Tag Archives: Kust võtad aja?

Sügisallee

Suured tormid möödas, naabrite õunapuud ei hüpanudki meie aeda. Tühjemad on need küll, õunte puna on vähem näha, lehtede kohta ei oska öelda. Meil midagi väga minema ei lennanudki, isegi laupäeval linnas toimunud laste jooksumaratonil saime käidud ja tuul meid minema ei puhunud.

Jooksis Väike Piiga ja siis kaks keskmist last, keda nüüd pidevalt suurteks lasteks tahaks kutsuda, sest noh, nad tunduvad jälle natuke suuremad. Mitte pikkusest, sest VEEL olen ma neist mõned sentimeetrid pikem, aga kauaks sedagi. 7.klassi tüdrukutest on enamus juba pikaks kasvanud, nii et Trennitüdruk on vist üks kõige lühemaid. Ometi ta kasvab, isegi talvejope varrukad olid väga täpselt parajad, sirutada nende varrukatega ei maksa. Tegelikult Vanima tütre järgmine jope juba ootab.

Maraton läks muidu seekord natuke igavalt, joosta saime vist kokku umbes paarkümmend meetrit neist lubatud neljasajast. Väiksele Piigale sobis, ta kõndis ja jooksis ise. Suuremad lapsed jäid pärast seda veel sinna oma jooksu ootama.

Ometi kord oli feisbukist reaalselt abi, sest heategevus oli jõudnud fotograafide gruppi ja osa neist pakkus end tasuta pilte tegema. Meie võitsime ka ühe pildistamise ja laupäeval jõudis see aeg kätte.  Oleks isegi enne jõudnud, aga Väike Piiga oma tuulerõugetega jõudis vahele. Igatahes olin ma väga üllatunud, fotograafineiu on nii hoolega valmistanud, võtnud kaasa igasugu vidinaid ja õhupalle ja klaaspudeleid lilledega, mullitajatest rääkimata. Suured lapsed jõudsid ka kõik koju ja said pildile, kuid harjumatu värk – pildistamine väsitab. Eriti mingis kindlas suunas vaatamine. Meil läks vist ligi tund aega! Vanim Laps, kes oli meile just selleks päevaks külla saabunud (üldse mitte pildistamise pärast), sõi koos oma kallimaga seni ahjus valmis saanud pitsa ära, sest ega head asja ei saa ju külmaks lasta. 🙂 Teine plaaditäis pitsat jäi tegelt meile ka.

monedlapsed
Pildistas Mary.

Pühapäevase saju ajal oli mul nii hea meel, et pildistamine ikka eelmine päev päikse käes tehtud sai. Aga minu suured plaanid – korrastan sügis/talvejopesid – jäid tagasihoidlikuks, sest vihma sadas ja niisama oli ka hea olla. Õigemini tegelikult olime viimased päevad Mehega natuke nukrad, sest üks ta sõber suri ja see tuli nii äkki. Ja keegi ei tea, mis juhtus… Ja see paneb mõtlema, kui palju me teame neist sõpradest, kes alati on naerused ja rõõmsad, kuid samas võib-olla hoopis depressiooniga kimpus? Nii ma ei jõudnudki eriti teadlaste ööle, käisin ainult oma lemmikteadlast vaatamas, tal käis mitu-mitu gruppi füüsikahuvilist rahvast ja ma jõudsin enne viimaseid gruppe juba koju minna. Pärast läksin ikkagi tagasi, et saaksime koos koju tulla. Lapsed käisid hoopis ühes teises teadlastega majas, jäid ka rahule.

Täna käisin rekordit tegemas – sõin kogemata kõhu nii suppi täis, et tahtsin peale seda liigutada. Mõtlesin, kas jalutada poodi või sõita poolpimedas rattaga, aga lõpuks läksin hoopis jooksma ja jooksin plaanitud 40 minuti asemel isegi 53 minutit! Mingid kilomeetrid ka, kiitis Endomondo, tubli! Endiselt tundus mulle, et mina olen see ainuke jõulupuu, kellel helkurid käte ja jalgade küljes ripuvad, teised jooksjad on kõik ikka eestlaslikult tagasihoidlikud, jooksevad oma punase või sinise jopega ja hoiduvad helkuritest täiega. Autoteel joostes. Õnneks ei olnud  algul nii pime ja nägin ühte tuttavat lapsevanemat ka. Ta küsis, miks ma asfaldi peal jooksen, miks ma parki ei lähe? Hmm, sellest parkiminekust ma olen korra juba kirjutanud koos muude algaja naerukohtadega. Jäin siiski edasi joostes mõtlema, et jah, miks ma siis ei lähe sinna? allee2

Alateadvus maalis pildi pimedast, ähvardavast alleest – kus kõik jooksevad siuh ja viuh minust mööda ja siis ma eksin ära ka, nii kodu lähedal ju ikkagi, mis sellest, et ma seda parki sada korda ilma jooksusammuta läbinud olen.

Proovisin korraks tee kõrval muru sees joosta, aga see oli raske. Muru haarmed krabasid mu botastest kinni! Maapind oli ebatasane!! Kohe tundus asfalt jälle palju kindlam ja ohutum.

Aga edasi joostes mõtlesin, et aega ju on, joosta veel natuke jõuan, äkki hüppangi sealt pargiservast läbi?

Oh üllatust, park ei olnudki nii kohutav!! Loomulikult sattusin ma vastassuunas jooksma – kuidas kõik ülejäänud liiklejad teadsid, et tuleb minust vastussuunas mööda liikuda, ükskõik, kas käimiskeppide või jooksusammudega? Ma ei näinud seal kooreprügi sees mingeid mahajoonistatud nooli! Jooksin lihtsalt selles suunas, mis viis kodust kaugemale.

Valgustus! Keegi Hea oli parki lambid pannud ja see park polnud üldse nii pahaendeline, nagu ma kartnud olin. Lambid põlesid palju tihedamalt kui tänavavalgustus mu kodutänaval. Valgus oli oranž – kõrgrõhu naatriumlambid, nagu kevadel selgus ühe Eesti kooliõpilase uurimistööst. Nagu sügis… Natuke tõrusid ja käbisid talla all, aga üldiselt polnudki nii raske joosta kui enne proovitud pikaks veninud muru peal. Ainult vasaku jala 2 keskmist varvast surid keset jooksmist ära, need vee ja tule varbad, mis on suurest varbast järgmised. Kodus peale duši all käimist olid nad igatahes juba ellu ärganud.

allee3.jpg
Tegelikult oli hoopis sellesarnane ilus sügisvärvides pargiallee.

Loodame siis, et tuleb ilus oktoober ja et ma saan Edisoni robotid Austraaliast ära tellida soodushinnaga, et nad enne jõule kohale jõuaksid.

Vaimses mõttes maksab?

Viimasel ajal on elu natuke keerulisem olnud kui tavaliselt ja ometi ei saa ma kiita,  nagu oleksin vahepeal sada asja välja mõelnud, millest tulla ja kirjutada, sest peamiselt olen ma viimasel ajal mõelnud teemal “ei tea, kas võib juba magama hiilida?” 🙂

Kui ma eelmisel aastal selleks aastaks plaane tegin ja end välja valitud põnevale, kuid pikale koolitusele kirja panin, ei olnud mul üldsegi arusaamist, mida  see vaimses mõttes maksab. Või no tegelikult ma lootsingi, et “läbin-koolituse-ja-olen-targem”, arvestamata seda vaba aega, millest ma selle käigus loobuma pean, et õppida või kohustuslikku kirjandust lugeda lisaks oma kooliasjadele.

Igatahes läks aeg kiiresti, koolituspäevi on igas kuus ainult neli ja seni on need kõik olnud väga huvitavad, mulle tõesti meeldib seal käia ja inimesed meie grupis on erakordselt toredad! Kahjuks jään ajaga ikkagi jänni, sest jaanuarist muutus ka mu töökoormus suuremaks, lapsed olid küll enamus aasta esimestel kuudel terved, aga nüüd märtsis saime kõik vähemal või rohkemal määral haiged olla ja vabast ajast tahaks tõesti magada. Päeval või õhtul, öödest rääkimata. Aga võib-olla on see hoopis kevad? Peab hommikuti kaerahelbepudru peale kuivatatud nõgest pudistama rauavaeguse vältimiseks? Või pigem siis juba hommikuomleti sisse, seal paistab see nagu tavaline supiroheline. 🙂

Õnneks mu sisseharjunud uus harjumus aitab hästi ja magama jõuan õigel ajal, üles tõusen 6 või natuke enne (uni läheb ju veidi enne kella kuut ära, kui organismil tekib äratuskella äraarvamise fenomen) ja kui ERITI välja magada tahan, magan kella seitsmeni! 🙂

Peale selle olen nüüd paar nädalat nutika telefoni omanik, sest nuppudega telefoni aku oli natuke rohkem kui 5 aasta jooksul väga ümmarguseks muutunud, tagakaas ei mahtunud enam kinni ja telefon sai tihti väga äkitselt keset kõnesid tühjaks. Selliseid vanade telefonide akusid vaadates selgus, et uued nuppudega telefonid on uue aku hinnaga ja vast on PisiPiiga ka juba nii täiskasvanud laps, et telefoni enam suhu panna ei taha. Seega ostis Kallis Mees mulle rohelise telefoni ja mina plaanisin ära õppida selle kõige tähtsama – telefonikõne vastuvõtmise. Õnnestus.

Nüüd olen sellega ära õppinud ka PisiPiiga sepapoiste tantsust video tegemise (tema laulab, et Sepad teevad tööd ja sellest piisab, peale seda tuleb karm kolmeminutiline nonstop hüppamine mööda kööki), Kalurite Kulutamise äpis (Endomondo) avastasin, et võin märkida oma tegevuseks yoga ja siis pesu kuivama panemise ja kappidesse paigutamise jooksul kulutatud energiakulu jälgida, saan ka Kodutööde äpiga (Chore Tracker) jagada lastele ja endale pakendikasti tühjendamise, põranda pühkimise ja moosikeldri koristamise eest punkte. 55 punkti juures saab preemiaks näiteks seelikuriiet välja valida kangaste hoidmise kastist või siis 100 punktiga tunnikeseks batuudikeskusesse. Ma ei teagi, kumba ma rohkem tahaksin, sest seelikuid tundub hetkel piisavalt olevat, viimati valmis saadud roosa seelikuga saan isegi koolis käia.

Tegelikult juhtusid minuga mitmel päeval järjest nii imelikud lood, et ma ei osanud neid millegagi seletada! Sarnanesid natuke Ritsiku ja vastlakukli pakkumise loole. Mina ei näinud enam vastlakukli reklaame, vaid käisin Abakhanis. Ei. Ostnud. Midagi. Kohe pikalt jalutasin ja vaatasin ilusaid kangaid ja ei ostnud midagi. Väga veider. Tavaliselt see ei häiri mind, et kodus juba on mõned riided, mis tahaks millekski põnevaks muutuda õmblusmasina abil…

Siis käisin veel ühel päeval raamatupoes. Väga palju rahvast oli, sest oli ju naistepäev. Inimesed vaatasid rõõmsasti Indrek Harglat, kes rääkis oma uuest raamatust. Ma vaatasin paljusid raamatuid, Harglat ei seganud, lugesin läbi kaksikute sünniloo “Kõhule pai” raamatust ja panin selle siis riiulile tagasi. Ka seekord ei ostnud ma midagi! Jaa, muidugi on mul kodus parajasti mõned loetud ja mõned lugemata raamatukoguraamatud, mille tähtaeg kukub laupäeval, ja mitu kuhja muid raamatuid, mida olen alustanud, aga sellegipoolest sain rahulikult raamatupoest välja.

Eile aga õnnestus mul käia üle pika aja toidupoes, osta 13. kuupäeva sünnipäevalapsele piimapudeliklotsidega Lego Duplo (hea, et meelde tuli, muidu peab ju veel poes käima enne pühapäeva! Tüütu!!) ja täna tegin kogemata Rahva Raamatu järjekordse raamaturalli puhul saadetud kirja lahti ning tellisin 11 asja. Kuna kiiret polnud, sain 4 raamatut ostmatagi jätta. Enamus on lasteraamatud ja mängud, osad kevadistele sünnipäevalastele ja suurem osa väiksematele tagavaraks. Mulle meeldib see võrdlus tarudega – et inimesed tahaks endale tihti palju raamatuid varuda, isegi kui kõike läbigi lugeda ei jõua – nagu suvi läbi mett korjata, et kogu taru oleks täis, siis on hea kindel tunne, vast elab talve ka üle. Ma ei tea, kust see võrdlus algselt pärit on, aga ühel raamatute laadal kaks tundmatut noormeest vestlesid minu lähedal sel teemal ja mulle jäi see võrdlus meelde.

Nüüd jääb üle veel natuke puhata ja siis tuleb ehk päris terve tunne ka. Muidu on selline tunne, et haige pole, aga terve ka nagu pole, kusagil läheduses passib kummituspeavalu, aga seni ma vahelduseks lihtsalt aevastan ta peale. Sõna otseses mõttes. Seni teen brokkolist, porgandist ja hernestest suppi brokkolisuppp

ja meenutan, kui lihtne on küpsisetorti teha mistahes inimeste kogusele, niikuinii jääb pärast üle: küpsistest

Mulle endale meeldib teha lihtsamat, kolme küpsiste kihiga varianti. Vahele ilma suhkruta tavaline hapukoor, peale tumedast küpsetusšokolaadist glasuur. Kaunistuseks mõned vahukommid või valged piparmündikommid – igale glasuuri alt aimatavale küpsiseruudule üks, kui tort läheb lastele ja vähem nodi, kui täiskasvanutele. Hapukoor (või maitsestamata jogurt) teeb paraja maitse – kui magusatele küpsistele veel magus moos või magus kohupiimakreem vahele panna, piimašokolaad peale, saab liiga magus minu jaoks. Aga kiire-kerge-lihtne, kui külmkappi mahub. Kui ei mahu, saab ka paari tunniga valmis! 🙂