Kiire paša, millest sai murakajäätis

Märtsis plaanitud kavapunktidest – värvida trepikoda, tuulekoda ja üks uks – sai tehtud ainult trepikoda. Aga see-eest ilusti, silm siiani puhkab peal! Tuulekoda jäi värvimata plaanimuutuse tõttu, milleks oli vanni ostmine – kui vanni garaažist läbi tuulekoja tulevasse vannituppa viime, saan ehk kunagi tuulekoja värvimise kallale ka asuda. Ukse värvimine kaotas aktuaalsuse, kuna teised uksed nõuavad rohkem tegemist-putitamist enne värvimist (igasugu pragude täitmise näol) ja seega – aega on.

Diivanikatte õmblemisega ei saanud ma ka hakkama, aga see-eest sain natuke aias mütata, natuke aknaid pesta ja natuke sünnipäevitada.

Aprillis on plaanis uuesti see diivanikate, mis parata. Siis on plaanis veel rattatoolile kate õmmelda, kuna vihma ja muude ilmastikuoludega läheb lapse rattatooli sisu ilmselt kiiremini hukka kui ma tahaks. Aga kuna mul pole veel päriselt selge, kuidas ja mis kujuga ma selle õmblen, siis on põnev! 🙂

Rattaga sõitmise panin ka plaani, kuna see on lihtsalt nii tore. Aga kui ma seda ei planeeri, siis ma leian alati mingeid asju, mida kodus peab tegema, nii et oma aeg ja rattaga sõitmine ei tundu hästi kasutatud aeg, sellepärast panin selle ikkagi kirja. Kaks korda nädalas.

Tegelikult ma ei ootagi aprillist eriti palju, kuna Mu Kallis on vahepeal mitu nädalat ära ja kogu organiseerimine on siis minu päralt, seega  loodetavasti  tuleb rahulik aeg, mitte kohustusi täis aeg nagu see nädal – igaks päevaks 2-3 üritust/asja/meelespidamist ja seda ilma töökohustuste ja poeskäikudeta.

Aga meie Vanim Laps tegi pilti ühes eelmises postituses räägitud nukuhällist, millele tema beebisisu õmbles ja meie ühissünnipäeval (PisiPiiga ja mina)  tuli nukukappe juurdegi, nii et need jäid ka pildile.

nukuhäll

Lego elukas ei olnud sünnipäevalapse jagu, vaid vanema venna hea tunnistuse tunnustus – see on üks väheseid eeskujuliku veerandihindega poisslapse tunnistusi meil 🙂

Munapühadega seoses tegin ühest vanast Pere ja Kodu ajakirja Pereköögist leitud “kiirpasha”. Kuna sinna pidi panema apelsinimoosi, mida ma poest ei leidnud, otsustasin ära kasutada suguvõsa isetehtud murakamoosi – sellist haruldust ju niisama süüa ei raatsi! Kuid keldris ta passis ja kandis peal aastaarvu 2010, seega otsustasin, et veel kauem passides võib ta kurvastusest hoopis halvaks minna ja tuleb ikka ära süüa.

Pokaali põhja siis mõni teelusikatäis murakamoosi, selle peale vahustatud vahukoor + maitsestamata jogurt + 2 vanillikohupiimapastat. Natuke suhkrut, sidrunimahla, vanillsuhkrut  ja kuivatatud ananassitükke juurde. Peale pidi panema retsepti järgi mandlilaaste ja viinamarju, aga mina panin kogemata mandlilaastud sisse ära, enne kui avastasin, et hoopis kaunistuseks peale. Viinamarjad söödi ka niisama ära, need ka pokaalide sisse kaunistuseks ei jõudnudki, aga ikka olid ilusad paša pokaalid! Maitsestumiseks oli nõutav miinimumaeg tund aega. Kuna külalised olid toonud päris paša ka, jäi osa meie klaasides ja pokaalides maiust järgi, panin selle juppide kaupa peale sünnipäeva muffinivormidega sügavkülma.

Eile tuli lastel magusaisu ja kuna meie piimatalumatu Trennitüdruk tahtis jäätist, tahtsid kohe kõik teised ka jäätist, siis saigi teistele lastele muffinivormides jäätised kätte jagada. Piimatalumatusega sobib hästi Tofuline jäätis, pašat siis küll süüa ei saa. Aga kõik jäätised said otsa ja kuna Vanim Laps leidis, et mandlilaastud jäätise sees ei sobi, sain mina tema jäätise endale. Väga hea sai, leidsin maitstes, aga otsa sai ka. Munatalumatu laps sai ka pašajäätist süüa, aga kuna ta aiatööde abistamise puhul pannkooke ikkagi sõi, siis eks need täpikesed jätkavad ilmumist. Kui väga hulluks läheb, tõmbab ta jälle tagasi söögiga.

Aga muffinivormides jäätisi soovitan küll kõigile väikeste lastega peredele – sobiv kogus, ise saab teha (seega tead, et sees on vahukoor+moos vms, mitte erinevad lisaained) ja aega võtab ka minimaalselt! Sügavkülma panekuks olen kasutanud plastkarpe kandikuna, sest muffinivormid ise ju suurt vormi ei hoia ja valguksid muidu lameda aluspinna puudumisel tundmatuteks laialivalgunud objektideks. Pealegi on karbile hea kaant peale panna, siis saab vajadusel muid asju ka külmikus ladustada ja välja võtmisel saad kogu kupatuse korraga välja tõsta, enne kui külmkapp nördinult laulma hakkab.

Head katsetamist 🙂

Ah jaa, mina sain kingiks raamatu How to Traumatize Your Children. Ju ma siis ei traumatiseeri neid piisavalt, leidis mu vanim tütar.

Kingitused, mis teevad mõlemale poolele rõõmu

Seoses Pisikse Piiga sünnipäevaga avastasin, kui ägedaid nukumööbliasju müüakse poes! Puidust, palju vahvamad kui plastist, mõnusad käes hoida, malbete värvidega. Roosasid oli tegelikut ka, aga valged ja kollased olid mulle meelepärasemad.

Eelmisel aastal kinkisime talle ühe nukukapikese, kuna aastasele lapsele on ikka üsna raske kingitust valida, kui ta pole ainus laps. Esimese lapsega vaatad küll, millal kõrinaid kätte anda, millal füsioloogilise kujuga puidust haamer värviliste punnide tagumiseks, sobivalt mitmekülgsete kujunditega sorteerimiskast, õigel hetkel õige vanusega duplo-legod, poistele iga kord mõni auto ja nii see kraam koguneb.

Varsti on kõrinaaeg möödas, siis passivad sortimistünni värvilised jupid eraldi kuskil kasti/kapinurgas ja varsti saab [lapsevanem!] kokku panna paljusid erinevaid puslesid.  Seega – kingituse valimine väiksele lapsele võiks olla võimalikult lihtne.

Niisiis on meil nukumööbli sarjast üks eelmise aasta nukukapp mahukate ustega, sel aastal lisandus üks nukuhäll väiksele titanukule ja jõuluks kingiti suurem nukuvoodi ka. Ülejäänud asjad, mis väikseid lapsi rõõmustavad, on igasugused pallid – nii väiksed kui suured, tavaliselt kipuvad need küll mõne aja jooksul tühjaks saama või ära kaduma ja seega on uue kinkimine tavaliselt üsna tabav kingitus.

Siis pusled, kuni neid ei ole nii palju, et tükid omavahel määramatuse kuhjaks ei kogune, mida keegi enam sorteerida ei julge – eriti need, kus ühe karbi sees on 3 erinevate piltidega puslet, isegi samade tegelastega, aga tükkide tagumine muster on pisut erinev. Neid on minu meelest võimalik hoida ainult soontega kilekottides, kõik pusled eraldi, originaalkarbis.

Siis mulle meeldivad ägedad mänguasjakastid – no sellised, mis on pealt auto või mõne looma pildiga ja lihtsalt kokku volditavad, ilma teravate nurkadeta ja ilma ratasteta, mis pealeistumisel alt ära kaovad või põhja sisse lõikuvad.. Rannahooajal suured liivakastiasjad, kui on rannas/liivakastis käimise võimalusi – ilusaid liivaämbreid saab kasutada ka kinkekoti asemel või siis hoopiski marjakorjamisel, kui lastele suur ämber võimatu missioonina tundub. Olen näinud, et ämbrites hoiavad lasteaia- ja koolilapsed oma vildikaid ja nukuasju ka, kui atraktiivsed ämbrid on, mitte need tühjaks saanud šašlõkiomad. 🙂 Liivakastis õnneks vahet pole, kui on mitu kasutajat, läheb kasutusele kõik. Taaskasutamise mõttes oleme erinevaid jogurtitopse ka kasutanud, aga nendega on see halb asi, et kergelt lähevad katki ja kui pole kattega liivakast, lendavad tuulega kergelt ka minema. Liivakastist välja. Peenardele, aiaäärde või tänavale. Tavalised liivavormid on seetõttu asjalikumad, muudavad küll päikse käes praadimisel lõpuks värvi, aga peavad kauem vastu. Iseasi on muidugi need liivavormid, millest aru ei saa, millega on tegu. Meil on toas kasutute mänguasjade karbis üks helesinine morsk, mida lapsed kunagi ei kasuta. Mitte millekski. Ju see siis ei seostu millegagi. Aga kuna see on uus, pole ma seda ära ka visanud. Ju ta siis ootab taaskasutuspoodi minekut, aga ei tule mulle kunagi õigel ajal meelde.

Seega – pigem vähem, aga korralikke äratuntavaid ja lihtsalt vormitavaid asju, liivalossivorme, suuri kühvleid. Iga aasta mõni (alguses), hiljem vajadusel, kui osad purunevad või ära kaovad. Algul pole ju palju vaja ja ühel hetkel ei ole enam vaja.

Sellepärast ongi pere noorematel lastel lihtsam – kõik on juba kellegi jaoks olemas ja salaja saab pisikesi legosid ka suhu toppida, aga kingituse tegijal on raskem. Et mida kinkida, kui laps pole veel suures kontserdieas ja elamustest kahesena näiteks nagunii suurt aru ei saa, et just sünnipäeva puhul.

Seega on hea aeg nukunõudeks, nukumööbli kogumise alustamiseks, mõneks raamatuks või lauamänguks, kui majas veel tühja riiuliruumi on, nukuriieteks, mõneks ilusaks klambriks, kui sobivas pikkuses juukseid jätkub; loomi ainult siis, kui TÕESTI on vaja neid karvaseid. Meil on vanemate õdede-vendade loomakollektsioon: 2 karu, mõned koerad, paar hobust, bande öökulle, mõned hiired, mutt ja siil. Karud on kasutusel võrevoodipehmen- dusena, kust neid hommikuti välja aidatakse ja pärast riietumist tuleb karud tagasi voodisse laadida. Kolmas karu, kellel seelik koguaeg nägu varjab, saab erikohtlemist kärus sõidutamisest suure nukuvoodini, kui tal hea päev on. Koerad, kullid ja muud tegelased ei leia üldse kasutust, v.a. siis, kui paari kuu tagant nad kastiga toanurgast välja tõsta ja kaas irvakile jätta. Aga ma tean, et veel mõned aastad ja siis on vaja juba teatripublikut, kes oleks kannatlik, ei teeks teatritükiga samal ajal köögis süüa ja istuks seal, kuhu paigutatakse, kasvõi kuhjas kogu etenduse aja. Siis kulub see kastitäis pealtvaatajaid marjaks ära! Heal juhul saavad nad isegi pileti ega pane pahaks, kui etendus iga kahe minuti jooksul valju itsitamise pärast katki jääb. 🙂

Spordivahendid – neile saab avada ka kogumiskassa, kui parajasti midagi osta ei ole, aga tead, et poole aasta pärast oleks näiteks hea mõni kolme- või neljarattaline, suusk, uisk, kelk või rattakiiver kasutusse võtta.

Ah jaa, õhupallid, mullitajad, kunstitarbed ja väiksed autod on ka ägedad, kuni tuleb teismeiga ja peab valmis olema  mõni nädal küpsetusraamatut, teisel nädalal huulepalsameid kinkima. Poiste puhul aga pole mul õrna aimugi, mis sünnipäevalastele meeldida võiks, kuna asi piirdub ümbrikusooviga. Mingid aastad tagasi tegime Vanema Poja sünnipäeval mängude auhindadeks-loosideks erinevat kraami, näiteks taskulampe, kruvikeerajaid, mullitajaid. Kruvikeerajad olid ilmselgelt ebapopulaarsed, nende saajad soovisid need mullitajate vastu välja vahetada. Nojah, ega ema ilmselt nagunii ei lubaks kruvida. Waldorfkoolis pidavat kruvikeeraja ja heegelnõel nagunii kõigil õpilastel pinalis olema, räägib rahvasuu, nii et kruvikeerajaid polegi mõtet edaspidi osta, sest

• osa lapsi on juba igapäevaselt kasutusele võtnud need, mis neil pinalis on
• ülejäänud lapsed oskavad mullitajaga midagi ette võtta, kruvikeeraja-värk jäägu isadele või tehnoloogiatundidesse, äkki seal tehakse veel midagi sellist??

Tegelikult on need suured lapsed asjalikud ja koguvad  uute tehnoloogiavidinate, jalgrataste, merisigade ja raamatute jaoks raha. Sellepärast ongi nii armas, kui väiksed lapsed rõõmustavad südamest ka suure ilusa palli ja seda ümbritseva pakkepaberi, nukuhälli või mullitaja üle.

Või et sünnipäeva puhul saab kõik õe juukseklambrid pähe panna ja mängida kõigile pereliikmetele õnnesoovimise mängu, mis õhtu poole sujuvalt Tibu-tibu, ära näita!- mänguks moondub, sünnipäevalaps kavala näoga “Õnne! Ibu-Ibu-Näita!” sosistamas ja rahulolevalt naeratamas.

Sünnipäevad on toredad! 🙂