Maasikamoos ja kodune Nutella

Moosi keetmine on meil üks perekondlik ettevõtmine. Maasikaid puhastavad kas lapsed ise või mina koos lastega. Teiste marjadega on ka nii, aga siis käib esimese etapina hoopis korjamine, punased sõstrad meil kasvavad aias ise ja tunduvalt suuremas koguses kui maasikad, mis nobedate näppude tõttu koguaeg otsa saavad. Nii et moosi jaoks maasikaid ma ostan, igasuvine Maasikatädi toob need meile koju.

Puhastamine ei ole keeruline, võtab lihtsalt aega ja jututeemasid meil leidub.

Keetmine ka ei ole keeruline, vahukulbiga vahu korjamine mulle meeldib. Lõhnad on ka head.

Purkitõstmine ja üleüldse purgi steriliseerimine mulle ei meeldi. Tegelikult vanasti polnud mul selle vastu midagi, aga kui ma ükskord üle mitme aasta kompotte tegin, mis imeilusad välja tulid – tikritest ja mustsõstardest ja mis seal kõik veel oli – siis need viskasid pärast ükshaaval kõik kaaned pealt. Ju ma siis ei puhastanud neid kaasi piisavalt… või maitea… igatahes peale seda kurtsin Mehele, et mulle nii ei meeldi ja nüüd ta aitabki mind. Iga Kord.

Mina valin purgid välja, tema paneb ahju, kaaned ka ning kui moos valmis keedetud, võtab ta mulle ükshaaval neid purke ahjust välja. Mina täidan purgid moosiga, tema keerab kinni ja annab siis mulle uue purgi lõikelaua peale moosipurgi kõrvale pliidile.

See meeskonnatöö mulle meeldib, muidu ma ilmselt ei teeks moosi, mitte üle paari purgi aastas. Võib-olla kunagi läheks steriliseerimise-nässumineku-hirm üle ka niisama? Mälu nõrgenemisele ei saa loota, koledad vussiminekud püsivad ikka kaua meeles, nagu ka tookord, kui ma viiele liitrile maasika toormoosile soola panin suhkru asemel. Nuuks. Siiani on meeles. 😦

Moosi meil ikka kulub, kuna peaaegu iga päev teen lastele hommikul putru. Suvel on vahel siiski ka selliseid hommikuid, kus pudru asemel süüakse maasikaid või röstleiba. Siis süüakse putru lõunaooteks. 🙂

Riisihelbeputru süüakse kaneeli ja suhkruga, kaerahelbe- ning mannaputru moosiga. Vahepeal oli erandiks veel maisimanna puder, seda söödi tordikaunistuste šokolaadipudiga. PisiPiiga beebiajastul ikka sõime seda, sest talle maitses see ilma šokolaaditagi, piisas, kui õunatükke vms sisse keeta.

Kui lapsed väiksed olid, siis ma mingeid moose keeta ei jaksanud. Heal juhul viisin marjad/õunad emale ja palusin, et ta keedaks meile, ülejäänud juhtudel tahtis ta nagunii oma keldrit tühjendada. Mahladega on ka nii, rabarbri- ja punasesõstramahla olemasolul me poemahla peaaegu kunagi ei osta. Aga kehvade õunamahla-aastatega on lapsed suurteks õunamahla-fännideks hakanud ja tahavad iga kord kohvikus õunamahla. “Iga kord” tähendab siis mitu korda aastas, kui me lastega kuskil väljas sööma satume, Läti reisil näiteks. 😀

Muidu meeldib mulle neid ägedaid segumoose teha, porgandi-rabarbri, tikri-vaarika ja pirni-kiivi ja muid selliseid, aga lapsed miskipärast umbusaldavad neid. Saan ise pannkoogi peale ära süüa ja pärast laua pealt ja alt moosikleepekaid koristada. 🙂

Aga kui õunamoosist šokolaadikreemi tegin, nn. kodu-Nutellat, siis seda olid nad küll kõik nõus sööma! Selleks oli vaja ühtlast õunamoosi, ilma suuremate tükkide-õunakoorteta, lisada tuli võid ja kakaod.

Panin seda joogipulbri kakaod, suhkruga varianti. Või tuleb sulatada pliidil, lisada kakao ja siis see segu moosiga kokku segades korraks läbi kuumutada. Kui võid ei pane, ei muutu külmkapis tahkemaks. Ega moos ju üldiselt kõvaks ei tõmbu külmikus, aga see või tegi kuidagi kreemisemaks ka asja. Mmmm.

* Või ja kakao kogused? Sõltuvalt moosi hulgast. Eriti hea, et pole vaja poodi joosta, sest vaja pole lisada ei pähkleid ega šokolaadi! Võid ja kakaod on meil küll alati, me oleme hirmsad võisööjad ja kakaod ma ostan sooduka ajal hulgi.

Vaarika ja tikrimoosiga pidavat ka samamoodi Nutellat teha saama, mina pole proovinud, aga Carmen Mikiver kunagi Mareti ajakirjas soovitas. Aga ega see kodune šokolaadikreem kaua ei säili, paari päevaga on külmkapist otsas, mis sellest, et hirmus magus asi. 🙂

Mis moose teie teete?

Kas saate suveks keldri tühjaks ka??

Lasteriiete sorteerimisest auto imetervenemiseni!

Nädalavahetusel sorteerisin oma “laoruumi” ehk siis ühte tuppa ehitatud kastidega riiu- lite süsteemi. Üldiselt mulle väga meeldib selline süsteem, kus on pappkasti peal suurelt kirjas number – nt. Poiste 98 ja seal sees on sellele suurusele sobivad riided. Ja teises kastis T(üdruk) 80-86 kombed jne. Lasin riiulite vahed reguleerida banaanikastide suuruse järgi ja lisaks olen kasutanud kaablikaste (mis on umbes sama suured kui banaanikastid, aga mustad ja läikivad) ja A4 paberite kaste, nende sisse saab panna väiksemaid asju, nt. pealkirjadega Laste sukapüksid/Päevitused ja ujukad/ Klotsisorteerija + täheklotsid.

Pealkirjade panemine on kõige lihtsam valge paberi ja kleeplindiga, sest niisama kasti peale kirjutada saab ühe korra; edasi, kui muudad sisu, läheb juba sodimiseks ja kast on mitmetimõistetav. Aja kokkuhoid, kui ei pea kasti kõige alt selleks välja koukima, et veenduda, et selles TÕESTI pole enam 3 talvekombekat. Teisest küljest peab kastimajanduse vahetus läheduses olema pabereid, kleeplinti ja must marker, sest muidu kaob Tähtis Mõte kasti sisu kirja panna kohe toast lahkudes.  Been there, done that.

Igatahes on selles pisikses ruumis nüüd jälle (üle mitme kuu!) võimalik põrandale astuda, võib lausa tantsida 🙂 Välja tuli ka paar kummikuid suuruses 33, mis minu teada eelmisel sügisel olid suurus 34, aga kui nüüd 34 vaja oli, siis jah.. Hea, et 35 suuruseid mitu on ja kasutuses juba. 34 kummikute soovija pidi küll oma lapsele uued ostma. Need, mis hetkel mitu aastat ootama peavad, olgu siis jalanõud või Vahepealsed riided – lähevad üldse pööningule magamismattide ja magamiskottide seltsi.

 

Meie pööningu idee on umbes selline (pildiallika blogi siin – ent meie oma on metsikum).

Ja kohe hea tunne on! Lisaks veel ilus ilm akna taga ja peaaegu vaba päev lastega! Vaba päeva ülesanne tänaseks on tegelikult välja mõelda, kuidas rahulolematus välja otsida enda seest ja seejärel see välja kraapida, sest minu seljamured on vist ilmselt sellega seotud ja kavatsen neist lahti saada. Päris hea on vahelduseks oma mugavustsoonist välja astuda ja hirmudega tegelda – silmaarstil käisin sügisel, hambaarstil käisin jaanuaris ja veebruaris (varsti saab ehk käidud, siis lubas mu kallis ka minna, et Tervise rubriik kulude eelarves stabiilne püsiks), nüüd siis natuke selja-asju lahendada mõtisklemise + uurimise abil ja siis jääb veel trennitegemine.

Trenniga hakkasin hurraaga juba vahepeal pihta, aga siis sai vist ikka salaja natuke üle pingutatud,  kuna järgmisel päeval peale SUURT 10-minutilist trenni tõstsin Pisipiigat ja õlg tegi väikse nõksu ja jäi mitmeks nädalaks tundaolevaks. Nüüd on petlikult parem, kuna ma tean, et nii ruttu päris korda ei lähe, ikka paar kuud tuleb selle õlaga rahulikum olla ja mitte oma õlga teiste asjade alla toppima hakata. Ahjaa, sain ka meeldetuletuse oma õelt, kes ütles, et ülaselja hädad on ju puhtalt sellest, et teiste hädad oma kanda võtta. Võibolla ma sellepärast polegi rahul, et kõikide inimeste elu pole selline, nagu nad tahaks?

Seljaväänaja ütles, et mul on seal ülinõudlikkus ja kriitika ka, nii et mul kulmud kohe kerkisid, et kellel neid siis sisimas poleks? Samas – äkki ei olegi. Igatahes ruumi kaevamiseks on mõttemaastikul. Peab vist lastega jalutama ja lilli vaatama minema aeda, siis on hea mõelda.

Eile jalutasin autot*, mis parata, kui autoparandaja ei usu endasse. Asi algas sellega, et auto väitis mulle sulaselges lühenditega rootsi keeles, et tal on mingi mure ja nõudis, et väljalaskega kohe teenindusse pöördutaks. Näitas pilti ka juurde mootorist (mida mina mootoriks pidada ei teadnud). Ootasin paar päeva, aga nõue püsis. Käisin tööl ära, helistasin tagasi tulema hakates Parandajale. Rääkisin mure ära, ta arvas, et siis tuleb vaadata jah. Leppisin aja kokku pealelõunaks. Hakkasin siis koju sõitma – ja ennäe imet, Parandajaga vestlemine autos oli imetervenemise põhjustanud! Ju tal oli lihtsalt raviv hääl. Igatahes oli Emission serv. erfördras silt  [kirjapilt minu mälu järgi] lahkunud ja jälle oli võimalik jälgida, mitu liitrit kütust sel hetkel aurustati kodu poole liikumiseks.

Kodus rääkisin uuesti Parandajaga, ta küll kahtlustas, et mingi elektroonika vajab ikkagi kõpitsemist, aga peale lõunat selgus, et sain ainult diagnostika eest maksta. Raviv hääl on ikka odavam kui uued autojupid, on positiivne kokkuvõte. Isegi kui Parandaja kahtlustab, et küllap katkised asjad pärast uuesti nähtavale ilmuvad. Mnjaaa. Ehk meie autoke tahtis lihtsalt kuulda, et ma hoolin temast ja olen nõus isegi remonditöökotta helistama. 🙂 Isekas mina oleks eelistanud Parandajale raviva hääle eest 5 euro maksmist diagnostika eest võetavale 15 eurole, aga Parandajal polnud raviva hääle asjus eneseusku?! 😛

Laste riidesse panekuga tuleb nüüd küll kohe pihta hakata, kui nad oma väiksed legotükid ära on söönud ja siis need pokaalide ja klaaside seest/ümbert ära korjanud, sest täna käib miskipärast lusikatega kommisöömine. Millekski pidid need lilla-roosa-oranžikirjud legod head olema, aga kommide pähe ma neid Osta.ee-st tegelt ei ostnud! Vähemalt lastelaud ei kleepu pärast ega ole isegi moosine! Ainult Pisipiiga jätkab kastekannuga vennal pooleli jäänud kraanikausi kastmise tööd, mina ilmselt siis kraanikausis ootavat pudrupotti enam pesema ei pea. Neljane ja peaaegu-kahene on ikka paras tandem küll. 🙂

* Autot jalutama  – sõidad autoga parandusse ja ise jalutad koju, hiljem jalutad parandusse autole järgi ja sõidad koju.  Saab praktiseerida juhul, kui: a) keegi ei tule sulle teise autoga vastu, et sind koju ära visata b) sul pole auto pakiruumis käru, millesse laps(ed) panna ja koju jalutada c) ühtegi bussi kummaski suunas parajasti ei tule. Ajakulukas, aga tervislik.

Kuidas teha KIIRESTI ja PALJU pannkooke :)

Kui pannkookide kasuks otsustada, siis tuleb neid tavaliselt teha päris kiiresti [sest kõik on äkitselt näljased] ja päris palju – meie peres vähemalt.

Kõige kiiremini saab nii, et teed taina sipsti valmis ja küpsetad korraga kahel pannil – kui pliidirauad mahutavad, saab teha kas kahe suure (28 cm läbimõõduga) panniga või ühe suure (28 cm) ja ühe väiksema panniga (24 cm). Meie pliit on nõus ühe suure ja ühe väikse panniga, s.t. suure peal saab teha palju pisikesi pannkooke ja samal ajal teisel pannil näiteks ülepanni-pannkooke. Saaremaal ma tegin kahe keskmise panniga ka, seal oli raudade vahel rohkem ruumi.

Samal ajal, kui üks pann tühjaks tegemist ootab, tuleb pannkoogid laotada kohe kõigile lauasistujatele taldrikule. Siis pole eraldi pannkoogivaagnat vaja pesta pärast 🙂 Aga kuna tänapäeval me enam köögis ei söö, sest me lihtsalt ei mahu sinna kõik korraga istuma, siis on tüütu joosta panni juurest söögituppa, tulikuumad pannkoogid pannilabidate vahelt põrandale tilkumas. Seega saab kasutada ikkagi ühte suurt taldrikut hoiustamiseks, mille pealt soovijad enda taldrikule kooke laadimas käivad, või siis saab kasutada selle inimese taldrikut, kes parajasti kodus pole või ise pannkooke küpsetab ja samal ajal süüa ei jõua. Sest no kahe pannitäie kulbiga täislaotamine, õli lisamine, kookide ümberkeeramine on üsnagi kiire tegevus 🙂 Peale selle peab aegajalt kiirkorras väiksematele kooke tükeldama, et nad ka kenasti süüa saaks, aga seda ainult siis, kui keskealised sööjad (keskmised lapsed) appi ei tule. Võib kasutada ka kahte hoiustamistaldrikut, üks toas ja teine pliidi juures ja siis toa-oma tühjenemisel kiire vahetus ja kõik hakkab otsast peale 😀

Hea on teha selline tainas, kus on nii soola kui suhkrut – siis saavad osad soovijad kahe pannkoogi (või ühe ülepannikoogi) vahele riivjuustu ja/või singitükke panna ja teised sööjad moosi või mett peale määrida. See tähendab, et ma ei tee kunagi erinevat tainast magusa ja soolase kattega kookide jaoks. Pealegi on tavaliselt lapsed pannkookide üle nii rõõmsad ja rahul, et esimesed koogid süüakse täitsa ilma moosita ära, sest niigi on nii hea 🙂 Siis natukese aja pärast hakkab juba moose ka kuluma – hea, kui on mitu erinevat moosi korraga lahti, siis ei teki moosijärjekorda! Kahe lapsega pole moosijärjekord pikk, aga juba 6-8 sööja puhul on muidu moos mööda lauda iga taldriku suunas jooksu pistnud 😛

Ja lõpuks – jooksvalt saab tainast juurde teha, kui tundub, et sööjatel jaks ei lõppe, aga valmistehtud pannkoogikuhja ülikiire vähenemise puhul ei viitsi keegi tavaliselt uuesti tainast tegema ja küpsetama hakata. Tore on, kui küpsetamise vahele saab teha väikse vahetuse – et küpsetaja ka paar kooki süüa saab ja keegi teine seni edasi küpsetab/kooke pöörab, muidu saab küpsetajal praadimisjaks otsa. Ja kuumaks läheb ka suurest küpsetuskiirusest, aga õnneks saab pliidi kuumust ja leegi suurust reguleerida, kui tundub, et tempo on liiga metsik/liiga aeglane/tainategu paralleelselt käsil.

Siis saavad kõik sööjad ükshaaval söödud ja jõuavad ükshaaval kenasti oma taldriku ka ära pesta ja kui paar kooki veel alles jääb, mida tõesti keegi hetkel süüa ei jaksa, siis on need alati enne õhtusööki või järgmist hommikut kadunud.

Ja tore on, et igaühel on üks OMA taldrik meie peres, siis on kohe näha, kes oma taldriku vedelema on jätnud või kelle taldrik altpoolt nõudepesuvahendinäljas on. Kruusidega ja laste nugade-kahvlitega on ka nii, kuigi minul on ainsana rohkem kui üks kruus, kuna ma olen kruusihull ja kui erakordselt ilusad metsaga või lilledega kruusid poes kasvavad, siis ma mõnikord lihtsalt ei saa niisama ära tulla (ja külalistele on ka kruuse vaja ju!). Aga no kasutusel on ka mul ainult 2 kruusi, nii et vähemalt ei saa meie kraanikauss pilgeni täis ei-tea-kelle pesemata nõusid. Hea tava on, et See, Kes Küpsetas, tainakaussi ja panne pesema ei pea, aga no mõnikord on ainult väikesed sööjad, siis käib küpsetamine rutem ja pesemishetkeks pole ka võhm täiesti väljas veel.

Ja kui keegi siis suurematest lastest kleepuva ja pisikeste rasvaste näpujälgedega söögilaua kenasti ära peseb ja moosid kappi viib, ongi pannkoogisööming kiiresti läbi, laud puhas ja elu läheb rahulolevalt edasi, KUI pesta väiksed lapsed ka puhtaks ja moosipluusid eemaldada. Muidu on varsti laud samasuguseid näpujälgi ja salajasi moosikleepekaid täis!

Pooleteise tunni pärast võib kõik aknad ka kinni panna! Aga väikesed, kenasti noaga lõigatud pannkoogitükid tulevad natuke hiljem laua, toolide ja pingi alt välja 😉

No kas tuli kiirete pannkookide isu?