Tag Archives: Leibkonna eelarve uuring

Kahtlane statistika ja kiuslik spordikell

Eile sadas meile sisse statistikaameti küsitlejatädi. Ta väitis, et see võtab kuni pool tundi ja et Mehele olevat juba teatatud kirja teel, et tema pere on valimis. Mees kammis õhtul oma postkasti läbi ega leidnud mingit juttu teemal “kui te sellele kirjale ei vasta, tuleme ise kohale suvalisel ajal, ise teate.”

Igatahes oli see täiesti harilik küsitlejatädi. Vabandas kõige pärast, mida programm tema tööläpakas teada tahtis. Korduvalt. Toksis väriseva käega meie laste omavahelisi sugulasastmeid sisse ja kuidas meie oma lastega veel seotud oleme.. ja küsis, miks meil eluks vajalikke elektriga tehnikaseadmeid ei ole, näiteks video- ja dvd-süsteeme. Jäin vist väga rumala näoga talle otsa vaatama, kui ta küsis, kas me ei jaksa neid omale lubada. Hmm, kas keegi tänapäeval üldse midagi videomakiga teeb? Dvd-sid vaadatakse ju arvutist… või noh, ausalt öeldes olen tähele pannud, et ka videoid vaadatakse arvutist. Ja youtube’st, täiendas meie 5-aastane, kui mehele õhtul päevasündmustest rääkisin. M I N A  igatahes vaatan neid juutuubist, teatas ta tähtsa häälega klotsidest tolmuimejat ehitades. Õnneks oli olemas ka vastusevariant “me ei vaja seda”. Nõudepesumasinat ja värvitelekat ka ei vaja. Tädi vangutas omaette pead.

Siis ta uuris rahaasju ja vangutas jälle pead ja teatas siis, et tema küll rahaasjadega hakkama ei saa. Lapsed laristavad tal ka. Noogutasin, ei hakanud pead vangutama. Vanem Poeg juubeldas selle peale valjuhäälselt, aga tegelikult oli ta kõrvaklappidega arvutimängu sisse imendunud ega hõisanud küsitlejaproua jutu peale.

Minu meelest saime selle leibkonna uuringuga päris kiiresti ühele poole, aga aega läks ikka üle poole tunni, kuigi nii lihtne oli igale küsimusele Ei vastata.Õhtul selgus, et remondikuludega olin ikka mööda pannud ja nüüd on küsitluses viga sees, meie remondikulud on alahinnatud! Mina lihtsalt ei osta remondiasju. Kui palju vannitoa põranda- ja seinaplaadid läksid, seda ma teadsin, aga mitu korda neid juurde osta tuli, mitu korda vuugitäidet ja plaatimisputru jms ostma pidi, sellest pole mul aimugi, sest kui üle kolme korra neid samu asju osta, liigitub see lihtsalt sinna “päris palju vist” rubriiki. Eelarvefaili pole minu arvutis.

Siis ütles tädi, et nüüd ei ole midagi teha, peate hakkama päevikut täitma. Kaks nädalat panete iga ostu siia kirja – mitu grammi, mis leiba, mis hinnaga. Ja kui sööte väljas, tuleb märkida õigesse lahtrisse rist – kas sõite sööklas, restoranis või kiirtoidukohas. Kui tellite toidu koju, märkige ka kiirtoiduks. Teenuste, maksude ja muude maksete alla märkige kõik tehtud annetused ja kingitused ning laenu andmine. (???) Iga eseme ostu juurde märkige, kellele te selle ostsite! Kas oma mehele, endale või üle 14-aastastele lastele või alla 14-aastasele lapsele? Linnaliinibussi pileti juurde märkige, kus/kuhu sõitmiseks see on mõeldud. Sigaretid tuleb tükkides märkida, näete siia, iga päeva kohta. (Kes neid tükeldab??) Aga kõik poetšekid pange kahe nädala jooksul siia ümbrikusse, selle jaoks on Tallinnas tütarlapsed tööle võetud, kes neid loevad ja arvutisse kannavad.

??? Ma oleks nagu mingisse paralleelmaailma sattunud. Milleks???

No te võite võita ju 20-eurose Coop-toidupoe sooduskupongi! Igas kvartalis loositakse kõigi vastanute vahel mõned välja!

Vau.

Mulle tundub see küll hirmus eraellu tungimine, kui aus olla. Mitte et mul nüüd oleks hullult midagi varjata, aga mis järeldusi saab sellest teha, et ma ostsin eelmisel nädalal kaks paari crocsi kummikuid, aga kumbki neist ei läinud Nooremale Pojale jalga? 15-eurosed müüsin poolkogemata juba maha ka, aga 12-eurosed olid helerohelised, jäid Väikese Piiga kasvamist ootama. Sel nädalal ostsin 8 euro eest ilusa helesinise veekindla jope Trennitüdrukule kevadeks. Mis järeldusi sellest saab teha, kui ma ostangi teise (või kasvõi neljanda) ringi korralikke asju ja mis mul üle jääb, jagan reeglina tasuta edasi? Siis võib ju vabalt järeldada, et kõik peaks talveriietele/jalanõudele kulutama paarkümmend eurot lapse kohta? Maikuus ostsin talvekombe ka selleks aastaks, poest uuena, haruldane värk. 🙂

Kaks nädalat kindlas ajavahemikus kulutuste ülesmärkimist võib ju jätta mulje, et meil ei kulugi midagi, kui ma just enne seda olen ära maksnud kolme lapse trennirahad, esinemisriided/vahendid võistlustele, mõnisada eurot lasteaiaraha, koolitoidud, ostnud kõik sügishooaja riided eelmisel kuul – ja näete, on küll suurpere, tuleb kenasti välja, millegipärast on ainult 80 rulli tualettpaberit ostnud. Mida nad sellise kogusega teevad? 😛

Mees lubas veel mõtiskleda sel teemal. Seni läks ta Eesti Rahva Muuseumi mingile koostööpäevale. Mina viisin ta autoga sinna ja sain parklas oma imestamised täis imestada jälle. Kõik ülejäänud inimesed olid juba kohale saabunud, nii et meie saime vist eelviimase parkimiskoha. Nagu mismõttes, kell polnud veel pool kümmegi, aga ERMi parkla oli servani täis. Parkimiskohad olid väga stiilsed, jooned olid teist värvi tänavakividest ja mõeldud vist päris kõhnadele autodele, sest need maasturid ja muud läikivad masinad, mis seal seisid, said enamuses ust avada ainult max 40 cm jagu. Kui minema sõitsin, saabus parajasti veel umbes 10+ autot, aga kohta neile küll polnud. Kui ma õigesti mäletan, siis isegi Jurmala veepargis oli poole suurem parkla.  Aga jah, võibolla ma olen lihtsalt imelik, arvates, et autodega inimesed ei taha külg ees autoukse vahelt välja libiseda. Mina näiteks ei taha. Tuulest ma ei räägigi – ja seda oli seal tühja välja juures ikka piisavalt, et autouksega võimsaid mõlke lüüa nõrgemate käelihastega inimeste käest pääsedes. Sügistuuled 😉

Kellalugu ka. Mul on spordikell, no selline numbritega ja nuppudega ja muidu nunnu kobakas. Mitu aastat juba on, vaatan iga päev sada korda kella ja kui mõnikord vaja, siis pulssi ka. Aga mu kell on viimasel ajal päris pahane, kui ma olen jooksmise ajal pulssi vaatama hakanud. Higise käe pealt tema igatahes pulssi ei mõõda! Enne on nõus mul salaja hommikust äratust sisse lülitama (kuigi ma selleks seda kella ei kasuta).

Mõtlesin, et kavaldan kella üle. Jooksen pisut, vaatan, et tahaks pulssi vaadata – kuivatan salvrätikuga käe kella alt ära ja siis – voilaa!! Saan ikka oma pulsi teada!!

Aga ei. 😛 Kaotasin telefoni taskusse pannes oma salvrätiku ära – oma koduõue muidugi, nagu järgmisel päeval varavalges selgus. Ei mingit pulssi keset jooksu. It’s a secret.

Vaatasin Aliexpressi – novot, igasugu ägedad spordikellad alates 11 eurost. Nii- ja naasugused, kõik pildi pealt väga sportlikud, tutvustav jutt paljulubav, no nagu ikka.

  • See kell on veekindel!! Vana nali – see, mis mul käe peal on ja higi kardab, see on ka jutu järgi veekindel.
  • See kell jälgib su unemustrit! Katsu sa siis pärast öelda, et oled puhanud, kui kell teatab, et tegelikult sa ikka ei maganud piisavalt hästi. Masina vastu ikka ei saa.
  • Annab sulle teada, kes ja millal kirjutanud on, et sa rahutult telefoni või arvutini jookseksid, olidki liiga kauaks oma telefonist ja meilidest lahus. Elu võib ju nii sinust mööda minna!

Ma vist ei ole sellise uue kella jaoks veel küps. Võib-olla siis, kui vanal kellal patarei tühjaks saab ja kui see patarei igal pool rohkem maksaks kui uus kell… Aga mulle tundub, et kellel on need Fitbiti-laadsed kellad, on enamuses siiski rahul? Miks nad muidu seda kella kannavad? Või ikka aja vaatamiseks, sammude lugemise eufooria ununeb paari nädala pärast? Kas parem on aasaga rihmavariant või kahe nupukesega kinnituse variant? Kas magamise ajal ei sega, kui kell und loeb – peab see selleks käe küljes olema? Või hoopis ajude juures passima, ilma kehalise kontaktita, et mitte und rikkuda? Mulle nii meeldib ilma kellata ja muude lisanditeta magada. Villaseid sokke kannatan ka magades ainult esimene tund aega välja, lihtsalt selleks, et magama jääks, kui varbad külmetavad.

Tuleb hoopis vesti edasi kuduma hakata! Kõik lõngad ootavad mind juba aknalaual! ❤

minul6ng