Sahver kööki nagu vanasti või sobiv köögimööbel?

Vanasti, kui meil oli ainult 1 või 2 last, ei näinud ma kunagi vajadust osta asju tagavaraks. Söögikraami ma mõtlen siinkohal. Nädalaks või nii – nojah, seda ikka püüdsime teha, tudengielu ja puha, aga ikkagi ei midagi suurt.

Kui pere kasvas, siis mingil hetkel hakkasid potid väikseks jääma. 3-liitrisega ei saanud enam kõiki asju tehtud. 5-liitrise poti ostsime vist 2010, kui viimast korda IKEA-s käisime enne tagasikolimist ja nüüd on see juba edasi antud, aga 5,5-liitrine ja 6-liitrine on küll pea igapäevaselt kasutusel, nagu ka kaks väiksemat, 2- ja 3-liitrine hommikupudru ja aedviljade jaoks. Naljakas on see, et selle 5,5-liitrise ostsin sellepärast, et ta nii ilus lilleline oli, aga kahjuks saab sellega ainult segamatuid asju keeta, näiteks kartuleid, sest segamist ta ei kannata ja loobub kergekäeliselt emailist. Teraspotid meeldivad mulle seetõttu rohkem, kuigi suurema mahuga potid on tavaliselt juba nii palju kõrgemad, et segada on mugav pannilabidaga, mitte tavalise lusikaga, kui just näppepidi kuumas veeaurus vehelda ei taha. Mina enam ei taha 🙂

Aga suuremate mahtudega käivad kaasa suuremad kogused toitu. Kui hangidki soodusmüügi ajal suurema koguse toitu – näiteks 8 liitrit toiduõli ja 6 kilo kaerahelbeid ja/või  muud säärast, tuleb seda kuskil ka hoidistada need paar-kolm kuud (kauemaks kui uue soodustuse ajani pole eriti mõtet osta, siis peab hakkama juba säilivuskuupäevi vaatama jne). Samas osa asju on kaval osta koos ümbrispakendiga – 12 pakki kohvi näiteks on lihtsam transportida kastikujulisena kui eraldi pakkidena.

Nii meil siis vahepeal töötas sahvrina saun (kuna see polnud päris valmis), sibulad läksid seal küll kevade poole haljendama, aga muidu oli see hea jahe ja köögile suhteliselt lähedal; ketšupeid-õli-purgiherneid (kartulisalati jagu) sai hoida moosiriiulil keldris, jahud-suhkrud olid esikukapis, kui meil köögis ruumi polnud.
See teema tuli tegelikult sisse peale Suure pere logistika raamatu lugemist, kus nad kirjutasid, et algul, väikse pere puhul ostad 2 purki magushaput kastet, hiljem, suure pere puhul, ostad kastitäie kraami, millest saad teha oma perele sobiva koguse magushaput kastet. Ja nii ongi. Ja nemad hoidsid ka alguses esiku riidekapis oma suuremat kogust kraami, sest neil oli 9 last.

Kevadel tegime ümberkorraldusi külmkapi laiendamiseks – seal oli enne 4 sahtlit sügavkülmaruumi, nüüd minu rõõmuks natuke rohkem – aga peale seda tundus pisike köögimööbel veel eriti hale ega klappinud enam külmkapi 20 cm lisalaiusega, nii et suvel ostsime esimest korda meie elamiste jooksul köögimööbli. Keerulisem kui eelmiste elanike poolt jäetut lihtsalt üle võtta ja keerulisem kui sugulastelt nende kolimisel üle jäänut oma elamisse sobitada! Keerulisem oli just sellepärast, et

1. meil on PALJU köögiasju!

2. meil on vaja varusid ka köögis hoida, sest igakord ei jaksa keset pannkookide küpsetamist keldrisse õli juurde tooma joosta!

Kuna meie eelmine kodu oli kokku 48m2, seal sees 3 tuba vannitoa ja köögiga, siis poleks ma tegelt uskunudki, kui palju meil köögividinaid on! Köök oli seal nii pisike, et kui keegi juba süüa tegi, siis teine inimene kööki enam ei mahtunud. Laud oli ka suures toas tookord, teel suurde tuppa oli külmkapp ja osa harvem vajaminevaid nõusid ka suures toas. Kui siia kolisime, kus köök oli oluliselt suurem, selgus, et nendesse väikestesse köögikappidesse, mis siin olid, meie köögiasjad ära ei mahu. Nii hoidsime esimesed paar aastat pooled köögiasjad kastides, kuna neid polnud kusagile panna ja pikapeale läks mul meelest, mis meil seal üldse on!

Niisiis tegime nimekirja kõikidest asjadest, mis meil köögikappides on + mis veel peaks köögikappides olema, kuid praegu passivad mujal + mis kus tasapinnal peaks olema, et väikesed inimesed riisi ei külvaks igapäevaselt. Selle järgi planeerisime tööpinnad, kapid, sahtlid ja nende kõrguse.

Lõpuks peale 3-kuulist planeerimist saime mööbliplaanid läbi mõeldud, paari nädalaga jõudsid kapid kohale ja hüppasid jaanipäeva puhul antud vabade päevadega seina ja mul oli olemas sahvrikapp!

Väliselt on see nagu suuuur külmkapikapp, ainult et sees on palju riiuleid ja ees 2 ust (ülemine ja alumine). Olen nii kohutavalt rahul juba kuude kaupa, saan hoiustada oma suhkrud-pudruhelbed-täisteramakaronid-kakaopakid-küpsetuspaberid kõik köögis ja lihtne on iga kuu-paari järel teha poekaustikusse varude ülevaatust, mida kui palju alles on või juurde hankima peaks.

Sügavkülmaga on ka nii, et panin uksele paberi, kus riiulite kaupa on kirjas, mis kus on, kuna muidu hakkab külmkapp meil laulma. Eelmine külmik ei laulnud, nii et kõik olid harjunud määramatu aja “takseerima”, aga praegune külmkapp on selline rangem, ta ei lase isegi ust avada, kui oled selle värskelt kinni pannud, sest ta taastub vahtimisest. Asjalik. 🙂  Olen hakanud seetõttu asju korraga kapist välja võtma ja korraga tagasi ka tõstma, kui võimalik, muidu külmkapp hoiab kangekaelselt ust kinni.

Aga väga hea on, kui nimekiri on uksel – kus riiulil vaarika toormoos, kus jogurtitest tehtud jäätis, kus aedviljad, lisaks saab maha tõmmata selle, mis ära söödud (seda pean ikkagi peale passima, kuna see mahakriipsutamine kipub vahel ununema). Tavakülmaga seda muret pole, seal on nagunii päris hästi näha, mis kus on, kui seal midagi on, seega tavakülmanimekirja ma ei tee – hoian tagavarakraami eraldi sahtlis ja kõik leiavad tagavara võipaki sealt hädaga üles.

Täna nägin jälle ilusaid sahvripilte ühes blogis,  ja imestasin, kes küll hoiab sahvris klaasi all nähtaval kooke, küpsiseid, torte jms sellist, meil saaks need tõenäoliselt väga kähku otsa, isegi fotokat ei jõuaks pildistamiseks otsima minna seni:) Isegi kui ma kellelgi ei ütle, et panin küpsised sahvrikappi, ikka saaks enne õhtut otsa!

Meil Eestis ei ole see konservipurkide hoidistamine vist nii tavaline kui Ameerikas, hoopis moose hoitakse purkide kaupa keldrites ja kartuleid… Kuid rahalise kokkuhoiu annab see ka, lisaks mugavusele (et ei pea eraldi poodi jooksma), kui soodustuste ajal osta ja natuke varuda – ja ikka on hea teada, et suur küpsetusšokolaad ja paar karpi Cini-Minisid on meil hädaolukordadeks olemas, kuivainetest rääkimata! Nii ei pea ma neid pea kunagi tavahinna eest ostma.

Lauaga tööpind

Ja et kõik ikkagi ära mahuks, siis söögilaud ja sünnipäevanõud koos küpsetusvormidega on ikkagi söögitoas. Meie kööki lihtsalt ei mahu piisavalt suur söögilaud koos toolidega, seetõttu jätsime ühe tööpinna alt kapivabaks (tühjaks), et sinna alla tool lükata ja vajadusel väikse lauana kasutada.

Mõtlesin vahepeal veel kööki hästi ägedat köögisaarekest teha, aga siis ei jääks meil rösteri ja tööpindade vahel joostes pliidi ette põrandale õli pritsimiseks eriti ruumi (jah, mis teie siis mõtlesite, milleks seda kaheksat liitrit õli ikka vaja on?!) …. Nii et piirdun unistustega, et kunagi teen ühe ägeda köögisaare, kui tahan.
Kasvõi oma kunagi-tulevasse-käsitöötuppa! 🙂

http://www.infarrantlycreative.net/large-craft-table/

Kuidas teha KIIRESTI ja PALJU pannkooke :)

Kui pannkookide kasuks otsustada, siis tuleb neid tavaliselt teha päris kiiresti [sest kõik on äkitselt näljased] ja päris palju – meie peres vähemalt.

Kõige kiiremini saab nii, et teed taina sipsti valmis ja küpsetad korraga kahel pannil – kui pliidirauad mahutavad, saab teha kas kahe suure (28 cm läbimõõduga) panniga või ühe suure (28 cm) ja ühe väiksema panniga (24 cm). Meie pliit on nõus ühe suure ja ühe väikse panniga, s.t. suure peal saab teha palju pisikesi pannkooke ja samal ajal teisel pannil näiteks ülepanni-pannkooke. Saaremaal ma tegin kahe keskmise panniga ka, seal oli raudade vahel rohkem ruumi.

Samal ajal, kui üks pann tühjaks tegemist ootab, tuleb pannkoogid laotada kohe kõigile lauasistujatele taldrikule. Siis pole eraldi pannkoogivaagnat vaja pesta pärast 🙂 Aga kuna tänapäeval me enam köögis ei söö, sest me lihtsalt ei mahu sinna kõik korraga istuma, siis on tüütu joosta panni juurest söögituppa, tulikuumad pannkoogid pannilabidate vahelt põrandale tilkumas. Seega saab kasutada ikkagi ühte suurt taldrikut hoiustamiseks, mille pealt soovijad enda taldrikule kooke laadimas käivad, või siis saab kasutada selle inimese taldrikut, kes parajasti kodus pole või ise pannkooke küpsetab ja samal ajal süüa ei jõua. Sest no kahe pannitäie kulbiga täislaotamine, õli lisamine, kookide ümberkeeramine on üsnagi kiire tegevus 🙂 Peale selle peab aegajalt kiirkorras väiksematele kooke tükeldama, et nad ka kenasti süüa saaks, aga seda ainult siis, kui keskealised sööjad (keskmised lapsed) appi ei tule. Võib kasutada ka kahte hoiustamistaldrikut, üks toas ja teine pliidi juures ja siis toa-oma tühjenemisel kiire vahetus ja kõik hakkab otsast peale 😀

Hea on teha selline tainas, kus on nii soola kui suhkrut – siis saavad osad soovijad kahe pannkoogi (või ühe ülepannikoogi) vahele riivjuustu ja/või singitükke panna ja teised sööjad moosi või mett peale määrida. See tähendab, et ma ei tee kunagi erinevat tainast magusa ja soolase kattega kookide jaoks. Pealegi on tavaliselt lapsed pannkookide üle nii rõõmsad ja rahul, et esimesed koogid süüakse täitsa ilma moosita ära, sest niigi on nii hea 🙂 Siis natukese aja pärast hakkab juba moose ka kuluma – hea, kui on mitu erinevat moosi korraga lahti, siis ei teki moosijärjekorda! Kahe lapsega pole moosijärjekord pikk, aga juba 6-8 sööja puhul on muidu moos mööda lauda iga taldriku suunas jooksu pistnud 😛

Ja lõpuks – jooksvalt saab tainast juurde teha, kui tundub, et sööjatel jaks ei lõppe, aga valmistehtud pannkoogikuhja ülikiire vähenemise puhul ei viitsi keegi tavaliselt uuesti tainast tegema ja küpsetama hakata. Tore on, kui küpsetamise vahele saab teha väikse vahetuse – et küpsetaja ka paar kooki süüa saab ja keegi teine seni edasi küpsetab/kooke pöörab, muidu saab küpsetajal praadimisjaks otsa. Ja kuumaks läheb ka suurest küpsetuskiirusest, aga õnneks saab pliidi kuumust ja leegi suurust reguleerida, kui tundub, et tempo on liiga metsik/liiga aeglane/tainategu paralleelselt käsil.

Siis saavad kõik sööjad ükshaaval söödud ja jõuavad ükshaaval kenasti oma taldriku ka ära pesta ja kui paar kooki veel alles jääb, mida tõesti keegi hetkel süüa ei jaksa, siis on need alati enne õhtusööki või järgmist hommikut kadunud.

Ja tore on, et igaühel on üks OMA taldrik meie peres, siis on kohe näha, kes oma taldriku vedelema on jätnud või kelle taldrik altpoolt nõudepesuvahendinäljas on. Kruusidega ja laste nugade-kahvlitega on ka nii, kuigi minul on ainsana rohkem kui üks kruus, kuna ma olen kruusihull ja kui erakordselt ilusad metsaga või lilledega kruusid poes kasvavad, siis ma mõnikord lihtsalt ei saa niisama ära tulla (ja külalistele on ka kruuse vaja ju!). Aga no kasutusel on ka mul ainult 2 kruusi, nii et vähemalt ei saa meie kraanikauss pilgeni täis ei-tea-kelle pesemata nõusid. Hea tava on, et See, Kes Küpsetas, tainakaussi ja panne pesema ei pea, aga no mõnikord on ainult väikesed sööjad, siis käib küpsetamine rutem ja pesemishetkeks pole ka võhm täiesti väljas veel.

Ja kui keegi siis suurematest lastest kleepuva ja pisikeste rasvaste näpujälgedega söögilaua kenasti ära peseb ja moosid kappi viib, ongi pannkoogisööming kiiresti läbi, laud puhas ja elu läheb rahulolevalt edasi, KUI pesta väiksed lapsed ka puhtaks ja moosipluusid eemaldada. Muidu on varsti laud samasuguseid näpujälgi ja salajasi moosikleepekaid täis!

Pooleteise tunni pärast võib kõik aknad ka kinni panna! Aga väikesed, kenasti noaga lõigatud pannkoogitükid tulevad natuke hiljem laua, toolide ja pingi alt välja 😉

No kas tuli kiirete pannkookide isu?