Tag Archives: Kustuta kirju!

Jaanuari jõululaudlina

Jaanuar juba jookseb ja mul on tunne, nagu oleksin ma rongist maha jäänud, sest mina küll joosta ei viitsi hetkel. Olen täiesti rahul sellega, kui mõnikord saab midagi tehtud ja kui lapsed on enam-vähem terved. Väiksematel on vahelduva eduga küll taskurätti või köharohtu vaja, aga sagedusega iga nädal, mitte iga päev, nii et on isegi hästi läinud.

Meil toimus selline suursündmus, et Trennitüdruk oli haige ja sai 2 päeva koolist puududa. Uskumatu õnn! Muidu kuuleme ainult torisemist, et teised-saavad-alati-puududa ja miks-mina-kunagi-haigeks-ei-jää. Aga nüüd, hurraa, üle mitme aasta – väike palavik!

Mina kahtlustan, et nende jalgsi või bussiga trennis ja koolis käivate lastega ongi nii. Et mõnikord võibki külmetada, kui väljas on -5 ja tuulekülm -15 nagu eile, aga üldjuhul on sellised lapsed ikka puruterved. Väga hea, kui muude lastega on ka nii. Lasteaialastega päris nii pole, aga viimastes rühmades puuduvad ka lapsed vähem.

Koolis on saabumas veerandilõpp! Siiski on seekord kõik üsna rahulikud. Ei tea, kas õpilastel on jõuluvaheajast jäänud rammestus või nad pole veel avastanud, et kellel jooksvate hinnete sees X-id, need veerandihinnet ei saa. Järgmine nädal paistab.

Avastasin Konsumist (koobist on nagu imelik öelda, pole veel Coobistunud mu mõistus) kirssidega puuviljaleiva. Kuna keegi polnud seda eelmisel päeval vist poes märganud, oli see üpriski alahinnatud ja torkas mulle silma, muidu poleks mina ka ilmselt märganud. See oli kohutavalt üllatavalt hea maitsega ja sai väga kiiresti otsa. Minu innukuse peale tahtsid kõik teised ka proovida ja poole tunniga oligi kirsileib otsas. Kui kunagi veel näen, ostan kindlasti, aga otsinguga leidsin ainult selle, et tegu on Eesti Pagari jõululeivaga, mis võitis 2016 jõulutoodetest ühe pagaritoodete auhinna. Võib-olla nad ei saagi seda enne novembrit toota?

Kirssidega on mul selline suhe, et hea meelega muudkui sööks neid. Kahjuks talvel kulub enamus kirsi-arooniamahla köharohutilkade sissesöötmiseks, külmutatud kirsid pole aga päris sulanud peast söödavad, siis talvel mul ongi kirsipuudus. Õnneks saan ma seda taldrikuga leevendada, sest minu taldrik on meil ainuke kirssidega taldrik ja ma näen seda iga päev. 🙂

Teine minu lemmik on Polli astelpajumahl, sain kingiks ja nüüd muudkui joon kuuma vee ja meega. Kahjuks põhi paistab…

Muidu on jaanuar nagu jaanuar ikka – kustutasin postkastist natuke kirju (enamuse siiski lahterdasin kaustadesse 2014, 2015, 2016 – küll kunagi hiljem jõuab veel kustutada); kastsin orhideesid (loodan, et nad tulevad kunagi kevadel veel meelde);  õmblesin jõululaudlina servi, sest laualina sai esimesel aastal ilma servade palistamiseta kasutusse ja pärast polnud mul meeles. Nüüd on teisedki jõulud sellel laualinal üle elatud ja peale seda võib ju ometi servad ka jooksmisest vabastada. Jaanuari algul käisin töökaaslastega Paide Wittenstein ajakeskuses ja nii sinna kui tagasi sõites sain laualina servi õmmelda. Loomulikult saaks õmblusmasinaga kiiremini, aga kuna õmblusmasin on kodus ja kodus on millegipärast sada muud asja peas, mida teha, siis kodus kuidagi ei edene see asi. Vähemalt on nüüd 3/4 valmis. See on selline meeter korda poolteist meetrit laualina, mahub kenasti käekotti. Nii hea, kui ei pea ise roolis olema ja kui väljas juba valgem on! Saab aega paremini kasutada, kui tuju on. Matustele sõites polnud üldse tahtmist õmmelda näiteks.

Nüüd on mul valida veel 5 erineva kodutöö vahel, sest täna on selle nädala ainuke üksinda kodus päev! Kudumine on neist kõige etem, ma kahtlustan, nii et ma nimetasin selle ka kodutööks. 🙂

sinisekirju_sall
Neljanda kollaka triibuni sai ühest tokist! Ja tegelikult ei ole ühest otsast laiem sall, ärge vaadake sellise pilguga (nagu mina)!

Kustuta!

Jaanuar on väga hea aeg postkasti tühjendamiseks. Aastaarv on muutunud ja jaanuari alguse kiire-kiire on juba möödas, nii et kui võtta iga päev või paari päeva tagant plaani kustutada postkastist 50 vana kirja, on kuidagi kergem tunne.

Ehk ei puuduta see teema üldse igaüht? Mina igatahes olen 3 postkastiga ja kirju ikka koguneb, nii töö- kui tavameile. Üks postkast pole nii tähtis, sest sinna jookseb palju inglise keelset kraami ja mõned listid ja seal on kõige kergem tekkima olukord, et “kõigest 650” lugemata kirja. Igatahes võtsin siis ette ja hakkasin vanu kirjade nimistu lehekülgi avama, et kõik 50 kirja lehel ära märgistada kustutamiseks ja ainult nendel linnuke eest ära korjata, mida tõesti vaja peaks minema, aga mis mingil hetkel info-kausta panemata jäi.

Kõige lihtsam on kustutada sotsiaalvõrgustiku ja promo-kirju, sest reklaamid ja muud “pakkumised kiirematele” aeguvad imekiiresti. Seetõttu on need kaustad ka kõige tühjemad. Tööpostkastis aga on kasutusel teine meiliprogramm ja seal ei toimu mingit automaatset sorteerimist nagu näiteks Gmailis. Lisaks on seal kõige väiksem ruum, toimub veel see vanaaegne “postkast sai täis, uusi kirju ei saa vastu võtta”-värk, seega seal ma kustutan kord-kaks aastas nagunii.

Gmail reklaamib, et maht ühe isiku kohta on nii suur, et milleks üldse kustutada? Veel oli neil teade, et need kirjad, mis üle 30 päeva prügikastis on olnud, kustutatakse nagunii automaatselt. Ega ikka ei kustutata, kui kuhugi vastavat linnukest ei tee!

Nii et jah, alla 10 lugemata kirja on normaalne, kui päev otsa arvutis ei käi, aga loetud kirjade kuhi on igatahes 700lt 200le kahanenud. Minu kohta päris hea saavutus.

Ma ei tea, kui keeruline läbi nutitelefoni neid postkastiasju ajada on, või siis vastupidi lihtsam, eks sõltub inimesest ja tema “hoidistamisharjumustest”. Infoajastul, kus iga päev/nädal (sõltuvalt inimesest) tuleb nii palju uut sisse, on lihtsam märgata seda, et elamine kipub kraami alla mattuma kui seda, kui palju on loetud ja alleshoitud kirju aegunud infoga aastast 2012. Või 2014. Või neid vanu Pinteresti/Tumbleri/Insta/Facebooki pilte, mis enam ei kõneta või panevad lihtsalt õlgu kehitama. Jah, lihtne on postkastis sorteerida kirjad rubriikidesse, nt. oluline/lasteasjad/nipid/sõbrad/… , aga kas päriselt ka neid KÕIKI pärast vajad või võib osad kustutada, et ülevaade oleks selgem? Avastasin lapsevanemate diskussioone “kaks kooli tagasi” perioodist, küll oli hea kustutada! 🙂

Elulisem teema ka: Lugesin Tuulemarjamaa postitust põhjas käimise, näo vettepaneku ja laste ujumise algõppe kohta ja see pani mõtlema, kui palju vanemad tegelikult oma lapsi aidata suudavad, kui olukord seda nõuaks? Võib-olla peaks ka “vanainimeste ujutamise” ehk ujumiskursused täiskasvanutele plaani võtma. Enne suve jõuaks ju küll.

Sarnane asi on laste väljaõpe tulekahju korral. Loomulikult kõik loodavad, et seda ei juhtu, aga ikkagi. Mida millega kustutada? Kas kustutada või lahkuda? Kellel kodus ahiküte, seal on lapsed kindlasti (???) väljaõpet saanud ja ka oht on kordades suurem. Samas kui paljudel teist on kodus tulekustutustekk või tulekustuti? Kas lapsed (mitte väikelapsi ei pea ma silmas) ulatuvad seda/neid võtma ja oskavad nendega midagi teha?

Mul ahikütet pole, kustuti on, aga kuidas seda kasutada, pole kindel. Tööl korra olen katsetanud – kui tuletõrjeõppuse järel kõigil töötajatel oli kohustus leeke kustutada vahtkustutiga. Splindi tõmbamine värisevate kätega pole nii lihtne!

Kui ma vaatasin videot, mida päästjad olid filminud, kus täiskasvanud mees pliidil süttinud panni vist kustutada üritas ja tulekustutustekki minuti-kahe pärast ära tõmbas (või see libises maha, ei mäleta enam täpselt videot), oli ehmatus suur, sest tulekolle sai hapnikku juurde ja paisus kohe palju suuremaks kui enne.

Aga kas tulekustutustekiga saab enne päris olukorda teha harjutamist, kui see tekk on ÜHEKORDSEKS kasutuseks? Kindlasti saab, ei ole ju vaja lõket süüdata, saab ka kuivalt harjutada, kuidas tekki hoida, et näpud seejuures ei söestuks ja kuidas seda peale panna, kaua hoida jne. Kindlasti rohkem kui üks kord korraga läbi teha, et tekiks mingi automaatika, kui tõsine olukord kätte jõuab, mitte “ma ei mäleta, mida pidi tegema”, mis šokifaasis on vanusele vaatamata loomulik.

Tulekustuti korral loeb ka kustuti tüüp ja raskus. Kas laps (või ka ema?) jõuab üldse seda tõsta, et kasutada? Osad on nii rasked, et saad kustuti maha toetada ja ainult otsikut suunata. Pulberkustutid muidugi pulberdavad nii et tolmab. Elektroonika selles tolmanud ruumis ei tööta hiljem kunagi! Mina seda varem ei teadnud, mõtlesin, et kui otseselt veest ei tilgu, peaks tööle minema küll, mis see elektroonika ikka nii eriline on.. 🙂

Umbes nagu telefonid. Plaanisin juba mitu kuud, et kirjutan telefonist välja olulised sõnumid – mõnikord laste ütlemised, mõnikord need armsad sõnumid “meie pisi sündis täna kell 1:32…”, mõned pildid jne. Et telefon juba vana, kui läheb hingusele (aku ka juba paks), on vähemalt viimase 5 aasta tähtsamad hetked kusagil kirjas. No nagu vanasti, enne FB-ajastut. Ent kui telefon olude sunnil vette sukeldus (viimaste päevade ehmatavad veega jäävannid tänavatel ei pane imestama, et kõik kukuvad), jõudsin paar kontakti telefonist SIM-kaardile kopeerida ja oligi pilt tal taskus.

Oi ma olin õnnetu, et “kirjutan sõnumid üles” jäigi ainult plaaniks!

Aga sai kuivama, kui lõpuks kaane lahti sain (riisi sisse kuivama paneku nippi ma enne ei teadnud, seega ei kasutanud) ja ööpäev hiljem võttis pildi ette ka! Nuppudega telefoni rõõm! 😀 Kirjutasin kähku kõik sõnumid maha, millest puudust olin tundnud ja ehk õnnestub pildidki täna ära kopeerida, et hing oleks rahulikum. Tänutunne on võimas!

Ja natuke teemast mööda, aga ikkagi äge tsitaat siia lõpetuseks:

SmashPhone