Kevadine elukärestik

Nüüd on see kevadine sebimine siis hoos, kohati on tunne, nagu oleks kanuuga keset kärestikulist jõge. Saad mõnest kivist või allalangenud puust kenasti mööda, naeratad rahulolevalt – ja oledki karil. Või ülejärgmise kivi otsas. Loksutad end lahti, kanuu jääb õnneks terveks, aga siis õnnestub hooga kaldasse sõita seal, kus seda tegelikult plaanis polnud… Selline kevadine hetk. 🙂

Tegelikult käisime Mehega sel aastal hoopis kummipaaditamas, mitte kanuutamas, aga rattasõidu kinnastest oli ikka abi, istumisaluse unustasin kaasa võtta ja kummipaadi serval poleks seda nagunii võimalik kasutada olnud… Kivisid ja kärestikke koos vette langetatud puudega jätkus Võhandu peal ikka palju. Teise suure paatkonna rahvast käisid paar inimest kogemata korraks “ujumas” ka, meie paatkond pääses ainult märgade pükstega ja tennistega. Neil, kellel kummikud olid, jäid tennised kodus kuivaks.

Söögiks võtsid kõik kaasa termosetäie kuuma vett, et suppi teha, aga siis õnnestus ikkagi ühel inimesel priimus ka kaasa võtta ja supp sai üle ootuste kiiresti valmis mitme termosetäie tulikuuma vee keemaajamisega. Suurest supi saamise rõõmust õnnestus mul oma veekindlatesse pükstesse kuuma priimusega auk sulatada. Supp oli nimelt priimuse pealt maha tõstetud, aga keegi (näiteks ma ise) oleksin võinud taibata, et sellisel juhul ei tohiks alles kuuma priimust sinna supisaba ootel inimeste vahele jätta, et see, kes suppi jagab, saaks teravaid elamusi. Või Eriti Kuuma Hetke. Isegi mu sooja ilma jooksuretuusid sulasid korraks veekindlate pükstega kokku, aga kokkuvõttes olid need kõigest ühe ruutsentimeetrised augud, nii et tegelikult jäi piisavalt kohti, kuhu ka järgmiste aastate kanuutamistel-kummipaatimisel auke sulatada.

Loodus oli imekena (nagu ikka), esimest korda oli siis natuke soojem ilm ka. Aga 23 kilomeetrit sõudmist suutsid ikkagi päris ära väsitada, nii et pärast seda toimunud postapokalüptilisele sünnipäevaüritusele ei jaksanud me Mehega minna. mina käisin ainult kesklinnas Zerkala kooli tuleetendust vaatamas, väga cool oli.

Trennitüdruku jalg vabastati eile kipsist, aga millegipärast ei meenuta see päris täpselt seda teist jalga. Ikka on platsis paistetus, jalg on kipsi sees olemisest teise kuju võtnud, peale toetada ei julge. Nii me siis tulime sealt karkudega tagasi ka, sest kui oled ikka peaaegu 20 päeva hoidunud jala peale toetamisest, ega siis minuti peal kohe toetama ei hakka. Ja tema mõtles veel rattarallile minna laupäeval… No mina mõtlesin ka, et ta läheb, registreerisin ta nädala alguses ära. Eks näis.

Väike Piiga ja Noorem Vend võtavad lasteaiast viimast. Iga kord, kui ma lasteaeda järele lähen, kuulen härdaid palveid. Palun, paaalun, kas minu sõbrad võivad täna meie poole mängima tulla? Aga ööbima? Teine laps teiselt poolt: Kas mina võin täna oma sõbrale külla minna, ma jään ka ööbima, onju? 😀 Ma ei tea, kust see ööbimise tuhin siis nüüd valgete öödega neil saabunud on, me väga siiski ööbimisi ei korralda. Kuigi räägitakse, et klassiühtute asemel tänapäeval korraldatavad klassiööd (koolis klassiruumis madratsitega ööbimised koos õpetajaga) on jõudnud ka lasteaedadesse. Meie lasteaias õnneks lastakse õpetajad ikka õhtuks koju.

Tõesti, meil käivad küll  laste sõbrad mängimas, aga no päris 5 õhtut nädalas ma ei jaksa… ja kui mängimise nime all toimub legode külvamine, sest kõik ehitised ja masinad kukkusid avariide käigus katki, siis pärast peavad mõned lapsed mitu õhtut ja ööd neid parandama… Õnneks on olemas liivakast, mis kevadel päris edukalt legodega konkureerib, sest mõni pahatahtlik ema lihtsalt ei luba päise päeva ajal (kuni päike veel paistab!) arvutisse.

Tüdrukutega on lihtsam. Väike Piiga ei nuia kunagi, et sõbraga mainkähvi mängida tahaks. Selle asemel mängivad nad hooga kasse, jäneseid, liivkasti pagaritöökoda ja tagaajamist.  Ilmselt Elistveret ja printsesse ka vahepeal.

Meie Väike Aed on ka meie käsi tunda saanud. Laupäeval rohisid kõik hoolega, s.t. keskmised lapsed ja mina. Mees tegi mulle muruniidukiga multši, et puhtad põõsaalused oleks rohelised, kuid ilusad. Meie puhastasime Vanema Pojaga sissesõiduteed ja ta teatas, et talle see rohimine väga ikka ei meeldi. Viisin ta kurssi eelmise elaniku eluga, kes IGA PÄEV sissesõidutee killustiku igast rohuliblest puhastas ja maha lõigatud õunapuuoksad 2 sentimeetristeks juppideks hakkis ja teatasin, et minul kahjuks elu nii igav ei ole, sellepärast piisab mulle, et me kord või kaks kuus rohime. Selle peale oli poeg palju rõõmsamalt nõus rohima, sest noh, paar korda kuus tundus talle oluliselt meeldivam variant. Ta vist ei mõelnud selle seose peale, et igapäevaselt kuluks sellele palju vähem aega kui paari nädala tagant hoogtööna…

Tänavaparanduse meestel on ka pikad tööpäevad. Kaevamist alustati kohe lasteaia kõrvalt, nii et õpetajad muigasid, et õues olles peaks mõned pingid muretsema, kuna Väikse Piiga rühma lapsed seisavad aia ääres ja vaatavad suu ammuli, mis toimub. Aga nüüd on asfaldialune varanduse otsimine juppide kaupa edasi liikunud ja äkitselt on nad juba meie tänava otsa jõudnud. Kahtlustan, et ühel päeval tuleme rahulikult koju ja selgub, et ega niisama lihtsalt koju ei pääsegi. Juba praegu on meie otse-lasteaiatee muutunud pisikesest salajasest tänavast mingiks tiheda liiklusega magistraaliks, kuna inimesed siiski tahavad oma lapsi lasteaeda viia ja peaaegu kusagilt mujalt ei saa. Aga jah, küllap varsti läheb veel põnevamaks, kui KÕIK kohad üles kaevatud on. Suvine Tartu. 😀

Peab väga tähelepanelik olema, sest maikellukesed hakkavad varsti õitsema! Seni ajan karikakrapärgi taga, Trennitüdrukul on laulupeole vaja, aga poes pole peale ulmelille-pärgade midagi karikakralist näha. Enne tuleb kuidagi veel põhikooli lõpueksamid üle elada! Kannatlikkust ja rahulikke hetki kõigile kevadistele kiire elu elajatele!!

Jälle üks kevadine kips

Käes on see aeg kevadest, kus toimub Sebimine suure algustähega. Lasteaia ja kooli emadepäevapeod, lasteaiaõpetajate kingitused. Maratonid, kevadlaadad, kooliaastaga ühele poole saamine, viimased pingutused eksamiteks, kevadised sünnipäevalapsed, talgud, palju toredaid (õues) üritusi.

Ja kodu, kuhu küll iga päev jõuab, aga suurt aega peale söömise ja magamise ja pesupesemise nagu polegi. Koduaed ka – ilus roheline on juba väljas küll, aga juba varsti, ma kardan, tahavad naadid aknale koputada, sest peenraligi pole ma jõudnud. Õnneks on peenra all meie aiast ainult väike osa, nii et need naadid peavad veel pingutama, kui aknani jõuda tahavad. Teiseks pole ju vihma olnud ja maa on kõva. Küll see vihmgi tuleb.

Meil on üks uus kipsjalg ka! Käis esinemas, maandus ühele jalale natuke valesti ja jalg läks kahekorra. Treener tõi ta kenasti peale esinemist koju, sest mina olin osade ülejäänutega laste maratonil, Trennitüdruk oli ka maratonile registreeritud, aga mis parata. Paari aasta eest ta sai maratonipäeva kipsi ka.

Kodus hoidis Trennitüdruk jalal külmakotti peal, aga valus oli ikka. Käis veel saunas meiega, mina tegin omast arust nalja, et kindlasti tuleb tal ka käia, et puhtaks pesta, enne kui kipsi pannakse. Peale sauna õhtul kell 8 läksime siis traumapunkti, pandigi kipsi. Ei olnud tavaline hüppeliigese väänamine, mida tavaliselt ette tuleb, kuna paistes koht oli hüppeliigesest rohkem jalalaba poole, nii et siis pöialuumurd.

EMO-s oli palju rahvast, nagu laupäevaõhtul ikka – ühe grupi moodustasid tööriietega inimesed (oli näha tunkesid ja erinevaid värviplekkidega tööriideid), teise grupi moodustasid spordiriietega inimesed (jalkapoisid ja jooksuriietega lapsed), nagu alati oli kohal ka kinniseotud peaga verine purjus inimene, kes kiirabile teatas, et tema läheb igatahes minema, temal pole vaja siin olla; aga ratastoolist tegelikult ei tõusnud ning minema ei jalutanud. Tavalisi murelikke inimesi oli ka. Meil Trennitüdrukuga olid raamatud kaasas, aga seekord läks üsna ruttu, poolteist tundi registratuuri sisse ja väljajalutamise vahel on laupäevaõhtu kohta päris hästi.  Kui kohale tulles oli enne meid umbes 6 inimest, siis peale meid oli jälle ~ 8 inimest. Inimesed võtsid viimaseid “suveilmu” tõsiselt!

Tegelikult oli nii hea, et oli ette teada, et sellest nädalast lähevad ilmad jahedamaks, sest siis olid kõik motiveeritud võimalikult palju õues tegutsema. Neljapäeval käisime lastega prügikoristustalgutel, reedel käisin heateo jooksul, laupäeval oli laste maraton ja pühapäeval käisime Karilatsi talurahvamuuseumis emadepäeva üritusel. Iga päeva õhtuks olen olnud näost hõõguvroosa, õnneks pole nahka veel maha tulnud. Järgmiseks hommikuks on roosa kadunud ja peab otsast peale hakkama. 🙂

Nüüd siis selle nädala 2 ülejäänud emadepäevapidu, kolmas oli eile ära; 2 erineva õhtu laste sünnipäeva, palju kiireid kooliasju ja siis äkki tuleb tore laupäev!

Eile lubasin Trennitüdrukul koolist koju jääda, kuna treppidest üles-alla kargutamine on veel harjumatu. Pean kiitma – traumapunkt nii palju arenenud, et enam ei öelda, et jala peale toetuda ei tohi, aga ainult autoni võite ratastoolis minna, edasi vaadake ise, kuidas linnapealt kargud saate nädalavahetusel! Nüüd tehakse traumakas kenasti kipsipaneku järel karkude kasutamise leping, kus on kirjas, kuhu tuleb kargud tagastada ja rendihinnad. 4 nädala kargupaari rent on umbes 4 eurot, vähema aja eest vähem raha ei võeta. Oli võimalus isegi siniste ja roheliste karkude vahel valida! Trennitüdruk soovis loomulikult siniseid.

Ega see kerge talle siiski pole. Käed hakkavad õhtuks valutama karkude hoidmisest, isegi jalg valutab vahepeal ja kipsi sees on kand ära hõõrdunud, aga midagi teha ka ei ole kahjuks. Täna tahtis ta siiski kooli minna, viisin siis autoga. Kui kodus on paari korruse vahel vaja treppidest käia, siis koolis on korruseid vähemalt 3. Kõige raskem on trepist alla tulek – jala peale toetuda ei tohi,  pepuli laskuda ka koolis ei saa, aega läheb ka palju. Ei tea, mis sellest söögivahetunnist saab, aga ehk keegi sõpradest ikka aitab teda, sest kahe karguga, kandik hambus… no ei tundu reaalne. Tegelikult ta Karilatsi väliüritusel proovis joogitops näpus oma kohale tagasi hüpelda karkudega, aga ega siis polnud vist suurt midagi enam juua sealt topsi seest. Teavitasin teda võimalusest, et kui keset koolipäeva väga hulluks läheb, võib järele kutsuda mind.

Nüüd ootavad mind ees selle nädala ainsa vaba päeva erinevad võimalused: kiiresti palju tööasju teha, kiiresti palju peenart rohida või siis kodu koristada. Arvatavasti lähen hoopis natukeseks magama, sest Väike Piiga nägi öösel halba und ja me olime hommikuks sama väsinud kui tema, aga meie mehega ei karjunud lasteaeda minnes. Puhanud peast on vast rohkem kevade tunne neljale soojakraadile vaatamata. 🙂

Kodune naisekandmisvõistlus

Olengi kodus tagasi, sest meid lasti eile haiglast välja. Ülejäänud pere oli kenasti ära elanud, külmkapis oli söögikraami, korra oli pestud pesu … ja nii ma ei heitnudki kellelegi ette esikusse hiilinud liiva.

Praegu peame ainult aegajalt valuvaigistit manustama – juba harvem kui haiglas – ja saab teha trenni. 6-aastase lapse toas ringitassimine või teisele korrusele legodega mängima tassimine on umbes nagu naisekandmisvõistlus, tundus mulle täna. Õnneks ei pea läbi lompide ja muda silkama. Naised kaaluvad siiski rohkem kui 21 kilo, nii et mul on vedanud.

Õues on veel muda küllaga, sest kui Väiksele Piigale lasteaeda järele läksin, värvis ta parajasti põrandat. Õues, puuoksaga. Põrand oli siis lapike puhast ja kuiva asfalti – no nii mitukümmend ruutmeetrit, et väga kiirelt neil värvitud ei saanud ühe teise tüdruku abist hoolimata. Lunisin ikka kojuminekut, kuni ta oli nõus oma “pintsli” ära peitma ja homme jätkama. Nende rühma õpetaja kiitis, et seekord pintslitega värvisid, mõnikord värvitavat lihtsalt kinnastega – lapsed võtavad sületäie muda, tassivad kohale ja siis hakkavad värvima. Töökad noored!

Homme on mul üle pika puudumisaja koolipäev. Juba ootan seda pikisilmi – tundub, et pole neid koolilapsi nii ammu näinud ja kuna selle nädala lõpust hakkab vaheaeg ka, on kõik nagunii väga elevil. Sisseastumiskatsed gümnaasiumisse!!!

Sellesama nädala jooksul toimuvad ka Miksikese peastarvutamise poolfinaalid ja Känguru nuputamisvõistlus. Siis on koolis veel üks vahejajärgne nädal veerandilõpuni ning peale seda algabki Viimane Veerand.

Praegu välja vaadates ei ütleks küll, et suvi paistab, aga äkki märtsi lõpus paistab teisiti?

Mõned naljakad hetked on ka vahepeal olnud. Noorem Poeg arutas, et kui nad veskis käisid oma rühmaga, siis oli seal ju see mörder ka. Või oli see mörvar?

Mul läks hetk aega, enne kui kohale jõudis, et tänapäeva lastele on mölder nii võõras sõna, et isegi mõrvar tundub loogilisem variant veskis töötava inimese kohta. Samas – kust teie teate sellist sõna nagu mölder? Minu meenutamist mööda pärinesid lapsena minu teadmised muinasjuttudest – ikka need veskilkäimised ja käsikivid ja no lõpuks lumemöldrid ka. Aga nooremale põlvkonnale need muinasjuturaamatud nii tuttavad ette ei tule, kui just Lego City ja Ponilinna tegelasteks möldreid pole pandud.

Emme, ma tahaksin, et sa mulle tänapäeval ikkagi koera ostaksid, teatas Väike Piiga. Ma igaks juhuks ei küsinud, et kas tänapäev on varsti platsis ?

Ja palatiseinalt näide mitmetimõistetavast emakeelest: Arvestage teiste patsientidega – ärge rääkige, n a e r g e   k õ v a s t i. Teksti hõrendus on minu poolt lisatud.

Jaanuari jõululaudlina

Jaanuar juba jookseb ja mul on tunne, nagu oleksin ma rongist maha jäänud, sest mina küll joosta ei viitsi hetkel. Olen täiesti rahul sellega, kui mõnikord saab midagi tehtud ja kui lapsed on enam-vähem terved. Väiksematel on vahelduva eduga küll taskurätti või köharohtu vaja, aga sagedusega iga nädal, mitte iga päev, nii et on isegi hästi läinud.

Meil toimus selline suursündmus, et Trennitüdruk oli haige ja sai 2 päeva koolist puududa. Uskumatu õnn! Muidu kuuleme ainult torisemist, et teised-saavad-alati-puududa ja miks-mina-kunagi-haigeks-ei-jää. Aga nüüd, hurraa, üle mitme aasta – väike palavik!

Mina kahtlustan, et nende jalgsi või bussiga trennis ja koolis käivate lastega ongi nii. Et mõnikord võibki külmetada, kui väljas on -5 ja tuulekülm -15 nagu eile, aga üldjuhul on sellised lapsed ikka puruterved. Väga hea, kui muude lastega on ka nii. Lasteaialastega päris nii pole, aga viimastes rühmades puuduvad ka lapsed vähem.

Koolis on saabumas veerandilõpp! Siiski on seekord kõik üsna rahulikud. Ei tea, kas õpilastel on jõuluvaheajast jäänud rammestus või nad pole veel avastanud, et kellel jooksvate hinnete sees X-id, need veerandihinnet ei saa. Järgmine nädal paistab.

Avastasin Konsumist (koobist on nagu imelik öelda, pole veel Coobistunud mu mõistus) kirssidega puuviljaleiva. Kuna keegi polnud seda eelmisel päeval vist poes märganud, oli see üpriski alahinnatud ja torkas mulle silma, muidu poleks mina ka ilmselt märganud. See oli kohutavalt üllatavalt hea maitsega ja sai väga kiiresti otsa. Minu innukuse peale tahtsid kõik teised ka proovida ja poole tunniga oligi kirsileib otsas. Kui kunagi veel näen, ostan kindlasti, aga otsinguga leidsin ainult selle, et tegu on Eesti Pagari jõululeivaga, mis võitis 2016 jõulutoodetest ühe pagaritoodete auhinna. Võib-olla nad ei saagi seda enne novembrit toota?

Kirssidega on mul selline suhe, et hea meelega muudkui sööks neid. Kahjuks talvel kulub enamus kirsi-arooniamahla köharohutilkade sissesöötmiseks, külmutatud kirsid pole aga päris sulanud peast söödavad, siis talvel mul ongi kirsipuudus. Õnneks saan ma seda taldrikuga leevendada, sest minu taldrik on meil ainuke kirssidega taldrik ja ma näen seda iga päev. 🙂

Teine minu lemmik on Polli astelpajumahl, sain kingiks ja nüüd muudkui joon kuuma vee ja meega. Kahjuks põhi paistab…

Muidu on jaanuar nagu jaanuar ikka – kustutasin postkastist natuke kirju (enamuse siiski lahterdasin kaustadesse 2014, 2015, 2016 – küll kunagi hiljem jõuab veel kustutada); kastsin orhideesid (loodan, et nad tulevad kunagi kevadel veel meelde);  õmblesin jõululaudlina servi, sest laualina sai esimesel aastal ilma servade palistamiseta kasutusse ja pärast polnud mul meeles. Nüüd on teisedki jõulud sellel laualinal üle elatud ja peale seda võib ju ometi servad ka jooksmisest vabastada. Jaanuari algul käisin töökaaslastega Paide Wittenstein ajakeskuses ja nii sinna kui tagasi sõites sain laualina servi õmmelda. Loomulikult saaks õmblusmasinaga kiiremini, aga kuna õmblusmasin on kodus ja kodus on millegipärast sada muud asja peas, mida teha, siis kodus kuidagi ei edene see asi. Vähemalt on nüüd 3/4 valmis. See on selline meeter korda poolteist meetrit laualina, mahub kenasti käekotti. Nii hea, kui ei pea ise roolis olema ja kui väljas juba valgem on! Saab aega paremini kasutada, kui tuju on. Matustele sõites polnud üldse tahtmist õmmelda näiteks.

Nüüd on mul valida veel 5 erineva kodutöö vahel, sest täna on selle nädala ainuke üksinda kodus päev! Kudumine on neist kõige etem, ma kahtlustan, nii et ma nimetasin selle ka kodutööks. 🙂

Neljanda kollaka triibuni sai ühest tokist! Ja tegelikult ei ole ühest otsast laiem sall, ärge vaadake sellise pilguga (nagu mina)!

Uued algused vanadele

Vahepeal on saabunud käesolev aasta ja vabu hetki pole eriti ette tulnudki. Või on asi olnud hoopis viimase jõulupeo korraldamises, koolitustes ja Paide ajakeskuses, ei tea.

Igatahes jõulud said mööda, kingitused on vist juba leidnud oma koha ja nädalavahetused olid kadunud. Nädalavahetused on üldiselt kõrges hinnas, sest siis saab puhata, aga seekord olid nädalavahetused väga hõivatud seoses jõulude ja uue aastaga, nii et tunne oli, et nädalavahetused jäid ära. Täna juba oli natuke nädalavahetust, sest toimus kauakorraldatud viimane eelmise aasta jõulupidu.

Inimesed ikka mõtlevad uue aasta saabumisel, et mis siis eelmine aasta tehtud sai ja kas läks ka hästi. Meie vaatame tavaliselt seda nimekirja, mis jaanuarides tavaliselt koostud on saanud – Plaanid koduga 2014/2015/2016. Ehk siis kolm erinevat paberit on, mõned asjad on ka plussmärgiga, aga mõned passivad juba 2017 aasta plaanide nimekirjas ka nagu veteranid. Eelmisel aastal alustatud veevärgistamise plaan näiteks.

Käisime suvel kohalikus veevärgis ja kurtsime, et vett ei tule kraanist eriti. Või siis tavaliselt natuke tuleb, aga hoidku selle eest, et keegi kusagil samaaegselt nõudis peseks, siis pole võimalik enam hambaid pesta. Või teatud hetkedel, kui pesumasin peseb. Mõnikord kasutab keegi ka tualetis vett või peseb näiteks värviseid pintsleid. Siis ei saa keegi teine vett. Veevärgimehed käisid meil ükskord kohal ka, vangutasid pead ja ütlesid, et majja sisse tulev toru on vist väikese näpu jämedune.

Veevärgis kohapeal selgus kummaline tõsiasi, et kuigi meie maja on juba eelmistest elanikest saati liitunud ja meil on kehtiv leping, ei tea keegi, kust siia vesi tuleb. tõenäoliselt mingite teste kruntide alt, aga kas paari maja kauguselt kuidagi risti või siis hoopis ühest väiksest kõrvaltänavast 5 maja eemalt, läbi viie erineva aia? Aga veevärgist öeldi, et me peaks ikkagi asja käsile võtma, sest kui kusagil tekib avarii, on vaja ju meil asi korda teha. Meil??? No jah, korda tegemine tähendab, et oleks vaja majast tänavani kraav kaevata ja siis natuke asfalti üles võtta ja siis sinna kanalisatsioonitorule lisaks veetoru ka panna. Hmmm, meetri jagu asfalti peate ka üles võtma ja tagasi panna laskma ja see läheb teil umbes 2000 euri maksma.

Me Mehega ehmusime selle peale natuke ära ja plaan järgmisest päevast oma vanni kasutama hakata jäi pisut soiku. Ja kuna veevärk lahkelt teavitas, et suvel ja sügisel pole nagunii kellelgi aega seda eriti teha, siis me väga ei kiirustanud ka. Aga karta on, et sel aastal tuleb veevärki edasi torkida ja küsida, miks meie peame vastutama viie krundi alla maetud veetoru avariiohu pärast, äkki nad saaks ise ikkagi välja uurida oma arhiivi kaevudes, kes kuhu mis torud pani. Ja kui peab ülejäänud kohad üles kaevama ja küüntega asfalti puruks kraapima, siis jätame selle suveks või sügiseks. Aga torkima vist peab, kuigi duši all saab ka käia. Saun on ka meil renoveerimisplaanis, aga kuna seal palju teha pole ja kiiret ka pole, siis võib see kuhugi aasta lõppu jääda. Aastanumbrit ei hakkaks täpsustama. 🙂

Mingeid plaane oli meil veel, kõiksugu korrastamine ja muu säärane igapäevane kõigepealt. Aga selles pole midagi erilist, sest seda me plaanime iga aasta ja tegelikult saabki iga aasta natuke tehtud. Legohuvilisi on meil juurde sirgunud, nii et jõudsime hankida ühe legotükkidele mõeldud karpide-sahtlitega süsteemi, sest Tööriistamarketis oli soodukas. Nende tükikeste sinna sisse sorteerimine võtab ilmselt natuke aega, sest tükid on lisaks erinevatele suurtele plastkarpidele kuidagi ka põrandale valgunud. Duplo legod elavad endiselt oma mänguasjade kummutis ja nende igaõhtune vaibalt ärakorjamine on Noorema Venna töö, sest nemad Väikse Piigaga ju iga päev ehitavadki.

Tööd said ka jälle ümber jaotatud, köögikoristamine läks pooleks, s.t. Vanem Vend hakkab Trennitüdrukult ametit õppima (minu abiga muidugi) ja 3 päeval nädala alguses vastutab köögi eest tema. Esik ja trepikoda on ka ära jaotatud, tingimusega “ema nõudmisel, aga vähemalt kord nädalas”. Köögiga paralleelselt jookseb söögituba – kui üks keskmistest lastest teeb kööki, koristab teine söögitoalauda-põrandat ja muudel päevadel vastupidi. Siis ei teki vast seda hetke, et köök on korras, aga söögitoalaual on üksildased ketšupiplekid magama jäänud ja varitsevad pooluniseid hommikupudrulisi…

Väiksemad lapsed käivad jälle rõõmuga lasteaias. Väike Piiga enam nii palju õmbluste peale ei kilju, aga sellegipoolest tuleb meil teda tihti hommikuti veenda, et need sukapüksid ONGI tema uued lemmikud. Siis ta ise elavneb ka kohe, kui ta kõigest sellest aru saab ja mõnikord ei koorigi ta siis 3 minuti pärast neidsamu sukapükse jalast ära, sest need ikkagi ei sobinud. Niidid ikkagi. See-eest on venima hakanud tema lasteaiast kojutoomine, kuna seal on riietumise venimine saavutanud uue taseme. Kui varem proovisin teha Kiirelt Koju meetodit, et ütlen ühte rühma, et see laps võiks seni riidesse panna, kui ma teises rühmas väiksema lapse riide saan ja talle järele tulen, siis nüüd see enam ei tööta. Vanem laps paneb riidesse ja siis passib ja ootab kurva näoga, kombe seljas, oma rühma riideruumis, kuni noorem laps maja teises pooles kaasavõetud kassi vahvelklotsidest ehitisest välja päästa üritab.  Puur mis puur, ega sealt vabastamine nii kähku ei käigi. Nüüd ma siis lasen hoopis Nooremal Vennal riidesse panna ja siis saame koos Piiga rühma minna. Millegipärast on meie laste rühmades troopiline kuumus, nii et kui viid hommikul lapsi lasteaeda ja ennast sealsamas jopest-mantlist paljaks ei koori, võid ise tööle minna läbimärgades riietes. Reedel selgus ka põhjas, keegi oli Noorema Poja rühmas jälle radika nupu pihta läinud ja selle 27 kraadi peale keeranud. Reede õhtul sai see siis tagasi inimlikuks keeratud. Väikese Piiga rühmas toimub ilmselt midagi sarnast. Mõnikord ma tahaks töölt tulles sinna riideruumi pehmesse tugitooli end kerra kerida ja magama jääda, sest Piiga ripub parajasti riidekapi toru küljes ja tunneb ennast akrobaadina. Mis on iseenesest tore, sest siis on tal edaspidises elus kindlasti lihtsam trikimeistrina tööd saada mõnes filmis või tsirkuses.

Kuna ma 2016 aasta lõpus ei suutnud oma raamaturiiulit ära korrastada, raamatuid aga tuli natuke juurde ka (joogiraamatud peaks hoopis kokaraamatute riiulisse panema, aga ma ei raatsi enne panna, kui pole kummastki vähemalt kahte mahla/smuutit teinud), siis mõtlesin, et mu selle aasta väljakutse võiks olla Loen oma raamaturiiulist vähemalt 30 raamatut! Rohkem ei hakanud panema, sest osa raamatuid on paksud ja nõuavad käestpanekut ja nende peale mõtlemist. Uusi ka enam väga osta ei taha, sest vanad on lugemata. Juba ammu inspireeris mind Kasuta oma kokaraamatuid-blogi, sest seal on ägedaid retsepte ja hea idee. Aga oma kokaraamatuid kasutan ma niigi, kui meil vahepeal nädala menüüplaanidesse igavus hiilima hakkab ja tahaks midagi muuuuud vahelduseks.

Lastega sai peale eelmise aasta Rootsi reisi arutatud, et sel aastal teeks jälle Eesti puhkuse, aga kuhu täpsemalt, seda veel ei tea. Kevadel on oodata Noorema Pojaga uut Haapsalu visiiti, võib-olla tahaks teisi lapsi ka sinnakanti viia suve poole, sest seal oli niii ilus! ma ei tea, kas Vanim Laps ka sealkandis käinud on, kui ei, saame äkki temagi nõusse. Praegu maadleb oma elu esimese sessiga ja see on üsna tasavägine võitlus, nagu ma aru saan, sest kumbki pool pole veel võitjana väljunud, aga lõpuminutid on lähedal!

Ah jaa, tegime perele 2017 eelarveplaani  ka peaaegu valmis, nii et kes oma perele veel eraldi rubriikidega selle aasta plaani (vt. kulude/tulude postitus) soovib, andke mulle Tammelilled ätt gmail.com teada 🙂

Kas emadele ON vaja…?

Lasteaiahommikutel kostub juba vähem hommikust nuttu. Koolihommikutel hakkab ka oma rutiin tekkima, mis hommikul keegi teistega samal kellaajal sööma ei tule (kahel päeval nädalas läheb keegi teiseks tunniks).

Kodusel lapsel on rahulik elu. Hommikuti kurvastab küll tema ka, sest lasteaeda ei lasta, aga üldiselt meeldib talle hommikuti õues käia, toas nukusid sööta ja magama panna ja ÜKSINDA duplolegosid kokku panna. Siis tema legomehikesed istuvad kõik suure legolaua taga, pool õunapuud on laua peal neile söögiks ja vahepeal sõidavad mehed kahekesi ühe mootorrattaga teistele külla. 🙂

Õues on keerulisem, aga hea, kui on poriloigud ja kummikud. Veel on hea, kui on vihma sadanud ja saab osadest kanalisatsioonikaevude luukidest-restidest läbi vaadata, kas seal all on ka vesi? Kuigi sellised kaevud on peamiselt autoteede peal, saab rahulikuma liikluse hetkel sinna kivikesi visata ja vette sulpsamise häält kuulata. See juba on midagi! Liivaga tuleb sahisevam hääl.

Kasse on hea jälitada, kes meie aias oma kassiasju ajavad. Lehti on hea korjata, mõned saab ka raamatute vahele poetada, äkki keskmised lapsed teevad neist millelgi sünnipäevakaarte, kui lehed on kuivanud. Õitsejaid meil peale rooside aias hetkel pole, gladioolide meelest on õite avamisega veel aega ja daaliad ei jõudnudki selle jaheda suvega välja mõelda, kas tasub õitsema minna või mitte. Juba teist aastat nii, hakkan pisut pettuma juba selles kaeva-välja-kaeva-sisse temaatikas, mis pingutustest hoolimata õisi ei too. Eelmine aasta olid nad õitsemisele lähemal, siis neil olid vähemalt nupudki.. See aasta saan lihtsalt rohelust nautida. Õnneks sobib mulle üldjuhul rohelus ka, kui just pole vaja parajasti 1.septembriks lilli viia.

Mõned maasikad siiski õitsevad, ju nad tahavad mulle tegemata maasikapeenart meelde tuletada. Kevadel mõtlesin, et jäin hilja peale ja sügisel teen. Sügisel kuulsin tööl, et kõik olevat juba ära teinud, siis, kui septembri alguses maa kivikõva oli. Mina ei raatsinud maasikaid raiuma hakata. Mõtlesin, et küll vihmaste ilmadega saab mulla niiskemaks ja jõuab istutada küll. No küllap jõuabki, kui aastat kindlaks ei määra.

Lasteaiakoosolek oli juba ära, väga huvitav. Väiksemate rühmas oli isegi veel huvitavam olnud, sest nende rühmas oli 2 kohta täitmata. Siiani! Lapsevanemad olid õpetajate jutust aru saanud, et neid kohti sõimerühma ei taha keegi. Uskumatu, mõtlesin mina, Tartu oma igihalja “Lastesõbralik linn ei salli lasteaiakohti” teemaga, aga linnavalitsuse tädi kinnitas mulle, et see on ainult linnalegend ja isegi peale kahte ametlikku rühmade komplekteerimist mõni üksik koht aegajalt liigub. Aga mitte meile, sest meie ees on 14 last veel sinna lasteaeda järjekorras.

Ohkasin kergendusest.

Järgmiseks aastaks on PisiPiiga juba suur. See aasta saan veel temaga kahekesi käike turule ja raamatukokku ja linna teha, jalgrattaga sõita, mänguplatsidel patseerida, kui teised lapsed koolis/lasteaias on, lõunauinaku ajal nukule seelikut õmmelda või kleiti heegeldada. Paar poolikut tööpäeva nädalas elan praegu kenasti üle. Aga kui Väikseke ka lasteaias oleks, siis on mul ju ainult suured lapsed ning aeg lendaks veel kiiremini kui praegu!

Täistööaeg, täisväsimusaeg peale tööd/kooli, millega teha süüa ja käia poes, vaadata ohates koolitööd üle mõnel algajal saksa keele õppijal (et nad sel aastal alles alustasid saksa keelega, on ta järgmiseks aastaks ilmselt nii kaugel ees mu lapsepõlveaegsest 4 kuust saksakeeleringi tasemest), mõnel loetamatu käekirjaga vasakukäelisel kahtlustavalt kotist väljas olevaid kooliasju lehitseda, gümnasisti juttu õpetajate käitumisest kuulata… Brrr. Väsinud peast ei jaksa mõnikord kõike rahulikult võtta.

Jah, kõiki neid kahekesi olemise aspekte ei jõuagi loetleda, osasid neid saab rakendada lasteaialapse elu juures ka.. aga mitte kõiki ja tunduvalt keerulisem on rohkem kui ühe lapsega korraga. Seni aga vaatan siis, kuidas nukutaldrikutel on reas doominotükid, millele garneeringuks muffinipuru peale raputatakse ning siis harja ja kühvliga lauaesine laiali pühitakse… Jah, ta tahtis tegelikult kokku pühkida, aga selleni me pole veel päris jõudnud. Aga see-eest räägib ta, kuidas vanaema meie diivani peal hüppas ja alla kukkus, kui mina tööl olin. Silmagi pilgutamata, ise nii kavala näoga.

Tegelikult ma unistan, et on selline äge emade nõuandla, nagu Soomes olevat (olen selle kohta küll ainult raamatutest lugenud), et kui tekib küsimusi laste kohta või kodu teemadel, saad käia ja sellest kellegagi rääkida, teiste kogemusi kuulata ja ehk ka julgustust, et sa pole ainus, kes midagi sellist kogeb. Jaa, meil on ju raseduskriisi nõustajad ja ämmaemandad, kellega saab kord kuus raseduse teemalisi asju harutada, pere-elu juurde segamata (tegelt tahaks raseduse ajal hoopis rohkem elumuutustest vestelda , mitte vaid kord kuus kõhu ümbermõõtu mõõta!?); meil on Perekool ja Pereklubi ja ilmselt veel mingid foorumid, kust aegajalt saab asjalikku nõu, aegajalt aga hoopis poriga pihta, kui anonüümsus tagatakse; olen kursis, et on olemas psühholoogid ja psühhiaatrid jne, aga see kõlab nagu mitu kuud ootamist ja kuude kaupa vestlustel käimist..

Võiks olla mingi selline noortenõuandla-tüüpi värk, aga hoopis emadele. Noortele, vanadele, vahet pole. Kust saab sünnitusjärgset nõu/nõuhaud, kust saab magamisteemalist nõu, söögiteemasid praktilisemast küljest kui… perearstilt..? Olen mitmetelt inimestelt kuulnud, et perearstilt saab hoopis palju negatiivset tagasisidet stiilis “Mis, laps ei oskagi teil veel iseseisvalt süüa? Ammu oleks aeg olnud! Emana saate loodetavasti minu hääletoonist aru, et olete läbi kukkunud.”, lisaks kasvuteemalistele märkustele “näete, kust kasvukõver peab minema? MIKS ta siis nii vähe juurde on võtnud teil?” jne.

See teeb haiget. Esimese lapsega ma ikka nutsin, kui raske oli. Teise lapsega hakkasin sisemiselt mässama, kui kuulsin neid nõmedaid hinnanguid. Jaaa, toredaid perearste on loomulikult ka! Perearsti vahetada jõudsin lõpuks ka, praeguse juurde satun peaaegu iga aasta, aga mitte tihemini. *ptüi x3* Aga kuulen tuttavatelt, et neilgi on sarnaseid lugusid ette tulnud. Tuleb siiani. Süütunne emadel on ilma võõraste märkustetagi sees olemas, seda ei pea üldse koguaeg rõhutama ja kasvatama! Eriti, kui pole alati võtta mõnda sugulast või sõbrannat, kes ütleks, et asi pole nii hull! Vahel piisab ka lihtsalt ärakuulamisest, nõu andmata.

Oleks vaja sellist positiivset keskkonda, kus poleks suuri rahalisi väljaminekuid (et abivajaja reaalselt ka seda kasutada saaks), kust oleks võimalus saada toetust, nõuandeid, vajadusel ka oma kogemusi jagada, et kedagi aidata sellest faasist läbi, kus sa juba oled olnud…

Aga võibolla on juba sellised asjad kuskil meil olemas?

Lastekliinikus on kogemusnõustajad, kes tegelevad enneaegsete emadega ja lisaks on kord kuus vestlusringid ATH-laste vanematele ja kuskil toimus midagi vist ka Aspergerite vanematele, aga kõik need tavalised emad?

Või on anonüümne, üle interneti suhtlus paremgi, sest siis ei saa keegi teada, kes see “nii rumala” küsimuse küsis? Või et internet on juba niigi täis blogisid ja artikleid, kuidas lahendada kõiki probleeme, teha kõiki kodutöid minimaalse aja ja maksimaalse tulemusega?

Või siis vastupidi, kõik õpivadki oma lapse/laste olukordadest ja pole vaja liigselt harida end teistelt tulevate soovituste ja nõuannetega? Majapidamise, säästmise, pereelu ja lastega rahulikumalt hakkama saamise nipid ja trikid on nõrkadele? Targemad teenivad piisavalt ja saavad niigi hakkama? Või vastupidi, lapsed on ikkagi õnnetud?

Oeh, tahtsin jutuga sinna jõuda, et kui meil OLEKS kuskil selline emade või lastevanemate keskus või siis kord/paar kuus vestlusring, siis ma küll tahaks! Ma tahaks korraldada, osaleda, jagada, aidata. Ainult teostus on puudu veel, sest ma ei tea, kas kellegi reaalselt sellisest asjast ka tuge oleks või see on ainult minu fantaasia.