Nüüd on see kevadine sebimine siis hoos, kohati on tunne, nagu oleks kanuuga keset kärestikulist jõge. Saad mõnest kivist või allalangenud puust kenasti mööda, naeratad rahulolevalt – ja oledki karil. Või ülejärgmise kivi otsas. Loksutad end lahti, kanuu jääb õnneks terveks, aga siis õnnestub hooga kaldasse sõita seal, kus seda tegelikult plaanis polnud… Selline kevadine hetk. 🙂
Tegelikult käisime Mehega sel aastal hoopis kummipaaditamas, mitte kanuutamas, aga rattasõidu kinnastest oli ikka abi, istumisaluse unustasin kaasa võtta ja kummipaadi serval poleks seda nagunii võimalik kasutada olnud… Kivisid ja kärestikke koos vette langetatud puudega jätkus Võhandu peal ikka palju. Teise suure paatkonna rahvast käisid paar inimest kogemata korraks “ujumas” ka, meie paatkond pääses ainult märgade pükstega ja tennistega. Neil, kellel kummikud olid, jäid tennised kodus kuivaks.
Söögiks võtsid kõik kaasa termosetäie kuuma vett, et suppi teha, aga siis õnnestus ikkagi ühel inimesel priimus ka kaasa võtta ja supp sai üle ootuste kiiresti valmis mitme termosetäie tulikuuma vee keemaajamisega. Suurest supi saamise rõõmust õnnestus mul oma veekindlatesse pükstesse kuuma priimusega auk sulatada. Supp oli nimelt priimuse pealt maha tõstetud, aga keegi (näiteks ma ise) oleksin võinud taibata, et sellisel juhul ei tohiks alles kuuma priimust sinna supisaba ootel inimeste vahele jätta, et see, kes suppi jagab, saaks teravaid elamusi. Või Eriti Kuuma Hetke. Isegi mu sooja ilma jooksuretuusid sulasid korraks veekindlate pükstega kokku, aga kokkuvõttes olid need kõigest ühe ruutsentimeetrised augud, nii et tegelikult jäi piisavalt kohti, kuhu ka järgmiste aastate kanuutamistel-kummipaatimisel auke sulatada.
Loodus oli imekena (nagu ikka), esimest korda oli siis natuke soojem ilm ka. Aga 23 kilomeetrit sõudmist suutsid ikkagi päris ära väsitada, nii et pärast seda toimunud postapokalüptilisele sünnipäevaüritusele ei jaksanud me Mehega minna. mina käisin ainult kesklinnas Zerkala kooli tuleetendust vaatamas, väga cool oli.
Trennitüdruku jalg vabastati eile kipsist, aga millegipärast ei meenuta see päris täpselt seda teist jalga. Ikka on platsis paistetus, jalg on kipsi sees olemisest teise kuju võtnud, peale toetada ei julge. Nii me siis tulime sealt karkudega tagasi ka, sest kui oled ikka peaaegu 20 päeva hoidunud jala peale toetamisest, ega siis minuti peal kohe toetama ei hakka. Ja tema mõtles veel rattarallile minna laupäeval… No mina mõtlesin ka, et ta läheb, registreerisin ta nädala alguses ära. Eks näis.
Väike Piiga ja Noorem Vend võtavad lasteaiast viimast. Iga kord, kui ma lasteaeda järele lähen, kuulen härdaid palveid. Palun, paaalun, kas minu sõbrad võivad täna meie poole mängima tulla? Aga ööbima? Teine laps teiselt poolt: Kas mina võin täna oma sõbrale külla minna, ma jään ka ööbima, onju? 😀 Ma ei tea, kust see ööbimise tuhin siis nüüd valgete öödega neil saabunud on, me väga siiski ööbimisi ei korralda. Kuigi räägitakse, et klassiühtute asemel tänapäeval korraldatavad klassiööd (koolis klassiruumis madratsitega ööbimised koos õpetajaga) on jõudnud ka lasteaedadesse. Meie lasteaias õnneks lastakse õpetajad ikka õhtuks koju.
Tõesti, meil käivad küll laste sõbrad mängimas, aga no päris 5 õhtut nädalas ma ei jaksa… ja kui mängimise nime all toimub legode külvamine, sest kõik ehitised ja masinad kukkusid avariide käigus katki, siis pärast peavad mõned lapsed mitu õhtut ja ööd neid parandama… Õnneks on olemas liivakast, mis kevadel päris edukalt legodega konkureerib, sest mõni pahatahtlik ema lihtsalt ei luba päise päeva ajal (kuni päike veel paistab!) arvutisse.
Tüdrukutega on lihtsam. Väike Piiga ei nuia kunagi, et sõbraga mainkähvi mängida tahaks. Selle asemel mängivad nad hooga kasse, jäneseid, liivkasti pagaritöökoda ja tagaajamist. Ilmselt Elistveret ja printsesse ka vahepeal.
Meie Väike Aed on ka meie käsi tunda saanud. Laupäeval rohisid kõik hoolega, s.t. keskmised lapsed ja mina. Mees tegi mulle muruniidukiga multši, et puhtad põõsaalused oleks rohelised, kuid ilusad. Meie puhastasime Vanema Pojaga sissesõiduteed ja ta teatas, et talle see rohimine väga ikka ei meeldi. Viisin ta kurssi eelmise elaniku eluga, kes IGA PÄEV sissesõidutee killustiku igast rohuliblest puhastas ja maha lõigatud õunapuuoksad 2 sentimeetristeks juppideks hakkis ja teatasin, et minul kahjuks elu nii igav ei ole, sellepärast piisab mulle, et me kord või kaks kuus rohime. Selle peale oli poeg palju rõõmsamalt nõus rohima, sest noh, paar korda kuus tundus talle oluliselt meeldivam variant. Ta vist ei mõelnud selle seose peale, et igapäevaselt kuluks sellele palju vähem aega kui paari nädala tagant hoogtööna…
Tänavaparanduse meestel on ka pikad tööpäevad. Kaevamist alustati kohe lasteaia kõrvalt, nii et õpetajad muigasid, et õues olles peaks mõned pingid muretsema, kuna Väikse Piiga rühma lapsed seisavad aia ääres ja vaatavad suu ammuli, mis toimub. Aga nüüd on asfaldialune varanduse otsimine juppide kaupa edasi liikunud ja äkitselt on nad juba meie tänava otsa jõudnud. Kahtlustan, et ühel päeval tuleme rahulikult koju ja selgub, et ega niisama lihtsalt koju ei pääsegi. Juba praegu on meie otse-lasteaiatee muutunud pisikesest salajasest tänavast mingiks tiheda liiklusega magistraaliks, kuna inimesed siiski tahavad oma lapsi lasteaeda viia ja peaaegu kusagilt mujalt ei saa. Aga jah, küllap varsti läheb veel põnevamaks, kui KÕIK kohad üles kaevatud on. Suvine Tartu. 😀
Peab väga tähelepanelik olema, sest maikellukesed hakkavad varsti õitsema! Seni ajan karikakrapärgi taga, Trennitüdrukul on laulupeole vaja, aga poes pole peale ulmelille-pärgade midagi karikakralist näha. Enne tuleb kuidagi veel põhikooli lõpueksamid üle elada! Kannatlikkust ja rahulikke hetki kõigile kevadistele kiire elu elajatele!!
stiilis seeliku tegemise õpetus (mis seisneb peamiselt selles, et paned otsingusse frou-frou skirt ja otsinguga leitavate piltide peale vaadates saad enam-vähem aru, kuidas need tehtud on: A-lõikeline alusseelik, mille külge on õmmeldud eraldi krousitud kihid), 
Piparmynditee 