Tag Archives: paberprügi

Viitsimise küsimus?

Koolitused, infopäevad, koosolekud, õppeprogrammid… Ükskõik, kas õues on seene- või päikseilm (või mõlemat), iga sügis on need ülalmainitud platsis. No tegelikult on hea, et neid korraldatakse, et huvilised saaksid kursis olla ja oleks nagu millegi üle kontroll, inimesed kutsutakse kokku ja neid teavitatakse, isegi kui see midagi ei muuda.

Mõnikord kerkivad mul need rumalad küsimused, et Miks peab peaaegu alati küpsiseid ja saiakesi pakkuma? Miks must tee ja must kohv? Miks keegi ei raatsi näiteks puuvilju pakkuda? Piparmünditeed teha? Nii palju on neid inimesi, kes ei jaksa üle 2 kohvi päevas juua, aga midagi muud ka kohvipausi ajal ette nähtud pole (kui veab, saab kuuma vett või kohvipiima juua, aga siis vaatavad teised viltu) ja kelle organism pole veel karastunud, saab öösiti kohviärevust magneesiumiga maha suruda või niisama tunde voodis keerelda.

Seega olen alati hästi rõõmus, kui praegusel Võta Õunu!-ajastul on inimeste kogunemisel ka suur õunakorv Eesti õuntega, nagu eile! Kurvaks teeb seal juures ainult prügiteema.

Olen keskkonnateemalised kokkusaamisel. Kõik 10+ esinejat räägivad, kuidas nende juures saab prügi, jäätmete sorteerimise ja keskkonnasõprade programme ja Oi kui tore, et juba lasteaialapsi saab kaasata sinna ja koolidele on meil kümneid ja kümneid programme ja õpikodasid, AGA kogu sellel keskkonnainimeste kogunemisel on üks prügikast, kuhu loobitakse sisse õunasüdamed, sidruniviilud, plasttopsid, pabermaterjal ja kommipaberid, vabandust, kommikiled. Isegi draakonikommidel pole enam tavalisi kommipabereid ju ümber, sest need laguneksid looduses ära. Paneme ikka midagi läikivamat sinna ümber.

Küsisin korraldajalt, miks? Miks ei võiks olla ürituse korralduspunktide juures lauset, et kes saab, palun tulge oma kruusiga? Või miks ei saa selleks ürituseks laenata kohapealt või vastavast nõudelaenutusest kruuse? Või miks ei võiks suure kommikausi juures olla karpi sildiga “Palun kommipaberid SIIA!” ja õunajäätmed koguda mõnda teise väikesesse kaanega karpi sildiga biojäätmed? Sinna saab ju õunasüdame peale joonistada, kui kõik eesti keelset silti ei loe. Kui kaas on peal, ei tule õunasiidri aroome ega puuviljakärbseid ka.

Aga ei, korraldaja arvas, et kruusid kolisevad, kui neid tuua. Ja nagunii keegi ei tuleks oma kruusiga. Või noh, niigi palju on ju teha, teisi asju ka tuua. Mõistan, korraldaja korraldabki igasugu asju, tihti oma töökohustuste kõrvalt.

Kuid delegeerimine aitaks siingi. Kui abilist toimumiskohas võtta pole, saab ju otsida vabatahtliku või mitu. Niisama lihtsalt, et kirjutad ürituse toimumise infot laiali saates kõige alla rea, et vajaksin ühte abilist, kes aitaks paari asjaga kohapeal või võtaks vaevaks kodust tuua tühi karp, kuhu panna plastpakend või saaks hiljem nt. kodusesse komposti viia biolaguneva kraami.

Kas see on viitsimise taga? Või tundub see lihtsalt utoopia, et me peaks prügi sorteerima lihtsalt iseenda pärast?

Isegi kui ma olen ainuke hull, mul ükskõik. Mulle lihtsalt tundub see nii normaalne, kerge, lihtne, et panen pakendi ja põletatava kraami olmeprügist eraldi, et saadan munakoored kanadele tagasi koos munarestidega, et kana perenaine ei peaks kanadele munakoore valmistamiseks kaltsiumi poest juurde ostma jne. Võib-olla on aga põhjus hoopis selles, et ma olen elanud kohas, kus KÕIK sorteerisid. Kõike. Eraldi. Värvilist klaasi, värvita klaasi, ajalehti, muud paberkraami, metallpakendeid, plastpakendeid, paksemat plasti jne.

Seal oli küll algul keeruline, sest võõrkeelest ei pruugi kõike aru saada, aga õnneks olid pildid ka peal ja seal elades olid sorteerimise anumad algelisel kujul (2 prügikasti ja üks määrdunud karp biolagunevatele) üüripinnal juba olemas. Sorteerimisharjumus jäi külge ka teistele peale minu ja Eestisse tagasi kolides polnud küsimustki, kas sorteerida edasi või mitte.

Käisime Vanema Pojaga (kes oli siis lasteaiaealine, aga ilma lasteaiakohata) kiriku juures laste mängutunnis. Peale laulu-mängutundi tuli alati see hetk, kus vanemad lastele süüa andsid – kes kaasavõetud banaani, kes soendas putru või püreed. Kohapealt sai osta puuvilju (sümboolse tasu eest). Alati oli olemas 3 väikest prügikasti laua peal – biolagunevale, pakendile ja paberile. Mitte kunagi ei olnud lastele söögiks küpsiseid või saiakesi, kuhu me ka ei sattunud! Käisin keelekursustel. Jälle – ei mingeid küpsiseid, komme ega saiakesi, puuvilju või pähkleid aga küll, kasvõi kuivatatud kujul. Ikka prügi sorteerimise võimalusega.

Nüüd, kui koolides on säästliku arengu teemad ja lasteaedadeski räägitakse puuviljade kasulikkusest, võiks ju ikka katsetada seda sorteerimist. Läheb üks kord valesti – no mis teha. Äkki teinekord läheb paremini. Igal juhul etem kui see variant, et parem ärme proovimegi, nagunii ei õnnestu. Mõnes koolis teevad koolilapsed ise loovtööna lisaprügikaste, et saaks sorteerida omatehtud prügikasti. Kaval, oma käteööse suhtutakse hoolivamalt nagunii.

Samas on linnainimesed ikkagi rõõmsad, pakendikonteinereid leidub paari kilomeetri raadiuses mitu ja eramajades saab tellida ka tasuta pakendikoti äraviimise teenuse. Maal elades pead ikka ise klaasi, metalli ja pakendi eraldi korjama ja linna sattudes konteinerisse viima. Vähemalt Saaremaal töötas see küll nii. Kõik maa seest vastu tulnud klaasikillud, metallitükid ja kilekotid saime kokku koguda ja minema viia. Siis, kui minekut oli, mitte ekstra. Seda klaasikildude tegevust jätkub meil seal veel aastateks…

Mind nii huvitab, millal me selleni jõuame, et sorteerimine – selleks ettenähtud prügikasti – pole raske, kui pead ühe sammu rohkem astuma teise prügikastini või pead lihtsalt köögikapiust/sahtlit rohkem lahti tõmbama, et tagumisse kasti ka midagi visata. NAGUNII pead ju ära viskama asja.

Kui korraldad üritusi, hangid endale mingi koguse tasse ja lusikaid, kasvõi laenad, kui üritusi on harva. Kui vajad abi korraldamisel, uurid, kas on vabatahtlikke abilisi üritusele tulijate asjus või kasvõi Vabatahtlike Väravas. Arvate, et kes see ikka sellega nõus oleks? Ma küll arvan, et tõenäosus on nullist suurem. Kolmandik Eesti elanikkonnast kõlab ju paljulubavalt!?

Ma vist hakkan ise ka otsast torkima selle nädala ülejäänud koosolekute-koolituste korraldajaid, kas nad on selle teema peale mõelnud. Äkki saab kuidagi väiksema prügikogusega? Kõige hullem, mis juhtuda saab, on see, et mulle öeldakse, et ei viitsi/ keegi ei jaksa korraldada/ ei vastata üldse. Aga see pole ju eriti hull, arvestades seda, et kusagilt peab ju alustama. KEEGI peab ju natuke energiat sellesse panustama, kui keegi teine ei jaksa. Ja kui ma nagunii PEAN lastevanemate koosolekul käima, siis äkki ma olen see keegi.

Kõige parem, mis saaks juhtuda, on see, et keegi on juba selle kõige peale mõelnud! Jeeee! Asjad liiguvad!! Nii ma vast saangi teada, et ma pole üksi ja mul on mõttekaaslasi. 🙂

Ideid ka natuke lõpetuseks:traditional-recycling-bins.jpg

Pildi juures on artikkel ka, kuidas sorteerimist Blahh’ist Ahhh!-ini viia: siin.

Prügisorteerimisnurgake garaaži, pilt aadressilt Home Storage Solutions 101, link siin.

sorter.jpg

Selleks ei pea tohutut kogust uusi vidinaid/plastikut juurde ostma, saab taaskasutada vanu ämbreid, kilekotte, pappkaste vms, mida üle on jäänud. Kui ideid ei tule, küsige lastelt! 🙂

Challenge

Jaanuar on möödas, see läks päris hästi, veebruaris paraku puhuvad hoopis teised tuuled.

Minu suureks imestuseks õnnestus mul jaanuaris päriselt ka oma plaanidega enam-vähem joonel püsida, sain isegi mõned rasked – tüütud asjad tehtud, mis iseenesest polnudki niivõrd rasked kui tüütud. Aasta alguses on seda pealehakkamist ka rohkem – tavaliselt veebruariks kipub see juba hajuma.

Õnneks oli ka asju, mis läksid jaanuaris plaanidele vastupidises suunas, muidu vist olekski tunne, et sai nagu pingutatud kah ja rohkem sel aastal ei pea. 🙂

Veebruaris plaanisin endale 500 asja korrastamise, sest ühes inglise keelses blogis oli seesama teema jaanuaris ette võetud – 500 things declutter challenge. Siis sai iga päev lugeda, mida inimesed koristasid ja palju neil päeva “skoor” tuli ja mis seis lõpuks sai. Ma iga päev ei lugenud, aga lõpuks sai vist 500 kokku küll, pisut ülegi.

1.veebruaril siis leppisingi õega kokku, et prooviks ka. Mõeldud, tehtud – mul õnnestus koristada kooliasjade kappi ja PisiPiiga kõrvalepandud riidekotti. Riidekotiga oli lihtne – olin selle hiljuti tekitanud, kui jaanuaris magamistuba “sügavpuhastasin” – tegelikult viilisin sellest ja suutsin ainult 2 kummutisahtlit ja ühe kapiriiuli korrastada. Igatahes tookord ladusin vale hooaja riided kilekotti, et ma neid hajameelselt kuhugi kappi tagasi ei topiks ja nüüd sorteerisin kahte lehte: edasi anda ja suveks kõrvale panna. Lühikeste pükstega pole meil talvel midagi teha, enam pole ju toas +25, nagu korteris elades igal talvel ette tuli. Huvitav, et suvel meil ka ei ole kunagi toas +25, aga suvel tundub see +20 kuidagi soojem kui talvine +20. Teistel kindlasti on suveriided juba sügisel ära pandud, aga no jaanuar pole ka selleks halb aeg! 🙂

Siis see kooliasjade kapp. Sinna ma peitsin salaja neid asju, mida “võib veel vaja minna”. No teate neid eelmise aasta algklasside töövihikuid… ja üle-eelmise aasta omi… ja siis mõned töölehed – ja veel nii 200 tükki… palju kunstitöid, millest täpselt aru ei saa, mida ja kas on kujutatud… brrrr. TEISED viskavad minema, aga mina ei suutnud ilmselt tol hetkel otsustada, kas visata kohe minema või panna lapsed neid sorteerima? Välja arvatud muidugi need pildid, mis joonistuste alleshoidmise mappi lähevad, et hiljem näeks, mis asju vabatahtlikult joonistati, ilma kunstitunnita.

Mul on see kiiks, et kuna meil ahikütet pole, vanapaberit aga korjab koos plastiku ja klaasiga kokku prügifirma (tasuta pakendikoti äravedamise teenus kord kuus), siis isikuandmetega pabereid minema ei visata. S.t. kas on vabatahtlikke, kes kõikidel töölehtedel, kontrolltöödel, tunnikatel lapse nime küljest rebiks? 😀

Nüüd siis olin mina see vabatahtlik. Sain suure kuhja no-name vanapaberit ja väikese kuhja “tundliku infoga” paberit, mis läheb mu vanemate poole ahju, nagu ka arved jms.

Sorteerisin ka natuke esiletükkinud ja väikseks jäänud kummikuid ja viisin 6 paari ülemisele korrusele – esimeses etapis muidugi pesin taldu. Vanasti tundus kummikute pesemine kraanikausis üks paras mäkerdamine, aga praegu pole sooja veega mängimine üldse nii jube, pigem nagu hetk iseendale. Soe vesi voolab ja vuliseb, see on ju rahustav muusika – ja pori ka natuke pritsib, aga seinu ei pea pesema… Vahel pesevad lapsed ka, sest üleni mudased kummikud esikus kipuvad mingil põhjusel seinu nügima. Tuulekoja värvimine oli mul eelmisel aastal plaanis, värvid sai ostetud, aga kuna meil on vaja üks suur vannitoa-mööbliese läbi tuulekoja vedada, ei näe ma põhjust tuulekoja ülevärvimisega kiirustada. Nii et kui seinad saavadki põlvekõrguselt mudaseks, mis seal siis ikka. Töökasvatus.

Ühe oma riiete kuhja leidsin ka, millest paar paremat juppi taaskasutusgruppi üles laadisin ja millel uued omanikud juba järel käisid, ülejäänud jäid taaskasutusse kohaleviimist ootama, passivad esikus. Leidsin ka vineeri kummuti tagant, mida me PisiPiiga suureks saamisest alates kasutanud pole – nimelt oli meie voodi serva ja madratsi vahel 50 cm x 80 cm x 1cm vineerplaat, et voodi servas magav lapsuke üle ääre ei veereks. Meil ei ole kohutavalt lai kaheinimesevoodi ja last kahe inimese vahele magama panna ei saa*, sest siis ei saa keegi öösel magada, nii et lapse ühes kindlas servas “omaette kohal” hoidmine oli meie jaoks parim. Polnud muret, kuni lapsuke end serva najale püsti upitama hakkas, siis tuli vineer servast ära võtta ja laps võrekasse elama kolida ohutuse nimel. Üks laps magas peale seda serva najale tõusmise aega meie voodi serva juures madratsil (põrandal),  aga kui ta öösiti end sealt minema rullis, kolis ära oma voodisse.  Igatahes veider, et see vineer nii kaua meie juures edasi vegeteerinud oli, kuna Väike Piiga saab millalgi märtsipäikese-ajal juba kolmeseks.

Ja skoor – 45 asja ära-/edasiantavateks! Äraandmise käigus sain ühelt toredalt inimeselt veel 4 helkurit tänutäheks, see oli äge! Neid meil kulub.

Ära visatud asjade kogust ei lugenud, kes neid pabereid ja vanu vildikaid ikka loeb. Kooliasjade kapist nimelt tulid vastu 3 karpi guašše, mõned vesivärvid, 3 karpi rasvakriite-õlipastelle, kõiki nii palju kasutatud, et uut õppeaastat nendega ei alusta, aga ära ka ei raatsi visata. Eestlaste elu. 😀 Paningi siis õhtul väiksemad lapsed kriidistama ja täna plaanisin guašiõhtut. Mõned vanad värvimata piltidega 2. ja 3.klassi töövihikud sobisid kriitidega värvimiseks väga hästi! RahvaRaamatu alla-ühe-eurosed värviraamatud pididki alles täna poodi jõudma, ma jaanuari lõpu allahindlusest ikka ei pääsenud ja tellisin, aga no nende saabumiseni saab kõik töövihikud ära joonistada.

Kui ma parajasti süüa tegin, jõudis Pisike Piiga laua ka rasvakriidiga viipekeeles täis kirjutada. Viibe siia-sinna üle laua, mõned väiksemad konksud ja pool ruutmeetrit ongi kaetud. Ei kulunud viit minutitki! Paberile poleks nagunii mahtunud, umbes nagu Pipi hobune, mida nii väikesele paberile nagu A4 lihtsalt ei saagi mahutada.

Ja tänu sellele esmaspäeva skoorile ja koristamiseufooriale ei saanudki ma eile midagi tehtud. Mitte ühtki asja. Pidin vaimselt puhkama, aga see-eest viskasin ma mahalõigatud juukseid minema. Proovisin paarile lapsele silmaarstiaega panna ja ühega sattusin arstile kohalegi. Leidsin koristamise käigus üles ühe poe kinkekaardi, mille kohta mul oli meeles, et see pidi veebruaris kehtivuse kaotama ja sain sellegi poes pudi-padi vastu vahetatud. Imelik, kuidas kinkekaarte tahaks ikka alles hoida, “kuni midagi vajalikku pean sealt ostma”, siis aga läheb selline väike paberilipakas meelest ära ja pärast, nädal peale kehtivuse lõppu tulebki kinkekaart jälle nähtavale. Seekord ei läinud Tigeri poel ikka nii hästi nagu paar aastat tagasi mingil raamatupoel, mille 45 euro väärtuses kinkekaardipakk lapsele nädal peale kehtivuse lõppu koristamisel näppu jäi. See pidi olema Apollo, ma arvan, sest neil on pool aastat ainult kehtivust, mujal aga aasta. Igatahes polnud me siis veel avastanud nippi, et kinkekaardi eest kinkekaarte osta, kui TÕESTI midagi pähe ei tule. Või teine variant, pereliikmetega läbirääkimisi pidada. Raamatuid on ikka kellelgi vaja!

Ülejäänud kinkekaardid-sooduskupongid panin esikusse nähtavale kohale kiletaskuga, et mul oleks meeles need kaasa võtta, kui ma kunagi poodi lähen.

Aga äkki ma siis täna olen hea ja koristan mõnda riiulit või sahtlit. Iial ei või teada. Väike Piiga magab veel,  ainult natuke kostab sealt toast mänguasjade kolinat..

Arvutiasjade kustutamisest kirjutasin hiljuti siin.

—–

*Siia sobib meenutuseks see uniste vanematega tõestisündinud lugu: On öö. Laps nutab ja nutab, naine ärkab üles ja pakub talle lutti, aga laps ei taha lutti. Muudkui nutab ja nutab. Lõpuks kostab mehe hääl: Ma ei taha lutti! Laps on teises voodis!