Eile õhtul selgus, et see lasteaia karneval on ikka päriselt KOHE saabumas. Kes oskab homseks meisterdada kuke, kana, tibu või muna kostüümi harilikest kodustest vahenditest, käsi püsti??
Väikse Piiga puhul oli teada, et karneval saabub, selleks oli isegi umbes nädal aega võimalik ettevalmistusi teha. Pealegi uuris ta hirmuga, kas see karneval on mingi väga õudne asi, nii et palusin ka lasteaiaõpetajal igaks juhuks lastele üle seletada, et karneval on rohkem nagu pidu (ja luukeresid pole lubatud). Aga kui parajasti pole veel väga kiire, ei võeta ettevalmistuste asja tõsiselt, sest meil oli ju Väikse Piiga sünnipäev ja kipsis jalaga vennike ja puha.
Trennitüdruk oli ühe valge tuunika kõrvale pannud, mis talle väike oli, igatahes oli see lehvivate pitsist varrukatega ja ma lootsin, et sellega on muna (kui kleidi alumine serv kummiga kokku tõmmata) või tibu kostüümimure murtud.
Noorem Poeg aga käis peale kipsi mahavõtmist esimest päeva lasteaias eile ja see polnud ette teada, kuidas tal kipsitult kõndimine läheb – vaikselt ja rahulikult, väga ettevaatlikult ja väga aeglaselt. Tema arvas, et saab küll lasteaias käidud (peale kuuajalist puudumist on ju lasteaed teretulnud vaheldus!) ja teavitas mind ka eile, et tema tahab homseks kuke kostüümi.
Kipsi kohapealt lisaksin veel, et kui kipsi alt hauduma läheb, on jalal väga raske kitsa kipsi sisse ära mahtuda. Internet pakkus, et võib soodat sinna sisse puistada, aga mina ei julgenud katsetada. Hoidsime lihtsalt külma kipsi peal/ümber – selle jaoks ju külmutatud aedviljade pakid ongi sügavkülmas, jah? Üks tuttav soovitas ka hõbedaspreid osta apteegist, aga enne kui ostmiseni jõudsime, saime juba külmaga seda paistetussurvet vähendada ja edasi läks iga päevaga paremaks. Kipsi mahavõtmise järel tuli muidugi talla alt kõvasti nahka maha haudunud kohtadest ja seal, kus üks sidemevolt oli jäänud kipsi sisse, selle ümber oli kõva nahakurd tekkinud, see pole siiani päris ära tulud. Aga küllap paraneb tasapisi, sest käia juba saab!
Kammisin internetti – kuke kostüümi peale pakuti erinevate kostüümilaenutuste pilte ja valikus oli ka kaunid värvirikkad rätseppade tehtud kostüümid. Inglise keelse otsinguga sai natuke nalja, sest mul ei tulnud kohe sõna “rooster” meelde ja proovisin ühte teist, eesti keelsele sõnale sarnasemat väljendit, aga siis tuli lisaks kukekostüümidele vastu ka suguelundiks riietunud lapse pilte. Kes küll teeks oma lapsele nii??
Mis mul ikka üle jäi, läksin selle koti juurde, kuhu sorteerin kaltsuvaiba jaoks sobivas toonis riideesemeid (kollaseid ja rohelisi) ja imekombel leidsingi ühe kollase meeste polosärgi. Sinna juurde oli puudu vaid saba. Sallide riiulil oli üks oranži-punasekirju väikeste tutikestega sall – selle keskelt kokkunöörimisega oli saba ka olemas, mille ma hommikul kollase särgi külge õmblesin. Kuke peaehteks sobis üks puuvillane kollane tuukrimüts (nüüd ma sain aru, miks see mul 2 aastat kasutatuna seisnud oli, ootas harja!), millele ma vildist kukeharja külge õmblesin. Lõualotti ei õnnestunud paigaldada.
Muna asemel tibu etendada soovinud Piigale leidsin ühe väikseks jäänud roosa mütsi, õmblesin külge sinised vildist silmad (silmamuna sai markeriga mustaks teha, mul musta vilti polnud) ja kukeharja lõikamisest järele jäänud osa vildist moodustas pisikese harja.
Kui täna peale karnevali veel kostüümidest midagi järgi on, riputan paar pilti ka, äkki keegi on teinekord samas hädas nagu mina ega taha ühe ürituse jaoks karnevalipoodi tühjaks osta. Õnneks pidin ainult 2 kostüümi tegema, mitte rohkem! Veab, kui vaid 2 last lasteaias käivad korraga!
Pärast kostüümide väljamõtlemist ja kokkuõmblemist leidsin loomulikult ühe oranžikaskollase sametist võimlemistrikoo, kollase tüllist seeliku, kuldsest kangast liblikatiivad ja valge karvase kampsuni, mis oli kunagi jääkaru mängimiseks kitsamaks õmmeldud. Njaaa. Pärast sulavad alati mingid uud võimalused ka välja, aga no mis parata, olin õmmeldes juba 2 korda nõelaga näpust vere välja torganud, nii et ma ei saanud ju minna lihtsama vastupanu teed.
Vanaisa tegi Piigale sünnipäevaks katusealusesse seina ronimispuu. Seal on selline madala kaldu laega osa, kus hoitakse mõnikord kohvreid või palle, aga ronimiskohti pole ju iial küllalt! Kuna käisin paar nädalat enne sünnipäeva ühes ägedas liistude poes, kus müüdi näiteks pikki ümmargusi pulki – võrevoodi pulkade lauisest kuni 4cm läbimõõduga pulkadeni – siis mul tuligi kohe idee. Kõrguse poolest (umbes 1,7 m) mahuvad praegu nii Noorem Poeg kui Väike Piiga sinna ronima ja rippuma, aga kui nende jaoks liiga väikseks peaks jääma, saab uuesti maha kruvida selle.
Kasside pesa heegeldas Piigale Minu Ema, 
kuna kassid on Piigal väga aktuaalsed. Ükskord oli tal neile mütse vaja ja siis ta käis nii kaua peale, kuni Minu Ema need ta kassidele ka heegeldas, pitsservakestega ja lõua alt kinni käivate paeltega… 🙂
Kassipesa on heegeldatud riideribadest ja abiks on sisseheegeldatud traat. Kohati on pildilt isegi vist näha seda kollase-rohelisekirju traati. Tänu traadile on sang ja korvi servad jäigad. Pesa põhi on kahekordne, alt pruun, seest heleroosa. Piigale väga meeldib ja kassid ka ei kurda!
nahkhiirepostkaartide kogu, ühel pool Eestis leiduvad liigid ja nende talvitumispildid, teisel seinal sagarninad, kellel on hobuserauakujuline nina. Eestis neid ei leidu ja seetõttu meenutavad nad rohkem mingeid õudusfilmide hiirekesi, aga tegelt pole neil häda midagi 🙂
Piparmynditee 