Elamustest – lastega Rootsis

Kiiresti puhkamine on selline osa puhkusest, kus tuleb teha midagi sellist, et pärast saad mingigi juhtlõnga, millele siis puhkus kulus. Enamus päevi muutub muidu sellisteks “teen mis tahan”-päevadeks, kus on üldiselt päris mõnus, aga pärast on kõik endiselt segamini ja midagi nagu ei mäleta, mida teinud oleks, aga päev on ikkagi õhtus.

Me käisime eelmisel nädalal Pakri pankrannikut vaatamas, sest mina ükskord ammu käisin seal mingi kooliüritusega ja ilm oli ilus, mulle meeldis. Seekord pidime tegelikult Tallinna sõitma, seega sai Paldiski koos Pakri pangaga samale teele sättida. Ilm oli jällegi ilus, aga tuuline – kui meie seljataha kogunesid pidevalt äiksepilved, ei olnud meil nendest midagi. Õde, kelle olin vannutanud meie äraolekul meie aiast vaarikaid sööma, rääkis mingist kolmest erinevast äikesest päeva jooksul, nii et mul oli päris hea meel mujal olla. Ega meil äikese vastu ka tegelikult midagi pole, viimaste nädalate ilmavaatlused on toimunud isegi põnevalt – lapsed seadsid endale toolid suure toa akna alla ja vaatasid äikest nagu teatrit. Keeristormid ja puha. Vahepeal mina kiitsin veel köögist, kui äge  s e a l akna taga oli ja siis jooksid huvilised kahe akna vahet, et vaadata, kuidas vihm üles, alla ja ümber nurga sajab.

Vaarikatele selline ilm tegelikult ei meeldi, sest äiksevihm on ju üsna vägivaldne ja peksab vaarikad läbi. Või näiteks küpsed marjad küljest ära ja vaarikaladvad vastu maapinda. Osad vaarikad sidusin ma kinni ka, need murdis üks eelmine torm juba pooleks. Sain vihjest aru, enam ei seo. Sel aastal.

Paldiski oli nagu vanasti, üks mänguplats keset linna ja poode oli isegi juurde tekkinud, juba oli kokku 3. Aga pankranniku nägemiseks tuli paar kilomeetrit veel linnast edasi sõita ja seal see oligi – tuul oli MEGA, ma arvan, et oma 30 km/s. Merel oli lainejänkusid ka, aga seal nii hull ei paistnud see tuul, lihtsalt kõiki rannikul seisjad proovis tuul tagasi autosse lükata. Lastele täiega meeldis, kuigi minu plaanist – jalutada all mere ääres ja vaadata kivimikihtide läbilõiget koos kivilt kivile kekslemisega – ei tulnud midagi välja.

Sõitsime siis tagasi, tee peal tuli vastu Keila-Joa Schloss Wall. Mees arvas, et see sobiks ka meie ajavaruga ja nii me siis põikasime korraks parki ja vaatasime, kuidas vesi voolas. Lõunaeestlasena polnud ma ise varem sinna sattunud ja olin nüüd avanenud võimaluse üle rõõmus. Lapsed karglesid, neile meeldis ka.

Autosõitudega ongi selline lugu, et lapsed karglevad, kui peale pikka sõitu peatus teha. Kui teed ühele väikse pissipeatuse, hakkavad kõik ülejäänud ka nihelema ja tahavad autost välja. Kui teed Nüüd Kõik Välja peatuse, hakkavad kõik karglema ja sebima ja nii ongi, elu on selline. Võtsimegi siis seda arvesse ega eeldanud, et peale paaritunnist autosõitu suudaks lapsed rahulikult käituda. Aga lõppkokkuvõttes polnud hullu midagi.

Tallinna jõudsime kenasti enne õiget aega, laevale saime ka. Matkapuhkuse saime ka tehtud – isegi Mora kämpingud leidsime üles, kus ööbida. Kaheksa magamiskohta ehk neli nari ühes toas lisaks söögilauale ja külmkapile ja seda kõike 21 ruutmeetri peal! Kõrvalmajas olid vetsud, dušinurgad ja veel ühes kõrvalmajas köök ja pesuruum. Ümberringi männid ja haagissuvilad. Lapsepõlv tuli kohe meelde, kui vanaema juures Kubjal kämpingute koristamisel abiks olime (loe: vanaema ei tohtinud segada, minge mängige ise). Männimetsalõhn oli täpselt sama mis vanasti!!

Vahepeal vaatasime ühe päeva veel erinevaid Rootsi järvekesi, külastasime Nusnäs’is  hobusemaalijat – teate neid punaseid maalitud hobusekujukesi? Inimesed muudkui pildistasid neid ja kõiksugu lapsed muudkui ronisid seal. 

Hobuste tehasepood oli kallis, aga nurga taga oli neil üks Loppis ehk vanakraamiturg, kust ma ilusad lillelised kardinad ostsin. Kogemata käisime matkamas ka, sest sattusime ühe suusahüppemäe otsa juurde. Plaan oli tegelikult käia Faluni vasekaevanduses, aga enne seda käisime ümbruskonnaga niisama tutvumas ja sealsed mäed tundusid nii lahedad! Läksime ühte lähemalt vaatama, lapsed jalutasid mäkke – Vanem vend kõige ees, kaks noorimat järel, siis Mees ja lõpuks mina koos Trennitüdrukuga. Ega me ei arvanud, et nad kuigi kõrgele ronivad, nii 20 meetrit või nii – okei.

Aga Vanem Vend sattus hasarti, läks kiiresti eest ära. Noorem Vend ja Väike Piiga ei saanud seda ju rahulikult pealt vaadata ja läksid järele, Mees turvas neid siis ja arvas, et ega nad kaugele ei jaksa minna. Mina ei saanud aru, mis neil kõigil nüüd hakkas, aga läksin siis igaks juhuks järele. Varsti olime poole mäe peal, Vanem Vend lehvitas meile kusagilt kõrgemalt ja kuna ta meid eriti ei kuulnud, ronis edasi. Ega tema ei tulnud selle peale, et väiksemad ei saa eriti hästi püstloodis mäkke ronida. Aga eks me siis aitasime.

Autoparklat polnud varsti enam näha, see-eest oli väga ilus vaade ümbrusele – sinnakanti oli neil kunagi meteoriit kukkunud ja selle meteoriidi kraater oli diameetriga umbes 75 kilomeetrit. Kaali kraater oli lastel veel meeles, peale Saaremaa käiku olime neile veel meteoriitide langemisest erinevaid videoid näidanud ja seetõttu tundus see meteoriidikraatri jutt neile üsna mõistetav, lihtsalt see 75 kilomeetrit polnud enne hoomatav olnud. Nüüd, kui ümbruses paistsid kaugel eemal järvekesed, metsased saared ja teised metsased nõlvad kaugel teisel pool suurt järve, oli neil peaaegu Ahhaa-elamus.

 

Aga ega see ronimine väga lihtne enam polnudki. Meist umbes 60-80 meetri kaugusel liikus endiselt mäkke mingi toolidega asi, mäetõstuk äkki? Suusalift? Kuna ma pole varem selliseid asju näinud, siis arvan, et üks neist kahest see igatahes oli. Pärast nägin tee ääres reklaampilte, kus tõstukil istusid jalgratastega inimesed ja sõitsid mäkke. Mäest alla tuli küll palju rattajälgi, ehkki mulle tundus, et see on üks kole variant enesetapuhuvilistele. Kohati oli ronimisalune maa suurtest kividest, mis oli lamedaks kulunud, umbes nagu keegi oleks mõned ruutmeetrid asfalti sinna mäkke pannud. Mõned meetrid eemal aga oli kümmekond ruutmeetrit turbasegust maad – hästi pehme ja pude, kinni hoida pole millestki.. Aga need olid raja peal, radu oli mitu. Vanem Poeg oli kuhugi ülesmistesse sfääridesse kadunud, ta ei osanud vist arvata, et me teised nii palju aeglasemalt liigume. Telefoni tal loomulikult kaasas polnud, nii et lootsime, et ta ühel hetkel lihtsalt igavusest alla tagasi tuleb.

Mäe peal kasvas lopsakas taimestik, mäe ülemises osas kuused. Sinna me päris välja ei jõudnudki, ühel hetkel tundus, et allasaamine on üks keeruline protsess. Loomulikult ei näinud lapsed selles enne allaminekut mingit probleemi! 🙂 Aga kuna meil üks lastest on kaasa sündinud tserebraalparalüüsiga, mille tõttu on tal jalgades suur lihaspinge, nii et käia korralikult ei saa (sest ühel jalal kand ei lähe maha), siis aegajalt ta kukub. Või noh, päris tihti, kui ta ei pane tähele, kuidas ta täpselt astub. Igatahes mäkkeronimisega sai ta kenasti hakkama ja allatulekuks võtsime siis natuke rohkem aega, Väike Piiga läks issiga ees ja Trennitüdruk oli meil Noorema Pojaga seltsiks. Saime hakkama küll.  Suurem Poeg oli ka ühel hetkel tagasi alla tulnud ja läks meist kõigist jälle mööda. Vahepeal läks üks kohalik jooksja ka meist mööda, ta läks palju otsemat teed pidi alla kui meie, pidasin teda väga vapraks. Ellu jäi. Jooksis lihtsalt minema.

 

 

Lapsed väsisid päris all mäe jalami lähedal juba ära, päike oli hoolimata õhtupoolikust hooga kütnud koguaeg ja eks kehaline pingutus oli ka abiks. Aga nad olid väga pettunud, et me ujuma ei saanud. Otsisime igasugu ujumiskohti, mida kaardi peal näidati, aga need ei meenutanud randa. Nende meeles oli ujumiskoha liiklusmärgiga märgitud rand selline, et astud mööda graniitkillustikku vette. Või umbes nii. Ühes kohas me nägime kahte meetrit liivaranda ka, see oli umbes 5 meetri laiune riba pruuni liivaga ja meetri jagu liiva ulatus veest välja ning teine meeter oli vees. Tuul oli juba tõusnud ja ilma ujumatagi tundus külm. Tagasi kämpingu juurde minnes saime kämpingurannas käia, 75% lastest käis ujumas, Trennitüdrukul oli niisamagi külm.

Kui viimasel päeval tagasi sõitma hakkasime, käisime korraks selle eelmise päeva Gesundabergi juures oleva järve vastaskaldal, et mäge sealtpoolt küljest vaadata ja leidsime väikese maanina, kus oli IMEILUS rand. Lapikute kividega, inimtühi, ilma igasuguste rannasiltideta. Nagu sõõm värsket õhku. Aga meil oli kaevandus juba plaanis ja peatusime ainult korraks, kohakese mällusööbimiseks.

Vasekaevanduses käimiseks olime kaasa võtnud soojad riided, umbes nagu Eesti kaevandusmuuseumiski. Jalga kummikud. Seal oligi niiske ja pidevalt tilkus midagi, vihmakeebid anti veel oma riiete peale selga, selgus pärast.

Meie Väiksema Pojaga pidime siis teiste pereliikmete kaevanduse külastamise ajal Falunis niisama ringi kolama, mis minu unelmates paistis nagu poodides uitamine, kus kõik  ilusad vajalikud asjad on lõppodavad ja õigetes suurustes (nt. lasteriided), aga tegelikkuses hoopis mööda võõrast linna paaniliselt ringi sõites ja WC otsides. 😀

Muidu oli meil navi ka, ma isegi otsisin paar kohalikku kohta välja, kus ma tahaks käia – taaskasutuse stiilis jne, aga ise võõras linnas navi järgi sõita  ikka keerulisem kui juhi kõrvalistujana navi süles hoida ja kiita, et 230 meetri pärast mine paremale, enne seda on veel 3 muud paremale keeravat teed, sinna ära mine…

Aga ma olen tubli autojuht – suutsin sõita bensukasse ja sellest esialgu piisas! Leidsin WC ja sain sealt lisaks kaks Minecrafti ajakirja Vanemale Pojale, millest üks osutus põnevaks ja teine heaks, nagu pärast selgus. Taaskasutuse poodi jõudsin ka, aga selgus et see on hoopis mingi disaini-taaskasutuse pood, kus kõik asjad olid uhiuued, hinnad olid megad ja  vidinad olid imelikud, kuigi ilusaid asju oli ka – puukingade tüüpi SAAPAD ja lillelised mantlid näiteks olid täitsa ägedad.

Siis proovisin teise taaskasutuse poodi sattuda ja sattusin meie vana navi julgel juhatusel mingisse vanalinna-ühesuunaliste teede -parkimiskeelu piirkonda ja pusserdasin seal, kuni kogemata lõpuks parkimiskoha leidsin. Pärast selgus, et mänguasjapoe lähedal! Läksime Noorema Pojaga siis poodi, eksisime ainult pisut, siis vaatasin kella ja selgus, et tunni ajaline kaevandusekskursioon ongi läbi. What?? No igatahes saatsin neile sõnumi, et vaadaku aga rõõmsasti veel midagi, sest ma ei tea, kuidas siit välja saada. Ise lootsin, et ehk nad vaatavad natuke süüa ka, siis Väike Piiga ei jonni pärast autos. BR-Leksaker oli täiesti igav mänguasjapood, me ei tahtnud sealt mitte midagi! Leidsime siiski õiges suunas mineva ukse. Kes on Rootsi galleria-poodides käinud, kujutab ette küll – et näiteks kuues suunas võib poest välja minna ja iga kord erinevale tänavale sattuda! Eri korrustest rääkimata!

Navi aitas kaevanduse uuesti üles leida, rahulolevad muuseumikülastajad peale korjata ja meeleolusõrmuseid esitleda. Kuni teised end autosse pakkisid ja talveriideid suveriiete vastu vahetasid, jooksin mina veel korra kaevanduspoodi ja ostsin natuke vaske purgiga kaasa. Hea koolis õpilastele metallide teema juures näidata.

Üldiselt on lastega autoreisid täitsa talutavad, kui kaasa võtta vett (väga raske oli poest leida MITTEgaseeritud vett!) ja süüa ja vähemalt kord päevas üritada sooja sööki süüa. 6 inimese soe söök kolm korda päevas oleks muidugi ka tore, aga meie eelarvesse ei mahtunud, nii et tegime aegajalt toidupoetiire ja hankisime hommiku- ja õhtusöögimaterjali sealt. Õunu ja porgandeid teepeale ka. Aga veega oli tõesti kõige suurem häda, seda oleks tulnud julgemalt Eestist kaasa võtta. Laeva ja bensuka vee peale ei saa lihtsalt kindel olla, et juua kannatab ja kõhutõbesid ka ei tahaks.

Ah jaa, tagasi tulime ringiga, Soome kaudu. Kõigile uus kogemus, ainult Kallis Mees on seal aegajalt tööasjus käinud, temale tuli natuke tuttav ette. Kaljud olid natuke teistsugused kui Rootsis, metsad olid jälle sellised nagu Eestis ja Rootsis. Tunnelid olid ägedad. BikBok oli seal ka. Mina sattusin esimest korda elus Soome 12.klassis, sellest on peaaegu 20 aastat möödas ja vahepeal polnud ühtegi korda sattunud, lapsed polnud keegi kunagi käinud.

Kõige raskem hetk oli viimane tund aega enne kojujõudmist, kui kõigil oli totaalne reisiväsimus kohale jõudnud. Väike Piiga karjus, et tema pole nõus kuhugi minema, kus pole vähemalt KAHTE narivoodit! Koju minna tema ka ei taha. Vanem Poeg teatas, et hullult tahaks oma koju juba. Nende vahel istunud Trennitüdruk oli lihtsalt närvis, kuna 3-aastase kõrval istumine võib 4 päeva järjest olla paras piin, eriti kui teine on väsinud ja kuri. Tagumisel pingil istunud Noorem Poeg küsis, mitu minutit meil veel sõita on? MIKS me juba kohale ei jõua? Minul hakkas selg valutama ja ma oleks hoopis jäätisekokteili tahtnud.

Aga me jõudsime ikka koju, viisime kiirelt kõik kotid tuppa, tegime katuseboksi tühjaks, jätsime lapsed tuppa, hüppasime poodi, söötsime kodus lastel kõhud täis, panime lapsed magama, pakkisime kotid lahti… ja läksime ise ka magama. Ainult ühe lego komplekti õpetus on siiani salapäraselt kadunud. Mittesalapäraselt on kadunud üks meeleolusõrmus – Helsingis ühe pargi servas, kuigi Trennitüdruk otsis seda asjatult pool tundi – ja minu kaelakee. Riputasin selle esimesel õhtul kämpingusse saabudes ühte nagisse. Pärast Trennitüdruk nägi, aga arvas, et ma tean. Aga me avastasime muidugi tund peale sealt ärasõitu, nii et küllap keegi saab väga õnnelikuks.

Kui kõik viimased voodipesud pestud saavad, saan mina ka väga õnnelikuks. 🙂

Sünnipäeval Sörve suunas

Nädalalõpp algas Saaremaale sõiduga. Sinnasõit võtab tavaliselt tubli kuus tundi, aga kuna meil seekord oli täpselt see päev, kui PisiPiigast sai Piiga, ehk siis kaheaastane sai kolmeseks, plaanisime natuke rohkem aega veeta.

Vanim Laps pidi siiski tööl olema kõik need kolm päeva reedest pühapäevani ja tema kaasa ei sõitnud. See-eest olid need tema viimased päevad tööl, sest aprillist alates on eksamitega rohkem sebimist ja võib-olla isegi ettevalmistusi ja siis ta peale kooli tööl ei käi. Esialgsete plaanide järgi vähemalt.

Sõitma hakkamist plaanisime hommikul vara, näiteks kell 9. Vaba päev küll, aga ikka võiks ju varakult sõita, kuna ilmselt on ka teistel vaba päev ja tõenäoliselt otsustab keegi veel saarele sõita ja praame sõidab küll mitmeid, aga ilma bronnita on kavalam ju varakult kohale ilmuda.

Kas ma olin kaval ja ettenägelik ja pakkisin juba neljapäeval asjad sõiduks valmis? Mkmm. Või noh, kaval ja ettenägelik võib ju olla, aga kui ikka ei jaksa parajasti pakkida, siis võib seda ju järgmisel hommikul kella 6st ka teha. Või seitsmest, sest varsti tuleb ju kella keeramine ja varahommikut pakkimisele raisata pole mõtet, mõtlesin mina. Igatahes olin ma neljapäeval õhtuks väsinud.

Kui reede hommikul üles tõusin, siis ma väga ei pakkinud, sest teised ju magasid, aga ma otsisin välja majapidamiskausta-kiirköitja ja sealt lehe Saaremaale sõiduks. Seal on see tavapärane reisinimekiri, kammid-hambaharjad-laadijad, talvel võta kaasa villased sokid ja suvel võta kaasa sääsevõrgud. Kohvi saab teepeal alles Maksimarketist, head sööki saab Rõõmuallika kohvikust.

See nimekiri oli täitsa abiks ja kuna poisid olid õhtul isa mahitusel juba oma kotte ja mänguasju pakkinud, sain nende seljakotid üle vaadata ja väikesi parandusi teha, sest poisid olid ka varakult üleval. Leidsin ka Piiga sünnipäeva-asjad üles ja panin kinkekotti. Poisid kinkisid talle ühe ATV, aga see õnnestus meil diivanvoodi alla sõita Saaremaal, nii et seda kauaks ei jagunud. Ega need Tõmba-ja-sõidab-VIUH!-mehhanismid pole nii lihtsalt hallatavad, kui samas ruumis leidub madalaid suure pindalaga diivaneid!

Vanim õde oli õmmelnud Piigale helesinise läbikumava organza-materjalist(?) seeliku. Pitsiga. Natuke läbipaistev, nii et seda sai kanda ühe teise seeliku peal, avastas Piiga, sest siis ei vaju uus ilus seelik alla. Söömise ja kasvamise ruumi oli seelikul kõvasti, nii et saab ilmselt palju aastaid veel kanda.

Veel sai Piiga kingiks pusled. Tartu kesklinna sattudes hüppan võimaluse korral ikka läbi Naerupaunast,  seal poes on ennegi ägedaid asju nähtud! Seekord siis üks suur 20×60 cm muinasjutupusle ja ükskord varem sai ta sealt reljeefsete mõmmidega pusle. Puslesid kingiti veel, puidust toidukraami ja lõikelauaga. Naerupaunast oli pärit ka äge autosõiduks sobiv mänguasi: nuku, millele sai vildist riideid selga õmmelda, selline. Nuku ise on puust ja neid riideid saab tõenäoliselt ise kodus vildist juurde teha.

Piiga lemmikuks sai kohe ka kaisukitseke, mille õmbles minu õde. Algul arvas Piiga, et tegu on padjaga, aga pärast pidas ta loomakest kaisujäneseks. Ja poniks. 🙂

Saime siis tasapisi asjad pakitud, külmkapi pooltühjaks (töötavale koolilapsele jätsime küll üht-teist kappi), autosse laaditud ja puha. Koristada ei jõudnud eriti enne minekut, sest mina olin loomulikult viimane, kellel juubelile mineku riided ja kogu muu kraam pakkimata oli. Siis helistas veel tööle läinud laps ja teatas, et ta unustas kogemata koduvõtme koju, sest laenas seda eile vennale. Nojah, kuna meil ülesõidupraami broneeritud polnud, saime õnneks rahulikult võtme talle tööle ära viia. Kolm päeva ilma võtmeta pole ju eriti lõbus. Arvasin, et mees ja lapsed võivad linnas käia võtit viimas, ma seni pakin, aga siis korraks tundus, et kui nad 7 minutit ootavad, olen mina ka valmis.

Ootasidki. Tegelikult läks muidugi poole kauem, ma ei tea, miks. No ma leidsin küll riideid, aga siis tuli veel midagi meelde ja siis veel ja lõpuks me saimegi mingi 10.50 vist minema. Hahaa, või kella 9ks plaanitud! 😀

Igatahes ei olnud seda muret, et Jakobsoni  Mängumaailm Viljandis veel varahommikuse kellaaja tõttu kinni oleks. Plaanisime juba varem, et Piiga sünnipäeva puhul sõites käime mõnest põnevast lastekohast läbi ja selle Jakobsoni Mängumaaga jäime küll väga rahule. Seal sai elektriautodega sõita ja niisama mängida ja KÕIK lapsed sõitsidki autodega. Piiga arvas küll, et kõige mugavam oleks sõita nii, et käed pole rooli küljes, aga kui keegi juures passis ja aegajalt natuke manuaalseid vihjeid jagas autole, sai seegi 10 minutit täis. Hea, et me kauemaks autosid ei laenutanud. Igatahes oli Perekaardist abi.

Tund oli täpselt paras, sest siis ei olnud jõudnud nad veel liiga ära väsida. Edasi sõitsime Pärnusse, sõime natuke kodust kaasa võetud sööki autos ja otsisime üles Pärnu batuudikeskuse. Seal me kahjuks tundi aega veeta ei suutnud, sest seal polnud suurt midagi teha. Kuna oli juba paras lõuna, oli batuutidel hüppajaid koguaeg natuke palju, muid atraktsioone aga eriti polnud. Suuremad lapsed said korvpalli madalasse korvi visata – Trennitüdruk sai ükskord skooriks isegi 10/10st, minu rekord oli 6/10st, aga 3-5-aastaste jaoks oli üks pisike ronimispuuri laadne asi illuminaatoriakendega ja kõik. Osad asjad olid ka katki. Põgenesime, väiksemad lapsed olid väsinud. Mis sellest, et autosõit ja lõunaaeg, kuidagi oli läinud nii kehvasti, et ei mingit magamist, hoopis “mina tahan pissile, aga ei, mitte siia” ja nääklemine, uni saabus alles vahetult enne praamile jõudmist.

Seekord juhtus selline erakordne asi, mida minu varasema 12-aastase praamisõidukogemuse juures veel juhtunud pole – saime esimesena praamile ja esimesena maha. Korra varem oleme küll kõige esimesena mahajäänu olnud, aga siis me vist peale ei saanud nii heasse kohta, et pärast esimesena startida ka. Igatahes oli kohe huvitav otse praami luugi ees parkida. Piigakene magas, nii et mina jäin koos temaga autosse ja heegeldasin. Loomulikult hakkas alarm huilgama just meie taga parkinud autol, aga see ei seganud meid Piigaga eriti. Mina heegeldasin üllatusmuna sisudele lõngast ümbriseid – munasisud saime Trennitüdruku klassiõelt, täitsime kodus juba suvalise kraamiga ära – makaronid, riis, nööbid, vanad väljamaa kopikad jne – see oli ka üks neid asju, mis mulle 7-minutilise pakkimissööstu ajal meelde tuli ja minu pakkimissessiooni pikemaks venitas, sest heegelnõel oli kadunud. Õnneks oli mul 3 erinevat lõnga kaasas, kuigi autos selgus, et kaks neist olid sama tooni helesinised. Kolmas oli kuldkollane, nii et saime Ukraina lipu värvides muna ka teha.

Kuressaarde sõites oli kell juba õhtune, Väikse Väina tammist üle sõites oli näha sadu ja sadu luikesid, kes vees peesitasid. Keskmised lapsed arvasid, et tibud olid ka luikedel, sest mõned väiksemad olid ka näha, aga pettumuseks selgus, et tegu oli meie meelest hoopis partidega.

Kuressaarest edasi polnud enam palju maad ja lund ka enam tee ääres eriti polnud. Väga hea oli lõpuks kohale jõuda ja sooja hernesuppi süüa enne magamaminekut!

Laupäeval käisime mere ääres jalutamas, lapsed olid pettunud, et jääd polnud, mille peal mere peal jalutada saaks. See-eest oli palju lumikellukesi ja kadakaid. Klaasikilde oli ka palju, isegi paksult, sest seal meie kohas oli vanasti maja, aga peale pommitamist on ainult see koht, kus oli maja ja siis kõvasti erinevaid klaasikilde. Hakkasin kohe korjama ja loobusin peagi, sest polnud kuhugi korjata – kilekotti polnud, ämbrist oleks tegelt isegi rohkem kasu olnud, sest need jõhkrad pudeli- ja purgipõhjad lähevad ju kohe läbi kilekoti… igatahes korjasin suuremaid kilde kokku ja panin puutüvede alla. Hullult tahaks seal talguid teha, et Kõik Korjavad, ehkki ma ei tea, millal ma järgmine kord sinna satun. Vist mitte enne suve.

Suvel pole ju maa nii paljas ja tühi, et saaks kõik läikivad jubinad ära korjata, läbi rohu pole varsti enam midagi näha. Samas kuna mul on üks laps, kes oma tserebraalparalüüsi tõttu pidevalt kukub, siis suvel oleks ju ikkagi hea, kui ma ei peaks ühe sammu jooksul kaheksat eri suuruses ja värvis kildu nägema… Isegi kui kingad jalga jätta, paneb enamus inimesi kukkudes käed enne nägu maha.

Igatahes see Kõik Korjavad-projekt on mul plaanis.

Käisime siis õhtul juubelil ka ära, aga kahjuks ei jõudnudki külla üle-tee-natuke-kaugemal-sugulastele. Saatsin vähemalt 5 heegeldatud muna nende pere Väiksele Viiendale Lapsele nende vanaema kaudu.

Järgmisel hommikul tõusime kellakeeramisest hoolimata varakult ning sõitsime Kuivastu praami peale. See tagasiminek oli bronnitud, sinna tuli õigeks ajaks jõuda. Mina olin kuni praamini roolis ja sain isiklikult mööda krobelist kaldteed ülemisele tekile sõita, see polnudki nii hirmus, kui kartsin. Mandril aga oli jälle lumisem, inimesed harrastasid “Tulin Praamilt”-möödasõite kilomeetrite kaupa ja üsna tüütu oli. Õhtu asemel jõudsime koju juba kella kolmest päeval, sest 10:50 praami asemel olime 10:3o praami eel juba kohal ja meid lasti 10:50 broneeringust hoolimata varasema praami peale. Mul on hea meel, et nad niiviisi teevad.

Lapsed magasid küll autos ka, aga kodus olid ikka kõik nii väsinud. Õues oli endiselt sama ilus ilm kui autoga sõiteski, aga keegi ei jaksanud enam õue minna. Õhtul käis üks kõva kodune kraaklemine, aga lõpuks saabus ikkagi koolivaheaja lõpp koos magamaminekuajaga.

Reisile ja reisilt

Reisilt tagasi tulemise mõtted on nagu tavaliselt – kui hea on ikka oma kodus! Lapsed on väga hõivatud oma mänguasjadega mängimisega jälle, mina olen rahul, sest jõudsin teise masinatäie pesu ära pesta ja sain OMA voodis magada.. Luksus jah, nagu Meeleheiteta Koduperenaine kirjutas! 🙂

Õnneks oleme end kodust äraolemistega natuke parandanud ja siis on parem koju tagasi tulla kui varasematel aastatel. Eelmises kodus oli meil väike korter 3.korrusel, kõik aknad päikese poole ja ka toatemperatuur suvele vastav – vahel jahtus isegi 28 kraadini maha hommikuks! Muul ajal oli päevitusriietega toas ka hullult palav. Seega kui sai kiiruga välja sõidetud peale tunde kestnud pakkimist ja segamini kodu, siis koju tulles tervitas meid tulikuum kodu, maas vedelevad asjad [mõtlesin, et jõuan enne ärasõitu tagasi panna, aga eiii] , kahtlased kuumtöödeldud prügihõngud jne… Ei olnud üldse julgustav niiviisi koju jõuda.

Nüüd katsume enne minekut kõik ära ka koristada, et oleks hea koju saabuda. Mitte ainult kompost ja prügi välja, kohvifilter tühjaks, põrandad korda ja kardinad ette (tänu sellele oli meil koju saabudes meeldiv 23 kraadine tuba, vaatamata mingitele kuumalaine-juttudele, mis Tartus olevat käinud), vaid ka lagedad lauad-diivanid-voodid ja suhteliselt tühi külmkapp.

Koju jõudes on tavaliselt lapsed üsna väsinud ja tahavad midagi kiiresti süüa kellaajale vaatamata (jõudsime kell 10 õhtul), nii et saime nad kiirelt voodite suunas juhatada, kuna olime Pärnust süüa võtnud ja peale seda Viljandi ja Puhja sissesõitude puhul ootamise kommi igale soovijale jaganud. Üldiselt töötavad tiktakid kummikommidest paremini, ei määri käsi, ei tilgu, ei jää hambavahedesse nokitsemiseks ning üks karp kestab autos kaua! Aga kui lapsed peavad midagi autos ootama, siis on väga hea ootamise eest või ootamise ajaks 1 tictac kommike anda igaühele. Muidugi tuleb seda erakordse pakkumisena välja reklaamida, et vältida üksikuid komme kuskil istmete vahel ja jututeemat “tahaks endale ka üht pakki” iga lapse suust. Seekord andsin siis vahelduseks roosasid kummikommisüdameid. Muidu ma neid ei osta, sellepärast on lapsed nendega väga rahul.

Koguperetöö: keegi vaatab väikeseid lapsi (kui neil pole oma nukusid/kotte, mida tuppa viia) ja ülejäänud moodustavad meeskonna kõikide asjade autost välja tõstmiseks + tuppa kandmiseks. Peale seda saab 30-40 minutiga kõik tuppa tassitud kotid lahti pakkida – jalanõud tuulekotta õigetesse kohtadesse, musta pesu koti saab tühjendada otse pesumasinasse (värvitooni järgi tuleb küll midagi pesukorvi ka sorteerida, aga ikkagi ei võta see 5 minutitki)  ja kui pole nii äikseline kui meie saabumise ööl, saab masina pesema ka sättida. Mina jätsin masina tööle panemise hommikuks, sest olen nii palju kodumasinate äiksekahjustuste juttu ja hoiatusi kuulnud, et olen parem ettevaatlik. Kõik tühjad kotid põrandatelt ja toanurkadest ka oma kohale.

Lasteriiete kappidesse tagasi panemine – eriti kui mõnel poisil on enamus riideid musta pesu kotti rännanud – võtab hulga vähem aega kui algul nende valmis pakkimine.  Ääremärkusena peab lisama, et Vanim Laps pidi järgmisel päeval kohe oma laagrisse edasi minema ja Trennitüdruk jäi Saaremaale meist kauemaks, seega nende riideid mina lahti ei pakkinud. Mineku eel pakin ma ju enda ja kahe väiksema lapse riided ja vaatan üle 2 keskmise lapse riided (neil on oma reisinimekiri, mis muul ajal on majapidamismapis kiletaskus, nagu mul on oma “nagu tavaliselt” reisinimekiri, et pakkimine kiirelt läheks) ja ikka ja alati olen mina viimane, kes oma riideid pakib, teised juba peaaegu autos. 😀

Kusjuures iga aasta plaanime ju täpselt nii vähe asju kui võimalik kaasa võtta, et ei peaks kolme niisama-kaasas-käinud pluusi, pükse jms reisile ja tagasi sõidutama. Meie auto pole kummist. Iga aastaga läheb asi paremaks, aga alati on näha paremaks muutmise variante. Seekord näiteks villaseid sokke ma ei kasutanudki, aga alati on kindlam tunne, kui need kaasas on, eriti selleaastast Eesti suve silmas pidades! 😉

Kui siis kolmveerand tundi peale saabumist lapsed magavad, toad on korras, mingeid riide-, jalanõude, prügi- ega seljakotte ei vedele, on päris hea tunne.

See kaalub isegi selle üles, et hommikukohvi jaoks piima ei ole. 🙂 No ja roti kojutoomine jäi ka järgmiseks hommikuks.

Ah jaa, ma siiani loodan, et kusagilt tuleb tagumise ukse võti ka vastu, mille ma mõtted mujal KUHUGI panin mõni hetk enne sõitu. Olen juba igale poole vaadanud, aga võtit ei paista ja otsimiseks ka rohkem ideid enam pole.

Ja ma suurt enam ei looda, et meie pere fotokas tagasi tuleb, millega Kaugatoma pangal pilti sai tehtud ja mis peale seda sai PisiPiiga turvatooli pandud, aga peale seda pole keegi seda enam näinud. Küllap keegi kusagil saab õnnelikuks, kui selle leiab!