Kevadine elukärestik

Nüüd on see kevadine sebimine siis hoos, kohati on tunne, nagu oleks kanuuga keset kärestikulist jõge. Saad mõnest kivist või allalangenud puust kenasti mööda, naeratad rahulolevalt – ja oledki karil. Või ülejärgmise kivi otsas. Loksutad end lahti, kanuu jääb õnneks terveks, aga siis õnnestub hooga kaldasse sõita seal, kus seda tegelikult plaanis polnud… Selline kevadine hetk. 🙂

Tegelikult käisime Mehega sel aastal hoopis kummipaaditamas, mitte kanuutamas, aga rattasõidu kinnastest oli ikka abi, istumisaluse unustasin kaasa võtta ja kummipaadi serval poleks seda nagunii võimalik kasutada olnud… Kivisid ja kärestikke koos vette langetatud puudega jätkus Võhandu peal ikka palju. Teise suure paatkonna rahvast käisid paar inimest kogemata korraks “ujumas” ka, meie paatkond pääses ainult märgade pükstega ja tennistega. Neil, kellel kummikud olid, jäid tennised kodus kuivaks.

Söögiks võtsid kõik kaasa termosetäie kuuma vett, et suppi teha, aga siis õnnestus ikkagi ühel inimesel priimus ka kaasa võtta ja supp sai üle ootuste kiiresti valmis mitme termosetäie tulikuuma vee keemaajamisega. Suurest supi saamise rõõmust õnnestus mul oma veekindlatesse pükstesse kuuma priimusega auk sulatada. Supp oli nimelt priimuse pealt maha tõstetud, aga keegi (näiteks ma ise) oleksin võinud taibata, et sellisel juhul ei tohiks alles kuuma priimust sinna supisaba ootel inimeste vahele jätta, et see, kes suppi jagab, saaks teravaid elamusi. Või Eriti Kuuma Hetke. Isegi mu sooja ilma jooksuretuusid sulasid korraks veekindlate pükstega kokku, aga kokkuvõttes olid need kõigest ühe ruutsentimeetrised augud, nii et tegelikult jäi piisavalt kohti, kuhu ka järgmiste aastate kanuutamistel-kummipaatimisel auke sulatada.

Loodus oli imekena (nagu ikka), esimest korda oli siis natuke soojem ilm ka. Aga 23 kilomeetrit sõudmist suutsid ikkagi päris ära väsitada, nii et pärast seda toimunud postapokalüptilisele sünnipäevaüritusele ei jaksanud me Mehega minna. mina käisin ainult kesklinnas Zerkala kooli tuleetendust vaatamas, väga cool oli.

Trennitüdruku jalg vabastati eile kipsist, aga millegipärast ei meenuta see päris täpselt seda teist jalga. Ikka on platsis paistetus, jalg on kipsi sees olemisest teise kuju võtnud, peale toetada ei julge. Nii me siis tulime sealt karkudega tagasi ka, sest kui oled ikka peaaegu 20 päeva hoidunud jala peale toetamisest, ega siis minuti peal kohe toetama ei hakka. Ja tema mõtles veel rattarallile minna laupäeval… No mina mõtlesin ka, et ta läheb, registreerisin ta nädala alguses ära. Eks näis.

Väike Piiga ja Noorem Vend võtavad lasteaiast viimast. Iga kord, kui ma lasteaeda järele lähen, kuulen härdaid palveid. Palun, paaalun, kas minu sõbrad võivad täna meie poole mängima tulla? Aga ööbima? Teine laps teiselt poolt: Kas mina võin täna oma sõbrale külla minna, ma jään ka ööbima, onju? 😀 Ma ei tea, kust see ööbimise tuhin siis nüüd valgete öödega neil saabunud on, me väga siiski ööbimisi ei korralda. Kuigi räägitakse, et klassiühtute asemel tänapäeval korraldatavad klassiööd (koolis klassiruumis madratsitega ööbimised koos õpetajaga) on jõudnud ka lasteaedadesse. Meie lasteaias õnneks lastakse õpetajad ikka õhtuks koju.

Tõesti, meil käivad küll  laste sõbrad mängimas, aga no päris 5 õhtut nädalas ma ei jaksa… ja kui mängimise nime all toimub legode külvamine, sest kõik ehitised ja masinad kukkusid avariide käigus katki, siis pärast peavad mõned lapsed mitu õhtut ja ööd neid parandama… Õnneks on olemas liivakast, mis kevadel päris edukalt legodega konkureerib, sest mõni pahatahtlik ema lihtsalt ei luba päise päeva ajal (kuni päike veel paistab!) arvutisse.

Tüdrukutega on lihtsam. Väike Piiga ei nuia kunagi, et sõbraga mainkähvi mängida tahaks. Selle asemel mängivad nad hooga kasse, jäneseid, liivkasti pagaritöökoda ja tagaajamist.  Ilmselt Elistveret ja printsesse ka vahepeal.

Meie Väike Aed on ka meie käsi tunda saanud. Laupäeval rohisid kõik hoolega, s.t. keskmised lapsed ja mina. Mees tegi mulle muruniidukiga multši, et puhtad põõsaalused oleks rohelised, kuid ilusad. Meie puhastasime Vanema Pojaga sissesõiduteed ja ta teatas, et talle see rohimine väga ikka ei meeldi. Viisin ta kurssi eelmise elaniku eluga, kes IGA PÄEV sissesõidutee killustiku igast rohuliblest puhastas ja maha lõigatud õunapuuoksad 2 sentimeetristeks juppideks hakkis ja teatasin, et minul kahjuks elu nii igav ei ole, sellepärast piisab mulle, et me kord või kaks kuus rohime. Selle peale oli poeg palju rõõmsamalt nõus rohima, sest noh, paar korda kuus tundus talle oluliselt meeldivam variant. Ta vist ei mõelnud selle seose peale, et igapäevaselt kuluks sellele palju vähem aega kui paari nädala tagant hoogtööna…

Tänavaparanduse meestel on ka pikad tööpäevad. Kaevamist alustati kohe lasteaia kõrvalt, nii et õpetajad muigasid, et õues olles peaks mõned pingid muretsema, kuna Väikse Piiga rühma lapsed seisavad aia ääres ja vaatavad suu ammuli, mis toimub. Aga nüüd on asfaldialune varanduse otsimine juppide kaupa edasi liikunud ja äkitselt on nad juba meie tänava otsa jõudnud. Kahtlustan, et ühel päeval tuleme rahulikult koju ja selgub, et ega niisama lihtsalt koju ei pääsegi. Juba praegu on meie otse-lasteaiatee muutunud pisikesest salajasest tänavast mingiks tiheda liiklusega magistraaliks, kuna inimesed siiski tahavad oma lapsi lasteaeda viia ja peaaegu kusagilt mujalt ei saa. Aga jah, küllap varsti läheb veel põnevamaks, kui KÕIK kohad üles kaevatud on. Suvine Tartu. 😀

Peab väga tähelepanelik olema, sest maikellukesed hakkavad varsti õitsema! Seni ajan karikakrapärgi taga, Trennitüdrukul on laulupeole vaja, aga poes pole peale ulmelille-pärgade midagi karikakralist näha. Enne tuleb kuidagi veel põhikooli lõpueksamid üle elada! Kannatlikkust ja rahulikke hetki kõigile kevadistele kiire elu elajatele!!

Lastega ujuma?

Ikka veel on selline tunne, nagu suvi oleks just alanud, kuigi Trennitüdruk eile juba oigas, et juuni ongi läbi! Appiiii!! Koolivaheaeg saab niimoodi ju läbi!!!

Minu suvi hakkas küll tema omast nädalaid hiljem, sest puhkus algas natuke enne jaanipäeva, aga kõik need asjad, mida suvel teha lootsin, pole küll veel alustatud. Ausalt öeldes tihti tundub, et suuremat sorti korrastamisega alustamiseks on ju suvel aega, aga siis on ka kõik muud asjad, mis jooksvalt selga sajavad ja nii see edasi lükkamine lähebki.

Sellised päevad mulle meeldivad, kui saab asju järkude kaupa teha: keskmised lapsed rohivad näiteks kumbki sellise jupi aeda ja siis käime tunnikese jõe ääres, tagasi tulles sööme ja väikesed lähevad magama, peale seda teevad suuremad hoopis teist tööd ja peale seda saavad nad poodi leiba-piima tooma minna ja tagasi tulles endale poeskäigu-jäätised osta. Nii on nende tegevus enam-vähem struktureeritud, vahele jääb natuke vaba aega niisama ka ja midagi saab iga päev kodu jaoks ka tehtud.

Ujumas käimisega on muidu nii, et mina pean seda oluliseks ja Mees eriti ei pea. Minu lapsepõlves jalutas isa meid venna ja õega õhtuti ujuma, kui enam ehitada ei jaksanud, aga ema ei tulnud kunagi kaasa, sest tema ju ei ujunud. Tal oli lapsepõlvest selgeveelise veekoguga ujumise mälestus ja Tartus ju ei olnud sellist kohta, kus põhi ka meetreid kaldast eemal ilusasti läbi paistaks. Seega ei tulnud ta minu meelest KUNAGI kaasa. Tagantjärele ma ei tea, kas isagi iga kord ujus, aga meie küll saime ujuda ja pärast koos tagasi jalutada. See oli vist varases teismeeas, sest lapsena elasime korrusmajade piirkonnas ja seal joosti suvel niisama majade ja mänguplatside vahel. Kõik, kellel oli maakoht, läksid maale (minule tundus see “Maa” mingi müstiline koht, kõik käisid seal peale minu ja ma olin kade, minu vanemad ehitasid igal vabal hetkel peale tööd meile maja ja mingist müstilisest Maast polnud juttugi!) ja loomulikult ei tulnud keegi vanematest keset päeva töölt koju, et lapsi ujuma viia.

Maakoht oli meil tegelikult olemas, sest vanaisa elas Haanjas, aga no sinna oli nii pikk maa, et sinna mindi vanaisa sünnipäevale kord aastas. Suvel, seda küll, sest boonus oli see, et iga kord pidasid Võru sugulased paar käänakut enne vanaisa maja auto  kinni ja vanaema käskis meil tee äärest põllu pealt vanaisale lilli korjata. Kõik lapsed korjasid kähku kimbu ja sai edasi sõita. Oi ma vanasti unistasin sellest, et kui ma SUUR olen, siis sõidan ise autoga kuhu tahan ja võin alati tee ääres peatuda ja lilli korjata, kui tahan! 😀 Tegelikkuses on seda ainult paar üksikut korda mõnele suvisele sünnipäevaüritusele minnes juhtunud.

Maalemineku asemel olen mõned lapsepõlvesuved küll Võrus veetnud, sest üks vanaema koos sugulastega elas Võru linnas (ja teine vanaema koos meie perega Tartus) ja seal me käisime mõnikord KESET PÄEVA rannas. Nagu päriselt ka! Võtsime asjad ja läksime randa, ronisime, suplesime, tädi haldas siis meid nelja last ja minu rõõmuks õiendas ka mu vanema vennaga, kes tavaliselt alati piisavalt kaval [teistest vanem!] oli ja millegagi vahele ei jäänud! Pärast astusin ma vees endale veel ühe pudelipõhja jalga kinni ja siis see jooksis verd ja me pidime kahjuks ära koju minema. Rohkem ma ei mäleta, kas me rannas käisime, sest küllap karja laste haldamine võis tädi jaoks üsna väsitav olla.

Tegelikult selgus pärast, et meie vennaga pidime kohe uue õe saama, millest meile midagi ei räägitud, aga kunagi suve keskel koju sõites oli see õde juba olemas. Ma algul muidugi ehmusin, et tal polegi silmi, sest esimesel hetkel, kui teda nägime, siis ta karjus, suu pärani lahti ja silmad olid kinni. Aga pärast selgus, et ikka on silmad ka. Uhh, milline kergendus.

Mu mehel ka mingeid erilisi ujumaskäimisi lapsepõlvest meeles pole, sest kuna selles väikelinnas ujumiskohta polnud ja maakoht oli sellesama linna lähedal ja tööd ikka jätkus, kes seda aega ujumisele siis raatsis kulutada. Samas tema Saaremaa naabrilapsed ujusid nagu hülged ja mängisid vee all kulli ja sinna sattudes ta vist natuke ikka ujus ka.

Praegu igatahes meeldib mulle lastega ujuma minna, kui vähegi aega on! Tunnikeseks, kui ilma on, et saaks natuke liivaga möllata (kui liiva on) ega peaks kohe veest välja! riidesse! minema!-paanikat tegema. Eks seda ole ka tehtud, kui kuhugi suurema kambaga võõrasse kohta ujuma satume, aga ainult oma lastega minnes meeldib mulle rahulikum variant rohkem. Kui tund-poolteist käia, ei pea reeglina toitu-jooki kaasa võtma, sest tunnikese söögita kannatab ju ikka ära. Lapsed ei hakka vinguma, kui teavad, et me väga pikalt nagunii rannas pole ja päike ei tee ka nii kurjaks ja uimaseks kui pikema peesitamisega. Samas on kuidagi nii läinud, et mingit käterätti-päevitustekki maha panna pole mõtetki, sest selle peal nagunii keegi ei pikuta. Niisama kuivatamiseks sobib tavaliselt ronima või kiikuma jooksmine.  Ülejäänud rannasolijad ongi enamasti pikutamiseks randa tulnud, peesitavad telefon või kõrvaklappide või raamatuga.

Kui rannas on kaasas mõni 2-3-aastane jokker, kelle puhul iial pole ette teada, mis tal järgmisel minutil pähe tuleb, kuhu suunas ta jalutab/jookseb/kaevub, siis pole rannalina enne vaja, kui päriselt kuivatamiseks ja lahkumiseks läheb. Väiksematel üldiselt sobib hommikumantel isegi paremini kui käterätt, sest see püsib stabiilsemalt ümber keha võrreldes maaslohiseva või lahtihargneva käterätiga ja on ka kapuutsi pähe tõmbamise võimalus. Muidugi saab nii ainult autoni jalutada, mitte näiteks läbi linna koju või bussi peale… Vähemalt magavad lapsed peale ujumist ja söömist väga kenasti.

Aga kui pikemaks ajaks randa minna – näiteks koos läbi metsa jalutamisega läheb kõndimise või vangerdamise peale juba 2x pool tundi ära, siis tasub üks terve leib ka kaasa võtta, veepudelist rääkimata. Näljase kõhuga on leib laste meelest kohutavalt maitsev ilma mingi kattetagi. Tuulise ilmaga on muidugi võimalik liivakate, aga see krõmpsub hamba all ja siis tuleb lastele vastutuult söömist õpetada.

Jäätiseputkad, mis linnarandadesse paigutatud on, jätavad meid suht külmaks. Tunnikese saab ju söömata hakkama, see kehtib ka jäätise kohta. Alati saab ka öelda, et kui koju jõuame ja ilus ilm püsib, saame peale riiete kuivama riputamist ja kiiret lõunasööki külmkapist jäätist võtta, nii et kõigile jätkub. Seni saab märjad riided kõik mõnda liivaämbrisse panna, sest kui need keset kokkukeeratud saunalina on pandud, jätkub liiva pärast igale poole – toapõrandale, kraanikausi ümber ja esikusse jne. Kõik ühes ämbris, niisked käterätid eraldi kotis – siis saab ämbritäie riideid kiirelt kodus ära loputada ja saab kokku hoida selle “ma ise lähen loputan oma trikoo/püksid ära ja sujuvalt pesen jalgu ja siis näe jalad said liivaseks ja siis ma pean uuesti loputama ja nii 15 minutit järjest ja kuhu mu trikoo nüüd uppus, oi kui naljakas, vaadake kõik!” Ühe lapsega see tõenäoliselt polegi nii kurnav kui näiteks nelja või kuue lapsega korraga. Võib-olla ma lihtsalt olen selline laisk ema, kellele ei meeldi liivakuhjad ootamatutes kohtades põrandal.

Aga nüüd füsioteraapiasse!