Tag Archives: õmblemine

Mõttepaus

Nii, ei tulnudki uut lund maha. Imelik. Hakkasingi juba sügisega ära harjuma ja talve tulek tundus peaaegu et loogiline.

Tegelikult paistab, et loogilise asemel on lihtsam olla kinni automaatses rutiinis. Et teen neid asju, mis tavaliselt – tööd, lasteaeda, sööki, vahepeal NAGU midagi muud ka vahelduseks, aga kui püüan meenutada, mida muud ma siis tegin, ei tule midagi meelde. Siiski – eelmisel laupäval käisin Tallinnas. Korraks. Kellegi teise autoga sinna ja tagasi ja erilist elamust ei saanud. Mingi päev jooksin 10ks minutiks Abakhani (kesklinnas parkimine seab omad piirid!) ja otsisin uue sinise-valgekirju seelikuriide ning sobivast materjalist voodririide, aga seelikuni pole jõudnud. Plaanisin soojenduseks kardinariidest puuviljakotte õmmelda, sest need on ju nii lihtsad ja saavad kiirelt valmis – aga ei. Millegipärast jätkub hoopis palju energiat niisama istumiseks või pikutamiseks.

Inimesed tegid erinevaid toidu- ja kaalupostitusi. Noogutasin. Tõuseb jah see kaal, mis parata. Hakkasime Mehega veebruarist kord nädalas tantsukursustel käima – kaalu see küll ei häiri, kuna ilmad on sellised, et väga ei kisu aktiivselt jooksma ja hüppama. Isegi kui mu plaanid “toarattaga” sõita on täitsa olemas, siis tegudeni jõuan miskipärast ainult paar korda nädalas. Jah, eks ma söögiga hoian ka tagasi, aga mu organism on võtnud mõtlemispausi.

Mõtlemispaus on tegelikult hea, sest siis saab mõelda, mida ma tegelikult teha tahaks, aga kahjuks pole me organismiga neid mõttepause sünkroniseerinud. Mina jooksen oma oravarattal üle erinevate tõkete, umbes et Oo, teeks loodusnädala jaoks ägedad viktoriiniküsimused, mõtlen kõik ise välja, sest muidu pole minu jaoks piisavalt põnev;

auto ei tee enam võtmepuldist vajutamise peale teist nägugi, ukse avamisest rääkimata, uus patarei ka ei aidanud, peab vist ikka autoparandusse minema,

kaks väiksemat jälle köhivad, aga keegi peaks meeles pidama neile rohtu anda tihemini kui kord päevas;

Aaa jaaa, mul oli ju sünnipäev, tahaks sünnipäeva teha sõpradega! Aga millal? Kõigil on vist kole kiire? Oi, juba ongi nädal möödas… ei, poolteist… tagantjärele on vist imelik kutsuda? Hmm, teengi sünnipäeva siis, kui on rohkem aega!

Aga nii ma mõtlen vist iga aasta, sest ma enam ei mäletagi, millal ma viimati pidasin sünnipäeva, no et ükskord sõitsime kartautodega sisekardirajal ja ükskord me käisime Minu Õe ja kursaõe E-ga Otepää seikluspargis ja oli hirmus äge, rõhk sõnal “hirmus”, sest seal tuli mingi köiega kuhugi lahtisesse võrku hüpata ja mina ei tahtnud. Aga muud moodi ka ei saanud, nii et lõpuks ma siis hüppasingi ja midagi ei juhtunud. SuureSilmaline Hirm oli lihtsalt.

Aias kõikidel peenardel kasvavad juba asjad. Eelmise aasta kasti-maasikapeenral kasvavad sügisel istutatud puškiiniad (nii oli sibulapaki peale kirjutatud) ja paar tulbihakatist (maasikad parajasti olesklevad niisama, väga ei ole kasvu märgata, ma ka siis segama ei hakanud), päris lillepeenral kasvavad lumikellukesemätastega võidu ilusad rohelised lehed. Neid nimetatakse ka sügiskrookusteks, ehkki ma esimesel aastal siin elades kutsusin neid Kevadpettumuse Tekitajateks. Et kevadel olid ilusad, rohelised, järjest pikemad, aga õitsema ei läinudki, läksid koledaks ja teod plaksutasid neile ja sõid kõhu täis. Et sügisel samadesse kohtadesse mõned üksikud sügiskrookused ilmusid, seda ma peaaegu ei märganudki. Vähemalt järgmistel kevadetel olen neile noogutanud ja tean, et peale ilusa rohelise värvi ei eelda ma neilt midagi.

Naadid kasvavad ka. Piparmündid oma pikkade risoomisega on veel kaugemale lillepeenrasse hüpanud, igatahes kaevates tuli hästi lõhnavate lehepungadega piparmündivõsusid nähtavale kahe meetri kaugusel sellest kohast, kuhu mina neile soovitusliku istekoha andsin. Aga me mängime juba mitu aastat seda ringmängu, et nad iga kevad mind oma kasukohaga üllatada püüavad, nii et seekord ma ka enam muud ei teinud peale neile noogutamise. Peavad rohkem pingutama!

Kallis Mees tõmbas üleliigsed vaarikad välja. Kui me siia kolisime, siis meil vaarikaid ei kasvanud, naabritel aga küll. Eelmise suve seisuga kasvas meil vaarikaid vähemalt kuues eri puhmas eri aianurkades (meil on rohkem kui nelinurkne aed järelikult). Aga kui vaarikad nõuks võtavad inimestele silmatorkamise ja võsastumise, eriti sellisel aastal, kui kõik noored võsud midagi ei kanna, siis on tüütu. Samas on iga väikese linnaaia puhul ka see võimalus, et varjulisi kohti on palju ja ei oska neisse midagi kasvama panna, aga loodus ei salli tühja kohta ja külvab sinna käbedalt naate ja näiteks vaarikaid, sest ise sa ju ei otsustanud mõne varjutaime kasuks. Siis vaarikad seal põevad, nagu ka mustsõstrad, et nagu Kui kehv muld! ja Kui pime siin on!! ja ongi kõik rahulolematud.

Õunapuud lõikasime ka kiilamaks ja Trennitüdruk, kes koos Vanema Pojaga oksi ära korjama pidi, otsustas osa ilusaid õunapuuvõsusid onni tegemiseks kõrvale panna. Või pidid nad vibusid tegema, ma ka ei mäleta. Loomulikult passivad need õunavitsad niisama kiigupuu küljes ega ole onniks arenenud, vibudeni nad ilmselt ei jõuagi, sest jugapuid meil ju aias ei kasva ja häid vibusid teevad Robin Hoodid ikka jugapuust. Siis õied ka ei sega vibutamist. 😛

Ma avastasin ühe oma mõttepausi ajal, et ma olen endale loonud pettekujutluse, et ega ma midagi eriti ei karda. Natuke selle teema kallal urgitsedes sain aru, et kardan ikka küll ja palju rohkem kui varem. Mind ootas ees umbes saja võõra inimesega kohtumine ja kuigi mul oli seal ette nähtud passiivne roll, ei tundnud ma ikka elevust, et oh, läheks ja teeks ja kohtuks ja küll oleks mõnus! Hakkan vist vanaks jääma. Parema meelega oleks tõesti kodus olnud ja vaikselt tugitoolis raamatut lugenud või maganud. 🙂

Nii et peab ikkagi midagi ette võtma ja end liigutama. Tegema neid asju, mida rutiin ette ei näe, aga tahaks teha. Nooremale Pojale auru tegema ja Mukaltini söötma, kilekottide asenduseks puuviljakotte õmblema, täna külla saabuvate Väikese Piiga sõbrannadega munadeasju valmistama. Kas nüüd just habemeajamisvahu abiga, ei tea, igatahes oli see huvitav idee. Looduse teemaliste küsimustega viktoriini 25 küsimust + ühe lisaküsimuse sain juba valmis ja jäin väga rahule, kui viktoriin järgmine nädal ära on, võin jagada, saate ka oma teadmisi proovile panna!

KaerahelbeMangoKookosepuderNimekirja ma ei pane seelikute õmblemist, sest võiks hoopis kleidi teha. Ise välja mõeldud lõikega, muud ma ei oska, sest saladuskatte all võin öelda, et lõigete järgi ma ei oska. Või on see mugavus? Pinteresti järgi paistab ilma lõigeteta asjade tegemine ka imelihtne, hihihii. Küllap see tuleb sama põnev kui viktoriiniküsimused, kui see ainult valmis tehtud ka saaks! Peab ainult rohkem päikest tellima, natuke mango-kaerahelbe-kookoshelbeputru sööma jõhvikatega ja siis on kohe näha, et kevadise ilmaga läheb kõik palju mõnusamini! 🙂

Mangopüree + kaerahelbed + kookoshelbed + mõned jõhvikad ja 3 tunniks aknalauale valmima jätta. Mmmm!

Viikingite värk

Suvi pole veel läbi!

Saime isegi ninad päikesest punaseks nädalavahetusel, kui Saaremaal toimus Salme Viikingiturg. Minu jaoks üsna uskumatu, sest olen alati arvanud, et augustist on päike juba nõrgem… Aga nüüd lausa nii augusti lõpus ja kõik puha punetasid näost! 🙂

Muinas-Eesti klubide üritustel pole me tegelikult juba aastaid käinud, põhjusi on olnud rohkem kui üks. Vanasti sai käidud koos perega nii Käsmu Viikingipäevadel kui Kassinurme Mütofestidel, siis tuli umbes viieaastane paus.. ja nüüd siis avastasime paar päeva varem, et ilm vist ikka lubab lausvihma vabu päevi, võib minna küll.

Külastajatel on lubatud igasuguste riietega minna, aga kuna meil olid varasemast ajast oma linased ja villased riided + muu varustus olemas, võtsime nõuks minna ikka muinasriietega. Selgus aga, et mis 5 aastat tagasi kolimise järel ära pakitud, seda niisama lihtne leida polegi. Lõpuks leidsime peaaegu kõik, välja arvatud laste villased kapuutsid, millega ma palju vaeva olin näinud ja serva lilli tikkinud… Ju siis on kellelegi laenatud, aga nüüd ei mäletanud enam keegi, kellele ja mida.

Samas olid keskmised lapsed vahepeal kasvanud. Trennitüdruk oli kasvanud vanema õe riietesse sisse, ainult käed olid pikemaks veninud! Noorem Poeg oli kasvanud venna linastesse pükstesse sisse, seevastu Vanem Vend oli järelikult hädas. Neljapäeval tegin veel tiiru Abakhani kangapoodi ja sain kahte erinevat helesinist linast, ühe tumerohelise linase ja kaks linase-karva linast kangajuppi. Tumeroheline kangas kuluski Vanema Poja pükste tegemiseks ära, kuigi ma pole suurem asi õmbleja… Aga tegelikult see isegi kergendab asja, sest sellisel juhul tunnen ma end õmblemisel nagu loometööl ja võin vabalt ise pükstele suvalise lõike välja mõelda. Tegelikult ma vaatasin neid meeste pükste lõikeid ka, aga need tundusid korraga nii keerulised kui naljakad, et ma ei hakanud üldse ette kujutamagi, et teeks selliseid:

meeste pükste lõige meeste püksid2

No ja siis võtsin salaja ühed mitte-teksad ja õmblesin nende järgi midagi sellist, mis võiksid pükse meenutada, mida saaks vöökohalt paelaga kokku tõmmata (nööpe ja kummi ju muinasajal väga ei kasutatud, õmblusmasinast rääkimata) ja kui ma need kiiruga valmis sain, läksid need isegi jalga! Muidugi venis nende pükste tõttu meie väljasõit plaanitud hommikul kella 11st kella 13.30neks, aga kuna meil polnud praami broneeritud, polnud väga muret, et peaks kindlaks ajaks sadamas olema.

Väiksele Piigale tahtsin ka uut ja ilusat kleiti teha, sest tema suurusele mõeldud riided olin juba edasi andnud kunagi. Olin kusagilt kõrvale pannud ühe ilusasti pilutatud linase laualinajupi, võtsin siis Piiga suvekleidikese välja ja lõikasin linase ka lahti. Siis selgus esiteks, et vale lõige – linased kleidid ja hamed on alati hästi lihtsa lõikega, ei mingeid kaares kaenlaauke! Teiseks selgus see, et õmblused kõditavad ja Väike Piiga karjus nagu ratta peal, kui kokkuõmmeldud kleiti talle selga proovida tahtsin. Oeh.

Võtsin siis hoopis helesinise linase kanga, tegin ÕIGE lõikega kleidi talle, natuke laiema ja natuke pikemate varrukatega, et saaks järgmine aasta ka kanda, õmblesin isegi kiilud allserva, et poleks vaja väga mõõduka sammuga astuda (kitsa kleidiga ei saa ju üldse mingeid erilisi manöövreid sooritada, näiteks turnida või kiigule ronida). Seda oli ta nõus kandma ainult juhul, kui pikkade käistega pluus on all. No olgu, Saaremaal on ju alati tuuline?

Kogu tee õmblesin helesinise kleidi varrukaid ja kehaõmblusi peiteõmblusteks, et selga pannes kostaks vähem karjeid. Ometi kord kulus 7 tundi Saaremaale sõiduks täiesti marjaks ära – õhtuks oli kleit enam-vähem valmis! Õmblesin muidugi ka praami peal nagu mingi hull käsitööline, õnneks keegi ei vaadanud. Või noh, mina ei vaadanud, sest muidu on võimalik kenasti nõelaga küüne alla torgata.

Laupäeval oligi ilus ilm ja kuna meie Saaremaa-kodust oli sinna alla 10 kilomeetri, riietusime kodus ja sõitsime autoga kohale. Riietumine võttis ikka kaua aega, sest tuli ära jagada kõik ehted ja sõled ja käevõrud ja kotid. Puust söögikausid ja Muhu leivad võtsime ka kaasa, kuna kohale jõudes on tavaliselt üks esimesi lauseid lastel “süüa tahaks!”

Õnneks oli tuttavaid inimesi ka oma viikingitelkidega, sättisin end ühetraadiketi ja lusikate müügiplatsi kõrvale oma lambanahkade peale ja hakkasin seda pooleli jäänud linast kleiti edasi õmblema. Mees käis lastega viikingilaevade võidusõitmist vaatamas ja pärast käisime ise ka ühe eestlaste laevaga mere peal, mina õmblesin seni juba kapuutsi. Palju toredaid inimesi oli näha!

Käsitöölisi väga palju polnud, aga kohapeal sai osta ilusaid kõlapaelu, nõeltehnikas mütse ja sokke, kätiseid, puust kausse ja lusikaid, noaterasid, valmis nuge, ühetraadiketi tehnikas kaelakette ja käevõrusid pronksist ja hõbedast, erinevaid põletatud savist kausse ja topse, seepe ja erinevaid ehteid. Ilmselt midagi veel, mis mul meelest läks…

Kohapeal toimusid nahaparkimise õpitoad, aga need ülejäänud õpitoad, kuhu meie plaanisime oma lapsi sokutada, jäid kuidagi vaikselt ära. Samas tegid Loki Rebased lastele erinevaid mänge ja kuna nemad tegid ka süüa, siis ei jäänudki ilmselt eraldi kõlapaela tegemise jaoks aega. Kangakudumist nägin ma kohapeal küll.

Kohal olid ka pisikesed 2-kuused kaksikud, kelle ema oli neile küll villasest mantlid õmmelnud, aga kuna oli ebatavaliselt soe, ei saanudki pisid neis mantlites magada, higiloigukesed külje all.  Ega ma ise ka oma villast vaipkleiti selga ei pannud, Vanem Poeg jooksis ilma särgita ringi, higi juustest nõrgumas  ja täiesti südasuvine tunne oli!

Järgmisel päeval käisime veel tiiru ilma lasteta ja ostsime ühe noatera ja põletatud savist suurema kausi. Leedust või Lätist pärit saviesemed olid väga ilusad – kõige ilusamad olid suured savist kannud! Neil oli lastele ka savist linnukujulisi vilesid tehtud, millega ilma veeta vilistada sai. Erinevaid klaaspärleid müüdi ka, aga neid olime eelmistel üritustel juba tasapisi lastele ostnud ja nüüd saime 3 kaelakeed oma pärlitest juba kokku: mulle, Trennitüdrukule ja Väiksele Piigale. Piiga kaotas oma kee korra ära ka, aga kuna ma olen korra juba muru seest pärleid taga ajanud (osaliste kadudega), tegin seekord kee otstesse sõlmed, nii et kui sõlm kaela tagant lahti tuli, ei veerenud kogu pudi laiali ja Mees leidis kee teepealt üles.

Tagasi sõites sain ühe villase hame õmblused kenasti ära õmmeldud, nii et nüüd on vaja ainult lõngast paelu punuda või mõnda väiksemat kõlavööd serva ja saabki valmis! Üritused on ikka head, sunnivad lõpetamata õmblustöid lõpetama ja saab veel ägeda viikingilaevaga ka sõita. Ainult praamijärjekorrad tagasitulles ei ole nii lõbusad.

villaneKleit

Alumine serv on küll veel palistamata, aga selle asemel võib vaadata hoopis kammi, sõlge või helmekeed, eks? Ehk õnnestub paremate värvidega (kus tumerohelised lõhikud ka helerohelise kleidi juures silma paistavad, mitte poolvärvitud nagu praegusel!) pilt ka pärast teha. Ja kui Väikese Piiga linane kleit ära kuivab, panen sellest ka pildi.

Pildihala

Peaks vist süüa ostma, mõtlesin. Postkasti olid laekunud toidupoodide sooduspakkumised ja kirjutasin oma hinnavaatluse kaustikusse üles, mida kust mis hinnaga ostaks. Viimati olin sinna kirjutanud märtsis, enne seda korra novembris ja septembris. Vanasti kirjutasin tihemini, kuna tahtsin enda jaoks mingeid märkmeid, mis ajavahemiku järel soodushinnad korduvad  samadel ainegruppidel ja mis poodides samal ajal samade asjade soodushinnad on. Muidugi on olemas selline tore asi nagu SEE leht, aga seal pakutakse ka neid kohti, mida ma ei külasta (nt Grossi) ja teiseks osasid poode seal pole, kus ma käin (nt. Kaupmees).

Mitu blogijat on kirjutanud e-poodidest ja mõtlesin, et see kojutoomine võiks olla suure koguse korral päris hea variant. Peale soovinimekirjade tegemist võtsin siis arvuti ette ja kohe selguski, et ei e-Selveris, e-Coop’is ega e-Maximas ei tooda kaupa mujale kui Harjumaale. Mhmh. Rimil aga e-poodi veel polegi, kuid vaevalt seegi kaua nii püsib.

Mis seal siis ikka, käin ise poes edasi. Täna käisin juba Väiksema Pojaga võimlemas, kuigi ta kuidagi ei tahtnud. Õnneks siis, kui liikuma hakkasime, oli ta oma suurema jorisemise suutnud ära joriseda ja töötas kenasti kaasa. Füsioteraapia ei ole ju alati selline lihtne ja valutu, vaid vägagi valus ja ebamugav, kui su liigesed ei tööta päris nii nagu tahaks. Või nagu teised arvavad, et peaks liikuma. Aga kui üldse ei liiguta, siis ei lähe ka paremaks, pigem hullemaks, nii et täiskasvanu loogikaga pole üldse küsimust, kas minna või mitte, kuid lapsel see arutelukoht alles areneb. Oi kuidas me ootame, et ta ise ka asja vajalikkusest aru saaks! Ehk juba järgmisel aastal?

Koju tulles sain ainult mõne hetke mõtiskleda, mida siis nüüd edasi teha, kui tuli Trennitüdruk ja teatas, et Väike Piiga pani endale legotüki ninna ja ei saa seda enam välja. Tegemist ei olnud õnneks duplodega, see oleks õudne olnud! Aga kui suuremad vennad peenikeste juppide legodega mängivad, siis neid pisikesi juppe jääb ikka üle ja nii see siis läks.

Puhu, ütlesin piigale ja hoidsin teist ninapoolt kinni. Piiga hingas kõigepealt kuulekalt sisse (tükki sissepoole tõmmates) ja siis välja, nii et pritsis pisut verd. Selge. Läksin EMOsse, mitte ei guugeldanud, mida teha. Telefoni unustasin ka koju. Aga istusime oma pool tunnikest EMO-s ära, pääsesime Trauma-uksest sisse ja kohe peletatigi meid minema, sest neil pole sellega küll midagi teha.  Minge nina-kõrva-kurgu-polikliinikusse Kuperjanovi tänavale.

Seal oli väga rahulik. Kedagi peale meie kusagil koridorides ei paistnud, valvelauatädi juhatas meid lifti suunas ja käskis teisel korrusel 234.kabinetti otsida, aga palus ukse taga oodata, kuna keegi on juba sees. Nii tore, mõtlesin ma tänulikult, et kuigi infolauas polnudki registratuur, on nad olulisele kabinetile siiski sellise numbri pannud, mis kenasti meelde jääks. No umbes nagu Trauma Üks, selline ilus kolmekohaline number nagu 234. 123 nad ilmselt ei julgenud panna, aga no see 234 sobib ju teise korrusega ka kenasti.

Varsti kuulsimegi läbi ukse, kuidas arst käskis sees oleval patsiendil kummeliteed juua, aga alkoholi mitte juua. Njaaa, tema ilmselt midagi ninna ei tõmmanud. Mees tuli välja ja meie pääsesime sisse. Minuti pärast väljusime, legotükk kaasas. Mitte midagi kohutavat ei tehtudki! Arst valgustas seda pisikest ninasõõret mingi tööriistaga  ja tõmbas heegelnõelaga legotüki välja.  Ta oli seda heegelnõela veidi modifitseerinud, kuid see töötas nii kiiresti ja kenasti, et ma tagantjärele täitsa imestasin, miks nad EMOsse endale üht heegelnõela soetada ei jaksanud.

Piiga sai kohe rõõmsaks. Ma polnud talle tegelikult midagi hullu rääkinud, mis juhtuda võib, kuigi mu enda peas tekkis küll igasugu mõtteid, kuidas väiksed jupid hingetorru minna võivad ja siis kopsutorude jagunemiskohta passima võivad jääda ja kuidas siis sõltub juba herneste kvaliteedist, kas neid saab sealt tervelt kätte või lähevad ära pudiks (limaskestad on ju niisked ja vett imav tükike võib veel paisuda seal, lego muutub ainult pisut limasemaks). Proovisin teha nii, et laps ei nutaks meie paanika pärast, sest algul ehmusime küll ära, aga nutuga ju tõmbab ka seda tükki ninna sissepoole.

Teinekord siis tean, KOHE nina-kõrva-kurguarstile, mitte EMOsse. Jälle targem. 🙂

Eile õmblesin padjakotte, et teeks siis neid põrandal istumise patju. Ühele vanale ja katkisele põranda-sulepadjale tahtsin ka uut ümbrist teha, õnneks oli kodus olemas tugev hall kangas. Isegi ei mäleta, mille jaoks, aga kulus marjaks ära. Lõikasin sellest ühe padja jagu riiet ära ja järgi jäänud L-kujulisest jupist sain veel kolmele padjale ümbrised teha. Väga lihtne, kui algandmeid pole, et tee just niisugust mõõtu või muidu ei lähe!

Õmblusmasin juba ootas laua peal, nii et kui padjakatted tehtud sain, oli kahju masinat rahule jätta ja õmblesin ruttu Väiksele Piigale ühe seeliku ka, sest hiljuti selgus, et kleidid lähevad nii kiirelt plekiliseks ja üks seelik oli pesus, teine on veel liiga suur (mille Suur Õde talle sünnipäevaks organzast õmbles). Nii ta läkski pildile poisipea ja roheliste pükstega.

Proovisime just hiljuti perepilti teha, nagu igal suvel – tellisin isegi Vanima Lapse kodulinna – sest Minu Vanaema sünnipäev läheneb ja ta on juba nii vana, et asju kingiks ei taha, aga fotode üle on tal alati hea meel. Nii me siis tavaliselt teemegi igal aastal juulis perega pilti, heade asjaolude kokkulangemisel ka kõigi läheduses elavate lapselaste peredega, aga kuna mu õe ja venna pered olid linnast väljas, oli seekord plaanis kiirpildistamine ainult oma perega.

Tegelikult on see pildistamine õudne asi. Minu jaoks vähemalt. Mida rohkem inimesi pildil, seda suurem tõenäosus, et keegi vaatab mujale, teeb imelikke nägusid või misiganes. Kui seltskonnas on beebisid või väikseid lapsi, on see kõik võimendatud. Ei kujutaks ette, et täiskasvanute grupipildi tegemiseks keegi kedagi lükkama või näpuga pahatahtlikult torkima hakkaks, kuigi täiskasvanutel on komme üksteisele sarvi teha (kolleegidega pildistamisel vähemalt).

M i n u  ettekujutus pildist on selline, et inimesed vaatavad peamiselt õigesse suunda, pole hullu, kui kellegi parajasti reha käes on või keegi kellelegi keelt näitab, aga pildistatavad ei peaks olema kurja või pahase näoga, et JÄLLE peab siia pildile jääma ja Appi, ma olen tegelikult hoopis zombi. No me ei pildista ju iga päev, mis mõttes see “jälle”?

Aga ilmselgelt olen ma üsna üksi selle sooviga. Kui sa ei palka kedagi pilti tegema, vaid palud mõnel suht hea fotokaga  sugulasel pilti teha, siis tulemus on… kurb.

Mina olen pahane, sest keegi jälle mossitab ja rikub pildi tegemist ära. Ja kes siis on kurja näoga pildi peal, sest ta keelab kedagi ja loodab, et näiteks ülejäänud 10 alaealist inimest suudavad veel natuke paigal olla, aga siis kukub keegi teine lihtsalt pikali ja ohhh. Ja siis Reet kirjutas, et vaatas naeratavate inimeste pilte ja tundis, et ta pole sama hea kui kaunis ja naeratav Tõeline Ema  ja mina lohutasin, et mis siis sellest, et nad naeratasid neil puudus pildilt vanniraamat. Aga ise näed põen ka.

Ma ei tea, on see siis nii palju palutud, et kord aastas paar perepilti teha, kus KÕIK oleks peal? Ükskord mul sai villand ja tahtsin fotograafi tellida. 200 euri? Eeee…? Mõttepaus. Ja siis kõik pakkusid, et ma tulen teen ise sul, ära võta fotograafi!

No ja siis iga aasta ma olengi kurb. Vaatan neid pilte, mis on hea sooviga tehtud, aga osadel inimestel on pool pead läinud, osadel lastel on juuksed või puulehed (??) näo ees ja fotograafil pole see häirinud. Või siis vaatame me kõik näoga päiksesse nagu kunagi kooli ees tehtavatel klassipiltidel, kus kõigist paistsid ainult kulmud (päikseprille ju ei olnud ja midagi tuli silma tungiva päikese varjuks ju ette tõmmata). Üks mitu-mitu-mitu aastat varasem perepilt on meil selline, kus mina olen ainsana varjus, nahk tumehall ja kõik teised on päikesepaistes ja näevad miskipärast elus inimeste moodi välja. Juba aimate, et see pilt on kusagile ära sokutatud, mitte raami sees? 🙂

Ja kõik (see oli nüüd väike naiselik liialdus) on pildistamise ajal minu peale pahased, sest mina üritan selgitada, et vaatame kõik vanaisa poole ja palun püsige korraks paigal ja palun ära tee seda naeratamise asendusnägu, kus grimass on sisse lülitatud. Õnneks selle näoga hakkan ma juba harjuma, sest esiteks kahel eelmiste aastate pildil on sellel lapsel seesama nägu olnud ja siis on ikka äratuntav järgmistelt piltidelt ka. Teiseks vaatasin rõõmuga lasteaiapilte ja seal olid vähemalt 3 noormeest sama õudse näo pähe teinud, üks hullem kui teine! Rahustav vaatepilt! Teiste peredes on siis ikka ka mõnikord nii.

Vaatad muidu näoraamatus või blogides teiste pilte – täiesti normaalsete nägudega lapsed. Reeglina õnnelikud. Ja need naeratavad näod, nagu pildistamine oleks normaalne asi! Ma ei tea. Ju neil on normaalne ema, kes teeb tihemini pilti ja ise naeratab malbelt.

Mul on ikka kahju ja siis ma teengi ülejäänud aasta lihtsalt seelikutest pilti. Või sellest, kuidas lapsed aias suusatavad, kriimulise näoga piparkooke kaunistavad või harilikus sassis põrandaga  toas legodest ehitavad. Ükskõik mis näoga, sest mõni ikka tuleb välja ja ma teen kasvõi 5 pilti, et kellelgi pead kogemata maha lõigutud poleks. Paar korda aastas panen albumisse ka ja vaatan. Ausõna, mõnikord vaatavad lapsed ka. Nii et ma ei tee neid ikka niisama ja selle pärast ei põe, et oma arvuti pildikaustas häid perepilte pole.

Mõned perepildid on meil seinal ka, paari viimase aasta omad (aga vist see ilma näokõrgusel lendava rehata) ja siis mõned äravahetamiseni sarnastest lastest. No et pildil on Trennitüdruk natuke peale aastaseks saamist, aga kõik kahtlustavad, et Väike Piiga, sest nad on nii sarnased. Ainult meie mehega oleme seal kuidagi kõhnemad, sest noh 12 aastat tagasi. 😀 Photoshop ilmselt. Sellega pidi ju saama kõigi pildilolijate näod otseks keerata, naeratama panna ja kasvõi poolteist pead juurde kleepida, isegi kui need poolteist pead muu pildi raamidest väljuvad.

Oh, ei saa meist seda naeratavat pildiperekonda. Lähen patju täis toppima. Nemad ka ei naerata viisakalt pildi tegemise ajal, muudest kommetest rääkimata, aga siis võin nad karistuseks pildistamata ka jätta. Väikese Piiga eilne seelik küll naeratas.

seelikHeleroheline2

 

 

Flow-voog ja DIY.

Sain vahepeal ühe seeliku valmis. Vahelduseks, et poleks ainult töö ja lasteaias käimised ja söögitegemine. Jaanuaris oligi plaanis õmmelda ÜKS asi, sest õmblemine mulle meeldib, kuigi ma pole suurem asi õmbleja – kooliajal vist 5. ja 6.klassis pidi midagi õmblema, siis tegin esimesel aastal nukule öösärgi ja teisel aastal endale põlle, 7.klassist aga õmblemist enam polnud.

Mingil ajal osalesin meie kohalikus Muinas-Eesti klubis ja sellega seoses tuli õmblemine uuesti meelde tuletada, sest õmmelda tuli linasest ja villasest kangast ja ilma õmblusmasinata.  Vahepeal vist õmblesin õe õmblusmasinaga ka natuke, igatahes sain sujuvalt tehtud ka laste kleidid-püksid.

Kui poest ei leia midagi, mida tahaks, aga ise õmblemine on alustatud ja mingist faasist edasi ei liigu, siis ajavad tegemata asjade ja kokkuostetud kangaste kilekotid tuju ära. Õnneks leidsin ühe sõbranna, kes mulle ülikooli lõpetamise kleidi õmbles – peale selle oli ta nõus ka kõik mu varasemad alustatud õmblustööd lõpuni tegema ja minu hullude ideede järgi mulle näiteks rasedariideid  õmblema.

Oma ideedega on see lugu, et plaanid on tavaliselt võimsad – et selline ja selline, istub seljas kenasti jne. Kui valmis saab, võib algajal õmblejal (võib-olla ka kogenul, mina ei tea!)  selguda, et asjad ei istu üldse selga. Või vähemalt mitte sellisel moel, nagu lootsid…

Sellepärast ongi kõige lihtsam endale õmmelda – kui ka ei tule nii välja, nagu loodetud, ei ole vähemalt kellegi teise unistusi purustatud ja piinlik vaadata.:)

OLYMPUS DIGITAL CAMERA
Ühe satsiga seelik

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

 

See on üks väga väheseid roosasid asju, mis mul on, sest ma olen pigem rohelise ja valge inimene. Lastel kipub ka rohelisi ja siniseid asju rohkem olema kui roosasid. Kanda pole seda veel jõudnud, praegu on rohkem lumelükkamisriiete ilmad.

Kuna millegi valmis saamisest tekib väike kogus eufooriat, alustasin mõned päevad hiljem uue asjaga – ühe eest nööbitava triiksärgi laste öösärgiks moondamisega. Särk oli meile kusagilt tundmatust kohast tulnud, mitte meie perest pärit, õrn helelilla Sangari särk väikese defektiga, mis ilmselt pesus välja polnud tulnud. Poe-öösärgid pole päris minu maitse, ei materjali ega tegelaste tõttu, ning seetõttu ei raatsi ma ka sellist raha mittenahasõbraliku materjaliga öösärgi peale kulutada.

Igatahes otsisin välja imeilusa kleidiraamatu, mida vaadates mul alati ilusate riiete õmblemise igatsus tuleb ja lehitsesin selle läbi. Nagu ikka – umbes 5-6 kleiti oleks sealt KOHE kõne alla tulnud. Paraku on seal asjad lõigetega, mina aga põlveotsas meisterdajat tüüpi, seega – vaatasin pildid ära, siis vaatasin kortsus kulmuga lõikelehte, siis vaatasin suurt triiksärki ja võtsin kapist ühe Piiga suvekleidi.

Lõikusin ja tegin ka pilti, kust mis jupid triiksärgist välja lõigatud said, aga siis ütles fotokas, et need pildid kuuluvad salastamisele ja enam ei näe neid keegi. Paha lugu, muidu oleksin siia juurde pilte saanud panna, aga nüüd pean leppima Pinteresti pakutud sarnaste ideedega – palun:

kleit triiksärgist

Allikas: Turn your old stuff into your kids’ greatest treasures ehk 28 viisi erinevate majapidamisasjade ümbertegemiseks, millest enamus pole riietest. Mõned olid päris head!

Ühest väikeste ruutudega särgist plaanisin aga põlle teha, midagi sellist:

põll triiksärgist

Pildi allikas siin.

Igatahes olen meeste särgi öösärgistamisega poolel teel, valmis teha on veel sitsid-satsid alla äärde ja varrukatele. Eile üritasin särgiservadest-varrukatest lõigatud riideriba-juppe satsideks vormistada, aga kõik ribad on eri pikkustega ja õmblused tuleb teha hargnemiskindlaks, seega tekkis vaikses tööhoos see kuulus flow-ilming.  Eesti keeles siis kulg või voog, mille käigus kaob ajataju. Et mingit asja tehes on hea tunne ja ei pane tähelegi, kui palju aega on juba möödunud, sest mõnus on toimetada. See võib juhtuda raamatu lugemisel, lume lükkamisel, vannis mõnuledes, lapsevankri kärutamisega, autosõidul, joonistamisega, käsitööga – võimalusi on sama palju kui inimesi. Aga see flow peaks olema hea asi  selles mõttes, et inimene keskendub millegi tegemisele ja naudib seda tegevust ning sellest omakorda tekib mõnus rahulolev energiline tunne.  Siis vabanevad vastavad hormoonid, inimesed kogevad õnnetunnet. Mida rohkem selliseid hetki, kus oled keskendunud ja naudid “vabalt voolamist”, seda õnnelikumad inimesed on. Kellele meeldib TED-talk’e kuulata koristamise või muu rutiinse tegevuse taustaks, siis siin on Mihaly Csikszentmihalyi inglise keelne videokõne Flow, the secret to happiness.

On teil oma õnnetunde-tegevused teada? Kas tegelete nendega iga nädal või lihtsalt siis, kui aega on? Heal juhul vast ka iga päev natukene, ise seda teadvustamata. Lihtsalt head toitu või 6-minutilist vaba hetke nautides?

Vastupidiselt millegi valmissaamisele läks mul kellarihm katki ja tunnen end ilma kellata halvasti. Telefonilt kella vaatamise harjumus pole veel kujunenud ja pigem vaatan seinakella, aga neid ka igas toas pole. Imelik, muidu ei pane tähelegi, kui kasulik asi see kell on, kuni kell puudu pole. Ju ma saan siis veel neid aega teadvustamata hetki! 😀

P.s. Seelikutest olen varem kirjutanud siin (kõige esimene katsetus) ja siin (kardinast tehtud seelik). Muidu on mind seelikute asjus kõvasti inspireerinud Tiina, kes palju ilusaid seelikuid tegi ning  ühe põneva kleidi oma tütrele ka!

 

 

Kardinast seelik

Kiired ajad, hoolimata hoovihmaga suveilmadest. Vähemalt saab kõvasti pesu pesta ja aias rohida, maasikaid ja vaarikaid süüa! Meie Lollipop-roos hakkas ka õitsema, hästi magusa lõhnaga.

Kirju roosiõis

Lugesin ühte raamatut sellest, kuidas internet meie aju muudab,  Triiv madalikule. Läbi saanud veel pole, aga internetivaba aega on nagunii rohkem, kuna meil siin käis arvuti ümberinstallimine paar päeva jutti ja blogimine lükkus edasi. Vähemalt selgitab see raamat hoolega, miks keskendumisraskustega inimesi rohkem on, miks raamatuid ja pikki artikleid raskem lugeda on, kas raamatud on “väljasuremas”.

See-eest eile, kui tegin endale ainult 5-punktilise päevaplaani, õnnestus valmis saada mitu asja: õmmelda lõpuni diivanikate (jah, seesama, mis mul aasta algusest plaanis oli!) ja siis veel keskmisele piigale üks seelik. Ta tahtis minu satsiseeliku sarnast, aga kuna ta on sinise värvi fänn, sai tema seelik sinisekirju. Tegin selle ühest kardinast, mille ma aasta tagasi Sõbrale sõbrale poest vist ostsin, aga kasutusele ei võtnud. Seelikuks sobis küll, ainult hästi hargnev siidisegune riie oli, eile öösel õmblesin satside harnevad siseservad käsitsi üle. Overlokivaba käsitöölise tunne tuli. 🙂  Sõrmkübarat oleks tegelt vaja olnud, ülelöömispistest ja nõela hoidmisest on üks sõrm päris valus siiani. Aga seelik sai valmis ja see, et midagi sai ära tehtud, annab hea tunde.

Satsiseelik

Mõnusaid hetki õrna tuulega 🙂

Kätega tegevused poistele

11136138_824831947554010_2061797121427627318_oNoorem poeg õmbleb. Õmblemiseks nimetab ta nööpide niidi otsa ajamist, kuigi ükspäev lubas ta endale ka kampsuni õmmelda. Nööp-ussikesed on jälle väga hinnatud Pisikese Piiga poolt, õigemini on need nööbid väga ligitõmbavad. Õmblemisest Väike Piiga veel suurt ei pea.

Nööbi-ussid 2015
Nööbi-ussid 2015

Suur Vend läks jälle raamatukokku, sest tema Minecrafti-raamatu tähtaeg lõppes. Kahtlustan, et tagasi tuleb ta alles tüki aja pärast ja on unustanud reegli “ainult 3 raamatut korraga”. Kuna raamatuid laenutatakse nii kooli- kui linnaraamatukogust, seadsin sisse reegli Kuni Kolm Raamatut, sest varem tagastada saab ju alati, kui loetud, kehvem variant on hoopis see, kui osad raamatud muude kuhjas ära kaovad, tavaliselt Trennitüdruku tuppa aknalauale või laua alla riiulisse. Eraldi reegel on meil lauamängude laenutamise kohta – neid me paar aastat ei laenuta, kuna esimesel ja viimasel laenamisel koju võetud kahest mängust kadus kummastki 1 jubin ära – Saboteur 2-st üks kullatükk ja Ubade mängust (mille nimi võis olla Bohnanza?) üks mängukaart. Me otsisime igalt poolt, ausõna, v.a. sellest kohast, kus need ära kadunud jupid passisid, sest välja nad igatahes ei tulnud. Seega otsin siis 2 uut lauamängu raamatukokku viimiseks ja me saime koju kaks pisut mängitud lauamängu, millel kodus pole ju probleemi, kui üks tükike kadunud on. Aga kuna lauamängud pole just postkaardihinnaga, kehtestasin reegli, et koju me mõnda aega uusi mänge ei laenuta.

Vihmase ilmaga õues puuoksi lõikuda ei saa, nii et panin printimisjärjekorda ägedaid värvimispilte. Käelist tegevust on vaja harjutada Suurel Vennal, kuna tema käekiri on päris korralik Vasakukäelise KooliPoisi Käekiri, st. tavaliselt küll peaaegu loetav, aga mingis oma erilises suhtes vihiku joonte ja ruutudega. Kuna 9-aastased enam igasuguseid tava-värvipilte karukestest ja lilledest ei värvi, võib abi olla näiteks minecrafti teemalistest piltidest, neid saab  siit ja mujalt ka, kui panna otsingusse ‘coloring pages minecraft’. Legode teemalisi leiab ka, näiteks siin on ninjade-eri leheküljed. Ausalt öeldes olen ka ägedaid kirjutamislehekülgi leidnud käekirja harjutamiseks, aga kasutanud neid pole. Välja näevad need sellised – aga kuna need on inglise keeles, ei tähenda need lapsele midagi. Lihtsam on anda lapsele abijoonega vihikuleht (või harjutamise otstarbeks eraldatud vihik), kuhu pealkirja asemel saab kirjutada esimese lausealguse ja lasta lapsel siis ise lõpuni kirjutada. Inglise keelsetest olen näinud “Ma olen legomehike/Steve ja ükskord juhtus minuga selline lugu: ….”

Veel üks variant on iga nädal vanaemale kirja kirjutada sellest, mis nädala jooksul juhtunud on. Vanaemale meeldis, aga kiirematel aegadel kipub meelest minema. Meie kasutasime augusti lõpus koolilainele lülitamiseks, kuna suvel kirjutamist vähem ja käekiri kippus vähese harjutamisega loetamatuks minema…

Mina seevastu tahaksin, et kui tal kunagi eksamid tulevad, ei jääks tema töö käekirja tõttu “loetamatute lainete” kuhja.