülejäänud jäid taaskasutusse kohaleviimist ootama, passivad esikus. Leidsin ka vineeri kummuti tagant, mida me PisiPiiga suureks saamisest alates kasutanud pole – nimelt oli meie voodi serva ja madratsi vahel 50 cm x 80 cm x 1cm vineerplaat, et voodi servas magav lapsuke üle ääre ei veereks. Meil ei ole kohutavalt lai kaheinimesevoodi ja last kahe inimese vahele magama panna ei saa*, sest siis ei saa keegi öösel magada, nii et lapse ühes kindlas servas “omaette kohal” hoidmine oli meie jaoks parim. Polnud muret, kuni lapsuke end serva najale püsti upitama hakkas, siis tuli vineer servast ära võtta ja laps võrekasse elama kolida ohutuse nimel. Üks laps magas peale seda serva najale tõusmise aega meie voodi serva juures madratsil (põrandal),  aga kui ta öösiti end sealt minema rullis, kolis ära oma voodisse.  Igatahes veider, et see vineer nii kaua meie juures edasi vegeteerinud oli, kuna Väike Piiga saab millalgi märtsipäikese-ajal juba kolmeseks.

Ja skoor – 45 asja ära-/edasiantavateks! Äraandmise käigus sain ühelt toredalt inimeselt veel 4 helkurit tänutäheks, see oli äge! Neid meil kulub.

Ära visatud asjade kogust ei lugenud, kes neid pabereid ja vanu vildikaid ikka loeb. Kooliasjade kapist nimelt tulid vastu 3 karpi guašše, mõned vesivärvid, 3 karpi rasvakriite-õlipastelle, kõiki nii palju kasutatud, et uut õppeaastat nendega ei alusta, aga ära ka ei raatsi visata. Eestlaste elu. 😀 Paningi siis õhtul väiksemad lapsed kriidistama ja täna plaanisin guašiõhtut. Mõned vanad värvimata piltidega 2. ja 3.klassi töövihikud sobisid kriitidega värvimiseks väga hästi! RahvaRaamatu alla-ühe-eurosed värviraamatud pididki alles täna poodi jõudma, ma jaanuari lõpu allahindlusest ikka ei pääsenud ja tellisin, aga no nende saabumiseni saab kõik töövihikud ära joonistada.

Kui ma parajasti süüa tegin, jõudis Pisike Piiga laua ka rasvakriidiga viipekeeles täis kirjutada. Viibe siia-sinna üle laua, mõned väiksemad konksud ja pool ruutmeetrit ongi kaetud. Ei kulunud viit minutitki! Paberile poleks nagunii mahtunud, umbes nagu Pipi hobune, mida nii väikesele paberile nagu A4 lihtsalt ei saagi mahutada.

Ja tänu sellele esmaspäeva skoorile ja koristamiseufooriale ei saanudki ma eile midagi tehtud. Mitte ühtki asja. Pidin vaimselt puhkama, aga see-eest viskasin ma mahalõigatud juukseid minema. Proovisin paarile lapsele silmaarstiaega panna ja ühega sattusin arstile kohalegi. Leidsin koristamise käigus üles ühe poe kinkekaardi, mille kohta mul oli meeles, et see pidi veebruaris kehtivuse kaotama ja sain sellegi poes pudi-padi vastu vahetatud. Imelik, kuidas kinkekaarte tahaks ikka alles hoida, “kuni midagi vajalikku pean sealt ostma”, siis aga läheb selline väike paberilipakas meelest ära ja pärast, nädal peale kehtivuse lõppu tulebki kinkekaart jälle nähtavale. Seekord ei läinud Tigeri poel ikka nii hästi nagu paar aastat tagasi mingil raamatupoel, mille 45 euro väärtuses kinkekaardipakk lapsele nädal peale kehtivuse lõppu koristamisel näppu jäi. See pidi olema Apollo, ma arvan, sest neil on pool aastat ainult kehtivust, mujal aga aasta. Igatahes polnud me siis veel avastanud nippi, et kinkekaardi eest kinkekaarte osta, kui TÕESTI midagi pähe ei tule. Või teine variant, pereliikmetega läbirääkimisi pidada. Raamatuid on ikka kellelgi vaja!

Ülejäänud kinkekaardid-sooduskupongid panin esikusse nähtavale kohale kiletaskuga, et mul oleks meeles need kaasa võtta, kui ma kunagi poodi lähen.

Aga äkki ma siis täna olen hea ja koristan mõnda riiulit või sahtlit. Iial ei või teada. Väike Piiga magab veel,  ainult natuke kostab sealt toast mänguasjade kolinat..

Arvutiasjade kustutamisest kirjutasin hiljuti siin.

—–

*Siia sobib meenutuseks see uniste vanematega tõestisündinud lugu: On öö. Laps nutab ja nutab, naine ärkab üles ja pakub talle lutti, aga laps ei taha lutti. Muudkui nutab ja nutab. Lõpuks kostab mehe hääl: Ma ei taha lutti! Laps on teises voodis!

 

 

Mõned kiired nipid

Seekord tuleb jutuks kiire WC-puhastus, plekkidega pesu puhastamise 2 nippi, kleeplindi kavalad kasutusalad, toiduportsude külmutamine, matemaatika õpetamine pärlitega, jaanuari koristusplaanide teostumise seis, nõudepesu oskus lastel, elu võimalikkusest nõudepesumasinata ja sünnipäevajärgne koostööharjutus perele.

Vahel kulub väikeste poiste emadele ära Poiste Vetsu Sprei. Vähem urinat ja kiirelt korras, oleks selle pihustuspudeli reklaamlause. DIY ehk kuidas teha? Väga lihtne, tuleb võtta mõni majapidamises tühjaks saanud pihusti-otsaga pudel – ja teha sinna sisse suure lahjendusega nõudepesuvahendi või dušigeelilahus. Meil oli kasutusel õrna sidrunilõhnaga nõudepesuvahend, see töötas väga hästi. Nii kui mõni noormees, kes alles alustab suurel potil käimist, mööda sihib, saab puhastusvahendiga pritsida (lastele meeldib see peaaegu sama palju kui lillede pritsimine, aga vetsus ei saa vähemalt aknad märjaks)  ja vetsupaberiga kiirelt kuivaks tõmmata. Ei pea tervet vannitoapõrandat pesema hakkama, välja arvatud juhul, kui laps kurvalt teatab, et Kuidas ma ka ei püüdnud, lakke pihta saada ei õnnestunud. 😦 🙂 Õnneks polnud minu laps ja õnneks polnud see juhtum meie pool, aga mällu on see lause  söövitatud. Naerma ajab alles tagantjärgi, et poisslapsed kõrge kaarega lakke pissida üritasid. Tüdrukutel ei tuleks selline asi KUNAGI pähe! 🙂

Väikeste laste pissipottide ümbruse kiirkoristamiseks sobis selline pihustipudel ka hästi.

Pärast ühe pritsipudeli täitmist tegin teise veel köögi tööpindade jaoks – see tavapärane Erese vahend (mis on tegelikult keraamilise pliidi puhastamiseks, mida meil enam pole, aga see võtab kõike muud ka superhästi puhtaks – alustades meest ja lõpetades kalalimaga) on super efektiivne ja hea, aga kallis ka! Nii et seda kasutan siis, kui on midagi tõsiselt määrivat või gaasipliidil mingi külgekeevitatud toidujäänus.

Kui üks pihustipudel veel kusagilt vanade asjade hulgast vastu tuli, tegin sinna sisse sapiseebilahjenduse ja kasutan pesu eeltöötlemiseks, kui mingid koledad kohad on riietele tekkinud. Paar pihustust on minu jaoks lihtsam kui määrdunud esemega kraanikausi juurde jooksmine (kraanikauss ei asu meil pesumasinaruumis) ja seebiga kokkutegemine ja tagasi pesumasina juurde lippamine. Hajameelsusest võin veel vahepeal kogemata kööki külmkapi juurde eksida muidu.

Pesumasina kohal on tükike kriiti ka, rasvaplekkide kiirtöötluseks enne pesu. Kriit aitab peaaegu alati ja pleki kriidisekstegemine võtab ainult paar sekundit, aga korra jäi plekk peale pesu liiga valge, kõigil muudel kordadel olen tulemusega rahule jäänud. Liigse kriidi plekk tuli ka järgmise pesuga välja.

Teiselt poolt

Pudelite peale tuleb muidugi sildid panna, millega tegu on, kui pole enam originaalsisu. Siin aitavad hästi kleepekad, mis on kleeplindiga kaetud – siis ei tule kleeps niisama lihtsalt maha.

Kleeplindiga üle kleepimine aitab ka siis, kui kirjutad markeriga kelgule, uiskudele, pastakatele, teritajatele, kääridele vms kooliasjadele nime peale – muidu kulub marker kiirelt maha. Lasteaias on meil näiteks 3 rohelise lumelabidaga varustatud last, minu laps nende hulgas. Ainult markeriga kirjutatud nimi kulub külmaga maha – võib-olla see sõltub markerist ka, meil on mingi harilik veekindel marker, aga läbipaistva teibiga üle kleebitud nimi kestab kelgu peal palju aastaid. Markerit kasutan tegelikult peamiselt köögis, sügavkülma pandud Tööle kaasa-toiduportsude kottidele peale toidu nime ja kuupäeva kirjutamiseks, muidu on tegu Salapärase Pakikesega, mille taolisi külmiku sulatamisel vastu tuleb. Toiduportsud saab panna kilekotti ja kilekoti sobiva suurusega plastmassist toidukarpi, kui söök on ära külmunud, saab karbi eemaldada. Vähemalt on lootus, et külmunud toidupakike pärast ikka kuhugi sisse mahub, kui teda tööle kaasa on vaja võtta. Ja sinna toidukotile pole mingit kleeplinti markerikirjale lisaks juurde vaja.

 

Täna sattusin ka pärlitega matemaatikaõpetamisest lugema. Et kui su lapsele meeldib pärleid nööri otsa ajada, saad talle sellega matemaatikat õpetada – viiel erineval moel või umbes nii. Artikkel Math Geek Mama lehel annab ehk ideid juurde, mis otseselt 2 pärlit + 2 pärlit pole. Sobivas vanusegrupis lastele kindlasti äge, sest roosade pärlite asemel võivad vabalt olla ka sooneutraalsed jubinad – lehed, pärlikoja tükid vms põnevat Karnaluksist leiab. Võib ka muid kanga-nööbipoode ka külastada, ma ise pole Karnaluksi veel sattunud, aga veebipood oli neil põnev. Ägedate väikeste lehtede idee tuli mulle Lambrine blogist, kuigi algul kirjutasin kogemata, et  Mutukamoosi blogist. Suured tänud Evelile paranduse eest!! Igatahes oli seal postitus, kus armsad väiksed lehed tuli pühkida kokku ja väikese luua asemel oli tal pirukate pintseldamise pintsel selleks otstarbeks. Mulle nii meeldis!

Muidu oli mul jaanuariplaanides köök ja magamistuba üksipulgi ette võtta ja ära puhastada ja siis puhtana hoida.  Magamistoas on tulemused tagasihoidlikud – mõned riiulid kapist ja kummutist on koristatud, aga mõned veel ootejärjekorras. Köögist sain ikka suure hurraaga  – jaanuari alguses on suur entusiasm ju kallal! – enamuse tehtud, mis silma jäi ja plaanides oli, nihutasin Mehe abiga isegi ühe sahtlikapi pliidi ja külmkapi vahelt välja, et pliidivahesse kukkunud sodi sealt kätte saada ja sahtlikapi külg ning pliidikülg ära pesta! Tavaliselt teen ma selliseid asju kolides, sest noh.. need ei jää silma ja alati on muid vajalikke asju ka, mida teha, näiteks raamatut lugeda!

Paar päeva hiljem selgus, et keegi oli juba uue praekartuli tüki sinna pliidi ja sahtlite vahele poetanud… Hehehee, nagu lastega peres ikka – kõige kindlam variant peale koristamist kodu korras hoida on inimeste kodust eemalhoidmine! Tegelikult pole sellest hullu midagi, ega see salajane praekartulitükk ei torkagi kellelegi teisele silma, vaid ainult sellele, kes just seda kohta puhastanud on. Siit ka see tarkus, et tualeti koristamine peaks mõnda aega poiste töö olema, siis nad õpivad täpsemad olema. Ühe tuttava peres oli selle ruumi koristamine kolme poja vahel nii kenasti ära jagatud, et ema käis vist ainult üle vaatamas.

Midagi, mida täiskasvanuellu kaasa võtta, mõtlesin mina. Huvitav, kui paljudes peredes on nõudepesumasinad, kas lapsed mingis vanuses ikkagi käsitsi nõudepesemist ka õpivad? Või on esimene asi, mis omaette kolides tudeng endale soetab, nõudepesumasin? Sõltub ilmselt peredest ka.

Meil oli vist 4 aastat umbes nõudepesumasin. Viimased 5 aastat pole olnud, aga ausalt öeldes ma puudust sellest küll ei tunne. Palju neid nõusid meil ikka tekib? Mina pesen enda nõud, potid-pannid (mõnikord palun mõnda last ka appi pesema või kuivatama) ja kahe väiksema lapse nõud. Kui väiksem poeg 4-aastaseks sai, sai ta endale nõude kuivatamise õiguse. S.t. aegajalt annan talle midagi kuivatada (iga päevaselt kasutame nõudekuivatusresti), mida tahan pärast kohe kappi ära panna, ehk siis kausid või poti/pannikaaned vms. Kui ta viieseks saab, lisandub võimalus ISE oma taldrik ära pesta. teised pesevad kõik ise, sest ühe taldriku ja lusika/noa/kahvli pesemine ei võta eriti aega. Aegajalt tekib ühe-kaheinimeseline pesemisjärjekord, kui kõik korraga söömise lõpetavad, aga tavaliselt sujub kenasti.

Ah et vett kulub rohkem? Ei usu. Pigem olen rahul, et ei pea pooltäis nõudepesumasina avamise lõhna taluma; õiendama, et keegi kõik asjad välja ja/või tagasi kappi tõstaks jne. Nõudepesumasina aastatel oli meil üleüldse liiga palju taldrikuid, sest masin, mille me päranduseks saime (ise ei ostnud), oli suur ja sinna pidi ikka mitu päeva nõusid koguma. Seega pidime järjest nõusid juurde soetama ja tundsime end halvasti, kui vahepeal kogemata mõne asja niisama vanast harjumusest ära pesime,, sest järelikult läks nõudepesumasina täitmiseks kauem aega. Samas potte-panne on meil vähe, neid seega paariks päevaks masinasse panna ei saanud – tuli ikka ise puhtaks pesta-kraapida.

Mul pole midagi selle vastu, et inimestel on oma nõudepesumasin ja nad on sellega kohutavalt rahul. Mul on selle üle ainult hea meel, kui see kellegi elu lihtsamaks ja rõõmsamaks teeb. Minu teemapüstituse mõte oli see, et saab vabalt ka ilma, isegi 7-liikmelise pere puhul. Saab ka sünnipäevade järel, kui 20+ inimest ühe õhtuga külas on, sest siis saab rõhuda koostööle – mõned pereliikmed korjavad nõusid ja sööke laualt, keegi järgmine peseb, mõned kuivatavad ja mõned viivad laualina ära, lükkavad laua kokku ja panevad klaasid-taldrikud-lusikad karpidesse tagasi. meie sünnipäevapeod muidugi lõppevad tavaliselt enne ööd, keset ööd ei jaksaks lapsed tõenäoliselt enam koristamises osaleda. Aga vähemalt oskavad nad ise nõusid pesta, kui suuremaks saavad. Ja kui meil on mõned korrad aastas vaja kahvlite-nugade-hoidikut põhjalikumalt pesta kui niisama harja ja seebiga (seda teeb tavaliselt Vanem Poeg), siis läheb see hoidja minu õe nõudepesumasinale külla. Üks tsükkel ja ohhoo! 😀

Novembri harjumus

Mõtisklesin vastutuse teemadel, kui tuli välja, et kõik arvasid, et keegi teine vastutab. Või vähemalt süüdistage kedagi teist!

Kaheaastane pesamuna  tegi endale õdede-vendade eeskujul söögiaja-väliseid röstsaiu. Või noh, tegelikult oli saiad röstinud keegi teine, või neile peale määrinud ja siis need ilmselt PisiPiigale usaldanud, aga tema leidis, et peaks ikka maitsestama ka. Nii see ürdisoolakuhi/ürdisoola v ä l i  sinna saiadele kandus. Võib-olla pisut jäi soolatopsi ka, ega need Rapunzeli topsid on üsna mahukad. Aga keegi neist, kes ei vastatanud, oli avatuks keeranud mitte soolapuiste augud, vaid suuuure ava.

Jaa, lauale jätkus ka. Loomulikult ei maitse rohekad, ülesoolatud saiad enam kellelegi. Ürdisoola tagasi topsi panna ju ka enam ei õnnestu, kui see juba või sees istub.

Kes koristaks? Kes vastutas? Mina ei olnud hetkel köögis, mina saabusin alles sissesoolatud laua juurde.

Vanem vend? Ei, tema tegi endale sealsamas kõrval röstleibu ja need saiad polnud üldse tema omad. Tema ei võtnud soola ka kapist! Keegi teine võttis! Keegi teine oli juba läinud teisele korrusele oma tuppa. Isegi ei kuulnud, mis soolamöll köögis toimub. Ei vastuta! Teised jäid ju Piigaga kööki?

Mina plaanisin oma tööasju teha köögist väljas – ka ei vastutanud. Või noh, mina olin vastutav, et tööasju tööpäevadel valmis ei jõudnud ja pühapäevahommikust lõunani ärkajate rütmis köögis ei veetnud.

See kõik – keegi ei vastututa, kui ei taha, tuleb kuidagi nii tuttav ette muudel elualadel ka:

Tahtsin ainult head – aga välja kukkus nagu tavaliselt.

Plaanisin see kuu kokku hoida, aga kulus sama palju kui tavaliselt.

Tahtsin täna koristada, aga millegipärast ei õnnestunud.

Aga õhtupoole ma lugesin oma Managers of Their Chores raamatut ja sissejuhatus pani mind mõtlema vastutuse teemal. See oli neil küll koristusteemadega seostatud, nt. keda oli kodus väiksest saati tööd tegema ja koristama koolitatud, nemad harjusidki üsna rahumeelselt ja sihikindlalt asju tegema. Mitte ainult koristama, vaid ka muudel elualadel vastutama ja tööd tegema. Paralleelselt oli toodud kirjakatkendeid ka nendelt emadelt, kellelt polnud kodus lapsena midagi nõutud, ema (või majapidaja) oli kõik ise ära teinud – tihti ajal, mil lapsed koolis olid – ja nad maadlesid kogu täiskasvanuea mitte ainult koristusteemadega, milleks neil väljaõpe puudus, vaid neil oli ka tungivam vajadus igapäevaselt “OMA aega” nõuda ning väiksemadki tööd tundusid neile rasked! Neil polnud alati tuju neid asju teha. Harjumuste värk.

Seda on väga huvitav jälgida, missuguseid asju kipuvad inimesed tegema, et vältida vajalike asjade tegemist. Juba väikesest peale on ju nii palju variante, mida teha siis, kui ei taha midagi vajalikku teha, mis nagunii tuleb millalgi ära teha.

Ma üldse ei salga, olen ise ka asendustegevuste peale meister. 🙂 Seda nimetatakse tänapäevasemalt ka reaalsusest põgenemiseks, ma pidevalt põgenen heal meelel raamatutesse (et endale ajju uut software’t installida) või oma mõtetesse. Aga see on ka reaalsus mu meelest, et mul mõtted on. 🙂

Viimaste aastate uudised, et inimeste asendustegevused on mõne väikse, keskmise või  suurema ekraaniga seotud, on sellele alale ka palju investeeringuid viinud. Järjest raskem on pilku ekraanidelt lahti rebida, kuna paljud inimesed saavad selle eest palka, et su pilk mõneks sekundiks mingisse ekraaninurka kleepida!

Juba lasteaedades pidavat lapsed ekraanidega hõivatud olema (meie 4-5-aastaste rühmast enamusel küll õnneks telefoni pole), aga kust see püsivus mitte-asendustegevuse tegemiseks siis peaks tulema? Vanemate eeskujust? Või on loota, et mingil hetkel tekib ekraani-resistentsus? Ei usu. 🙂

Managers of Their Chores ja Managers of Their Homes mõlemad on sellise taustaga raamatud, et oleks emadele abiks ja inspiratsiooniks. Chores on siis (laste) kodutööde teemal – eesti keeles pole vist täpsemat sõna selle kohta? – ja põhjalikumalt on juttu sellest, mis vanuses lastele mis ülesandeid anda, kui sageli neid anda, kuidas laps aru saab, mida temalt oodatakse ja siis kuidas-millal-mida kontrollida.

Näiteks toodud 14-aastase poisi igapäevaste tööde hulgas olid  hommikul voodi üles tegemine, vitamiinide valmispanek, hommikusöögilaua puhastamine, hambapesu, suurest toast asjade ärakorjamine, magamistoa korrastamine jne, lisaks kord nädalas siis veel kas mõne sahtli või kapiriiuli korrastamine või mõne toa tolmuimejaga üle käimine. Õhtused ülesanded olid tal ainult reedeti – garaaž korrastada, söögitoa laua õlitamine, vannitoapõrand tolmuimejaga+mopiga üle ja raamatud riiulis korrastada ning igaks nädalaks eraldi kas auto puhastus või voodipesu vahetus vms suurem töö.

Kõlab ju paljulubavalt? Töökas noor, kes seda kõike teha jõuab ja kui palju abi ta vanematel sellest veel on?!

Kindlasti rakendatav sõltuvalt pere suurusest ja laste vanusest – raamatus on teisigi näiteid teises vanuses laste kohta – aga eelkõige tekib küsimus, miks see 14-aastane neid “üleöö” tegema peaks hakkama.

Või teisest küljest – miks ta ei peaks neid tegema, kui tal juba 3- või 5-aastaselt omad ülesanded on olnud?

Sest kui ta ei hakka neid asju tegema, siis ta ei õpigi neid asju tegema ega märkama? Või peaks teda meelitama? Või kiitma? Kas tema ülemus hakkab teda tööl viiel erineval moel meelitama nende ülesannete juurde, mida tema töökohustused ette näevad? Miskipärast on päris palju kuulda seda juttu, et kui tuleb motiveeriv palk, küll ma siis hakkan tööl pingutama ka. Mis sellest, et tööharjumust pole?

Kuigi ma olen laste töödest varem ka kirjutanud siin, siis järele mõeldes tundub mulle kõige raskem ikkagi see, kuidas neid töid lastele arusaadavaks teha – MIDA peab tegema, milleks, kuidas. MIDA ma kontrollin, kui laps vastab, et ta pühkis põranda ära?

Pean ausalt tunnistama, et mulle tundus vanasti, et kõik inimesed sõltumata vanusest peaks oskama põrandat pühkida, sest mina ju oskan ja selles pole midagi keerulist. ja ma ei mäleta, et mulle oleks keegi midagi sellist õpetanud. Või noh, ma mäletan, et istusin vanemate poolt ehitatavas majas ühes pooleldi valmis ehitatud toas betoonpõrandal ja hari oli käes. Aega läks ja vahepeal ma laulsin seal, siis joonistasin tolmu sisse põrandale igasugu pilte ja vahepeal, kui keegi ukse vahelt vaatas, kas hakkab valmis saama, siis vist pühkisin ka natuke. Aga selleni ma ei jõudnudki, et kui see konkreetne asi A ära teha, siis on see päris kiirelt tehtud ja võib edasi liikuda, kas asja B juurde või niisama mujale (kui järgmist ülesannet polnud).  Et asjaga A ei pea lõputult venitama, kuni see tundub väga raske, tüütu, aeganõudev ja masendav.

Meie õega pidime maja koristama küll, palju aastaid, aga sellest ei tekkinud mul mingeid loomulikult organiseeritud ja puhtust hoidva inimese tundemärke, pigem kartsin just koristamist nagu midagi venivat ja kleepuvat ollust.

Ma ei suutnud päris hästi aru saada, miks meilt seda nõuti [kas sa siis ei näe, et puhtalt on parem? Ei??], miks ema ise ei koristanud; miks ta ütles, et pese põrandad ja pärast selgus, et ta mõtles selle all, et iseenesest mõistetavalt peaksin siis ka seinad ja laed puhastama! Mõtete lugemises olen täielik algaja, ausalt.

Oh, keeruline. Ja nüüd on mul lapsed ja ma püüan neile seda sama selgitada, ilma lagedele mõtlemata, aga ma ei suuda kuidagi seda laupäeva ennelõunal on koristushommikupoolik-hurraa! strateegiat kasutada, mida ka Meeleheiteta Koduperenaine mainis.

Kas asi on selles, et olen loomult  organiseerimata või siis jah lapsepõlve trauma, mille tagajärjel ma ei ole nõus laste taskurahasid koristamisega siduma või hoopis see, et lapsi on mitu ja segadust ka vahepeal mitu (postituse alguse soola näide), üks suurem segadus päevas on vist meie pere juures normaalne..

Aga ma ikkagi tahaksin jõuda sinna, kus mulle – ja loodetavasti ka mu lastele – jõuab kohale see, et kui mingit asja on vaja teha ja sa suudad selle tõesti ära teha (sest pihta hakates kulub sellele 5-15 minutit, kuigi algusega venitades võib ka üle 2 tunni kuluda), siis ei pea neid vajalikke, aga tüütuid asju kartma.

See on siis minu novembri plaan: võtta asjad ette, isegi kui need tunduvad venivad ja tüütud ja need ikkagi ära teha. Ja siis võrrelda, kas läks nii kaua aega tegemiseks, kui ma kartsin? Esialgu katsetan iseenda peal, aga kui Managers-raamatuid rohkem lugeda jõuan, äkki saan sealt ka hirmsat motivatsiooni ja teen lastega katseid.

Oktoobri plaan oli mul kella 22 paiku magama minna õhtuti, enamasti see õnnestus ka! Selle harjumusega jäin rahule ja plaanin nüüd sügistalve puhul piisavate unetundidega (rohkem kui 6!) jätkata. Küll ma kevade poole jõuan rohkem öösiti netis kolada. 😉

Koristamisteemal olen muidu kirjutanud veel siin MoMo-teemas, Ahjualuse teemas, Liblikate-buldooserite teemas ja ilmselt kusagil veel, mis meelde ei tule.

Rulluiskude ja tõukerataste hoiustamine + rattatool kuivaks!

Sporditarvete hoiustamine on üks suur küsimus, mis garaaži koristamisel üles kerkis.

Kuhu panna uisud, rulluisud, tõukerattad, jalgrattad, kelgud ja muu säärane kraam? Eriti kui nimetatud asju on rohkem kui üks?

Mäletan, kuidas me kunagi suuremat kodu otsides (48 m2 jäi kuuekesi elades juba kitsaks) erinevaid kortereid ja maju vaatamas käisime. Korterite puhul oli üks tingimustest, et aknad poleks ainult ühele poole (meie eelmises kodus oli suvekuudel toas 28 kraadi, kuna aknad olid kõik päikese poole ja ainuke jahedam koht kogu korteris oli tualett, kus polnud akent!), et kööki mahuks rohkem kui 2 inimest ja et kusagile saaks panna jalgrattad ja kelgud. Kortereid vaatamas käies ma küsisin, kuhu siin laste jalgrattad saaks panna? Enamus vastuseid kuulus kahte kategooriasse: Ei ole kuhugi panna! vs.  Koridoris saate hoida, sest seal on ennegi rattaid hoitud, kuni need sealt ära varastati, nüüd on jälle ruumi küll :S

Osades majades saab hoida keldris. Meie 4-korruselise maja all olid väiksed keldriboksid, kuhu sisse mahtus 2 täiskasvanute ratast ja 2 laste ratast, aga ükskõik, kas tahtsid võtta sealt moosi või ratast, tuli ikka kõik muu ka välja tõsta. Kas siis lapsed saavad suvalisel sobival hetkel rattaga sõitma minna, kui keegi peab alati appi tulema asju eest ära tõstma, keldrist välja aitama, boksi lukustama? Eriti mitte. Milleks neid rattaid siis hoida, kui üle paari korra aastas nendega ei sõideta?

Sama lugu on kusjuures lapsevankritega. Kui neid on väga keeruline välja tõsta (paar-kolm korrust trepist alla/üles näiteks, kui trepikoja alumised korrusevahed on vankreid jms täis), siis inimesed ei kipugi väga jalutama minema. Sünnitusjärgselt ei taha mitu kuud mingeid vankreid tõsta, seega – ei vangerdagi, kui lifti pole. Linaga on kergem.

Tagasi siis nüüd praegusesse hetke – garaaž, kelder ja spordivarustuse hoiustamine. Vaatasin netist pilte. Eesti keelseid vihjeid ei leidnud vist üldse, aga inglise keeles tuli ägedaid variante! Panen mõned lemmikud siia ka kategooriate kaupa.

Rulluiskude, tõukerataste, kiivrite hoidmiseks :

Allikas siin, www.organizewithsandy.com

Allikas siin,  www.nuvogarage.com/garage-storage-solutions

http://store.garagetek.com/skateboard-roller-skates-rack-garage-organization-pid-184.html

Veel on variante panna nad ühe või mitmekaupa riiulitesse, ilus on vaadata… teeks keegi ainult siis sobiva suurusega riiuli, mis kasvab koos rulluisunumbritega! 🙂

  http://www.lowes.com/creative-ideas/other-areas/family-storage-center/project

Leidsite rulluisud suurelt pildilt ka üles? Ja kui ilusti reha ja õnged on pandud.. ilmselt  peavad nad valge seina puhul alati peale kasutamist reha puhtaks pesema ja kuivatama.

Veel variante koos suuskade, suusasaabaste, lumelaua ja kiivritega:

https://www.pinterest.com/GetOutOfChaos/garage-organizing/

Ilusate korvide ja riiulitega hoiustamise variandid sobivad lisaks uiskudele pallide jaoks ka:

Photo by Organized Living. See more traditional shed designs

Photo by Crate and Kids. See more modern toy organizers designs

Rulad, lasterulad, jalgrattad? Nende jaoks olen ehituspoodides ägedaid konkse näinud, ostmiseni pole jõudnud. Kandilisi traatkorve on ka eri suurustes eraldi müügil. Selliseid traadist ämbreid pole küll näinud.

Kasutuses olen näinud korvriiulite torne rulluiskude ja teise hooaja jalanõude hoidmiseks ka, aga tolmu kogumise mõttes on need keerulisemad. Plussiks on muidugi see, et hõredamate korvriiulite vahelt kukuvad liiv, kruus ja muda võre vahelt läbi ja on ka esimese pilguga näha, mis korvriiuli sees on. Miinuseks on see, et korvtorniriiulid on ikkagi suhteliselt kallid (ma alla 40 euro vist polegi neid näinud, seetõttu pole ka ostnud) ja neid peab varuma mitu, kuna rulluisud näiteks on parajad kobakad (eriti suurema jalanumbri omad), kas neid ühte korvi üle 2 mahubki?

Jalgrataste seinale või lakke riputamine talveks on ka äge, paraku peab selleks piisavalt seinu olema. Suvel hoidmiseks kuluks ära jalgrataste varjualune. Me pole veel jõudnud teha. Nutikalt ja soodsalt saab mitme rattahoidja teha euroalustest:

         

http://thehaasmachine.com/2014/05/09/diy-portable-pallet-bike-rack/

Ah jaa,

mingis postituses ma rääkisin rattatoolile vihmakatte tegemisest. Selgus, et hästi sobivad seljakoti vihmakaitsed! Panen paar näidispilti, mida ma mõtlen. Esimene pilt on õmblemisjuhisena mõeldud, teine on siis see seljakoti vihmakate.

  

Neid saab ka ise õmmelda sobivast vihmakindlast riidest, aga mina tellisin internetist. Kui seljakotikate tõmmata rattaistme pehmendusega osa peale, siis see seljatagune osa võib vabalt katteta jääda, kuna seal on nagunii vaid plastmass. Samas ära ei lenda see kile pealt, kuna jääb (vähemalt meie rattatoolil) külgedel olevate käetugede taha kinni ja sisse õmmeldud kummiserv hoiab kenasti ligi.

Pireka svamm-lapp

Mis puutub seda tavalist rattaistet, mis ka vihmaga märjaks läheb, siis hea on hoida istme all (või kasvõi seljakotis kaasas, kui istme all vedrude taga panipaika pole) seda köögilappi, mis kuivades kõvaks tõmbab ja hästi hea imavusega on. Vihma korral jääb see istme all kuivaks, saad välja tõmmata, istme kuivaks pühkida ja istme alla tagasi panna. Kuivades tõmbub jälle kõvaks seal. Kestab kaua, kuni kadumiseni.

Head spordiasjade ladustamist-hoiustamist ja kuiva rattatooli/istet 🙂

Pesukorvid ja nukumaja vanast sahtlist

Peale suurt otsimist ja poodide kammimist leidsin lõpuks selliseid pesukorve müügilt, millised mul juba kodus olemas olid! Pikka aega olin neid juurde vajanud ja kuude kaupa otsinud, nii et suure rõõmuga ostsin kõik 3 ära, mis neil seal riiulil oli, sest enne olin läbi käinud 7 poodi, kus neid polnud. ON24-s oli, aga kallimalt kui poodides.

Ma oleks veel rohkem rahul olnud kunagi varem ostetud heleroheliste 50-liitriste Rotho korvidega, mis on vastupidavamad ja ka ilusamad kui need helesinine/helelilla/valge toonides Tontarelli omad (35-liitrised), aga neid rohelisi lillelisi pole ma lihtsalt aastaid enam kuskil näinud:

Kui keegi kuskil selliseid näeb –>, andke teada!

Nende sees on nagide all väga hea hoida mütse, salle, kindaid jms kraami jahedal aastaajal ja õuejooksmise dressipluuse-pusasid-rätikuid suvehooajal. Pesu korjamiseks ma neid ei kasutagi, aastaringselt lebavad nagide alumisel restil erinevate lasteasjadega.

Aga ülalmainitud helesinise pesukorvipildi panin sellepärast, et neid on väga hea üksteise sisse panna ajaks, kui neid ei kasutata! Kui ma pesurestilt pesu kokku korjan, tunnen puudust erinevatest pesukorvidest, millega korruste vahel riided ära jaotada – ülemisel korrusel on tüdrukute toad, all korrusel poiste tuba ja meie. Seega on väga hea riided mitmesse korvi jaotada. Sama kehtib õues nöörilt pesu korjates ja kuivatiga ka, kui on mitmest erinevast toast pärit pesu.

Veel meeldib mulle väga see Ana White’i tehtud “pesukorvikummut” – koos meisterdamise õpetustega leiab selle siit. Seal on erinevaid variante, mis inimesed tema plaani järgi teinud on. Soovitused olid ka, et vali sellised korvid, mis on vastupidavad ja teiseks pikka aega poest saadaval.  Ma poleks uskunud, et sellised asjad nagu pesukorvid ka trendikad peavad olema ja et need trendid paari aastaga vahetuvad ja kui raske uusi samasuguseid korve leida on!

Minu korvimaania juurde tagasi pöördudes – nendega on hea ka aiast nõusid tuppa tuua peale õues söömist (ühe korraga!), õmblusasju või parandamist vajavaid riideid hoida, mänguasju jm kokku korjata jne. Õnneks need 5 pesukorvi üksteise sisse panduna võtavad sama palju põrandapinda kui 1 korv! 🙂 Paraku on seda aega mul vähe, kus tõesti need 5 korvi tühjalt seisaks.

Meie väikesed lapsed mängisid eile uute korvidega juba külmutuskappi ja nukumaja.

Trennitüdrukul on oma aastaid vana nukumaja ka, mille kohandasime ümber vanast sahtlist, lisades üle jäänud laminaadiplaadist katuse ja ühe vaheriiuli. Vanaisa lõikas sahtlikülgedesse aknad ka sisse ja seinale plaanisime tapeediks ühe portejupi paigaldada. Paari aasta jooksul pole veel jõudnud, järelikult pole nii pakiline teema.  Kuidas-teha-nukumaja õpetuse leidsin raamatust Mänguväljak koduõuel, seal on palju rohkem meisterdamisideid, kui pealkiri aimata laseb!

            

Paraku on meie Trennitüdruk juba 12-aastane ja viimastel aastatel suurt nukkudega ei mängi, kuigi riideid-soenguid meisterdab neile aegajalt küll. Külaskäijate lastega töötab nukumaja õnneks hästi ja meie PisiPiiga on ka peaaegu alati nõus õe tuppa mängima minema.

P.S. Ana White’i leht meeldib mulle juba ammu, seal on nii palju ägedaid mööbli tegemise ideid! Selle järgi on ka meie esiku-pisiriiul tehtud, mis ühes eelmises loos pildi peal oli. Plaanisin küll seda kriiditahviga osa ka teha sinna, aga selgus, et praegusel lakitud kujul on lihtsam sinna “nätsudega” paber külge panna, saab iga õppeaasta vahetada. Poenimekiri käib meil aegajalt magnetitega külmkapi külge, mitte esikuriiulile ja poekotte hoiustame ka uksele lähemal asuvas esikus, kuid taskulambi, päikseprillide jm olulise kraami hoidmiseks sobib see riiul imehästi. Õpetused ja pildimaterjal erinevate inimeste tehtud riiulitega siin.

Foto siin kõrval on ka pärit Ana White’i lehelt.

Maasikakastide aeg (tee ise jalatsiriiul)

Varsti on jälle käes maasikate ja murelite aeg, mõtlesin rahulolevalt oma jalanõuderiiulit vaadates. See jalanõude hoiustamise riiul on meil nimelt moodulitest koosnev ja iga moodul – maasikakast – on külje pealt maasikatega, seest roheliseks värvitud ja mahutab kenasti ühe jalanõudepaari. Laste kingi mahub rohkemgi, ka väikseid kummukuid saab küliliasendis nende sees hoida.

Meil on sellise riiuli koht mitte tuulekojas, vaid natuke seespool esikus, sest seal hoiame harvem kasutatavaid või mitte-nii-hooajalisi kingi. St. kui on vaja ketse, pidulikke kingi või tagavara-vahetusjalanõusid, saab pealmisi kaste korraks üles tõsta ja vajaliku kraami kätte. Ei vineer ega kingapaarid tee kaste eriti raskeks, kastide vahelt saab sisse piiluda, mis paariga on tegemist ja ainult alumiste kihtide kättesaamiseks peab kastid kõrvaltorniks tõstma.

Sügisel saab kilekoti ümber panna, kui tolmumure peaks tulema.

Saabaste suvel hoiustamiseks meeldib mulle tuulekoja laealune riiul. Sama värvi kui lagi, st. alt vaadates valge, kitsas riiul, nii et kinga/saapakarp kenasti ära mahuks. Karpide otsa kleepisin kas sildid  või kirjutasin peale, et poiste saapad 35 või Lillelised saapad, kuna ma pole selgeltnägija. Paraku mahutab see ainult ühe tuulekoja seinapikkuse plaadi, teisele poole vastu me praeguse seisuga teist riiulit ei pannud. Lambid on süvistatud tuulekotta keset lage, nii et valguse varjamisega ka muret pole. Enamus talvehooajast on kõik karbid sealsamas riiulil tühjad, suvepoole täis.

Kui meil mingil hetkel käru enam tuulekojas ei seisa, järgmisel aastal näiteks, siis mahuvad kevadel äkki kummikud ka tuulekotta ära! 7 inimese kingad, botased, rihmikud jms ei jäta suurt laiutamisruumi.

Ah jaa, osa murelikaste (samade mõõtudega kui maasikakastid, aga küljepilt on murelitest) on mul ka pööningul, nende jalanõudega, mis eelmisel aastal veel lastele jalga ei läinud. Samamoodi silt numbri ja värviga peal kirjas, kile ümber, uut aastat või jala kasvamisi ootamas. Kui kingad vanasti suurematesse suguvõsa ühiskastidesse laotatud olid, oli nagu kehvem ülevaade, mis seal suures kastis veel alles on, mis sinna peale väikseks jäämist tagasi on sokutatud jne. Pealegi oli suure kasti ringiliigutamine tülikam, kui sust/sul parasjagu tõstjat pole. Seega – ma täiega fännan neid maasikakaste! 🙂

Kust neid tasuta saab? Poodide hoovidest – meie omad on kas Maximate või Konsumite tagant pärit.

Kaste tasub vaatama minna kuiva ilmaga (märja ilmaga läheb vineer kummi, siis ümmarguse põhjaga ei seisa hästi nurgas, hallituse oht on muidugi ka), murelite/maasikate hooaja või sooduspakkumiste ajal.

Samas viinamarjahooajal jagatakse tavaliselt neid musti plastkaste, peenikeste ribidega, millest saab keldrisse kenad purgihoiukohad. Meil käivad eraldi kolme kategooria purgid – 0,7liitrised, 0,5-liitrised ja väiksed purgid. Nii on kastide otsas oleva sildi peal kirjas purgi mahu number ja sinna kasti käivad kaas allpool kõik puhtad pestud kinnikeeratud kaanega purgid. Kui tolm kogunebki talve jooksul, siis purgipõhja alt on seda lihtne maha lükata. Kui üks kast täis saab, siis järgmine sama suurusega purkide kast peale, uued purgid sisse, kui moosisöömine ja mahlajoomine edeneb, kuni suve hakul on riiulid tühjad,  ainult sildid servas reedavad eelmisi asukaid: Rabarbrimahl, Õunamoosid jne. Kui ma algul silte ei pannud, ei leidnud lapsed mõnikord soovitud moose üles.

Kastiga saab purgid moosikeetmise ajal korraga kööki toimetada ka.

Purkide keldrisse viimine on tüütu, seega seda teeb meil 9-aastane, kui vähemalt tühja 5 purki on kööki kogunenud. Tavaliselt ma igaks juhuks instrueerin teda, mis suuruses käesolevad purgid on, siis ta teab keldris, kuhu neid panna.

Aga tee-ise-riiulid, mis sobival hetkel tasuta kätte tulevad – need mulle meeldivad! 🙂

* Väga suuri meestejalatseid need kastid võibolla ei mahuta. Väga laiu-kõrgeid botaseid ka mitte.

** Olen kuulnud, et inimesed armastavad nendes kastides ka õunu üle talve säilitada, ühe kihina, et õhk kenasti vahele pääseks. Õunte ladustamiseks tunduvad nad minu meelest liiga väikesed, sest meil söödaks selline väike kastitäis õunu vähem kui poole tunniga ära, aga kaupluste taga jagatakse tihti suuremaid vineerkaste ka. Peab ainult vaatama, et katki poleks ja papinaelte/pindudega viga ei saaks. Maasikakastidega seda muret pole olnud, need päris ilusti viimistletud, ainult marjaplekilised mõnikord põhjast. Ühtlasema väljanägemise jaoks nad seest ära värvisimegi suvel, aga võib ilmselt ka ilusa paberi vms põhja laotada. Kingad ei kurda vast 🙂