Tag Archives: kudusin pikemaks

Sünteetiline bioloogia ja riiulid

Vahepeal on jälle kiiremad ajad olnud. Olen saanud targemaks, sest sattusin konverentsile, kus olid nii põnevad ettekanded. Puude parasiitidest, taimede tekitatavast meeletust kogusest CO2-st ja reisimeditsiinist. Siis kõige peale veel poolteist tundi sünteetilist bioloogiat, mis mingil hetkel ulmeraamatute teooriat meenutama hakkas. No et küllap 50 aasta pärast seisavad kõik inimesed sabas, et endal jalgu ära amputeerida lasta, sest tehisjalad on selle aja peale nii viimseni timmitud ja juba ka pisut odavamaks läinud, et eelised tavaliste “vanakooli jalgade” ees on mäekõrgused. No ja kuna inimese genoomi saab sisse häkkida ja ümber programmeerida, siis seda peakski tegema, sest mida muud meil üle jääb? Kui on võimalik luua vähikindel või haiguste kindel inimene, tuleb ära teha, onju?

Kõrva jäi kraapima ainult see põhimõte, et kõik inimese heaks. Mitte looduse. Sest noh, kohe peame ju muudele planeetidele ka kolima, maakera saab otsa ja meid on nii palju, et lausa mitmele planeedile peab kolima, kui me sinna sobivad värgid (hapnikuga keskkonna) sünteesime paarikümne aastaga. Kui varem pidid hiinlased oma põllul malaariaravimi jaoks taimi kasvatama, siis nüüd teeme selle pärmi abil ära, tööstuslikus mahus, siis maailmaturul hind ei kõigu enam.

Nägin esimest korda elus esinemas päris akadeemikut. See oli võimas kogemus. Ta oskas päriselt ka ettekannet teha, ilma slaidi-karaoke formaati minemata (siin on mu slaidid, näete isegi, ja nüüd ma loen selle teksti teile sõna-sõnalt ette), valdas tõesti teemat ja huvitav oli ka. Jõudsin jooksupealt umbes 8 lehekülge märkmeid ka teha. Muude ettekannete ajal jõudsin salli valmis kududa, serva üle heegeldada ja täna ära kinkida. Korda läks.

salli_kudumine
Sokid on juures ainult mõõdupuuks.

Jõudsin TED Talki kuulata asjade tegemise edasilükkamisest – lihtne, lühike, lõbus ja lööv. Kokkuvõte oli Tim Urbanil natuke hämmastav, aga loogiline, kui järele mõelda – et kõik lükkavad tegelikult teatud asju edasi. Kui mitte neid, millel tähtaeg kukub, siis näiteks neid, millel pole tähtaega – oma tervis, ammu igatsetud hobiga alustamine või aeg perega. Mulle meeldisid need slaidid ka seal taustaks, kuidas töötab edasilükkaja aju ja kuidas tavalise inimese aju. Ta oli ikka asjale päris hästi pihta saanud. Kui keegi tahab oma elust veerand tundi selle mehe kuulamisele-vaatamisele kulutada, siis link on siin.

Siis kuulasin veel, kuidas suhelda inimestega, kui sa nendega eriarvamusel oled, see oli ka õpetlik, tuletas meelde neid asju, mida peaks teadma, aga mille vastu iga päev eksin vist. Celeste Headlee rääkis 11 minutiga 10 ways to have better communication ehk siis sellest, mis hakkab tasapisi haruldaseks muutuma. Mul oli jalgrattaga toas sõitmisele lihtsalt mingit rääkivat tausta vaja. 🙂

Siis tegin veel riiuliga trikki. Algul oli raamaturiiul selline täissöönud variant, siis korraks kõhnade ja veidi kaardus ribidega ja pärast oli jälle raamatutega riiul.

raamaturiiul_kirss.jpg    ilus_raamaturiiul.jpg

Aga pärast olid värvid juba vahetunud…ulmeline_raamaturiiul.jpg

Tegelikult on harilike raamatute riiulisse mahutamine üks õudne töö mitmel põhjusel – kõik on ju erineva kaanevärvi (või kui värv on sama, siis pealkirja font ja asukoht on erinevates kohtades), kõrguse, formaadi ja teemaga… Väljavõtmine käis muidugi kiiresti, sipsti laua peale kuhjade kaupa – aga tagasipaneku ajal leidsin umbes 50 raamatut, mida oleksin tahtnud kohe lugema hakata. Tõsiselt ka! Osa muidugi sorteerisin välja, need ootavad kahjuks laua peal edasi, kuna homme olen olümpiaadil ja raamatud peavad ootama, mis neist saab.

Meil oleks vaja selliseid raamaturiiuleid, mille riiulid ei painduks kaarekujuliseks. Ei tea, kas need Ikea Billyd on paksemast materjalist kui need tavalised 15-17 millimeetrise läbimõõduga riiulid, mis meil kodus on? Hinna järgi kahtlustan, et mitte?

Teised pereliikmed olid koju jõudes siiski natuke ehmunud. Mine tea, äkki pean fantaasiakirjanduse siiski tagasi tema riiulisse kolima, kuna minu kirjud raamatud näevad ka musta värvi riiulis endiselt kirjud välja. Ülejäänud neli raamaturiiulit on hirmuga ootel. Nüüd on ainult see raske koht, missugust raamatut homseks lugemiseks kaasa võtta? 🙂

Advertisements

Jaanuari jõululaudlina

Jaanuar juba jookseb ja mul on tunne, nagu oleksin ma rongist maha jäänud, sest mina küll joosta ei viitsi hetkel. Olen täiesti rahul sellega, kui mõnikord saab midagi tehtud ja kui lapsed on enam-vähem terved. Väiksematel on vahelduva eduga küll taskurätti või köharohtu vaja, aga sagedusega iga nädal, mitte iga päev, nii et on isegi hästi läinud.

Meil toimus selline suursündmus, et Trennitüdruk oli haige ja sai 2 päeva koolist puududa. Uskumatu õnn! Muidu kuuleme ainult torisemist, et teised-saavad-alati-puududa ja miks-mina-kunagi-haigeks-ei-jää. Aga nüüd, hurraa, üle mitme aasta – väike palavik!

Mina kahtlustan, et nende jalgsi või bussiga trennis ja koolis käivate lastega ongi nii. Et mõnikord võibki külmetada, kui väljas on -5 ja tuulekülm -15 nagu eile, aga üldjuhul on sellised lapsed ikka puruterved. Väga hea, kui muude lastega on ka nii. Lasteaialastega päris nii pole, aga viimastes rühmades puuduvad ka lapsed vähem.

Koolis on saabumas veerandilõpp! Siiski on seekord kõik üsna rahulikud. Ei tea, kas õpilastel on jõuluvaheajast jäänud rammestus või nad pole veel avastanud, et kellel jooksvate hinnete sees X-id, need veerandihinnet ei saa. Järgmine nädal paistab.

Avastasin Konsumist (koobist on nagu imelik öelda, pole veel Coobistunud mu mõistus) kirssidega puuviljaleiva. Kuna keegi polnud seda eelmisel päeval vist poes märganud, oli see üpriski alahinnatud ja torkas mulle silma, muidu poleks mina ka ilmselt märganud. See oli kohutavalt üllatavalt hea maitsega ja sai väga kiiresti otsa. Minu innukuse peale tahtsid kõik teised ka proovida ja poole tunniga oligi kirsileib otsas. Kui kunagi veel näen, ostan kindlasti, aga otsinguga leidsin ainult selle, et tegu on Eesti Pagari jõululeivaga, mis võitis 2016 jõulutoodetest ühe pagaritoodete auhinna. Võib-olla nad ei saagi seda enne novembrit toota?

Kirssidega on mul selline suhe, et hea meelega muudkui sööks neid. Kahjuks talvel kulub enamus kirsi-arooniamahla köharohutilkade sissesöötmiseks, külmutatud kirsid pole aga päris sulanud peast söödavad, siis talvel mul ongi kirsipuudus. Õnneks saan ma seda taldrikuga leevendada, sest minu taldrik on meil ainuke kirssidega taldrik ja ma näen seda iga päev. 🙂

Teine minu lemmik on Polli astelpajumahl, sain kingiks ja nüüd muudkui joon kuuma vee ja meega. Kahjuks põhi paistab…

Muidu on jaanuar nagu jaanuar ikka – kustutasin postkastist natuke kirju (enamuse siiski lahterdasin kaustadesse 2014, 2015, 2016 – küll kunagi hiljem jõuab veel kustutada); kastsin orhideesid (loodan, et nad tulevad kunagi kevadel veel meelde);  õmblesin jõululaudlina servi, sest laualina sai esimesel aastal ilma servade palistamiseta kasutusse ja pärast polnud mul meeles. Nüüd on teisedki jõulud sellel laualinal üle elatud ja peale seda võib ju ometi servad ka jooksmisest vabastada. Jaanuari algul käisin töökaaslastega Paide Wittenstein ajakeskuses ja nii sinna kui tagasi sõites sain laualina servi õmmelda. Loomulikult saaks õmblusmasinaga kiiremini, aga kuna õmblusmasin on kodus ja kodus on millegipärast sada muud asja peas, mida teha, siis kodus kuidagi ei edene see asi. Vähemalt on nüüd 3/4 valmis. See on selline meeter korda poolteist meetrit laualina, mahub kenasti käekotti. Nii hea, kui ei pea ise roolis olema ja kui väljas juba valgem on! Saab aega paremini kasutada, kui tuju on. Matustele sõites polnud üldse tahtmist õmmelda näiteks.

Nüüd on mul valida veel 5 erineva kodutöö vahel, sest täna on selle nädala ainuke üksinda kodus päev! Kudumine on neist kõige etem, ma kahtlustan, nii et ma nimetasin selle ka kodutööks. 🙂

sinisekirju_sall
Neljanda kollaka triibuni sai ühest tokist! Ja tegelikult ei ole ühest otsast laiem sall, ärge vaadake sellise pilguga (nagu mina)!

Kahtlane statistika ja kiuslik spordikell

Eile sadas meile sisse statistikaameti küsitlejatädi. Ta väitis, et see võtab kuni pool tundi ja et Mehele olevat juba teatatud kirja teel, et tema pere on valimis. Mees kammis õhtul oma postkasti läbi ega leidnud mingit juttu teemal “kui te sellele kirjale ei vasta, tuleme ise kohale suvalisel ajal, ise teate.”

Igatahes oli see täiesti harilik küsitlejatädi. Vabandas kõige pärast, mida programm tema tööläpakas teada tahtis. Korduvalt. Toksis väriseva käega meie laste omavahelisi sugulasastmeid sisse ja kuidas meie oma lastega veel seotud oleme.. ja küsis, miks meil eluks vajalikke elektriga tehnikaseadmeid ei ole, näiteks video- ja dvd-süsteeme. Jäin vist väga rumala näoga talle otsa vaatama, kui ta küsis, kas me ei jaksa neid omale lubada. Hmm, kas keegi tänapäeval üldse midagi videomakiga teeb? Dvd-sid vaadatakse ju arvutist… või noh, ausalt öeldes olen tähele pannud, et ka videoid vaadatakse arvutist. Ja youtube’st, täiendas meie 5-aastane, kui mehele õhtul päevasündmustest rääkisin. M I N A  igatahes vaatan neid juutuubist, teatas ta tähtsa häälega klotsidest tolmuimejat ehitades. Õnneks oli olemas ka vastusevariant “me ei vaja seda”. Nõudepesumasinat ja värvitelekat ka ei vaja. Tädi vangutas omaette pead.

Siis ta uuris rahaasju ja vangutas jälle pead ja teatas siis, et tema küll rahaasjadega hakkama ei saa. Lapsed laristavad tal ka. Noogutasin, ei hakanud pead vangutama. Vanem Poeg juubeldas selle peale valjuhäälselt, aga tegelikult oli ta kõrvaklappidega arvutimängu sisse imendunud ega hõisanud küsitlejaproua jutu peale.

Minu meelest saime selle leibkonna uuringuga päris kiiresti ühele poole, aga aega läks ikka üle poole tunni, kuigi nii lihtne oli igale küsimusele Ei vastata.Õhtul selgus, et remondikuludega olin ikka mööda pannud ja nüüd on küsitluses viga sees, meie remondikulud on alahinnatud! Mina lihtsalt ei osta remondiasju. Kui palju vannitoa põranda- ja seinaplaadid läksid, seda ma teadsin, aga mitu korda neid juurde osta tuli, mitu korda vuugitäidet ja plaatimisputru jms ostma pidi, sellest pole mul aimugi, sest kui üle kolme korra neid samu asju osta, liigitub see lihtsalt sinna “päris palju vist” rubriiki. Eelarvefaili pole minu arvutis.

Siis ütles tädi, et nüüd ei ole midagi teha, peate hakkama päevikut täitma. Kaks nädalat panete iga ostu siia kirja – mitu grammi, mis leiba, mis hinnaga. Ja kui sööte väljas, tuleb märkida õigesse lahtrisse rist – kas sõite sööklas, restoranis või kiirtoidukohas. Kui tellite toidu koju, märkige ka kiirtoiduks. Teenuste, maksude ja muude maksete alla märkige kõik tehtud annetused ja kingitused ning laenu andmine. (???) Iga eseme ostu juurde märkige, kellele te selle ostsite! Kas oma mehele, endale või üle 14-aastastele lastele või alla 14-aastasele lapsele? Linnaliinibussi pileti juurde märkige, kus/kuhu sõitmiseks see on mõeldud. Sigaretid tuleb tükkides märkida, näete siia, iga päeva kohta. (Kes neid tükeldab??) Aga kõik poetšekid pange kahe nädala jooksul siia ümbrikusse, selle jaoks on Tallinnas tütarlapsed tööle võetud, kes neid loevad ja arvutisse kannavad.

??? Ma oleks nagu mingisse paralleelmaailma sattunud. Milleks???

No te võite võita ju 20-eurose Coop-toidupoe sooduskupongi! Igas kvartalis loositakse kõigi vastanute vahel mõned välja!

Vau.

Mulle tundub see küll hirmus eraellu tungimine, kui aus olla. Mitte et mul nüüd oleks hullult midagi varjata, aga mis järeldusi saab sellest teha, et ma ostsin eelmisel nädalal kaks paari crocsi kummikuid, aga kumbki neist ei läinud Nooremale Pojale jalga? 15-eurosed müüsin poolkogemata juba maha ka, aga 12-eurosed olid helerohelised, jäid Väikese Piiga kasvamist ootama. Sel nädalal ostsin 8 euro eest ilusa helesinise veekindla jope Trennitüdrukule kevadeks. Mis järeldusi sellest saab teha, kui ma ostangi teise (või kasvõi neljanda) ringi korralikke asju ja mis mul üle jääb, jagan reeglina tasuta edasi? Siis võib ju vabalt järeldada, et kõik peaks talveriietele/jalanõudele kulutama paarkümmend eurot lapse kohta? Maikuus ostsin talvekombe ka selleks aastaks, poest uuena, haruldane värk. 🙂

Kaks nädalat kindlas ajavahemikus kulutuste ülesmärkimist võib ju jätta mulje, et meil ei kulugi midagi, kui ma just enne seda olen ära maksnud kolme lapse trennirahad, esinemisriided/vahendid võistlustele, mõnisada eurot lasteaiaraha, koolitoidud, ostnud kõik sügishooaja riided eelmisel kuul – ja näete, on küll suurpere, tuleb kenasti välja, millegipärast on ainult 80 rulli tualettpaberit ostnud. Mida nad sellise kogusega teevad? 😛

Mees lubas veel mõtiskleda sel teemal. Seni läks ta Eesti Rahva Muuseumi mingile koostööpäevale. Mina viisin ta autoga sinna ja sain parklas oma imestamised täis imestada jälle. Kõik ülejäänud inimesed olid juba kohale saabunud, nii et meie saime vist eelviimase parkimiskoha. Nagu mismõttes, kell polnud veel pool kümmegi, aga ERMi parkla oli servani täis. Parkimiskohad olid väga stiilsed, jooned olid teist värvi tänavakividest ja mõeldud vist päris kõhnadele autodele, sest need maasturid ja muud läikivad masinad, mis seal seisid, said enamuses ust avada ainult max 40 cm jagu. Kui minema sõitsin, saabus parajasti veel umbes 10+ autot, aga kohta neile küll polnud. Kui ma õigesti mäletan, siis isegi Jurmala veepargis oli poole suurem parkla.  Aga jah, võibolla ma olen lihtsalt imelik, arvates, et autodega inimesed ei taha külg ees autoukse vahelt välja libiseda. Mina näiteks ei taha. Tuulest ma ei räägigi – ja seda oli seal tühja välja juures ikka piisavalt, et autouksega võimsaid mõlke lüüa nõrgemate käelihastega inimeste käest pääsedes. Sügistuuled 😉

Kellalugu ka. Mul on spordikell, no selline numbritega ja nuppudega ja muidu nunnu kobakas. Mitu aastat juba on, vaatan iga päev sada korda kella ja kui mõnikord vaja, siis pulssi ka. Aga mu kell on viimasel ajal päris pahane, kui ma olen jooksmise ajal pulssi vaatama hakanud. Higise käe pealt tema igatahes pulssi ei mõõda! Enne on nõus mul salaja hommikust äratust sisse lülitama (kuigi ma selleks seda kella ei kasuta).

Mõtlesin, et kavaldan kella üle. Jooksen pisut, vaatan, et tahaks pulssi vaadata – kuivatan salvrätikuga käe kella alt ära ja siis – voilaa!! Saan ikka oma pulsi teada!!

Aga ei. 😛 Kaotasin telefoni taskusse pannes oma salvrätiku ära – oma koduõue muidugi, nagu järgmisel päeval varavalges selgus. Ei mingit pulssi keset jooksu. It’s a secret.

Vaatasin Aliexpressi – novot, igasugu ägedad spordikellad alates 11 eurost. Nii- ja naasugused, kõik pildi pealt väga sportlikud, tutvustav jutt paljulubav, no nagu ikka.

  • See kell on veekindel!! Vana nali – see, mis mul käe peal on ja higi kardab, see on ka jutu järgi veekindel.
  • See kell jälgib su unemustrit! Katsu sa siis pärast öelda, et oled puhanud, kui kell teatab, et tegelikult sa ikka ei maganud piisavalt hästi. Masina vastu ikka ei saa.
  • Annab sulle teada, kes ja millal kirjutanud on, et sa rahutult telefoni või arvutini jookseksid, olidki liiga kauaks oma telefonist ja meilidest lahus. Elu võib ju nii sinust mööda minna!

Ma vist ei ole sellise uue kella jaoks veel küps. Võib-olla siis, kui vanal kellal patarei tühjaks saab ja kui see patarei igal pool rohkem maksaks kui uus kell… Aga mulle tundub, et kellel on need Fitbiti-laadsed kellad, on enamuses siiski rahul? Miks nad muidu seda kella kannavad? Või ikka aja vaatamiseks, sammude lugemise eufooria ununeb paari nädala pärast? Kas parem on aasaga rihmavariant või kahe nupukesega kinnituse variant? Kas magamise ajal ei sega, kui kell und loeb – peab see selleks käe küljes olema? Või hoopis ajude juures passima, ilma kehalise kontaktita, et mitte und rikkuda? Mulle nii meeldib ilma kellata ja muude lisanditeta magada. Villaseid sokke kannatan ka magades ainult esimene tund aega välja, lihtsalt selleks, et magama jääks, kui varbad külmetavad.

Tuleb hoopis vesti edasi kuduma hakata! Kõik lõngad ootavad mind juba aknalaual! ❤

minul6ng

Müts ja soolane kodujuustukook

Mõtlesin eile, et kui töölt koju jõuan, siis:

a) saan mütsi valmis kootud  VÕI

b) saan natuke seelikut õmmeldud  VÕI

c) õmblen hoopis meeste triiksärgist kummituse kostüümi.

pooleliTegelikult selgus, et üks laps magas ja teine ei maganud, seega läksin tema voodi juurde kuduma. Varraste klõbin ei lasknud tal ikkagi magada, võib-olla oli rahulik hetk juba möödas ka. Siis panin natukese aja pärast ohates vardad kõrvale ja lugesin uut raamatut. Sissejuhatuses oli nii palju kiitust, et see natuke väsitas. Teemani ma ei jõudnudki, sest neljapoolene oli ilmselt terve hommiku rahulikult värviraamatut värvinud ja legodega mänginud, igatahes polnud ta noorema õega poodi ja tagasi jalutanud nagu vanaema. Leppisin sellega, et õhtul läheb siis varem magama ja vabastasin ta lõunauneüritusest.

Proovisin veel mütsi kududa, sest see hakkas juba ilmet võtma ja arvasin, et varsti saab valmis. Kudusin sujuvalt (loe: suvaliselt) kahandades mütsi ülevalt kokku, et siis
avastada, et oi, ikka natuke väike sai. Vardad sees päheproovimine. 😛 Hmmh, ma ei hakka ju uuesti harutama?! Ajasin siis hoopis mütsi alläärde uuesti vardad sisse ja lõin uued silmused. Siis ärkas meie ÕuesMagajaLapsuke ja  kudumisaeg oligi sipsti möödas.
konksuga maja

Järgnes vaikne mänguaeg, mis moondus kiiresti valjuhäälseks arusaamatuseks. Magamata lapsed on kella 16ks päeval juba päris kiired pettuma, eriti kui neile vanaema ostetud kohukest ei anta. Minu selgitused, et nohused-köhased lapsed kohukest enne paranemist ei saa (ma neid ise eriti koju ei osta), valasid loomulikult õli tulle. Lepitamine lõpuks siiski aitas. Vähemalt olen ma aru saanud, miks külmkappides klaasist riiulid on – et väiksemat kasvu lapsed ka näeks, mis maitsvaid asju ülemistele riiulitele pandud on!

Tahtsin õhtusöögiks soolast kohujuustukooki teha, sest ostsin ahnusehoos KOLM allahinnatud kodujuustu. Nüüd oli ühte alustatud ja ülejäänud kaks vaatasid mulle abiotsivalt külmkapis vastu. Internet soolaste kohupiimakookide/kodujuustukookide kohalt helde ei olnud, aga inspiratsiooniks vaatasin soolase kohupiimakoogi pilti siit ja läksin tagasi kööki.

Segasin siis kokku muna, kodujuustu, fetajuustu, suure peotäie riivjuustu, pundi riivporgandit, peterselli, spinatit, paar küüslauguküünt, päikesekuivatatud tomateid (neid sai liiga palju, maitse sai hapukas-tomatine), soola-pipart…. aga ikka tundus vedelavõitu. Jahu ju ei pannud, sest ma pole suurem asi jahusõber. Jahu sobib mulle ainult Marioni kladdkaka sees, see on ainuke šokolaadikook, mida me kogu aeg küpsetame. Teinekord teen pilti ka, sest see on iga kord niiii hea! Lihtne teha, kiirelt valmis, vähe asju sisse – meil kulub seda plaaditäite kaupa!

Aga manna ju sobib kohupiimaga hästi kokku, nii et ma panin siis mannat. Las paisub, kui tahab. Seal ta vähemalt ei saa tükki minna nagu mannapudrus, kui ma ei vaata. Sellepärast ma iga kuu mannaputru ei teegi, et selleks peab kannatlik ja hea ajavaruga olema.

Ahjus oli kohupiimakook ~45 minutit, siis ootas veel natuke tahenemiseks, aga ikka oli seest vedelavõitu ja pidi veel passima. Õnneks polnud kellelgi kõht eriti tühi (soolasest kohupiimakoogist kuuldes läks osadel lastel kõht päris kiiresti iseenesest täis!) ja kannatas oodata. Kallim jõudis suurest linnast tagasi alles enne laste magamamineku aega ja siis oli kook ahjus püsimisest veel natuke soe. Väike Piiga leidis, et päris maitsev sai ja sõi ka.  Mulle meeldis ka.

SoolaneKook

Enne kella 22 sain mütsi ka valmis! Tuli selline, nagu mul vanasti roheline müts oli, aga ära kadus kevadel. Nüüd sai siis sinine. Peab veel korra läbi pesema, siis näeb ehk ühtlasem välja.

MÜTS

Kevadel tegin uue mütsi, aga kirjust lõngast hoolimata sai natuke suure koega ja õhuke, tuule vastu suurt ei aidanud, aga töötas kapuutsina ja käis poodi sisenedes kergelt peast ära.KAPUUTSmütsPraegune müts sai soojem, ikkagi eskimo pildiga villasest lõngast (Vikkeli poes oli 2 eurot/tokk, sinise mütsi jaoks kulus umbes poolteist tokki)!

mütsiga