Tag Archives: kostüümipidu lastele

Kostüümid ja ronimispuu tuppa

Eile õhtul selgus, et see lasteaia karneval on ikka päriselt KOHE saabumas. Kes oskab homseks meisterdada kuke, kana, tibu või muna kostüümi harilikest kodustest vahenditest, käsi püsti??

Väikse Piiga puhul oli teada, et karneval saabub, selleks oli isegi umbes nädal aega võimalik ettevalmistusi teha. Pealegi uuris ta hirmuga, kas see karneval on mingi väga õudne asi, nii et palusin ka lasteaiaõpetajal igaks juhuks lastele üle seletada, et karneval on rohkem nagu pidu (ja luukeresid pole lubatud). Aga kui parajasti pole veel väga kiire, ei võeta ettevalmistuste asja tõsiselt, sest meil oli ju Väikse Piiga sünnipäev ja kipsis jalaga vennike ja puha.

Trennitüdruk oli ühe valge tuunika kõrvale pannud, mis talle väike oli, igatahes oli see lehvivate pitsist varrukatega ja ma lootsin, et sellega on muna (kui kleidi alumine serv kummiga kokku tõmmata) või tibu kostüümimure murtud.

Noorem Poeg aga käis peale kipsi mahavõtmist esimest päeva lasteaias eile ja see polnud ette teada, kuidas tal kipsitult kõndimine läheb – vaikselt ja rahulikult, väga ettevaatlikult ja väga aeglaselt. Tema arvas, et saab küll lasteaias käidud (peale kuuajalist puudumist on ju lasteaed teretulnud vaheldus!) ja teavitas mind ka eile, et tema tahab homseks kuke kostüümi.

Kipsi kohapealt lisaksin veel, et kui kipsi alt hauduma läheb, on jalal väga raske kitsa kipsi sisse ära mahtuda. Internet pakkus, et võib soodat sinna sisse puistada, aga mina ei julgenud katsetada. Hoidsime lihtsalt külma kipsi peal/ümber – selle jaoks ju külmutatud aedviljade pakid ongi sügavkülmas, jah? Üks tuttav soovitas ka hõbedaspreid osta apteegist, aga enne kui ostmiseni jõudsime, saime juba külmaga seda paistetussurvet vähendada ja edasi läks iga päevaga paremaks. Kipsi mahavõtmise järel tuli muidugi talla alt kõvasti nahka maha haudunud kohtadest ja seal, kus üks sidemevolt oli jäänud kipsi sisse, selle ümber oli kõva nahakurd tekkinud, see pole siiani päris ära tulud. Aga küllap paraneb tasapisi, sest käia juba saab!

Kammisin internetti – kuke kostüümi peale pakuti erinevate kostüümilaenutuste pilte ja valikus oli ka kaunid värvirikkad rätseppade tehtud kostüümid. Inglise keelse otsinguga sai natuke nalja, sest mul ei tulnud kohe sõna “rooster” meelde ja proovisin ühte teist, eesti keelsele sõnale sarnasemat väljendit, aga siis tuli lisaks kukekostüümidele vastu ka suguelundiks riietunud lapse pilte. Kes küll teeks oma lapsele nii??

Mis mul ikka üle jäi, läksin selle koti juurde, kuhu sorteerin kaltsuvaiba jaoks sobivas toonis riideesemeid (kollaseid ja rohelisi) ja imekombel leidsingi ühe kollase meeste polosärgi. Sinna juurde oli puudu vaid saba. Sallide riiulil oli üks oranži-punasekirju väikeste tutikestega sall – selle keskelt kokkunöörimisega oli saba ka olemas, mille ma hommikul kollase särgi külge õmblesin. Kuke peaehteks sobis üks puuvillane kollane tuukrimüts (nüüd ma sain aru, miks see mul 2 aastat kasutatuna seisnud oli, ootas harja!), millele ma vildist kukeharja külge õmblesin. Lõualotti ei õnnestunud paigaldada.

Muna asemel tibu etendada soovinud Piigale leidsin ühe väikseks jäänud roosa mütsi, õmblesin külge sinised vildist silmad (silmamuna sai markeriga mustaks teha, mul musta vilti polnud) ja kukeharja lõikamisest järele jäänud osa vildist moodustas pisikese harja.

Kui täna peale karnevali veel kostüümidest midagi järgi on, riputan paar pilti ka, äkki keegi on teinekord samas hädas nagu mina ega taha ühe ürituse jaoks karnevalipoodi tühjaks osta. Õnneks pidin ainult 2 kostüümi tegema, mitte rohkem! Veab, kui vaid 2 last lasteaias käivad korraga!

Pärast kostüümide väljamõtlemist ja kokkuõmblemist leidsin loomulikult ühe oranžikaskollase sametist võimlemistrikoo, kollase tüllist seeliku, kuldsest kangast liblikatiivad ja valge karvase kampsuni, mis oli kunagi jääkaru mängimiseks kitsamaks õmmeldud. Njaaa. Pärast sulavad alati mingid uud võimalused ka välja, aga no mis parata, olin õmmeldes juba 2 korda nõelaga näpust vere välja torganud, nii et ma ei saanud ju minna lihtsama vastupanu teed.

Vanaisa tegi Piigale sünnipäevaks katusealusesse seina ronimispuu. Seal on selline madala kaldu laega osa, kus hoitakse mõnikord kohvreid või palle, aga ronimiskohti pole ju iial küllalt! Kuna käisin paar nädalat enne sünnipäeva ühes ägedas liistude poes, kus müüdi näiteks pikki ümmargusi pulki – võrevoodi pulkade lauisest kuni 4cm läbimõõduga pulkadeni – siis mul tuligi kohe idee. Kõrguse poolest (umbes 1,7 m) mahuvad praegu nii Noorem Poeg kui Väike Piiga sinna ronima ja rippuma, aga kui nende jaoks liiga väikseks peaks jääma, saab uuesti maha kruvida selle.

ronimispuu_tuppa1

ronimispuu_tuppa2

Kasside pesa heegeldas Piigale Minu Ema, kassi_pesakuna kassid on Piigal väga aktuaalsed. Ükskord oli tal neile mütse vaja ja siis ta käis nii kaua peale, kuni Minu Ema need ta kassidele ka heegeldas, pitsservakestega ja lõua alt kinni käivate paeltega… 🙂

Kassipesa on heegeldatud riideribadest ja abiks on sisseheegeldatud traat. Kohati on pildilt isegi vist näha seda kollase-rohelisekirju traati. Tänu traadile on sang ja korvi servad jäigad. Pesa põhi on kahekordne, alt pruun, seest heleroosa. Piigale väga meeldib ja kassid ka ei kurda!

 

 

Advertisements

Reedeõhtune vaheldus + sabad

Meil oli eelmisel nädalal kostüümipidu. Lihtsalt vahelduseks ja selle puhul, et reede ja lasteaianädal sai läbi ja selle puhul, et Trennitüdruk tahtis teha halloweenipidu.  Kuna tema sõbrannal oli 31.okt sünnipäev ja see juba oli halloweeniteemaline ja samas halloweenipidu me päris ei tahtnud, sest need surmateemad, õudsed kummimaskid jms pole meie kaheaastasele sobiv teema.

Nii me siis oktoobris nuputasime ja siis joonistasime plakati lasteaeda seinale, kus oli kirjas, et võib tulla kostüümiga või kostüümita (kostüüme saab ka kohapealt), kellaaeg ja peo lõpu aeg, kaasa võib võtta õdesid ja vendi ning toimumiskoht (meie pool).

Süüa plaanisin küll ise teha, sest mõtlesin, et enamus inimesi on ju tööl, reede õhtud toidupoes on aga päris rahvarohked (nagu ka muude tööpäevade õhtud ja nädalavahetuse lõunad). Mõtlesin, et palju seda rahvast ikka tuleb, vast umbes 10 last + vanemad/vennad-õed ja siis meie, järelikult pole väga suurt toidukogust vaja, no nii umbes 20-25 inimesele.

Ma tegelikult ei teagi tagantjärgi, kui palju inimesi käis, kuigi palusin ka ette teatada tulijatel, just söögikoguse varumise jaoks. Vanemad võtsid kõik omalt poolt ka midagi kaasa, nii meil siis oli lõpuks palju süüa – õunalõike, lillkapsast, porgandeid, KÕRSIKUID (neid kulub alati, kui on, täielikud laste lemmikud!), viinamarju, isegi ühed krõpsud ja šokolaadiga küpsised tulid. ÜHED! Ma olin väga rahul, et meil krõpsupidu ei tekkinud, aga selgus, et need kulusid kenasti suurematele (10+ vanuses) lastele ära.

Kostüümidega läks hästi. Kostüüme oli kõvasti rohkem, kui kasutust leidis, sest enamus lapsi olid juba nädal aega lasteaias kostüümiteemat arendanud ja kohal oli väikseid nunnusid luukeresid, lepatriinu, politseinik, printsesse ja karvaseid laigulisi loomi, Hämmastav Hulk, pisike Superman, Karate Kid  (ja ehk veel kedagi, aga mul juba mälu tuhmub), pilt oli väga kirju igatahes!

Kostüümivahetust väga palju ei toimunud, politsei-kostüümile oli ainult pidev nõudlus ja sabad olid kogu aeg kasutuses. Politseikostüümi tegime sinisest nokamütsist, kollasest jalgratta-helkurvestist ja sauast. Saua tegime kevadel käterätipaberirullist musta ja valge teibi abil, Trennitüdrukul oli Võimlemispeo jaoks vaja, aga kuna ta kukkus rattarallil salaja käeluu katki, siis see sau oligi juba pikalt kasutamist oodanud. Sinine nokamüts oli ka sellesama võimlemispeo varustuse hulgast ja rattavest tuli vist rattalubade tegemisega kaasa.

Mina plaanisin kodus teha laste merineitsikostüümi ühest sinisekirjust kleidist, aga päris valmis ei saanud (viimased paar päeva läksid sahmerdamise ja koristamise peale ära) ja kummituse kostüümi meeste triiksärgist, aga ka seda ma valmis ei saanud. Lõpuks selgus, et lastel oli tegevust niigi nii palju, et kostüümivahetusele ei olnud aega mõeldagi – ikka sai turnimisega tegeldud ja erinevates tubades mänguasjadega mängitud.

Nägin internetis sellist ägedat sabadega pilti :

Sabad
http://andreasnotebook.com/handmade-dress-up-diy-dino-tail-tutorial/

ja rääkisin oma õmblemisandeka õega. Lisaks andekusele on tal ka 2 õmblusmasinat, s.t. plaanin juba aastaid tema pool overlokkimas käia, aga tegelikult kukub ikka siksak-kääride teema välja. 🙂

Sorteerisime oma kangajäägid ja taaskasutamist ootavad pluusid läbi ja ta lubas sabategijaks hakata – päev enne üritust. Olen siiani väga tänulik selle eest!

Kui keegi veel soovib sabadega tegeleda, siis minu palvel kirjutas ta väikese ülevaate, mis järjekorras mida teha:

väike saba

Kõigepealt lõikasin välja need koonusekujulised tükid, millest tuli saba. Siis ümmarguse tüki “kaaneks” ja siis 2 paela. Sakid saba peale tegin algul erinevatest tükkidest (et saaks erinevaid värve vaheldumisi panna), aga varsti leidsin, et ühes tükis on lihtsam, tuleb lihtsalt sobiv kontrastvärv leida. Kahekordsest õhukesest riidest sakid jäävad lonti, katsusin teha kolme-neljakordsest ja mitte nii kõrgeid sakke.
 
Esimeseks õmblesin kokku koonuste ühed küljed. Siis õmblesin ühele vastaskülgedest sakid külge, siis õmblesin kokku koonuste teised küljed nii, et keskelt jäi veidi lahti (täistoppimiseks). Siis õmblesin külge paelad (veidi kõrgemale kui täpselt keskele, et saba ilusamini istuks), õmblesin mitu korda läbi, et ikka kindlalt kinni oleksid.
 
Seejärel sabale “kaas peale”. Viimasele sabale jõudsin muidugi enne kaane peale saada, kui paelad meelde tulid. 😛
 
 
Sisuks sobiks ilmselt kõige paremini vatiin vms, aga selle puudumisel sobis ka mullikile, millele krõbisemise vähendamiseks ja meeldivamaks katsumiseks keerasin vana t-särgi ümber. Viimaseks õmblesin kinni täistoppimisaugu.
 
Kogu lugu. Esimesega läks pea 2 tundi, viimane oleks tulnud poole tunniga, kui poleks olnud seda piinlikku kaas-enne-paelu lugu! 😀
Lisan veel, et algul plaanisime sabad seest täita kasutatud lasteriiete juppidega (taaskasutuse mõttes), aga riidega täidetud saba jäi väga raske ja saba “sisu” vajus sabaosa sisse, saba kinnituse-poolne osa jäi aga tühjaks, nii et jah, mullikile või siis vanad kilekotid on kergekaalulisem variant. Samas see suur ja raske saba oli ühe tütarlapse poolt kogu aeg kasutuses, ta kutsus teisi ligi ja sihtis täpselt, et siis kiirelt ennast keerates sabaga vops anda ligimeelitatule. 🙂
 diy_sabad
Meie sabad said eri suuruses ja eri värvidega ning nendega on ka peale peoõhtut mängitud. Pisikesele Piigale üldiselt sobib ka lihtsam variant – üks roosa, otsast natuke lahti hargnenud paelast saba, millega ta poni mängib. See sabapael on küll oma 3 mm lai, õigemini peenike, aga no talle sobib! 🙂
Rahulikumateks hetkedeks olin valmis pannud värvipliiatseid ja paljundanud värvimiseks mitmesuguseid pilte nahkhiirtest, mõned nt. siit
bat1 ja siit  veelbat2
Seinale panin oma “infotahvliks” postkaardiseinnahkhiirepostkaartide kogu, ühel pool Eestis leiduvad liigid ja nende talvitumispildid, teisel seinal sagarninad, kellel on hobuserauakujuline nina. Eestis neid ei leidu ja seetõttu meenutavad nad rohkem mingeid õudusfilmide hiirekesi, aga tegelt pole neil häda midagi 🙂
Kui aega oleks rohkem üle olnud, oleks saanud ka papist meisterdustega tegeleda – meie lapsed tegid mõned näidised tualettpaberirullidest:
turban diy
Igatahes  kui teil tekib selline hetk, et tahaks korraldada mõne kostüümipeo, siis julgutaksin küll, lastele väga meeldis. 🙂